Milles põliverke vana noored? Nüüd teie eesti lugu. Tere. Jaan Tõnissoni 150.-le sünnipäevale pühendatud sarjas oleme rääkinud temast kui riigimehest temast kui poliitikust, kes võitles 1918. aastal Eesti tunnustamise eest välismaal. Valitsusjuhist, kes surus läbi vajaliku rahareformi avalikkuse tähelepanu all elanud mehest, kes sattus ohtratesse pilapiltidesse ja pälvis palju hüüdnimesid Ühed, sõbralikumad, teised mitte sugugi nii väga. Oleme rääkinud mehest, kes tõi eesti rahva välja raskest venestusaegsest. Kriisiolukorrast käivitas Tartu renessansi ja rahvusliku liikumise teise laine, ilma milleta ei oleks jõutud niipeagi välja ei iseseisvuse mõtteni ega ka omariikluse loomiseni väitis Ago Pajur ühes saates. Ja oleme rääkinud mehest, kelle tegevuse ühest tahust ühistegevuse, hoogustaja ja innustaja teame vähem kuid mis eestlaste rahvaks kujunemisel on võib-olla hoopis vaat et kõige tähtsam. Sarja viimase kaheksanda saate pealkiri on Jaan Tõnisson. Rahvuslik põhiheli. Rahvuslikust põhihelist rääkis Jaan Tõnisson sageli. Mis on selle, saame teada tänasest saatest ja siis kas teda ennast eesti rahvuslikuks põhiheliks nimetada on liiast või täpselt õige, otsustage ise. Saates on Jaan Tõnissoni Seltsi esimees Krista Aru ja saate toimetaja Piret. Jaan Tõnisson on kirjutanud rahvuslikust põhihelist. Mida see tähendab? Jaan Tõnissoni rahvuslik põhiheli on ühelt poolt ikkagi see inimese enda sisemine teadmine, et sa oled eestlane. Sa oled eestlane ja sa kõikides oma tegemistes teedes nähtud sellest, et eestlane olla on küll omamoodi kohustus, aga see on omamoodi ka väga ilus ja väga ainulaadne tunne. Ja see põhiheli tähendab just nimelt omaenda eripära, äratundmist. Me peame siin nagu mõtlema sellele, et Jaan Tõnisson tuleb ju ajast kus ühelt poolt oli sakslaste, siinsete baltisakslaste suur majanduslik ja kultuuriline või, ja siis tuli peale venestus. Ja see küsimus, kas selle Saksa ja Vene vahel on see eesti tee olemas ja kas Eesti-d on võimalik. Ja vot selle rahvusliku põhiheli leidmiseks äratundmiseks on eeldus eelkõige see, et sa ise julged olla eestlane. See tahtmine ja julgus olla eestlane annab õiguse ja võimaluse rahvuslikuks põieviks. Aga kõige esimene vist. Et selle julguse juures oligi Jaan Tõnissoni julgus käia ühiskondlikes avalikes ruumides ja nõuda eesti keele Rääkimist ei vasta päriselt tõele, ta ikka nõudis kahesega oioi, ta nõudis ikka nii, et kui vaadata tema seda kirjavahetust siis näiteks Martkitsnik, kes oli olnud tema hea koolikaaslane ja headust, Ta on siin Tartu päevil. Kui Martkiksnik saadab talle oma teate mitte ainult talle, vaid teistele tuttavatele ka teate selle kohta, et ta kiitluk ja teada on saksa keeles siis Tõnisson vastab, et ta ei võta seda teadet vastu. Sest eestlane peab rääkima, teatama eesti keeles. Ja kiiksnik püüab küll Tõnissonile selgitada, et noh, mul on mõrsja saksakeelne ja et ega ma sellepärast eesti keelt ära unusta. Ega ma sellepärast eesti keelde halvasti ei suhtu, aga et ma nagu viisakusest ja Mullel armastus. Tõnissoni vastus on, et kui neid eesti keeles teateid ei tule, siis tema ütleb tutvuse yles nii julm mõist taoline. Ja nii läkski. No eesti keeles saatis Kitsnik ta seejärel pandi seal ikkagi mitte Tõnis ja selliseid näiteid, täiesti elulisi näiteid. Teid võib tuua ikkagi palju, et ta nõudis näiteks Postimehes ja põllumeeste seltsis ja et kõik visiitkaardid, mis muidu olid nahka äri, oli vaja ajada ju põhiliselt venelaste sakslastega, olid näiteks vene ja saksa keeles. Tõnissoni nõudmisel olid kirjad kirja plangid, eks ole, kui ka visiitkaardid eesti keeles ja see oli nõudmine mitra, mida võib-olla isegi üliraske alguses omaks võtta, aga mida kõik peaaegu võtsid omaks või Kuressaares, noh Tõnissonil kujunes juba üldse siin, tollases sellises Postimehe seltskonnas, noh ma mõtlen Postimehe seltskonda ikkagi laiema ringina, ega siis