Vikerraadio. Huvitaja. Tere hommikust, hea vikerraadio kuulaja, algamas on saade huvitaja ja tänases saates räägime seksuaalsusest teadusliku vaatenurga alt. Mina olen rahvusringhäälingu teadustoimetaja Marju Himma ja võib-olla nendele raadiokuulajatele, kes juba mõtlesid oioi, mis teemad nüüd hommikul tulevad natukene meie järgmise pooleteise tunni teemadest lähemalt. Me teame, et seksuaalsusega käivad kaasas küll sellised märksõnad nagu ka erootika ja pornograafia ja mõnda inimest võivad need pelutada. Kuid rahustuseks ütlen, et need on sellised ilmingud, mis ühiskonnas on nagunii olemas ja seetõttu on seda ka oluline uurida teaduslikult. Järgmise pooleteise tunni jooksul me vaatamegi, milliseid teadusuuringuid on selles vallas tehtud, sest nende teadusuuringute mõte sageli on just nimelt hoida meie inimesi ja ühiskonda selle eest, mille, mis võib siis olla kahjulik just siis pornograafia kontekstis. Neil teemadel siis tänases saates juttu teeme. Tartu Ülikooli meediauurija Anett Männiste räägib oma magistritööst, kus ta vaatab Eesti elanikkonna kokkupuudet pornograafilise sisuga. Ja kogemusnõustaja. Epp Kärsin räägib hoopis sellest, kuidas me võiksime oma laste seksuaalkasvatusse suhtuda ja kuidas ja mida võiks seal teha teisiti, et lõpuks oleks meie ühiskond tervem, perekonnad tervemad ja meie lapsed tervemad ja hoitud ka võib-olla siis pornograafia negatiivsete mõjude eest. Kindlasti teeme saates ka virgutusvõimlemist ja vaatame üle kultuuri- ja meelelahutussündmused, mida, mida tasub siis minna, vaatama ja kogema. Ja tänase saate puhul on oluline veel välja tuua, et tänast saadet teeme koostöös Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitega ja mind abistavad toimetamisel Signe Ivask, Anna-Maria uulma, tariiner helipuldis on Marika Leetme. Mina olen rahvusringhäälingu teadusportaali novaator toimetaja Marju Himma ja ma nüüd kutsun teid kuulama ja oma kõrve paitama. Ilukirjanduslik teaduslikul helipildil, mille pani kokku Signe Ivask. Ta astub minu juurde ja lükkab mu vastu seina. Enne kui ma arugi saan, on ta võtnud mu mõlemad käed oma käte raudsesse haardesse hoides neid mu pea kohal ning surudes mind puusadega vastu seina. Oh, taevas, ta teine käsi haarab mul juustest ja tõmbab need tagantpoolt alla, nii et mu nägu jääb ülespoole. Mind pole keegi kunagi niiviisi suudelnud. Ja just nõndamoodi kõlas üks lõik raamatust, mille nimi on 50 halli varjundit. See on raamat, mis kuulub tiriloogiasse ja millest, et on vändatud ka film. Nii raamatuid kui ka film saatis väga suur edu. Uudishimulik omad aga küsivad siit edasi, et kuidas see võimalik on, sest kriitikud hindasid nii filme kui ka raamatuid tegelikult väga-väga madalalt. Ja sellest me nüüd natukene räägimegi, et milles seisneb erootilise kirjanduse ja filmi fenomen? 50 halli varjundit näiteks oli väga-väga populaarne just naisterahvaste hulgas. Ja siit puhul tekibki küsimus, et miks see just nõndaviisi on. Ja tegelikult on mitmeid uuringuid välja tulnud, mis ütlevad otseselt, et üks põhjus on väga proosaline. Nimelt inimesed ei pea enam ostma seda raamatut raamatupoest füüsilisel kujul. Ma ei pea minema poodi ja ennast näitama poemüüjale ega ka seda, missugused on minu tarbimiseelistused vaid ma saan tegelikult osta selle raamatu väga kenasti veebist alla laadides, jäädes siis tegelikult selle protsessi juures täiesti anonüümseks. Teisalt viidatakse aga mitmes artiklis sellele, et pole see 50 halli varjundit midagi nii uut, uudset häbenemisväärset. Tegelikult on sellist kirjandust loetud ikkagi ajast aega ja sarnast kirjandust leidu kui palju. Ja vastavalt igale perioodile on ikka mingisugune selline kultusteos, mis tõuseb esile. Siit on paslik minna edasi küsimusega, miks siis ikkagi naisterahvad erootilist kirjandust loevad. Ja selle kohta on uurimus välja tulnud just möödunud aastal. Ja selle teadusartikli autorid on kolm kanadalannat Stefani Chelt ajana, Harriet Feyszibennilaid. Selles uuringus mõtisklevad nad selle üle, missugused on erootilise kirjanduse tarbimise plusspooled. Ehk põhimõtteliselt, miks seda materjali üleüldse tarbitakse. Esiteks kasutavad naisterahvad erootilist kirjandust selleks, et enda seksuaalsust natukene uurida ja avastada. Veel loetakse erootilist kirjandust