Raigo tere head kuulajad, algab ökoskoope ning tänases saates räägime toidu raiskamise vähendamisest koolides ja ettevõtmisest. Kokkame koos saate teises pooles, uurime, kas taimetoitlaseks hakkamine päästab maailma ning loodusajakirjanik Kristel Vilbaste jagab tunni lõpus oma tähelepanekuid looduses toimuvast. Seal toimub ikka üht-teist ja põnev. Aeg-ajalt niisuguseid on teemad. Täna. Meil on Krista taim, head kuulamist. Toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Kaldal. On kadunud päeva viimne. Jälgis veel, aga ma tean, olen veel siin, aga igav. Ma ei arva, et ma olen ava. Hingehädad ei. Ma lihtsalt vaevuvad. Mu ellusuhtumine. Mu poolt või tulehoiatus. Ma lihtsalt seisan, tellib, Keegi teine laps. Ma olen alati täie Korra peale koole. Täna räägime toidu raiskamisest ja vähendamisest, toidu raiskamise vähendamisest ning ettevõtmisest, kokkame koos ja saates on külas Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse vanemekspert toidu raiskamise vältimise alal Evelin Piirsalu, tere, tere ja Tiiu Hendrikson, kes on koolides toitlustust pakkuva Daily kaubamärgi all toitlustust pakkuva siis ettevõtte müügi- ja turundusjuht. Tere. Tere. Teate, ma alustaks Evelin Piirsalu teist kõigepealt sellega, et need arvud ja need uuringud, mis teie instituut on tehtud teinud, väidavad, et igal aastal visatakse Eesti koolides ära umbes 50 autokoormatäit söömata jäänud toitu. Mis arvud need on ja kust see on saadud, kuidas ja kuhu ja kuidas ta konteksti kõlab? Jah, sellise sellise uuringu me siin 2014. 2015. aasta jooksul läbi viisime, kus me uurisime siis tegelikult? Kõiki toidusüsteemi etappe seal alates toiduainetööstusest, kaubanduses, toitlustusettevõtteid ja ka kodumaja pidin pid, kodumajapidamisi ja sealhulgas siis ka koolide ja lasteaedade sööklaid. Et kui palju siis toitu raisku läheb ja ja mis põhjustel ning tõepoolest koolide kohtame, sellise tulemuse saime tsirka 1000 tonni siis aastas, mis laias laastus teeb nii 50 EUR, autokoormatega. Aga need põhjused, miks, kus nagu see kogus tuleb, et mis toit see on, mis ära visatakse? No koolides kõige rohkem, siis visatakse ära ikkagi seetõttu, et, et lapsed võtavad oma taldrikutele rohkem, kui nad ära jaksavad süüa ja see moodustab seal siis kaks kolmandikku sinna 70 protsendi ligi kogu sellest kogusest aga kõige suuremad ära viskajad, või kus see toimub, kas ongi kuulsis? Kui nüüd kogu toidusüsteemi vaata siis siis kõige suurem raiskamine toimub ikkagi kodumajapidamistes. Ja seda siis eelkõige selle tõttu, et need kodumajapidamisi on meil väga palju, et need kokku seal. Meie kodudes läheb raisku 25000 tonni toitu umbes aastas ja väärtuses kuus, 63 miljonit, et see on ka rahalises mõttes päris Suur hulk, tõsi ta on, ja mõistlikkonnale alustada lastest, et nendest ei saaks raiskajad, saan ma aru, et see on nagu siis selle projekti kokkame koos üks mõtteid. Jah, just et see oli tõesti see, see esialgne esialgne mõte, oleme seda mõtet juba siin Teili esindajatega pikalt planeerinud ja ette valmistanud ja mõte oli siis jah, et pöörata tähelepanu siis kooli toitlustamisele et koolidesse toidu toidu raiskamist vähendada, aga sealhulgas siis ikkagi ka seda sellist hoiakut, toitu ja toidu raiskamise üldiselt, et see, et ja teemaga kodudesse jõuaks läbi lasta. Tiiu Hendrikson teile kaubamärgi alt de viitekümmend, kolme kooli toidate ja öelge, mis on see toidu hind ja, ja mis toitu lastele pakutakse? Toidu hind on piirkonniti erinev. Koolilõuna hind algab ühest eurost, jõuab kuskile üks 80-ni. Et see siis on piirkonniti erinev ja koolides pakutakse õpilastele täisväärtuslikku toitu, mis see tähendab, see tähendab täisväärtuslik, see on siis erinevalt, on meie menüü üles ehitatud. Tavaliselt on nädalas kaks supipäeva ja kolm praepäeva. Praepäeval on alati õpilasel võimalus valida sooja lisandi vahel. Kas kart, toll, riis, tatar või aurutatud köögiviljad on erinevad variandid, et õpilane saaks siis komplekteerida endale