Tere, mina olen Riho Lauri Saar. Tänase saate peategelasteks on hea Uus Heli ja Colemid, kes peidavad ennast riigijuhtide kehadesse. Nende kõrval marsivad saatest läbi harjumatult elurõõmus kirjamees Alberca müü ja kunstnik Marco Laimre. Kirjastus Varrak on avaldanud prantsuse kirjaniku ja mõtleja Marko müü lühijutukogu pagendus ja Kuningriik. Meil Eestis tuntakse ka müüd kui väljapaistvat eksistents realisti, mis peaks tähendama midagi õiget pessimistliku ja lootusetut. Tartu ülikooli inglise filoloogia professor ka müü värske raamatu üks tõlkija ning üldse suur Kamüüfen. Kristo voogelberg paneb aga järgnevalt kultuuriga kuulajaile südamele et oma sügavamas olemuses oli ka müüb pessimismi ja üldse igasuguste enesesse takerdunud elukaugete mõttekonstruktsioonide vastandtekstidega. Müü uuest raamatust. Loed Vanemuise teatri näitleja Indrek Taalmaa. Prits, ruttu, Malaen, ruttu. Iidol. Minu jumal, sinu võim jäägu. Teotus, saagu palju halastuseta, vihkamine valitsegu seal neetud inimeste maal olgu kurjus igaveseks valitsejaks ja saabugus. Sinu kuningriik, kus musta türännid ühe ainsa soolaya raualinnas jagaksid ja valitseksid armutult. Ja nüüd Ta tamm tuld, halastuse pihta, tuld, võimet tuse ja kaastunde pihta. Tuld kõige pihta, mis takistab kurjuse saabumist tuld kaks korda. Vanguvad, kukuvad ja kaamelid põgenevad otse silmapiiri poole, kust häirimatusse taevasse tõuseb Barr, musti linde. Ma naeran, naeran, ta klammerdub oma vihatud talari külge, ta kergitab pisut pead. Näeb mind end kõikvõimsat isandat. Miks ta naeratab mulle all mastan selle naeratuse. Kui mõnusat häält teeb püssikaba, kui ta langeb headuse näkku. Nüüd nüüd lõpuks on kõik kättevõideldud ja kõikjalt kõrbes tundide kaugusel siit nuusutavad šaakalid olematut tuult ja asuvad teele rahulikul, aeglasel sörgil suurele raipesöömise peole. Mis neid sinod. Tab vait. Sirutan käed taeva poole, mis leebub, violetne valgus annab endast märku teisel pool. Oo Euroopa ööd. Kodumaa lapsepõlv. Miks ma nutan seal rõõmu hetkel? Hea raamat purustab kaks müüti nendele kestada viitsivad lugeda. Üks on siis müüt ka meest kui ängist vaevata tud Häsittensialistlikust absurdikirjanikust. Need on muide kõik epiteedid, mille vastu ka ise kirglikult võitles, ta ise ei uskunud, et temast võidaks niimoodi aru saada. Ja teine müüt, mis on esimesega seotud ka müüa, Saartar, et eks need olid ikka nii kumaga eraldatud, tähendab, et need kaks mõtlejad oleks nagu ühel mõtte Hoosele eksistents realismi. Kaks noh, väljapaistvad esindajad. Nüüd, kuidas see raamat siis neid kahtel müti kummutab, nendes teostes on selgelt esil see kohtaga ise arvas, et see iseloomustab kogu tema loomingut. Ta ütles sellise lause. Minu jaoks on see täiesti võtmelause tema jaoks, et minu teoste keskmes asuv võitmatu päike. Kui ma juhtun mõtlema sellele, mis on minus kõige fundamentaalsem, leian eest võime tunda õnne. Ja see kuu aega enne surma ütles ta, et eluandvate elu taastama Lotte jõudude ülikülluses on isegi õnnetustel päikeseline kuma ja sünnitavad omaenese lohutuse. Tähendab, see päike on tema jaoks niivõrd keskne? Ta ei olegi isegi mõisted, on midagi, mis on tema loomuse keskmest ja see on väga konkreetselt isegi nagu sellest raamatust ka täiesti selgelt välja tuleb. Väga konkreetselt. Geograafiliselt paigutatud päikese on Alžeeria põhjarannikumereäärne päike, see tähendab, kui, kui