seetõttu, et see pakub Bismi. See pakub võimalust uurida teisi taasiaid. Ja kuna need teosed tavaliselt on üsna romantiliselt ka kirjutatud, siis need fantaasiaid on sealt kerge leida ja neid nii-öelda läbi elada. Samuti ütleb see uuring. Naisterahvad kasutavad erootilist kirjandust ka selleks, et oma stressi ja ärevust maandada. Ta Jan van Riinen, kes on Lõuna-Aafrika Vabariigist sotsiaalse õigluse instituudist ütleb aga teadusartiklis, et 50 halli varjundit pole sugugi hea teos. Ta analüüsis seda modernse feminismi vaatepunktist ja leidis, et teoses alandatakse naist ja seeläbi ei tule tema tõeline väärtus esile. Mariann Fischer jällegi said kolledžite täis, toob välja selle, et miks siis ikkagi sellised teosed lähevad naisterahvastele peale, eks ikka seetõttu, et peaosas on üks paha poiss, keda suudetakse ümber kasvatada natukene ehk pahast. Poisist saab ideaalne pereisa ja see on ikkagi üks levinumaid fantaasiaid naisterahvaste hulgast. Hüvasti Christian Tomisema ana Kivastjana ütleb ta õrnalt ja näib olevat täiesti murtud mees, kellel on sama piinavalt valus, nagu mina end sisimas tunnen. Ma kisun oma pilgu temast eemale, enne kui ma meelt muudan ja püüan teda lohutada. Uksed sulguvad ja lift viib mu alla keldrisügavustesse ning mu enda isikliku põrgusse. Aitäh Signe Ivaski lasele huvitava helipildi eest. Tänane tudengi huvitaja saade pole sugugi ainult saade raadioeetris, kui te lähete näiteks rahvusringhäälingu teadusportaali lehele novaator, novaator, Errdee, siis te saate sealt lugeda veel lisaks erinevate uuringute kohta, mis puudutavad siis Eesti elanike seksuaalkäitumist, et seal on tõesti väga huvitavaid ja ka väga mõtlemapanevaid trende näha. Ja seal saab teha ka näiteks testi oma teadmiste kohta seksuaaltervise osas. Ja seal on ka avatud kommentaarium, kus te saate jagada oma mõtteid, olgu see siis seoses tänase saatega või teemaga laiemalt. Aga järgnevalt meie ajakirjandustudeng Anna-Maria uulma käis mikrofoniga inimeste käest uurimas, mida nad arvavad inimeste pornotarbimisest. Kuna ma ise seda üldiselt ikkagi vaatan, siis ma ei saa seda jumalaid, et minu arust see on iga inimese enda teha, mida ta internetist vaatab ja mida ei vaata ning ma eeldan, et paljud minu vanused, nii noormehed kui naisterahvad, peavad sa täitsa nauditavaks. Minu arust on täiesti okei, et inimesed seda vaatavad, need, kes seda ei vaata nende enda teha ja nad ei peaks midagi ütlema nende kohta, kes seda vaatavad. Mõnede paaride jaoks võiks olla stimuleeriv, aga mõnel televõib selle mõjuda halvasti jätta. Leitakse mingisugused normid või standardid, mida siis püütakse pärast suhtes samamoodi leida ja kui see ebaõnnestub, siis ebaõnnestub ka intiimelu. Minu arvates on porno vaatamine täiesti okei senikaua, kuni see ei hakka tavaelu segama, ehk siis ei moonutada inimeste arvamusi, mis nagu on reaalne seks ja mis on porno. Ma arvan, et see on täiesti normaalne, et see on inimeste vajadus, füüsiline vajadus. Ja kui tal on mingi selline seis. Tal on vaja seda vaadata, et stimuleerida isegi oma tervist, siis miks mitte? Ma arvan, et see on normaalne ja hea ajaviide, aga pole hea Õpmiseks nagu seksuaalkasvatuseks kindlasti ei ole. Nii miks vaadatud polnud midagi targemat teha, las vaatavad. See nõme on midagi targematki teha. Minu arust on see täiesti normaalne, et kui inimestele meeldib, et siis. Et et minuti vales Tänane huvitaja saade on tudengi huvitaja, sest see sünnib koostöös Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitega ja tudengite valikul. Räägime täna seksuaalsusest teadusliku nurga alt. Nagu me teame, internetist on kätte saada võimalik kõike. Ja ma arvan, et see ei ole ainult tänapäeval nii, vaid on olnud ka aastakümneid varem, nii et seksuaalsuse vastu huvi tekkides lapsed lähevad seda huviga kuskil rahuldama ja see võib olla polnud võib-olla kunagi mingisugune VHS kassetid, tänapäeval on seal lihtsalt internet ja kõik on hiirekliki kaugusele kättesaadav ehk kui see huvi millegi vastu on siis sealhulgas ka pornograafia või erootika vastu, siis seda tõenäoliselt on võimalik internetist leida. Ja seetõttu ongi see üks põhjus, miks just meediauurijad uurivad kõige enam, miks ja kuidas lapsed puutuvad kokku pornograafilise sisuga ja mida me saaksime seal