Vikerraadio. Vikerraadio head uut aastat algab selle aasta esimene huvitaja saade ja võtame seekord natukene rahulikumalt. Räägime ennemuistsetest lugudest ja nende tagamaadest, näiteks sellest, kes on olnud prototüübid lugudele Palmse mõisa prouadest, härradest, nahakaupmeest, kes öösiti Lasnamäel ringi kollase inimnahku müütas või siis Rootsi kuninga nõiast emale või siis kes oli see Porkuni preili. Kas ta ka tegelikult oli Porkuni preili ja missuguse otsaga siis leidis ning stuudios kirjanik ajaloolane Milvi Martina Piir, kes meile kõigest sellest räägib. Uus luud pühib toa puhtaks. Kuidas ja kas see on alati hea mõte? Sellisest vanasõnast räägib meile folklorist Piret Voolaid ning Siberi eestlasi. Uurija Ene Korb tutvustab üht laulu kase külast kui üks kord. Niisugused on teemad täna minu nimi, Krista taim ja head kuulamist. Et kuuled ja huvitaja selle aasta avasaates tahaks rääkida muistendite juttudest ja legendidest, mis on kunagi liikunud ja mis on Meieni jõudnud. Kui nüüd täpsemaks ja konkreetsemaks minna, siis ma arvan, et paljud meie kuulajatest on lugenud eesti rahva ennemuistseid jutte, et kus seal taga lõpus on ühed lood, põnevad lühikesed, mis on seotud paikadega inimestega. Aga kas need on ka kunagi tõele vastanud? Vaat seda oleks põnev teada. Ja meil on saates külas ajaloolane, kirjanik Milvi, Martina Piir, tere. Tervist. Sina oled kindlasti lugenud neid Eesti rahva ennemuistseid jutte ja seda tagumist osa, kus olid ka vahel selliseid judinaid tekitavad lood. Ja kes ei oleks õrnas eas, see ilmselt kuulus meie kohustusliku lekteeri hulka lasteaias ja algklassides. Sulle kõige rohkem muljet avaldasid? Muljet on nad hakanud avaldama nüüd hiljem alles lapsena, jutud nagu nagu teisedki, nagu nad kullaketrajad ja tark mees taskus. Aga need hiljem, kui ma olen õppinud ajalooliselt mõtlema, siis muidugi on see tekitanud huvi, et kui ühes loos mainitakse konkreetselt mingisugust paiku, aga mis on tõepoolest olemas Eestimaal ja kus võib-olla isegi ise oled käinud paljud on käinud ja kus tõesti midagi asub, see jutus mainitud loss või mõis, siis muidugi hakkab hakkab kohe huvi tekkima. Kas sellel on mingisugune tõepõhi, kas kunagi on võib-olla toimunud midagi, mis on andnud sellise algtõuke niisuguse loo tekkimiseks rahvasuus või iseäranis, kui loos nimetatakse veel mõnda inimest lausa nimepidi seda enam siis hakkad uurima selle, noh, ütleme muinasloo ikkagi muinaslood, legendid, muistendid, nende võimaliku ajaloolist Tõepära väga põnev, aga sa oledki uurinud, võtame näiteks kohe, kas Porkuni kandi, millest on seal palju lugusid küll Porkuni järvest, küll parunipreili testi härradest, kas need on tegelikult ka olemas olnud? Nii ja naa Porkuni kohta me ju teame seda, et seal on tõepoolest selline kiri, kindlus, keskaegne kivikindlus asunud Slospork Holm oli selle nimi varem, et siis Porhi saar ja, ja see nimi, kust Porkuni oma nime on saanud, see tuleb siis ühest Tallinna piiskop ist, Simon von den Porhist. Ta, kes elas 15. sajandil ja see valdus kuulus nimelt siis piiskopile ja tema siis hakkaski seal rajama seda Porkuni lossi. Ja noh, loomulikult siis need ümberkaudu maad ja talud ja külad kuulusid siis ka piiskopile ja noh, ju ta neid siis seal rõhus piisavalt, nii et rahvasuus selline jutt tekkis, et need asjad Porkuni orjad, kes seal järve ääres seisid ja kujutasid etet, teisel pool teisel kaldal on ilusam elu. Et see on niisugune hästi nagu inimlikult mõistetav, et sa seisad vee ääres ja mõtled, mis seal kaugel taga on ja, ja võib-olla seal kõik hoopis hoopis teistsugune ja hoopis parem kuldsed lossid ja nii edasi. Aga preilid lossipreilid oli juba olemas. Ja vot see Kreutzwaldi jutt Porkuni preili, see on nüüd küll üks üks huvitav lugu ja see on tegelikult toimunud hoopis teises kandis hoopis Tartumaal. Ja ma usun, et seda preili lugu teavad tegelikult päris paljud, see ei ole midagi muud kui see uputatud Barbara von Tiesenhausen