Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kultuuriga ajal on tekkinud jällegi mõned küsimused, nagu näiteks kes joonistab pastapliiatsiga õunauss Laurentsiuse maalidele. Mida keedetakse algava Jazzkaare laboris, seda teab Jaak Sooäär. Mida on nüüd siis tehtud Aino Kallase Reigi õpetajaga võib mõni ehk ahastades küsida. Radiofooniline ooper, vastab Jüri Reinvere. Kalju Kruusa, luuletaja eri poolustest ja uuest luulekogust rehvamisi räägivad Sven Vabar kruusa ise ja Hasso Krull jääge kuuldele. Kell. 19. Null. Viis esietendub vikerraadios Jüri Reinvere roodi ooper, mille aluseks on Aino Kallase novell Reigi õpetaja ja millal siis kokku kirjutanud Jüri Reinvere ja Tamur Tohver. Miksotsid kannatamise mõtet. Ära otsi ära hüüa, kui üksi jääd, tuleb kannatuse mõistmine ise su juurde. Kas mõistmine kergem? Sa tead ju, et konsistooriumi liikmed on siin ja urgitsevad igat ainumat susena. Venemaal ning siit enam ravi. Miks peaksid sa nendega mängima? Tarzani neile kätte maksta. Hukkamise eest, mis teoks tehti enne, kui kohtuhärrad jõudsid Judiitsumi teist korda läbi kaaluda. Minu kahtekümmet ajast aega üksindusse. Minu vigaseid vastu minu naist. Et sina ütlesid, on üksinda minu koormat ning mina ise pean vastutama nende eest jumalale. Olgu konsistooriumi istunud nüüd mind vaagima oma pühas rahus. Selle aasta draamateatri avamisel mängiti ette üht Madis Kõivu novelli ja kui riigikogu liikmelt Siiri Oviirile küsiti, mis mulje avaetendusest jäi vastab tema järgmiselt. Mind hakkab see meri, mere poole minemine ja tee peal suremine ära väsitama. Enam ei taha ja ei, seal suretakse ikka jaa, aga otseselt suremist ei ole. Rohkem on seal selline eas põhitunne, mis Reigi õpetaja puhul on nagu keskne kannatamise oskusi, ase, piinatunne, see piin, mis on inimeseks olemise juurde mingis mõttes ka kuulub, kui ütleme, elu sellisesse olukorda sind viib, et see piinatunne ja see teadvustamine, et see piin ei lõpe kunagi ära, aga mis selles piinas sind paelub, tähendab, see on üks niisugune elamise keskne asi üldse, et mida on üldse elamiseks vaja, on vaja teada seda, et millised on sinu Premissid ja seista nendele võimalikult palju vastu. Ja katsuda omaenda eluga nii hästi võimalikult kui see võimalik on hakkama saada ja seda katsub ka Reigi õpetaja peategelane limpeedius, siis tähendab vastaskalda peategelane Lempelius riigi õpetajast ta just seda ei katsu, ainult jutustust, riigi õpetajad, jõud, kindlasti paljud. Seda roodi ooperit kuulates ei pruugi need inimesed esmakuulamisel ehk sellest aru saada, millega tegu tundes justkui iseennast, identifitseerida sellega, mis seal raamatus toimub ja millest Aino Kallasele omakorda üldse ei räägi. Ehk siis sellest, et kõik need kolm tegelast on välismaalased, on võõras kohas enda jaoks ja on sunnitud võõrasse kohta mingis mõttes ka enda jaoks Aino kaldal, siis on tegu Soome rootslasega soomlasega riigi rootslasega, kes siis Eestis on kokku saanud üllatavalt, aga Aino Kallas seda kordagi ei võta novellis esile. Ainult korraks vihjab sellele, kui niisugusele mööda libisevale kujundile küll ta ei tee, aga sellest peateemad nagu iseenesest tema kirjanduses on see vastaskaldal olemine või endale võõra võõrakeelse rahva hulgas elamine on tema loomingu peateema. Õieti. Aga ta räägib sellest väga vähesest, et sellest on lihtsalt väga raske rääkida, sellest on raske leida sõnu, on raske leida kujundeid, kuidas sellest rääkida. Ja minu idee oli see