teistmoodi teha, et olla need teadlikud täiskasvanud, et see sisu, millega nad kokku puutuvad, neid kahjustada ei saaks. Ja nüüd me olemegi loonud helisilla Tartu stuudioga, kus on valmis Tartu Ülikooli magistrant Anett Männiste kes uurib Eesti täiskasvanute kokkupuudet pornograafilise sisuga ja ühtlasi vaatab, millised pädevused on selles osas Eesti inimestel. Tere, Anett. Tere. No eel kõlanud tänavaküsitlusest, jaga Signe Ivaski teadusuuringute ülevaatest selgus, et inimesed võivad hakata suhtuma pornograafiasse kui millessegi, millest ta eeskuju ja see võib mõjutada neid väga mitmel moel negatiivselt kui suurde Ta on, et et selle valguses üleüldse tuleb siis pornograafilise sisu tarbimist uurida, et miks seda vaja uurida, on. Eeskätt ongi sellepärast, et tegelikult inimestel tekib natukene kallutatud pilt, kui nad näevad pornograafilise või erootilise sisu ja nad sageli tõlgendavad seda, et see ongi selline ideaalne seksuaalakti kuvamine ja nad ei mõtle selle peale, et tegelikult selle ümber on väga suur produktsioon või et see ei pruugi tõelist elu põhimõtteliselt kujutada. Ja sellest tulenevalt ongi väga oluline lisaks võib-olla suguhaigustele ja muudele muudele sellistele elementaarsete asjadele rääkida ka sellest, et milline tegelikult millest tegelikult seksuaalne rahulolu koosneb või, või et pornograafia ei pruugi seda alati sellisel kujul tõelisel kujul kujutada. Äkki te räägite natukene lähemalt, mis see nüüd siis tähendab, et teistmoodi seal on ju ka mees ja naine on ju inimesed, neil on samasugused kehad. No mis seal siis nüüd sellest tavaelust nii palju erinevat on äkki seda natukene lahti seletada? Tegelikult ongi niimoodi, et lisaks sellele, et seal on mees ja naine ja tavaliselt kehad siis pornograafias ikkagi on üldjuhul näitlejad, kes saavad siis sellest tasu, mida inimesed sageli ei taju ära või unustavad ära või et nad kasutavad spetsiaalseid stimulaatoreid või et on spetsiaalne valgus, ehk siis kõik need väiksed asjad, mis teevad sellest teleproduktsiooni põhimõtteliselt ja, ja sageli inimestel läheb see kuidagi meelest ära, et nad arvavad, et päriselt ongi niimoodi, et nad näevadki seda mees keha ja naiskeha ja unustavad ära kõigele sellele eelneb väga-väga suur ettevalmistus, mida tavaelus ei ole. Lisaks sellele pornograafia on ju tegelikult ka äriehk, siis see ei ole lihtsalt see, et kaks inimest saavad kokku ja, ja kujutavad seksuaalakti, vaid see on tõesti nende inimeste töö. Palju, ütleme, noored või mistahes pornotarbijad üldse saavad aru, et see on nüüd nii-öelda kuidagi kunstlikult ja lavastuslikult loodud kontekst, mitte mitte päriselu. Kas saadakse sellest üldse aru? Sageli see sõltub sellest, kui palju neil on sellest räägitud, ehk siis kas seksuaalhariduses on sellega kokku puututud või siis kas vanemad on sellest rääkinud. Aga kui nüüd noor või ka täiskasvanu vaatab pornograafiat niimoodi, et ta ei ole, kes ise uurinud või keegi teine teavitanud sellest, et mis see tegelikult tähendab, siis ta ei pruugi seda teada. Et minu praeguse uurimuse tulemusel ka tegelikult inimeste teadmised väga-väga kõiguvad nii nooremate kui vanemate inimeste teadmised selles osas, et, et mida nad tegelikult teadsid sel hetkel, kui nad esimest korda pornograafiaga kokku puutusid. Kuidas see uuring praegu läheb, mina sain ka selle küsitlusringi ja seda sellele uuringu küsimustikule on võimalik siis vastata, leiate ka selle ERR novaatorist ülesse, kui saate anda oma panuse teadusliku uurimisega, on, et kuidas see läinud on, kui palju on vastajaid, kui palju inimesed üleüldse sellisel tundlikul teemal on valmis teadusuuringusse panustama? Praegu on lasteaed umbes 350, ehk siis on alanud väga-väga hästi. Küsimustik on umbes kuu aega üleval olnud ja inimesi kõnetab see teema, et nad hea meelega tegelikult jagavad just nende esimesi kokkupuutelugusid ja seda ma nägin juba enne seda, kui see küsimustik oli nii-öelda avalik. Et just vanemad inimesed, kellel ei ole väga olnud võimalust jagada seda näiteks nagu et nad peitsid pornograafia ajakirju või leidsid neid isa voodi alt või kuskilt. Et mulle tundub isegi, et lisaks sellele, et noortematele inimestel, kellel on seksuaalharidus mingil määral õppekavas juba olemas peaks keskenduma ka natuke vanemale