Ökoskoop tere, head kuulajad, algab ökoskoobi saade ja täna räägime me ära toonist, lootuslikust, radioaktiivsest, gaasist ja täpsemalt sellesse tööruumidest tuleb hakata radooni mõõtma. Kuidas, kes ja millal ning kui kauane mõõtmised peaks kestma. Sellest räägib meile keskkonnaministeeriumi kliima- ja kiirgusosakonna nõunik Reelika Runnel. Saksamaa looduskaitsealadelt on aga kadunud ligi kolmveerand lendavatest putukatest. Prantsuse põllulindude arvukus on vähenenud kahe kolmandik kuni kunagisest tipust ja Eestis on 20. sajandi algusest saadik kadunud 95 protsenti niidukooslustes ja vaid kahtleb protsenti meie metsadest võib pidada põlisele andeks. Need on faktid. ÜRO loodud valitsustevahelise elurikkuse ja loodus ja nende koostöökogu aruandest milles teadlased analüüsisid keskkonnaseisundit ja Kristo Elias ajame juttu ühe aruande autori, Tartu Ülikooli botaanikaaia liigirikkuse spetsialisti vanemteadur Aveliina helmiga kelle sõnul oleme jõudnud olukorda, mis nõuab otsustavat ja kiiret tegutsemist. Kristel Vilbaste teeb aga saate lõpuosas juttu loodus tähelepanekutest, milline oli siis jaanuari esimene nädal ning Erkki Peetsalu tutvustab meile National Geographicu jaanuarinumbrit. Ja päris päris lõpuks pooleteisttunni pärast vaatama ka, et millest siis selle nädala järjejutt, missugused teemad meil nime Krista taim, head kuulamist. Saadet toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Mul ei jää Muud. Raid. Niimoodi, see oli siis metsadel ja metsaviha metsast. Me praegu juttu tegema ei hakka, küll aga räägime radoonist ja saates on külas keskkonnaministeeriumi kliima- ja kiirgusosakonna nõunik Reelika Runnel, tere. Tere hommikust. No sellest aastast peaks olema siis need paigas, et tööandjad ja omavalitsused peavad hakkama tõusasti mõõtma tööruum ja eriti veel neid, mis asuvad keldriruumides või siis esimesel korrusel. See vastab tõele. Just nii Euroopa põhiliste kiirgusohutusnormide direktiiviga on nõutud, et kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, kus on tuvastatud radooni probleem tuleb hakata töökohtadel läbi viima radoonitaseme mõõtmised ja kui tuvastatakse, et radoonitase on kõrge siis tuleb võtta ka radooni alandamiseks meetmeid, et kaitsta töötajate tervist. Aga seda radooni ei tule nüüd mõõta kõigil töökohtadel, vaid radooni eripärast tulenevalt sest nendel töökohtadel, mis asuvad kas siis keldrikorrustel või kui keldrikorrus puudub siis esimesel korrusel, kuna radoon on lõhnatu värvitu, maitsetu radioaktiivne gaas, mis on nii-öelda üsna raske kaas et siis ta ei levi reeglina esimestest koormustest kõrgemale. Ja radooni ei tule Eestis mõõtanud kogu riigis, vaid ainult nendes omavalitsustes mis on geoloogiliste mõõtmiste põhjal tunnistatud radooni ohtlikeks. Et hetkel on mõõtmiste põhjal teada, et Eestis on 37 radooniohtliku omavalitsust, milles asuvates asuvatel töökohtadel tuleb siis hakata neid radoonimõõtmised läbi viima. No nendest 37-st, kui rääkides, siis sinna jäävad Tallinna linn, Tartu linn, Rakvere siis noh, on väiksemad vallad, aga Kohtla-Järve linn ja lisaks siis veel tõesti nagu ma ütlesin, et vallad ja on veel ka 19 omavalitsust, mille kohta veel hinnangut ei ole, et neid tuleb üldse uurida, et kas nad on ohtlikud või ei ole ohtlik. Ja kuigi Eestis on tehtud radooniuuringuid juba ligemale 30 aastat et siis jätkuvalt Te ei ole meil piisavalt tõendeid 19 omavalitsuse kohta, et teha kindel otsus, et liigitamaks neid siis kas radooni ohtlikeks või radooni ohututeks piirkondadeks. 