Postimees ei olnud kunagi toimetus, vaid seal Postimehes oli avatud ustega kui eestluse koht, kuhu tulid kõik kohe, eks ole, kes tahtsid millegagi tegelda, kes tahtsid oma muret kurta ja neil kujunes selline komme, et nad käisid Kuressaares suvitamas ja Tõnisson käis peaaegu oma elu lõpuni, 38. aastal käis ka perega veel Kuressaares, mitte Pärnus, Haapsalus, Kuressaares, Kuressaare oli ju ikkagi küllalt selline sakslik koht 20. sajandi alguses ja sellest on kirjutanud nii Karl Eduard Sööt kui ka kui ka Karl August Hindrey. Kõik on meenutanud, et kuidas Tõnisson kui läks kuursaali ja hakkas rääkima eesti keeles. Et see oli täiesti ennekuulmatu, et need pilgud, mis selle nende seltskonna poole vaatasid, need olid hävitavad, aga Need ei hävitanud, vaid hakati rääkima eesti keeles. Ja vot see on seesama, et sa ei saa rääkida rahvuslikust põhihelist, kui sa julge olla eestlane. Sul hakkab, see usk ju puudub siis kui ei julge isegi oma eesti keeles rääkida, mida sa siis veel teha saab. Nii et vaadates ka seda, kui palju Tõnisson ta oli, siis juba Tartus Postimehe toimetaja võttis tule noori, kes tahtsid koolis hakata vähemalt eestikeelset tunniõpet saama, et eesti keelt õpetatakse koolis koolis rääkida ju nagunii ei tohtinud 19. sajandi lõpus gümnaasiumis siis kõik koolilapsed teadsid, et see, kes aitab neil Gazprotestimiseks raha koguda, kas kirju kirjutada Casa avaldust, koostada, see on Tõnisson, et kõik nad käisid ikkagi Tõnissoni juures, Postimees abi otsimas ja Tõnisson aitas, kõik seesama rahvuslik põhiheli hakkab helisema pärast seda, kui sa ise teed selleks sammu. Tõnisson oli seotud absoluutselt kõikide organisatsioonidega, mis Tartus oli ja igale poole tõin ta tegelikult selle esimese eeldusena just et sa räägid eesti keelt. Ja ta uskus sellesse, et eesti keeles on võimalik kirjutada ilusat ilukirjandust, luuletada, teha kõiki asju, et see keel ise vaevab küll arendamist, aga see keel võimaldab kõike, kui tahta tema enda keel, ta arendas oma keelt siis ka juba täiskasvanud peast. Kui me tuletame meelde tema lapsepõlve, et lugemaõppimine võttis tal ikka üksjagu aega Ja talle ei meeldinud lapsena ja kui vaadata ka näiteks tema neid koolitunnistusi, siis peab ütlema, et ega ta seal ka ju esialgu nendes esimestel õppeaastat eriline usin õppur ja ja edasipüüdlik ja taibukas ka väga ei olnud. Aga ta töötas süstemaatiliselt ise ta luges väga palju, tal oli endal suure Bron raamatukogu ja see raamatukogu oli, ütleme, ühelt poolt olid seal tõestiga kõik tollased saksa ja vene venekeelsed asjad, aga peaaegu kõik, mis eesti keeles üldse oli olemas. Ja muidugi, mis oli ikkagi selle keele arendamisel mille, mille arendamise vajadust ta ju väga uskus, toetas kogu aeg, mis oli ikkagi väga tähtis. Me peame meelde tuletama seda, et Tõnisson oli juba tudengina ju ka Eesti kirjameeste seltsi liige. Et Eesti kirjameeste selts, mis oli siin kaheksakümnendatel aastatel veel 19. sajandil, püüdis juba esimese eestlaste organisatsioonina ka hakata seda eesti keelt arendama. Ja kui see pandi siis eestlaste endi vastuolude tõttu tuju suuresti kinnise kirjameeste selts 1893 siis kohe tuleb jutt sellest ühiskonda väikestesse rühmadesse esialgu, et, et meil peab olema ja me peame ise looma ühe keskkoha, mis hakkaks keele arendamisega tegeleva. Ja sealt siis tuleb, eks ole, 1000 906007, Eesti Kirjanduse selts, mille juures või Amyle all on siis kohese emakeele osakond või emakeeletoimkond ja Tõnisson on üks nendest, kes seal emakeeletoimkonnas võtab väga palju sõnakeele arendamise kohta. Ta, ja ja vaidleb kaasa, noh, tal ei olnud ju mingit erilist keelealast ettevalmistust. Vaidleb kaasa, kust on siis tema ja Johannes Aaviku vastuolu nendel kõik vaidlused keele pärast, et kõik see, mis, mis hiljem tuleb selline kõlbelisuse küsimused, need on nii palju hiljem kõik vaidlused ja, ja kõik sellised vastuolud esialgu