sihtgrupile ja mõtlema selle peale, et kui palju nemad reaalselt teavad sellest. Sest praegune küsimust ikka näitab, et ma arvan, et see kõikumine veidi ongi sellest, et just vanem sihtgrupp on vähem vähem seksuaalharidust saanud. Ja ma küsingi siia juurde, et kui sai mainitud, et isa voodi alt leitud ajakirjad, mis seal veel siis on, kuskohas on inimesed üleüldse puutunud kunagi oma varasemas elus kus need esimesed kokkupuuted on olnud pornograafiaga? Näiteks tuuakse palju välja erinevaid VHS kassette televisiooni muidugi aga ka näiteks nagu mänguga või siis tõesti, ajakirjad on ka väga-väga populaarne, esimene valik, et ka 20 pluss inimeste seas. Et tegelikult see veebiveebis oleva pornograafiaga kokkupuuted on ikkagi tulnud pigem hiljem, pigem ongi kas VHS-id või ajakirjad ja siis tõesti postkaardid või, või mängukaardid on selline pigem rariteet nii-öelda. Käsitlete oma magistritöös ka sellist mõistet nagu pornograafilise sisu, tarbimise pädevused, mis see on nagu inimesele esimest korda elus, mis iganes vanuses ja siis ka juhtub juhtub kätte mõni erootikaajakiri või satuta mingisugust sellise seksuaalse sisuga sisu nägema või vaatama. Et siis tal vist ei ole mingisuguseid pädevusi, mis pädevustest me siin üldse rääkida saame? Põhimõtteliselt On siis tegemist selliste pädevustega, mille abil dekodeerida või juhtida pornograafiat enda elus, eksis, mõista seda, et mis on pornograafia ja, ja miks on see selline, nagu ta on, ehk siis natuke ka juba see, millest me rääkisime, ehk aru saada sellest, et pornograafiale realistlik näitlejad Talle makstakse, kasutatakse spetsiaalset valgust või stimulaator autorid, ehk siis need pädevused sisuliselt ongi kõik see, mis selle seksuaalakti ümber toimub, ehk siis mõista seda ja samas ka tajuda seda, et kõik see, mis pornograafias kuvatakse, ei pruugi reaalsele inimesele meeldib öelda, et sinu partnerile ei pruugi meeldida see, mida sina näed pornograafiast, ilmselt tekitada sellist kriitilist mõtestamist selle ümber. Et milline tegelikult pornograafia on ja kui palju sellest ma suudan enda reaalsesse ellu üle kanda või taha nende reaalsesse ellu üle kanda ja kui palju ma ei soovi. Ehk siis selline põhimõtteliselt filter pornograafia ja reaalse elu vahel. No need ei ole just teemad, millega, millest inimesed räägiksid väga kergelt omavahel. Kui laps või noor puutub sellise sisuga kokku, siis ta tõenäoliselt ei lähe esimesena oma ema-isa juurde. Et kuule, mis see nüüd on, räägime sellest või, või ka tegelikult ma kujutan ette, vanematel ei ole kuigi mugav. Et kui ka selline nii-öelda ebamugav küsimus tuleb, et, et hakata selgitama, miks üks asi on nii või miks naa või kas me üldse räägime sellistest teemadest ja noh, nüüd võiks juurde küsida, et kui me peaksime nendest rääkima, siis kuidas. Jah, eks praegu, kui ma vaatasin ka sellist küsimustikku vahekokkuvõtted, siis inimesed ikkagi leiavad, et jah, peaks pornograafiast rääkima, mida rääkima, et see on pigem isegi see küsimused ja kuidas rääkima, et selles natuke kuvab ka see, kuidas inimesed põrograagesse suhtuvadki, et kas nad leiavad, et see on midagi head või nad leiavad, et see midagi halba. Ma arvan, et sellist lõplikku vastust ei olegi, aga pigem see, et me lihtsalt selgitame selle olemust, see on hädavajalik ja mitte ainult nüüd vanemate poolt, vaid ka koolis ja kogukonnas üldiselt. Et ma tunnen, et võib-olla me oleme natukene liiga palju rõhku pannudki koolile. Et seksuaalharidus on küll seal ette nähtud, aga see, kuidas see reaalselt välja kukub, on väga palju õpetajate ja kooli otsustada. Ja ma arvan, et kui vaadatagi nüüd laiemalt, et noorsootöökeskuste või, või muude kogukonnakeskuste poole, siis tegelikult me saame palju laiemalt selle nii-öelda probleemiga tegeleda ja kõneleda sellest, et mitte jääda ainult kooli konteksti. Ja ma arvan ka, et tegelikult on tekkinud väga palju erinevaid viise sellest rääkimiseks, et ilmtingimata ei pea see olema selline õpetaja või lapsevanem, seda enam, et et see lapsevanem või õpetaja lapsel jälle ees, ehk siis, kui nad korra sellest räägivad, siis see kogu jääb sinna õhku, et koolidel on tegelikult väga palju võimalusi-ist, uue seksuaalhariduse tunde sisse või on ka teatrietendusi, mis on spetsiaalselt selle ümber