Eesti sõduritund. Head kuulajad. Alustagem sellest, et vajame teie abi täna ja praegu. Kõik muu saates. Kuulub minevikku. Hetke pärast kuulete paari sõjamehe nime, olge valmis meelde jätma ja meenutama teie poole, pöördub välisõigusabi advokaadibüroo juhataja Ivo mahov. Meie advokaadibüroo või advokaadibüroo on väga tihti saanud abi raadiokuulajatelt seoses mingi isiku saatuse uurimisega või mingisuguse väeosa ajaloo uurimisega. Praegusel juhul on meil jällegi üks huvitav uurimine ees, vaid käsil, kus me uurime ühe grupi meeste saatust, kes mobiliseeriti Saksa sõja, vaadake veel vahetult enne otsustavate sündmuste sündmusi siin Eestis 40 sügisel nimelt need 25. 24. ja ka osaliselt 26. aasta mehed, kes mobiliseeriti veel Saksa sõjaväkke Eesti SS leegioni juulis 44. Oma väljaõppe said nad joogaväljak laagris Kloogal, õpetati neid välja ning sealt siis komandeeritud netis, kas siis Tartu rinde alla rindele või Narva rindele või veel kuhugi. Aga üks grupp mehi umbes 160 170 meest. Komandeeritud veel septembri esimesel poolel, täpsemalt 11. septembril Saksamaale pommerni allohvitseride kursustele. Ja me praegu uurimegi just, mis sellest grupist meestest sai 160 170 meest. Noh, oleme kindlaks teinud, et väga paljud selles grupis jäid kadunuks. Oletatakse, et võib-olla evakueeriti nad laevadega septembris, sealhulgas moeroga, mis läks põhja pardal 3000 meest. Ja väga võimalik, et palju sellest nii-öelda õppima läinud meestest, allohvitseride kooli meestest olid sellel laeval. Aga on ka teada, et terve rida nii-öelda kursustele läinuid elasid üle ja me loodamegi, et äkki keegi mäletab neid sündmusi ja, ja asju, mis selles grupis meestest sai. Selle allohvitseride kooli asukoht oli, see oli saksa keeles vahven Under Fire suule Lauen pommern, ehk ta oli siis Lauenburgis pommernis ning asemele pärast me seda otsime või kelle pärast me seda otsime, on nimelt. Selles rühmas läks väljaõppele ka üks mees, keda me otsimegi, perekonda me otsime, nimelt Vambola luha, sündinud 25. aastal kordame Vambola Luha sünniaasta 1925 ja ta oli pärit kuremaalt. Aga sõja alguses elas oma venna ja perega Tartus. Ära läks Eestist ka tema noorem vend Vootele Luha Austraaliasse otsimegi tema venda seoses sellega, et Vootele Luha suri Austraalias ja ja otsitakse kysis tema nii-öelda venda või venna perekonda. Vambola Luhat ja seda asja on vaja siis pärimisasja lahendamiseks. Huvitav on jah, see, et oleme kindlaks teinud terve reamehi, kes olid selles samas grupis koos, Vambola aga elasid üle, aga kahjuks meil puuduvad andmed nende meeste tarkuse saatuse kohta. Et võib-olla äkki keegi teab, kus nad on või, või mis neist on saanud? Et ma loetleksin võib-olla isegi veel selle rühma mehi, kes allohvitseriks kooli läksid. Äkki keegi teab midagi, nendest. Näiteks kuulusid sellesse rühma. Lembit Kerden Tartumaalt Ilmar Kuusalu Tallinnast, Alois Laasberg Tallinnast Avo õunapuu kadalinnast ja Harri treppus Tallinnast. Kordame veel kord, nimetan need nii-öelda sõjakatsed. Sellele Vambola olid Lembit, kardan Ilmar Kuusalu, Alois Laasberg, Aavo õunapuu, Harri trippus, kui keegi veel kuskil on, oleks väga huvitav kuulda või teada, mis sellest rühmast meestest sai. Ja võib-olla keegi mäletab isegi sedasama Vambola Luhat ennast. Teated nagu ikka, kas Eesti raadiosõduri kõnnile või välisõigusabi advokaadibüroole telefonil telefonil kuus 44 44 11 kordan kuus neli neli neli neli 11. Tänan. Viimased kiire. Lõi ja kui siin ka Tuurad. Mees jäi. Siin pall ja vahvleid ka see ja see. Kaugel