tulevad just nimelt selle eesti keele arendamise üle. Kuidas peab kirjutama, kuidas uusi sõnu luua, kui range peab grammatika olema. Sest Tõnissoni e käija Postimehe juures Karl August Hermann oli ju ka püüdnud oma keelt, et eesti keelt arendada, nii et see on nagu ajalehetoimetajate tollaste ajalehetoimetajate kas neid suuri ühiskondlikke kohustusi, mida nad tunnevad oma rahva ees, et seda keelt mitte ainult kiita ja keelt sundida, teisi rääkima, vaid seda keelt ka arendada. Ja noh, need vaidlused ja ettekanded, mida Tõnisson on pidanud just Eesti Kirjanduse Seltsi asemikude koosolek, kuule ja ta oli lausa seal keeletoimkonna liige ja neid on ikka väga palju tõsiselt läbi mõeldud ja ette valmistatud. Nii et ta tegeles ise keelega, palju seisis, mitte ainult sõnades ja ja sellises võitluslikus vormis keele eest, vaid tegi selgeks teed, et see eesti keel siis oli ikkagi selle põhiheli üks olulisemaid suuremaid komponente. Kaks asja ühelt poolt keel ja teiselt poolt seesama oma esivanemate päranduse ja varanduse tunnistamine, tunnustamine. Sest kui me vaatame seda, kui palju on Tõnisson kirjutanud ja, ja kuidas ka oma tegudes kaasa aidanud sellele, et rahval oleks oma lugu. Rahva oma lugu andis tema meelest ja ma arvan, et annab ka tänapäeval rahvale adekvaatse võimaluse enesehinnanguks ja eneseusalduseks. Ja eestlaste lugu alates nende rahvaluulest kogu sellisest vaimsest agaaga, ainelisest parandusest, seda ju kuni 19. sajandi lõpuni olid püüdnud natukene õpetatud Eesti selts korjata, eks ole, natukene Eesti kirjameeste selts natukene Eesti üliõpilaste selts, sellel puudus rahva jaoks veel tähendus ja koht. Ja sealt tuleb see suur mõte Eesti Rahva muuseumist, mis peaks läbi esemete ja läbi kogu selle esivanemate teadmise andma rahvale loo läbi loosele adekvaatse enesehinnangu. Nii et keel ja omaenda eripära läbi selle esivanemate varandus. Ja need need kaks poolt on need, mis annavad siis selle usu ja ja võimaluse ka seda rahvusliku põhieli kanda edasi püstipäi ja, ja minna sellega ka kõikidesse teistesse valdkondadesse. Seda ta uskus ja selle selle jaoks ta tegi ikka ise palju tööd ei olnud, nii et ta rääkis ainult ja ootasid, tee teevad kõik, teised ei, ta tegi ise, palju teil näitasid eeskuju ka ja näitame ise igas igas valdkonnas keele rääkima absoluutselt. Kaasa arvatud selles, et ta ju püüdis ka ise kirjandust, ilukirjandust kirjutada, luulet, dos, Tõnissonile palju luuletusi. Need luuletused, tõsi, jäävad sinna 19. sajandi viimastes aastatesse ja veel ka 20. sajandi algusesse ning kirjutas ilukirjanduslik proosapalasid. No kust võimegi väita ju seda, kui hellalt oma emasse suhtus ja kodus see ja see on tal kirjutatud ilusateks hästi emotsionaalseteks juttudeks. Jaa, juttusid luuletusi, on tal kõige rohkem avaldatud selles samas lastelehes. Noh, need ongi lihtsalt, ma ei saa kuidagi öelda, et nad oleksid kirjanduslikult väga tugevad, need on lihtsad ja emotsionaalsed, kaunid. Lisaks sellele kirjutas ta ühe näidendi. Näidendit ei ole, käsikiri ei ole nii et ma olen ka lugenud ainult kirjeldusi näidendist. Jaan Tõnisson mitte ainult ei propageerinud oma vaateid ja mõtteid Postimehes, vaid tal oli ka lasteleht. Noortele pühendas ta eriti tähelepanu ja see tähendab, pidas väga oluliseks ja kui vaadata, kui palju näiteks Postimees on avaldanud kirjutisi laste kasvatamisest ja ja lapselapse arendamisest. Ja siis ta leidiski, 1900 jõuluks tuli juba välja Postimehe eriväljaanne, see esimene eestikeelne puhtalt lastele mõeldud ajakiri lastele ja sinna on, kirjutasid ju tollel ajal tegid kaastööd kaasa arvatud Jaan Tõnissoni ise aga peaaegu kõik, kes meil seal kirjamehed olid tol ajal, nii et see ei olnud üldse mingi mingi selline kuidagi teisejärguline välja on Postimehe kõrval see oli ikkagi väga selgelt just laste vaimsele kasvatamisele, aga ka laste sellisele emotsionaalsele arendamisele