Tere, mina olen Sven Vabor. Tänalalitor tulev lauri piltorist, kellest te veel vist väga palju kuulnud ei ole aga ei saagi olla, sest äsja ilmus temalt olles esimene jutukogu või õieti romaan lühijuttudes pealkirjaga lohe jaspilv. Loori vilteri raamatut tasub lugeda, sest see sisaldab vähemasti praegustes eesti kirjandusoludes tavatult palju siirust ja jõudu. Seda märkasid ka need inimesed, kes andsid sel aastal pilterile Tuglase novelliauhinna. Lohe heas pilves on samas tunda ka autoriik kirjandusloolist haritust. Sest filter on nimelt inglise filoloogia magister ning kindla ja omapärase stiiliga tõlkija, kes on eesti keelde ümber pannud muuhulgas inglise, vene, itaalia, norra keelest. Kuidas võivad ühes autoris sel määral kokku saada enese suhtes halastamatu siirus ning akadeemiline erudeeritud sellest Lauri vilteriga järgnevalt räägimegi. Pilterist räägivad veel ka enereid soovik ja Märt Väljataga katkendi raamatust lohe jas. Pilv loeb Vanemuise teatri näitleja Janek Joost. Mul oli odavalt viie rubla eest ostetud Shakespeari, Antoniuse ja Kleopatra ingliskeelne väljaanne. Ma lugesin seda sageli, võtsin isegi kooli kaasa, et seda vahetundides sirvida. Hinnates selle poeetilist küllust organism veeauru ja libedate vesist olendite kujundeid tulvil metafooride tähendusvõrku. Üks koht liigutas mind eriti Seli Antoniuse monoloog, kui ta arvates, et Kleopatra on ta reetnud, otsustanud lasta end mõõgaga läbi torgata. Kavatsus lõpuks ise teoks teeb. Ta kõneleb oma teenri eerusega ja tema kirkalt stoilist surmale valmistuvate meeleolu ilmestavad kaduvuse ja päeval lõpuga seotud kujundid. Ta alustab nii. Samp, taim visii Claude tädis traguniš mis on tõlgitud, nii. Me näeme vahel lohe taolist pilve. Tol ajal oma teisme ja keskpaiku olime vaimustuses Fortneri Hälimast raevust ja unistasin romaani kirjutamisest, mis oleks Sontoloogiliselt sama tihe ja niisama uuenduslik kui too teos. Mõtlesin, et oleks tore, kui minagi leiaksin oma teosele pealkirja mõnest Shakespeare'i tragöödiate tsitaadist. Ja mu tähelepanu jäi peatuma nimetatud lõigul. See lõik annab inimelule enam-vähem samasuguse pessimistliku hinnangu nagu lõik Mckbedest millest pärineb helina Laevu Pealkiri. Mõlemad monoloogid kostavad hetkel, kui meespeategelasele on toodud või tuuakse kohe teade naise või armastatu surmast. Kuigi ühel juhul on surm tegelik, teisel juhul ainult oletatud. Ma mõtlesin, et pealkirja kõlavuse huvides tuleks tõlget muuta. Lohe taolise pilve asemel võiks olla lohe ja pilv. Selle Antonius ja Kleopatra kaanel värviline pilte nimitegelastest. Antoniust on kujutatud profiilis kõrge rooma kiivriga nina roomalikult kongus Kleopatra teest vaates meest kõrgemal püsti seismas, nägu üldsegi mitte nii väga lõunamaine võissemiitlik, kuigi ka mitte just põhjamaine, nagu ükskõik millise valgesse rassi kuuluva noore. Jah, ta oli pildil noor, noorem, kui ta tegelikult sel ajal saanuks olla kirglikku kaunilt meela naise nägu seljas pikk kleit, millel oli ees nii sügav lõhik, et vähemalt pool mõlemast rinnast peaaegu et ta rinnad tervikuna, Nende siseküljed olid paljastatud. Need olid keskmise suurusega ja kahvaturoosad. Ma sidusin selle pildiga varased seksuaalsed fantaasiad. See erutas mind kaugelt enam kui mõni pornopilte, mida ma klassivendade käes olin vilksamisi näinud erutas mind oma õrnas erootilisuses nii füüsiliselt kui hingeliselt. Ma tundsin, et tahan kohata sellist naist nagu Kleopatra seal pildil. Ja muidugi tahtsin ma, et mõni selline naine mind nii jumaldaks nagu Kleopatra, jumaldas Antoniust. Mulle tundus, et ma märkasin niisuguseid. Ühel tüdrukul, kes oli minust aasta vanem ja õppis üks klass eespool sageli me just ei kohtunud mõnikord väljusse tüdruk õpilaste summas klassiruumist kus minule järgmine tund pidi toimuma. Ja sellisel juhul vaatasin teda ahnelt, nagu ka siis, kui see tüdruk koridoris vastu jalutas. Kord käisime me mõlemad õpilaste delegatsiooniga ühes maakoolis külas. See oli minu jaoks erutav reis selle tüdruku