Tervist, mina olen Urmas Vadi, millest räpib Benjamin sepanlaya. Sofi Oksanen on Eesti ja Soome vahel ja Kersti Heinloo loeb tema romaani, Stalini lehmad. Kui lihtsad on paarti müüdid, teab Kaie kootav Mihhail Tšernov teid teibiga kunsti. Jääge kuuldele. Eesti raamatupoodide lettidel lebab juba nädalapäevade jagu üks ilus kollaste kaantega raamat millele on kirjutatud Roland paart mütoloogiat. Kuid vastu ootusi on tegemist ülimalt lihtsalt ja vaimukalt kirjutatud raamatuga ning ei maksa nina kirtsutada sõnade väikekodanlus, kapitalism või imperialism peale. Igasugu sõnad tulevad ja lähevad, aga hirmunud, sõgeduseni, laiskuse vastu suunatud teravmeelne kriitika ja terve talupojamõistus ei kao ju kuhugi. Loodetavasti või kaob? Küsis Sven Vabar, Tartu Ülikooli semiootika õppejõult Kaie gootovilt. Roland part kirjutas, näid lühikesi mütoloogiaid, prantsuse ajakirjandus. Ses peamiselt 50.-te aastate alguse poole. See oli selline aeg, kui majanduslik olukord hakkas-Prantsusmaal pärast sõda jälle ülesmäge minema ja rahvas muutus rikkamaks ja samas kuidagi mugandus või et siis part peamiselt tegelebki selliste tärkavate väikekodanlike hoiakute vastu võitlemisega ühiskonnas. Et selles mõttes on see see aeg suhteliselt sarnane sellele, mis on praegu Eestis või et raske oleks paremat aega leidagi kui praegune aeg siin Eestis. Noh, see on kindlasti tõsi ja, ja parti mütoloogiat, et lugemine Eesti praeguses kultuurikontekstis on kindlasti äärmiselt värskendav, sest eesti ühiskonnaga võrreldes torkavad ka siin silma just needsamad väikekodanlikud tendentsid. Ka teine väärtus on sellel raamatul kindlasti ka see on võib-olla natuke laiem, üldisem nimelt Partsis paljastab oma, nendes müüdi tekstides seda mehhanismi, kuidas meediatekstides, aga üleüldse siis kultuuritekstides normaliseeritakse teatud väärtussüsteemid, kuidas neid väärtussüsteeme taastoodetakse või taasluuakse erinevate meediatekstide meedia diskursuste kaudu. Siinkohal võiks näiteks mõelda selle peale, millised on põhilised osad nendest reklaamtekstidest mis hetkel meedias ringlevad, nimelt umbes 70.-test aastatest alates on läänes, aga nüüd siis ka Eestis tegelikult Ta valdavaks muutunud elustiilireklaamid, reklaamid, mis apelleerivad teatud elustiil teatud staatusele ühiskonnas, sidudes siis selle tarbimiskäitumisega, mis siis väga palju peegeldab seda, mida šanbudriaar on rääkinud sümboolses tarbimisest tarbimisest kui teatud ühiskondliku positsiooni saavutamise vahendist. Ja kuidas teatud elustiili, mis on siis ühiskonnas läbi erinevate tekstide normaliseeritud, selle saavutamiseks ja säilitamiseks on vaja tarbida teatud tooteid ja samas rääkides jällegi siis sellest hammast reklaami kontekstis näiteks mida, mida paart ise mitte ainult siin raamatus vaid ka paljudes teistes tekstides on analüüsinud siis reklaam kui selline tervikuna just nimelt siis sellise ka elustiilireklaamina, mis, mis hetkel on suures osas valdav, normaliseerib veel omakorda tarbimisühiskonda kui tervikut. Nende ühiskonnakriitiliste ja ka ütleme tarbimise kriitiliste prantslaste raamatuid on üksjagu siin Eestis ilmunud viimastel aastatel ja nad kõik on suhteliselt omal kohal või noh, sellised vajalikud raamatud, et ei tea, kas oleks kuidagi liiga lihtne küsida, et kas neist on mingit abi ka või et noh, et omal ajal seal Prantsusmaal nad pidid nagu nullist selle mõtlemise töö ära tegema, et, et nüüd on nagu sellised head raamatud eesti keeles ilmunud, et ei