Meil on hea meel tervitada stuudios Pealtnägijat, Mihkel Kärmas, tere hommikust. Tere hommikust. Räägime Pealtnägijast üldiselt, tegu on kahtlemata Eesti kõige parema telesaatega ja üllatav-üllatav väga populaarse saatega ka, sest et ei ole selline tilulilu saada, eks ole, aga ometi rahvas vaatab. Ja ma arvan, väga paljusid huvitab ikkagi selline nagu telgitagune küsimus ka, et, et kuidas ikkagi juhtub niimoodi, et need suured turakad tulevad just nimelt Pealtnägijas salati, et kuidas selles mõttes käib see uuriva ajakirjanduse tegemine, et kas teil on siis hästi palju informaatoreid igal pool prokuratuuris on mehed, kes seal iga nädal helistada? Ta on niiviisi, et kõigepealt Kaitsepolitsei totaaljälgimine kuulab kõikidele head ja siis teine agentuurvõrk on pealtnägija, nii et inimene, olge valvel. Naaber on pealtnägija koputaja. Ei vasta tõele, et või, kas vastab tõele, et, et tegelikult see, mida on siin süüdistatud viimasel ajal ka poliitiliselt poolelt, et õudselt palju lekib, ehk siis kas Teil on olemas ka oma reporter kaitsepolitseis ikkagi, et need võrgud ka veel kattuvad? Ei kindlasti kindlasti see niiviisi ei ole, et meil oleks oma agentuurvõrk, et küll on meil ju aastatega tekkinud mingisugune hulk kontakte ja võib-olla isegi sõpru on tõesti inimesi, kes on andnud meile ideid lugudeks rohkem kui korra aga noh, niiviisi, et süsteemselt lekitataks või oleks mingi otse infokanal, seda ei ole, tegelikult on ja ma nüüd ma ei räägi ainult eks Pealtnägijast, aga siin on ju sama süüdistus kõlanud ka teiste kanalite aadressil või meediaväljaannete aadressil. Ajakirjanikud teevad väga tubli tööd, Eesti on nii väike, et siin tegelikult mitmed juhtumid, kus ka pealtnägijad öelda, et me oleme prokuratuuri hääletoru või midagi sellist. Tegelikult need juhtumid jõudsid meieni hoopis mingeid teisi kanaleid mööda, näiteks Ines Karu väga ütleme kahetsus, Lähme pantvangiplaani lugu, mis ka kahtlustati, et kuidagi nagu Lonseeriti justkui Pealtnägijas prokuratuuri poolt, et tegelikult jõudis meile hoopis hoopis teise ringiga, et kuidas ta nende, kuidas nende noormeeste, nende noormeeste sugulased rääkisid, et meie sugulane on kinni võetud ja see jõudis ringiga esmaspäeva hommikul minuni. Ja alguses oli selline väga udune jutt, et see oli nii värske asi, ei olnud ikkagi pikalt ette siis teada, see oli kaks päeva. See oli niiviisi, et esmaspäeva hommikul sain teada esmaspäeva päeva jooksul me saime kinnituse, et tõesti see uskumatu lugu vastab tõele ka teisipäeval me siis veensime asjaosalised kaamera ette tulema, noh antud juhul siis kes uurisid seda prokuratuuri esindajad ja kolmapäeval oli ta oli ta eetris kolmapäeval tehti ka pressikonverents, kui ma mäletan, ehk siis nemad reageerisid tagantjärele, seal juhtus tegelikult. Väga kurioosne ja praegusel ajakirjandusturule on siis iseloomulik asi, et kui siiski kolmapäeval info hakkas liikuma selle asja kohta, et mingi selline suur asi on, siis läks nagu võitluseks, et kellel, kellele läheb esimese väljaütlemise õigus ja seal oli minutitel ning kes siis esimesena nagu pressiteate tegija, kuidas see hakkas, hakkas minema, nii et ühesõnaga see pressikonverents veel omakorda tekkis alles kolmapäeva. See oli minu teada, see oli nagu suhteliselt käigu pealt otsustad, vaesed kaabeeemmessi poisid. Mingis mõttes oli see sundkäik ja ka mõistlik, käin prokuratuuri poolt, kuna kõik hakkasid järsku helistama. Telefonikõned ja kui sa igalühel räägid eraldi, siis on juba tõesti mõttekam kui räägime, kas sa kuidagi yhe ise tunned ka seda asja, et sa oled tegelikult ju väga, väga nagu tähtis tegelane selles mõttes, et et sugesime tohutu võim, sa ju nuhid kõige kõvemat telesaadet, mis raputab ühiskonda. Parandasin ütle, räägi, räägi