järv ka kosmed, ulatub uutel Autodel med saadellidega turism. Saatustu. Seto. Jaa. Jaa? Jaa. Juudamaa randa näha tõu, see. Aasta salli maa rinnal. Ajaloo ju vaatajaid. Härra laas, palun. Nädala eest äratas ütleksime elavat tähelepanu uudis kindral Laidoneri ordenit tagasitoomisest kodumaale Ameerika ühendriikidest. Sõduri tund avaldab inimese mälestused, kes need õigel ajal kindrali kodust kaasa viis. Seega päästis. Õllepruuli tänavas jäi venelaste taandumise järel Eestist augustist 1940 ükskõik endiseks. Kommunistlik valitsus oli teinud maias läbiotsimisi ilma midagi ära viimata. Kõik sisustus ja asjad jäeti paigale. Kaks vana majateenijat elasid oma toas rahulikult edasi. Saksa okupatsiooni alul tuli testija ohvitserid, kindralimajja vaatasid üle kõik ruumid, lukustasid kabinetti ja kleepisid selle uksele eesti pitsatiga varustatud sedeli. Peš Laagna tee. Teenijatele kästi karistuse ähvardusel kogu varandus alal hoida. Neljandal septembril jõudis Helsingist Tallinna kolonel Villem Saarsen kellele linnavalitsus sugulase alusel Laidoneri kandis volituse kindrali varanduse hooldamiseks. Varsti selle järele ilmnes esteeriline huvi saada maja täielikuks peremeheks. Esstee ohvitseride keskel kõnelda teadusest, teha õllepruuli tänava majja söögisaal lugemislaud ja seltskondlikud ruumid mõnusaks ajaveetmiseks. Maja oli sakslaste arvates selleks kõigiti sobiv. SD peakorter paigutati Tallinnasse Boris Linde majja õllepruuli tänavanurgal ja kodumajanduse kooli uude hoonesse Tõnismäel, mis asus Laidoneri krundiga otseses naabruses. Sealt rajati jalgtee kindrali maja juurde ja lõhuti maha mõlemaid krunte lahutav kõrge aed. Nüüd oli karta kindrali kabinetis asuvate esemete ja dokumentide kadu. Ühel tormisel oktoobri ööl süttisid kabinetis tuled, mida varjasid seestpoolt kinni haagitud puuluugid. Üks võõras oli ettevaatlikult kõrvaldanud Peš Laagna tee ja teenijatel saadud võtmega avanud ukse. Ta näis hästi tundvat ruumi ja selles asuvaid esemeid. Hoolikalt tabackis kaasa toodud kohvritesse. Kindrali mõõga kirjutuslauasahtlites leiduvad märkmed ja aumärgid võttis kaasa Laidoneri kirjad pensas tema kasupojale, Aleksei Kruževskile lukustas jälle ukse ja asetas sedeli Peshlagnampiga täpselt endisele kohale. Mitmed ajaloolise väärtusega esemed pidid maha jääma nende hulgast tuhandeid vana pronksist Poola vapp ja kallihinnaline vaip, mõlemad marssal Pill sutski kingid ülemjuhatajale. Kabinetti jäi arsenalis valmistatud raskekahuri, miniatüür ametkonna ja tööliste kinki ülemjuhatajale. Vabadussõja lõpul. Ei olnud mingit võimalust päästa kõige väärtuslikumat kindraliraamatukogu selle suure ja täiusliku baltikumi osaga. Nii kirjutab endast kolmandas isikus kolonel Villem Saarsen Eesti sõjaväeluure viimane juht Laidoneri onupoeg Rootsis 1953. Et see oli ka Laidoneri surma-aasta, jäi tollal teadmata nii seal kui kodumaal. Veel vähem teate siin midagi tema teenetemärkide teekonnast. Kuid nagu kolonel Saarseni mälestustest selgub, kaotas temagi need vahepeal silmist. Väga ohtlik ettevõte oli õnnestunud, aga veel mitmeid raskusi seisis ees kindral Laidoneri väärtuslik kordonite koguga. Ühel keskpäeval nägin linnast tulles oma koduukse ees saksa sõjaväeautot ja selle juures rit meistrimundris ohvitseri, kes vabandades küsis, kas võib mind mõne küsimusega tülitada. Ma kandsin Eesti koloneli vormi. Ootamatult kuulsin teda huvitavat, kas minu käes ei ole kindral Laidoneri päevaraamatut? Avastasin, et minu teada kindral Laidoner ei olnud kunagi kirjutanud