lugu mis tegelikult leidis aset Tartumaal Rannu kandis, kuidas see lugu on sinna Porkunisse jõudnud? No ilmselt selle tõttu, et Porkuni lossi kunagi hiljem siis kui see Barbara lugu oli juba juba ammu-ammu toimunud Tizevusenite ostsite Porkuni mõisa endale ja kuna see, see preili uputamise lugu oli omas ajas ikkagi niivõrd skandaalne ja niivõrd eriline siis see lugu käis diisel nuusenitega kaasas ja, ja kui nad siis sinna Porkunisse asusid, siis siis nii-öelda suguvõsa võttis selle loo kaasa ja seda lugu räägiti jätkuvalt, et edasi ja, ja see hakkas seostuma siis selle Porkuniga seal hoopis hoopis teises kandis. Milline. See lugu oli siis, mis selle preiliga Nooh preiliga jah, läks selles suhtes küll kehvasti, et tema lugu on kirjanduslikult töödeldud, et me teame ju Aino Kallase novelli Barbara von diisel, Uusenistega Marie Underid on veel ballaad. Porkuni, preili ja Eduard Tubin on kirjutanud ooperi sel teemal, noh muidugi Maimu Bergi kirjutajad käsitleb teemat. Aga selle loo algversioon tuleb tegelikult Russovi kroonikast, kus noh, Russo loetleb siis Jürgen diisel, Huuseni ehk Barbara vennad kõikvõimalike pahategusid ja nende pahategude hulgas muuhulgas nimetab ka, et ja kõigele lisaks uputas ta oma õe ära. Et selleks ajaks, kui Rosso kirjutas, oli ka loost juba 30 aastat möödas. Aga noh, nagu ma ütlesin, et ta oli selline hästi hästi nagu jahmatav ja Rotalia sõja šokeeriv lugu, et et inimesed mäletasid seda. Tegemist oli siis Rannu mõisnike perega ise nuusenite mõisa pere. Nende ema Anna muide, oli ilmselt Eesti juurtega või kaugemalt Eesti päritolu, sellepärast et tema, anna pärines savi järvede suguvõsast ja see on nagu väga selgelt selline eestipärane nimi. Saverna kanti seostatakse selle suguvõsaga. Ja siis selle peretütar peres oli hulk tütreid seitse-kaheksa tükki, selle peretütar Barbara siis abiellus kellelegi Franz Bonni osaga. Rahvasuus on temast saanud talupoeg, et kuidagi kriipsutada eriliselt alla seda, kuidas, kuidas kõrgest soost preili armub lihtsasse talumehesse. Aga tegelikult ikkagi vaevalt et ta nüüd talupoeg oli kroonikates tuleb välja, et ta pigem oli selline kodanikuseisusest kaubasell Rõngu lossikirjutaja hilisema tegevuse põhjal jääb mulje, pigem oli ta mingisugune sõjasalgapealik isegi aga nad olevat siis abiellunud barbaraga ühest hilisemast Fransponias enda kirjast tuleb välja, et nad olevat elanud Barbara perekonna juures, Barbara ema teadis, kõik sugulased olid sellest teadlikud, aga konflikte hakkas tekkima alles siis, kui sündis neil laps Ps. Ja õieti siis, mille pärast noh, seda nüüd ongi võimalik nii hästi meil enam aru saada, et võib-olla lihtsalt, et üks pretendent pärandusele tekkis juurde või. Aga igatahes loo kõige koledam osa ongi siis see, et toimus mingisugune perekonna kohus või midagi sellelaadset. Ja Barbara uputati jääauku. Et mõnes versioonis koos lapsega tegelikult võib-olla see laps oli juba varem surnud. Nii et selline segane lugu igatahes toimus ilmselt sugulaste teadmisel. Ja need taustad on, on kaunikesti hämarad, aga Fransponiossis Barbara abikaasa, tema pääses sellest omakohtust ja ta hiljem protsessis kangesti selles suhtes, et ikkagi teda. Ta on ilma jäänud naisest ja lapsest selle kaudu teatud noh, võib-olla varanduslikest õigustest pärimisõigustest selle lapse kaudu. Nii et, et ta kirjutas jah, kirju küll ordumeistrile, küll sinna-tänna. Et erinevad erinevad valitsejad, puudutasite seda teemat, mis omakorda näitab, et see Fransponius ei saanud olla päris lihtne mees pääses Poola kuninga ette suhteliselt oma kaebusega. Tema kohtuasi oli siis preisi ja Liivimaa vahelisel noh, läbirääkimiste laual selline natukene nagu segane lugu ja, ja me ei saa seda ilmselt tänapäevani tänapäeval enam enam juurteni teada. Aga selline huvitav ja, ja tal on üks selliseid väheseid lugusid, mis on üsna võrdselt käidinud nii eesti kui baltisaksa ajaloolises traditsioonis, küll teda on kirjanduslikult