100 18. omavalitsuses on siis vaja läbi viia veel täiendavaid radooni uuringuid, mis tehakse lähema nelja aasta jooksul. Et kui nüüd selgub, et nende 19 omavalitsuse hulgas on selliseid, et kus Radoniga probleeme siis lisatakse ka nende omavalitsuste nimed nab töökohtade radooni, määruse nimekirja. Kas on ka piirkondi, kus ei ole radooni, kus inimesed võivad rahumeeli kas või keldrisse elama? Kuna radoon nii-öelda radoonitasemed sõltuvad pinnasest, siis seal leiduvatest kivimitest siis on jah radooni ohtlik eelkõige Põhja-Eesti rannikupiirkond, aga näiteks Pärnumaa inimesed võivad olla üsna rahulikud radooni osas, et seal reeglina ratooniga probleeme ei ole. Sarbinnas. Tartus on jah, et üksikuid piirkondi, kus radoon on probleeme, aga me ei saa öelda. Dumas maakond tervikuna oleks radooni ohtlik. No meie hakkame sellega, ütleme, et Eesti hakkab sellega nüüd alles tegelema. Soome on tegelenud sellega 50 aastat, tõenäoliselt Rootsi ka, millised on nende kogemused ja mida on seal tead õppida või üleval? Jah, et Soome ja Rootsi on tõepoolest üle 50 aasta radoonimõõtmisi läbi viinud ja meil on olemas põhjalik seadusandlus radoonile. Ja eelkõige, mida neilt õppida on. Stet. Kuidas tõkke, kuidas jah, et on radoonitõkestamise meetmed, erinevad mõõtemetoodikat, kus, kuidas ja miks neid radoonimõõtmised läbi viia ja et kuidas sellest elanikke teavitada radooni ohust. Seal on radooni ohust teavitamise kampaaniat, et mida me oleme aeg-ajalt korraldanud ka Eestis. Aga kuna Eestis ei olnud nii hull Eestile ei olnud seatud ranged nii-öelda kohustus seda radooni seadusega reguleerida, siis seni oleme piirdunud radooni osas soovituslike dokumentidega oleme välja andnud erinevaid juhendmaterjale standardeid mõõtmiste läbiviimiseks kui ka siis radoonitõkestamise meetmete võtmiseks. Aga et päris jah, et õigusakti tasandil, et seni radoon reguleeritud ei olnud, välja arvatud koolides ja lasteaedades, et kus on vastavad määrused olnud jõus juba 2011.-st aastast, mis on siis millega on seatud koolide ja lasteaedade ruumide siseõhule, radooni viitetaseme? Ja sealt käidakse, kontrollitakse ja vaadatakse, et kõik oleks korras, on meil võivad lapsevanemad kergendatult hingata, et nende lapsed, kes on lasteaias või koolis vähemalt radooni grand Kui puutu suuremas osas eesti koolidest ja lasteaedadest, on radooni taseme mõõtmised tehtud tänaseks päevaks ja on olnud kahjuks ka juhuseid, et kus on tuvastatud, et kus on lasteaedade ruumides olnud kõrgendatud radooni tase aga omavalitsused on sellel ta väga kiiresti reageerinud probleemi ei võtnud väga tõsiselt ja nendes lasteaedades on tehtud renoveerimistööd, et sellest probleemist lahti saada. Tradonist sekka rääkida ühtepidi ja teist, rääkida temast kui tellisest gaasist, mis tuleb ja astub õhus ja kui sa tänaval käid, ei tee ta sulle mitte midagi liiga ja kui sa ka seal lühikest aega radooni piirkonnas ei ole ka midagi, aga teine pool on, kuidas sellest saab rääkida, on natukene nagu hirmujudinaid tekitav, et kui suur see arv võib olla, mis on neid kopsuvähijuhtumeid, mis on põhjustatud, arvatakse, et on põhjustatud radulist. Täpset arvu ei ole jah, et võimalik öelda aga, et hinnanguliselt, et arvatakse, et 80 kuni sadakond kopsuvähijuhtumit aastas võivad olla sellised, mis on tingitud Radonist. Jah, et radoon on ikkagi, eks öelda kopsuvähki. Haigestumiste tõenäosust suurendab riskitegur. Niimoodi, ja tahaks kuidagi kaitsta, olla kindel, et sellised asjad ei juhtu, ei toimi. Millised on need võimalused, kui on tuvastatud, et seal on radoon või on kahtlus, et tehase asi selgeks, kui mul, kui ma ka ei ole tööandjast, ma usun, et meil nüüd ka kuulajate hulgas, inimestel tekkis küsimus, et elan siin ilma keldrite majas, mine tea. Radiatsioon määra radooni määramiseks nende hoonete siseõhus, et