USA välisminister Colin Powell on öelnud, et NATO näol on nüüd Eestil ja teistel liitunud riikidel olemas suur sõber. Mõnedki raadiokuulajad võib-olla mäletavad neid aegu, kus Nõukogude Liidu ajal öeldi, et Moskva on meie suur sõber. Kas, kas siin võib sellist ajaloolist paralleeli tõmmata, et USA kui maailma üks suurim sõjaline jõud NATO-s omada sellist domineerivat rolli? Mis puutub sõprusesse, siis sellega on nii nagu sõprusega eraeluski, et sa ikkagi loodad, et sa saad oma sõpru valida. Selles mõttes oleme USA oma sõbraks valinud, oleme teinud suuri jõupingutusi, et USAga selline vastastikuse kaitse leping alla kirjutada. Ja nõukogude liitu me teatavasti oma sõbraks ei valinud. Nõukogude liit okupeeris Eesti territooriumi vägivaldselt ja annekteeris meid vägivaldselt. Nii et selles osas mina mingit võrdlust ei näe. Sellise võrdluse saab tõmmata ainult ajaloolise tõe suhtes äärmiselt asjatundmatu inimene. Mis puutub USA sõjalist jõudu, siis tõepoolest, USA on praegu konkurentsitult maailma kõige suurem sõjaline jõud. Kulutab umbes poole kõigist maailmas tehtavatest sõjalistest kulutustest aastas. Ja kaheksa järgmist kulutajad, sealhulgas Venemaa, Hiina, Inglismaa, Prantsusmaa, India, Saudi Araabia ja nii edasi jäävad temast maha kaugele maha. Nii et paratamatult tänu tänu sellele võimsusele on USAl ka suur sõnaõigus, nagu ikka maailma skonni moodi, et kui sa paned rohkem Ressursse lauale siis tänu sellele on sul ka suurem sõnaõigus. Me võime vaadata ka näiteks USA rolli, noh minu pärast, et võtame või maailmapanga Maailmapank, see ei ole sõjaline institutsioon, vaid humanitaarne institutsioon. Ka seal on USAl suur sõnaõigus, aga sellel on ka väga lihtne põhjendus, USA finantseerib aga põhimõtteliselt maailmapanga tegevust ja noh, oleks ütleme niimoodi. Naljakas, kui me ütleksime. Jah, pange kõik oma raha lauale, aga ärge mingit sõnaõigust omal käel. Nüüd erinevus on siiski see, et NATO-s on formaalselt ikkagi igal riigil üks hääl mis tähendab, et formaalselt võib iga riigi esindaja, kaasa arvatud Eesti esindaja, blokeerida iga otsuse. Ja, ja, ja olla vastu igasugusele tegevusele. Aga, aga noh, seda üldiselt kasutata, nad on organisatsioon, mis tegutseb väga paljuski konsensusele. Põhinevalt ja NATO-s üldiselt hääletamist väga vähe kasutatakse, sest kuna see on just selline unikaalne sõjaline allianss, siis need lahendused proovitakse välja töötada enne, kui asi läheb hääletusele. Ja, ja need lahendused on alati kompromissid, kompromissid suurte riikide ja väikeste riikide vahel on kompromissid nende riikide vahel, kes asuvad otseselt kriisipiirkonnas ja nende vahel, kes seal otseselt ei asuselge, on see, et riik, kes on suuteline oletama, et puhkeb mingi sõjaline kriis. Selge on see, et riik, kes ütleb, et mina olen suuteline nädalaga välja panema kaks diviisi omab selle kriisi suhtes suuremat sõnaõigust kui riik, kes ütleb, et mina olen suuteline välja saatma kolm pommikoera. See peaks igaühele selge olema, eks ole, aga formaalselt on need võrdsed ja ma arvan, et see on poliitiliselt oluline, et me oleme formaalselt võrdsed. Samas me kõik tahame, et NATO taustal oleks reaalne sõjaline jõud, sest muidu oleks organisatsioon mõttetud, oleks tühi jututuba, selliseid rahvusvahelisi organisatsioone, kus me võime