tea, kas Eestis nad aitavad inimesed teadlikumaks muuta Ta, või kas mingisugune üleüldine muidugi, kui mitte kogu rahva, siis mingisuguse mingisuguste arvamusliidrite teadlikkus kasvõi näiteks sellest, kuidas reklaam inimesi mõjutab elustiili valima või selle järgi käituma, et noh, kas inimesed on nagu targemat ka tänu neile raamatutele Seda on nüüd raske öelda, aga kindlasti, kui me räägime tänapäevakultuurist kui, kui ennekõike sellisest sümbolsüsteemist või tugevalt kriitilisest süsteemist või kultuurist tegelikult üldse kui semiootilise süsteemist, siis see, millele juhib ka tähelepanuparti mütoloogiat, raamat on, et meil on tegelikult Ta vajab väga erinevaid kirjaoskuse, viisa, nii-öelda selleks Ta kultuuri lugeda, siinkohal tuleks siis seda lugeda sõna võtta küll jutumärkides, aga see tähendab, et just nimelt interpreteerida aktiivselt mõtestada seda ümbritsevat kultuurikeskkonda ja selles mõttes kindlasti et raamatuid ütleme siis paardilt, aga, aga samamoodi Bodrjaari simulaacrumide simulatsioonid, aga ka näiteks Bodrjaarist inspireeritud reis hüperreaalsusesse umber Too Eikolt. Samamoodi teenivad seda eesmärki anda sellist sissevaadet, et sellesse, kuidas kultuur semiootilise süsteemina ja ennekõike siis tarbimiskultuur, aga mitte ainult meediakultuur laiemalt funktsioneerib semiootilise süsteemina, et, et selles mõttes kindlasti porti mütoloogiat toimuvad sellise väikese lühiAabitsana On neid üks šanbud Real Umberto Eco avatud või ka on Roland Marty oma ja võib-olla veel mõned noh, neid teatakse, meil õpetatakse ülikoolides ja ja moodi on nüüd siin näiteks meedias kajastatakse Maicel Moore'i filme või ilmus eesti keeles raamat lollid, valged mehed. Et sellist välismaised ühiskonnakriitikat on meil suhteliselt palju, aga. Ma ei tea, kas on meil piisavalt mingeid oma eestlastest Roland vaarte või Maikel moore või sellist kohalikku teravmeelset ja taibukad ühiskonnakriitikat sellisel tasemel, kas meil on või on pigem sellest puudus. Kindlasti on üksikuid tekste sellele küsimusele vastates ma pean nagu väga mitu korda mõtlema. Võib-olla on ikkagi asi ka sellased et seesama tarbimiskultuur siin on nõnda uus nähtus ja, ja samas läänes siis ka juba läbi käidud või just nimelt ka siis see kriitika pool juba tegelikult läbi käidud, niiet et aeg-ajalt on lihtsam tuua siia kultuuri sisse uusi tekste, mis siin kultuurisituatsioonis võib-olla pigem veel ennustavad seda, mis võib tulla, kui Ta konstanteerivad olemasolevat ja, ja selles mõttes võib-olla siis ei, ei ole isegi nii halb, et nad sealt väljastpoolt on tulemas. Võib olla, Eestis on natukene puudu sellisest just seda tüüpi kirjutusest. Nii nagu see tarbimiskultuur on kuidagi kadaklikult sisse toodud meile, nii on ka selle kriitika mujalt peab tulema. Noh, mitte tingimata selles mõttes Nende raamatute mõte ei ole ju võib-olla mitte see, et, et lugeda neid väga isoleeritult kui ühe või teise konkreetse nähtuse kriitikana või, või analüüsina, vaid pigem just nimelt nagu ma rõhutasin sellesama vaatepunkti pakkujana vaatepunkt, mis peaks olema elementaarselt omane igale meediakultuuris elavale inimesele, kus informatsiooni hulk, mida igapäevaselt tuleb mitte isegi vastu võtta, vaid mis, mida meid paratamatult sunnitakse vastu võtma et kujundada endas selline kriitiline hoiak, mida Umberto Eco ühes oma selles samas reisi hüperreaalsuse kogumikus ühes essees on nimetanud, siis selliseks semiootilise sissisõjaks mis siis väljendub