tuleks tellida radoonitaseme mõõtmised ja radoonitaseme mõõtmised, viiakse läbi, on erinevaid meetodeid, kuidas seda teha, et on pikaajalised mõõtmised, et mis siis annavad ta sellise noh aasta keskmise tulemuse. Et selleks, et aasta keskmist tulemust saada, ei pea kindlasti see mõõtmine kestnud terve aasta, vaid et piisab, kui see on läbi viidud mööda vähemalt kaks kuud katkematult kestnud mõõtmise ja soovitatavalt kütteperioodil kütteperioodil just sellepärast, et kuna talvel on maapind külmunud, radooni vaba pääs atmosfääri on takistatud, et ta ei pääse lihtsalt sealt selle külmunud pinnasest läbi, siis ta hakkab otsima väljapääsu Ta hoonete alt, et kus maapind on, on soe. Kuna hooneid köetakse, hakkab tungima hoone sisemusse. Et siis just sellel seetõttu on soovitatav teha nende mõõtmised kütteperioodil ja selle vähemalt kaks kuud kestnud mõõtmise tulemuse, see selgub siis. Hoone radooni tase võib läbi viia ka lühem majalisi mõõtmiseid, et selliste otse näitavate radooni monitoridega. Aga et see peaks siis kindlasti vähemalt nädal aega kestma, et saada mingi indikatiivne tulemus. Seda siis soovitatakse eramajade töökohtadel tuleks siiski, et kuna on nõutud see pikaajaline mõõtmine aasta keskmist tulemust, et siis peaks pikemat aega ja kui nüüd mõõtmise tulemusel selgub et see radooni tase ületab kordades seda soovituslikku taset ehk viitetaset, mis on 300 Beckerelli kuupmeetri kohta. See on siis soovituslik tase, kriite tase. Et kui ta on nüüd kordades ületatud, et siis tuleks mõelda, mida edasi teha, head tugi vaadata, et kui pika aja vältel inimesed seal ruumis viibivad. Kui nüüd on tegemist tööruumiga, kus inimene viibib terve oma tööpäeva vältel et siis tuleks tema tervise kaitsmiseks võtta mingeid meetmeid et vaadata üle, siis annaks tihendada põrandaid, et või parandada ventilatsioonisüsteemi. Et siis, et mul oleks parem õhuvahetus, oleks takistatud radooni imbumine hoone siseruumidesse. Ma igaks juhuks ütlen kuulajatele ka me telefoninumbri 611 40 40, see on avatud juhul, kui teil on küsimusi radooni kohta radooni mõõtmise kohta. Meil on täna saates külas keskkonnaministeeriumist kliima- ja kiirgusosakonna nõunik Reelika Runnel. Need 611 40 40 on siis telefoninumber, millele helistades saate oma küsimusi küsida. Aga öelge, kas ma lähen tööle näiteks respiraatoriga, kas selline asi võiks tulla kõne alla? Respiraator kahjux radooni eest ei kaitse. Et siin on vaja ikkagi midagi siis tõhusat välja mõelda, et oleks praod kaetud. Jah, et no hädaabinõuna võib kasutada ka tubade tuulutamist. Ja kui on nii-öelda hea õhuvahetus, et siis seda radooni probleemi ei teki, kui agente ruumides tihe liikumine käiakse sisse-välja, et siis samuti, et ei, tõenäoliselt seal radoon probleemiks ei kujune. Tradonal seisva õhuga ruumide probleem. Nad ei käi kinni, on väga tihedalt maja soojustatud. Jah, et kui on nii-öelda see kehv õhuvahetus, et on siis on võib-olla ka nii-öelda radooni probleem. Kas soostab ka? Teise kolmanda neljanda korruse elanike võtame näiteks vanemad puumajas, kus võib-olla kui majad on vajunud pisut, ei ole see vundament ja põrand nii tihe. Radoon on väga raske gaas ja ta ei levi väga kõrgel. Kui hoonel on keldrikorrused, siis ta jääb sinna keldrikorrusele pidama. Kui keldrikorrust ei ole, on esimene korruselt, siis siis koguneda esimesel korrusele, teisele korrusele enam ei levi. Kui nüüd jah, hoone on vana, et siis. On suur tõenäosus, et amortisatsiooni tõttu on seal põrandad ära vajunud, esimestel korrustel on tekkinud vundamenti praod. Et ehk siis on tagatud radooni vaba pääs hoonete siseruumidesse. Aga kui nüüd on tõesti hoone väga amortiseerunud, et