Tervist minul on Urmas Vadi millist osa mängib sõna algaval kirjandusfestivalil Prima Vista, räägib Rein Veidemann. Rotermanni soolalaos näidatakse seda, kuidas päts linna planeeris. Mitu grammi muutub inimkeha kergemaks, kui ta sureb ja mis lugu räägib režissöör Ale Handro Innoriitu. Berk Vaher. Vaatlev Ervin õunapuu, eesti kootikat. Jääge kuuldele. Aga mis see on? Jõgi keset linna küsitakse ühes halvasti tuntuks propagandafilmis tõepoolest, juhi keset Tallinna ajaks igaühe närvi suure riigi presidendi, aga seda enam. Ent Konstantin Päts ei ole mees, kes laseb ühel jõen elul lihtsalt voolata. Tema võttis kätte ja hakkas linna ümber planeerima. Mis sellest kõigest välja tuli, seda saab vaadata Tallinnas Rotermanni soolalaos asuvas arhitektuurimuuseumis kuni 23. maini. Näituse kuraatori Karin Hallas-Murula kant rääkis Eero Epner. Karin Hallas on küll ilmselt banaalne öelda, aga käesoleval näitusel näeme tõepoolest asju, mis tegelikult on ka praegu aktuaalsed alustades üksikutest objektidest nagu vabadussammas või siis kunstimuuseumi diskussioon või ka arhitekt Burman ideed sellest, et et Vabaduse väljakule lähedale, et oleks teha maa-alused garaažid, tenniseväljakud ära kaotada. Aga te ise ütlete, kas oli tekstis ja see hakkab tõepoolest ka silma, et kõige olulisem võib-olla on selle näituse puhul jälgida seda, kuidas kolmekümnendatel tegelikult riik sekkus aktiivselt linnaplaneerimisse ja, ja see on siis tänapäevaks asendanud nii-öelda valgustamatu individualismiga. Miks teie arvates oli Pätsi nii-öelda režiimile linnaplaneerimine niivõrd oluline? Kui päts 34. aastal siis pärast riigipööret kehtestas uue riigikorra ja, ja koondas võimu enda kätte, siis see oli just see moment. Mill hakkas rohkem sekkuma arhitektuuriküsimustesse ja planeerimisküsimustesse. Kontekst on muidugi nähtav 30.-te aastate Euroopas, kus kõik suured võimukandjad, kes ju samamoodi pärast totalitaarse režiimi kehtestamist hakkasid oma nii-öelda võimu demonstreerima arhitektuuris ja linnaplaneerimises. Mõtleme siin Mussolini formuse liini peale või, või Hitleri Berliini Surbelini plaanidest, mida Albert Speer lahti joonistas või siis Stalini Moskva generaalplaanist, mis 35. aastal kehtestati, nii et need protsessid on kõik väga-väga omas ajas. Ja ka Pätsi üks esimesi avaldusi, kui ta hakkas ütlema välja oma arvamusi arhitektuuri kohta oli siis, kui avati Eesti Panga maja Estonia puiesteel 35. aasta aprillis. Ja Eesti pangamaja oli niisugune casting ja lameda katusega ehitis ja ma arvan küll. Ta teadis ka päts väga hästi seda niinimetatud lameda katusesõda ja Hitleri viha Bauhaus vastu. Hitler teatavasti 33. aastal juba sulges Bauhausi. Sest tollane realistlik arhitektuur oli tema jaoks väga vähe representatiivne. Ta oli ilmetu. Ta ei kandnud endas mingisugust sõnumit ja kõigele lisaks oli ta veel juutide tehtud ka. Pärast Hitleri pausi sulgemist ja teadlikku pööret esindusarhitektuuri poole hakkavad needsamad tendentsid üha jõulisemalt tulema esile ka teiste maade arhitektuuris. Jaga päts, ütleb otse välja, et me ei pea jooksma moodsa arhitektuuri järgi, moodne arhitektuur tuleb ja läheb, mida meil on vaja, meil on jama, Eesti riik, meil on vaja arhitektuuris esinduslikkust. Meie linn näeb välja väga kole ja seda ta oli, sest 20.