seltskonna tõttu. Sügisel, kui olin saamas 16 aastaseks, korjas selle tüdruku klass minu klassi kõrval kolhoosi põllul kartuleid. Juhtumisi oli tüdruku maa otse minu oma kõrval. Kiirustasin oma kartuleid üles korjama, et siis kartulikasti serval istudes vaadata, kuidas minu imetlusobjekt plekk, kämber käes lahti aetud, vao kohale kummardub. Mul oli meeles üks kaasKleopatra kohta Shakespeare'i tragöödiast. Seal öeldi, et ka ilgeim asi on selle naise juures ilus. Ja kuna ma püüdsin mõelda samamoodi ei tundunud tüdruku tegevusi asend mulle sugugi labane, hoopis väga romantiline ja sügisese mulla värske lõhn erutas meeli. Kujutlesin, kuidas tüdruku rinnad alla rippuvad, sellal kui ta kartuleid tõstab. Tal olid jalas dressipüksid ja seljas pikk praegu kubemeni ulatuv kampsun. Ja kui ta kummardus, tõusis kampsuni tagaserv üles. Ma vaatasin teda selja tagant ainiti, nii et lõpuks pani tüdruk seda tähele ja kiskus kampsuni tagaserva alla, et selg ja hoidku taevas, tagumik ei paljastuks. Tüdruku nimi oli Madli. Meie suhe jäi ainult minu fantaasiateks ja unelevateks pilkudeks. Me ei vahetanud kordagi ainsatki sõna. Mulle meeldis tema nimi, see tundus kaunis, mõtlesime inglise keeles, kui i y x võta, tähendab see hullusti nagu väljendis hullusti, midagi tahtma. Ja seegi tähendas minu jaoks tüdrukut Kleopatra-le, kes oli olnud naine, kes midagi ülemäära ihaldas. Mind häiris ainult pisut, et hull on samas ka ebameeldivaid assotsiatsioone tekitav sõna. Ma ei jõudnud oma unistustele maaniga kunagi kaugemale pealkirjast lohe ja pilv. Siis ei teadnud ma veel, et väljamõeldis hakkab asendama minu enda elu. Et mul tuleb oma kujutelduda romaan kõigis selle fooknerlikes või tanterlikes põrguringides ise läbi elada. Et ta lohe jas pilv üldsegi mitte hammas naiivne, muinasjutu lohe vaid alatasailmeid, vahetav, petlik ja pettumusi toov, kinnisideedes ja hallutsinatsioonide avalduv illusioone tekitav ja julmalt purustav traagiline määr mähib endasse nagu äikesetorm lennuki. Ja et mu enda kohta võidakse hakata kasutama sõnamäed. Hull. Küllap algas sellega, kui ma neli aastat hiljem lugesin Tartu Ülikooli raamatukogus Ezra Baundi luulekogu kantod. Teost, mille ma olin Moskvas tellinud ja kus inglisekeelsed värsid on läbi põimitud Itaalia ja hiinakeelsete väljenditega. Ma lugesin seda valjusti, hieroglüüf tähendamata, need jätsime vahele. Mõtlemata sellele, kas ma niimoodi naabreid ei häiri. Lugesin kuulates oma häält ja naaberlauast kostvata vaiksete neidude juttu, madinat lugesin. Lõpuks hakkasin naerma. See kummaline sõge, endast joovastunud kinnine, naera. Ma mõtlesin, et nagu footneri, selgeltnägija lik tegelane Taal, pandron, kes sageli seletamatul põhjusel oma etena ja kes lõpuks pannakse hullumajja. Ja sellest sai alguse hoiak minuga üheksaks aastaks kuni psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda sattumiseni. Mind viidi sinna sunniviisil mille vältel ma sageli endale tunnistasin, et mu käitumine päris normaalse inimese vaid pigem hullu oma. Kuid samas uskusin, et see, kes peab end hulluks, ei saa olla hull, et mul on selliseks käitumiseks õigus. Teil on võrdlemisi põhjalik inglise filoloogi taust, olete üldse väga palju kirjandusega tegelenud, kirjanikud ja tekstid, neil on väga oluline koht siin raamatus tihtipeale mingid filoloogid. Kui nad on mingid kirjandusega hästi põhjalikult tegelenud, hästi palju lugenud, siis siin on tihti oht jääda vormiliselt kuidagi adekvaatsele ja täpsele eneseväljenduse laga. Siirus läheb kaotsi. Et sellist kirjandust teha, on filoloogidel tihti üpris kerge ja see kiusatus on ka kergelt tulema. Minu varaste eeskujude seas olid just sellised kirjanikud, kes polnud kas üldse ülikoolis käinud või olid selle pooleli jätnud. Päris tõsiselt kartsin, et akadeemiline haridus võib pärssida loom loomingulist väljendusvõimet. Ja oma raamatus ma püüdsin saavutada mingisugust sünteesi Esseeliku füsioloogilise lähenemise vahel ja siis toore elu endale vahel kuhu on paisatud kõik inimlikud