siis on seal sageli ka öelda, et aknad sellised, et mis ta ja soojust ei pea ja on tagatud hea seeläbi hea õhuvahetus pole raiet jah, paljudes vanades majades, et just nii-öelda selle üldise amortisatsiooni tagajärjel ei pruugi seda radooni probleemi tegelikult tekkida, et kuna seal on see õhuvahetus nii hea, et see radoon küll imbub sinna hoonesse sisse, aga läheb ka mingit teist teed pidi sealt välja. Vot siis kas Soomes Rootsis on ütleme, elamud ja majad saadud radooni vabaks, kõige sellega on olnud 50 aastat ka juba tegelenud, neelas hakkama? Või või on seal jätkuvalt probleeme? Radooniohuga arvestatakse seal pidevalt, et kuigi seal on pikka aega rakendatud hoonete ehitamise, ta radoonitõkestamise standardeid ja kõik hooned on ehitatud radooni kindlatena et siis ei anna ikkagi öelda 100 sajaprotsendilist garantiid. Et need, et sinna hoonesse radooni teki ja see radooni probleem võib tekkida ju ka aja jooksul, et kuigi hoone ehitusel on võetud neid meetmeid, siis amortisatsiooni tagajärjel võib see ikkagi tulevikus. Nii-öelda see probleemi radooni probleem tekkida, et seal Me ei saa öelda, et jah, et Soome oleks nüüd nagu 100 protsenti radoonikindel. Aga kuidas saada Eestis kindlus, see, kes tuleb mõõtma, et tema on ka pädev seda asja tegema, et tal on õiged seadmed ja et ta teeb oma tööd korralikult ja teab, mida ta teeb. Sest eks toob ahvatlusi küll, kus need praegu on? Nii palju omavalitsusi, mis peavad hakkama kõik mõõtma, radooniohtu inimesed tahavad mõõta ja nii mõnelgi süttib peas tuluke, teeks äri ja käiks ja mingi aparaadiga ja väljastaks paberid. Keskkonnaministri määrusega on pandud nõuded ka radooni mõõtatele. Radoonimõõtmised tuleb teha ta mõõteseadusega kooskõlas, siis need peavad olema jälgitavalt tehtud. See tähendab, et mõõte peab järgima radooni mõõtmise standardeid või siis peavad olema mõõtmised tehtud. Keskkonnaministeeriumi poolt välja antud radooni mõõtmiste juhendmaterjali järgi. Aga kas ma, teie on ka need firmad või et ma ei saa ju kõiki neid nõudeid inimeselt küsida? Ta noh, saan küsida küll, aga keegi ei tule selle peale, et hakata neid juhendeid küsima. Mõõteseadusele vastavalt mõõtmised tehtud siis, kui on mõõtjal taotletud akrediteering selle peale või pädeva mõõtja tunnistust, et need on need asjad, mis nagu tõendavad seda mõõtja pädevust. Akrediteeritud mõõtjate nimekiri on saadaval Eesti akrediteerimiskeskuse kodulehel. Hetkel on Eestis olemas kaks agredit teenitud nii-öelda siseõhu radoonimõõtjat ja on üks eraettevõte, kes vahendab välismaiste akrediteeritud laborite teenust. Ehk siis sisuliselt on jah, et kolm teenusepakkujad GTA, kelle teenuseid võib kasutada siis just näiteks töökohtade radooni mõõtmiste läbiviimisel. Sest et kui noh, nii-öelda eraomanike kud võivad tellida mõõtmiseid ka mujalt aga et siis on nii-öelda selle tellija enda hoolsuskohustus, et vaadata, et millist, kas, nagu järgitakse mingeid mõõtemetoodika, mis aparaadiga Neid mõõtmisi tehakse. Aga kui on nii-öelda selline mõõtmised, mille üle teostatakse järelevalvet, et lihtsalt ma ise kodus ei saa millegiga mõõta? Jah. Kahjuks Hannes suitsu- ja vingu. Kui andurid olemas, et võib-olla mõni radooniandur On aga et jah, et meil hetkel, et niimoodi noh, igast kauplusest saada ei ole, aga on võimalik internetist tellida radooni monitor, et on mõned ettevõtted, kes on ka seda teinud, et on endale pannud seina peale sellised väikesed mobiiltelefoni suurused seadmed, mis siis mõõdavad reaalajas radooni ja näitavad seda radooni taset. Et said neid seadmeid, on võimalik osta ka mõningate radooni mõõtmisega tegelevate ettevõtete käest Eestis. 