ehitatud. Ehk siis on väga palju alternatiivseid võimalusi sellest rääkimiseks ja lapsevanematel võib-olla ongi nii-öelda kohustus või võimalus olla teadlik sellest, et nad ilmtingimata ei pea ise sellest rääkima, kui see neile ebamugav vaid on võimalusi, kuidas seda teha. Kui pädevateks me saame tegelikult üleüldse pidada meie lapsevanemaid, kes võib-olla ei ole nüüd sellest pensioni eas, aga aga nooremad, kes võib-olla natukene avatumad, kellel ei ole sellist ka võib-olla nõukogude ajal see, see teema, millest me ei räägi, taaka küljes kui pädevad on meie täiskasvanud sellest rääkima ja, ja kas nad seda ka teevad, kas me teame sellest üldse midagi? Ma arvan, et see sõltub väga, aga ma arvan, et just see, et et kodud oleksid nii-öelda turvaline koht, kus üldse korrakski see, et lapsel oleks võimalus rääkida näiteks seda, et ta on kokku puutunud sellega minu meelest see on hästi-hästi oluline, et ja seda enam, et kui järjest statistika näitab, et puude pornograafiaga on aina nooremas eas siis just see, et nad suudaksid lapsevanematele väljendada, et et näed, selline asi juhtus ja lapsevanemal oleks võimalus reageerida, kes siis iseseisvalt või siis jällegi läbi kellelegi abi, aga see just, et tekiks selline turvaline keskkond, kus laps saaks seda väljenda, et jah, selline asi on nii-öelda juhtunud. Et ma arvan, et see, see on nagu kõige esmane samm sellele, et, et me saaksime pornograafiast enam rääkida. Et võib-olla just see ka, et kui palju nad peavad teadma, see ei olegi nii oluline, aga just turvaline keskkond. Et kõik saavad ennast sellel teemal. Teeme siia vahele ühe muusikalise mõttepausi, et siis juba lähemalt rääkida Anett männistega edasi tema magistritööst. Ja me jätkame tudengi huvitaja saatega, mina olen rahvusringhäälingu teadustoimetaja Marju Himma. Ja tänases saates on tudengid valinud teemaks seksuaalsuse just teaduslike uuringute vaatenurgast ja oleme mitme nurga alt seda juba käsitlenud. Ja ma tooksin siia vahele välja paar huvitavat fakti, mida te võib-olla ei teadnud, et need inimesed, kes arvavad, et miks me üldse räägime seksuaalsusega seoses pornograafia tarbimisest või millestki sellisest siis võib-olla Eesti kohta on huvitav teada, et eestlane tarbib pornograafiat ja on selle poolest, et maailmas 88. kohal, see on siis sellise pornograafiat vahendava lehe nagu Bornhab andmed kohaselt ja poolne haab, on ka vaadanud, millised need külastajad on siis, kes eestist nende lehel käivad ja millise profiiliga nad on ja keskmine eestlasest külastaja on 36 aastane Haapsalu Rakvere Viljandi elanik. Ja miks on oluline üleüldse uurida, kas siis pornograafilise sisu või seksuaalse sisu tarbimist. Et meil ei ole Eestis varasemalt kaardistatud eriti palju täiskasvanute kogemusi pornograafilise sisuga ja seetõttu meil ei ole ülevaadet, vähemalt sellist teaduslikku ülevaadet, kui palju, mida tarbitakse, kust kanalilt ja milline sisu olla võib. Ja seetõttu me ka ei tea, milline see Eesti täiskasvanud seksuaalse sisu tarbija on. Aga neid teadmisi on väga oluliselt, on vaja teada just seetõttu, et oleks võimalik toetada siis seksuaalhariduse edendamist ja seda mitte ainult koolides, vaid ka täiskasvanute puhul. Ja meil on pooleli intervjuu Anett Männiste, ka, kes on Tartus ja tema oma magistritöös siis just uuribki neid pädevusi, mis võiksid täiskasvanul olla seksuaalset sisu tarbimisel või üleüldse sellega kokkupuutumisel ja uuribki just seda, kui palju Eesti inimesed kokku puutuvad seksuaalse sisu või siis pornograafilise sisuga. Aga tuleme korraks Aneti uuringu puhul hoopis selle juurde, et kuidas on pornograafilise sisu tarbimisega. Õigemini selle pädevust, aga selle ümber põhikoolis ja, ja ka koolide riiklikes kavadest, kas see on üleüldse teema, mis jõuab õppekavadesse? Tegelikult seal on ühiskonna või tähendab inimeseõpetuse tunnis on ette nähtud küll rääkida seksuaalharidusest ja ka seksuaalsest rahulolust ja, ja suguhaigustest ja nii edasi. Aga sageli sõltub väga sellest konkreetsest õpetajast, kes siis seda teemat haldab ehk siis kui, kui suurel määral ta räägib sellest, mis määral ta räägib, kuidas ta räägib ja nii edasi, et sageli see jääbki sinna suguhaiguste juurde pidama ja sealt edasi ei lähe. Et praegu on õpetajat seal väga palju võimalusi, nagu