-te aastate jooksul jõutud eriti palju kesklinna osas midagi ära teha. Tegeleti põhiliselt äärelinnadega, ehitati puidust madalaid maju, sest et kuidagi oli vaja korterikriisist üle saada. Aga kesklinnas laiutasid endistviisi suhteliselt kehvalt ehitatud tsaariaegsete ühe- ja kahekorruselised puidust elamud. Ja loomulikult ei olnud see Tallinn üldse mitte esinduslik. Ja kaasaegsed on meenutanud, et, et Pätsi lemmiksõnu oli fassaad. Ta on seda kõnedes tõepoolest mitmel pool öeldud, et peame hakkama tähelepanu pöörama fassaadile. Eestlased on töötegija rahvast, tööd nad oskavad teha, aga nad ei oska fassaadi luua. Aga meil on meie riik ja meie riik vajab fassaadi ja selles kontekstis saab väga selgeks, miks seda saad. Kehtistan mitmel tasandil, üks asi on reaalne, tavaline maja fassaad, mis esindus tänavale tulla, teine on linna üldine fassaad ja kolmas on see mõtteline fassaad, mis on riigifassaadid, kuidas meie riik välja paistab, me tahame, et meid võetakse tõsiselt ja seepärast meil on vaja ehitada väärikas pealinn. Ja täpselt seda ta hakkaski tegema 30.-te aastate keskpaigas, sest sealt sealt hakkavad järjest tulema Temadi kreetidena välja antud seadused. Millega siis konkreetselt sätestati riigi õigus sekkuda. See riik oli praktiliselt päts ise, sest et temale anti õigus kinnitada nii ruumilise mõju projektid, mis, mida hakati tegema Tallinna väljakut ja tänavat olete kohta. Ja see ongi see osa, mida näitusel on suures osas välja toodud esmakordselt kui ka hiljem juba konkreetselt vabadussõja monumendi kavandamine oli tema pädevusseaduse alusel kui siis ja lõpetades, mis võib kõige üllatavam tunduda eramajade fassaadide kinnitamisega. Kõik see võib viia mõttele, et või loogilisele järeldusele, et tulemus oli üpris kohutav, tegelikult tulemus oli ju päris hea. Milliseid põhimõtteid silmas peeti siis sellel ajal? Need ruumilise mõju projektid, millega millega Tallinna kesklinn väga süstemaatiliselt ümber korraldati nendesse fikseeriti väga täpselt ära majade korruselisus ja erisused selles mõttes, et tüüp oli see, et tänavalõikes oli üks teatud piir ja majad, mis, mis olid tänavate ristmikel, nendele anti siis kõrgust juurde. Enamik ruumilise mõju projekte kinnitati 36. aastal, esimene suur osa ja see, mis toimus hiljem, on põhiliselt siis nende esialgsete projektide ümbertegemine, mis on juba seotud konkreetsete esindushoonete ehitamisega, oli see siis Tallinna tehnikum, hilisem polütehnikum, või siis Inglise kolledž Narva maanteel, praegune Pedagoogikaülikool või siis hariduse tänavale, tekkis terve nisugune koolide kompleks ja haigekassa hoone Tõnismäele ja niisugused suured hooned hakkasid, vajasid loomulikult natukene rohkem ruumi ja teistsuguseid tingimusi ja nende suhtes hakati tegema siis nendes ruumilistest projektides muudatusi. Et võid küsida siis, et kas meil nende täna Lotte kavandamise suhtes oli tegemist horisontaalse või vertikaalse suundumusega, kui me mõtleme, millest, mida tehti, siis tegelikult, kui kahekorruselise puitmaja asemele ehitati neljakorruseline või viiekorruseline, siis oli see kindlasti Tallinna kasvatamine kõrgusesse. See, et nad ühtlaselt tänavareana paiknesid üksteise kõrval võis tekitada küll selle mulje, et me tahame nagu väga niisuguse tasa paksuna ehitada, neid välja. Mingis mõttes segataotlus oli, aga teiselt poolt ta arhitektuuris tegelikult tekitas hoopis teist laadilaadse tendentsi, nimelt et just nimelt majade fassaadidel hakkab tulema esile vertikaalne tendents, on see siis Herkeli näol või on see siis enamasti see oli pilastritena, et rõhutatud oli igati just nimelt seda vertikaalset liikumist akende vaheliste liigendus debilastrite dekooriga. Tänapäevases kontekstis on, on eriti aktuaalne, et just hiljuti lõppenud kunstnike liidu kongressil liuvööl tehti samasugune pöördumine, et kas ei oleks ka tänapäeval võimalik rakendada seda ühte protsenti majade ehitusmaksumusest selleks, et, et rakendada arhitektuuris rohkem skulptuure ja freskosid ja pannoosid, nii et leiame üsna palju sarnasust. Aga kui arhitektuurist üldisemalt rääkida kunstiliste suundumustest, siis loomulikult 30.