päevaraamatut. See vastas tõele. Ric meister vabandas veelkord ja sõitis minema. Sel ajal oli kindrali ordenitega kohver minu kirjutuslaua juures põrandal. Kohtamine rit meistriga hoiatas mind, et nüüd ei tohi ordenid enam hoida oma kodus. Ja juhus tuli appi. Kohtasin linnas lähedast sõpra ja palusin, kas ta võiks Eestile suure väärtusega kindral Laidoneri ordenit toimetada Helsingisse. Enne jaatava vastuse andmist oli temal ühendus oma pealinnaga ja varsti olid ordenid Tallinnast ära kindlas kohas. Järgnenud sündmusrikkad aastad lahutasid meid ja kui tahtsin saada organite kohta selgust, siis ma ei saanud vastust. Loa saamiseks külastada Helsingit. Sain Soome konsulaadist hoiatuse, et minul ei ole hea sinna reisida. Teenisin sel ajal Stockholmis sõjaarhiivis. Jutustasin kindral Laidoneri ordenite loo arhiividirektorile doktor Birger Decensenile, kes suhtus Eestile ja vabariigi õnnetule ajajärgule suure kahetsustundega. Ta kuulas tähelepanelikult minu jutustust ja arvas, et võib mind aidata. Esimesed ajad tõid pettumuse ja ei õnnestunud kindlaks teha, kus võivad ordenid Helsingis olla. Siis ühel rõõmsal päeval kutsub doktor žetektsen mind oma kabinetti ja näitab kahele lihtsatest laudadest kastile põrandal. Nendes on teile nii väärtuslikud. Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri ordenid. Ei mõistnud millegi muuga kui südamliku käesurvega väljendada oma tänu doktor žetektsenile. Ta jutustas siis, et ordenid olid paigutatud veaborgi kindluse muuseumi ja selle tegija oli surnud. Ajaloolaste väitel teadvat iga eestlane nimetada vähemalt kolm vabadussõjaväejuhti, need on Laidoner, Kuperjanov ja kapten Anton Irv. Viimase langemisest on möödumas just 85 aastat. Peatugem siis korraks tema kalmul Viljandis ja kuulakem, mida räägib temast Jaak Pihlak? Vabadussõja tuntumaid mehi, kapten Anton Irv langes 27. aprillil 1919 langes Egle juures, kus on langes lähedalt lastud vaenlase kuulist. See oli 27. aprill 1900 19 kohtun praeguse nimega, naabruses olev suurem koht on streinsi. Endise nimetusega alistas tacken ja inimesed, kes on kasutanud või leidnud neid vanu materjale, kus on just seda saksapärast nimetust kasutavad, siis teavad seda kohta stake lina. Aga tegelikult oli see langemiskoht sellest Strentsis natukene teemal on vastutav meetrit 500, sealt endise Egle kõrtsiase ja teisel pool asub endine kautsi talu. Pigem võikski öelda, et langemise koht oli kautsi talu maadel. See oli üks tee kurv kus avanes vastase positsioonidelt otse vaade. Ja kui kapten Anton Irv sammudes oma soomusauto ees ja vaadeldes eelolevaid positsioone ei osanud aimata, et veel mõni põgenenud vaenlane on otsustanud läkitada kuule pealetungivate eestlaste suunas siis just selline õnnetu juhus juhtuski, et kuskilt sealt meetri paaris kauguselt üks last täpselt astud. Kuul tabas kapten Anton hirve ja surm oli silmapilkne. Anton Irv ei olnud ju õppinud sõjamees, ta polnud käinud sõjakoolis. Ta oli elukutselt õpetaja. Eks ikka on läbi aegade olnud mehi, kes sobivad hoopis teise ametisse paremini ja kapten Anton Irv, tõenäoliselt oli sündinud sõjamees. Sest esimese maailmasõja Ta teenides 260 üheksandas Novo ževski jalaväepolgus osutus nii vapraks ja silmapaistvaks võitlejaks, et ta ülendati just otseselt lahingus osutatud vapruse eest ohvitseriks esimesse auastmesse, siis lipnik Ta läks esimesse maailmasõtta, reamehena tegi seal on kirjutatud allohvitserina. Ma ei tea, kumb on õige ja tuli sõjast. Kas alamkaptenina? Oli jah, esimesest maailmasõjast