ennast välja elada ja, ja, ja millel ei ole reaalselt taga ei rahalisi ressursse, ei sõjalisi ega muid ressursse, on on kümneid, kahjuks. NATO ei ole selline ja, ja, ja osaliselt ta ei ole ka selline tänu sellele, et Ameerika ühendriigid on andnud nii suure suured ressursid selle organisatsiooni käsutusse. Niiet, et selles mõttes ma arvan, et see Sõpruse mõõde siin USA ja nende uute liituvate riikide vahel on Colin Pauli poolt üsnagi adekvaatselt sõnastatud ja ausalt öeldes meile vägagi kasulik just rääkides nendest pommikoertest, mida te siin nimetasite, mis on see Eesti nii-öelda nišš lisaks sellele paarisajal, välismissioonidel käinutele ja käivatele sõduritele, mida Eestil on pakkuda NATOsse? No tegelikult need arvud on iseenesest petlikud, sest kui me näiteks ütleme, et meil on pidevalt valmisolekus võtame 220 meest siis see tähendab seda, et Nende 220 mehe teenindamiseks nende roteerimiseks see tähendab, noh, kui missioon kestab rohkem kui kuus kuud, siis on vaja igal juhul selle ühe ühe võitlejate rühma asemel saata järgmine võitlejate rühm. Järelikult on vaja, ütleme, kui me võtame aasta peale kokku siis on, on vaja, eks ole, vähemalt kahekordselt nii mehi, kui me võtame, kui missioon kestab rohkem aega, siis on täiesti võimalik, et neid mehi on vaja vähemalt kolmekordselt. Üldiselt loetakse, et et on vaja vähemalt. 200 mehe jaoks on vaja vähemalt kuus 700 meest, kes oleksid nii-öelda täpselt samal tasemel ja keda on võimalik roteeruda lisaks võimalikud haavatasaamised ja nii edasi ja nii edasi. Lisaks kogu see treeningbaasvarustus, kõik see on vägagi keerukas ja kulukas, nii et kuigi 200 meest oma arvulises niisuguses kõlas, mõjub nagu väga väikse arvuna siis tegelikult, kui me räägime 200-st võitlusvõimelisest mehest või sellest nagu, nagu NATOs öeldakse, sõjalisest võimekusest, siis see tegelikult on, on päris suur arv Eesti suuruse, väikese riigi kohta. Ja loomulikult me peame ka nende meeste puhul proovima defineerida need täpselt nišid, kus me oma meeste taset hoiame. Sest kõik ei saa ja, ja, ja sõjapidamine on muutunud üha spetsiifilisemaks üha tehnilisemaks, üha eri alasemaid, üha rohkem erialaseid teadmisi nõudvamaks. Noh, Eestil on tõepoolest väga-väga hästi välja kujunenud meeskonnad temineerimiseks needsamad pommikoerad. Tegelikult see on niisugune väga kvaliteetne võimekus, mida me pakume. Meil on väga kõrgel tasemel niisugused väikesed jalaväeluureüksused, mida me praegu kasutame Bagdadis, jalgsipatrullidele ja mis on väga keerukas niisuguses sõjalises situatsioonis, kus ühelt poolt ei käi otseselt sõda, aga teiselt poolt on väga-väga-väga. Pidevalt peab võitlema niisuguse nähtamatu vaenlasega terrorismiga kuritegevusega, segadusega, ütleme Bagdadis, see nõuab väga külmi närve ja väga-väga täpselt täpseid oskusi. Meil on väga hea üksus, on sõjaväepolitsei, mis tegutseb Kosovos. On täiesti selge, Kosovos võib üks ütleme 20 meheline politseiüksus olla kasulikum kui mõne teise riigi tervet tankipataljon, sellepärast et nende tankidega ei ole lihtsalt seal Kosovos midagi teha. Seetõttu ka need meie nishi võimekused peavadki keskenduma neile aladele kus me saame väheste meestega ja kõrge professionaalsusega pakkuda mingisugust lisaväärtust. Ja me ei saa keskenduda neile aladele, mis nõuavad suurt hulka