töödeldud, küll teda tuleb sellisest populaarses kirjanduses esile. Paljon inspiratsioone kirjandusele andnud meie uhkeim mõis ja tema mõisnikud Palmse. Ja seal Kreutzwaldi paiksed, kes ennemuistsetest lugudes on, on Palmse mõisat ka mainitud, seal on lugu näiteks, kuidas ja Palmse prouade varia ja vaim on seal ja lugu siis sellest, kuidas Palmse, härra hõbekuuliga tulistab, miskit kotkast taeva all ja kotka küüniste vahelt pudeneb pudeneb prints. Nüüd muidugi üks selline hästi hästi vana ja muistne muistne lugu, et et mis on siis seostatud Palmse härraga, aga, aga et on seostatud, see on iseenesest juba juba huvitav. Ja natukene huvi pärast vaatasin seda, et kes, kes sealt Palmse härrade suguvõsast võiks siis olla niisugune, kes on võib-olla inspireerinud, õhutanud neid lugusid, rahvasuus. Tuleb välja siis niimoodi, et Palmse on on olnud ja pikka aega Wonder pohlanite valduses juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust saadik. Ja pärast Põhjasõda, kui loss sai kannatada, siis hakkasid Underpolenit seda üles ehitama kohe põlvkondade kaudu, papa, isa, poeg, pojapoeg, ja nii edasi ja nii edasi. Ja esimene, see juttude niinimetatud hea härra, ma arvan, ma pakun, et see võiks olla siis arentiitris Underpaalan kes elas 18. sajandi alguses, ta oli õppinud Saksamaal tuuri ja inseneriteaduse ja matemaatikat ja oli niisugune haritud mees, tema muide rajas mõisasse raamatu kogu. Ta pani aluse sellele kuulsale Wonder poolenite raamatukogule ja, ja taastas põhjasõjas. Kannatada saanud peahoone. Ehitas Ilumäe kalmistu ja Ilumäe perekonnakalmistu nelja ilumäe kabeli. Ja ta olevat jah olnud selline vitud lahke härra heatahtlik talupoegade suhtes, näiteks sinna ilumäe kabeli. Ma nüüd täpselt ei tea, kas akendele või seintele sinna olevat lisaks oma suguvõsa vapile lisanud ka ümberkaudsete tähtsamate talupoja suguvõsade vappe talupoegadel olid ju ka omal ajal vapid. Nii et juba seegi näitab, et ta ikka päris motsideks ja rumalateks mühakateks neid ei pidanud, vähemalt teatud piirini võttis neid peaaegu nagu noh, võrdseid partnereid või või selliseid suhtlust, väärivaid partnereid vähemalt. Ja ka arentiitrichi poeg ja pojapoeg, et nad kõik olid edukad, tegid ohvitserikarjäär, jäi, neil oli erinevaid riiklikke ameteid ja ülesandeid, olid sellised edumeelsed ja heade mõisamajandajad, laiendasid mõisat. Nii et küllap see suguvõsa erinevad liikmed on, on saanud jah, talupoegade silmis niisuguse nagu heade härrade kuulsuse ja neil kõigil on olnud suured pered, nad kõik on maetud sinna oma Ilumäe perekonnakalmistule. No ilmselt see, see heade härraste kuulsus laienes siis ka prouadele. Et noh, nad olid suurte perede emad kõik ja ja lõid kaasa selles mõisamajapidamises. Seal on üks, on olnud sellel kalmistul ilus ilus monument. Ühest mõisaproua ast Elizabeth Anna Dorothea Ast, kes suri noorena lapse sünnitamise tagajärjel. Ja temale püstitati sinna kaunis monument, et kus noh, leinav ema kummardub tillukese hälli kohale. Nii et võib-olla võib-olla siis ka see see monument näiteks on rahvasuus kuidagi inspireerinud seda lugu. Aga kui sealt edasi liikuda Toolse poole, sest hoolsest on minule jäänud meelde lood põlevates maa-alustest, tulukestest ja kõigest taolisest Moosna. Nüüd me teame, et tõesti seal all on isegi fosforiidimaardlad muideks kumavad läbipinnaga agastiskel. Kreutzwaldi on on lugu pealkirjaga Toolse rannamehe tütar, mis räägib siis sellest, kuidas miski Vornja tusane rehitel takistas rannamehe tütre abiellumist tahtis pisise temaga abielluda, kui seda Toolset nüüd vaadata. No seal on ja tõepoolest selline kivilinnus Toolse või Tolsburg. See on nüüd kõige noorem keskaegne linnus üldse Eestis rajatud jällegi 15. sajandi lõpul, et ta oli Rakvere jaoks niisugune nagu mereväe ära või sadam, noh, Rakvere oli ju ikkagi ka selline turukoht ja kaubalinn kaitses teda piraatidest, kellega Läänemerel ikka iga oldi hädas. Lili säästa muidugi