sobiva lõuna. Samamoodi on iga päev valikus vähemalt neli erinevat salatit. Magustoit magustoitu pakume me supipäeval ehk et siis kahel korral nädalas. Ja magustoiduks, mis magustoiduks me pakume kohapeal valmistatud erinevaid tooteid on kissellid, erinevad kreemid. Ja igal aastal uurime ka seda, et et milliseid toite õpilased sooviksid siis koolisööklas süüa. Igal sügisel toimub meile rahulolu uuring ja hetkel on meil just käimas siis selle aasta rahulolu uuring. Nii, aga te kindlasti olete rahulolu enne uurinud või vähemalt näete seda, et mida lapsed söövad ja mida mitte, milline see pilt on, mis neile maitseb ja mis mitte kuidagi ei lähe, et millal siis need ära visatavad kogused on suuremad. Laste lemmiktoiduks vaieldamatult läbi, läbi eelnevate aastate on olnud ikkagi makaronid, makaronid on, on topiks kohal siis kuid samas on väga hea meel näha, et näiteks eelmisel aastal jõudis kala viiendale kohale. Nende kohta üldse on, me tõime välja kuskil 10 esimest kohta, et kala jõudis siis jah, viiendale kohale, kuigi üldlevinud arvamus on see, et õpilased kala ei, ei armasta. Aga kas käib kuidagi segamoega kaasas või siis vanusega, et millal nad söövad omal taldriku tühjaks millalgi? Aitäh ja kindlasti et see sõltub, milline on suhtumine koodi, toitu, et ütleme, viies kuues, seitsmes klass on on ikka sellised, et kui klassi arvamusliider ütleb, et koolitoit on nõme või vetkoolitoitu ei peaks sööma, siis siis mõjut lapsega kindlasti teisi õpilasi. Ja see on, kas siis näha sellest, et kui palju tuleb taldriku peal toitu tagasi sellega ju mitte. Midagi teil teha ei ole. See toitmistaldrikut tagasi sellega jah, kahjuks meil mitte midagi teha ei ole. Et meie eesmärgiks on järjest enam Eda minna iseteenindusliinidele, et kuskil 80-l protsendil meie koodi sekretest juba on iseteenindusliinid. Et õpilased saaksid siis ise komplekteerida endale sobiva toidukoguse ja see vähendab ka kohe toidujäätmete tekkimist. Niimoodi, aga nüüd selle projekti juurde, et kokkame koos või kampaania. Mida nüüd sellega te teete, Te, olete kolmes koolis käinud, mis te seal tegite ja, ja mis siis lapsed sellest asjast arvasid, kokkame koos, mis see tähendab siis, et, et üks klass teeb üks päev süüa või teine päev teine klasse, kuidas? Evelin Piirsalu jah, et seal koolides siis valitakse vastavalt koolis, kas siis üks klass või õpilased, kes soovivad kokkama tulla. See valik on seal vanuses neljas kuni kolmas kuni viies või jah, seal sealkandis klassid ja, ja kokkavad nad siis koos kooli kokkadega, et, et koolikokad saavad neil siis muuhulgas tutvustada seda kooli kööki ja kuidas seal asjad toimuvad, et seal on kõik kõik asja puhas, sest vahel arvatakse millegipärast ka, et seal köögisest, kui toimub midagi kahtlast, et, et nad saavad sinna kööki, siis ka sisse minna ja ja neid toitusid siis kooli kokkadega teha. Ja, ja mõte on siis selles, et, et natuke tutvustada ka sellist toidu raiskamise vähendamist selle kaudu, et, et tegelikult mõningaid ülejäänud toite siis saaks uuesti ära kasutada, seda siis võib-olla eelkõige just koduses miljöös oleme teinud siin toitusid siiamaani järelejäänud keedetud kartulitest näiteks kartulivormi. Siis segan, vahele jäid, need ei tekkis nagu segaduse, et koolis seda tegelikult teha ei tohi. Seadused seda ei luba, et järelejäänud toidust tehtaks midagi muud, et siin aitab ainult hästi täpne planeerimine ja see ei tõsteta nii palju siis saab. Kogu see ei tähendada ja võib-olla midagi muuta. Sain, magister, jah? Jah. Niimoodi. Ja seda me lastele ütleme ka, et see ei tähenda, et koolis tehakse nii, aga lihtsalt seda näidata, et tegelikult koduses miljöös saaks hästi ära kasutada. Viimane kord, Me tegime suppi siis seal porganditest, keedukartulitest ja, ja hernestest ja, ja seal oli selles mõttes väga tore kogemus, koerus, kuidas lapsed olid väga häälekalt vastu püreesupile. Ja, ja siis nad seal koos tegid selle supi valmis tavalise leemega ja pandi sinna seda