Ma lugesin intervjuud teiega ja seal on öeldud, et teil on mida 16 töökohta ja ametit. Ja seitsmeteistkümne seal helilooming. Kas te ei tahaks loetleda kõiki neid ameteid? Seda ma nüüd päris nii peast teha küll ei saa, aga ehk see on pisut niisugune nalja pärast öeldud. Jutt ka neid nii palju on, sest et suuri ametid on ikka vähe teks helilooming, selle ma paneks ikkagi esikohale siis televisiooni muusikajuhi amet, peatoimetaja amet, see on muidugi kaanega Est põhilised ametid. Et siis mõne valitud kohtadel olemised heliloojate liidu aseesimees. Siis ma olen valitud EKP Keskkomitee liikmekandidaadiks. Talle selle näiteks ma olen üle liidus heliloojate liidus revisjonikomisjoni liige aga ülejäänud, need on, ülesanded on palju väiksemad, näiteks mõne komisjoni liikmeks olek või Kultuuriministeeriumi kolleegiumi liige. Vaher tegelesite pedagoogilise tööga ka jah? Üks aasta risti ja miks te jätsite? Ega mina detail jätnudki nii päris vabal tahtel, aga seal tekkisid niisugused puhtvormiliselt raskused. Nii et ma pidin siis otsustama, kas töötada televisioonis, töötada pedagoogina ma siis otsustasin ikkagi töötada põhitöökohal. Aga kuidas teie ise arvate, kas see on oluline, et need, ütleme üht inimest nii ekstrateeritakse nii paljude ülesannetega just nagu neid teisi ei olekski olemas? Nojah, kahjuks on palju neid, kes üldse ei taha tegeleda millegi muuga kui võib-olla ainult kas loominguga või otseste ülesannetega. Ma tean, minule pakub oma mõõdiga lusti paljude asjadega tegeleda ja teiseks ma ajapuuduse all ei kannata, sest ma olen ka niisugune kiiresti kõik ära näinud. Ja teiseks loominguga ma vinni tegeleda praktiliselt ikkagi igal ajal. Isegi kui ma kusagil pianist oma koosolekul niipea kui mind sellel koosolekul vaja ei ole, otseselt tähendab, kus, nagu ikka koosolekutel käib jutt ka paljudes nendest asjadest, mis mind ei puuduta siis ma võin ju oma töö peale mõtelda vabalt. Nii et ei tunne erilist koormust. Ja teiseks ta on ikka tarvis tegeleda ühiskondlike asjadega. Aga kas te olete rahul sellega, et selle teadusliku liinis teil siiski niisugust otsest mingisugust konkreetset ülesannet ei ole, milles on siis inimese mingisugusesse instantsi kuulumise mõte kui temal ei ole konkreetseid ülesandeid? Nojah, õigupoolest muidugi ei peaks nii olema, minu meelest tuleks kõik need ametid jaotada väga paljude vahel ära, aga on ka osa ametit, mis on teatud määral seotud näiteks televisiooni peatoimetaja näiteks ma paratamatult pean kuuluma neid ametkondadevahelise komisjoni, mis alles hiljuti loodi. See tegeleb, ütleme, estraadisolistide küsimustega. No see on ametiülesanne ühtlasi paratamatult ma pean sinna kuuluma, või näiteks kuulumine mõnda ütleme, telefilmide kunstinõukogusse või see on kuidagi ametiga seotud. Võib-olla, kui üks inimene oleks ainult ühes nendest komisjonidest, ma arvan, et tema ei saakski seda nii hästi täita kui mina, sest ma lihtsalt olen teisiti, iga asjaga paremini seotusi kursis. Võrdlemisi kiiresti külla. Ma nüüd kirjutasin Katrio kolme kolme päevaga. Kas see on siis nii, et varem on see peas valmis tehtud? No midagi on jah enne nii sees juba küpsenud, aga ma ei ütleks, et täielikult vormitud nii et ma ainult mehaanilist üles kirjutan, kaugeltki mitte nii tegelikult sel ajal kumaikatud hakanud kirjutama, siis ma teda ka ikkagi ei tee endale. Aga see kiire kirjutamine on lihtsalt suur hasart, näe ettevõtmine, sest ma ei saa enne pidama enne kui valmis. Ja, ja siis ma kirjutan ka muidugi päevade ööd, sest mulle meeldib tööd teha ja ma ei anna endale aru, kui palju ma siis kirjutan ja kui kiiresti ma kirjutan. Sageli juhtub ka nii, et ma hakkan midagi muud kirjutama, tuleb teine asi välja. Näiteks kunagi sügisel hakkasin kirjutama oma väiksel oratoorium jälle seesama, mis nüüd ettekandel oli sissejuhatust hakkasin kohe algusest peale, mida, mida alati ei tee ja sellest sissejuhatusest