kired. Ma ma kindlasti hindan selliseid spontaanseid ja mõnes mõttes isegi metsikuid kirjanik. Ja võiks ju meenutada, et kirjanik, keda peetakse Võib-olla kõige tähtsamaks kirjanikuks maailma ajaloos üldse šveiks piir oli väga väikese haridusega kuid ometi on tema loomingu põhjal kirjutatud tuhandeid või isegi sadu tuhandeid. Magistri- ja doktoritöid. Noh, juba seispirist muidugi algas ka see, et Shakespeare ei olnud võimeline näidise kirjutama, et hoopis keegi teine kirjutas. See küsimus, et kas ilma hariduseta on võimeline kirjutama sellist asja, hakkas ka juba temast peale. No isegi kui Shakespeare'i teosed oleks kirjutanud Francis Bacon või keegi teine siis on selles loomingus siiski seda Tuulepuhanguna metsikut vabadust. Ja igal juhul võib hilisemast ajaloost tuua sellised näited nagu Hemingway ja William Faulkner kes ei võtnud akadeemilist haridust eriti tõsiselt. Aga sellega ei taha ma nüüd rõhutada, et mina ise akadeemilist haridust ei hindaks. Mulle väga meeldiks, kui kui minu raamatut võetaks ka mingil määral essee kogumikuna, kuna seal on palju viiteid teistele kirjanikele uskudele, igasugustele kultuurifenomeni idele. Ma ütleksin veel, et oma raamatus maa välismõjude poolest püüdsin ühitada kahed traditsiooni mõjud. Üks on see angloameerika traditsioon, mida Iirimaalt esindab James Joyce ja Ameerikas sellised lõunaosariikide kirjanikud nagu Toomas Ulf ja William fookner keda ma olen ka natuke tõlkinud. Ja teiselt poolt tõin ma sisse juudi kirjanduse motiivid, põhiliselt Ameerika juudi kirjanike mõjud. Kuigi ma olen lasknud ennast mõjutada siiski ka Euroopa juutide elutundel. Mida, mida sa Juudluste jaoks tähendus tähendab praegu? Juutide kohta on palju müüte ja stereotüüpe. Oma raamatus püüdsin ma neid mitme nurga alt vaadata ja vaagida. Aga kõige olulisem minu raamatus esineva juudi teema puhul on see, et Ma ma ei olnud mitte jäägitult vaimustunud juutlusest ja samuti ei tahtnud ma seda väga kritiseerida, vaid juba varasest noorusest peale, üritades kirjanikuks saada, otsisin ma teemat temaatikat, et mis oleks võtmeks, mis aitaks paigutada minuga ühe eestlase kogemust mingisuguse maailmaloolisse ja maailmakirjanduse konteksti. Sest nii nagu ma olen kritiseerinud Iisraeli liigse enesesse kapseldumise pärast ja seda on teinud mingil määral ka Jaan Kaplinski, niisamuti süüdistaksin Ma andke nüüd ülejäänud eestlased mulle andeks. Eesti kultuurinatuke üleliigse eneses kapseldumise pärast. Ja juudi teema oli niisiis minu jaoks võtmeks, millega ma püüdsin eestlaseks olemist laiemalt mõtestada. See oli minu jaoks umbes seesama, mis fookneri jaoks on müüt lõuna osariikidest, kui erilise ajal oli see saatusega piirkonnast. Euroopas valitsevad seniajani teise maailmasõja ja holokausti varjud. Ja Ma lähtusin nendest müütidest ja stereo tüüpidest, mis valitsevad. Ja püüdsin nendes mingisugust selgust luua. Nii nagu jamps joissa. Jäädes ise usust irdunud katoliiklaseks, valis oma raamatu oma peateose Odüsseus, peategelaseks juudi. Nii võtsin ka mina aluseks juudi teema, aga mina püüdsin minna veel sammukese kaugemale ja kujutada tegelast, kes on autori teine mina ja kes tõsimeeli püüab saada juudiks. Lauri pilt, riist räägib nüüd Märt Väljataga. Mulle tundub, et eesti kirjandus ja kirjanduselu on nii väikene, et iga tegelane, kes uue raamatu avaldab, on kuidagi teistmoodi või täidab mingit oma orva või niši. Nii et sama kehtib Lauri pilteri puhul ja ta on noh, raske selliseid otseseid paralleele tuua. Lauri pilter muidugi seostub sellise pihtimusliku laadi kirjandusega nagu Tõnu Õnnepalu viimased raamatud või, või veel mõned Kaplinski mälestuslikud raamatud, sest see distants autor ja peategelase vahel on väga väike. Aga teisest küljest siiski Lauri pilteran noh, ta päris pihtija ka ei ole, sest ta jutustab sellises teatud distantseeritud või või traalse stiilis. Võib-olla esimene seos on näiteks Joyce'i raamatuga kunstniku portree noore mehena, et selle raamatu pealkiri võiks samamoodi olla