algselt, et järsku teha Reigi õpetaja niimoodi, et, et see aspekt tuleks läbi küll, aga seda ei saanud, ei oska kuidagi läbi ja siis läks see asi üldse selle peale edasi. Kuna tegemist on tõestisündinud looga ja sellest on järel ka mõningaid dokumente, siis sai hakatud uurima neid dokumente uuesti ja tekkis üks hoopis teistmoodi pilt, kui see on Aino Kallasel üks teine võimalus, kuidas autentne lugu tollal seitsmeteistkümnenda sajandi Hiiumaal võis aset leida ja see on siis vastaskalda teema, õieti see teine story, mis lugu see siis on, see on lugu inimeste kontakti võimetusest omavahel, see on lugu võimust, inimeste vahel või võimusuhetest, mismoodi üks tõlgendab teise inimese võimu ja see on lugu süütundes. Süütunne muidugi, Aino Kallasel ka juures. Aga ütleme niimoodi, et, et need, kes on püha oreooli Aino Kalda raamatus on vastaskaldas vastupidi röövlid ja vastupidi. Miks, sest et niimoodi lihtsalt oli võimalik tõlgendada seda väga vastuolulist materjali, mis üldse selles arhiivi segaduses valitseb. Oli nagu paarsada erinevat fakti teada, mis üldse omavahel mingisugust, et nagu seost ei loonud, tähendab, oli võimatu aru saada, mis seal siis lõppude lõpuks ikkagi toimus seal riigis 1600 kolmekümnendatel neljakümnendatel aastatel, jäi nagu väga segaseks ja siis lihtsalt tekkis ühel momendil selline välgatused. Aga kui oletada, et nendes kohtuprotokollides see teenija valetab selles kohas ja Lempeedius valetab selles kohas ja selles kohas ka veel valetamine. Ja siis järsku tekkis üks niisugune võimalus, kuidas kõik need vasturääkivad faktid oli võimalik seostada ühe. Punase lõngaga. Inimene omas liikumises, inimene oma ümbruses, inimene oma tavapärases tegevuses, inimene keset loodust, inimene silmitsi surmaga, inimene silmitsi oma kannatusega, inimene silmitsi oma piinaga, kõik see on ka justkui Mandriliselt sellest sees olemas, et natukene alati ehmann, kui räägitakse muusikast selle teose puhul, sest ei oleks valetamine, kui öelda, et muusikat on seal õieti väga vähe. Võib seda nii näha või võib seda näha, et muusikat on seal väga palju kui arvesse võtta, et kogu heliline ümbrus, tikk, mis neid inimesi seal Reidis ümbritseb on üks suur strukturaalne tervik, kus ma küllaltki täpselt heliribas katsusin järgida looduse ringkäigusüsteeme. Tähendab, teoses on täpselt nii, nagu looduseski on kas aeglased muutused või suhteliselt aeglased muutused looduses ei ole kiireid muutusi, on suhteliselt kiired muutused, nagu näiteks päikesetõusu ajal algab suurem hulk linde korraga laulmist peale, kui ülejäänud ööpäeva jooksul kokku. Sarnaseid võtteid on vastaskaldas massiliselt tarvitatud, et mismoodi erihääled sisse imbuvad või mismoodi nad lahkuvad, milliseid polüfoonia nad omavahel tekitavad või, või mismoodi teatavad hääled omavahel näiteks kunagi korduvus ei asu, ma ise olen huvitatud geomeetrilist väga palju ja see geomeetria asja sissetoomine vastaskaldasse oli veel täiesti omaette teema. Sest et see on niisugune nagu minu teooria, et meie inimese aju on loodud, ei oska kuidagi sümmeetriaid tähele panema, et ta esimene asi, mida alateadvus noteerib, kohe on sümmeetria näiteks seal seinaski kohese märkad, et need kujundid seal telliskivide sees korduvalt ja loodusjälle otsest sümmeetriat ei paku. Küll aga tegite sümmeetria ka suurtes ühikutes päeva korduses või aasta korduses hakkavad tekkima teatud sümmeetriat, kus ka üksikud osas osakesed ei kordu. Täpselt, aga kui sa