siis purustati nüüd, kes selle rajas. Tõepoolest, raius ordumeister Johann vald Houss von heersse. Tema oli ordumeister väga lühikest aega, aga tema nimelt asutaski Toolse foogtkonna ja asutas selle linnuse sinna ja ülateada. Ta ei olnud mingi populaarne ordumeister omas ajas. Ta tegi mitmeid ordusiseseid ümberkorraldusi. Viis, mitmed komtuur, konnad, meistri otsealluvusse ja kultuurid said muidugi ametist lahti. Mis need ei rõõmustanud. Eks tema eesmärk oli tugevdada ordut, iseäranis Koiust Moskva vürstiriigi vastu, aga noh, poliitilised oponendid nägid seda muidugi, et tema esmane huvi on tugevdada enda võimu nii, et tema poliitikal juurdus ebapopulaarne ja ta orduga biitlil kukutati. 1471 vangistati Võnnu linnusesse, kus ta siis Kasuri võimalik mõrvati. Aga selle looga nüüd seosed, ordu ju teadupärast on ikkagi vaimuliku organisatsiooni ordu rüütlid. Orduvennad nad ei abiellunud, Nad ei rajanud perekonda, mis muidugi ei välista, et neil võis aeg-ajalt tekkida huvi mõne rannaõetütre vastu. Et, et võib-olla siis jah, noh, selline sünge range, karmi, julma orduvenna kuvand paistab sellest loost siis läbi. Kas nüüd just konkreetselt see ordumeister on nüüd kimbutanud mõnda talutüdrukut, et see sellest vaikib ajalugu. Aga mõni mõni ordu vendadest kindlasti. Vot ega ju need muistsed lood ei ole selles mõttes noh, faktitäpsed muinaslugudel on suhteliselt ükskõik daatumites või konkreetsete inimeste eluseikadest kõik miksitakse kokku, selliseks huvitavaks, seguks sealt nüüd konkreetsele ordu rüütlile inkrimineerida, neid talutüdrukute kiusamist oleks võib-olla ajalooliselt ülekohtune. Aga sellegipoolest me võime ju noh, interpreteerida neid lugusid niimoodi, ta teeb põnevaks. Aga üks minu arvates õudsemaid lugusid on seotud naha parkal pantusega. Kas sellel lool võiks olla mõni prototüüp? No täitsa selgelt, kohe on, on olemas Pontus de la Gardie Suur-Sõjapealik väejuht Rootsi kuninga teenistuses. Tema oli tegelikult prantslane, ta oli sündinud Lõuna-Prantsusmaal ja, ja nooruses tahtnud saada vaimulikuks, aga sai sõjaväelaseks teenis prantsuse ratsaväes ja teenis Šotimaal Mary Stuarti juures Taani armees. Seal ta langes vangi rootslaste kätte, et ja sattus siis Rootsi kuninga Erik 14 10. teenistusse, sai marssaliks, tal oli hea keeleoskus ikkagi eurooplane. Et ajas siis Rootsi kuningriigi Euroopa asju paljuski. Aga hiljem oli ta siis Eestimaa asehaldur ja kuberner ja abiellus isegi kuningavallast tragada, lõiguks poega ja nii edasi. Aga ta oli. Ta oli edukas sõjaväes edukas väepealik Liivi sõjas ja ta vallutas Rootsile mitmeid kindlusi Eestis, muuhulgas siis ka Rootsi omandas sel ajal Karjala ja Ingerimaa. Aga see konkreetne parknahakaupmehe lugu, see nüüd tegelikult viitab siis Narva vallutamisele septembris 1582, mis oli tõepoolest selline verine ja, ja kole sündmus, selline massiivne pommitamine ja, ja palju-palju surnuid. Muide pundastel acardii arvele läheb ka üks selline sõjaline uuendus nimelt ja tema võttis kasutusele sellised sikk, sakilised piiramiskaarikud. Parlament olid võib-olla sirged, aga just siksakiliselt, et kui, kui ühes punktis miski plahvatab sisse plahvatuse mõju, noh, ei jookse siis piki sirget kraavi kaugele vaid siksakiliselt, siis, siis summutab selle. Aga see selleks, et ühesõnaga see Narva vallutama mine, oli üks kole ja verine sündmus, seal oli palju hukkunuid ja sealt ta sai siis endale niisuguse julma väejuhi maine. Et noh, loomulikult Ta pärast surma kummituse kujul ei ratsutanud kusagil enam enam ringi. Aga tõepoolest ise suri ka vägivaldset surma. Ta nimelt uppus Narva jõkke. Plussa vaherahuläbirääkimiste ajal ja maetud on ta siiasamasse Eestisse Tallinna toomkirikusse, et seal on tema hauamonument täiesti olemas. Hauareljeefi on teinud kuulus kunstnik arend basser. Seal ta siis puhkab koos oma oma naisega. Et igaüks saab minna toomkirikusse vaatama seda hauamonument ta jah, oli selline Rootsi kõige väljapaistvam