ta räägib juba sisema päikesest, siis on see kõrvetav ja see on tappev, aga selle põhjaranniku, kus ta sündis, kus ta veetis oma nooruse ja tema jumalad olid päike siis leebe Alžeeria öö ja meri ujumine meres päikese käes. Kuigi see, see on väga kaugel sellisest turismibrošüürid ja lihtsustatud niisugusest rõõmsast tal Alzeeria rannikust. See see tema päike ja sellel on oma musta mida ta ise ka rõhutab, et Alzeeria ja Vahemeremaade päikesel on oma must külg ja valguses alati kõrvuti varjuga. Aga ikkagi see must külge, see meeleheide elu pärast, mis on koos armastusega elu vastu, see, see meeleheide pigem tugevdab seda päikest ja tugevdas päikeseefekti. Ja kuidas see seostub Sartriga ka 38. aastal kirjutas arvustuse Saartri iivelduse kohta ja, ja seal ta ütleb, et selle mõistmine, et elu on absurdne, on ainult valgus, tegelikult triviaalne seda, seda mõista. Ja huvitavad on ainult järeldused ja käitumisreeglid, mis sellest tuletatakse, need järeldused ja käitumisreeglid on neil 20-l täiesti erinevad. Kes siin mu meelest see erinevus tulebki sellest, sellest võimest tunda õnne ja sellest sellest päikesest kamee elus ja see on ühtlasi sellise armastuse jõuallikas, mida ka meil olid ja mida mulle tundub, et Saltril ei olnud ja see jõud vastu võtta seda praegust hetke prantsuse keeles on see huvitav sõnademäng, inglise keeles tuleb see samuti välja prezanya press, mis ma olen kohal ja saan ühtlasi olevik ja see on seesama ladinahitt etnounkte tähendab siin ja praegu ma püüdsingi seda tõlkida, nii et ma olen kohal siin ja praegu tähendab see siin ja praegu, mis on tegelikult hirmuäratav, Ta ka me ise on ka öelnud, et materjale on elu traagiline, sest ta armetus siis tema meelest elu võib olla hiilgav ja vaimustav ja selles on tema tragöödia. Nii et ilma ilu, armastuse ohutu oleks peaaegu et kerge elada. Selle ilu, kaduvuse on, on see, mis teeb elu raskeks ja mis, mis põhjustab meeleheite elu pärast. Vaat siin ongi see, miks kamee vihkas sõna eksistensialism ja ta ei tahtnud seda kunagi enese kohta kasutada ja ta tütar oli veel 30 aastat hiljem täiesti pateetiliselt hüüatas, et ta ei olnud ehtsustentsialist, oli just seotud sellega, et, et eksistensialist ka meie jaoks oli, oli inimene, kes noh, põhimõtteliselt oli see eriti Saarter kes ei suuda näkku vaadata sellele hetkele, mis, mis on ühtlasi vaimustavalt liiga olnud ilus ja suurepärane ja samas samas meeletult ohtlik ja meeletul meeleheidet tekitab. Ja ta ei suuda seda hetke taluda ja ta otsib väljapääsu või põgenemist siis mingisuguses teises elus. Ja see teine elu kristliku eksistentsi realismi järgi, vähemalt nii nagu müü seda mõistis oli siis elu teispoolsuses. Aga Saartri puhul oli see utoopias need vasakpoolsed intellektuaalid, keda juhtis saartel, neil oli talumatu see mõte, et neilt võetakse see utoopia ära, et kuskil ikkagi utoopia võimalus peab olema. Ja ka müü oma mässavas inimestest tegelikult pakub alternatiivi, mis on palju raskem tähendab ette. Me me lepime sellega, et utoopiat ei tule ja me ei tapa selle nimel. Ja preisi kohvikute traditsioon on minu meelest väga tugevasti selline selline natsionaalne ja süstemaatiline süsteeme loov võib ka siis niimoodi öelda süsteemidesse põgenev Saatri puhul on see ikka päris selgelt niimoodi ka siiamaani, kui kirjutatakse ka meie elulugu, siis tegelikult need elulood on kogu aeg kantud sellisest