jälgid seda justkui nagu lennukist või, või kõrgemalt või suurema vaatega, siis sa paned tähele, et see mass justkui kordub täpselt sedasama võtet, ma kasutan seal nagu helis. Kogu aeg, et on korduvad sündmused, mis hakkavad korduma alles tänu sellele, kui neid esineb väga suurtes vihikutes. Algab viieteistkümnendat korda toimuv muusikafestival Jazzkaar mis toob nädala aja jooksul Eestisse Rockilikke mõjudega džässi mängivaid kuulsusi nagu ikka, aga ka kõikvõimalikest maailma nurkadest pärit rahvamuusikat kokku segavaid esinejaid. Muusik Jaak Sooäär räägib Riho Lauri saarele jazzkaarest kui laborist. Jazzkaarel kuuldav muusika on kõikvõimalikest muusikastiilidest nii kokku segatud, et kohati võib jääda mulje, et tegemist ei olegi nagu džässüritusega, vaid on maailma muusikafestival, et esitatakse sisuliselt muusikat Indiast kuni Kariibideni jazzmuusika tegelikult ongi. Ja päris algusest peale kasutanud mingeid mingeid muid muusikastiile ja nagunii-öelda, improviseerin nendega. Ja kui maailm on läinud väiksemaks ja juurdepääs eri maailmanurkade muusikale on muutunud paremaks, siis on ju ka need need stiilitanud mängu kusagil. On nii, kuuekümnendatel just tuli sõida muusikat John koldreinakas India muusikat kasutama oma muusikas tekkis selline sellised pikad kaared nagu india klassikalises muusikas, siis ka džässmuusikasse improviseeritud, niimoodi need Kariibi ja võib-olla Lõuna-Ameerika muusika mõjud on chatis isegi varem olemas, sest et lihtsalt need Maadon Ameerikale lähemalt, kus džässmuusika pärit on. Ja samas jazzkaarel on ju ka üks kontsert lausa sümfooniaorkestriga, et et see klassikalise muusika muusika segunemine algas kusagil ka ma arvan, et pärast sõda või muusikud lihtsalt teadsid klassikalist muusikat väga hästi ja hakkasid seda oma muusikasse sisse tooma. Et see segunemine lihtsalt on üsna normaalne nähtus, ma arvan võib-olla on trend see, et ikkagi sellist live-elektroonikat ja ütleme, tehnilisi vahendeid tuleb sinna juurde, sest et need võimalused on kogu aeg muutuvad ja paranevad, et ma arvan just selleks, et tuua uut, kes on tulemas jätskaarel, et nemad on võib-olla selles mõttes nagu laineharjal või norra muusikut super säilinud, kes toovad, siis segavad need akustilised pillid ja võib olla rahvamuusika mõjud kaasaegse elektroonikaga? Jah, et tehnilisi vahendeid muidugi saab kasutada ka mitut moodi, et ma pidasin silmas seda, et kasutatakse nagu kontserdil, siis elektroonilisi vahendeid näiteks keegi Sämblib kedagi kontserdil ja kasutab seda muusika tegemiseks, nagu arendab siis ringi mingit sellist improvisatsiooni või kompositsiooni minu arvates ikkagi Ad muusikas on oluline, et see kõik toimuks koha peal, et ei ole kodus kusagil arvutis valmis tehtud see mingisugune materjale, siis seda mängitakse lavalt maha, et ikkagi Jatsust nagu peaks olema see siin nagu moment ja mida, mida head muusikud ka teevad ja musikaalselt ära kasutavad neid, neid uusi tehnilisi võimalusi, kui võib-olla isegi pisut nime muuta, samas kontseptsioon ei muuteid, siis jazzkaar on samas ka selline omamoodi justkui mitte ainult sellist klassikalist džässi esitav festival, vaid tegelikult nagu selline omamoodi labor, isegi kus saab kuulda kõiki erinevaid stiile ja erinevaid katsetusi. Ja ma arvan, et see on päris täpselt öeldud, et et tegelikult see võib-olla ongi Jazzkaare edu põhjus, et ta on nii laiapõhjaline, et kõigil erinevad Hotell teadsisteeridele jazziga kaasnevatele