kunstniku portree noore mehena siin nagu öeldud, see protokonisti või peategelase ja autori elukäiku vaheline distants väike ja on sellise kujunemisromaaniga novellides. Ja see, mis raamatu huvitavaks teeb, ongi autori enda suhteliselt omapärane elukäik ja huvitav isiksus selle romaani või, või novellikogu peategelane on ühesõnaga noormees, kellel on teatud raskusi naistega suhete loomisel ja see põhjustab sellise tugeva vaimse häire või hullumeelsuse, ta otsib lähedust naistega, aga sealtkaudu püüab leida sellist Mõistmist ja ja teatud kuuluvust või kogukondliku kuuluvus sellega, et ta tahab pöörduda juudi usku, sellepärast et üks tema lootusetu armastatu on ka olnud juuditari ja noh, teatavasti juute küll on püüdnud nii hästi kristlased kui muhameedlased pöörata, aga aga juudid ise sellist pööramistööd ei tee ja suhteliselt tõrksad enda kogukonda uute liikmete arvamisel. Ja see siis räägibki selle või Need novellid räägivadki, nii hästi siis selles nendest Nurjunud katsetest luua sidemeid teise sugupoolega ja hakata juudiks. Väga raske on ju sellise väikese kirjanduse puhul nagu eesti kirjandus on mingeid läbivaid tendentse tuua, aga, aga viimase 10 12-l aasta kirjanduse üks selline olulisi tunnuseid külmis varasemas varasemate kümnendite kirjandusest eristab, on see välismaa avastamine, aga see ei olegi niivõrd ainuomane ainult kirjandusele, vaid nii nagu ka Eesti elu ja kultuur on enda jaoks muud muu maailma avastanud. Nii on see kandunud edasi ka kirjandusse. Ja noh, sellist raamatut ei oleks tõenäoliselt saanud kirjutada 15 või 20 aastat tagasi, millal piirid olid kinni? See on kindlasti üks selline mitte ainult õnnepalule ja Kaplinskile pilterile, vaid ka Jüri eelvestile ja paljudele teistele autoritele ühine joon, et et tegelased käivad läbi välismaa, elas Kaur Kenderi ka näiteks ja aga noh, tegemist on ikkagi eesti kirjandusega ja ma siin mingit väga suurt sellist teadlikku ambitsiooni ei näe, et, et, et raamat oleks teadlikult kujundatud selleks, et teda tõlgitaks või et ta püüaks vastata mingisugusele välismaa konjunktuurile. Ehkki võiks ju arvata, et, et juudid ja juutluse teema on selline noh, alati konjunktuur nagu alati huvipakkuv olnud viimastel aastakümnetel, aga Lauri pilterile on see siiski tõesti väga isiklikult läbielatud teema ja ja noh, selles võib vaadata just sellist tahtmist leida soojust ja perekondlikku lähedust, mida siis selline tema kaasaegne Eesti ühiskond vähemalt peategelase silmis talle otseselt ei paku. Ta otsib intiimsust ja mõistmist juudi kultuurist, mida te sealt ei leia. Mulle tundub, et tänases kirjanduspildis on domineeriv selline muinasjutuline või või, või maagilise realistlik suund, kirjutatakse muinasjutte täiskasvanutele poeeme proosas lugulaulusid romansse ja nii edasi, siis Lauri pilteri tekste ikkagi räägib. Selliste inimeste sellistest probleemidest, keda võib tänaval kohatada, jätkab sellist realistlikku traditsiooni ja tõenäoliselt lugejate hulgas. Sellisel sellist laadi kirjandusele on veel austajaid olemas ja noh, mina isegi kuulun nende hulka, et ta tundub selle selles mõttes kuidagi värskendav, et siit, et oled sa tõesti kontaktis mitte ainult autori fantaasia fantaasiaga ja mingite muinasjutulist olendite või sümbolitega vaid raamatus sa saad nagu kontaktiga iseendaga ja, ja teatud selliste üldiste küsimustega, et mis on see inimese mõte, kas armastusel on üldse mingeid väljavaateid? Kas meil läheb hästi või halvasti ja nii edasi ja nii edasi. Seda raamatut lugedes on võimalik kokku puutuda ühe sellise hästi kummalise, kuid ikkagi targa ja realistliku sisemaailmaga. Jätkame vestlust Laurbiltriga. Kogu see selline maailmakirjandusega tegelemine on jäänud ka eesti kultuuris kohati tundub kuidagi marginaalsesse positsiooni või et, et need inimesed, kes sellega tegelevad Nende hääl ei ole üldse ei kõla nii kõvasti kui nende hääl, kes räägivad siin Eestist või Tammsaarest või Kristjani august või samas kui ja et eesti kirjanduse temaatika vähemalt