Te olete nüüd esimest aastat pedagoogilise tööga tegelenud? No päris esimest aastat vist mitte varem olin kaks aastat kohakaasluse alusel konservatooriumis ja enne seda on mul olnud vaja ka veel natukene juhendatav heliloojate liidus. Ainult et nüüd on nii päris süsteemi kindel pedagoogiline tegevus. Tegevus on külgast, süsteemi sild oli, seda ma ei oska ise öelda. Õpilasi, praegu on mul kompositsiooni eriala, õpilasi on kaks. Esimesel kursusel on kaug puibol. Noormees, kes enne õppis klaverit muusikakoolis viiendal kursusel on Lepo Sumera, tema õppis enne minu juurde tulekut Heino Elleri juures. Luuletaja pedagoogiliste ja küllalt huvitav, küllalt raske ka. Kõigepealt sellepärast, et noh, ei ole see töö veel nii selge, nagu ta peaks olema kogemusi omal vähe. Teisest küljest õpilaste töödesse sisseelamine, see on siiski küllaltki väsitav. Ma ütleksin, et see on umbes niisamuti nagu ise muusikat kirjutada, seda ei saa nagu kuidagi lõdvemalt teha kaasa mõelda ja tähendab alati lisaks oma tööle on sul veel kaks pooleliolevat tööd, mille protsessist sa võtad pidevalt osa, olgugi küll, et vaatlejana ja nõuandjana. Siiski pead küllalt hästi sisse elama sellesse asja. Eks need tagantjärgi kindlasti tuletate seda meelde, kuidas naljalt juhendas. Ta juhatas umbes samamoodi muidugi märksa kõrgemal tasemel võttis ka sellest tööprotsessist otseselt osa ja alati väga hästi tundis õpilased töid. Ja teadis palju rohkem lahendusvariante, kui näiteks seesama õpilane ta tööd konkreetselt tegi. Tal olid väga suured kogemused ja ilmselt väga suur pedagoogi talent kõige muu kõrval veel. Ilmselt peab ka selleks ajaks olema talent ja seda juhtub väga harva. Juhtub harva ja paljud suured heliloojad ei ole üldse olnud pedagoogi. Pealegi takk jale, Stravinski kunagi tõmbab niisuguse range vahe enese ja Schönbergi vahele ja siis üks punkt on ka see, et Grünberg on olnud pedagoog, talun terve koolkond. Stravinski ei ole kunagi olnud pedagoog ja ei oma mingit koolkonda. Rahmanni samuti tahtnud olla. Noh, see on nähtavasti natuuri küsimus puht subjektiivselt mulle see töö on päris niiviisi. Huvitav. Ta on niisugust omamoodi leidmisi ja samasugust loomingurõõmu, ma mõtlen nagu oma tööde kallal. See on umbes nagu kalapüügil, et ei pruugi alati ise saada kala väga ilusalt näha, kuidas teised saavad suure kala. Aga kuidas kalapüük siis neid oma loomingus on? On seal mõni suur kala tulemas? Ei oska ütelda, ega ma viimasel ajal ei ole saanud palju aega muusikat kirjutama. Rohkem olen konservatooriumi. Ameti peale läheb praegu aega, sellepärast et iga algus on raskemad tund, ei ole just väga palju, aga seal on mõned loengud ja nende ettevalmistamine võtab muidugi ja tükk käekott ja räägib neile orkestristiilide ajaloost. Noh, jah, see see trend ongi ja see võtab väga-väga mahukas töö, on nende ettevalmistamine. Sest ühtegi sellist valmis õpikud ei ole üldse olemas, tähendab, on, on üksikteosed ühe või teise probleemi kohta, mis õpikuna ei tule, kõne alla tuleb alati täiendada ja õieti see oleks nagu minu meelest on kovi pakkuvainen. Kõige huvitavam on just ajalugu jälgida võib-olla mingi üksiknähtuse kaudu, see on omamoodi nagu muusikalise mõtlemise arengu peegel. Ühest küljest Piltsin kõikide nende vahendite ajalugu on kõige huvitavam ja seda kõige raskem kokku korjata neid materjale jale. Ja aga kas seal saab kogu selle aja loojasse pedagoogika põhjas, kuskil liiguvad mõtted nüüd mingisuguste uute teoste poolega. Mis te pärast sümfooniat olete teinud