11 40 40 on number ja ma vaatan, meile helistab üks inimene juba pikemat aega. Halloo, kuuleme Teide küsimust. Olete otse-eetris. Nonii enam ei ole hajutasingeni me rohkem, ma arvan, ei võta täna ka kõnesid, et ei hakka segadust tekitama. Aga lõpetuseks veel, et kuidas sellesse teemasse nüüd suhtuda ja võib-olla töö töötajana, et mida peaks siis tööandjale meelde tuletama või kuidas sellega olnud? Töötajana, et kindlasti võiks öelda tööandjale meelde tuletada, et tööandja kohustus on tagada töötajale töötaja tervisele ohutut tööruumid. Ja tööandjatele antud ülemineku periood aastani 2023 mille jooksul siis tuleks mõõtmised tööruumides, mis asuvad keldrikorrustel või kui keldrikorrus puudub, siis esimestel korrustel tuleks need mõõtmised läbi viia ja vajadusel ka siis mingeid parandusmeetmeid võtta. Et kuna jah, radoon on ikkagi kopsuvähki haigestumise riski suurendav tegur, tan suitsetamise järel teisel kohal kopsuvähi riski suurendamisel. Ja. Kui nüüd tööandja tegutseb rendipinnal siis tuleks neid radoonimõõtmisi läbi viia siis kas selle hoone omanikuga kokkuleppel, et kas siis teeb need tööandja või hoone omanik. Ja kui on nüüd vaja võtta nii-öelda radooni tõkestamiseks mingeid ehituslikke parandusmeetmeid, et siis kindlasti jah, et rentnik seda omal algatusel teha ei saa, et siis need samuti ja ta tööandjaga kokkuleppel. Et aga lõplik vastutuseta töötajad terviseohutuse eest lasub ikkagi tööandjal. Niimoodi, esimene samm on astutud, eks näis, meil on kindlasti veel põhjust selle juurde mitmeidki kordi tagasi tulla, et kuidas on läinud ja kus on olla need kitsaskohad, aitäh saatesse täna tulemast. Reelika Runnel keskkonnaministeeriumi kliima- ja kiirgusosakonna nõunik. Kuulame nüüd siin loo Lenna esituses ja seejärel juba Kristo Eliase intervjuu Aveliina eelmiga. Üksainus pilt kõik muuta või. Milline on meie looduse seisukord, kohe kuuleme. Kristo Elias ajas juttu teadlase Aveliina helmiga. Saksamaa looduskaitsealadelt on kadunud ligi kolmveerand lendavaid putukaid. Prantslase põllulindude arvukus on vähenenud kahe kolmandik kuni kunagisest tipust. Eestis on 20. sajandi algusest saadik kadunud 95 protsenti niidukooslustest ja vaid kahte protsenti meie metsast võib pidada põlisLaaneks. Need on faktid ÜRO loodud valitsustevahelise elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu aruandest, milles teadlased analüüsisid keskkonnaseisundit. Üks aruande 550-st autorist on Tartu Ülikooli botaanik ja liigirikkuse spetsialist, vanemteadur Aveliina Helm. Tema sõnul oleme jõudnud olukorda, mis nõuab otsustavat ja kiiret tegutsemist. Üldiselt sellised trendid, mis viitavad nii-öelda elukeskkonna halvenemisele, paljudele liikidele, et neid on juba tähele pandud siin alates 60.-test aastatest, ehk siis tegelikult langeb see kokku sellise intensiivse põllumajanduspraktikate algusega. Et millega koosis kaasnesid sellised massiivsed muutused maakasutuses, et kunagi väga niimoodi tavalised Euroopas tavalised poollooduslikud kooslused ja liigirohked, karjamaad, heinamaad ja siis metsaalad, asendusid intensiivselt majandatud põllualadega ja, ja see muutus niimoodi pikkamisi ongi kaasa toonud siis üle-euroopaliselt selliseid märgatavaid muutusi oluliste elustikurühmade arvukuses ja, ja kurioosseks teeb asja see, et ega me kõikide liikide kohta ei teagi asju ikka keegi väikeseid väga väikeseid putukaid või mullaelustiku ei olegi niimoodi pikaajaliselt seiranud. Aga need liigirühmad, mida me oleme seiranud, ehk siis linnud kimalased, liblikad, nende kohta on väga selgelt teada, et tõepoolest nii-öelda väga-väga robustselt öeldes Euroopas oleme kaotanud pool põllumajandusmaastike lindudest pool