tuli seitsmes sümfoonia sissejuhatusele valmis, siis oli sümfoonia esimene osa, tegelikult oli niivõrd pikk ja suur. Ja siis ma juba kirjutasin edasi ja ma ei tahakski ütelda, et ma tegelen ainult ühiskondliku töö ja loominguga või ameti töö ja loominguga, isegi mulje jääb ikka vaba aega ka päris palju, ma kuulan palju muusikat iga päev eriti õhtustel aegadel, siis enne magama jäämist on väga meeldiv. Mõni klassikaline teos läbi kuulata kasvõi sajandat korda näiteks. Antsis niisuguseid teoseid, mida väga palju kordi arete kuuleb. Tahate relkule? On muidugi palju-palju teos. Terve rida Mozarti sümfooniaid, mida ma kuulun korduvalt viimasel ajal olnud, ma olen kuulanud Montevertit Tšaikovskit olen kuulanud viimasel ajal palju, sest vahepeal nagu kuulasin vähem konservatooriumi põlves, tundus Tšaikovski, et see on juba küllalt kuuldud ja ka nyyd jälle uuesti kuulates selgub, et ega sellel Vistamast üldse suurt aru ei saanud. Samuti Schubert mulle väga viimasel ajal lähedaseks saanud. Aga kuidas nüüd on suhtumisega sellesse kaasaegses muusikas uutesse vooludesse ja kõigesse sellesse, mis kunagi väga huvitas Ega ta mind ei olegi väga kaasa suutnud kiskuda näiteks ma täiesti Läksin mööda, ütleme, Tottekafooniast. Ja ka selles suunas kirjutatud teoste enamik vähega lähedaseks ei saanud välja arvatud Veebern. Küllalt tugevalt, Stravinski mulle väga istub, eriti tema niisugune keskmine hilisem looming, periood, minu lemmikteos on just üleminekustiilis kirjutatud teos kantaat naiskoorile ja kahele solistile puhkpillide saatel. See oletutega fonil teos samas näiteks tematodega fondline reekviem, tema viimane töö mulle nii lähedane ei ole. Kuigi ma olen seda korduvalt kuulnud ja seal on palju põnevust. Niisuguste nähtustega nagu päris järgselt murrangut. Ka see on võimalik, aga ma siiski olen päris palju kuulnud ja ma isegi näiteks viimasel ajal olin ükskord sunnitud kuulama õige palju selles stiilis loodud loomingut Ungari heliloojatelt, kui ma käisin seal tutvumas nende loominguga, kusjuures seal väga paljud kirjutab kontodega fooniat kasutades. Millegipärast ei istunud ikka kogu see asi. Anetoori ka elektronmuusikaga ma olen mingil määral ka püüdnud tegeleda vähemalt oma loomingus, ma olen mingil määral kasutanud Alejatoorikat mingi tagasihoidlikul kombel, näiteks kas või viiulikontserdis. Nüüd ma väga kahetsen, et ma seda tegin, yks oleks pidanud siiski välja kirjutama, täpselt siis ma olen oma teosed peremees ja tean, kuidas teda ette kantakse, aga nüüd ma ei tea kunagi, kuidas ta kusagil kantakse. Elektronmuusikaga ma olin ka. Olen ka mingil määral tegelenud siinsamas raadiomajas, kui ma töötasin vanast. Aga see mulle Bacock võrdlemisi vähe. Aga samas on mul jälle harilike harilike väljendusvahenditega küllalt palju veel teha. Tähendab, ma tunnen, et ma ei valitse neid nii nagu ma tahaks neid valitseda ja ma tahaks nendega rohkem saavutada. Kunagi aastat 10 tagasi ma ei uskunud, et manni konservatiivsemaks muutun oma loomingus aga näiteks, kui ma praegu vaatan oma teoseid ja võrdlen neid teostega, mida ma kirjutasin talle konservatooriumi lõpetamist siis ma olen paljus konservatiivsem, muidugi palju rangema, aga minu arvates täpsem pragma valitsen arvatavasti rohkem oma väljendusvahendeid. No selleks nüüd lausa ime, kui üldse rohkem valitseks. Aga põhiliselt stiil vist väga muutunud ei ole siiski. Teie seda seletate, et heliloojad ei suuda suhtuda kriitikasse niisama väärikalt nagu nende kolleegid teistelt kunsti aladelt kujutavad kunstnikud, kirjanikud kui teatriinimesed. Selline ja ta on niisugust väga tundlikud inimesed sattunud meie kollektiivi ja teiseks on senist traditsiooni tuleb olla, et meil ei ole keegi. Harjunud ka väga teravalt kritiseerima muusika alal ja siis, kui keegi seda nii Vahetevahel teeb sekka, siis kutsub muidugi mingisuguse reaktsiooni esile, aga ma arvan, et see on ju inimlikult