-te Euroopa niisugusema konservatiivsem pool. Ja just nimelt, et võimukandjate vool avastas enda jaoks uuesti klassitsismi õieti, mis ta avastas, alati on üritatud võimu väljendada just nimelt klassikaliste vormide kaudu. Ja niisugune klassitsistlik, kasvõi fassaadide jahutus kolmeks ja, ja needsamad pilastrite kasutamised ja muud tulevad väga tugevasti nii elumajade projektides kui ka siis unikaalsete üksikobjektide projektides. Kui me mõtleme kasvõi kunstimuuseumi konkursitööde peale, siis noh, need olid ikkagi väga palju väga niisugused uusklassitsistliku diaväga paljuski mõjutatud otseselt Hitleri kunstimajast Münchenis. Et niisugune nagu noh, stiili loome tuleb muidugi natukene kaugemalt, aga, aga siis ambitsioon, mis sinna sisse kirjutatakse, on, on enam-vähem samasugune igal pool, sest et väärikuse mõiste seostus alati klassitsismi iga. Aeg-ajalt helistatakse meile stuudiosse ja küsitakse, miks ihusid erinevad totalitaristlikud võimud kolmekümnendatel hammast kodukujunduse peale või siis millest annab tunnistust see, et ka kõigest mõned aastad tagasi kuulutati liikumine kaunis kodu rahvuslikuks programmiks. Et kodukujundusest rohkem teada saada, helistas Eero Epner Johannes kes muideks oli parajasti oma maakodus Johannes Saar, kuidas kommenteerida neid kodukaunistamise kampaaniaid, mida kolmekümnendatel Konstantin Päts läbi hakkas viima. Miks teie arvates oli võimudel siis hammas verele, nende kodude ja kodukaunistamise peale? Jah, vastus ei tohiks kindlasti olla kunstiajalooline või kuidagi antropoloogiline, vaid pigem juba poliitilist laadi vastus. Minu jaoks ei ole tegemist kunstiajava näitusega, vaid eelkõige ekspositsiooniga, mille juures võluvad niuksed päevakajalised probleemid. Ütleme, kui päts hakkas kolmekümnendail oma vaikivasse ajastusse, piiratud demokraatiaga Eestis tegelema riiklikul tasemel kodukaunistamisega ja linna arhitektuurifassaadide ja tänavakivide ühtlustamisega, siis see oli tollases Eestis ja on olnud ka kogu tollases Euroopas olnud tegelikult totalitarismi sümptomiks. Ja siin on juba nagu tõsine sõnum ka tänasele Eestile. Et ka meil tegeldakse ju riiklikul tasandil väga aktiivselt fassaadiküsimustega ja ja otsitakse Eesti märki ikka veel juba varsti 10 aastat ja üritatakse kogu meie maa kuvandit siis välismaa ees stiliseerida mingisuguse ühtse riikliku käitumisõpiku alusel. Ja ma arvan, et see on just see väga tugev sõnum, mida see näitus saadab siis 30.-te aastate Eestis need tänasele Eestile nii-öelda rida sümptomeid, rida totalitarismi sümptomeid. Ühelt poolt nagu sa isegi ütlesid, et tegemist ei ole kindlasti ajaliselt või ruumiliselt piiritletud fenomeniga, et see ei olnud ainult Eestis selline kodu kaunistamine Saksamaal hitlerlikul Saksamaal, samamoodi pooden, fenomen ja nii edasi, aga võib-olla siit Eestist vaadates tundub ainult nii, aga mulle tundub, et Eestis on kuidagi kodu ja isamaalisuse retoorika just sellises poliitilises võttestikus ikka väga aktiivselt sees, et, et ma ei olegi nii kindel, kas see mujal Euroopa riikides näiteks nii tugevalt on, et kas sa oled nõus, et Eestis on kuidagi see eriliselt tugev ja miks just siin? No loomulikult olen nõus, tegelikult ju meie praegune Eesti sai ju alguse restauratsiooni ja siis taasiseseisvumise ideest ehk siis nii-öelda 30.-te eesti taastamisest 90.-te maailmas ja koos sellega võeti siis valimatult kogu tollane riiklik mudel võeti üle tähendab täpselt samamoodi kõik need vabadussõja monumentide taastamised ja ja kodutütarde ja ma ei tea kelle liikumist reanineerimine, kõik see kuulub sellesamasuguse restauratsiooni ideoloogia juurde tegelikult. Ja, ja noh, ma ei mäleta, et noh, peale balti riikide väga paljudel ja noh, ütleme seal Ida-Euroopa sotsialismiriikide väga paljudel teistel riikidel selliseid taastamisprobleeme oleks olnud. Ma arvan, et põhjusi tuleb otsida siit, sellest regionaalsest poliitikast või selle ajaloost, siis. Nii et võib öelda, et päts oli hea kodukujundaja. Noh, ütleme jah, kui ta oleks jäänud kodukujundajaks, võiks