suitsu, mitte suitsujuustu, vaid sulatatud juustu sisse. Ja, ja tegelikult ikkagi üks osa siis püreestlasime ära, et nad said siis proovida ise näha, mis seal supi sees on ja kuidas see maitseb ja, ja oli näha, et me nii mitmelgi lapsel suutsime seda hoiakut muuta, kui nad ise said seda teha, näha ja avastada, et tegelikult päris hea tuli välja mõnda ei lennud ümber, päris kõik ei veennud ja mõni veel ei olnud valmis isegi proovima. Te olete käinud kokku praegu kolmes koolis, Koeru, Saue, Rapla vesiroosi, gümnaasium ees on veel 11 kooli. Üksnes kooli rääkige palun nendest kolmest kogemusest, Koeru näide, et me natuke kuulsime, aga mis juhtus sauel või Rapla ühisgümnaasium, mida seal lapsed tegid ja mis nad siis sellest kõigest arvas? Rapla gümnaasiumis valmistasime ülejäänud kartulitest kartuli ahjuvormi pruuniks läinud banaanidest valmistasime mõnusa smuuti. Ja selle ahjuvormiga olid kõik õpilased väga rahul ja, ja ma ise sõime ka, et see tõesti see kartuli ahjuvorm oli väga maitsev ja ja õpilaste tagasiside oli see, et teevad ka kodus edaspidi sellist lihtsat ahjuvormi, mis, mis ei võtnud üldse kaua aega ja samas sai ära kasutada siis valmiskeedetud kartulid. Nii veel näiteid Sauelt, kuidas selleks? Ma praegu mõtlengi, et mis me tegime, et meil olid, meil oli püreesupp, meil oli kartulivorm, mis meil, see kolmas toitel mul hetkel Rapla vesiroosikoolis me tegime pastat, haigusi. Laadale monaarat just just just et see neile singi ja juustuga ja seal olid siis varem ära juba järgijäänud, pastasid ära kasutatud, et ja noh, loomulikult vastav toitlastele meeldib. Aga noh, näha muidugi kindel see, et selline isetegemine on ikkagi see, mis mis tekitab justkui parema isu. Et, et kindlasti on siis see ka asi, mida võib-olla kodus saaks rohkem kodus lapsed, kes ei taha hästi süüa, et kui lapsi kaasata toidutegemisse, siis tundub, et see oleks küll ka üks võimalus, kuidas neid kodus võib-olla paremini sööma panna. Niimoodi, aga kas see oleks nüüd siis lahendused, kui ütleme, tahaks vähendada ka koolis äraviskamist, et lapsed teavad, mismoodi seda tehakse, kui te nendega rääkisite, kas sealt tuli hiljem välja, et jah, et ma nüüd vaatan, et võib-olla ma ei tõsta tõesti nii palju taldrikule põis? Nägite te seal ka mingit sellist tagasisidet? Tiia täidson. Ja nägime ikka, et tegelikult ka nendega vestluse käigus oli näha, et õpilased hakkasid mõtlema selle teema peale just selle toidu raiskamise peale. Et võib-olla varem tundus neile naljakas, et tõstame hästi palju toitu, taldriku peale jätan söömata ja nii edasi, aga. Tegid seda nalja pärast või vahel on, ma tean enda kogemusest, et tundub, et isu on meeletu, et sööks ära kõik, aga noh, inimvõimetel on piirid ja siis jääbki järgi. See on kindlasti erinev, et mõni mõni teeb seda kindlasti nalja pärast ja, ja, ja mõnel juhul on see tõesti nii, et alguses, kui tühja kõhuga minna sööklasse, siis tundub, et, et tahaks kõike ära süüa, aga, aga siis tõesti nagu te ise ütlesite, inimvõimetel on piirid. Aga selle iseteenindusliiniga ongi just see hea asi, et, et noh, meil on ka, tegime selle kampaania raames plakatid kooli sööklasse üles tõsta nii palju kui ette, kui sa ära jõuad süüa, et alati saab juurde tõsta, tegelikult kui sa tõstad alguses vähe, no tundub ma nüüd ikkagi saandki päris ta kõhtu täis, et siis tegelikult lubatakse juurde ka tõsta, et see ei ole probleem, et ei pea seda kartma, et kui ma ükskord ära tõstnud ja tahaks pärast veel, et siis justkui ma kõht jääb tühjaks. Aga öelge, kas selline probleem ka veel esineb tänapäeval kuuldes, et et tõstad selle toidu, aga no ei maitse sellepärast, et noh, ma ei tea, kokal oli paha päev või nagu ei ole nagu hea toit. Et muidu on kõht küll tühi, sööd ära mingi, aga jäetud sellepärast järgi, et sul ei maitses. Üldiselt vist lapsed tegelikult ka seda seda koolikokkasid päris hästi tunnevad või seda toitusid, et et noh, mina oma lapse pealt näen küll, et, et, et oi homme meil on