stiili, teil on õigus eksisteerivad ka raames ja see tegelikult on hea ka selleks, et publiku hulgast igaüks leiab selle, mis teda huvitab. Et ma arvan, et Eestis on ikkagi nii väike maa, et konkreetselt ühele jätsu stiilile festivali rajada on raske, et me lihtsalt ei jätku publikut selle jaoks. Jazzkaarel viiakse läbi ka workshop id, kus juba eelpool nimetatud John Scofieldi ja Mark kreega, et mida sellised workshop id õieti annavad ja kellele nad suunatud on konkreetselt nüüd, kui rääkida tugejaskoffelliversoppidest, siis need on suunatud kindlasti. Ma arvan, et meie muusikutele kõigile niisiis õpilastest kuni kohalike tippudeni välja, sest et mida nad annavad, on, on see, et nad tegelikult toovad ju otseselt seda, seda infot maailmast, mis toimub ja seda infot meil tegelikult liigub ju hirmus vähe ja eesti muusikud ikkagi käivad ju väljas küllaltki vähe. Et selline informatsioon on lausa hädavajalik, et saada ise nagu niimoodi käega katsuda ja silmaga näha, et mis, mis tegelikult maailmas tehakse ja milline on see energia just seda energiat juba tunnetada seda intensiivsust, millega head muusikud tegelikult oma oma pilli mängivad ja mis milline aura, nagu sellel on, seda lindi pealt tihti ei, võib-olla ei oska tähele panna või. Kevad taas kasvatab oma oktaavi ulatust. Päeval seal ma endas eest leian sulatust. Ulatus päikese käsi 12 kuu eest märkamatult sikutama kumbagi neist kuuest. Märgist pean meeles ilmet igat sus. Meeles on mu rändlinnu koduigatsus. Kalju Kruusa, luuletaja, kes kuulub kahte luulerühmitusse nii õigemasse, vanemasse kui erakonda. Kruusal, on nüüd ka kaks päris oma luulekogu, neist esimese Pealkiri meeleolu, teine päris värske kogu kannab aga nime trehvamisi. Peale selle saavad kalju kruusas kokku kaks vastandlikku luuletaja tüüpi, kelle te kokkusaamist püüdis kruusa käest välja uurida. Sven Vabar. Helina peale haaran toru. Ahaa, teises otsas oled sa nagu tavapäraselt tahtes valt uksest sisse laseksin. Aga teisest ajavööndis tuleb su hääl ligilähedaselt 1000 ja üks kilomeetrit. Sinu esimene kogu meeleolu oli nagu esmakogu esikkogu oli sinna kohe peale kirjutatud. Selle uue kogu trehvamisi lausa kaane peal on Cyriteesi luuletusi. Mis pidi ta siis teistsugune su jaoks on, kui esimene. See on jah, õige tähelepanek, et see on täiesti tähenduslikult mul niimoodi võetud. Mulle tundub, et meeleolu oli rohkem nagu võib-olla isiklikum nagu minaga kuidagi rohkem tegelev. Et noh, küll ümbruse keskel ja läbi meelte aistingute oli seal ka ümbrust, aga see trefamisi peaks olema siis rohkem nagu juba avaram või või rohkem väljapoole suundub juba nagu siis teisi tegelasi, asju on ka nagu siis juurde lisandunud olgu siis teine inimene või, või mingite kultuuridevaheline, selline tõlkumine ja tõlkimine ja no mul oli seal mingisugune selline liin nagu ajada, et et noh, nii-öelda ütleme grammatiliselt teine isik või et noh, et ma ise olen niux, esimene isik. Et mida saab kõike nagu teise isiku alla koondada, see on hästi nagu lai kriteerium ja võimaldab päris palju, et et noh, need tekstid on ka siin, ma arvan, üsna erinevad ja noh, mõni võib-olla vastab väga lõdvalt, nagu et ma tahtsin ennast nagu mingil määral piirata, aga samas nagu mitte liiga palju. Ja tegelikult, ega ma nii väga palju ise rääkida ei taha sellest, et et siis ma nagu piir on tegelikult jälle isegi kui ma tekstivalikuga nii palju ei piiranud, kui ma hakkan rääkima, siis ma siis ma teen selle