tuli ta siis jah, ütleme siis alamkaptenina ja Eesti väes esimese Eesti polgu koosseisus olla, siis ülendati ta kapteniks saanud üheksa ja 18. Kui nüüd mõelda selle peale, et 1900 19, kui kapten Anton Irv langes siis oli ta jõudnud ju oma positsioonilt äärmiselt kõrgele ametipostile. Ta oli ju sisuliselt diviisi ülem sel hetkel, kui ta langes. Tegelikult nimetati seda väeosa tollal küll veel soomusrongide divisjon, peatselt sai ta siis nimetuse diviis. Aga ühtegi nii kõrgel kohal olnud Eesti ohvitseri Eesti sõjaväelast vabadussõjast rohkem ei langenud. Mida võiks lugeda tema teeneteks. Alustuseks peab muidugi seda ütlema, novembris 1918 parati ta ju Valga linna kaitseliidu ülemaks, aga hilisem admiral Johan Pitka juba tollal taipas, et tegemist on väga andeka sõjamehega ja ja kutsus ta Tallinnasse, kus koos Karl Partsiga need siis ka tirisid esimese soomusrongi, laiarööpmeline soomusrong number üks hilisem siis, kui kapten Irw oli langenud, nimetati see soomusrong, kapten Irv. Ja ta oli alguse all soomusrongiülemaks, õigemini ülem abiks ja alates siis 10.-st detsembrist 18 määrati siis rongiülemaks, juhtis muidugi mitmeid väga edukaid Walesi operatsioone. Tuletan siin meelde näiteks Kehra lahingut ja Tartu vallutamist ja muidugi võitlused Irboska all. Eks neid oli teisigi veel. Aga jaanuarikuus, kui sai haavata soomusrongide üldjuht kapten Parts, määrati ta sisuliselt nagu divisjoni ülema kohale ja sellel kohal hoida siis kuni oma langemiseni. Kuidas Eesti ja Viljandi linn on jäädvustanud kapten Anton irve mälestuse? 1933. aastal Viljandis Mati, augustikuus selline keskne vabadussõjas langenute ühiskalmistu kuhu maeti ümber perekonna hauaplatsilt ka kapten Anton Irv. Ta oli siinsamas maakoguduse kalmistule maetud, aga toodi siis pidulikult ümber siia vabadussõjas langenute ühiskalmistule. Seal on kõik veel peale selle. Viljandimaal koguduse juures, Viljandi see on rohkem nagu teada, ikkagi Viljandi Pauluse koguduse punase kirikuna selle mäe otsas kirikuks, seal avati samal ajal täpselt kuuendal augustil 1933 ka monument kapten Anton irvele. Selline rahulikus ooteseisundis oleva sõjamehe, kes on lasknud oma binokli just rinna peale vajuda ja vaatab nagu ettepoole. Vast seesama hetk, kui ta, kui ta langes, on seal kujutatud sellest monumendist rääkida vaid minevikus. Muide, sama lugu juhtus ka vabadussõjas langenute ühiskalmistu ja kapten Anton hirve hauakiviga, mis ju 45. aastal Nõukogude okupantide poolt lihtsalt suurte sepavasaraga puruks peksti ja 91. aastal Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse eestvedamisel taasavati. Muide kapten hirved, mälestuskivi seal kirikumäel on ka samuti Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse eestvõttel 89. aastal avatud ja sellega nagu vähemalt jäädvustatud see see koht, kus kohas oli kuni 40. aasta sügiseni siis kapten irve ausammas. Aga sellega ei lõppe tegelikult ju kapten Anton Irv mälestuse jäädvustamine sest see oli 1964. aasta 27. aprillil, siis langemise kuupäeval avati Eesti sõjahaudade hooldeliidu eestvõttel seal Strentsi ehk Stackelni naabruses siis kautsi talu maadel mälestussammas sellel kohal, kus siis kapten Anton Irv langes. 