see söök, et väga hea, et nad üldiselt neid sööke teavad. Aga kui on nüüd vist uute söökide tutvustamine, et siis on küll see oht, et nad, lapsed on konservatiiv? Jah, et nad on konservatiivid ja kõik, mis näeb niisugune natuke võõras välja ei tea, mis seal sees on nagu seesama püreesupp, eks ju, ei noh, mis seal sees ikkagi on, et siis ei taheta proovida, aga üldiselt ikkagi julgustatakse päris palju koolis seda proovimise teemat natukene, siis ei pea taldrikut täis võtma. Gene proovida ja pärast saab jälle juurde. Aga kas meil on kokad, kõik, kes teevad koolitoidu head head kokad selles mõttes teevad ikka väga maitsvaid toite ja nad on nagu tasemel. Ja ikka loomulikult, et koolikokad üldjoontes ikkagi armastavad oma tööd ja soovivad pakkuda õpilastele parimat. Ma omalt poolt lisaks seda, et, et Tiiu on kooli kokkadega palju kokku puutunud, aga mina mitte niivõrd ja, ja noh, see entusiasm Nendes kokkades on nende lastega tegelemisel ja ja nende juhendamisel see on väga tore tegelikult, et see on tõesti näha, et nad on südamega asja juures. Kuulge, aga siin me enne saate alguses natuke rääkisime, et vahel on võimalik ka ütleme, väikse viguri gaasi ära petta, et kala ei ole lastel lemmik millegipärast kui see nimetada millekski muuks, et siis võib nagu isegi läbi minna. Päriselt millekski muuks ei saa nimetada, aga tuleb lihtsalt kui noh, näiteks selline näide, et kalaseljanka ju täiesti toidu nimi, et see ei ole tegelikult mingi muu asi, aga aga see seljanka on see, mis kõlama jääb ja see sobib siis et siis süüakse ära, süüakse ära ja heidetakse ja ei tule isegi selle peale miks lastele ei meeldi, on tõenäoliselt need kalaluud seal sees, mis sedasi välja paistavad, jäävad kuhugile võib-olla suhu ja ehmatavad ära. Tänapäeval neid kalaluid ikka ikka toidu seest naljalt ei leia, seda nimel teevad, teevad kokad kõvasti tööd. Ja mis meie oleme tähele pannud, on see, et et kui me võtame seda kala näiteks kastmest välja, et on kala eraldi kaste eraldi, siseõpilased söövad kohe palju paremini. Et siis ainult kastet või ei ikka kala ka, aga, aga see, et nad saavad eraldi tõsta ja nad näevad, et mis see toit täpsemalt on. Aga praegu seda eraldi tõstmist veel nii palju koolides ei ole ta ainult sedasi mõningates, et kus on siseteenindamine. Enamuses meie koolides on ikkagi juba iseteenindusliinid, ehk et 80-l protsendil. Aga see vist on, ma saan aru selles mõttes, et mitte, et see, et see kalatükk on eraldi ja kaste on eraldi, et need lastele on üldiselt teada see, et lastele meeldib monotoit, et asjad on eraldi, et neil on niisugune väga sihuksed, segusid asjad, ei, ei meeldi see jätabki, siukse mulje, et ei tea, mis seal täpselt sees on. Edasi terve teaduse, et uurida, mismoodi panna laps sööma ja teistpidi, et mismoodi vaadata üle ei sööks teatud asjadest. Kui palju näiteks on probleemiks veel see, et ma ei tea, kas on koolides veel neid automaate või lähedal Ponzicu baare, midagi sellist, mis võtavad isu ära. Et sa lihtsalt saad mingi batoonikese või midagi muud. Sööd ja ei lähegi sööma? Müügiautomaadid koolides on ikka jätkuvalt osades olemas ja, ja ja tõenäoliselt jah, sealt sealt annab valida erinevaid tooteid, mis siis, mis siis jah, jah, võib-olla pisut ajavad selle koolilõuna iso ära. Nii ma paluks veel suuremat pilti natukene Evelin Piirsalu, kui te olete uurinud siis ja meil on ju koolitoitlustajad ka erinevad, milline see pilt võiks olla, on sealt midagi välja tulnud, et kui te näiteks vaatasite seda raiskamise, teemade uurisite, et käisite erinevates koolides, et kas tasemed on võrdsed? Me tolleaegses uuringus tegime natuke eristust selle kaudu, et meil olid mõned koolid, kus, Kes ei olnud siis nii-öelda ettevõtete all kooli toitlustaja ettevõtete all, kus see toitlustamine siis menüü tegemine, kõik see oli siis kooli enda või koolisöökla enda teha. Ja, ja noh, see üks mõte oli nagu küll, et et selline sellistes koolides võib-olla see paindlikkus on veidi