temaga peale praegu parema pilguga vaadata, aga õnnetuseks jah, tal olid suuremad ambitsioonid. Ervin õunapuu esitas mõni aeg tagasi oma dokumentaalfilmi lihtsad küsimused ja äsja on ilmavalgust näinud ka tema järjekordne jutukogu eesti gootika kaks, millest katkendi loeb näitleja Marko Matvere. Uksed avanesid hääletult pimedasse. Ukseavasse ilmus pikkade juuste ja sorgus kasaka vuntsidega pisike mees vedas ninaga õhku nagu koer ja hiilis kastemärgade pasteldel Latsudes valge kahhel kamina kõrvale. President Päts pigistas vasaku silma kinni ja jälgis vaikides kääbuse vähimatki liigutust. Mehike laskus ühele põlvele mähkis maavillase kirjatud teki lahti ja nähtavale ilmus kulunud muusikariistkannel. Moosekant sulges silmad ja seadis oma kaunid käed kokku. Te lasksite Moseye kutsuda Aulik riigiisa ja siin ma nüüd olengid, ütles pillimees tasasel häälel, jäi ootavalt presidendile suhu vahtima. Nüüd suu ette, kui sa saksaga räägid, kas sina siis seda lihtsat asja ei tea? Võõras kahmas sirmiga rumm mütsis uuete ja noogutas kuulekalt. Kust sa pärit oled, võõras Kalvi lähedalt, ohe külast. Meedial on seal oma pritsumeeste orkester, mina olen juht ja pillilugude välja nuputaja. Läbi paksu märja mütsi põhja kõlas mehikese hääl nagu maalt. Kuidas sa siia said? Nagu vaene inimene ikka, sain käsujaks Yosma otseteed läbi metsa, kesköö paiku hakkasin jooksma, vahepeal puhkasin koa. Võtsin linnupetet ja nimi. Et mis ma sõin way sinu nimi, ohe, küla trennis, ohe, küla abi, kõige vanem poeg ja kirjade järgi kohapärija kua. Sest pole midagi, et ma sihuke näeb, sale võis edasi. Ja kohapeal ei ela. Ega sa oma armsale presidendile ei valeta? Ohe küla Tõnnise luiska kunagi. Ainult vahest, kui pulma dolarid või näärisoku teen, kostis mees ehmunult. Lugeda ja kirjutada oskad? Ikka oskan, oskan ka soome ja vene keelt vene keeles ma kirjutan kua. Kääbus lahvatas näost punaseks. Oh kallis, ära, eks minust olle tublimaid kua. Olgu peale. Kas mõnda Nõukogude Vene marssi oskad mängida? Tennist suuris president räntsatas end sügavast toolist teisele küljele ja Aietas. Kääbus keeras pea viltu ja vajus mõttesse. Hetke pärast hakkas sülge pritsides. Tema ei oska, ei oska aitäh, Aulik, herra, Reilendrad või Viljandi parvemees, seda Soab Eesti 10 tole lahke presidendi härra naba lugu kulub aga kommunistide massi pole ma elusees mänginud. Minu meelestatud äkise Viikbergi Johannes, igavene kole kommunist, vallasant ja vilu Sof. See hirmus mees kõiks norib minuga. Äkki saks kallis presidendi härra, selle hirmsa mehe vangimajasse sulgata. Vaid aitab. President põrutas rusikaga lauale. Mida sa kisad, kurat, Nõukogude väed marssisid täna minu käsul üle piiri. Vaata mind. Mina räägin praegu sinuga. Konstantin Päts kargas toolist ja marssis münditud kontsadega kõigest jõust parketti, tagudes ümber laua, nii et pilpad lendas. Ringiga tooli juurde tagasi jõudnud võttis ta hingeldades istet ja jätkas kõrgendatud toonil. Nõndaviisi. Venelased on meie kõige paremad sõbrad, Nõukogude teadlased hakkavad siin rahulikult sõjaväele uurimisbaasi ehitama. Kõigepealt Paldiskis ja viimaks ometi tänu minule ja minu targale sõbrale Jossif Stalinile hakkavad eestlased tegema korralikku ja tasuvat tööd. Tubli eestlane saab ennast igas mõttes proovile panna, nii insenerid kui lihttöölised. Kõik teeme töörahva riigi, kus kõigil on mõnus elada. Vene vägesid tuleb vastu võtta nagu kord ja kohus ja neile tere tulemast öelda. Varsti on esimesed ülemused siin. Ma tahan, et sa terrassi peal neile ühe ilusa Nõukogude marsi mängiksid. Vaat nii, ilusaks tervituseks uue kodumaa poolt, pead neile midagi mängima, muidu on häbi. Külalised tulevad ja meie oleme siin nagu mingid eelajaloolised elukad. On vist paljudele selge, et see võitlev ateist nii õunapuu nimetab, ei tee enam ammu nalja, vaid