kindral ja tema teeneks loetaksegi see Rootsi riigi sõjaline edu 1500 kaheksakümnendatel aastatel. Miks ta ikkagi sai selline kummitav naha parkel Barcal? No aga lugu ju räägibki sellest või õigemini Kreutzwald laseb sellel Pontusel endal lausa oma suu läbi kõneleda selles loos, et kuidas ta eluajal oli julm ja jõhker väepealik ja tema hingel on nii paljude inimeste hukkasaamine, et nüüd siis pärast surma on tema pealsis needused, et ta peab oma eluajal tehtud koledused, siis sellisel veelgi jubedam omal viisil lunastama. Selline lugu siis, kui palju on Eestis veel nii neid lugusid, mis on kirja pandud ja millel on konkreetsed taustad ja persoonid taga. No, kes neid neid kokku on lugenud, aga eks neid on nagu ette sattunud, nii mõnigi mulle hästi palju on lugusid, mis räägivad Karl 12.-st ta tõepoolest Eesti siseveebis, aga kui vaadata seda, mida ta lugude järgi siin Eestis tegi, siis jääb küll niisugune mulje, et põhiliselt istutas tamme siit mööda Eestimaad ja, ja tõlgendas mööda talupojad pulmasid. Nii et selle juures võiks kohe niimoodi norivat küsida. Mõni ime, et ta põhja 100 kaotas, tuli nüüd aega sõdida. See on nüüd muidugi nali, ma igaks juhuks ütlen. Aga tõesti, neid lugusid on palju, kus on siin küll algajateistkümnenda paju, küll tamm, mis läks kuidagi eriliselt kasvama, et neid lugusid jah, on. Aga noh, võib-olla üks, mis mind ennast hakkas nagu huvitama, kusagilt ma leidsin niisuguse loo, see ei ole nüüd Kreutzwaldi elt, aga, aga kuskilt mujalt, et Narva linnuse piiramisel. Et see ei tahtnud kuidagi õnnestuda Vene vägedel ja et mis oli põhjuseks, et kuninga ema olevat olnud nõid ja iga kord, kui venelased Vene väed asusid järjekordsele tormijooksule, pistis kuninga ema Narva kindluse aknast pea välja ja hakkas loitsima ja seisis, ajas nurja Peetri vägede rünnaku lugu looks. Aga mind hakkas ennast huvitama, no tohoh, et kuidas siis nüüd kuninga ema, see tähendab Rootsi kuninganna, et kuidas siis nüüd Rootsi kuningannale on omistatud mingisugune nõiakuulsus? Hakkasin seda vaatama, Karl 12. ise oli järglast. Aga tema ema Ulrika Eleonora. Ma vaatasin, et vot tema nüüd küll kuidagi ei sobi selle nõiakuvandi juurde. Tali Taani kuninga Frederik kolmandat staar. Ta oli niisugune leebe, hästi allaheitlik. Tegeles palju heategevusega, tuli armastatud rahva seas, tal ei olnud mitte mingit poliitilist mõju, tal ei olnud isegi isiklikku mõju oma abikaasale, seal siis Karl 11.-le. Väga raske on kujutleda, kuidas siis Erik Eleonora oleks, oleks saanud endale niisuguse nõiamaine külge. Aga noh, nagu siin enne sai ka öeldud et ega siis sellised muinaslood ja muiste jutud ei hooli, ajaloolisest täpsusest liikusin põlvkond tahapoole. Siis Karl 12. vanaema, Hedvig Eleonora, tema oli siis Holstein Kotorpist ja vot see on nüüd küll huvitav ta temal siis Karl, 10. naine, Karl, 11. ema ja Karl Kaheteistkümnenda isapoolne vanaema, oli korduvalt regent. Ta oli niisugune tugev domineeri isiksus, ta oli õukonna esimene daam umbes 60 aasta jooksul ka sel ajal, kui juba oli olemas tema minia, see leebe ja vagur. Ulrika Eleonora tuli võimekas administraator, talivõimekas diplomaat, ta käis oma mehega Karl 10.-ga kaasas lahinguväljadel, teda tervitati sõjaväe poolt. No igatahes ta ilmutas sellist füüsilist ja vaimset tugevust, mida kindlasti naisterahvale omaseks tol ajal leidub peetud üldise arvamuse kohaselt. Jaanus säilitas oma esimese posid tsooni õukonnas ka siis, kui tema poegib, abiellus. Nii et sellisele tugevale silmapaistvale naisele, kes kes kindlasti tab oma ajastu soorolle. Vot sellisele naisele võib küll rahvasuus külge tulla selline noh, nõia või jah, nõiamaine. Et naisterahvas, kes noh, kes peab olema kuidagimoodi mestis mingisuguste eriliste jõudude või, või, või, või hallikad, aga mis ei ole kättesaadavad tavalisele noh, ütleme kodaniku naisele või ühesõnaga, ta hälbib niivõrd sellisest, oma ajastu, naise kuvandist, et et siin on juba