Meri on kerge virve all idakaare pilveudust tõusev päike tõotab toredat päeva. Praam Tehumardi loksub justkui laisalt üle suure väina. Leningradi helilooja Jan Frenkel, õigemini eesnimega Jaan tamp perekonnanimega Frenkel vaatab reelingu ääres mõtlikult lähenevaid saari Eestimaa ühte osa, kelle rahva ühe parema poja nime järgida oma eesnime sai. Kui mitmeid ja teinekord ootamatuid niite pidi, on inimesed ja rahvad omavahel seotud. 1924. aastal neli päeva enne jaan Tombi mõrvamist kodanluse omakohtu poolt sündis Kiievis see pikakasvuline lustakate vurrudega tihedate kulmude alt, et uudishimulikult sõbralikult ja osavõtlikult vaatavate pruunide silmadega mees. Meri sillerdab ja ta meenutas, justkui endale. Oli niisugune aeg. Meie riik, Nõukogude võim oli alles noor, kõigest seitsme aastane. Olime maailmas esimesed, kes hakkasid uut ühiskonda rajama. Ja nii nagu praegu, nii ka siis. Nõukogude inimesed olid haaratud ühtekuuluvustundest kogu maailma töörahvaga. Paljudele minu eakaaslastele anti silmapaistvate revolutsionääride töörahva vabaduse eest võidelnud sangarite nimed. 149. protsess 1924. aasta novembris kodanlikus Eestis sealhulgas Jaan Tombi hukkamine sai laialt tuntuks ka noorel Nõukogude maal. Andes mulle teie rahva kuulsa poja nime. Minu eesnimeks kirjutati Jaan tomp tahtsid minu vanemad sellega väljendada ühtekuuluvust ja solidaarsust maailma kõikide maade töörahva vabaduse ja õnne eest võitlejatega. Nimevalik tähendas sedagi, et minu vanemad tahtsid ka oma poega kasvatada rahvaste solidaarsuse ja internatsionalismi vaimus. Ja nüüd on Jan Frenkel temale nii tuttav rahva hulgas ja merel mis ikka südamelähedane. Vene NFSV teeneline kultuuritegelane paljude populaarsete laulude autor, Neevalinna patrioot, ütleb ise, et ta tuli inimesi avastama. Ma armastan merd väga ja minu mõned laulud, mis verest kirjutatud, pole lihtsalt ainult meresõnadele loodud. Nad on tekkinud sellest seletamatult. Meretundest, mis ma ise olen läbi elanud, viibides meremeeste kalurite keskel ja jälgides nende tööd merel Kui mõtlesin mõnda luuletust merelaulude kirjutamiseks siis püüan leida neid nende luuletajate tööde hulgast, kelle eluanne merega seotud kes merdama pärisosaks peavad. Üheks niisuguseks luuletajaks on Igor Ferand. Meil on laul kui palju nähtud, mis kõneleb inimestest, kelle elu on nii-öelda merede süles kelle töö on merel ja kellele meri annab tööd. Siis tegime laulu, aga ikkagi meri, meri jääb ja mereta elada oleks võimatu. Et helilooja Frinkel armastan merd, seda kõneliste mitu korda. Ja seetõttu kasutab ta igat võimalust viibimiseks meremeeste kalurite hulgas. Ta püüab pääseda alati merele, kohtuda nende inimestega, kes talle on alati palju rõõmu pakkunud. Üldse. Kus need kohtumised inimestega, nendega vestlemine, mõtete vahetamine pakub suurt rahuldust ja see alati rikastav. Tuli, selle inimesele on niisugused kohtumised eriti vajalikud. Nendest edaspidi üldistuste tegemine annab materjali, mille põhjal uued meloodiad sünnivad. Käega märku, et õige varsti randume Kuivastu sadamas. Võõranse Saaremaa ja Hiiumaa õli. Nii need jänni ja pangakrahh Chera Tõlge. Jää pressib tuuma. Külaline pole varem meie saartel viibinud kuid tasustel ainult sellele mõelda, kuidas Eesti saartele pääseda, kui sõbrad tegid ettepaneku sõiduks. Ta ütleb, et on seetõttu väga õnnelik. See on just see, mis mind alati on võlunud olla nende inimeste keskel, näha nende tööd ja elu, kellest ja kellele ma oma laule kirjutan.