mehi suurt lahingutehnikat, et mida me ei jõua üleval pidada, hooldada ega ammugi sinna sihtkohta vedada, kui see vajadus peaks tekkima. Nii et meie väiksus seab meile teatud piirid, aga ma usun, et nendes piirides me oleme enam-vähem need alad välja valinud väga palju niiskust. Lisaloomingulisust ise omalt poolt isegi ei soovitaks, sellepärast pilt väga-väga segaseks. Kindlasti meie suhted Venemaaga mõnes mõttes ju muutuvad, kas on reaalne, et Venemaa kunagi võtab selle vastutuse Nõukogude Liidu kuritegude eest, nii nagu on teinud Saksamaa, mis te arvate nüüd just selle NATO suhete valguses, kui, kui läbi nii-öelda NATO-Vene nõukogus oleks meil võimalik see teema üles võtta reaalselt? Ma millegipärast arvan, et siis on ikkagi suuresti niisugused Venemaa sisemise arengu küsimus. See on küsimus sellest, kuidas Venemaal ajalugu õpetatakse, kuidas Venemaal ajalugu mõistetakse ja kuidas vene poliitiline eliit mõtestab oma rolli maailmas ja ma, ma oleksin küll kahtlev, et kas meie kuulumine NATOsse ja Euroopa liitu või ükskõik kuhu kolmandasse lääneorganisatsiooni tooks need kuidagi automaatselt kaasa mingisuguse sellise ajaloolis moraalse. Revolutsiooni Venemaal. Ma usun, see kindlasti aitab kaasa see, et me kuulume NATO-sse, Euroopa Liitu aitab kindlasti kaasa paljude praktiliste küsimuste lahendamisel. Aga see, kas Venemaa kunagi tunnetab seda väga sünget rolli, mida ta mängis null null null aastatel teise maailmasõja hakul? See, see, ma arvan, jääb suuresti Venemaa sisemise niisuguse taassünniküsimuseks. Skeptikud Eestis on ka sel teemal, et võib-olla Venemaast saab NATO liige. Itaallase võiks olla, NATO liikmeks saamiseks on mitu erinevat etappi, mis tuleb läbida. Esimene etapp. Et sa tahad saada NATO liikmeks ja Venemaa ei ole sellist soovi kunagi esitanud. Tänud. Ja Kaitseminister Ivanov just nüüd äsja rõhutas, et Venemaa ei taha saada NATO liikmeks. Ja teine väga oluline aspekt on muidugi see, et kui sa tahad saada NATO liikmeks, siis sa pead vastama talvel tervele reale tingimustele. Ja kuna Venemaa ei vasta neile tingimustele, siis isegi, kui ta tahaks saada NATO liikmeks, ei saaks NATO liikmeks. Kõige olulisem tingimus on see, et nad peavad olema arenenud demokraatiaga riigid, et kus kehtib mitmeparteisüsteem, õigusriik, turumajandus ja seda mitte formaalsel moel või, või nimetustena vaid, kus see kõik tõepoolest toimib. Sest siin tuleb arvestada ühte väga olulist küsimust ja see on nimelt see, et nagu ma ütlesin, nato toimib konsensusega mis tähendab seda, et igal NATO liikmesriigil on õigus põhimõtteliselt halvata NATO tegevus ja, ja kui NATOsse saab liige, kes ei esinda neid demokraatlikke väärtusi siis tema hääl muutub mitte konstruktiivseks nato edasiviivaks, vaid Natot blokeerivaks hääleks. Mis tähendab tegelikult NATO lõppu. Ja praegu ei ole küll ühtegi ühtegi riiki, kes tahaks NATOt lõpetada. Selles mõttes vaadatakse väga tähelepanelik tegelikult ja vaadati ka Eesti puhul, milline on meie demokraatia areng, kuidas demokraatlikud institutsioonid on tugevnenud, milline on sõnavabadus? Kuidas käitutakse noh, ma ei tea, kriminaalprotsessidel kuidas kehtib minu pärast, kas või tsiviilkoodeks, ühesõnaga ühiskond vaadati mikroskoobiga. Ja ma arvan, et me kõik tunneme Venemaa olukorda. Noh, kes paremini, kes