seal pilte, palju lõbusaid lugusid ei olnud selline raske õpetav, õpetav ajakiri, väga huvitav ajakiri, mis ilmus kuni 1940. aastani järjekindlalt puukirjana. Vähe sellest, et lasteleht oli, aga ta tegi ka veel noortele eraldi. Nii et selline kogu rahvusliku meelsuse ja rahvusliku kultuuri kasvatamine inimesest pidi ikkagi algama päris kodust ja lapsest lapseeast peale ja huvitavam vaadata ja lugeda just, et kui see 1905 tehakse Tartus Tartu Lasteaia no mis tehtigi ju alguses ka põllumeeste seltsi Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi tiiva alla, et tal oleks mingisugune pidekoht olemas, siis selle lasteaiaseltsipuul Tõnisson nimetab. Mitte tähtis ei ole see, et me mingeid lapsi abistame või toetame või et lastel on vait. Tähtis on see, et lastel oleks hea olla ja nad saaksid algusest peale aru sellest, et eestlane lapsena olla on ka väga hea, et see rahvuslik põhi pidi tulema ikkagi sisse juba lapseeast peale. Rahvuslik põhiheli pidi ulatuma igasse eluvaldkonda, saama nii õigesti aru absoluutselt teise õli, need võib ju naerda, aga minu meelest ei ole siin naerda midagi, et kui vaadata ta nüüd sellest 20. sajandi algusajast, kus nagu kõikides valdkondades püüti tõesti Tõnissoni eestvedamisel rääkida, aga hakata rääkima eesti keeles, seista selle eest, et eestikeelsena kujundataks välja oma kooli süsteem. Ma mõtlen just Tartu noorsoo, Kasvatuse Seltsi ja selle tütarlaste gümnaasium, mille järele tekkisid sellised omaseltsid, mis hakkasid haridust jagama ja üle Eesti. Siis see, nagu oli üks selline väga järjekindel ja väga selgelt välja töötatud suund tänu millele me selleks 1900 seitsmeteistkümnendaks 18. aasta muutusteks Eesti oli ka ikkagi nii küps, et juleti ninna oma riigi asutamise, sest muidu tekib meil küsimus, et kuidas noh, kus see jõud siis tuli või kogu aeg olime, oli eestlased Tsaari-Venemaa koosseisus, äkki hakatakse oma riiki looma? Tegelikult selle, selle oma riigi eeldustel küpsetame, toimuski sellel eelkõige just kuni esimese maailmasõjani, sest esimene maailmasõda lõhkusi palju ära ja lõi katki. Aga see toimus nagu igas valdkonnas majanduses, põllumajanduses, eks ole, kaubandust juba hakatakse, arendab pluss see vaimse tugevuse ja selguse kasvatame aga rahvusliku põhiheliga, jätkab ju, Tõnis on ka Eesti vabariigi päevil. Mulle väga meeldib see tema teine periood, riigivanema, see on siis aastal 1928, kui ta suudab ka selle rahvusliku põhiheli noh, valguses hakata mõtestama näiteks kogu Eesti tuubateenistust, põlevkivitööstust, rahvusliku raudteed. Sest selle taga on see, et riigile olulised sellised tööstusharud, noh nagu ta Indias selleks näiteks tõesti põlevkivi, tööstuste turbatööstus ka need peavad olema riigi enda käes, pluss see Tõnissoni rahvuslik raudtee tähendas seda, et raudtee kui kõige odavam, kõige kiirem ja kõige puhtam liikumisvahend juba kehi sõbrale ka muidugi noh, enam ütleme keskkonnal sõbralikum, puhtam, kõige puhtam liikumisvahend. See peab nagu Eesti-siseselt peab kindlustama selle, et igast Eestimaa punktist kõik inimesed saavad liikuda sinna, kuhu nad tahavad. Aga siis peavad olema veel sellised noh, rahvusliku raud, tee välja arendused, mis annavad võimaluse kaubanduseks ja sama võime öelda, et tema rahvuslik, kogu merenduse areng, praegu me räägime, toome, toome laevade Eesti lipu all aga sellel ajal ikkagi räägiti väga selgelt rahvuslik merenduse arendamisest, mis tähendas seda, et kasutatakse targasti ja väga ettenägelikult ära Eesti suurepärast geograafilist asendit ja aetakse kaubandust läbi kogu merenduse arendamise. Nov Emajõe laevatamine tuli väga palju suuri projekte, Ago, kõik need olid nagu tõesti seotud sellega, et et seesama rahvuslik põhiheli peaks jääma ka nendes majandamisvaldkondades, mis Eestile on kättesaadavad, võimalikud ja toovad eestlasele endale sellist üldist tulu. Mitte ta ei rääkinud ju kunagi väga sellist