39. aastal juba oli asi nii kaugele jõudnud, et see monumendi alus sattuda aga tulid, kurjad ajad ja võõrad võimud. Ja muidugi mõista ei saanud seda monumenti püstitada, aga sellesama vundamendi peale on pandud see uus kapten Anton hirve mälestav monument, kus on siis tekstid peal nii Eesti kui kui läti keeles. Nii et see mees on leidnud tunnustust juba iseseisvuse ajal ja teda ei ole unustatud ka taasiseseisvunud Eestis. Niisamuti kurjadele aegadel keelatud, unustatud ja nüüd taasleitud on ka marss soomusrong kapten Irv kaitseväe orkestri esituses. Mälestusi märtsist aprillini 60 aastat tagasi meestest välihallis sinimustvalgega varrukal vahendab meile Austraaliast Adelaide raadiost saadud eestikeelne sõdurisaade. Mälestuste lugeja tutvustab end tagasihoidlikult ühena tuhandetest. Oli väsimatult meiega koos ta näitas ja õpetad, kuidas maastikuga kokku sulada. Kuidas igat mätast, lohku või kändu peab välkkiirelt märkama ja otsustama, milline on sobiv paik, kuhu hüpet teha. Väiksemgi viga või lollus, mis sa lahingus teed, on viimane, ütles ta. Igale käsule, igale olukorrale peab instinktiivselt reageerima mõtlemiseks aega ei ole. Nii, meid trellita päevade viisi ja vahel ka ööpimeduses tehti täisjõuline kuulipildurite kompanii. Siis olimegi ühel külmal märtsikuu viimase päeva varahommikul üles rivistatud. Koos varustusega mahutasime endeid kuue sojaväemasina peale peale ja sõit läks lahti. Lõõtsamaal oli soe, lõunasöök valmistatud ja seal teatas kompaniiülem, et meie lapsi on Peipsiääre. Sinna, kus paar nädalat tagasi Roopalu poodid venelased läbi peksid. Olimegi õhtul Meera palus ära külman ja mõrudas tujus. Oli unistatud, et lähematel päevadel saame uute kuulipildujatega üle Narva jõe tiristada. Järgmine päev läksime jõe peresse meie kompaniile. Arvas, et võime rahulikult olla, jää juba sulab ja ei sealt mädalevalt Venemaa poolt midagi raskemat enam üle Peipsi ei tule. Siis ühel päeval viidi meid kaugemale metsadesse haarangule Meera palu ja jõepära. Lahingute ajal olevat palju venelase metsadesse jõudnud leegioni osade juht Reet palu öelnud, et nemad peavad kiiremas korras Narva rindele soiku. Ma ja metsas pesitsevad venelased jäävad oma kaitsemuredega. Omakaitse oli seal paar nädalat lahingut löönud, kaotusi mõlemal poolel, aga suurem osa venelasi oli ikka veel metsas. Metsast oli läbiraiutud päris lai siht, sinna seadsime kaks kuulipildujad paigale ja jäime ootama hulk aega, külmetasime, siis kuulsime kusagil kaugemal laski. Ootasime osas turge veerudega, poisse tahtsid vaatama minna, aga rühmaülem käsutas meie jaoülema puu otsa. Kohe tuli ka ülevalt teade, et suur kari nagu möisa lehme tulevad rada pidi otse meie suunas ja vest on venelased. Et kõrgemale saada, ronisime kuulipildujaga suure mahalangenud puu peale ja nii kui me seda mõisa karja nägime, tulistasime rühmaülema käsu peale valangusele karja ette. Kohe toosid valged kaltsud püssi tääkide otsas. Venelastele anti käsk vene keeles relvad maha panna, seda nad tegidki ruttu ja vastu vaidlemata. Küllalt nägid armetumad välja nälgas ja ära külmunud. Meiega olime jälle autodel ja seekord oli suund Narva poole enne Vaivarat peatasid masinalt, selgelt oli kuulda päris lähedal lahingukära. Koondasime metsa äärepuude alla, kompanii üle ja rühmaülemad läksid kuhugi arupidamisele. Meie olime jälle märudas tujus, näis, et meid ikka Narva jõe joonele ei viida. Ohvitser, et olid varsti tagasi ja tehti teatavaks, et lähme paari kilomeetri kaugusele Sirgalasoo küla vahele positsioonidele just sinna, kus lahingukära tuli. Eesti üksuse praegu siin rindejoonel polevat ja me jääme esialgu saksa 11. diviisi koosseisu. Olime täiesti löödud. Kuradi jama, ei saa isegi oma meestega. Rahulolematuse hääli, kostis siit ja sealt. Kompanii ülem käratas peale, ütles, et sõdur täidab käsku ja ei virise nagu mõni