halvemini. Aga sellisel määral, et me võime öelda, et et Venemaa ei ole mingil viisil sellises positsioonis, kus keegi võiks tõsiselt kaaluda tema võtmist NATO liikmeks. Kui kunagi mingil ajal selline asi juhtub, et Venemaa muutub täiesti demokraatlikuks totaalseks turumajandus, kas väga heaks õigusriigiks siis on maailmas juba täiesti teine situatsioon ja see on täiesti teine maailm ja selles mõttes me ei saa kunagi öelda mingi asja kohta ja, või ei, lõplikult. Aga praeguses situatsioonis me peame ütlema, et Venemaa ei ole NATO-liikmelisuseks asja ja mis veel olulisem Vene mõisay sooviga Nato liikmeks saada öeldakse, et me oleme nüüd NATO kaitsva vihmavarju all. Et milline näeb siis välja see nii-öelda Eesti kaitsemudelit, kui midagi peaks juhtuma Eestiga, keegi peaks meid ründama. No mis iganes, tänapäeva ohud on hoopis teised kui lihtne selline vaenlase ülemarst. Meie riigipiirist on ka palju terroriohtu, kuid milline siis selle NATO kaitsva vihmavarju all, nüüd on see meie kaitse? See on teema, millest ei ole kahjuks võimalik väga pikalt rääkida, sellepärast see on asi, millega tegelevad erineval tasemel NATO staabid, kuhu hakkavad nüüd täie õiguslike liikmetena kuuluma ka Eesti ohvitserid. Ja kes planeerivad siis ühiselt NATO territooriumi kaitset. NATO territooriumi kaitsel on, on mitu olulist printsiipi, üks nendest on, see ei ole olemas esimese klassi liikmeid, teise klassi liikmeid, Nato territooriumit kaitstakse kui ühte tervikut, et selles mõttes ei kaitsta mitte nagu konkreetseid riike vaid kaitstakse seda kogu seda NATOsse kuuluvat territooriumit. See teema tuli eriti selgelt esile õhukaitse õhuturbeküsimuste arutamisel. Kui NATO peasekretär käis siin Eestis ja temalt, et selle kohta küsiti, siis ta just nimelt rõhutas sellest hetkest, kui me oleme NATO liikmed. Kuna NATO vastavad reeglid näevad ette ühtset õhukaitsesüsteemi, siis see süsteem ka automaatselt Eestile Lätile Leedule laieneb. Kuna Eestil, Lätil, Leedul endal ei ole hävituslennukeid, mis suudaksid seda reeglit täita vastavalt kehtestatud normidele, need normid on kõik olemas selle kohta paksud paksud käsiraamatut, siis järelikult peavad need lennukid tulema kuskilt mujalt ja NATO riigid peavad nukid omalt poolt välja panema. Ja antud juhul siis noh, see on juba Eestis väga kõvasti reklaamimist leidnud fakt, et need lennukid on hetkel Belgiast. Nii et, et see on väga hea näide sellest, kuidas NATO niisuguse mitmerahvuselise kaitse organisatsioonina funktsioneerib. Ja loomulikult, Ta on NATOl valmisolek kõikvõimalikeks eristsenaariumiteks, aga, aga need stsenaariumid ja need valmisoleku astmed ja, ja võimalikud vastus, stsenaariumid on kõik konfidentsiaalsed ja salajased, nii et neid ei ole siin võimalik pikalt-laialt arutada. Aga liigume edasi tulevikusuunale. Teatavasti juunis toimub Istanbulis NATO suur tippkohtumine, mis võivad olla need uued suunad, need arengud, mida ta seal planeeritakse, välja käiakse ettevalmistused Istanbuli tippkohtumiseks. Muidugi käivad juba mõnda aega ja, ja üks teema, mis kindlasti võib-olla üks kõige olulisemaid teemasid Istanbuli tippkohtumisel on just see, et lisaks sellele, et NATO kaitseb oma liikmesriike peame me arvestama. Ühe liikmesriigi ründamine tänapäeval on siiski väga, väga ebatõenäoline. Nii