me enne, kui korra mainisime, et tuua tõesti sisse kooli kas läbi arsti või laste või, või siis seksuaalhariduse Liidu erinevaid teisi inimesi, kes nendest teemadest räägivad, aga kui neil seda ideed, siis see on väga selle õpetaja õlul ja on ka loogiline, et mingitel mingitel juhtudel õpetajal võib olla suhteliselt ebamugav sellest teemast rääkida. Et tõesti on see väga, isegi väikse Eesti kontekstis väga muutlik, et millisel määranile tegelikult seksuaalharidust antakse? Mina olen siin Tallinnas raadiomajas ja vaatan oma koolimaja, kus mina keskhariduse sain ja, ja ma mäletan, et tõepoolest seal olid ka seksuaalkasvatuse tunnid küll mitte selle nime all ja õigupoolest olid nad üldse lõimitud bioloogiatundi ja selliselt temaatiliselt pandud sinna konnade putukate imetajate paljunemise vahele. Ja ma mäletan seda tundi, kus see teema oli, õpilased mõistagi olid elevil, eks iga oli selline ja teema ei olnud mugav arutada bioloogia õpetajaga, kes tuli klassi, ta pani raamatu lauale, ütles, et nii, nüüd me peame selle teema läbimas, ei ole mugav teile ega mulle. Ja siis me läbisime selle teema ja Anett, kas ma tohin küsida, kuidas teie koolis oli, kuidas teil sellest asjast nagu ta nimetas, ehk kuidas seksuaalkasvatusest üldse räägiti seksuaalsusest, koolis? Minu mälestus on eeskätt sellest, et meil oli selline kondoomi, banaani pealepanek ja sellega minu mälestused ka piirnevad. Et kogu minu põhi-ja gümnaasiumihariduse jooksul me rääkisime ühe korra seksuaalharidusest, mis ilmselgelt ei ole piisav. Ja minu meelest seda näitab ka see, et kui ma küsisin nende uurimuses ka et kus teie esimene kokkupuude oli või milline oli teie esimene kokkupuude näiteks pornograafia käisid, mitte keegi ei maininud, et koolis seksuaalhariduse tunnis või bioloogiatunnis või inimeseõpetuse tunnis. Et alati see on kuskil mujal ja ma arvan, et, et see on probleem, seda enam, et tõesti see vanus läheb aina nooremaks. Ehk siis tegelikult võiks esimene kokkupuude ikkagi tulla võib-olla isegi koolist, et lihtsalt see, et mainida ära, mis on Ja seda kondoomi paigaldamist mäletan mina ka sinna. Kuna see nii lõbus lugu, siis ma pean ikkagi mainimata kondoomid tooli sellise kausiga lauale ja öeldi, et ärge neid endale võtta ja need on aegunud. Aga tänapäeval on see, et ma saan aru, edasi liikunud ja see on normaalne, et kondoomid on koolis ja need ei ole mingi siuksed, keelatud asjad või lubatud ainult ühes tunnis. Ehk et Ma usun, et maailmapilt on aastate jooksul väga palju avardanud ja see on oluline nii seksuaaltervise enda tervise hoidmise seisukohalt, aga Köst sedasama seksuaalsusega teema, mis ühiskonnas natukene on tabu. Aga jällegi, kus need lapsed üldse sellega kokku puutuvad? Internetis on ju võimalik tänapäeval kõik lehed ära keelata ja lastel üldse ekraaniaega piiratakse väga palju ja kes need pornoajakirju enam siis seal voodi all hoiab, et kus need lapsed selle pornograafilise sisuga kokku puutuvad? Mul on väga hästi meeles näiteks enda informaatika esimene tund, kus üks meie õpetajatest rääkis meile, et pornograafia jõuab kahe klikiga netilehelt, seal on selline koht nagu 24 pluss ja sealt edasi lähedki juba pornograafia. Nii et ma arvan, et tegelikult üks, kui palju blokeerida erinevaid saite, siis sinna jõuda on tunduvalt lihtsam, kui me seda arvame. Seda enam, et kui käiagi natuke sellistel erinevatel mängusaitidel või, või muudel siis või rääkides ka filmides, siis sageli need mängud ja filmid kujutavadki, juba erootikat või, või inimkeha natuke muudetud viisil. Et eriti just filmide puhul on ka see, et ka seal tegelikult seksuaalaktid, kui neid kujutatakse, siis need ei ole alati päris sellised nagu päriselus. Muidugi seal ei peagi neid näitama, aga ikkagi see realistlikkuse filter on, on natukene nagu kallutatud. Et ma arvan, et tegelikult pornograafiaga kokku puutuda on, on väga kerge nii televisiooni, ajakirjade kui Interneti vahendusel. Et see, et pornograafia eksisteerib, on ikkagi väga paratamatu. Eelmisel nädalal esitati just sellise rahvusvahelise laste internetikäitumise uuringu EU Kids Online Eesti tulemusi. Ega sealt tuli välja, et väga palju lapsi puutub kokku seksuaalse sisuga ja olles ka selle uuringu andmete esitlusel, siis seal tekkis ka tugevalt arutelu, et