Värske riikliku preemia laureaat, helilooja Veljo Tormis südamest õnne. Sul tänu, julgen õnnitleda teid ka nende kuulajate nimel, kes meid praegu kuulevad ja on teie muusika suured austajad on väga kõrge hinnang. Ja tõepoolest suur au. Ja see ei saa kuuludega ainult mulle. See peab kuuluma ka nendele. Eesti heliloojatele, kelle järeltulijaks ma ennast tohin pidada? Aga samuti väga suurele hulgale inimestele, kelleta minu loomingut võib-olla ei olekski, vähemalt ei kõlaks. Need on meie koorijuhid, koorilauljad. Sest mis on koorihelilooja ilma tema taotlusi mõistva Corioita? Võib öelda ei midagi, nii et ma jagaksin seda kõrget au. Gustav Ernesaksa, Arvo Ratassepa, Kuno arengu, Olev Oja, Ants Üleoja, Lembit Verlini, Eino Kaljuste andku ülejäänud andeks, ma kõiki ei jõua nimetada ja kellelegi unustamiseks ei taha kellelegi ülekohut teha millesse tulijate just koorimuusikale kõige rohkem olete truuks jäänud. Eks siin on mingi osa selles, et, et just see muusikaliik on mulle juba lapsepõlvest omane ja tuttav ja need asjad hakkasid mulle paremini välja kukkuma. Ja mida inimene kord juba oskab, seda ta teeb. Igale loojale on kõik tema teoseid või nagu öeldakse, kõik tema lapsed armsad, kuid eks me kõik ole inimesed ja ikka mõni asi või mõni laps on nagu südamelähedasem oma loomingust, mida te endale südamelähedaseks peate, eks armsamad olla need asjad, mis on rohkem vaeva nõudnud ja mis on rohkem valu teinud. Kui nimetada mõnda nime, siis ütleme ema mälestuseks kirjutatud koorilaul kalevipoja tekstile ohmu hella heidekene siis hilisemast ajast võib-olla võiks selliseks näiteks olla Raua needmine, mis, mida ma ka väga kaua aega üle elasin, enne kui julgesin ja ja suutsin seda kuidagi realiseerida. Kas te valmistate tükk aega loomingut The mõttes peas, enne kui see paberil ilmub? See valmistus, ei ole, sageli ei olegi võib-olla otseselt mingite materjalide kogumine ja teemade valmis mõtlemine, vaid sageli on see rohkem tõepoolest selline julguse puudus või. Aga eks selline mõtisklemine jahuvõtmine annab võimalust siiski rohkem süveneda ja ja mingil määral võib-olla on ka kasuks mõningaid omaloomingulisi mõtteid, kavatsusi olete juba reetnud, vast tehti seda veel. Plaanisime sees on hea meelega küll lei, kaugemaid plaane küll ei, ei tahaks avaldada, aga mitte selleks, et neid tähtsaks teha, aga lihtsalt ikkagi ebamugavuse tunne, tekib. Köök kuninga köök ja ega restoranis ikka koka ei nähta, eriti kööki lastega ja ei lasta. Jah, see selline on juba kord. Naiste laul on juba siin märgitud. Ja seal ma ei saa maha salata. Praegu rabelen ühe filmimuusikaga, see on nukufilm, erinevaid on, püüan sinna panna võimalikult palju algupärast rahvalikku materjali, muuhulgas meeldib mulle, ma loen seda ka loominguliseks tööks. Töö kontaktkooridega, praegu on, peale nüüd Tallinnas korraldatava autorikontserdi on tulemas ka riikliku akadeemilise meeskoori juubelikontserdid ning heliloojate liidu kongressi kontserdid, kus mul on ka mõned asjad kavas. Ja väga põnev on praegu just meeskoliga töötada, sest seal on verivärsked asjad Gustav Ernesaksale pühendatud kood laulja Kristjan Jaak Petersoni sõnadele siis piksolitaania Ain Kaalepi sõnadele ning katku vaja mälestus Jaan Kaplinski koostatud sõnadele. Täna õhtul kõlab Estonia kontserdisaalis Veljo Tormise muusika. Aitäh nende kuulajate poolt juba ette elamuse eest ja veel kord kivi kotti uute meeste kui naistelaulude eest. Tänan kõikide õnnitluste eest.