neist õiejuttudes ei tule üldsegi eriti esile. Ma mainiksin mõjutusi, mis ma olen saanud eesti kultuurist üllatusena, ei nimetama ilukirjanikke või vähemalt mitte neid, kes on eeskätt ilukirjanikuna tuntuks saanud vaid minu põhilised mõjud. Ta jääda on kaks tõlkijat. Jaak Rähesoo ja Rein Sepp Jaak Rähesoo, tema tõlgete keele pärast, millel on omaette kirjanduslik väärtus väga tundlik, keeletunne ja tema esseede eriliselt nõtke keele poolest, mida ma nii hästi kui suutsin. Järele teha ja teiseks, Rein Sepp, kelle eriti kelle kirjad on igaüks peaaegu filosoofiline essee. Aga tõepoolest, Eestil tasuks võtta suurema tähelepanu alla võrdlev kirjandusteadus. Nii nagu see valitseb angloameerika maailmas. Ja eriti nüüd, kui Eesti on NATO-s ja Euroopa liidus või sellesse astumas oleks võib-olla küll viimane aeg hakata ennast tundma rohkem mitte ainult eestlastena, vaid ka eurooplastena ja samuti transatlantilise kultuuri osana. Muidugi, ega seal ei ole ainult eestlastel ingliskeelses maailmas on ju Eestit pikka aega peaaegu ignoreeritud. Need vähesed kirjanikud, kes on oma teoseid saanud avaldada ingliskeelses maailmas on jäänud põhiliselt ainult üksikute Estofiilide tähelepanu objektiks. Nii et mõlemalt poolt nii inglisekeelsest maailmast nagu ka muust Lääne-Euroopast kui ka Eesti poolt peaks olema rohkem püüdlusi rajada mingisugune tugevam kultuurisild. Erinevalt mõned eesti keelekaitsjate ja kultuurikaitsjate kartustest ei karda mina et see kui Eestis inglise keele oskus veelgi enam levib et see võiks ohustada tõsiselt Eesti kultuuri, ma arvan, et me oleme küllalt tugevad. Nii nagu Indias on inglise keel üldlevinud. Nii võib ka Eesti täisõigusliku transatlantilise ruumi osana jääda samas ikkagi täiesti iseendaks. Aga keeleoskusest olulisemaks peaksin ma mingisugust elutervet opositsiooni vaimu mis oleks ühtaegu kindel iseendas, aga samas avatud teistele mõjudele ja avatud koostööle. Ja ma tooksin positiivseks näiteks Ameerika Ühendriikide lõuna mis ühelt poolt on selle suure riigi Teiste osadega võrdväärne piirkond, aga teisalt milles on säilinud väga tugev identiteet eristumine ülejäänud maailmast ja ka ülejäänud USAst. Lõunas on tugevam ajalootunne kui ülejäänud Ameerikas. Erinevalt mõnedest Ameerika kultuuri filosoofidest ei arva lõunakultuuriteoreetikute, et ajalugu oleks lõppenud või lõppemas. Lõuna laste maailmatunne meenutab palju rohkem eurooplaste, näiteks prantslaste maailmatunnet kui ülejäänud ameeriklaste maailmatunnet. Ma räägin sellest sellepärast, et kui ma üldse olen mingisuguses kirjandustraditsioonis hästi lugenud siis ma tunnen Mõningaid USA lõunaosariikide kirjanike ja mul on üks SEE, mis ei ole veel ilmunud. Teine Ameerika, milles ma räägin, anti Americanismist ja ka liialdatud Ameerika imetlemisest. Nimelt Euroopas, kus me elame, esineb minu meelest ainult kas suurt Ameerika pooldamist või siis Ameerika suurt kritiseerimist kus Ameerika seostatakse massikultuuri pealiskaudsuse kõige halvaga. Aga unustatakse, et Ameerika koosneb mitmest osast ja unustatakse lõunaosariigid, piirkond, mis omal ajal sõdis USAga, nüüd aga on USA osa ja kus seetõttu kehtib, valitseb teatud topeltidentiteet milles üks pool ei summuta teist. Ja ma arvan, et Eestis tasuks rohkem teadvustada lõunaosariike kui omaette piirkonda. Tasuks luua lausa mingisugune lõuna uurimisel. Koolkond lõuna osariikidest mitte ainult nagu ajaloolises plaanis, nagu te äsja rääkisite pigem mingisugusest emotsionaalsest Kloidumist. Mis teinud, võlub selle piirkonda juureks te kirjutate ka selles raamatus tundubki, et noh, et see algne impulss, miks see piirkond teile nii kallis või oluline on ongi ikkagi emotsionaalset laadi. See fluidum ulatub väga kaugele ja Eestisse on ta kui muusika kõrvale jätta ulatunud kõige rohkem William fookneri teoste kaudu mille puhul tuleb tänada tõlkijaid. Enn Soosaare, Jaak Rähe sood. Aga seda fluidumi tunnetavad lõunaosariiklased ise väga tugevasti ja näiteks mulle armsal kirjanikul Thomas Holfil on tema