vastandusest saartega, et see, see on prantsuse traditsioonis väga tugevalt sees. Aga seal on näiteks ka öeldud, et ainsana päästis ütlema prantsuse intel toolide augu pärast selgus, et ikkagi, millised Gulagitalised olid. Aga, aga näiteks tooksin samasugused näitlejad, saator, otsustusmehhanismi või näiteks Fuku, kes kiitis kombainid ja need teooriad lõppkokkuvõttes jõuavad ikka jälle nendesse äärmustesse, mille jubedus tegelikult ka kirjeldab, eriti mässavas inimeses kirjeldab, nii, et jah, see, mida ta välja pakub, on tegelikult väga vähe. Selle seal süstemaatilise vaimule on äärmiselt vähe ja seda, seda annab dekonstrueerida tõepoolest aga mingil väga-väga sügaval tasandil seda ei anna konstrueerida. Ja samas üks asi, mis ma, mida ma tahtsin veel rõhutada Eediga järelsõnas rõhutasin, et ka meil on ka öelnud kahel erineval viisil, mida ei ole kriitikud tema teostes märganud. Üks on täiesti huvitav, see on huumor ja teine, mida ta leidis, et kriitikud ei hinda, on temal see, see mitteratsionaalne osase alateadvus ja seenese tume osa. Jällegi see on midagi, mida vist jällegi see, see prantsuse vaim püüab alistada mis tahes teooriate viisil, aga no vot, see see ka meie jaoks ei ole alistutavuse. See ei ole sümbol. Ma ei leia oma õnne, sümbolite abil. On vaja midagi kindlamat. Tahan vaid öelda, et ajuti, kui eluraskus selles Euroopas mis ikka veel täis viletsust muutub talumatuks. Pöördun tagasi nendele säravatele maadele, kus nii palju elujõudu on veel puutumatult alles. Tunnen neid maid liialt hästi, et mitte teada, et sealt tõotatud maa, kus kaemus ja julgus võivad olla tasakaalus. Nende vaatlemine õpetab mulle, et vaimu päästmiseks tuleb ignoreerida selles süngeid voorusi ja pühitseda selle jõudu ja nõiduslikust. Maailm on mürgitatud õnnetustest ja näib seda nautivat. Ta on end täienisti andnud selle häda meelevalda, mida niitse nimetas raskuse vaimuks. Ärgem mulatagem sellele kätt. Asjatu on vaimu pärast pisaraid valada. Piisab sellest, et tema heaks töötatakse. Kuid kus on need vaimu kõike võitvad voorused? Seesama niitseja on nad üles lugenud kui raskuse, vaimu, surmavaenlased. Tema jaoks on need karakteri jõud, maitse, ilmalisus, klassikaline õnn, karm uhkus, targa külm enese küll asus. Need voorused on praegu tarvilikumad kui iial enne ning igaüks võib valida selle, mis talle sobib. Ning arvesse võttes kogu ettevõtmise tohutust ei tohi mingil juhul unustada karakteri jõudu. Ma ei räägi siin sellest teatraalsest liigist, mida valimiseelsetel pooliumidel saadavad kulmu kortsutused, ähvardavalt žestid. Pean silmas seda, mis oma puhtuse ja elumahlade väel paneb vastu kõigile meretuultele. See on see jõud, mis maailmatalves valmistab etteviljade küpsemist. Täna viiakse Von Krahli teatris läbi muusikafestivali hea Uus Heli põhiüritus kus näeb ja kuuleb selliseid kummaliste nimedega esinejaid nagu näiteks Lorvik Lorvik funks, TÖÖ rong, stais pois kismabande ja palju teisi põrandaaluse ja popmuusikavaheliste piiride hägustumisest ning festivali hea Uus Heli eesmärgist, räägib ürituse korraldaja Aivar Tõnson. Hea Uus Heli on, teda võib nimetada festivalil klassikalises mõttes, aga, aga samas on sellel ka mingit muud eesmärgid ka noh, ta on tegelikult välja kasvanud sellistest väikestest üritustest ja otsese vajadusena muusikute vahelise kommunikatsiooni arendamiseks plussis muusikud teatavasti vajavad