et, et NATO on oma reaalses tegevuses väga palju keskendunud oma teisele funktsioonile, mis on siis rahu ja stabiilsuse tagumine mujal maailmas erinevates piirkondades. Ja NATO'l on praegu kaks niisugust, ütleme kolm niisugust suuremat murelast on Afganistan kuhu on mindud, et siis peale seda, kui esimest korda NATO ajaloos NATO käivitas artikli viis sest rünnati ja üldsegi mitte nii, nagu planeeriti külma sõja ajal kõikvõimalikke stsenaariumeid, vaid vaid hoopis üllatuslikult rünnati Ameerika Ühendriike ja rünnatud mitte riigi poolt, vaid terroriorganisatsiooni poolt. Sellest hoolimata Nato kohe käivitas oma vastastikuse kaitse artikli viis ja ja NATO on, on loomulikult tänu sellele artiklile seotud ka Afganistanis praegu rahuvalveoperatsiooniga, tagamaks seda midagi analoogset Afganistanist enam ei, ei lähtuks, teine teema kindlasti on seotud Balkani riikidega. Kui üldiselt on endises Jugoslaavias suhteliselt rahulik, siis viimasel ajal on tekkinud, et vägivallalaine Kosovos ja see on tegelikult mitte ainult sõjaline, vaid eelkõige poliitiline küsimus. Küsimus sellest, mis on Kosovo tulevik. Kas Kosovost saab iseseisev riik või jääb Kosovo Serbia osaks? See on päris keeruline küsimus, mis kindlasti on ka NATO liikmesriikide tegevus väljas ja arutelu objektiks. Ja siis võib-olla NATO liikmete vahel kõige kontroversiaalsem küsimus on muidugi NATO võimalik sekkumine Iraagis. NATO on praegu Iraagis nii palju sees, et toetatakse Poola suurt brigaadi mis tegutseb ühes Iraagi nii-öelda kaitse sektoris aga aga rohkem nii-öelda nõu kui jõuga. Et kas NATO-le tekib mingi suurem roll Iraagis või üldse Lähis-Idas? See on kindlasti üks Istanbuli teema. Kindlasti on Istanbuli tippkohtumise teema ka kõik see, mis puudutab Lähis-Ida poliitilisi arenguid laiemalt, sest eriti USA poolt välja käidud seisukoht, et et kui me ei suuda tagada, et ka Lähis-Idas no ütleme viimases maailma kandis, kus, kus selgelt ei ole demokraatia veel nii-öelda endale toetuspinda leidnud, et kui seal ei löö demokraatia õitsele. Et see võib kaasa tuua terrorismi leviku ja arengu veel hoopis võimsa omal moel kui praegu. Kuidas seda täpselt teha, siin on erinevatel riikidel väga erinevad seisukohad, kindlasti on ka see nii-öelda laiem lähis-ida-strateegia üks neist teemadest, mis tuleb aru võitlusele. Nii et laias laastus võib öelda, et väga paljud nato teemad, mida, mida Istanbulis arutatakse, hakkavad käsitlema hoopis piirkondi, mis mis asuvad Eestist kaugel. Aga kus Eesti praegu täieõigusliku nii-öelda NATO liikmena peab osalema ja peab oma arvamust välja ütlema ja ka oma oma toetust avaldama, aga me oleme seda teinud ka tänase päevani. Meie oma võitlejad on nii Afganistanis kui Iraagis kui Kosovos kui Bosnias, nii et see ei ole meile midagi uut. Ja, ja siin on alati, aga me peame seda kõik arvestama. Tasakaal on selles, et kui me loodame, et kui meil midagi juhtub, siis meile tullakse appi. Siis me ei saa kunagi öelda seda, et kui teised inimesed on hädas, siis me neile appi ei lähe. Keegi ei nõua meilt midagi, mis oleks noh, väljapoole meie võimalusi või mis viiks meid pankrotti või või, või, või tekitaks meile suuri probleeme. Aga oma oma väiksel moel me peame osalema ja, ja see on, see on paratamatult sohver, mida me peame oma julgeolekuEst tooma.