suurem nagu ehk siis väiksemates väiksemates koondised, mis noh, eks lastedünaamika olegi, niiet et koolikokad võib-olla oma lapsi paremini tundma õppinud, et siis nad saavad vastavalt teha seal mingisuguseid muudatusi võib-olla veidi kergemini kui koolitoitlustajad ütleme, kui on ettevõte, kes, kellel menüü on, siis laiemalt suuremale hulgale koolidele Aga sellist tasemevahet, et ühed teevad paremini, pakuvad paremaid asju, ega poolfabrikaate vist ei tohi ka seadusega pakkuda, iga päev. Jah, et see on jah, see teatud asjad on, on, on seadusega paika pandud ja ja ei saa päriselt nagu kõikidele lastele vastu kõiges lastele vastu tulla, et ainult makarone ja viinereid. Või pakutakse, et seda kindlasti kindlasti ei või. Niimoodi teil on veel ees, on mitu-mitu kooli, kuhu minna ja sõnumit edasi kanda, siis kui palju olete te kokku puutunud ka näiteks tööõpetuse ja kodundus õpetajatega ma ei tea, kuidas nüüd praegu nimetatakse ka, kes siis õpetavad koolis süüa tegema ja nii edasi ja nii edasi, et kas neid ei annaks kuidagi kaasatud õppeprogrammis ongi nagu sees, et teeme täna toitu sellest, mis eile üleinis. Meil tegelikult selle projekti raames on tegelikult see projekt on oma toetuse saanud ka keskkonnaministeeriumist, kes seda teemat, eks toidu raiskamist siis Eestis tahab vähendada. Ja, ja sellel sellel kampaania või projektil on suur erinevaid tahkusid, et üks on siis seesama kokkame koos, teine asi on see, et me üritame tegelikult nendes koolides kevade poole läbi viia ka veel kaalumisuuringud, et saada täpsemaid tulemusi ja teadmisi veel, kuidas see olukord seal nende jäätmetega on. Aga siis on meil veel lisaks ka selline juhendit plaanis koolikokkadele ja toitlustajatele aga koolidele, et mida nad siis saaksid veel siis seal koolis nii-öelda õppetöös ära teha, et seda teemat kui sellist laiemalt tutvustada jaa, jaa. Ja lastele teadlikkuse tõstmine tõstmise eesmärgil siis eelkõige jah, seal on kindlasti ka mõtteid. Kas te ise viskate kodust toitu ära tuleb seda ette? No eks seda tuleb kindlasti kõigile, et, et ei tasu nüüd öelda. Et ei tule ja kindlasti ei saa seda täitsa nulli viia, et see on suhteliselt võimatu eesmärk, aga, aga niuke teadlikult lihtsalt lähenedes läbi mõeldes planeerides eelkõige, aga teisalt ka mõeldes sellest säilitamise võimaluste peale, et noh, mis puutub just kodudesse, et siis et siis meie uuringutes see planeerimise teema tuli küll välja, et inimesed mõtlevad läbi, mis nad süüa teevad ja kui palju nad poest ostavad. Aga, aga see säilitamise poole, et kuidas on võimalik toiduained veel paremini säilitada, kus nad, kuidas nad külmkapis paigutatud poolt teisalt ka võib-olla sügavkülmutamise rohkem ärakasutamise ja mis ei ole Eestis väga levinud, ütleme selline valmis sügavkülmutamine ei ole väga levinud, aga see on väga hea võimalus tegelikult suppe või pajaroogasid kauem. Noh, et nad ei, et ei peaks ära viskama, pahaks ei lähe ja samas on see hea võimalus koolilastele kergesti koolist koju tulles süüa teha võileiva asemel näiteks. Probleem on näiteks see, et ostad külmutuskapi endale asju kogu aeg juurde juurde, aga tagumised juba seda seal ammu riknenud. Jah, just see ongi see selline läbimõtlemine et peaks kool kui poest tulles siis tõstma neid asju seal niiviisi ümber, et uuemad tahapoole ja vanemad ettepoole, et ei tekiks sellist ja seda on küll sügavkülmutama, mille puhul on väga oluline ka peale kirjutada, mis on külmutatud ja millal, et seal võib tekkida samasugune olukord, et et on täiesti tundmatu pakikene ja ei tea, mis seal on ja kui kaua see seal juba on, et et jah, sellist planeerimist erinevatel tasanditel kodus on võimalik ka läbi mõelda. On teil ka Tiiu, mõni näide enda praktikast uued, kust saab, või olete aastanud, et annab kokku hoida küll. Ja et, et, et eks see põhiline ongi see planeerimise küsimus, et läbi mõelda nädala menüü, et mida siis nagu valmistada ja, ja samamoodi on ka mõistlik mitte siis iga päev poes