noh, et kas me üldse saame kaitsta lapsi lõpuni. Ja täielikult, et nad üldse ei puutuks kokku seksuaalse sisuga, on, et kas on võimalik nii, et lapsed üldse ei puutuks kokku sellega. Ma arvan, et see tähendaks ikkagi igasuguse igasuguste meediumit, keelamist, televisiooni veebi kõige selle keelamist, et ma kardan, et see väga ei ole võimalik, seda enam, et sageli ikkagi on ka need esimesed näitamised koos sõpradega. Et keegi näitab kellelegi midagi, seda on ka näiteks veebikonstaabel välja toonud, et just internetis levivad sõprusringkondade seas erinevad pornograafilised materjalid. Nii et see laps, keda võib-olla kodus ja, ja nii-öelda vanemate silma kaitstakse, siis kuskil mujal kõigi puutub kokku selle pornograafilise sisuga. Et ma kardan, et siin ei ole väga midagi teha. Nii et kui last just kõikidest kõikidest Et info-kommunikatsiooniseadmetest ära ei erista ja, ja ei pane teda isolatsiooniga teistest sõpradest, siis sisuliselt see võimalik ei ole. Võib-olla siit on üks mõtteainega lapsevanematele või kõigile, kes siis noorte lastega kokku puutuvad. Me ei saa hoida neid täielikult isoleerituna pornograafilisest sisust, küll aga saavad täiskasvanud teha teadlikke otsuseid ja võib-olla just need lapsevanemad, kes armastavad oma last jätta üksinda arvutisse, sest see on ju hea ajaviide mõtte, äkki ta õpib seal midagi uut. Nendele võiks olla esimesena häirekell ehk et selle sisuga, kuid tõepoolest kahe klikiga on võimalik jõuda pornograafilise sisu. Niisiis head lapsevanemad, mõelge, kas te tahate, et teie laps ikka seal üksi tegutseb. Aga Anett, me juba eelnevalt rääkisime natukene teie magistritöö küsitlusest, mida saab ka veebis iga inimene täita ja on üllatunud, et siis nendest üle 300 inimese juba vastanud. Mida praeguseks sealt vahekokkuvõttest juba üllatuslikon ehk selgunud, mida võiks esile tõsta. Võib-olla seda, et kui oli tehtud nüüd mõned aastad tagasi üks 5000 inimesega päris suuremahuline uuring pornograafia kohta, kus tuli välja, et üks põhilisi põhjusi, miks inimesed üldse pornograafiat vaatavad, on see, et neil on igav, ehk siis neil ei ole midagi muud teha, siis minu uuringust praegu ikkagi selgub, et see seksuaalne rahuldus ja, ja nii-öelda uute asjade õppimine, et need on ikkagi olulisemad, et inimesed päris igavesest ei vaata. Ja teine asi, et kui mujal maailmas väga levib see, et inimesed vaatavad Telefonis pornograafiat siis Eestis on ikkagi selline nii-öelda sülearvutid, lauaarvutid, need kohad, kust, kust nad tarbivad ja ma arvan, et natukene on ka tõesti seesama, millest me oleme juba rääkinud veidi, et et tegelikult esimesed kokkupuuted puuted ei ole ainult videomaterjali vahendusel, et on ka ajakirjadest, et see on ka kindlasti muu maailma suhtes natuke natukene muutunud, et vähemalt selline 20 30 20 pluss 30 pluss inimene üldjuhul on ka juba näinud videomaterjali või nende esimene kokkupuude mujal maailmas on läbi videomaterjali, siis Eestis on selline ajakirjanduse pool või jah, ajakirjanduse pool oluline. Ja teisalt, kui me nüüd räägime nendest pädevustes, siis seal puhul on hästi suured ikkagi kõikumised, et on inimesi, kes teavad, on inimesi, kes ei tea, et pornograafia ei ole päris realistlik ja on ka ikkagi väga suur vahe sellele, kuidas nad suhtuvad sellesse. Võib öelda niimoodi, et umbes pooled arvavad, et see midagi pigem positiivsed pooled arvavad, et seal midagi negatiivset. Ehk siis kui ühiskonnas pisikeses Eestis on ka ikkagi ikkagi väga suured vahed sellest, kuidas inimesed tõlgendavad, mõistavad pornograafiat. Kindlasti mõnel raadiokuulajal tekkis nüüd küsimus, et on see siis nüüd positiivne või on see siis nüüd negatiivne ja kas on ikkagi nüüd tervisele hea või halb või kas need, kes pornot vaatavad, on muidugi head või halvad? Kas siin saab mingisugust hinnangut üldse? Aga mis see pilt on, ma arvan, et need mõlemad koolkonnad peavadki eksisteerima kõrvuti ehk siis need, kes arvavadki, et pornograafia on midagi head ja need, kes arvavadki, et pornograafia midagi pigem negatiivset ja see on täiesti okei, et see sõltub väga inimesest. Aga ma arvan, pigem kui me just räägime ka sellest, et noort noored ja pornograafia, siis ei tohiks väga rangelt öelda, et jah, see on halb just sellest, sealt tulenevalt, et sageli