kerge kahtlustada, et selle, selle taga ikka midagi on. Arvata võib, kes seda ütlesid, need, kes siis ise sellega hakkama ei saanud või kes karistasid? Jah, kindlasti aitäh, Meeli Martina Piir täna selle põneva jutu eest ja ja ma usun, et me kõik võiks need aeg-ajalt mõned vanad muistendite lood üle vaadata, et võib-olla leiame sealt ka midagi sellist, et mis tasuks uurida ja, või, või ümber mõelda. Ja ta on Siiamaani lähimat mida otsima, epas rahu momendil võitsin Rena, sina minna oma teed. Ja sinna riidetäi ta pinn kuskil leidmata on see kes tehakse, mis on sinu hing ja kätel kanda võiksin ning emmel sind lähed. Ikka kõnnin, ikka, julgem on sapi huulil, laul on nõnda minna lõbusa filmi ükskord. Nii luugahelma kohtan kinni aula, ta sulama töötiga ülakomade tootmist, vaid oli minu poole. Ning lõpuks dokfilme uue suuna võtab veel see konflikt on meie ühine. Labi vaatleja olla pikemad kui, kui kindral mehe meel ja pilku hoiame. Tõke meie. Ja kui on kindel meel meie ja pilku hoiame niiti, tõke, meie meedia ei pea. Väritud laul. Ja nüüd head uut aastat Tartus seal stuudios, folklorist Piret Voolaid, head uut aastat kõigile. Head vanasõna, millest täna juttu tuleb, on igati päeva ja ajakohane. Uus luud pühib puhtaks toakasse kanni. Tõepoolest, uue aasta algul soovime ju ikka, et see tuleks parem kui vana ja ka tänase rahvatarkuse uus luud pühib puhta toa tähendus on esmajoones olnud just, et rõhutada, et uut peab eelistama vanale. Uus on tõhus ja, ja justkui kvaliteetsem. Parem kui vana. Ja nii ütleb ka näiteks üks kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist pärit selgitus 1939.-st aastast, et uus luud pühib parem kui vana iga uus asi, esiteks hea. No iseenesest on see vanasõna tänapäeval laialt näitusel ja tuntud tegemist on küllaltki vana ütlusega, nii nagu ka selliste elujõuliste ajale vastu pidanud vanasõnade puhul on selle varasemad tekstid rahvalt kirja pandud siis meie rahvaluule kogumise algusaegadest alates siis 19. sajandi teisest poolest ja Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub seda vanasõna üle 160 üleskirjutuse, mis siis tegelikult on üsna palju. Kuid enne arhiivi üleskirjutusi leiame sellele tarkusetera sellistest baltisaksa autorite väljaannetest, nagu ikka varasemate vanasõnade puhul. Esimest korda esineb see siis trükisõnas eestikeelsena 1732. aastal Anton Thor Helle grammatikas sõnastikus Kurskefaste Anwaysungtsureznžbrahe, ehk siis lühike sissejuhatus eesti keelde. Ja siin kohtame siis seda vanasõna sõnastuses, uus luud pühib hästi ja 19. sajandi sõnaraamatutes kalendrit, deskoodi lugemikes. Sellises trükisõnas on see juba täiesti tavaline vanasõna. Meie eesti vanasõnade esinduslikemas kogus 1900 kaheksakümnendatel aastatel. Ta oli ilmunud neljaköitelise väljaandes Eesti vanasõnad, mis siis sisaldab üle 15000 vanasõna, kannab see uus luud pühib puhta toa vanasõna siis numbrit 12990. Ja tuleb ka öelda, et see rahvatarkus on rahvusvaheliselt tuntud seal olemas, nii meie hõim, lastel, soomlastel, liiv, lastel, karjalastel, vadja lastel kui ka siis lähiümbruses, venelastel ja lätlastel näiteks ja kaugemalgi kindlasti. Nüüd naastes selle vanasõnakasutuse juurde, on seda öeldud just uue inimese tuleku kohta, et näiteks äsja tööle või perekonda tulnu tahab end tõestada ja, ja siis pingutab selle nimel, et vähemalt alguses jätab ta hea mulje ja tab usaldust. 1938.-st aastast pärineb selline arhiivi seletus pöidest. Uus luud pühib ikka paremini puhtaks, see on, et iga uus asi on ikka parem kutt, vana teenija või kes tahes. Siis 1932. aastal on Jämajast kirjapanek uus luud pühkida puhtamalt, kuid ainult keskpaigast, kuna ääred puruseks jäävad nagu taevas, mis keskpaigast selge ja ääri kaudu pilvine. Et siin siis näeme, et see uus luud uue luua metafoor võib-olla ka selline petlik. Või siis 1961. aastal, seal on Vändrast üleskirjutus. Uus tööline püüab hästi kohustusi täita. Ja uus luud on olnud ka minia metafoor, et näiteks 1961. aastal on jõhvist kirja pandud märkus, uus luud, ike toa pühib, minia hoiab kodu puhta. Või siis 1970.