tädine. Karjapoiss lisas lõpuks siiski, et teeb köik, et omade juurde saada. Niipea, kui see võimalik. Positsioonid võtsime üle saksakompaniilt. Need ei jõudnud ära imestada meie relvastust ja meie agarad sagimist. Sakslased olid väga häid ja tugevaid punkreid ehitanud taha pooli küngaste alla. Mõned meist punkrites tulid päris suured ja avarad sisse võis korraga varjule minna paarkümmend relvadega meest. Need suuremat punkrit ristida Te kohe perekonna punkriteks. Järgmisel varahommikul ründasid sakslaste väeosad Sirgala suunas, kus venelastel oli tugev ettenihutatud sillapea. See ähvardas Vaivara seljatagust kõrbet Kurtna rajooni, kus suured varustus laudja puhkepaiga tasusid. Saime käsu toetus tuld anda, kui kaugemal põldude või soo peal liikumist märkame. Polnudki vaja kaua oodata, kui nägime, kuidas diivanid soomätaste vahel põldude peale jooksid. Suund paremale Sirgala poole, kus kõva madin juba käis. Vest oli seltsimeestele suur üllatus, et nii tugevat kuulipilduja tuld äkki nende pihta anti, sest olid väga nobedad tagase soomätaste vahele kaduma. Nüüd tuli ka meile vene raskekuulipilduja tuld nagu rahet. Meie ettesoov pojale potsatas miinipilduja mürsud. Üle meie peade lendasid vihisedes üksikud saksa patarei lastud mürsud. Need olid meie esimesed tuleristsed ja ei olnud enam kellelgi kahtlust, et venelane on kiviviske kaugusel. Seal oli ka siis minu sünnipäev. Kompaniiülem tuli perekonnapunkritesse, andes mulle paki jõunusega rätte kübaratäie prantsuse konjakit. Ütles, et ma ei tohi punkris sel päeval välja minna. Tema ei taha oma hinge peale sellist vastutust võtta, et poiss sai kaheksa tähist ja kohe samal päeval löödi maha. Aprillikuu lõpus läksime uutele positsioonidele umbes pool kilomeetrit auvere jaamast. Raudtee jäi selja taha ja ees laius lagesoomaastik. Siin olid punkrit Jasakate mändide alla ehitatud. Kogu ümbrus oli üks suur kaitsesüsteem ja töö kestes pidevalt iga päev. Saksa diviisile tuli palju värsket täiendust, enamasti ikka Prantsusmaalt, Itaaliast või mujalt lõunamaadelt. Nad olid kõik väga sünged ja moraalselt rusutud. Juba see idarindele saadeti, oli sakslastele surmaotsus ja enne tulekut nad nägidki, mis kodudega oli juhtunud. Sel ajal olid linnad Saksamaal juba sodiks pommitatud. Siin sinimägede jalal olid nad siiralt üllatatud, et eestlased nii kaameraadlikud olid ja et peaaegu köik soravalt saksa keeles rääkida oskasid. Äritegemine oli väga moodis. Meie kodust saadetud rasvane suitsusink oli niivõrd hinnaline, et paarisaja grammi eest poisid käekella saada. Prantsuse konjaki eest oma siingi ära andsid olid kõige suuremad kaotajad punkreid, otsiti kõik läbi ja igasugused alkohoolilised joogid võeti ära. Ähvardati, et kui keegi vähegi joobununa vahele jääb, läheb otsekohe karistuspataljoni juurde. Alkoholi ei tohtinud tilka võtta isegi niinimetatud puhkepaikades Kurtna ümbruses. Seal olid vägevad saunad ja Saiga jääkülmas järves ujuda. Puhata sai küll vähe, sest olime kogu aeg alarmseisuses grima soos putki juurest murdes venelane pidevalt läbi ja võttis suuna otse kuremäe peale. Kord rutasime sinna suure kiiruga ja mõtlesime seal pargi ääres porditsioonitsesse. Ivan meieni ei jõudnud, aga huvitav oli seal näha kõrgeid staabiohvitseri ja igasugustes mundrites Kebiits komissariaadi mehi. Ülesmukitud nagu edevad naised jalutasid härrased pargiteedel kätt taeva poole tõstes tervitades ühte ühtteist iga mõne sammu tagant. Sellest sai nalja tükiks ajaks. Et siin jälle Kuu navirikka. Olla. Ta ei. Ta. Ei minda?