käia, vaid ikkagi ost ära. Pikema perioodi toidu kogus. Selge, ma väga tänan teid saatesse tulemast, Evelin Piirsalu, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse, toidu raiskamise vältimise ala, vanemeksperttika nimega ja Tiiu Hendrikson. Tänan ka teid, kes te olete siis koolitoitlustust pakkuva Baltic Restoraunts, Estonia müügi- ja turundusjuht, nii et aitäh, jõudu, jaksu ja kevadel põhjust taas rääkida, et kas on tulemusi olnud ja mismoodi siis on asjad läinud, kas on kogused, mida ära visatakse, vähenenud või, või mitte? Aitäh. Teate. Niimoodi laule siis Laura Johnson ja sügiskodus Nedagaa sõna. Kristo Elias. Novembri alguses toimus Eesti vegan Seltsi korraldatav arutelu, mille pealkiri oli Andropotseen, kuidas süüa ja kestma jääda. Vestlusringis arutasid kodumaised ja mujalt pärit spetsialistid jätkusuutliku tarbimise Läänemere tervise ja keskkonnahoiu teemadel. Külas oli Rootsi esimene vegan farmer, endine seakasvataja Gustav söderfelt, Läänemereuurija Mariuka Porvari ettevõtja ja vegantoidukaru elujanu rajaja Urmet Haas, keskkonnaeetik Mattias Turovski ja Tartu Ülikooli looduskaitse bioloog Liina Remm, kellega pärast ka vestlesin. Peab mainima, et siinkõneleja ise on kõigesööja. Ja minu kõrval on nüüd Liina Remm, kes on looduskaitse bioloog Tartu Ülikoolis. Sina oled üks neist 15000-st teadlasest, kes kirjutas ka alla sellele hoiatusele, mis suure ökoloogilise kriisi eest inimkonda hoiatas. Kuidas see nüüd kõik on loomapidamisega seotud? Loomapidamine võrreldes taimekasvatusega hästi lihtsalt öelda on suurema keskkonna jalajäljega võtab rohkem maad, toodab rohkem kasvuhoonegaase, põhistab rohkem veekogude eutrofeerumist ja nii edasi, rääkimata sellest loomade heaolust. Ja ma just lugesin tänapäeva globaliseerunud maailmas pole ka nii üldse lihtne, eks ole. Et Eestis üks suurimatest eksport riikidest, kuhu viiakse siis Eesti põllumajandussaadusi on Saudi Araabia, kuhu viiakse loomasöödaks toodetud vilja ja siis seal söövad neid kaamelid ja lambad, aga samas sealsed looduslikud imetajad nagu gaselli tooruksi täiesti sõltuvad looduskaitsealadest ja neid on sinna spetsiaalselt taasasustatud ja, ja üks põhjus siis, miks neil seal kehvasti läheb, on seemned, konkureerivad sealsete kariloomadega. Et see kõik on nii globaliseerunud, seotud ja lõpuks ka sellega, et mida me ise sööme, et me võime süüa eesti liha, aga et kui Eesti loomi on toidetud Lõuna-Ameerikas ojaga, siis jõuab ikka sinna kuskile vihmametsade hävitamiseni välja. Üks suur põhjus on tegelikult see ju, et ikkagi inimesi maailmas on järjest rohkem, kes tahavad järjest rohkem süüa, järelikult tuleb seda maad muidugi hoogu juurde anda neile, eks, et süüa saaks, aga siit siin siis ongi nagu erinevad lahendused, kuidas seda maakasutust siis vähendada, et see oleks nüüd siis taimetoidu poole minemine või? No et kuidas olla seal põllumajanduses nagu efektiivsem, et me oleme näinud siin viimase umbes 60 aasta jooksul sellist revolutsiooni, eks ole, kas kõvasti on tootlikkus kasvanud, selle võrra saab nagu ühel maa ühikul toota, vähem. Sarnane efekt oleks taimekasvatuse puhul, kus ühe maaühikuga saab toota ära rohkem inimesi, aga võrreldes selle intensiivistamisega kunstväetiste kasutamise pestitsiididega ja kõige sellega, et siis sellel taimel toitluse kaudu tõhustamisele on see eelis, et ta ei tekita nii palju näiteks sama eutrofeerumist ja ka näiteks nendesamade pestitsiididega meie keskkonna saastumist. Aga see, kui me võtame selle loomakasvatuse ja loomasööda alt selle maa ära, kas see tähendab seda, et see maa läheb loodusele tagasi või jagatakse seal rohkem taimi kasvatama või kuidas seda nagu hoida, et ikkagi see mitmekesisus seal maadel nagu suureneks. No siin võib rääkida sellisest tagasilöögiefektist ehk Chevonzi paradoksist mis on jälgitud energiatõhususe puhul, et kui võetakse kasutusele tõhusamad tehnoloogiad, siis paraku ei tippuse viima väiksema ressursi kasutuseni, vaid lihtsalt tarbimine