ka tagasisidet publiku poolt, et publik oleks ka sellesse kaasatud niiviisi, et see peaks olema iga kontserdi ja festivali puhul elementaarne, aga minu arust tihtipeale sellega niivõrd palju arvestada, kui, kui, kui võiks. Et näiteks kasvõi seegi, kui ma hakkasin neid väikseid üritusi korraldama. Noh, ma olen ise muusika ja siis ma tean täpselt millises keskkonnas ma ise tahaksin seda muusikat publikule edasi anda. Ja, ja ma ootan publikut tagasisidet, et seepärast mul on nagu oluline, et see selline keskkond sünniks ürituse käigus ja vot hea Uus Heli olnud jätt nendele väiksematele üritustele, et viie asi rahvusvahelisele pinnale, et kutsuda siia välismuusikuid ja siis publiku ja kohalike muusikute ja välismuusikute vahel tekiks selline sünergia. See muidugi natuke idealistlik jutt, aga loodetavasti kõigest sellest nagu areneb ajapikku midagi unikaalset. Et noh, see ei tähenda mitte mingil juhul seda, et on selline kaaset, et et midagi kõigile. Et see lähenemine mulle ka ei meeldi, et tutvustada seda, mis üldse nagu toimub, vaid pigem on nagu üritatud ikkagi selle esinejate valikuga luua mingisugune uudne tervik. Tähendab, ma ei ole nagu päris täpselt piiritletud piiritlenud neid üritusi aga tunduvad näiteks võlumuusikuna mingi oma nišš 100 protsenti öö on selline kuidagi suurem ja terviklikumat palju enamat, haaram aga aga aga ma ei tahaks nagu piirata ainult nende üritustega asja, et sõltub sellest reetsest festivalist, mis ideed sel hooajal parasjagu tekivad. Ja siis sellest lähtuvalt planeerib ka üritusi, et, et see ei pruugi üldse niimoodi olla, et see 100 protsendiline öö on iga festival nagu põhiüritus ja siis on teised nii-öelda regulaarsed alaüritused. Et noh, ajapikku oleneb, kuidas see kõik arenevatest ka selliseid uusi ideid ja uusi lähenemisi ja ja võib-olla üldse uusi katsetusi, et millises kontekstis muusikavõimelisus esile pääseda. Peaesinejaks on Hong Strong Saksamaad. No nemad on selles mõttes ideaalne, hea, aus eli festivali artist, et nad on pidevalt nagu stiilibarjääre suutnud ületada ja murda igast eelarvamusi sellega nagu purustada. No näiteks neil on peetud. Varasematel aegadel nagu elektroonika, Aidiemmi tants muusikastiili lipulaevaks, uus album üllatab selle poolest, et seal pole praktiliselt midagi sellest enam alles. Et selline kuidagi stiilitu lähenemine, et kogu selle festivali idee on ka, et anda võimalus inimestel näha muusikat, et kui, kui sellist nähtust iseenesest, mis väljendab südamesse ümbruskonnast hajumitet. Ta ei ole selline konkreetne, ootuspärane meelelahutus, mida me läheme juba ette teades, mida me läheme saama. Aga veel välisartistidest tooks esile sellise vene Moskva kollektiivi nagu spays pois, kes samuti lähevad väga piirideta muusikaalast täiend igast džäss ja ja ka tehnot ja, ja nüüd nad esinevad sellise võib-olla natuke progemaigulise kavaga, aga kui lisada veel sinna see vene selline intelligentsi võiv Sealne tunnetus asjade taga, siis see proge ei kõla sugugi nii, nagu nagu me oleme harjunud nagu kuulma. Siis kui veel kedagi esile tuua, siis tegelikult on nagu igal artistil oma selline koht siin täita, et noh, kas või siin eesti artistsidki, et noh, on kuni Kagolaadsest Punk folgist kuni kuni kismabande psühhedeelia pragotmika india eksootika, nii. Aga kas te oleksite nõus sellise väitega näiteks, et ütleme, seesama üritus, hea Uus Heli, et