kriitilises hoiakus nendesse tekstidesse, millega me igapäevaselt kokku puutuma, mida me loeme mida me tarbime ja nende aktiivne tõlgendamine, mõtestamine ja tema siis samuti rõhutab, et selliseks semiootilise sissisõjaks selle eelduseks on just nimelt siis selline teatud kirjaoskus, mida me ei omanda lihtsalt sellega, et me õpime ära tähed ja oskama lugeda tekste. Kirjastus Tänapäev on ilmutanud Soomest tõeliseks hitiks saanud romaani Stalini lehmad. Ja selle romaani autoriks on Sofi Oksanen, kes on päritolult pooleldi soomlane ja pooleldi eestlane ja kes viibis kirjandusfestivalil Tartus. Stalini lehmadest ehitatakse Viru hotelli naisterahva käekotis on toruliitmikud, eestlastest sõbrannad ehk redisekoor vaatab seda kadedust ning põlgus silmis. Minajutustaja aga naudib või siis kannatab, buliimia all on kaheksakümnendad. Katkendi romaanist loeb Vanemuise teatri näitleja Kersti Heinloo. Tõsi küll. Oma kogenematuses oksendasin esimesel korral kraanikaussi ja ka teisel korral ehk tundus tualetipott kuidagi liialt madal. Alandav. Kraanikausi juures pole küll tarvis kummarduda, kuid sel puhul peab kogu aeg olema valvas, et torud umbe ei läheks. Kuidas sellisest olukorrast näiteks külas olles välja tulla? Kui okse hulbib valamus? Äravoolutoru ei saa kuidagi lahti ja pole käepärast midagi, millega Certi ära kühveldada. Tavaliselt võib vannitoast leida suuloputusvee Gruusia, kuid nende puhtaks tegemine jälgi jätmata on omaette tegu. Seebi või puhastusvahendi maitset paneb kruusi kasutaja tähele ja need ei varri okse lõhna. Ei, see on muidugi hea, see summutab heli ja äravooluaugu resti saab tavaliselt eemaldada. Kuid ega kogu aeg ei saa käia duši all. Ent tualetis saab. See on täiesti normaalne nina puderdamine ja kõik mõistavad, et naistel läheb tualetis alati pisut kauem aega. Seega pole harilikult tarvis mõõdutundetult kiirustada, vaid jõuab kenasti kõik välja saada ja end korda sättida. Küsisin Sofi Oksaneni-ilt, kas Soomes on mingi igatsus või vajadus 80.-te või siis Viru hotelli järele. Ei, seda nostalgiat või ostalgijat pole Soomes niimoodi, aga need aastad on ju minu oma lapsepõlveaastad ja sellepärast ma tunnen neid kohta huvi, aga Soomes nostalgiat pole? Aga samas on hästi suur edu saatnud seda raamatut mis võib olla selle edu põhjus. Soomes pole neid asju, mis ma olen kirjutanud, neist pole räägitud ja neist pole kirjutatud. Ja Nõukogude Eesti on väga võõras asi minu palvele või noorile. Aga vanemad inimesed tahavad sellest lugeda sellepärast, et nad mõistavad neid asju. Meil Eestis on pigem selline trend, et tahetakse sellest vabaneda või et seda nõukogude aega, seda peetakse millekski väga halvaks, aga sellegipoolest väga paljud kirjanikud ja kunstnikud pöörduvad selle juurde tagasi. Nad ammutavad sealt mingit energiat ja sinna on veel mingisugune mõõde veel otsa läinud. No mind huvitav, alati diktatuur ja sellepärast see on selline asi, mis ma tahan kirjutada, aga Soome suhted Nõukogude Liitu ja siis võib Venemaale, tänapäeval on väga keerulised. Ja siis sega, et Soomes on palju neid, kes uskusid nõukogude liitu ja olid vasakul ja nendele, see on tekitanud mitmesuguseid tundmusi. Kui ma oleksin Aafrikas, ma võiksin mõelda sama moodi, et Läänemaad ja aafrika maad ja siis see maailma, et erinevus on see, mis on. Sa oled ise ema poolt eestlane, isa poolt soomlane, Juusaled, tajunud väga hästi ka selliseid vastuolusid Soomes olles ja võib-olla ka näinud neid soomlaste kujutelmi