suureneb ja sama lugu võib juhtuda maakasutuse puhul kus me küll vajame vähem maad konkreetselt selle hulga inimeste toitmiseks, aga siis kas inimeste arv suureneb või näiteks, mis on ka üks selline ohuallikas, et me hakkame lihtsalt sööma selliseid luksuskaup, puu, mille, mille turg ei ole nagu paindlikum, selles mõttes, et noh, võib ju, aga neli tassi kohvi päevas, aga et neli korda rohkem teravilja ikka ei jaksa süüa. Et need põhitoiduained on nagu vähem liikuvama sellise võimalusega. Üks asi on ikkagi see, suur, see selline globaliseerumise selles mõttes, ega kui me saime ka taimetoitu ja kui me seda transpordime väga kaugelt, ega see ka suurt maailma ökoloogilisest kriisist ei päästa, et selline kohalik tarbimine, kohalik kasvatamine võiks olla ikkagi see, millest ökoloogid räägivad, mida võiks rohkem teha. No ma ise nüüd ka selle ürituse jaksime, natukene lugesin ja siis sain ka teada, et tegelikult see transport moodustub nagu toiduainete ökoloogilisest alalist kuskil nii 10 protsenti, et see ei olegi nagu see kõige olulisem, eriti kui see on meretransport. Et ikkagi, kui tarbida kohalikke loomi, on see suurema keskkonnamõjuga kui see, et ka muuhulgas ka neid eksootilisemaid taimetoite kasutada. Aga muidugi täiesti võimalik on ka peaaegu ainult kohalikest toiduainetest endale sinna mitmekesine taimetoidumenüü ja tervislik kokku panna, et kindlasti seal muidugi väiksema jalajäljega kui, kui neil kaugelt toodud toorainet tarbida, nagu nagu ma enne juba ütlesin, et ka, kui me sööme kohalike loomis, ei tähenda, et me ei see eksporditud sööta. No sina, looduskaitse bioloogina, kas sa usud, et inimesed nii-öelda tulevad mõistusele, on seda võimalik seda suurt hammasratast muuta? Kui praegu on tõesti juba siin kuues väljasuremislaineliikidel ma tea, valitsuse inimesed suurel määral saavad aru, et nende toitumisest ka sõltub väga palju, mis siin maailmas toimub ja võib olla, kui midagi ei muudeta, lõpuks meile endale makstakse kätte. Noh, kui sellest uskumusest rääkida, siis mina olen niimoodi mõelnud, et noh, et võib, võib ju olla pessimist ja, ja noh, arvata, et ega me ikka kuskil ei pääse, aga noh samas sellega nagu ei võida midagi, et parem uskuda, et see on võimalik ja siis tegutseda ja olla rõõmus, et vähemalt saab positiivse tuleviku nimel tegutseda. Kas sa nägid ka siin, eks ju, oli üks rootsi farmer, kes on vegan farmeriks hakanud ja paljud inimesed võtavad nagu neid samme nagu kasutusele, et, et seda asja muuta. Mis sa arvad, mis tähtsamad sammud peaksid olema, et inimene, inimese toitumine muutuks nagu mõttekaks maailmale endale ka, et sinu räägitakse palju suurest raiskamisest juba? Esiteks, et me raiskame oma toitu väga palju, et me toodame jah, hästi palju, aga me ei söö kõike seda ju ära. Et mis, mis on need sammud? Tegema ma arvan, et, et siin ei saa öelda, et kui hakkad nüüd täiesti taimetoitlaseks, et siis ongi kõike, sa võid aastas mitu korda lennata, kuskile puhkama ja soovite südamerahuga muul moel täiesti keskkonnavaenulik olla. Ikka igas aspektis tuleb endale toimetamine üle vaadata, et toitluse ja üksikisiku tasemel enda toimetamised üle vaadata ja siis vaadata, et kuidas saab otsustajaid mõjutada ja ja olla nõus sellega, kui näiteks piiratakse sind ennast. Minu meelest. Kui me lepime kokku, piirame endid, siis sellisel ühiskondliku kokkuleppe tasemel on seda lihtsam teha kui üksikindiviidina vastuvoolu ujuda. Et siis see võib-olla ei ole vaja alati nii palju viriseda, kui võetakse mingeid piirav otsus vastu, et võib-olla see on ikkagi tegelikult meile kõigile hea. Kas sa näed ka mingisuguseid arenguid seal suunas, oled sa oled sa kuulnud, et ma ei tea, Euroopa tasandil tehakse mingeid otsuseid, et ökoloogilist kriisi vältida just näiteks toidu. No siin marjuke ju häid näiteid Soomest, kus president ainult ühel päeval nädalas sööb liha ja just võetakse ka nagu selliseid ühiskonna tasemel standardeid rohkem katusele, et tõesti avalikes