tal on ikka tõsi taga. Aga kui tõsine ta oma filmi ja raamatuga siiski on, küsisin Berk Vaherilt. Mingis mõttes võiks õunapuud võrrelda selle filmi puhul isegi esto tee veega ja nende viimase filmiga, sest ta on tabanud ära selle, et inimesed räägivad ennast ise sisse. Et mõningatel asjadel võib lihtsalt lasta ise juhtuda, ainult kaamera käima lülitada ja, ja see asi või sündmus räägib ise enda eest. Muidugi on seal kehket, selliseid otseseid nükeid sees kiriku pihta, aga neid on suhteliselt vähe, isegi ta sealt paar lauset keskelt ja eks lause lõpus teha, siis ei ole minu meelest objektiivselt võimalik öelda kassafilmide pila või lihtsalt tutvustab eesti usku. Seal on muidugi efektseid võrdlusi, näiteks paavsti, seda mitte ainult või peakatet põhjendatakse haikalapeaga ja selliseid teravaid kaadreid ja teha vaid ühtlasi on seal veel. Aga samahästi tõepoolest annab seda filmi küll väga algsel tasandil valgele seal tasandil ka näidata vestluse mingisuguste põhitelgede või põhiliste sümbolite tutvustusena. Kui rääkida geneetikast ristiusu suhtes, siis seda otseselt filmis on väga vähe. Pigem esitatakse mingisugused tõekspidamised, mingisugused faktid, mis võivad olla muidugi kontekstist välja kistud grotesksed, aga see jääb tegelikult vaataja enda otsustada. Kas ta peab neid naeruväärseks, kas ta peab neid anakronistlikuks, kas ta arvab, et neis on täitsa mingisugune ilu või sisu olemas, minu meelest jäetakse seal filmis väga palju vaataja otsustada. Kohati muidugi tundub, et defin, õunapuu ehmatab ise ka. Eha laseb sellel asjal nii vabas vormis kulgeda ja ütleb siis paar sellist õpetlikku lauset vahele, mis laseb tema kui autoripositsioonist aru saada. Aga üldiselt seda autoripositsiooni isegi väga selgelt välja ei tule. Mu meelest võiks öelda siiski, et film, lihtsad küsimused ja effene õunapuuraamatut pähis ühte moodi või sama loogika sama esteetikaga ei kulge. Kui filmis on teatav fragmentaarsus isegi võiks öelda siis uue haavatu eesti gootika kaks jutud on väga selgelt väljapeetud novellid, kuigi seal toimub ootamatuid pöördeid, seal toimub ajalisi nihkeid, mingisuguseid täiesti näiliselt jutuse haakumatutes stseenide sissetulekuid siis ei ole seda mosaiiksus, mis on olemas selles filmis. Neis on väga selge või ütleme siis väga ühtlaselt kulgenud Naiatiivsest ja, ja samas on need jutud ka tunduvalt teravamad, tunduvalt võiks öelda isegi jõulisemad, mis ei tähenda, et see film ei oleks jõuline, aga film on pigem väga esteetiline, isegi ilus vaadata. Aga jutud on sellised karmid ja ja huvitav on tõdeda seda, et võrreldes esimese eesti kootikaga, mis ilmus juba tubli neli-viis aastat tagasi on õunapuu ühiskonnakriitika näinud selgemaks. Need novellid on läinud nagu linlikumaks, mõneti sellepärast, et esimeses eesti kootikas keskendus ta ikka sellisele äärmiselt grotesk selle maaelule. Aga, aga teises raamatus on linnaga seonduvaid lugusid rohkem kui linnas tegevuspaiga leidvaid lugusid ja ka nükeid ühiskonna pihta on rohkem. Nii leiavad seal Arnold Rüütel kui Konstantin Päts käsitlemist ja, ja omamoodi tundub, et sellisest fantast koosest ja liialdatud peaaegu et muinasmaailmast on Ervin õunapuu liikunud mõnes mõttes realismi poole, mõnes mõttes hakanud kaardistama seda veidrust, mis ümberringi tegelikult elusana leida on. Ja selles mõttes võib-olla on raamat Eesti gootika kaksi ja film lihtsalt küsimused ikkagi sarnased, et ta tundub rohkem laskvat esile tulla sellel grotesk ilmis ümbritsevas juba on raamatus või Ervin õunapuuraamatutes üldse on väga jõulised meelelised kujundid, ka väga jõulised visuaalsed kujundid mingisugused objektid, mis ei peagi ilmtingimata siis eelises midagi tähendama. Aganad loovad väga selge pildi mällu siis, kui seal filmis ta ennekõike rõhuks sellistele tugevatele visuaalsetele