suurema? Suuremat ei olegi midagi teinud. Ühe kontaadi kirjutasin. Kinostuudiojooksul on teinud mõned filmimuusikat ja. Mart Raua tekst, luuletus maast ja rahvast on tulnudki, mis on küll viisistatud juba varem, Eino Tambergile on üks selline laul. Kani. Et see ootab nüüd sündimist Tahaks jah, nagu siis ettekandmist ja nii siis plaanis on sümfoonia veel kirjutatud, leping on olemas ja ma loodan, et ehk sügiseks fassaad ka. Noh, teil läheb see asi ju niimoodi, et peas teed valmis ja siis saab kuulate raadiot, kirjutan üles. See on ainuke juhus ka, kus ma raadiost muusikat kuulata. Päris niimoodi ei juhtu, et kuidas, nagu raadiost muusikat kuulata, enda muusikat kirjutada, siis sinna tulevad raadiost mõned noodid. Ei juhtu, sest ma kirjutan siis juba mälu järgi. Tähendab, ega ma enam ei kuula seda muusikat, vaid lihtsalt kirjutan teda üles. Neutree le järgneks sel noote müüa. Ah, lihtsalt niimoodi kohe bosside sumpsi, nuut lool ja kõik see tehas peab olema peas. Et terve näiteks terve sümfoonia niimoodi ikka on pealseks siiski pilt. Ja kas see on algusest peale olnud niimoodi alati? Nendesse lendas välja töötanud. Töötanud ka välja, sest. Mul tuli käia kaugel talus piima järel. Üks kolm-neli kilomeetrit läbi metsa. See oli mu igapäevane kohustus. Selline. Maal elasime ja see oli Vasalemmas. See oli okupatsiooni ajal. Siis oli üldse niisugune raske aeg siis poest midagi saanud, siis aga see oli väga igav ju, niimoodi käia, piima manner käes ja see võttis küllalt aeglaselt üle paari tunni. Tead, nihuke tüütu kohustus. Ja siis ma mõtlesin teedel viise välja, sest teie peal nagu midagi muud teha ju ei saa. Mul oli õnne kõik tema juures õppida. Tema andis seal polüfoonia Jah, kõiki organisatsiooni. Ilmselt vist midagi paremat tol momendil ei oleks võimalik üldse olnud saada. Tegelikult see on ideaal et kompositsiooni õppejõud õpetab kõiki neid praktilisi aineid. Eks ta peaks olema küll jah, ja seda peaks nagu ise ka tegema, aga praegu ei oska veel kõiki õpetata iganes. Jaalsest. Elleril oli küll selles suhtes, tal oli suurepärane stiil, kaks lauset ja asi oli seal klaar. Üllar baseerus rohkem. Rimski kursakovid. Jeppasinil. See oli viiekümnendatel aastatel. Plaanis oli teda välja anda. Vara oli plaan natuke ulari plaanis, juhtesse võiks juhite nyyd Uuestlikkide, see tõlge peab ju olema, peaks. Lester Eller tegigi seda vabal ajal. Eller andis küllalt palju üles igasuguseid üles andile tulid harmoonia, polüfoonia ülesanded, siis neid tuli teha vahel kas siis mõne teise tunni ajal, mõne loengu ajal ja muidugi seal klaverit keegi seal kasutada ei lubanud. Selleks segati lektorite kuidagi näotu välja läinud. Et kui te peaksite seda treeningut tegema oma õpilastele ka seni väga kasulik Jah, mul lihtsalt häda omal ajal sundis selle meetodi kasutusele võtma maja puudustest, tööl sai ka käidud tol ajal. Õppimise ajal töötas. Ja kogu aeg ja teisest kursusest peale, kuni lõpetad ja veel hulk aega pärast ja täie kohaga tol ajal, nii et ega siis eriti nii väga palju aega üle. Aga kas teile elektronmuusika vastu ei ole mingit viiuleerid, mina just mõtlen, et võiks teha väga head elektromuusika, katse päästeti, hea värvitaju. Palju head muusikat on kirjutatud ilma värvi balt. Näljahäda elektronmuusika nõuab küll nõuab, kindlasti on see üks l tululine. Oluline komponent, kui mitte olulisim. Ma ei ole veel siiani ja ühtegi niisugust väga moodsat teost kuulnud, mis mulle oleksid sügavat muusikalist mõju avaldanud, võib-olla koma ühe sellise ära kuulen, siis