liblikatest, pool kimalastest, Eestis muidugi olukord nii hull ei ole. Aga see on tõsi, et Saksamaa looduskaitsealad on 75 protsenti oma lendavatest putukatest kaotanud. See on tõsi ja, ja see oli uurimus, mis tuli välja eelmisel eelmisel sügisel ja, ja oma sellises. Tegu oli väga sellise pikaajalise, väga mahuka vaatlusega, kus viimase 27 aasta jooksul vaadati looduskaitsealadel püsivaatlusaladel milline on putukate nii-öelda biomassi dünaamika ehk siis, et kui palju putukaid lendab õhus ringi, et iga aasta püüti kinni iga-aastase eirati ja, ja selle poolest ja tõepoolest 27 aasta jooksul see putukate biomass vähenes 75 protsenti ja see oli looduskaitsealadel, mis oligi erakordselt, et selline väga selge tulemus metoodiliselt, kõik paistab seal õige olevat, midagi ei ole seal ümber lükatud. Ja see tulemus šokeeris isegi ökoloogia, kes, kes ammu juba teavad, et liblikate ja kimalastega lindudega on olukorrad põhiliselt, eks ole halvad. Et, et see tulemus oli selline, mis mõne mõneti andis signaali sellest, et ka nendes elustiku rühmades, mida me tegelikult ei vaata otse võivad toimuda väga-väga suured muutused hetkel. Aga see on ju iseenesest looduskaitseala, et seal peaks olema loodus kaitstud. Jah, vaat vaat siin tulebki nüüd see mängu, et mis me üldse tegema peame, et mis me nagu muutma peame, et, et see töö ja tegelikult ka kõik varasemad nii-öelda sellised viited, et ka lindude ja kimalaste arvukuse langus viitab sellele, et looduskaitsealadest ei piisa, et, et hoida seda vajalikku elustikku, mida me tegelikult ju tahame, me tahame, et meil oleks putukad, et looduskaitsealad seda ei suuda tagada. Ainult looduskaitsealasid on hädasti vaja. Aga nendest ei piisa, et kõikides maastikes, et igal pool see elustik säiliks. Et kahjuks on niimoodi, et nagu elustik ei ole umbes selline nagu siin Eesti Rahva muuseum, et me paneme riiuli peale turvalisse kohta ära ja siis sellega nagu kõik korras, et et see on kaitstud. Et teda on vaja säilitada termin tervenisti sellistes maastikest, mis elustikku toetavad putukad tahavad kuskil elada, neil on vaja luua maastikke igale poole. Aga kas see on tõsi, siis, et me oleme inimestena viinud looduse nii-öelda tasakaalust välja, et kui enne kõik süsteem toimis, siis asjad enam ei toimi. No vähemalt oleme me hetkel sellises seisus, et see eelmine tasakaal, mis, mis meil siin Euroopas on kujunenud läbi aastasadade aastatuhandete, kus inimesed tegelesid ekstensiivse põllumajandusega ja selle raames kujunesid maastikud, mis toetasid Põllu maastikele sobilikku elustikku või ütleme sellist elustikku, mis põllumaastik, kes on. Et see tasakaal on jah, paigast ära. Aga veel veelgi rohkem kunagi varem ei ole olnud Euroopas nii palju üles küntud üles haritud maad. Kunagi varem pole kasutatud nii palju pestitsiide ja väetisi kunagi varem ei ole, ei ole meie maastikud olnud võrd homogeenset, kui nad praegu on ja see otse loomulikult oma omabki, siis mõju elustikule ka. Et selles suhtes jah, kui sa tahad seda kutsuda tasakaalust väljaviimiseks, siis on tasakaalust väljaviimine. On väidetud, et me elame selles antropotseenis või inimese maailmas, eks ju praegu on nii. Just et praegust ajastut võib kutsuda antropotseenik, sellepärast et et inimene on väga mõjukas oma nii-öelda tegevused, tegevus mõjutab kogu maakera ja mitte ainult, mitte ainult meie maastikke ja nende väljanägemist ja elustikku, vaid ka tegelikult igasuguseid. Ka atmosfääri protsesse, ka kliima soojenemine on üks atropotseeni nähe. See, millised on meie nii-öelda tuleviku geoloogide uurimisladestud nemad näevad seda selgelt, kuna inimene hakkas domineerima, sellepärast kutsutakse seda