Neljast maailmakaares lõõtsus maid, tuul olime murdunud üksikuks saareks, päeval piirab meid meri, öiti uinutas kuu korraga lõhkenton, kest tungib paiskuvat üles. Paljud ärkavad täna uue maailmaga süles. Kannata, kannata laulikus sõna ja rida mässukleb vorm ning kihutab hoog. Maakera pöördub, läheneb ida ja korraga mõõtmatult rannata on vabade rütmide voog. Uskuge mind, julgesti vennastunud väed. Me nõuame õiglast õigust. Siin on meie tahe, siin on meie käed. Nüüd täna ei tagane võidust. Medoonega tehased oleme loonud. Leidub, viletsus, saatis kui vari. Me põldudeks kasvatan sood, kuid saagiviskaardmate kari hädasi irvitas rikaste väes. Me õigusi unedeks pidas meid võitlema, virgutas puneta väes ja päike, mis äratab idas. Juba läheneb koit, lõõmavad tornid ja puud kustub lääne pool tähtede hõbeõrn uduste pilvede ritta astub tunnimees, köhatab kojamehe luud. Kõige viie meelega tunnetad tõde, et maakera pöördub. Ühendkooride esituses kõlab nüüd pina algVeljo Tormise kantaadis kodumaa sünnipäev, juhatab Eesti NSV rahvakunstnik Arvo Ratasepp, Veljo Tormis linna ja skandajategeerazinjeroodini Hispaania nihor kirja Sõõruitma Rodney artistidest toas. Arvo Ratassepp.