Eestist. Tol ajal see oli, et kõik Eesti mehed on kriminaale ja kõik Eesti naised on litse ja selline eestlased pole aus. No Soomes on see rüssa viha. No samas, et mõtlevad, et eestlased on nagu venelased ja need on sama asi ja siit sellest tuleb palju negatiivseid asju. Teisel pool lahte vanaema juures maal oli elu teistsugune. Ööd olid nii mustad, et ei julgenud väljagi vaadata. Olin varaste kartuses nii kaua üleval, kui suutsin ja värisesin. Koer on terve õhtu haukunud. See ei meeldi mulle. See ei meeldi mulle mitte üks põrm. Mõnikord uinusin. Mõnikord olin üleval ja lamasin käed risti. Kuni kuulsin, kuidas vanaema reformpõhjaga voodi tõi kuuldavale vetruv hääle ja tema kett kopsas vastu põrandalauda, kui vanaema läks hommikul kööki pliidi alla tuld tegema. Sa pead koera meie juurde maale jätma. Sa pead. Linnas kipub kergelt ununema, mida pimedus tähendab. Mina olin esimene, kes õhtul üle vaatas, et uksetagune riiv oleks paigal. Riivvanaisa tehtud rauajupp, mis lükati siseukse taha. Ema asetas veel välisukse taha raudkangi. Nii et üks ots, toetus siseuksepiida ülapuu vastu. Just oli võimatu avada. Isegi kui lukk oleks lahti saadud. Vaata nüüd koeri taha köögist kaugemale minna, jääb koon püsti esiku poole õhku nuusutama. Vanaisa oli alati öelnud, et lukud on ainult loomade jaoks. Kontrollisin üle ka köögist lauta viiva uksehaagid ja aknad. Ma julgenud emale öelda, et tõmbame kardinad ette sest ma ei tahtnud, et tema aru saab, et arvasin kedagi seal väljas seisvat neid valvamas uurimas, jälgimas, valmis sisse tulema. Jälle koer haugub. See oli ehtne hirm. Nimetan seda ehteks. Sest praegu tänapäevasest soomes võib mõelda, et midagi on ikka võimalik teha. Kõik need kaamerad, telefonid, alarmid, tänavavalgustid, hädaabi number õpitakse selgeks juba koolis, kui seda enne ei teadnud. Aga seal ei olnud midagi, ei olnud telefoni mitte mingit sidet välisilmaga, ei mingit ametivõimude toetust. Relvaks kõigest sõnnikuhark ja kuhja varras. Ka meie saime majas viibida täiesti seadusevastaselt. Ümberringi oli must pimeduse vargaid teismaa, kelle huvi äratamiseks piisas üksnes asjaolust, et seal majas elas ühe välismaal elava eestlase ema. Tartu kirjanduskriitik Berk Vaher tundis huvi naiskirjanduse teema vastu ja küsis sellise küsimuse. Sofi Oksanen, sa oled sündinud 77. aastal ja Stalini lehmad on sinu esimene romaan. Kuidas Soome kriitika selle romaani vastu võttis? No väga hea suhtumine, aga kriitikud ikka ei köik, aga selliseid kriidi kui toon, kes tahavad öelda, et noh, noor naine, et see pole sama asi nagu kirjanik, et õiged kirjanikud on miskit muud ja siis on noored naised, noored, naiskirjanikud. Aga oled sa tundnud ka sellise oma selle olekuga, pooleldi eestlane, pooleldi soomlane, sellist mingi vahel olemist või midagi sellist? Ja kui ma olen Soomes, siis ma tunnen eestlas suust. Aga kui ma olen Eestist, siis ma tunnen soomlasust ja no see on selline vahele vahele olemine, aga Ma ei pea seda, et see on negatiivne asi, sellepärast et see on ju rikkus. Teine liin selles raamatus Stalini lehmad on toitumishäired, see on tegelikult huvitav mõelda, et see aeg seitsmekümnendad, kaheksakümnendad ja toitumishäired sest et fashion divee jõudis alles aastakümneid hiljem kohale, et kuidas need kaks asja omavahel seotud on see aeg ja mingi buliimia või toitumishäired. Nõukogude naisideaale polnud selline, mis on lääne naisideaal ja kui vaatad näiteks lehti nõukogude naine ja niimoodi seal