mammutromaanides pikki SEE laadseid peadid, ehkki just sellest lõunaosariiklaste eripärast, kus ta näeb küll nende suuri puudusi, aga näeb neis ka väga imetlusväärseid omadusi. Ta räägib sellest, et USA ajalooteadvuses on lõuna, nii nagu ta pärast vahetult pärast kodusõda oli jäänud. Mõnes mõttes veelgi muinasjutulise maks ja omamoodi imetlusväärsemaks paigaks, kui on keskaja ihalejatele keskaeg. Aga siis on ka mingid muud maailmakultuurilised suundumused, mis küll nii selgelt ja põhjalikult väljendatud ei saa, kuid Ameerika lõuna või juudi teema vaid kuidagi nurka pidi tulevad siis teie raamatusse noh, kas või näiteks skandinaavia teema Rootsi teema ja norra keeles toetada ju, tõlkinud ka ja samuti monite päris põhjalikult, Rein seppasin raamatus, et mida ütleme Skandinaavia pool teie jaoks, tähendab. Vaikust rahuma Eeessteetliku loodust. Pärimusi. Muistseid legende, mis on säilinud paremini kui muudes Euroopa osades aga mitte palju enamat. Muidugi, kui ajalooliselt vaadata, siis ütleme, Haapsalu ja Noarootsi ots on sedapidi seotud Skandinaavia väga tihedalt. Seda küll. Kuna mu raamat on autobiograafiline, siis olen ma sinna pannud mõndagi oma vanemate suvekodust ja selle piirkonnast. Nimelt tõepoolest, minu lapsepõlve mängumaa asub endiste rannarootslaste maal ja maja, milles ma oma teismelise ja suvepäevad veetsin, kuulus kunagi rannarootslastele. Ma olen rootsi keelt ka natuke õppinud, aga vabalt ma seda ei valda. Siis olete veel itaalia keelest tõlkinud ja kas see on peamiselt tänu huvile Dante vastu? Põhiliselt küll Dante on minu jaoks jäänud kirjaniku etaloniks. Mitte ainsaks, aga aga üheks väga oluliseks. Sest see, mida ta jumalikust komöödiast korda saatis on midagi, mida ma nimetaksin metareligioosse, eks see on oma aja uskumuste ärakasutamine, nii nagu Tiies Eliot sellest rääkis. TS Eliot ütles, et suur poeet kasutab oma aja uskumusi töövahendina, mille abil ta rajab oma kunstiteose. Ja mulle on sümpaatne selline seisukoht, et Euroopa Lääne-Euroopa kirjandus, kultuur rajaneb kolmel suurel kirjanikul Homeros, Verdiilius ja Dante ja just armastusest Dante vastu, keda ma püüdsin lugema hakata. Umbes 20 aastasena olen ma õppinud ka itaalia keelt. Dante puhul seda ju armastataksegi välja tuua, et ta tegi kah suurim asja, mida kirjanik suudab, tegi oma keele nimelt itaalia keeles, nagu seda tänapäeval tuntakse. Nii see on. Eestis on see tegu juba tehtud. Kuigi Jaan Kaplinski üritab meie keelt muuta kõnekeelele lähedasemaks Tuues sisse lühendatud partitsiibi vorme. Ja tema kasutab seda oma laadset eesti keelt juba ju üle 10 aasta väga järjepidevalt. Mind huvitab natukene Siuke võru liikumine, setu liikumine ja mulgiliikumine ja minu meelest võiks kaaluda Üksikute murdesõnade ja võib-olla ka keelevormide rohkemat kasutamist eesti kirjakeeles sest et muidu on nii kirjakeel kui ka need murdekeeled kapseldumis ohus. Ma ostsin endale võru-eesti sõnaraamatu, olen seda uurinud ja avastasin, et kui eesti keeles ei ole oma sõna kapuutsi tähenduses, vaid on laenatud sõna, siis siis võru lastel on selle selle jaoks omaette sõna ja näiteks võru keeles on sõna poodeldama, mis tähendab taga rääkima eesti keeles ju ühesõnaline väljend selle jaoks puudub, nii et miks mitte ei võiks mõni kirjanik kasutada sõna poodeldama tagarääkimise tähenduses. Mina ise olen põhiliselt mulgi päritolu süvaMulgimaalt ja ma loen ja imetlen Hendrik Adamsoni ja Nikolai batuurini mulgi murdelist luulet. Lauri vilteri suhtest maailmakirjandusse räägib Ene-Reet soovik. Nii joyszin kui ka paljude teiste maailmakirjanduse klassikaliste autorite puhul, keda pilte oma loomingus kõnetab, võtab ta sellise hoiaku, mida minu arvates kohtab meil suhteliselt harva. Nimelt ta võtab lugupidavalt võrdse hoiaku. Paljude autorite puhul, kes viitavad teistele, on oluline, kas siis varasemaid suurkujusid kuidagimoodi kas maha teha või naeruvääristada või siis vastupidi, ekspluateerida nende loomingut selleks, et ise selle najal kuidagi kõrgemale tõusta