piiramise ikkagi ära, et nagu lasteaiad on mõningal määral piiramata minu poolt, et et noh, kui Kalju Kruusa ütleb, siis nagu arvatakse, et Kalju Kruusa sõna on nagu kõige kõvemat, siis nagu peab nagu sellega arvestama. Aga ei pea, lugu igal inimesel on oma häda, iga inimene teeb oma hädaga teisele inimesele omakorda häda. Inimesed ei saa üksteisest aru, kuna igal inimesel on oma häda ja iga inimene on hädas oma hädaga. Aga hädasti tahan pidada sust lugu, kuigi läbi häda. Selline see lugu ongi. Vist oli meeleolus seda puht tekstikeskset luulet, rohkem ka luule endaga tegelemist rohkem. Oli küll jah, ma nägu trehvamises natukene isegi püüdsin vältida neid tekste kogu aeg olen kirjutanud tegelikult erinevaid tekste, nii meeleolu aegu kui ka nüüd rehvamise aegu. Aga need kogud on tehtud mingit kindlat valiku põhimõtet järgides. Siin mõned nagu on, mis mulle tundusid lausa vältimatud, aga aga üldiselt jah, et väga võimalik, et millalgi järgmisemates kogudes jälle tuleb midagi sellist ka võib-olla siis mõne uue nurga alt või mõne uue kiiksuga, nagu ütleme, keelelises mõttes ei, tekstilise mõttes ma nii-öelda normaliseeruda ei kavatse veel, et see ei ole päris mingi noore ja uisapäisa selline vaimustumine uutest keelemängudest, vaid see on nagu tegelikult sügavasti sees, et see nagu läheb edasi. Siis see trehvamisjon tegelikkuse kesksem või. Ta on nagu lihtsam küll nagu aga ikka mingites nii-öelda sisemates kihtides või mingites sügavamates kihtides on see teksti nõksuda ja keelega nokitsemine on, on täiesti nagu omal kohal olemas, aga võib-olla neid ütleme neid traagelniite ei ole nagu näha, jäetud ja õmbluskohti, et ma tunnen, et on natukene võib-olla liiga väsitav kogu aeg nagu selliste keele paljastamise tegevust, nagu toimub oletada, et et midagi võib nagu sisse jääda, et noh, ta on seal niikuinii olemas ja isegi noh, ta on igal pool olemas, ta on olemas kõikjal, noh, kasvõi Kaplinski kõige lihtsamatest tekstides on tegelikult olemas, et noh, et et päris sellist pettekujutlust ei saa lasta tekkida, et et nagu, et on võimalik minna täiesti noh, kuskilt nagu nii-öelda keelest välja, et siis nagu. Kuna see asend ei ole niikuinii võimalik, siis noh, ma arvan, seal nagu selles mõttes ei saa öelda, et kumb on nagu õigemad, kas nagu tegeleda keelega või siis mitte tegeleda, sest et niikuinii igasugune kirjutamine on paratamatult keelega tegelemine. Lihtsalt see määr on nagu siin on, võib-olla ütleme siis kvantiteet, aga mingid kvaliteedid nagu ei, ei muutu, nagu ma arvan. Oranzineva taevasina all 99 oli rand nimega kud jõukuri. Seal monokroom sõnasina. Ma katsun tulla sulle võimalikult lähedale ja jooksen seitsmepenikoorma vabastes, keel vesti peal, kohalikel külavahe teedel 388 kilomeetrit maha. Kuni viimaks pääsengi sulle võimatult lähedale. Metsatraagelniitide paljastamine nii-öelda, et see võib ka olla, nagu seal taga on ikkagi selline romantiline soov võib olla natukenegi, et ikkagi sinna nende sõnade taha pääseda siis või mis neist muidu oleks traagiline intides niiviisi näidata. Jah, jah, muidugi ja kui ma kirjutan, ma tegelen keelega muidugi, aga see ei ole ka muidugi ainult see taotlus on ikkagi kui inimesed suhtlevad omavahel, siis nad nad ka kasutavad keelt ja väga niimoodi mõni väga, loominguliselt, mõni natuke vähem viisil väga piltlikult ja elavalt. Aga samas on alati nagu inimestel nagu soov midagi väljendada või mingisugust, ma ei tea, kasvõi mingit mõnu saada