see, et seda neid korraldatakse suurema haardega mitmes linnas lausa, et kes seal natukene näitab ka seda, et see, mida kunagi peeti nagu selliseks, ütleme, siis põrandaaluseks muusikaks, et sisuliselt poppi ja põrandaaluse muusika vahe on nagu hästi-hästi hägustunud, et kas see on nagu õige väide? Tundub küll niimoodi, jah, ma isegi ei oska täpselt öelda, milles asi on, aga tundub, et, et olukord on tunduvalt erinev sellest, mis valitses näiteks seitsmekümnendatel põrandaaluse ja, ja nii-öelda meistri muusika vahel. Võib-olla asi selles, et ühiskond on muutunud. Me oleme võib-olla infoajastusse jõudnud, kus kõigile on nagu informatsioon, põhimõtteliselt kättesaadav sellest, mis toimub, kes vähegi on huvitatud millegist ja võib-olla üldse selline. Ma arvan, et see on nagu selles kontekstis muutunud kuidagi teisejärguliseks kas seal on võib-olla osaliselt puhtalt sellise muusika kättesaadavusega, et muusikat produtseeritakse niivõrd palju ja seda tuleb niivõrd palju peale, igaüks võtab kuskilt midagi ka muusika looja, et kas see võib olla hägustab ka neid piire juba? Nojah, asi on selles, et kui need igasugused nišš on niivõrd palju noh, Eesti tingimustes tuleb see eriti hästi välja, et meie, see nii-öelda siin on niivõrd väike, et siin ei saagi igale sellise nišistiilile kujuneda tugevate Annegrontsiin. Anne, ground siinse eeldab mingisugust ühtsust või mingisugust hulka inimesi, kes nagu tunnevad sellist ühtsustunnet oma oma selle stiili kaudu. Aga Eestis on võib-olla mõni üksikstiil, mis suudab ennast niivõrd tugevalt nagu kokku koondada, seepärast ma ei tahaks öelda, et hea Uus Heli kujundab nagu sellise terviku nishi erinevate stiilide esindajatele. Eesti väiksusest tulenevalt on tegelikult üks pluss just see, et nad ei ole niivõrd kinni konkreetses stiilis, et neil on võimalik nagu avaramalt asja näha. Sest ütleme näiteks minu lähitutvusringkond igalühel on nagu oma selline nägemus või suunitlusega ja igalühel on nagu kass muusikadee nagu oma käekiri. Aga ütleme, kui ma elaksin Londonis tõenäoliselt ma suhtlesin palju homogeensem seltskonnaga. Ja, ja noh, võib-olla siis festival just tänu sellele võimaldabki nagu seda meie seda positiivset külge nagu arendada ja ja selles mõttes nagu muudab selle väikese seltskonna tunduvalt elujõulisemaks võrreldes nüüd ütleme mingite naaberalade suurte piirkondade massiga, mis seal taga on, mitte et nüüd Eesti hakkaks need siin suures maailmas väga palju ilma tegema, aga lihtsalt see tänu sellele, see keskkond muutub tunduvalt elujõulisemaks. See potentsiaal on nagu, ära kasutatud, palju paremini. Seepärast ma peangi nagu festivali puhul 100 kommunikatsiooni hästi oluliseks, et noh, kui need ideed liiguvad erinevad ideed, siis sellest saavad ju kõik innustust, nii muusikud kui ka vastavalt sellele publik. Golem on teatavasti savikamakas, kellele tark rabi elu sisse puhus ja inimese näo andis. Ikka selleks, et ravil kergem elu oleks ja golem tema eest tööd teeks. Eile esilinastunud Esto-TV uue filmi vali kord loojad Andres Maimik ja Rain Tolk räägivad lisaks ilmetute riigijuhtide fenomenile ka sellest, kuidas maailmas ohjad salamahti Colemite kätte libisenud ning sellest, kuidas esto-TV orbiidile lendab. No ma loodan, et seda eristab selline tugev kontseptuaalne telg. Et kui eelmine film oli üles ehitatud sellistele lõdvedeleja lõbusatele sündmustele, mis