-st aastast selline seletus, et uus äsja perre tulnud isik, eriti minia, uus teenija ja nii edasi, kes on alles harjumatu. Ta selles ümbruskonnas püüab hoolega töötada, et pälvida teiste kiitust ja rahulolu. Tundub, et ühiskonna arenedes on selle vanasõnakasutus ka pisut teisenenud või muutunud. Et juba nõukogude aegsetes tõlgendustes aga ka tänapäeval kohtame seda rahvatarkust öeldavat tihtipeale näiteks töötajate poolt uue juhi tuleku või, või ülemuse vahetuse kohta. Näiteks 1988. aastal on Saardest seletus. Uus luud pühib puhta toa perekollektiivi uus liige tegutseb eelarvamusteta. Uus ülemus kipub pahatihti liiga nõudlik olema. Või siis näiteks täiesti selline meieaegne internetikommentaar. Uue juhi kohta on selline ütlemine, et uus luud pühib toa puhtaks, mis tähendab inimestega töölepingu katkestamist olemasoleva töökeskkonnalõhkumist, mis võib töötajatele olla valusaks kogemuseks. Kas alles ametisse saanud juhipoolne meeskonna väljavahetamine on alati hädavajalik? Sellised hirmud mõnes mõttes ka väljendavad tänapäeval selle, selle vanasõnaga. Aga nagu vanasõna puhul ikka sõltubki tähendus konkreetsest kontekstist, milles seda ütlust siis kasutatakse. Ja juhin ka tähelepanu, et tarkuseteri selle idee kohta, et uus on parem kui vana on meil muidki, et näiteks sellised vanasõnad, parem ikka uues kuues kui vanas kasu kas või siis valasena parem muud teha, kui vana parandada või uut peab võtma, vana peab jätma nüüd uue aasta meeleoludest kantuna, loodame siis samuti, et alanud aasta ikka kõigile parem ja püsib nagu uus luud. Kõik vanasse jäänud natuke kahtlased kogemused. Aitäh Piret Voolaid ja ühinen selle sooviga, et olgu ikka parem kui vana ja kõik halb jäägu sinna, kus ta oli või püsitav sellest aastast ära. Aitäh. Koit ja Hämarik tuli viide viik. Mäes sul söö nulli. Kolmi ja laari tulika Laatulevik oli ikka nii, saagu muulasi kuulamas. Ulad Ülale, staare, tuba, meile. Laul ja täna siis laule kase külast ning selle nimi on nagu ükskord oli ilus ilm ja räägib sellest neile folkloristide Siberi eestlaste uurija Anu Korb. Öelge palun, Kaseküla, kas oligi kohe nii, et eesti nimega eesti küla? Eestlased kutsuvad küla Kaseküla ametlikes dokumentides on ta ikka perioosoka ja kus tema siis on kaugel Siberis ja see küla asub Tomski oblasti terva maiski rajoonis ikkagi ka Eestimaalt üsna kaugel. Seal elavad põhiliselt väljarännanute järglased. Küla sai alguse 1902. aastal Eestimaalt väljarännanute Est ja algul elati külas siis talukohtadel nagu enamikes teisteski Ahundustes. Aga praegu elatakse muidugi külg külje kõrval sellisesse tänav külana kus see külg külje kõrvale. Majade asetamine on siis kollektiiviseerimise tagajärg. Kui paluti, eks või saadet nõuti, et kõik peavad oma elamut tooma, siis sinna külla talukohtadelt tuli ära kolida ja selline küla palju rahvuseliseks muutumine sai siin alguse ka teise maailmasõjajärgsel perioodil. Aga sellel 1993. aastal elas külas 580 inimest. Kui meie küsisime külanõukogust, et palju siin eestlasi elab, siis seal vastati rõhutatult, et meie rahvuste järgi vahet ei pea. Aga kui eestlaste endi käest küsisime sedasama, siis pandi mulle kirja need inimesed, keda nemad pidasid eestlaseks ja need olid need, kelle mõlemad vanemad olid eestlased. Ja siis selliseid inimesi oli tollel ajal umbes üks kolmandik sellest külast, nii et siiski päris palju. Küla oli nõukogude päevil saanud päris hästi jalad alla, inimesed. Tal oli majapidamistes telefonid, kõigis televiisorid ja väga sageli eestimaalt toodud mööbel. Just sellepärast oli see huvitav, et see oli üks vähestest küladest, kus tõesti Eestimaalt oli massiliselt toodud mööblit. Rongiga sai tuua nõukogude aastatel ja suhted ja sugulasi elas nii siin kui sealpool. Teatavasti pärast teist maailmasõda hakkasid väga paljud Siberi