kuidas sellega oleks. Nagu oled selles mõttes säilitama. Kui ma 10 aastat noorem oleksin, ma võib-olla oleks tõesti väga õhku täis ennast tõmmanud ja mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru ka sellest vastutusest, mis sellega kaasneb, sellepärast et nii hämmastav, kui see ka ei ole Väga vähe mõtlevad ajakirjanikud selle peale, et mida nad võivad oma sõnaga teha, sellepärast natuke rohkem mõtlema, et teinekord on väga lihtne hävingut külvata mõtlematu sõnaga, et, et sa ei ole kellelegi omale ta liiga teinud meelega sihilikult, kindlasti mitte. Aga tagantjärele süümekaid ei ole kunagi olnud ja, ja seda ka ei saa öelda, see oleks ju rumal ja loll inimene, kes ma ei väida kaugeltki, et me oleme ilmeksimatud, me kunagi ei ole pambusesse pannud, seda on ikka juhtunud, aga tähtis on see, et kuidas siis reageerida, et kui sa oled pannud Taavi oma asjadega, siis mitte teeselda, et tegelikult ma ei mõlkinud autot, keeranud ümber üle katuse vaid siis nagu tunnistada ja reageerida adekvaatselt, et kui me oleme eksinud, parandame, vabandame, mis iganes, sest et see on ju tegelikult kõigi huvides, et see oleks korrektne. Kui palju on selliseid lugusid, mis jõuavad teieni, mis on kindlad esikaanelood järgmise päeva ajalehtedes ja mida te jätate mingitel eetilistel moraalsetel kaalutlustel tegemata? Selliseid on vähe, tähendab eetilised moraalsed kaalutlused võivad tulla mängu sedapidi, et käsitleme seda teemat kuidagi veidi erinevalt. Et jah, kui on mängus võib-olla seal väga ebameeldivat kuriteod laste aadressil, näiteks, et siis me püüame neid ohvreid vältida. Noh, see on üks, üks võimalik näide. Aga samas, mis järgmisel päeval esikaant teeb, see on niivõrd prognoosimatu asi, et mõnikord ma ise mõtlema, et meil on suhteliselt äge asi, aga see kukub täiesti nagu nagu kivi raevu, eks ju. Aga, aga teinekord tehakse mingisugusest meie meelest mitte nii väga geniaalset loost suur number kas te kuidagi kollektsioneerite või loetajatega neid tabamusi, ma ei tea siis esikaasi näiteks, et, et millisel hooajal on kõige ägedamat purakat? Meil on olnud seni no seda, mitte et otseselt sellist reiting, meil on vist pealtnägija koduküljel küll mingi meediarubriik, kus on üleval justkui, et kui palju või on mingites meediakanalites Pealtnägija nime olnud ja kuna me oleme seda hakanud alles nüüd süsteemselt tegema, siis sealt kodu küll, et võib-olla jääb mulje, et viimasel ajal on meid tohutult palju tsiteeritud. Ja muide, mul tundub, et mingil määral on ka nii, aga aga eks ju me siis oleme tsiteerimist väärt. Jah, ja seal on hästi palju noori kolleege tekkinud. Ta on ka sama tublid kui sina. Ma arvan, et nad on, Nad on tublid ja nad saavad kogu aeg tublimaks ja ühel hetkel ei mäleta enam keegi, kes olid Kärmas ja Kersna. Ja tegelikult asja idee ongi see, et ühel päeval teevad nemad ise seda asja edasi, ükskõik kas see on siis pealtnägija nimel või mis, mis iganes värvides või pealkirja all. Praegu on ikkagi niimoodi, et kõik olulised teemade vihjed laekuvad sinu mobiiltelefonile tegelikult mitte, aga me siis omavahel jagama, et kuidas me neid teeme. Ja see ei tähenda üldse seda, et ma võtan head lood nende käest ära ja teen ise kindlasti tähendab no et tasahilju hakkame inimestele rohkem vastutust andma ja mulle tegelikult väga hea meel, et, et üha rohkem nad nii-öelda kannavad, kannavad kaela ja inimesed harjuvad nendega rohkem ka. Et tegelikult televisioon on õudselt selline pika inertsiga asi, et ma arvan, et on veel palju inimesi, kes tänaseni arvavad näiteks Enn Eesmaa töötab televisioonis, Marite kallas maleva uudiseid. Et seetõttu seal on, mis ma tahan öelda, on see, et on õudselt suur inerts, et inimesed, inimestel võtab aega harjuda, et keegi tuleb ja siis