kujunditele. Ja nagu film peakski tegelikult olema mu meelest kõige rohkem mõjuvad need kohad, kus tegelikult Tõnu Mikiver teksti peale ei loe, kus tegelikult sõnadega midagi kommenteerita näiteks päästmise või taevasse minemise vähe seal, mille poole siis inimesed põlvili, käpuli roomavad, tegelikult selline olemasolev vähe või siis kui näidatakse seda keskaegset kontidest tehtud kambrit, mis nagu täiesti inimluudest on tehtud. Et neil on kuidagi kõige mõnusamad või kui võrreldakse munka eesti koeraga ja siis näidatakse ühte musta koera pühedamas kuskil maas ja niimoodi omaette vaikselt, niimoodi unisemas. Et need on kõige mõnusamad kaadrid ja minu jaoks ei ole see ateismi osa isegi tema loomingut põhiosa või ma ei keskenduks isegi niivõrd sellele, mind huvitavad just nimelt need tugevad kujundid või mingisugune kummastavuse või groteskini või, või salapäha või mõistatuslikkuse taju tema loomingust palju rohkem kui konkreetselt see ateismi teema mida ma paljuski siiski tunnustanud ja tema vaatepunkte tunnustan. Mulle tundubki, et see edasiliikumine, vähemalt veel eesti gootika kaks põhjal on puhtalt sellest võistluse lahkamisest üleüldse võimu ja, ja ideoloogia ja inimeste mingisuguste pimesi uskumuste lahkamisele. Et seal eesti gootika tendentsi tunda ja minu meelest see on väga hea ja, ja huvitav tendents, sellepärast et võimu ja ideoloogia ja pimesi uskuma seda küsimus laiemas plaanis lähevad vast isegi rohkematele inimestele koosta, kui konkreetselt kristluse probleem. Mehhiko noorele filmiloojale ole Handro Inarritule meeldib vaatajatele jutustada lugusid nii nagu seda teeks kas juhuslikult kohvikus kokku sattunud inimest. Inna ritu viimast filmi 21 grammi, mis jookseb Coca-Cola kinost, tutvustab Riho Lauri Saar. Üks moodne urbanistlik legend väidab, et inimene pidi surma hetkel kehakaalus 21 grammi kaotama. Kuigi mehhiko noor filmilooja Ale Handruina ridu on oma filmi just sellele müüdile üles ehitanud ei tähenda see veel, et film räägiks ainult surmast ja surmajärgsest elust. Tegelikult lausa vastupidi põhimõtteliselt või filmi ideestiku taandada küsimusele kui palju kaalub inimelu või kui palju kaaluvad need, kellest me elus üle marsime või selja taha jätame. Ja olgu kohe alguses ära öeldud. Tiina ridu on need küsimused ka üsna kaalukalt esile tõstnud. Surmal on siiski filmis oluline kõrvalosa. Tundub, nagu heidaks film inimestele ette ka võltsi nooruslikkust. On ju tänapäeva ühiskonnad üsna edukalt hakanud surma eitama. Surma ei võeta enam elu loomuliku osana. Näiteks ei taha keegi tunnistada oma kiilaneb olemist või veel vähem tahab keegi ennast millegi jaoks liiga vanaks kuulutada. Ka kunagi kombeks olnud surnu majas hoidmist peetakse kohati lausa perverssed. Ja pigem toimetatakse lahkunu kiiresti vastavasse külmkambrisse, kust see siis oma edasise tee hauda leiab? Sarnaselt Tiina riidu esimese filmiga Amoores perros on filmi 21 grammi tegevus jaotatud kolme peal tegelase liini mis üsna õnnetul ja seebi operlikul viisil omavahel kokku jooksevad. Nii on Kristiin taastuv narkosõltlane, kes jääb ilma oma abikaasast ja tütardest, kelle ajab alla purjus autojuht. Jack on endine kurjategija, kes on jumala ja kiriku abiga ühiskonda tagasi pöördunud kuid peab elama süütundega, et sõitis joomase peaga surnuks kõnniteel jalutanud isa ja tütred ning põgenes sündmuskohalt ning pool on õpetaja, kelle halvasti töötav süda asendatakse õnnetuses hukkunud mehe. Terve organiga. Pool ei suuda aga võõra südamega elada ning tahab teada rohkem selle endisest kandjast. Kui tegemist oleks seebiooperiga, siis võiks siia juurde nüüd lisada lause, et võite isegi ette kujutada, millega see lugu lõppeb. Olgu siis ära öeldud, et seepi ekraanile ei tule ja lihtsaid lahendusi samuti mitte. Omamoodi sümboolse mõjub, et tegevus toimub ühes nimetas