sure rikkaks saamisest, vaid see tulu ikkagi oli kogu Eesti kasvamine. Nüüd tuleb Eestis teadlikult välja arendada. Nii et see Tõnissoni rahvuslik põhiheli mina ei oska küll ühtegi eluvaldkonda nimetada, milles ta seda või mida ta ei oleks mõtestanud läbi selle rahvusliku põhiheli, seda ma ei oska, mida ta ainult nimetas ja see on mul isegi isegi väga selgelt välja kirjutatud. Et 1908. aastal. Ja seda ta järgis terve hilisema perioodi, ütlete seda, et rahvuslik mõte peab just kultuura mõtet edendama. Sest rahvuslik mõte ilmakul tuurilise sisuta võib viia rahvuslikule märatsemisele vihale ja siis ei kannase üle õndsust üldse edasi. Nii et see tegelikult, et rahvuslik mõte on loov ja edasiviiv siis, kui ta toetub just nimelt haridusena. See läbib ka Tõnissoni rahvuslikkuse seisukohti peaaegu kõik. Kui avatud või suletud. Jaan Tõnissoni rahvuslus oli, sest mina lugesin tema ühest 1921. aasta jõulutervitus, sest ma usun, et see peaks ka pakkuma huvi tänapäeva kuulajale või lugejale. Tõnisson ütleb, et meie tahame läbi katsuda kõik väärtused, mida pakuvad võõrad kultuurid. Meie omandame kultuuriväärtused, mis meie vaimunõuetele vastavad ja meie hingele tarvilikud. Meie sisemisi aremis arenemise teel on. Kuid meie ei anna seejuures võõra mõju all midagi käest, mis meile seesmiselt tarvilik. Meie ei võta ka midagi vastu, mis meile vähemalt meie ajalise hingeolu seisukohalt. Võõras ja tarbetu. Ja see on Tõnissonile iseloomulik tsitaat ja eriti hästi tuleb see välja juba ju Noor-Eesti aegadel. Nii et Noor-Eesti, mis tuli ju eesti kultuuriellu ja laiemasse avalikkuse 1905 peab ütlema, et kogu Noor-Eesti sünni juures oli suuresti abi ja toetus Postimees ja Jaan Tõnissoni sest Noor-Eesti eellane, kirjanduse sõbrad ju ilmus kõik juba Postimehe toetusel ja see, see noor Eesti kasvamine üle selle rahvuslikult Tõnissoni ja Postimehe tollase rahvusliku pinna oligi haaramine Euroopa kultuurihaaramine Eesti tegemine suuremaks. Ja Tõnisson alguses toetab seda väga ja, ja on esimeste albumite ilmumisel on ta mitte ainult et see, et ta on leebe ja ütleb, et see on hea aga ta näeb, et see rikastab eesti kultuuri, kust läheb nagu asi nagu natuke vastaliseks on siis, kui ilmub Noor-Eesti kolmas album siis ta leiabki just nimelt seda, et, et kõik see on hea, mis võetakse väljast, aga seda väljast võetud peaks siin omaenda hinges, oma eripärast ja, ja omaenda rahvuslikust olemusest lähtuvalt peaks seda natuke valima, et mitte kõike valimatult üle võtta ja hakata teisi järeldama kehtima, vaid peab jääma truuks sellele oma rahvuslikule põhi olema avatud, võtma seda, mis nii Pedasi reetma ta seda enda põlisomadust. Sellele seisukohale jääb ta päris 30.-te aastate viimaste seisukohtade ja arvamusavalduste. Need eesti rahvuslik kultuur on väike ja ta peab olema avatud teistele, aga see avatus ei tohi minna matkimiseks tooreks ülevõtmiseks. Et sellest ei tagane. See seisukoht on tal tõesti juba siin Noor-Eesti aegadel. Meenub Tõnis Tõnissoni, Jaan Tõnissoni lapselapse esinemine vanaisa 150. sünniaastapäeval, kus ta ütles, et just vanaisalt sai ta esimese ksenofoobia. Tase õppetunni ei oska nimetada seda, seda perioodi ja ma arvan, et seda perioodi tõesti ei olnudki, millal Tõnisson ei oleks püüdnud kutsuda ühelt poolt koostööle ja teiselt poolt ka siin näiteks asutava kogu päevil 1919. aastal, kui esimest korda ju kerkib üles küsimus ka sellest, et Meie Eesti territooriumil era teiste rahvaste esindajaid. Et noh, kuidas, kuidas hakatakse ju arutama kultuur, auto, millest saabki kunagi kultuurautonoomia seadusega, kuidas neisse suhtuda, kas neile teha mingid eraldi territooriumid, mingi panna need eraldi elama? Tõnise ütleb, et need inimesed, kes meil siin elavad ka nemad peavad saama osa sellest eesti kultuurist ja saama selle riigi täieõiguslikeks kodanikeks. Et riik peab olema ikkagi inimeste jaoks, mitte inimesed