sellest rääkimisest või miks vesteldakse, et oleks huvitav ja ja nii edasi, et tuules on kõik needsamad asjad olemas. Et mingisugust tunnet nagu võimalikult täpselt kuidagi püüda, tabada või et mis siis, et ma teen seda võib-olla mingisuguse sõna kõlksutamise või, või mingisuguse mängu abil. Et võib-olla see ongi ainus nagu võimalik, viis ütleme mingi kahe vahel olemisele mingi kahtlusseisundi või millegi väljendamiseks või noh, mis iganes see on, kui lihtsalt mingisugune näide praegu, et inimesel ei ole alati kindlalt seisukohad või, või kindlad arusaamad asjadest, et noh võib-olla mõnel on, aga mul ei ole peaaegu kunagi, et noh, et ma ulbingi sellises tundmuste meres ütleme et raske öelda, kus ma just parajasti oleme. Esion ülal ja all ja ümberringi suvel linnas. Päev oli palav. Käisin mustamäel uusi isikutunnistusi teha laskmas. Trollis oli ilusat siledat sirgete pikkade paksude juustega tüdruk. Niiet meenus kollane ja roheline mererohi sileda jaheda kivi küljes. Vabalt hõljumas v süvahoovuses. Kalju Kruusa kahe kogu meeleolu ning trehvamisi erinevustest räägib Sven Vabarile Hasso Krull. Praegused püüdlused, mida meeleolus ehk võib näha, hargnevad ilma, et saaks alati nagu kuulata, hargnevad või kui kaugele nad kaovad, need on noh, võiks öelda, et täheldatud või, või halvendatud siin teises raamatus tekibki selline lukuauguefekt või et on võetud, eks, üsna väike fookus. Ja seda, mis selles väikeses fookuses on näha, seda on veel suurendatud luubi alla võetud. Ja siis tulemuseks ongi selline, noh, mina ütleksin, et üsna juba täiuslikult mikroskoopiline stiil, väga selliseid peeni üksikasju väga väikesi, hoomamatult detaile on jälgitud sellise erilise tähelepanuga mitte ainult fikseeritud, vaid nende liikumist ka ja aga väga aeglast sellist aegluubis liikumist peetud. Ja see kõik on siis muidugi ka teatav noh, mitte mitte niivõrd auto, PayP, aga ühe inimese enese heegeldasin ümbritsevas ja ümbritseva peegeldas seal, see on ikka selline veetilga printsiip peedil, kas tõepoolest on niimoodi panoraam sealt väga väikese pinna peal küll, aga kõik, mis ümberringi on, see seal peegeldub ja on ka nähtav tarvis on ainult hoolega jälgida, üks suund või, või üks areng on lõpule viidud saaks ilmselt minna ka veel kaugemale, justkui arvestada seda Kaljo kruusa hästi piinlikult täpset niisugust ülisensitiivsed tüvi, tähelepanelikku hoiakut ka, kelle suhtes selline keelevitt, Tõse ülim põletsiivsus ja väikeste, isegi juba kindlasti mõne lugeja jaoks juba häirivalt väikeste detailide ja nüansside väljatoomine. Et siin jah, saab nähtavasti minna edasi veel ka sellega, aga rohkem tundub mulle praegu, et teatav väike ring on tõesti suletud ja lõpetatud, et nüüd siit edasi paistab ainult laienemise võimalus, et ühesõnaga see on nagu ühe luulet ja niisuguse intiimse lähivaatluse siht ja, ja lõpp-punkt või, või tippet, siit jätkatakse nüüd millegi muuga, mul on selline mulje. Et kunagi meeleolu kohta ütlesite, et seal see pinge on just sellest kirjeldatavast distantseerumine nagu keelele, ülitäpselt keskendudes ühelt poolt ja teiselt poolt siis püüdsele kirjeldatav, aga ühte sulada, et nende kahe vaheline pinge, see siis nii-öelda ehedus ja siis vastupidise kaugus või see metatasand siis et siis pigem see trehvamise uus kogu on. Võib-olla, aga noh, see põhiline või esialgne ja minu meelest on küll alles, et ma arvan, et sellised pinged ühe luuletaja loomingus, need on, tavaliselt