või paremini välja paista. Nii et on sageli mingisugune vertikaalne side kui teiste autoritega, kui kasutatakse niivõrd viitalist või metafitsionaalset kirjutamislaadi. Aga Lauri pilt jahi puhul on mul tunne, on see side horisontaalne. Et ta asetseb võrdsel looja positsioonil ja kõnetab neid teisi kirjanikke kui võrdne. Ma arvan, et see on osalt seotud ka sellega, et ta on ise üsnagi palju tõlkinud. Ja tema tõlkija roll on väga huvitav olnud. Meil on sageli tavaks, et tõlkija peaks nagu olema hästi olematu, täiesti läbipaistev, et teda ennast tõlgitud tekstist silma ei torka. Aga Lauri pilte oma tõlgetes on üsnagi tugevasti iseennast sisse kirjutanud oma sellist loomelaadi äratuntavad käekirja, mis võib-olla isegi natuke kummastav või natuke häiriv. Aga millel on väga selge stiiliregistritaju, mingeid ebaühtlasi sealt välja kukkumisi ei ole, tal on mingi kindel oma dominant, mida ta teeb. Ja neis tsitaatidest, mida ta kasutab lohe heas pilves motodena ja miljon, tõlkinud teised autorid ta siis väga otseselt viitab mitte ainult sekspiirile mitte ainult vähk hiiliusele, vaid ka tõlkijatele, geok mehele Jansohasenal. Näib Külli, et lugejas pilves kirjeldatavad maastikud ja kohad ja sinna miskitpidi sisse tulevad teised tekstid on üsnagi võrdsed selle poolest, kuidas nad on meeltega läbi tajutud istumine seal haapsalu krahviaias või, või maamaja kogemine Noarootsis annab pilte, mingisuguseid väga elavaid meeltega vastuvõetavaid elamusi, aga samasuguseid elamusi, võit. Kui ta aga näiteks William fookleri teksti lugemine, kus ta tunneb, et ta lausa füüsiliselt lausa ihulikult kandub, siis mõneaastasena tagusesse Ameerika Ühendriikide lõunasse tajub sealset temperatuuri, lõhnu, maitseid, hääli. Kui ta räägib luulest, siis valmistab talle või noh, hea küll minategelasele selles konkreetses lühijutus, aga auto ja peategelane on siin üsnagi lähedases seoses selle teose puhul. Minategelane on näiteks natuke häiritud sellest et teine tegelane või inimene, kellega ta suhtleb, eelistab haamatust luuleteosest, antoloogiast, clear möllocki, suhteliselt mittemidagiütlevat luuletust, samas kui kõrval on kiitsi luuletused, mis tekitavad autamis või minategelasest väga intensiivse iluelamuse. Nii et tulebki sulgudesse paigutatud hüüatus, kui palju ilusaid kiits on siin kõrval? Selgelt tundub nagu oleks mingisuguste väga kauniste objektidega olgu siis kas lillede puuviljade millegi väga ahvatlev, aga tegemist, mida see tegelane tohutult ihaldab, nii et tekstid ja materiaalsed objektid, mida on võimalik meeltega tajuda, näivad olevat üsnagi sarnased. Jällegi võib-olla tuleb see sellest automaatsest seostamisest tema suur köök, modernistlikke lemmikutega. Aga näib, et kedagi huvitab nüüd väga individuaalse mina maailma tajumine et see kuidasmoodi, see maailm on tajutav ja kuidasmoodi, see taju hiljem on kirjanduses edasi antav. Et siit natukese võib-olla ka see mäng vaatepunktidega, minajutustused vahelduvad kolmandas isikus toodud jutustustega, kus sarnaselt Choissi võttega, mida võiks kasutada ka muid hoidis on peategelane keegi lambal. Kui isakuumu itaalia versioon Jeimzist, siis Lavdhanon, noha versioon Lauhist. Ja see kuidasmoodi, see informatsioon keskkonnast. Sele keskse teadvuseni jõuab, kuidas motika töötleb ja kuidasmoodi ta suudab oma elamusi võimalikult mõjuvalt kirja panna. Samuti üks väga oluline kesed selles teoses puhtalt metafiksionaalne kirjanduse kirjanduslikkusele pühendatud kese aga samas peamiselt tegeleb, võiks öelda epidemioloogilise dominaadiga, Mchiilijaski öeldes sellega kuidasmoodi on võimalik seda maailma tajuda mitte niivõrd mänguliste, võimalikult paljude maailmade konstrueerimisega, nagu võib-olla mõned teised nüüdisautorid avastavad pilterile endale on omane väga valus siirus. Et tõepoolest mingisugune lausa halastamatu ausus kohatise enese vastu, mis ehk sellise mänguliseks peetava nüüdislaadiga eriti hästi haakub. Jätkub jutuajamine Lauri vilteriga. Vilksamisi võib ühe tegelase taga