ei ole riigi jaoks selliseid kuidagigi rassistlike või ksenofoobsete avaldusid, temal kindlasti ei olnud ja ma olen vaadanud seda, kui avatud ta oli ka näiteks sellele Euroopa ühenduse ideele, mis kolmekümnendatel aastatel väga jõuliselt siin kasvab ja, ja hoogu võtab siis kõikide Eesti jaoks Eestit tugevamaks tegevate selliste rahvusvaheliste ühenduste, rahvusvaheliste liikumiste puhul. Tõnisson nimetab just nimelt seda, et Eesti peab olema seal täieõiguslik ja täie suveräänsusega liige. Et kuidagi ei tohi ise alla anda või iseennast väiksemaks teha, miljon inimest on suur hulk ja see miljoni maga. Ja vot need sõnad on see, mis isi ütlevad, et tegelikult see ei tohi kunagi hakata mõtlema, et sa oled väike. Sa pead mõtlema sellele, et sa oled oma rahvus, on oma kultuur, sul on oma lugu ja ka nendes rahvusvahelistes kooslustes käituma, sellisena sa oledki suveräänne riik, sest suveräänne riik ei, ei poelati alt läbi ega ei tagane oma õigusest, ei tagane oma oma sellest kultuurist. Nii et ühelt poolt tõesti see avatus koostööks, aga selle juures kõige selle alleshoidmine, mis sul on eripärane ja mis annabki sulle siin maailma kultuuris ja selle erilise koha, mitte kellelgi teisel ei ole sellist ilusat keelt, sellist ilusat rahvaluulet, sellist ilusat lugu nagu eestlastel on. Nii et sellest ta hoidis kinni tõesti, päris päris esimesed avaldused, sellist veidi võib-olla ümber nurga ja väga ilukirjanduslikult küll väljendatud, aga on olemas kindlasti 1902.-st aastast juba see seesama avatust, teiselt poolt ikkagi selle kinnihoidmine, mis ainult sulle on eripärane. Missugune inimene oli Jaan Tõnisson, mina täpselt ei olegi nüüd aru saanud, kas ta oli kirglik ja temperamentne või oli ta vaoshoitud ja tasakaalukas. Jaan Tõnissoni nii suur inimene, temasse mahtus kõike, ma olen iseenda jaoks selle niimoodi selgitanud temasse mahtuski nagu mitu sellist, sellist inimest ja väga ilusasti on öelnud Villem Ernits, see on aastast 1928 on öelnud, et kui eestlastel oleks olnud kuningas siis Jaan Tõnisson annab selle kuninga mõõdu välja küll. Aga nüüd siis tõsisemalt minnes, siis vot Tõnissoni väga on väga keeruline kuidagi nende tavaliste sõnadega ikkagi kirjeldada, sest ühelt poolt tema tohutu tee võime ta tõesti oli käes, no natukene võib-olla tagasihoidlikumaks läheb see see teemaht alates aastast 1009 10, kui ta abiellub, sünnivad oma lapsed. Aga siin periood 1896 kuni 1910. No siis ta töötab ikka täiesti hullumeelsete, kuidas ta nii palju laks asi jõudis, ma ei tea, aga ma olen enda jaoks selle, tema olemuse sõnastanudki niimoodi, et ta oli ikkagi inimene, keda juhti sealkandis väga tugev vaim. See vaimsuse jutt ja vaimu vaimutugevus on tema puhul ikkagi väga oluline. Ja kuna ta uskus tema vaimu vaimujõud, ütles, et Eesti heaks on vaja teha ja teed teha ja on vaja ellu viia nii palju asju, nagu terve see eesti asi oli vaja ju otsast lõpuni üles ehitada siis ta selle ülesehitamise teenime ja viies seda kõike ellu, siis ta oli pigem otsustaja tegutseja, kes väga pehme käega ei olnud ja ei olnud selline kõiki kuulav ja mõistev ja kui oli vaja teha ja tegutseda, siis otsustasin tegutses hoolimata isegi kohati ka sellest, kas need, kes seal kõrval ja olid ja järele jõudnud, et kas need vahel haiget said. Jaan Tõnissoni, selles 70. sünnipäevakogumikus, seal räägitakse mitu puhku tema sõbralikkust ja soojast silmavaatest. Seda ikka jagus ka ja oligi teine Tõnisson ja oligi teine Tõnisson, et üks oli see Tõnisson, kes töötas ja viis ellu oma ideed, seda oli vaja teha sellise teine Tõnis seesama, eks ole kellelegi jututunnid, näiteks k Postimehe peatoimetaja nägist, Postimehe peatoimetaja võttis kõik inimesed vastu, kes kusagil tuli tahtis saada endale väga ilus lugu, ma ei mäletagi, selle kirjutanud on vanadekodust tuli üks vanaproua, kes läks peatoimetaja jutule, rääkis poolteist tundi ja kõik juba. Tõnissonil