ka mõistetav, sest et heliloojal võib-olla oma teost kirjutanud kuude kaupa, mõni aga isegi aastate kaupa ja siis, kui talle järsku üteldakse teravalt, et tal see on kas päris ebaõnnestunud eks ole küllalt valus ka, siis on vist arusaadav helile positsioon. Ja positsioon küll, aga vaat need reageerimismeetodid ei ela arusaadavad. Tähendab, kui nukukriitika häirib, kutsub esile teistsuguseid seisukohti, siis oleks ju normaalne, et taastatakse vaidlusse. Läkski, meeldiks. Kõik. Ei tea kardan, et selle ameti pidamine on küllalt raske. Kuid teie oleksite siiski kriitik ja nõustuks kirjutama artikli helilooja Jaan Räätsa loomingust. Missuguste läksite? Põhiteesid? No tõenäoliselt, kui ma seda hakkaksin tegema, siis ma vist mõtleksin üpris kaua selle üle nende põhiteeside üle. Järelikult, ega ma praegugi suudaks neist kiiremini ütelda. Ütleme siis niimoodi, millega te oma loomingusse olete rahul ja millega te rahul ei ole? Enamasti ei ole millegagi rahul, näiteks kui ma teosel on valmis saanud, siis on alati niisugune tunne, et miks ma üldse hakkasin kirjutama, kuidas tema võis niisugune välja tulla. Aga miks te siis jätka tööd teosega ta küll niisugune tunne on. Aga kui teos on juba valmis näiteks Tandmul partituuris, ta tundus mulle olevat küllalt hea ja mõni koht oli isegi nii. Üllatavalt enda jaoks hea, väga meeldis. Panin ta kirja siis, kui ta sai juba kirja pandud, siis järsku teose valmimisel ja see on õige, sageli tekib niisugune tunne, et nüüd võiks tema kohe ahju visata, aga kuna kaasaegses keskküttega majas ahju ei ole, siis tema paratamatult jääb kusagile tuppa vedelema. Aga mõnikord pärast ettekannet on juba teatud aeg möödunud siis jälle jälle mõne kohaga üpris rahule. Aga niisugust teost, kus ma kõigega oleks rahul, mis teostme liialegi olemas. Aga kas teid ei elatanud natukene tüütama see skeem, ma mõtlen seda väga niisugust püsivat skeemi, mis mingisugusel määral muudab iga järgmise teose eelmise teose variandiks kiired asjad, nad on seotud motoorsed pulssidega siis ja aeglased niuksed, Niuke barokne parteetika. Kas ei ole tekkinud tahtmist sellest sellest ringist välja hüpata? Sellest kujundite ringist endast? Nojah, aga mulle iga teose kirjeldamisel tundub, et selles ringis on veel midagi võimalik paremini teha, kui ma seda enne tegin. Ja teiseks, kui ma hakkan kirjutama, palju ei mõtle ja selle peale, ega ma ei sea endale niisugusi teoreetilisi eesmärke ja ja nii mõistuse pärast eesmärgi palju sea, nii et ma hakkan teost kirjutama. Ju ta ikka niisugune välja tuleb, nagu minu natuur on. Eesmärk ei tarvitse olla teoreetiline, aga ta võib-olla külaline. Kõlaline kontseptsioon. Ma siiski ei usu, näiteks kui ma nüüd ka nii hiljem olen oma teoseid kuulnud juba kirjutamisest mõni aeg möödunud ja saal pisut objektiivsemalt kuulata, siis ma näiteks ei ütleks, et viimasel ajal teosed väga kordavad, siiski oleks variandiks eelmisel näiteks niisuguse teosed nagu kasvõi kõige viimane väike oratoorium. Minu arvates sellist hakkad nagu näiteks mul seal finaal või sellist, nagu seal aaria minu arust üldse mulle hommikul ei ole varem. Mina mõtlesin praegu just sümfooniaid, jätkammer teoseid on kujundite paar mis läheb läbi teie loomingu järjekindlalt instrumentaaltsükli teostes. Aga seitsmes sümfoonia peaks väga erinema, ma mõtlen ka põhilähenemiselt, sest Taani peaaegu romantiline ütlemise teine osa see on juba mingisugune Mallerlik suund v koolkond, mulle nagu tunduks, et see on teine mõtlemise sfäär, aga muidugi noh, käekirjas on midagi ilmselt tühist, mis. Mis muidugi tundub alati või mis teeb teosed mingil määral lähedaseks, eks teisele. Käekirjas mul tundub just, et ta on nagu mingisuguseid uusi jooni, taotlus rahvusmeloodika ja rütmielemente sünteesida. No ma usun, et selles mõttes mul veel paremini õnnestus, uus tsükkel, jälle 24 klaveriteost mille meile lõpetasin, meie, seda ei ole keegi kuulnud.