praegust ajastut tõepoolest antropotzeniks. Mis on nüüd olnud stsenaariumit, kui me midagi ette võtta? Halvad stsenaariumid on sellised, et mida me tegelikult ei tea. Et ma arvan, et kõige hullem ongi see teadmatus tuleviku osas ja sellist tuleviku väljavaadet. Suur kahanemine näiteks ka meie ökoloogidena ei oska öelda või mitte, keegi ei oska öelda, mis juhtub, kui, kui meil on ökosüsteemis varasemast vaid 10 protsenti putukaid, näiteks kuidas kandub üle kõikidesse teistesse troopilistes rühmadesse. Kuidas see mõjutab meie toidutootmisvõimekust, kuidas see mõjutab kokkuvõttes kliimat, kuidas see mõjutab elupaikade kujunemist, kuidas see mõjutab metsade olukord? Täiesti teadmata, sest et need tegurid on niivõrd keerulised, kaskaad on niivõrd ettearvamatu, aga aga noh, seda on võrreldud mõneti praegust olukord on võrreldud mõneti sellise Ütleme, kui me mõtleme, et, et loodus- ja ökosüsteem on nagu väga hästi toimiv auto või masin, masinavärk väga peen, väga keeruline miljonite aastate jooksul kujunenud siis, siis praegu me käime nagu haamriga lammutamas täitsa juhuslikult erinevaid osasid ja võib arvata, et sellest ei sünni nagu midagi juhuslikult midagi head, vaid pigem nagu midagi halba. Et seetõttu me ei tohiks väga mängida nende võimalustega, et mis juhtub, kui kui meil putukaid enam ei ole. Et, et me peaksime tegema kõik endast oleneva, et need liigid, kes meie kõrval siin on, kes seda meile vajalikku elukeskkonda loovad seda säilitavad, et nad ka alles jääksid. Mida inimene peab ette võtma, et asjad paremuse poole? Pöörata need sammud, mida me peame tegema, on, ei ole iseenesest midagi keerulist. Et me peame tuvastama või ütleme ära tundma selle. Esiteks, et keskkond on meile oluline meile kõigile oluline. Looduskeskkond on kõigile oluline, elustik, mis meid ümbritseb, on väga oluline, et meil oleks jätkusuutlik tulevik. Et meil oleks võimekus toitu toota, et meil oleks hea õhk, muld. Me peame selle ära tundma, et see on oluline ja siis selle arvesse võtma. Ja tegelikult need meetodid, et kuidas me saame parandada putukate olukorda, kuidas me saame lindude olukorda parandada, kuidas me saame mullaelustiku olukorda parandada, need on kõik teada, et meil peab olema tahtmine ja soov ja need siis arvesse võtta. Mis me, mis me teha võiksime, mis me teha saame. Nii Eestis kui Euroopas tervikuna me saame vaadata, meie maastikud oleksid igal pool elustikule sobivad. Elurikkus toimib sellises päris meie ümber meie. Meie vaadeldavas maastikus, eks ole, paari kilomeetri raadiuses hoolib putukas sellest, mis siin toimub. Et, et me peamegi vaatama, et igal pool oleks võimalusi putukatel elada, lilledel elada. Õisi oleks rohkem, et lindudel oleks võimalused. Et rohkem liike oleks igal pool meie ümber. Ja, ja sellele lisanduvad siis looduskaitsealad, kus siis väga spetsiifiliselt vaadatakse, et, et oleks kaitstud need teised ja kolmandad elupaigad veel lisaks. Ja kui on moodustunud selline hea võrgustik ehk siis, et on, on looduskaitsealad ja ka nendevaheline maastik toetab elustiku erinevaid rihmasid, siis me olemegi juba palju paremas seisus. Ja, ja see ei ole sugugi keeruline. Näiteks me peame hakkama mõtlema, kuidas meie linnad saavad olla pakkuda rohkem niimoodi looduslikule elustikule asupaika eriti, kuidas meie põllumajandusmaastikud saavad, saavad pakkuda rohkem ja rohkem elupaika erinevatele liikidele. Pikemalt liikide kadumise teemal räägib ka tänane osooni erisaade Eesti televisioonis kell 20 30. Külmunud maa? Igatse pilutanud. Pehmet ja kohevat saingi. Tuisk kogub hoogu ja keerutab käest. Valgete helveste. Mäelitavast oma õue ja ühe. Aru ei anna. Ja lähen. Käed