siin teie raamatus kelle nime pole nimetatud Madis Kõivu ära tunda, et filosoofiatemaatika on ka suhteliselt tugevalt kohal teie loomingus nagu ühe või teise maakirjanduski. Madis Kõiv keda ma väga austan ja keda ma ka tunnen, püüdis mind omal ajal suunata filosoofiateedele. Tema loengutes kuulsin ma Vihtest kandist ka Hiina filosoofiast võrdluses Tammsaarega. Ja koos oleme tegelenud analüütilise filosoofiaga. Aga minule on siiski armsam see filosoofiline ilukirjandus, mida kõiv on ise viljelenud ja mille esindajateks on ka minu lemmikkirjanikud välismaalt. Sest et isegi joissa, isegi fookleris, on natuke filosoofi. Ja rohkem usun ma, et sellele laias mõttes religioossele otsingule vastab rohkem otsing ilukirjanduslikus, mitte puht filosoofilises laadis. Et teatud küsimustele, et võib-olla kõige olulisematele küsimustele on vähemasti teie jaoks just ilukirjanduslik vorm kõige. Parem nojah, näiteks näiteks prusti näide. Ma arvan, et prusti on huvitav, on lugeda kui anriibergsooni kelle filosoofia prust endale lähtekohaks võttis. Ja nii on minu jaoks huvitavam ka Dante kui katoliiklik filosoofia. On küll üks filosoof, keda ma olen lugenud nagu ilukirjaniku, see on 20. sajandi juudi filosoof Martin Puuber kelle filosoofias on keskne mõiste mina, sina suhe maailmaga. Ja seda mina sina suhet. Olen ma oma raamatu viimases jutus püüdnud väljendada. Muidugi kogu minu raamat püüab olla dialoog, lähedane dialoog maailmaga aga mingil määral kajastub Puuberi teos, mina ja sina viimase jutu tänupalves maailma poole. Muide, Spino osa jaoks on maailm ja jumal, üks ja seesama. Nii et kuigi maa konventsionaalsete religioonide jumalat eitan ei saa ma ju eitada maailma ja seega pole minu jaoks küsimust kas jumal on olemas või ei ole. 20. sajandil üldse filosoofia ajakirjandus neis traditsioonilistes mõistes suhteliselt kokku hakkasid sulama või ütleme, juba alatis Kirke kuurist, Võnnitšest filosoofia muutus khati suhteliselt ilukirjanduslikus ja ja vastupidi, Kirjanduses läks asi ülimal määral filosoofilises kätte, et see on nagu selline Tänapäevane Lüllinekultuuroloogiline tendents võib olla. Võib-olla küll. Aga kui rääkida tänapäevast, siis tänapäeva märksõna on ju postmodernism. Ja siin ma pean tunnistama oma teadmiste piiratust. Mina ei ole eriti lugenud tänapäeva postmodernistlikke mõtlejaid. Ja ka minu minu huvi autorid kirjanduses ei esinda seda postmodernismi kõige tüüpilisemad kujul. Näiteks kirjanik, kellelt ma olen kolm raamatut tõlkinud köömak Mcafi Ameerika lõunaosariiklane. Teda peetakse pigem hiliseks modernistiks kellel ei ole enamiku postmodernismi-le omaseid jooni välja arvatud meta fiktiivsed võtted. Jaga Filipp proff, Ameerika juudi kirjanik. Jah, tema küll liigitatakse postmodernistid, eks, aga ta ei ole selle tüüpiline esindaja. Minu lemmikperioodiks ongi jäänud modernismi kõrgaeg. Joys fookner, veidi ka Kafka veidiga, Herman Brow. Noh, võiks lõpetuseks veel küsida teie edasiste plaanide kohta või et mismoodi ta kirjanduslikus plaanis nüüd endale lähitulevikku näete. Jutt ei ole mul praegu palju on mõned, mida ma niipea ei tahagi avaldada, sest ma ei ole nendega piisavalt rahul. On üks jutt, mis läheneb endistele teemadele natuke uue nurga alt natuke moodsama nurga alt ja võimalik, et sellest saab uue romaani lühijuttudes esimene peatükk. Aga seda inspiratsiooni ei ole mul viimasel ajal ilukirjanduses väga palju olnud. Praegu pean ma ennast eeskätt siiski tõlkijaks. Kui minu praegune äsja ilmunud raamat on üsna autobiograafiline kujunemisteos siis hea meelega kirjutaksin ma nüüd midagi joyszi tablinlaste sarnast kus vaatluse all ei oleks niivõrd autori teine mina kui teda ümbritseva ühiskonna inimesed. Litri saade lauri vilterist jada väärt raamatust lohe jas pilv saab kohe läbi. Peale vilteri jänese kõnelesid saates veel enereid soovik ja Märt Väljataga. Teksti lohe jast pilvest luges Janek Joost Vanemuise teatrist. Saatjaga panid kokku Külli tüli ja Sven Vabar. Olge terved ja kuuleme varsti jälle.