põlistasid aastat 2002, siis seal seda filmi seob üks punase niidina üks kontseptsioon, see on nimelt eestlaste mentaliteedi uuring. Me toome ilmsiks selle, mis on eestlaste peas, tihti argiteadvuses hõljumas, mida omavahel räägitakse. Millist Bobinati nurinat võib kosta saunalavadelt ja internetiavarustest, aga mida, nagu heas seltskonnas ja ajakirjanduses ja poliitikataevas ei ole kombeks välja hääldada. Kas Esto-TV võtta toob need asjad ainult nagu välja või üritasid põhjuseid ka? Et põhjuseid uurida, võib-olla selleks peaks olema pigem teaduslikud meetodid Ja just nendel ei ole päris formaat. Toob ilmsiks osutab pigem. Esto-TV on nagu karneval, et ta võtab üles pühad asjad, võtab üles tabud ja teeb nendest sellised grotesksed kujutised. Nojaa, aga samas nagu teie formaadiga sealt tegelikult alati spekuleerida. Varem on öelnud intervjuus ka tegemist võiks olla žanriliselt võib seda määratleda, aga kui hoiatusfilmi, et tänu sellele ilmsiks toomisele avaneb vaatajatel võimalus ise analüüsida. Põhjusi see analüüs ei ole nagu meile. Ka, et tegelikult on maailmas meeletu populismi tõus praegu, et kõikvõimalikud, nimetagem neid siis parem poolsetaks jõududeks, tõstavad nagu pead ja lubavad ükskõik mida ähvardavad ükskõik nagu millega, et kas sellist Esto-TV pilkuseks nagu laiendada ka nagu mingil maailmaseisule üldiselt näiteks praegu. Jah, ma lugesin eile Delfist uudist, kus Venemaal tehti uuring, kus 40 protsenti vene noortest kiidab heaks ütleme siis rassilise diskrimineerimise ja 10 protsenti oleks ise nõus osalema pogrammides värviliste ja muude vähemuste vastu. Nii et mulle tundub, et selline natsionalismi, jõukorra ja rahvuskesksuse tõus üle maailma on kõikjal, ilmselt maailma hakkab järjest polariseerume uuesti, et selline lett, liberaalsuse periood, mis oli pärast külma sõda, on läbi ja uuesti on tekkinud rahvastel natsionalistlikud eneseteadvus ja umbusk siis võõra kultuuri võõra religiooni vastu. Et ma arvan, et siin on ka põhjused, globaalsed, mis on oma siirdeid ajanud ka Eesti poliitikasse. Pluss veel selline eestlaste alalhoiu instinkt ja väikerahvale omane selline enesetunnetus ja umbusk kõige võõra vastu. Mõneti võib see olla ka positiivseid väljundeid ajada, et hoida oma kultuuri üleval või arendada eesti keelt, aga sellel on ka väga palju negatiivseid varjundeid ja sellele tahabki Esto-TV uus film omal kentsakal ja võiks öeldagi kabareeliku moel osundada. Aga juttu ja laste TVs ainult Eesti asjadest, vaid ikka sukelduma globaalsele malelauale. Partsu kõrval on üks tegelasi, seal filmis ka George Stablju ise. Üks minu lemmikfilme on Bofossi, kabaree, seal on suurepärane kabaree konferantsee, kes põhimõtteliselt, et on meie eelkäija, et ka tema kabareeliku ülevoolavalt grotesksed moel osundab ühiskonnas toimuvatele protsessidele ilma kindla moraalset seisukohta võtmata näitab ta meile kätte ikkagi selle, mis tegelikult toimub. Kas see, et on Juhan Parts ja George tabeli kõrvuti, et see ei ole ju täitsa juhuslik seal on päris konkreetne side nende kahe isiku vahel isikuomaduste järgi. Võiks öelda, et George Bush on siiski tulnud ühed maailma vanimad demokraatiaga riigist ja tema riigimehe omadused, eriti mis puutub isik klikuga rihmad ületavad siiski tunduvalt meie peaministri omasid, et võiks öelda, et Juhan Parts vaese mehe, George Bush et Juhan Parts on nagu kuskilt sattunud