oli vaja endale juhtkiri kirjutatud liht pidi juba leenumber või trükkiminema ikka vanaproua, räägi pärast selgus, et vanaproov tahtis saada ühte numbrid postimehest ilma ilma rahata, et talle saadetaks, et syyte kuulas kõiki, ta oli sõbralik, ta kuulastajas inimestega palju juttu. Pluss see, kui hea ja sõbralik, hooliv ta oli olnud kodus. Sellest on ka väga palju kirjeldusi, Karl August Hindrey stana ütles, et tal jätkus aega jällas hea isa ja abikaasa ja jätkus ta suutis korraldada see, kuidas ta suutis, ta ei saa, ei ole võimalik kuidagi täpselt arusaadav, aga ka enne abiellumist enne oma pere loomist, kui ta oli kodus, siis kodus ta oli pigem kuulaja sõbralik, postitaja, lahke peremees ja mitte käskija ja kamandaja ja, ja mis tuli ju ka väga ilusasti, tõesti Tõnis Tõnissoni jutus nüüd detsembris 2018 välja, et ta oli rahulik, sõbralik, mõistev ja hoolitsev. Ja selline kamandaja ja tegutseja loomus jäi kusagile sinna teevaldkonda. Ja mida on veel palju kirjeldatud, et oli ju väga, armastas oma armastas üldse aiandusega tegeleda, et et seesama 20. sajandi alguse Roosikasvandus, mida ta seal oma Tööstuse tänava maja hoovis hakkas arendama ja ja, ja mis ju tartus esimesi Ruuseumiisid Tõnissoni aia äri, noh, mida eestlased veel ei ostnud, aga mida sakslased ikkagi ostsid sealt ja siis eerika loodud see õunapuuaed, mida ta tõesti armastas ja, ja kus ta võib-olla kõige rohkem aega õietiski, nii kummaliselt kui see ka ei kõla sellel 1940. aastal ja enne seesama 40. aasta kevad, et suvi, sügis, kus, kus enam nagu midagi olnud jäänud Talle siin Eesti ja Tartu elus ja ja tema majagi oli, oli ju võõraid inimesi täis, aga see Eerika õunaaed oli talle alati oluline, nii et kui teil vähegi aega tekkis, siis ta siis ta läks ja ja tegeles oma õunapuudega. Et juba see, et ta nii palju ikkagi armastas seda, seda aeda ja aiateed ja, ja tõesti tegi ise ka aiateed, et see näitabki, et temas oli nii palju erinevaid boonuseid koos. Et seal ühte iseloomustavat sõna Tõnissoni kohta minu meelest ei olegi võimalik öelda, lihtsalt ongi, olingi suur inimene ja minu meelest me peaksime selle üle väga rõõmsad ja uhked olema. Et eestlastele on olnud. PS, kes on palju rahva heaks tegutsenud, palju loonud, palju näinud, vaadanud oma tegemistes kaugemale ja olnud keegi, kes on uskunud ikkagi ka nendel aegadel peaaegu võimatu oli uskuda sellesse demokraatia on parim vorm ka eestlasele. Et demokraatia tuleb õppida, aga õppida aitab haridus ja haridus on rahva elujõud. Vaba aja veetis ta siis, kui tal oli seda oma õunaaias. Ega tal rohkem suurt ilmselt ei olnudki seda vaba aega või kas seal teada midagi tema teistelt harrastustest, kas ta armastas kedagi eriliselt Teil on ta kirjaniku või, või, või mis muusikat armastas? Ta luges palju, jah, ta luges palju, aga nagu te ise ka on öelnud, siis selline ilukirjanduse lugemise aeg jäi tal pigem tollesse perioodi kuni kuni 1090. aastani pärast seda ta ta katsus jälgida, aga, aga ilukirjandust luges ta vähem. Millega ta kõige rohkem tõesti tegeles, oli ikkagi tema aiandus ja, ja õunaaed kuni ema surmani, ema Marii surmani 1916, kes ta ju palju ka muulsil ema elas Mursil ja, ja siis kontakt Mursiga oli selle ajanikaga. Ta armastas oma ema väga, see ema Marju kasvatas üksinda ikkagi oma pojad ülesse. Ja muidugi, mida ta väga armastas, oli kontserditel käia minu meelest ikkagi nii palju, kui, kui oli, oli see siis sümfooniaorkestri kontsert või, või oli see siis muidu piduõhtu, peaaegu kõikidel Tartu kontserditel oli Tõnisson kohal ja see kuulus tollase elu juurde, et sa ikkagi pidid osalema, noh, eriti kui olid Tartu ja Eesti ühe suurema päevalehe toimetaja, siis sa pidid olema ise selle elu sees. Ja kogu kontserdikorraldus muutub ju 20. sajandi alguses Tartus ikkagi hoopis professionaalsemaks. Ja muide, Tõnisson oli ise ju aastal 1902 on tema käega kirjutatud Tartu meestelaulu