püsivad seal midagi isiksuse struktuuris temaatilist mingid niisugused põhipinged või võib-olla ka vastuolud või, või see asetuse teravus, mille tõttu saadetakse ka mõnes mõttes konflikti enese ja maailmaga, nii et ei jää muud üle, kui peab lausa luuletuse kirjutama. See on siiski tavaliselt suhteliselt püsiv niisugune algvorm ja ma arvan, et need seened nendes kahes kogus selle põhjal neid mina ei, ei helistaks, ma arvan, et see on sama ja ma arvan, et suures osas Kaljo kruusal tõenäoliselt jääb samaks. Juba mõnda aega tegutseb Tallinnas Vivian Napa galerii Nis alates septembrist on kätte võtnud ka kunstinäituste korraldamisel. Seekord on aedvilja tänaval näha puuvilju, suuri ja väiksemaid nooblimaid ja priskemaid. Ent kogunenud Dust läbivad kavalad nipikad. Hiilgavalt maalitud puuviljadele on keegi pastakaga juurde sodinud, ussikesed ja tööd pragunevad tasakesi aga kindlalt. Eero Epner küsis galerii kuraatori Harry Liivrannaga. Mida sellest arvata, kuhu aurentsijast liigitada? Kindlasti on ta pildi äärel seisvam meister Laurentsiuse kuulu kunsti pealiini tegijate hulka ning ta on üksi seisev sõltumatu kunstnik kes minu meelest äärmiselt huvitavat ja intrigeerivat kunsti, kuid kelle vastuvõtmine avalikkuse poolt ning ka kriitika poolt on tegelikult olnud alati natukene justkui sordiini all ehk siis kuna tegemist on võrdlemisi äratliku autoriga, siis ei ole ta olnud väga meediaaldis, ta ei ole suhestanud väga kaasaegset kunstitrendidega ühelt poolt, teiseks, ta ei ole suhestunud, aga paljud teatud kriitikute, teatud väljaannetega, ta on tegutsenud omaette, nüüd ma pean seda tema suureks tugevuseks. Kui püüda nüüd Laurentsiuse näitust piiritleda nende eeskujude kaudu, mida just selle kunstniku puhul on üllatavalt sageli toodud, siis ilmselt varasemas loomingus võis rääkida shelli ja Kitši ja kämping kunsti eeskujudest, aga nüüd räägitakse pigem pateerust, mis põhjustel? Seal on muidugi kõigepealt vormi analüüsist lähtudes ehk siis see kuulus ladinaameerika kunstnik, kelle tööd ei ole küll Eestis näidatud malet teatavasti hiiglaslikke mõõtmetes, Rubeslike naisi ning on ka suurepärane skulptor, kelle jällegi äärmiselt lopsakas vormides. Loomafiguurid on kaunistanud mitmete Euroopa pealinnade peatänavaid kuid ka näitusesaale ning Laurentsiuse näitusel on väljas hiiglaslikest mõõtmetest puuviljad, mis peaaegu et tahavad pressida ennast kitsaste raamide vahelt välja näitusesaali, justkui nad valguksid kontseptüürina tegelikult sinna galeriiruumi. Et see on tekitanud nüüd kõigepealt sarnasuse efekti poteuroga võrdlemisel. Teiseks aga on kunstnik järjest enam rõhutanud ka seda, et nii nagu eelmine kümnend oli ta sügavalt mõjutatud Kitchen Est eetikast ning seda eelkõige Pariisi kahe kuulsa kitsi ning kunstniku Beria Shelli loomingu läbiv, nii on ta sealt edasi liikumas teiste huvitavat esteetikat juurde ning avastanud enda jaoks siis ka roboti ära, on ju väga hea maalikunstnik, kui me räägime seda tehnilises mõttes ka ning nii nagu peeria Shelgi on ta olnud perfektne oma suurte Siguraal kompositsioonide äramaalimisel. Nüüd Laurentsiuse puudunud täpselt samamoodi öelda, et ühelt poolt on ta omapärane visionäär, täpselt nagu Pierre shell loob ta omamoodi selliseid ambivalents said paradoksaalset kujundeid, millega võiks suhestada erinevatel viisidel teiselt poolt aga on ta erakordselt meisterlik erinevate tehnikate kasutaja. Ning see viimane seob trump taas Nende erinevate autoritega