pornograafia ongi nende põhiline õppimata selleks et, et mis, miks üldse on või mis tegelikult seal toimub. Et see, et just seesama pilt, et nad saaksid aru, et see ei pruugi alati reaalelluka üle kanduda. Et see on nagu see oluline aspekt seal, aga ma arvan, et porno minu enda isiklikul hinnangul ei ole pornograafia ainiti halb. Pigem ongi just see, et see väga paljudele inimestele on väga oluline osa nende elust. Aga kas me saame anda siin lapsevanematele mingisuguse sellise selgesõnalise soovituse, et me teame, et ühel hetkel need lapsed niiehknaa puutuvad seksuaalse sisuga kokku, on ta siis sõbra vahendusel, aga mingil hetkel nad puutuvad seksiga nagunii kokku. Mida me võiksime lapsevanematele anda soovitusena, kuidas toimida ja kuidas, kuidas teha nii, et see suhtumine ja suhe on pornograafiline, sisu, erootiline sisu, seksuaalsus, üleüldse suhe oleks sellel lapsel lõpuks ikkagi terve, mitte traumat. Selline ma arvan, et kõige olulisem esimene samm on anda lapsele mõista, et jah, ma olen avatud sellest teemast rääkima. Et sageli lapsed ei lahenda lapsevanemate juurde ka siis, kui neil on olnud mingi mingi tõeliselt häiriv kogemused, et nad hoiavad seda väga pikalt endasse, seni kuni see ühel hetkel välja tuleb. Et just see, et anda lapsele, kui, et jah, see on okei, kui sa minuga nendest teemadest räägid. Ja ma arvan, et lapsevanem ei pea kõike teadma, et tõesti, et kas seksuaaltervise liit on väga palju erinevaid materjale kui kasvõi otsida internetiavarustest, mis ikkagi räägivad sellest, et mis on pornograafia või mis, mis on seksuaalharidusega, kuidas sellega, kuidas seda edasi anda nii-öelda et ei pea ilmtingimata jääma nii-öelda enda teadmistepagasi juurde. Aga lihtsalt see valmisolek, et jah. Me võime sellest rääkida, et see on, see on minu meelest väga-väga oluline. Kindlasti kõik lapsevanemad ei tunne mugavalt rääkides, aga võib-olla kuulab näiteks seda raadiosaadet praegu mõni vanaema, vanaisa või tädi onu, kes leiab, et temal poleks selle noorega üldse probleemi rääkida, kasvõi selle soovituse, et olge ise julgemad minema noorele juurde ütlema, et kuule, mis sa tahad rääkida ja võib-olla ema-isaga ei ole mugav, et siis. Äkki äkki tuleb minu juurde räägime muidugi, et ma arvan, et tegelikult ilmtingimata tõesti see ei pea olema ema või isa, et kõige olulisem ongi see jällegi ka, et see info, mida me välja anname, oleks ikkagi oleks ikkagi reaalne, et et eks selles osas jällegi, et ma arvan, et ei lapsevanem ega ka keegi teine ei pea kõike teadma, et tõesti on võimalik lugeda ja ka seksuaaltervise liidu lähedalt uurida ja vaadata, et millest rääkida ja kuidas rääkida. Ja kindlasti lapsevanemad, selle võib veel anda soovituse, et on olemas palju huvitavaid toredaid eestikeelseid raamatuid, kus jutustades vormis räägitakse nii mõnigi asi ära, mis võib olla teile endale rääkimisel, tunduvad ebamugavad. Me oleme nüüd pikalt rääkinud Anett Männiste ka tema magistritööst. Aitäh Anett, nii selle uuringu kui ka selle intervjuu eest ja ma loodan, et siis kas juba kevadel on äkki oodata tulemusi ja, ja kus, kus me võime siis, kui nimetatud meil on esimene Eesti täiskasvanute pornoalase või porno tarbimise alane uuring. Kas kevadel valmis? Jah, seen kevadel valmis, nii et siis saab juba tulemusi, kael näidata. Aitäh, Anett ja kuulame siia vahelduseks veidi muusikat. Tänase huvitaja saatetunni esimene saatetund hakkab läbi saama ja tänane saade on veidi teistsugune kui tavapäraselt me nimetame seda tudengihuvid, läheks sellepärast, et me teeme seda koostöös Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitega kelle valikul on tänase saate teemaks seksuaalsus ja kõik seda ümbritsev ja sellega seonduvad teadusuuringud. Mina olen rahvusringhäälingu teadusportaali novaator toimetaja Marju Himma ja kutsun teid edasi ka järgmisse pool tundi, kus me räägime edasi seksuaalsuse teemal, siis selles pooltunnis saab õige mitu näpunäidet, kuidas täiskasvanud võiksid enda teadmisi ümber hinnata nii et nad oskaksid rohkem olla toeks noortele nende seksuaalsuse kujunemisel. Räägime sellest kogemusnõustaja Kärseniga aga ühtlasi teeme kohe tunni alguses väikese virgutusvõimlemise pärast uudiseid ja vaatame tunni lõpus siis ka üle juba meelelahutus ja kultuuriteemad.