Ameerika suurlinnas ja polegi tähtis mõistatada, millises, sest inimeste probleemid Urbonistlikus ühiskonnas on laialt vaadates sarnased ja kõik inimesed on ühtviisi üksildased ja erinevatest süütunnetest vaevatud. Ja võimalik, et just inimestele mõeldes mina ritta oma jutustamise vormiks valinud mittelineaarse segi paisatud aegadega. Jutustuse. Igat lugu saab teatavasti jutustada mitut moodi kuid ilmselt sobib sellise linnaloo pildiliseks kujutamiseks imehästi stiil, kus pealtnägija justkui jutustaks teistele kohvikulauas kuskil eemal nähtud või kuuldud ning looga lõpule jõudes hakkaks meenutama asju, mis vahepeal ütlemata jäid. Sellises ülesehituses on väga realistlik efekt sest inimesed ju jutustavadki teineteisele oma lugusid täpselt niiviisi. Vabas õhkkonnas oma sõbrast rääkides ei alusta ju keegi juttu sellega, mis asjaoludel ta oma sõbraga esimest korda kohtus vaid alustatakse ikka sellest, et kus sõber parasjagu on või millega ta parasjagu tegeleb. Nii oleks kiinaridu oma kaameraga justkui samasugune nukker kohvikukülastaja, kes paneb oma tuttavat raske käega tooli istuma ning pajatab neile lugusid nende naabrite pereprobleemidest ja tervisehädadest, millest keegi seni ilmselt midagi kuulnud ei olnud. Tartus. Toimub järgmise nädala lõpul suur kirjandusfestival nimega Prima Vista mille käigus paisatakse kirjandushuviline uskumatult suure hulga erinevate kirjandussündmuste keerisesse. Vagur ja tõsine eestlasest raamatuse võrk võib seepeale küsida, et mida on kirjandusel pistmist sellise palagani ja lärmamisega. Raamatut tuleb ikka vagusi lugeda. Kas ikka tuleb, seda, küsis Sven Vabar Prima Vista festivali patroonilt. Kirjandusprofessor Rein Veidemann nilt. Tuleva nädala reedel ja laupäeval toimuva Prima Vista kava vaadates tekib küsimus, miks pidid festivali korraldajad Eesti Kirjanduse Seltsi, Tartu Ülikooli raamatukogu ja veel mõnede organisatsioonide inimesed kõik toimuvad sündmused kahe päeva sisse pigistama. Praegune kava tekitab kujutluse rock summerit, kus on 10 erinevat lava ja iga lava peal mängib alati mõni bänd. Sellise sündmuste hulga juures oleks võinud Kahenädalase festivali korraldada. Aga seda suurem on muidugi iga konkreetse kohale tulema vaevunud kirjandushuvilise valikuvõimalus. Priima Vistal korraldatakse ekskursioone, raamatukogudes müüakse suurel hulgal ootamatult odavaid raamatuid, õpetatakse raamatuid, restaureerima, tehakse näitemänge ja aetakse kirjanduslikku kohviku juttu. Suuremal hulgal kirjanikke kohtuvad oma lugejatega ja jagavad autogramme. Teiste hulgas näiteks kontra ja Hando Runnel. Hästi palju kirjandust tuleb muidugi ettelugemisele. Tartusse on tulemas ka Läti, Leedu ja Põhjamaade luuletajaid. Kultuuri aja soovitavaga silmas pidada mõningaid huvitavaid raamatuesitlusi. Näiteks presenteerib Tartu Ülikooli professor Aleksander tuli tšenko oma kahte raamatut Slaavi pisikeeled ja maailma keele otsinguil. Samuti ilmutatakse huvilistele raamatut Eesti vanausuliste ajaloost ja kultuurist Kirjanike Majas Vanemuise tänaval toimuv mitmeid Akadeemilisemaid üritusi. Maha peetakse näiteks tudengite konverents tänapäeva kirjandusest. Juba natuke vanemad kirjanikud mõtisklevad selle üle, kas kirjandus on võimalik ilma lugejad, et on ja kas kirjanik, kes tegeleb enese näitamisega, on liputaja. Need sündmused, mis asja ära mainitud said, on ainult õiged napid pudemete, Prima Vista mahukast kavast. Aga ikkagi. Kas kirjandus ei peaks oma olemuselt olema natuke introvertne, natuke elu kära eemalt silmitsi tegevus, olgu kirjutaja või lugeja positsioonilt vaadatuna. Kas liitsõna kirjandusfestival ei sisalda omavahel vastandliku tähendusega sõnu? Prima Vista patroon kirjandusprofessor ja Postimehe kirjandustoimetaja Rein Veidemann ei arva, et sõna oleks väljaspool elu või ka teisi suhtlemiskanaleid. Selline