kohtades või, või nagu Soomes, et et armees üks päev nädalas on siis taimetoidu peal, et, et ma arvan, et selliseid selle nagu normaalsuseks viimine on küll oluline. Ja põhiline, et sellest räägitakse nagu laial tasemel ja arutletakse vihaga, selle vastu ka ei saa minna, tuleb lihtsalt rääkida inimestega. Jah, ilmselt küll, et viha tekitab lihtsalt sellist tõrksust ja ja tõesti, see on ilmselt ka hästi oluline, et üks, üks asi on see nagu hinna kaudu mõjutada, aga teine on tõesti mugavuse kaudu, mis on ikkagi väga oluline, et ma ei peaks. Okei, need veganid, kes ongi nagu elustiili veganid, nad kulutavad vist üsna palju aega selle peale, et kõike seda läbi mõelda, aga et kui minu eriala nagu midagi muud oma ei viitsi nii palju selle peale mõelda, et mul oleks nagu lihtne lihtne neid otsuseid ja valikuid teha, et et see kindlasti tooks inimesi keskkonnasäästlikuma eluviisi juurde rohkem. Eks meie maailma tulevik on meie igaühe enda kätes. Suur tänu, looduskaitse. Bioloog Liina Remm. Mis toimub looduses, mida on tarvis tähele panna, mida märgata, sellest räägib meile kohe Kristel Vilbaste. Kas olete vaadanud, kui ilus on praegu suve lõpul külvatud orasepõld ja veel lähemalt, kui õrnad ja lainijalt voogavad on need oraselehed, mis kõik ühest kohast välja võrsuvad, kui suur on see roheline põllupuhmas ning milline korrapära ja reastus on neis orase puhmastes. Ja see tulevase vilja aura, mis nende rohepuhmaste kohal kaunid on ka need suurte silmadega kitsekesed, kes seda smaragdrohelist orast krõmpsutamas käivad. Kuidas möödujad silmates nad hetkeks kangestuvad siis otsekui ringmängus ringi Seppides arutavad, mida nüüd teha ja kuidas siis hüpetega kogu karjaga valgeid tagumike välgutades jalga lastakse. Aga küllap märkate, et kitserahvas pole enam suviselt ruuge vaid Carocate on sügiselt hall nagu see võsa, kuhu nad siirduvad. Siiski on ses võsas üksjagu veel punakad ja kollakaid pajuverele. Osa põõsaid on taas segamini ajanud kevade ja sügise ning nüüd kikitavadki pajulatvades pisikesed valged pajutibud. Ei need suured ja valged, mida autoaknast pajuvõsas näeme. Need on vill, paju viljad, mis jäävad terveks talveks põõsaste külge. Aga lähemalt vaadates näeme kõrval põõsal ka puhas valget siid ja turvaju musta kattesoomuse seest välja kikitamas. Pajuvõsas on ka pajutibukarva linnukeste parv. Sabatihaseid on taas meie maalt palju askeldamas. Vatitupsulaadsete valgete kehade ja pikkade-pikkade mustade sabadega suudavad nad meie kõrval oksale maandudes meid kohe endasse armuma panna eriti kui mõni oma mustade nööpsilmadega meile otsa vaatama. Ja ka õppida sabatihaste parvelt, kuidas üheskoos tegutsetakse, kuidas üheskoos edasi lennatakse. Mitte kedagi ei jäeta maha, vaid süüdistatakse kaasakutsuvalt, kuni kogu Parbon koos. Aga põnev on jälgida, kuidas inimlapsed ei suuda praegu kuidagi kokku leppida. Kas linde võib juba toita või ei. Umbes täpselt pooleks jagunevad need, kes arvavad, et linnud peavad veel ise hakkama saama. Ja need, kes juba linnumaja õue pannud ja kuhja seemneidki ära söötnud. Küllap on siin igaühe otsustamise koht. Pisikesed linnud saavad tõesti veel ise hakkama, isegi putukaid on veel palju liikvel, rääkimata taime rahvaseemnetest. Aga pärast ei tasu nuriseda, et naabritoidumaja juures on talvel nii palju linnukesi. Teile ka mitte ühtegi. Kodumaale jäävad linnud teevad praegu oma talvituspaiga otsuse otsides söötmiskoha lähedalt ka talviseid ööbimispaiku, õõnsuste või pesakastidena. Ja veel. Kas teile tundub, et sel aastal on tõesti palju puukoristajaid pargis jalutades yle hetkegi, kui mõni neist ei hüüa või halli Iirekesena mööda puude roni? Aitäh Kristel Vilbaste ja kuulame teda taas nädala pärast. Nii nagu ka ökoskoop uute teemadega on siis juba järgmisel esmaspäeval minu nimi Krista taim. Tänan teid kuulamast ja Eeva Talsi laulab, kohe. Laulab kena vähemalt täna. Voorus. Seisan hirmudest. Näeme. Kõik. Algusest alust. Vikerraadio raadio, raadio.