järsku poliitikaareenile võib-olla äraostmatud leidsid ühe vaese mehe, kellest tehase isik, cool. Ta on nagu golem Frankenstein, ta ei ole jumala looming, vaid inimeste looming ja ja kõnnib mööda poliitikat ringi, otsib, otsib endale anda üksindusele lohutust ja paistab selline kummaline irrelevantne välja natuke. Kas ei tundu, et Nicole meid on maailmas nagu pisut rohkemgi kui Juhan Parts ise, et mis võiks olla see põhjus näiteks mingi sihukesed Coleminud nagu tekivad, kes võiks siis olla nende kole mitte taga kes rabi. Poliitikat ammu ei tee enam isiksused või huvigrupid, lobitööstus, sõjatööstus, rahvusvahelised korporatsioonid. Ja poliitikat tehakse nagu muudki tööstust toodetakse produkt, reklaamitakse välja, investeeritakse sinna miljoneid. Et minu arust Res Publica on üks esimesi Ameerika tüüpi parteisid, mis on tehtud mitte ideoloogilise sarnasusele, mõttekaaslasele või juhikultusele, vaid on loodud bränd on võetud rahva seas liikuvad ootused, ihaluse ja hirmud kokku, loodus, sellesse populistlik poliitiline platvorm on leitud käilakuju ja on siis investeeritud töösturite raha võimsalt sinna sisse, et see võimule upitada. Kogu see bränd ja nüüd me oleme, naudime sele võimul olemise vilju. Praegu hakkab see bränd küll murenema ja kärisema igalt poolt, et selline inimlik aspekt tuleb muidu sellises tööstusliku disaini siis kui ennem aimasid nagu poliitikatöösturid, ära seda, mida rahvas tahab ja püüdsid neile siis seda pakkuda siis läbi Res Publica ja temataoliste parteide esiletõusu, vaatame, mis toimub Lätis-Leedus, kui kas või Venemaal luuakse rahval kunstlikke vajadusi. Ehk siis nagu reklaamitööstus on pandud täistuuridel ka poliitikas tööle, et luuakse kunstlikke vajadusi ja hiljem siis rahuldatakse neid virtuaalsel moel. Aga ühiskonnas iseenesest midagi ei muutu. Kas ja mis kujul Esto-TV-tas jätkab üldse? Esto-TV siirdub nüüd lähis orbiidile tiirlema ja vaatab maad piisavast kaugusest et siis vajaduse korral söösta läbi pilvede ja sekkuda aidata tõugatuid ja hävitada võimsaid. Rain, kas, kas sinu arust selliseid filme tohib teha, kas sellise metoodikaga inimesi tohib? Kiusata oleneb kiusamise eesmärgid. Et kiusamine toimub kiusamis enda pärast, siis ma isegi väga hästi ei vaataks selle peale, aga kui kiusamises on teatud elegants ja sarmantslaste kiusamine viitab millelegi millelegi suuremale, siis ma arvan, et siin ei tasu vahendeid enam valida. Kui sul on eesmärgiks päästa maailm, siis on sul kõik lubatud. Loetud päevad tagasi avati Tallinnas Rotermanni soolalaos Marco Laimre isikunäitus. Küsimused ja vastused. Segadusi tekitab seal on asi muidugi palju miks-küsimused ja vastused, millele võib küsida nutikam kuulaja. Seda küsis ka Eero Epner ja vastas talle Hanno Soans. Hanno Soans, kuidas sa kirjeldaksid Marco Laimre autori positsioone nüüd viimase 10 aasta jooksul magi eeldaksin seda, seda sellisena kunagi ühes intervjuus, mis nüüd on ka eestikeelsena sele Laimre küsimuste ja vastuste intervjuu raamatu bukleti vahel, mille ta käesolevaks näituseks valmistanud on. Ta rääkis mulle seda, et nendel on alati olnud olnud sotsiaalset närvi aga et otsustaval hetkel, kui need kujundid, mis enamasti pärinevad kuskilt nii-öelda reaalsest elust kas juriidilisest kõnepruugis või, või ajakirjandusest. Et kui need algkujundid, mis teid huvitavad, on tal käes, siis ta hakkab neid maksimaalselt