ma muutun tuliseks. Pooldajad. Säästel võib-olla kõige sümpaatsem on mulle vast Prokofjevi Šostakovitši vot mul on üldse niisugune iseloom, et ma väga paljut muusikat hästi kaua ei saa kuulata näiteks väga häid kompolist näiteks nagu peeto tal on nii suured Forteedi ja kogu aeg niukesed dünaamika, vaheldused ja mind lihtsalt väsid. Ma tean, et tal on väga suur kompunniste tohutud dramaturgia. Ja ma olen täiesti nõus selle hinnangu. Minule isiklikult on ta ta väsitab mind. Mõningate teostega võib-olla lihtsalt vajan natuke rahulikumat ja tasakaalukama. Mis seal läks? Kõige meelsamini sagedamini kuule, kõige meelsamini, kõige sagedamini ma praegu kuulan päris vana muusikat, ütleme seal kahvlis eelitia. Sütsija, Ramo oht, nisukesi, Bach iga kõige rohkem Bachist meeldib just tema vokaal loomit. See on palju huvitavam kui need oreli asjad. Need on ka muidugi väga virtuoosid ja geniaalsed lausa, aga seal on liiga palju. Polifooniat hakkab kõvesita muusikast ja niisuguseidki säästes väetimisenest. Oleme kohtunud, räsitavaid, kirjandusteoseid, igavaid. Ma olen kohtunud taga. Aga väljaspool ilukirjandust, lugeda niisuguseid asju viilukirjadesse ja loen igasuguseid asju. Näiteks optikastia ja fotograafiast ja need on väga huvitavad. Ja magudestia ja mida veel soovite? Igasuguseid igasuguseid asju. Suurt tehast veel kujunenud mingisugune kindel süsteem. Ma töötan väga nii käsitöölise moodi mõista numa arvestan palju. Rehkendanud mõõdan kellaga, tähendab, kui ma vormi teen? Kontroll peab olema pihta. Hakkan pihta, teemast, see on kõige tähtsam minu meelest üldse muusikas kõige tähtsam on ilusti intonatsioon ja temaatiline materjal. Mul ei ole absoluutselt tähtis, mida ma kirjutan, kas sümfooniat või, või estraadimuusikat või. Tähtis on see, milline idee mulle antud juhul huvi pakub. Siis minu meelest iga teose aluseks peaks olema nagu mingisugune originaalne kontseptsioon. Tähendab on täiesti võimalik kirjutada iga poole aasta tagant üks sümfoonia. Täiesti tehniliselt võimalik ja seda on ka praktiseeritud. Aga kunst ei ole ju mitte ainult produktsioon, et iga teos peaks sisaldama ka mingit mõõte, et sellest on vast vähe, kui me muudame tonaalsust ja ühest sümfooniast, kirjutame teiseks osaks andante ja kolmandaks flirtso ja teisest sümfooniast. Teiseks Kertzooja, kolmandaks Antonte, aga sisu paistab niisukestel järjest ilmunud teostel tavaliselt ühesugune olema ja ja ei oska kunagi ütelda, mis sellel autoril parem on, kas kolmas, neljas või viies või mille poolest nad erinevad üksteisest? Muidugi erinevused on jah, aga suurtel meistritel seal me näeme, et Igase Puunia on midagi täiesti uut, tähendab igas teoses ootan eriti nihukest suuremuses vormilises teoses. See peab nagu olema omaette maailm sümfoonia jaoks. Mul tekkis mingisugune niisugune atmosfääritaju, mida ma tundsin, et mida võiks nii ulatuslikumas plaanis ka teistele näidata. Kasvõi mingisugune nisuke seos loodusega või ma ei oska ütelda. Ja ma mõtlesin kaua kõigepealt ma vaatasin, mis enne mind kirjutatud oli, Eesti muusikas ma vaatasin, et kuidagi mingisuguseid tühje kohti leidub ka veel. Minu jaoks ei ole huvitav teha sedasama, mida teised ees teevad. Kuidagi ma olin nagu midagi professor Ellerile ka võlgu selles osas, et ta ilmselt lootis, et ma nagu rohkem tähelepanu pööraks Eesti muusikale ja kui kasutada niisugust rahvuslikku koloriiti, siis ma mõtlen, et basturaalid nagu sobisid selleks hästi ja loodus on mulle üldse lähedane. Siis ma katsusin midagi sellist teha.