tükk aega veel mäletatakse. ADO televisioon ja Märt raske siinsamas raadio kahes Stenni Reimo saates kõik puhuvad vaade rääkis siis sel nädalal teemal süütuse presumptsioon, mis tähendab siis lühidalt seda, et kedagi ei või süüdi mõista enne seda, kui seda on teinud kohus. Ja siin ta siis viitab teiste seas ka, eks ole sellele Kristjan Rahnu juhtumile ja ilmselt ka paljudele teistele juhtumitele, mis on tulnud nagu meedias enne välja, kui, kui kohus on oma otsuse langetanud, et mis see sinu seisukoht selles osas on, kas te, kas te olete teinud karuteenet kohtule või Eesti õigussüsteemile? Ma arvan, et me oleme teinud teene, et väga tähtis teada sellest, kui kui inimesed satuvad sellisesse olukorda, et nende aadressil esitatakse nii tõsine kahtlus ehk teisisõnu, sõnastades, kui on julgust inimene kinni võtta on alustav või julges talle esitada nii tõsine kahtlus, et siis peab olema julgust ka seda avalikult rääkida. Ehk kujutame ette, kas need džentelmenid, kes niiviisi argumenteerivad, kujutavad siis seda asja niiviisi ette, nad võivad inimesi tuimalt kinni võtta, mitte keegi ei tohi sellest rääkida, nad võivad neid hoida puuris, nad võivad neile esitada süüdistusi ja alles siis, kui asi jõuab kohtusse või veel parem kohtus läbi, hammustatakse ühte või teistpidi, et siis me tohime sellest rääkida, siis me oleksime olukorras, kus, kus on väga lihtne juhtuma see, et kuritarvitatakse seda süsteemi. Avatud läbipaistva süsteem on tegelikult kasulik konkreetses juhus. Loomulikult, kui inimene on ebameeldiva süüdistuse osaliseks saanud. Talle isiklikult võib-olla meeldiks, et sellest ei räägitaks. Aga ma mäletan siin juhtumeid, kui pintsaklipslaste seda ärimehi hoiti kuude kaupa kinni. Ja need samad inimesed, kes praegu siin räägivad, et süütuse presumptsiooni rikutakse, ütles, rääkisid ise, et et vot, neil on kahtlus, aga miks seda inimest kinni hoitakse, et reegleid tehakse, märgitakse niiviisi nagu parasjagu kasulik on. Kas tundub, et kuidagi hakatakse riigi poolt nagu pooma ka ajakirjandust praegu või selle selles mõttes nagu kokku tõmbama? Sellised märgid on väga selgelt õhus, et ma ei ole kindel, kas minna nii kaugele, et öelda, et tegemist on mingi uue vaikiva ajastuga hoidikuga või muutume me lihtsalt igavaks põhjala riigiks, sellepärast et paljud asjad näiteks Soomes on küll teistmoodi ja palju, ütleme, salastatumad, aga, ja mis on ohtlik, on minu meelest just selline eba, järjekindlus või topeltstandardid. Ma toon näite praegu maad võtmas fenomen, kui räägitakse nende isikuandmete kaitsest, et meil on maad võtmas fenomen, kus näiteks inimesed, kes on kohtus karistatud, kõik need kohtuotsused printsiibist, eks avalikuks ja tänapäeval nõnda tegija nimi kustutakse ära. Aga ohvri nime kustutada. Et see nagu, et hallo, et kas see on, kas see on, mida me tahtsime, eks ju, et pätt nagu oma identiteet see, kellele tehti liiga või kes sattus mingisse tohutult ebameeldivasse olukorda või oli lihtsalt mingit pidi käis sellest kuritööst läbi, siis tema nimi ilutseb seal kõigil, nii et ja ma nagu ma nagu leian küll, et kõige ohtlikum on, et need topeltstandardid võivad hakad hakata mängima. Kui sageli sa saad? Ähvarduskõnesid tänapäeval enam ei saa, et kui sa kõik selle küsimusega tavaliselt mõeldakse seda, et et ole ettevaatlik, mis sinuga pimedas kangialuses juhtub. Et selliseid, me neid ei ole enam üheksakümnendad aasta on 2008, et tänapäeval on ikkagi advokaat edastab sõnumit, eks ju, ja need on nagu selles mõttes grafineeritumate meetodid, et Eestis on uuriv ajakirjanik olla suhteliselt okei. Kuule, ma tean riike, kus ütleme, lihtsalt ajakirjanikuks olemisest võidaksin aga uks maha lüüa, nuuti anda. Spordiajakirjanik Olev Teppan, olen aitäh, Mihkel Kärmas.