festival peaks meile meelde tuletama, et sõna ei pea ainult lugema. Sõna peab ka kuulama ja vaatama, leiab Veidemann. Selle kirjandusfestivaliga, minu meelest korraldajad tahavad rõhutada seda, et tegelikult mitte kuhugi pole jäänud ka kirjanduse keskkond, kirjandus kui keskkond ehk siis kirjutatud sõna ja, ja üldse siis niisugune sõna, mis ei ole jõudnud veel devalveerida, kirjandusfestivali puhul just rõhutatakse seda endist, seda sõna, maagilist väge. Teised meediumid on märksa tugevama võimendusega noh, nendel on kergem ligi pääseda. Ja see sellepärast, et noh, televisioonis vaatad pilti lihtsalt jälgida, istud diivani peal tervet õhtute kaupa või, või noh, raadio nõuab isegi rohkem pingutust, sellepärast et seal pead sa ikkagi hoidma. Kui sa tahad millelegi ligi pääsedes pead kõrvad ikka sul olema väga kikkis, kui silmas ei peeta seda tapeedimuusikat, mida tuleb tõepoolest nii et tapab. Aga kirjandus on jällegi niisugune asi, mida muide ei piisa ainult sellest, et me loeme, vaid, mida on vaja kuulata. See võib tunduda väga paradoksaalne, aga tõepoolest see sõna, mida sa raamatutest loed, see peab jõudma sinu sisemuses, nagu öeldakse, vastu ka kõlama ja ta peab muutuma kuuldavaks. Seda on väga huvitavates, uurimustes ja käsitlustes on on seda esile toodud ja, ja kui me saame aru sellest, et raamatu lugemine on raamatu kuulamine siis või selle teksti ja sõnakuulamine, no siis oleme juba üsna lähedal sellele sõna tõelisele võlule, mida oodata on, ja muidugi on väga kena, kui teised meediumid siiski ei unustaks ära, et ka nende aluseks on ikkagi sõna. Meenutagem, kust kiri sai alguse kirja alguses seisab piltkiri piktogramm ja praegu me oleme selles järgus elujärgus, kus meie ekraane täidavad suur hulk piktogrammid ehk siis näiteks ikoonid eriti sellel ekraanil, mis juhatavad meid kuhugi ja, ja piktograafiliselt on täidetud. Väga suur osa meie elukeskkonnast alates reklaamidest, lõpetades liiklusmärkidega ja igasuguste muude juhtivate märkidega, aga ka sümbolitega, mis meid ümbritsevad tegelikult algselt tõepoolest sõna on seotud väga tihedalt kujutisega ja sõnaülesandeks oli luua mingit pilti ja tegelikult hea kirjanduse tõelise hea kirjanduse suureks väärtuseks ja tegelikult tema täiuslikuks eesmärgiks peabki olema see, et ta loob läbilugemise meile mingisuguse kindla pildi, milles me ise oleme osalised. Ise ei ole kirjandus pelk lugemine, kirjandus on sõna sees elamine ja ka selle sõna lugemine, mis elab lugeja enda sees. Kirjandus on iseenda lugemine, teab Rein Veidemann. Ja ärge unustage seda, et kirjanduse on iseenesest väga eriline kommunikatsioonivorm ehk siis suhtlemisvorm, et mitte niimoodi, et me loeme raamatut, loeme luulet ja siis saame osa mingisugusest sõna võlust vaid selle kaudu me tegelikult suhtleme ka endale. Mulle sai selgeks juba 70 aastate algul, kui minu õpetaja Jüri Lotman mu silmad sellele avasse oli mulle tõeliselt üllatused raamatut lugedes. Tegelikult loen ma ka iseennast. Ja ma loodan, et iga autor kirjanik on sellest huvitatud, kui ta oma raamatu läkitab lugejatele, et tema on, nagu öeldakse, šamaan vahendaja, kes siis viib lugeja teatud sõnade maailma, aga ühtlasi nende sõnade maailmas aitab lugejal leida isend. Raamatu lugejatele loodetavasti kommunistlikku toimet omav kirjandusfestival Prima Vista toimub tuleval reedel ja laupäeval seitsmendal ja kaheksandal mail Tartu Kirjanduse majas, Tartu Ülikooli raamatukogus, Tartu linnaraamatukogus ja veel terves hulgas muudes kohtades. Kõik üritused on tasuta, välja arvatud mööda Emajõge sõitev luulelaev, millele pääsemiseks tuleb loovutada 25 krooni. Tänase kultuurikaja panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Kohtume jälle nädala pärast teiega kirjutage meile elektronposti aadressil, padi ät erg punkt ee. Kõike head.