sügaval taskus ja hõlmadest veab. Helveste lõputus tantsu alla ja üles. Ühe. Film ei mu endasse matta muuteneidu väevalt, hoia printsile. Küll kangeks on kohmetanud meele. Vaid soojust. Ma igatsen. Veel võpatas tasa. Sa unes. Toasoojuses istun su ees. V lohkat kui laps. Peale nutu. Kes suinud lõpuks on? See oli tuisk Jaan Tätte esituses, mida ka räägib meile Kristel Vilbaste. Millist tuisku tema nägija, milline ilm oli siis eelmisel nädalal? Tuisutuul tuli lõpuks just selline nagu vanades vene filmides. Kui maailm on lumetantsust nähtamatu. Tuul võtab õue minnes laulda subpuukorvi traatides ja selles ukse pilus, mis puukuuri seinas ja aiavärava lippide vahel. Kui hommikust ajalehte tooma lähed, laulab ürgse jõuga häälega, mis ühte jagu hirmutab ja luudeni läbi möirgab. Ja teisest küljest paneb kuulama, kui looduse kõige kaunim sümfoonia. Aga selles põhjatormis jagus tõelist tuisu, lund vaid mereäärsetele. Lõuna-Eestis keerutas ta majad lõunaküljele kokku põlvekõrguse hange, mis lumelabidaga korra vibudades olematuks tuhises. Riigi ilmateenistuse lumekaarti vaadates saab aga selgeks, et tuisutaat surus lumemütsi pähe vaid meie kõrgematele paikadele Haanjas ja Pandiveres, kus lund kohati üle ka kõrgema matkasaapa. Aga saarte ja lääneranniku rohelised kõrred külmetavad ikka veel terava tuule käes tuule, mis meie põhjanaabrite juures ka läbi aegade kiirema tuhisena ka ajaloo ürikutes kirja sai. See otse põhjanabale puhunud tuul aga jättis ka Eestisse midagi, jättis Peipsi kaldale kauneid helesinised jää kuhjatised. Ikka nii, et kirde ja põhjatormid murravad ka talvel piki Peipsi kallast kõrgematel leedetel lahti jääkaane upitades jäätükid üksteise selga ning jättes enda taha vaba vehi. Nii laia talvised kalamehed sellest enne üle ei saa. Kui taliharjal tulevad tugevamad Kased mida teeb aga metsarahvas, selle sulgumas ja lumetantsu silmas, taas on, ei tea kust ilmunud metsijaga hambad. Just kambad. Karjadeks on neid veel raske nimetada. Aga vene naine Kaja Kübar ütleb, et Pärnumaal võib kohata teed ületamas ka juba 20 Ruigami suuruseid mets ja karju. Võrumaal v talus tundus tammede alust tuustinud küll olevat vaid paar kärssnina. Aga iga kord enne uut tuisu hoogu on liikumas igat karva loomakesi, rebaseid, kitsi, jäneseid. Nad on tõelised tuisu indikaatorid. Eks looma nina tunneb ära, kui peatne tuisk nende toidulaua matab. Teil on nähtud ka väga uniseid kährikuid. Isegi rabakonnad on mõnel pool oma ajaarvamisega sassi läinud. Ja kuigi päikest näeb sellised usase ilmaga väga harva üritas mu maja ees eelmisel nädalal oma kevadlaulu alustada ka rasvatihane visates korra sitsikleidist köhatas ja siis veel moeuudiseid. Ning siis mõistis, et talvistele sulejopede on veel vara kadu kuulutada. Aga küllap rebivad alanud noor kui teravad sirbi otsad pilvekardina katki. Ja siis saame juba tunda tõelist talvist külma. Ja veel. Vanarahvas ütles, et kui näärikuul puude lokkaid pudeneb, siis tuleb varajane kevade. Nii et kes Tartu maratoni toimumist ikka loodavad, peaks pöialt pidama, et metsas kuuskede lokkad küljes püsiks ja kes eile kolmekuningapäeval oma kuuske veel toast välja ei viinud siis seda peaks nüüd hästi ettevaatlikult tegema. Et ükski okas ei budiseks. Ja pärast uudiseid läheb ökoskoop edasi, keda huvitab, millest kirjutab Geographicu jaanuarikuu number, siis olge kindlasti kuuldel ja ühtlasi ootame külla garadide teatrist. Piret Pääsukeselt, kes siis annab teada, millised põnevad kuuldemängud on sel nädalal ootamas juba siis poole 12-st. Praegu aga on hea hetk mängida veel teile muusikat natukene, et siis juba mine uudistele vastu ja pärast uudiseid koos õmblema hakata.