seltsi esimene põhikiri. Nii et ta oli üks Tartu meestelaulu seltsi asutajaid ja see on ka põhjused ümmarguste sünnipäevade, nii 1928. kui 38. aastal siis meestelaulu selts oli see, kes käis eraldi, alati Tõnissoni õnnitlemast, ta oli ka meestelaulu seltsi auliige. Muidugi ta armastas väga meestelaulu, aga ta kuulas segakoore, segakoori, kontserdite, selliseid noh, ütleme mitte just väga professionaalsed arvustusi, aga selliseid kiitvaid hinnanguid hinnangulisi arvustusi on kirjutanud oma Postimees küll. Nii et muusika ja, ja muusika seostus tema jaoks ikkagi ka alati muidugi selle laulupidude traditsiooni tähenduse tähtsusega ja ja laulu pidu oli tema jaoks mingi selline eestluse demonstratsioon, kokkuvõte, millel oli mitte ainult see, et me näitame, et me oleme olemas, vaid, millel oli ka siin jõude tähendused, mis, mis annabki kestmiseks edenemiseks kindlust. Jaan Tõnissoni mälestuse jäädvustamisest, murekoht on siin tema ehitatud maja, tema kodu Tartus. Ma ütlen nii, et see oli murekoht. Praeguse lahendus on võib-olla kaasajas nii toimibki. Jaan Tõnissoni selts ju tegelikult tahtis seda maja ära osta või võtta enda haldusesse. Aga andes endale ka aru, et seltsil ei ole sellist rahalist võimekustega ega rahalist, noh ilmselt ei teki ka kunagi sellist jõudu. Me püüdsime küll otsida häid sponsoreid, rikkaid sponsoreid, aga siin oli ka küsimus, et, et kuidas seda see maja siis hiljem üleval p takse ja selleks kinnisvarafirmaga, et mis nüüd on siis? Ta tuli korda tehtud ja ma arvan, et põhiline on see, et see maja on korras. See ümbrus on muutunud, kõik see on teine, kogu elu muutunud. Võib-olla ei peagi alati olema asjades asjad ei saa jääda selliseks, mis nad kunagi olid, olulisem on see teadmine, et see teadmine Tõnissonist kestaks edasi räägiksime Tõnissonist nii tema tegevusest, kuigi temast kui isikust pluss see, mida me nyyd ja võib-olla see on isegi parem jaa ja nagu laiapindse, mida me püüame nüüd edasi viia, on tema sünnikoht Mursi talu. Sest Mursi talu juurde sai juba istutatud uhke pärnik. Me istutame sinna pärna lee, see Mursid olu on ju väga ilus ja väga võlud on praegu lagunenud, seal saab teha just sellist ühistegevust talgupäevi, seal saab hakata korraldama kooli. Seal saab hakata rääkima erinevas vormis, erineva tegevuse vormis Tõnissonist, Tõnissoni ajast, Tartu renessansist, laiemalt, võib-olla ka sellest, millest ma väga vähe jõudu teame kõikidest nendest aastatest, sest kuidas eestlane ikkagi sellest esimesest ilmasõjast nii välja tuli? Ta ta suutis pärast seda kohe omariiklusele minna. Et me läheme nagu oma tegevusega selts läheb ja liigu Mursi peale ja moosi juurde mahub nagu kõik need väljad on seal väga suured. Nii et võib-olla alguses oli kahju, et meil ei olnud raha ja et see, see Tõnissoni enda ehitatud maja sain teise vormi ja teised inimesed, aga ajad muutuvad, kohad muutuvad, olulisem siiski on meie teadmine ja see, et me mäletaksime, seda teadmist tuleb edasi. Jaan Tõnissoni Seltsi esimees Krista Aru rääkis Jaan Tõnissoni rahvusliku põhihelimõttest sisust. Saate toimetaja Piret Kriivan. Aleksander Läte, keda Krista Aru mainis, oli koorilaululooja kuldrannake olgu esimesena meelde tuletatud oma retsensioonidega. Ajalehe Postimehe juures pani Aleksander Läte aluse eesti professionaalsele muusika kriitikale. Läte oli Eesti esimese sümfooniaorkestri asutaja ja dirigent. 1900. aastal moodustas ta Tartus üliõpilastest kooli õpilastest ja kooliõpetajatest. Esimese sümfooniaorkestri avakontsert oligi 1900. aastal Bürgermusse saalis, mis oli muusikahuvilistest eestlastest tulvil. Aleksander Läte laulurõõmule esitati suure menuga neljandal üldlaulupeol 1891. aastal autori enda juhatusel. Saate lõpu valisin Aleksander ja Martin lipu laulu kostke laulud eesti keeles Eesti rahvusmeeskoori esituses 2002.-st aastast. Ma usun, et see esitus teeks Jaan Tõnissonile rõõmu.