eestlased sealt oma küladest ära tuleme ja paljud tulid ka Eestisse, sest tahtsid, et nende lastest jääksid eestlaseks ja niimoodi tuldi. Aga laulud ka, kuulame nüüd seda laulu, mida ma juba vahepeal jõudsime siin sisse juhatada. Anu Korb paluks nüüd selle laulu kohta, kas on teada, kui vana see laul on ja kuidas ta sinna Siberi külla jõudis? Selle laulu kohta võib öelda, et laulu varasem versioon arvatakse olevat pärit hiljemalt 18. sajandi teisest poolest, see ilmus esmakordselt trükis siis saksakeelse ümberjutustusena uubeli teosest topograafilisse nahhihten von lihv On Testland. Seda laulu leidub ka näiteks noisi kogus Eestisse Volksliider, mis on avaldatud 1850. Kas sellel laulul on väga mitmeid erinevaid reaktsioone, seda on salvestatud ka üsna palju viimase 100 aasta jooksul Eesti rahvaluule arhiivi, nii et on esindatud üsna mitmete variantidega. See kasekülas kuuldud variant on, on siis olnud tuntud üle Eestimaa ja kasekülas siis lauldi seda hästi. Paljud teadsid seda laulu, tollel ajal oli Kasekülanaised olid harjunud koos laulma. Nad olid tihti esinenud oma lauludega nii kodukülapidudel kui ümbruskonnas folkloorifestivalidel näiteks käinud ja tookord, kuna me käisime külas talvel 93. aasta talvel, siis tookord koguneti Kasekülas laulma kütmata küla klubisse, nii et lauljatel olid kasukad seljas. Paljudel olid kalakolukladet kaasas, vot seal külas oli küll kombeks, et inimesed mitte ainult kõik laulud ei olnud peas, no neid oli ka muidugi laule peas ka küllaldaselt, aga kasutati ka väga palju neid laulu, Gladesi salmikuid. Neid oli ilmselt juba eestimaalt algselt nende esivanemad kaasa võtnud. Kuid ma arvan, et suurem osa kirjutabki siiski Siberis sest repressiooniaastatel kahjuks ka osa neist nii trükitud, kui käsikirjalise laulu gladesid, hävitati ja noh, eks neid on siis taastatud mälu järgi tollel ajal, kui need sinna kase külla välja rännata. Piim oli juba Eestimaal see muusika ja lauluharrastusega tihedalt seotud rahvuslik ärkamine oli toimunud juba välja rännalt Siberis ka oma lauluseltside koorid. Ja mingil määral siiski see koorilaul ja lauluseltse küll ei olnud, aga koorilaul säilis ka ikkagi ka nõukogude päevil. Seal oli selline tuntud koorijuht ja, ja muusikahuviline ja muuseumi asutab taia Herman teile, kes oli küll selleks ajaks surnud, aga kelle õpetuse järgi siis külarahvas veel toimis ja tollel ajal oli sellist pärimusliku lauluvarasse kuuluvatest ringmängu, mängu ja tantsulauludest üldiselt veel tunti neid päris hästi. Siiski veel viimane küsimus, et millal te nüüd viimati käisite sedasi Siberi eestlasi veel uurimas ja kas on mõni paik, kuhu tasuks minna, sest mine tea, mis seal muutunud. Viimati ma käisin küll väga põgusalt 2016. aastal ja just nimelt sealsamas kasekülas, see oli lihtsalt sellise Moskva Eesti saatkonna visiidiga Kaseküla kohta võis öelda, et siis elas külas üle 400 inimese. Nii et küla oli natuke väiksemaks jäänud. Aga külas oli ikkagi veel oma muuseum, mida kogu aeg on edasi arendatud. Seal on nii eesti kui venekeelseid materjale, on kogutud küla ajalugu. Võib öelda, et eesti keelt kasutatakse kindlasti vähem kui paarkümmend aastat varem. Aga inimeste endi selline teadmine, et nad on ikkagi eestlased. Et nad on midagi teistmoodi. See on neil ikkagi üsna tugevalt sees ja, ja seda püütakse hoida ja noorte lõpetatakse ikka vahepeal ka on olnud seal noorte tantsuringid ja oma kultuuri keskus, vahepeal küll mitteametlik õpetatud lastele Eesti tantse ja eesti laule ja nendega on käidud esine maksta, nii et seda ei saa öelda, et seal päris ära kaoks, aga loomulikult vanade manalasse varisemisega mingi osa ikka kaob ka sellest pärimusest. Selge aitäh teile väga. Anu Korb. Ja niisugune sai see selle aasta esimene huvitaja saade, minu nimi Krista taim. Ma tänan teid südamest ja soovin teile ilusat algavat alanud aastat ja olgu selle aasta tervituslauluks Brielpherilt minu arvates üks maailma ilusamaid laule.