võõrutama. Ja see võib-olla ongi kõige omapärasem, et väga raske on tema puhul rääkida ja nende ühiskondlikult ütleme, viivi aktivismi kunsti sõnavaraga. Sellepärast et et ta võtab kõik lähteandmetega, võõrutab neid täiesti läbi enesebiograafia mõtestatavateks töödeks. Ja võib-olla üks keskne mõiste, mis teda paistab huvitavat läbi aegade on trauma, mingisugune selline koht, kus sümbolisatsioon katkeb või kus see tekitab nagu tõelist ebamugavust, kus meie jutt või harjumuspärased tähendused, Need sümbolid, mis on Laimre puhul esmaringis ja sealt, kus ta neid kokku laenab, täiesti üldmõistetavad. Nad tühjenevad nendest nendest tähendustest, need märgid seal on võib-olla kõige olulisem ja see autoripositsiooni üks lähtepunkt on mõnes mõttes võib öelda radikaalset romantiline selles mõttes, et ta defineerib kunsti välja eelkõige sellise tegevusvaldkonnana, kus on temal kui autoril on hulga kohustusi oma vaatajate ees, aga eelkõige enne kompositsiooni enne sõnumi fokusseeritust on tal kohustus oma vabaduse eest ja see noh, selline iseenesest romantiline positsioon on tal viidud selles mõttes maksiimiga, tunnistab ja on selles täiesti veendunud. See on ka teisest, katkes intervjuude raamatust, et kui ei oleks kaasaegset kunsti, siis ei püsiks koos ka ühiskonda, ta on täiesti veendunud selle, mida ta teeb selle sotsiaalses funktsioonis. Tants ei ole ainult palsam seal ainult ärritamine, šokk seal mingi nende asjade segu. Ta on täiesti veendunud, et see on absoluutselt vajalik see tema ideo, sünkraatiline vabadus ühiskonna jaoks üleüldiselt. Ja see on väga julge ooperipositsioon selles mõttes, et julge Laimre puhul ei ole mitte see, mida üks töötleb või ütle või, või mis teemadega tegeleb, vaid see milliseks ta hindab kunstniku rolli ja kuidas ta lähtuvalt sellest oma asja ajab. London ise kusagil öelnud, ma täpselt ei mäleta, kus, et et kui rääkida kunstist, siis enam ei olegi oluline, võib olla niivõrd kunsti loomine, kuivõrd-kuivõrd otsene sekkumine. Kas seda otsese sekkumise retoorikat saab ka käesolevale näitusele rakendada ja kui, siis mil viisil jah, seda ta ütles tõepoolest näituse ponninann puhul. Ja mis toimus siin neli-viis aastat tagasi linnagaleriis, kui ma ei eksi, võib-olla isegi natuke kauem tagasi oma ütleksin, et lahtisest otsesest sekkumise potentsiaalist või sellisest ütleme, radikaalse avangardi positsioonist olnud huvitatud, et aeg-ajalt kasutab seda ka. Aga selle otsese sekkumise asjaga on see, et kui nüüd selle peale minna ja kui me vaatame Laimre loomingut niimoodi pikemalt, siis me näeme, et ta läheb selle peale, ta läheb õige harva, ta aeg-ajalt teeb mingisuguse aktsioonid, mis, mis paigutub natukene võib-olla väljapoole tema sellest kujundite põhitäiest. Kui selle peale minna, siis jällegi ei püsi koos tema, noh, ütleme vajadus olla kunstnike, teadvustada ennast kunstnikuna, sest et see sulandub automaatselt aktivisti positsiooniga ja liigub väga ühemõtteliselt poliitilisele väljale. Ma arvan, et Laimre on üks, üks teine väitleja Laimre sees, kes trügib sinnapoole ja kallutab teda sinna suunas, aga aga ta ei lase ennast kunagi päriselt. Ta ei kaldusin ära, ta ei, ta ei, ei muutu tegelikult aktivistiks. Tänase saate panid kokku Külliki Valdma ja Riho Lauri Saar. Arvamused, tervitused ja õnnesoovid on jätkuvalt oodatud emaili aadressil vadi ät r punkt ee kuulmiseni järgmisel nädalal.