siis ühelt poolt need kaks Pariisi kunstnikuna, teiselt poolt Pottero ning tuti fruti näitusel. Tegelikult tuleb juurde veel üks üks tasand ning see on nimelt siis Laurentsiuse järjest tänav süvenev samastumis vajadus Madalmaade keskaegsete meistritega just nimelt tehnika tasandil. Ta demonstreerib oma lõpmata suurt vabadust ning virtuoosse ost selliseid peenmaalitehnika edasiandmisel, mis minu meelest on suurepärane. Kas Laurentsiuse antud näitust võiks seostada kuidagi irooniaga, irooniaga maalikunsti kui sellise suhtes norintsus, kes valdab tegelikult hiilgavalt sellist tehnikat, on Eesti kunstiakadeemias minu teada maaliõppejõud isegi dotsent aga ta ei kasuta seda tehnilist perfektsust kuidagi eesmärgipäraselt sõdides nendele Madalmaade vaimus maalitud puuviljadele juurde. Pastakaga tehtud ussikesi. Ja just nimelt ja minu meelest siin tulebki välja Laurentsiuse kogu loomingut läbiv teadvuseni irooniline külg või nüanss et luues kõrk kunsti, nii-öelda või kõrgkultuuri või tõsist maalikunsti teatud vana meisterlikkus laadis annab talle ühe väikse detailiga teatud kaasaegsuse või liidab ta sellesse kaasaegses diskursuses, mille läbi me mõtestame üldse siis tänapäevast kunsti ning selleks andis graffiti ning krahveti vastu Novrintsustunud, et väga suurt huvi. Nii koostöös juba Tommyga, seitsmenda aastaarvu poolest kui ka hiljem on just kritseldused Honalt üks inspireeriva maid statistikaid, mida Lawrence saatan kasutanud. Nüüd kritseldas väga õrnalt igale suurele puuviljale peale pastakaga siis ka mingisuguse mingisuguse ussi vihjata tegelikult sellele. Esiteks, kuidas vana meisterlikku kunsti muuta intrigeeriva maks, kuidas talle anda mingisugune kaasaegne mõõde, teiseks, kuidas aga kaasaegset esteetikat võiks viia iroonilise konteksti ja minu meelest see konteksti küsimus San Lorenzo de puhul erakordselt oluline, et kui näituse nimi on tuti frutinita Isamaatöid nimetab Jamideks näitusele, millega ta minu meelest parafaseerib, teatas ameerikalikku pop, konstitutsiooni. Samas räim näitus hea ja, ja kurja maitsmise puhu lugu, eks ole, mis läheb tagasi siis juba piiblisse ning tuletab meile meelde meile siin Aadama valikuid, eks ole, kõik need erinevad tähendussõnad, mis tema selle näituse puhul ristavad ning põimuvad omavahel. Nüüd see väike väike ussike tegelikult sellel pildil tõmmatud pastakaga ongi Seco, et kui on küsitud, et mis on Lawrence kood, kes need on, et kui Nathan, Tommy ja Laurentsius või Laurentsiuse Aadee siis kes või mis on Lawrence Ko siis see Ko ongi see efemeerne, see eeterlik välja mõeldud, teine kangelane, see omamoodi antikangelane seal orentsuse kõrval, kes samuti pildi tegemises osaleb. Kellega Lavrintsus kui Lauri Sillak nüüd sel juhul ei taha otseselt suhestada ega talle nime panna, see on üks teine tegelane, see on üks äärmiselt kaasaegne tegelane, kes, kes vaimustab grafitikunstist, aga osavasti õige grafitikunstnike, kirjuta alla kunagi oma nime. Ning kui meil tihtipeale teles või raadios räägitakse graffiti kunstnikest nende õigete nime Tallinki antakse nende nägusid hommikul televisioonis, siis on tegelikult vale õige graffiti konstonauto, anonüümne ta. Jaa jaa, signeeritud tegelikult ju. Juunior pseudoRiniga ning Seco ongi sisse grafitikunstnik, sealjuures võib-olla isegi Laurisivad. Tänase kultuurikaja keetsid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi kirjutage meile aadressil vadi ät erg, punkt. Seniks olge terved.