naised, no turskemad ja pole mängitud ja need on traktorist või lüpsja või minu lapsepõlves, kui ma reisisin Eesti ja Soome vahel siis see naistevahe oli väga suur. Et kui ma tulin Tallinnasse, siis ma nägin kohe sadamas naisi, kellel oli seelikud peal ja kontsaga kingad ja niimoodi. Ja siis, kui ma Läksin Soome tagasi, siis kohe sadamas. Seal polnud seelikuid, õpe olnud kontsakingi, seal polnud. Värvituid hoolise paaris tunnis, see vahe, mis nägi, oli nii suur. Et see oli lapsele väga, väga kohutav. Tundub, et see raamat on sinu jaoks sügavalt autobiograafiline. Kas selle loo ära kirjutamine oli ka vabastav sinu jaoks? Ma sain paremini aru minu sugulaste elust ja siis missugune minu ema näiteks on, aga vabastav see pool nüüd sellepärast et need asjad polnud nii ebameeldivad, et oleks vaja olnud mingisugust vabastust. No siis, kui ma hakkasin kirjutama seda raamatut, siis mina mõtlesin ja minu ema mõtles, ma arvan, et minu sugulased ka mõtlesivat. Et need pole nii huvitavad asjad, et keegi tahaks need üldsegi lugeda. Kultuurikaja. Poliitilise värvinguga luulet on Eestis vähevõitu. Kui miski mäda on, siis pigem keegi susiseb vihaselt kodus omaette. Sel nädalal põikas balti raamatumessi raames Eestist läbi briti üks tuntum kaasaegne luuletaja Jamaika päritolu Benjamin see panna ja siinkohal võiks ju ette lugeda, kuidas talle on tahetud anda kuninglikke ordeneid ja kuidas ta neist keeldunud on. Või siis kuidas ta on mõjutanud brittide noorte kultuuri ja poliitikat. Kuid Riho Lauri saar palus mehel lihtsalt kultuurikajale rääkida, arvab endast inimestest ja maailma asjadest. Minu kohta on öeldud, et ma olen poeedid, näitekirjanik, muusik, näitleja, poliitagitaator ja isegi poliitiline kommentaator. Minu jaoks ei ole sellel tähtsust, ma olen kõigi nende asjadeni jõudnud läbi luule ikkagi Eestis vahelist sellist traditsiooni, kus inimene tuleb lavale ja hakkab oma luulet publikule ette kandma nendega sealjuures suheldes. Kuid Inglismaal on see väga levinud ja mulle endale väga meeldib selline esinemisvorm. Ma kirjutan oma luulet selleks, et seda publikule otse ette kanda. Ja seda ma teen ilmselt ka kõige paremini. Minu jaoks vist ei olegi paremat tunnet kui otse inimestele esinemine. Vaata teha on tore, eriti kui inimesed seda hiljem naudivad. Näidendit kirjutada on samuti tore ja näha, kuidas minu kirjutatud sõnad näitlejate käes elavaks muutuvad kuid mitte miski ei löö üle seda tunnet, kui ma suhtlen oma kuulajatega. Räägitakse väga palju televisiooni ajastust, raadiost ja internetist. On ju mitmeid võimalusi oma loomingut inimesteni tuua, kuid hea meel, deebet on siiski veel selline jõud, mis tekitab inimestes tõeliselt isu laupäeva õhtul tulla kodust välja ja kuulata mõnda sarnast hullu luuletajat, nagu kasvõi mina ise olen. Lihtsalt minu jaoks on selline vorm kunsti algus ja ilmselt on see ka kunsti lõpp. Endast erilises vaimustuses, aga ma olen tõeliselt vaimustuses nendest inimestest, kes soovivad kuulata laval meest, keda ei saa mitte elektroonika ega rütmid vaid lihtsalt tema enda sõnad. Me kasutame ju moodsat elektroonikat ja kõiki tehnilisi vahendeid, et lõppkokkuvõttes rääkida ikkagi üht ja sedasama lugu, lugu inimesest. Ja keegi ei räägi ju inimese lugu paremini, kui inimene ise. Minu luuret võib nimetada sotsiaalseks kommentaariks. Muidugi on see poliitiline, kuid ma ei tahaks seda sõna eriti kasutada, sest see võib tekitada vale arusaama. Üks minu kangelastest Bob Marley ei tahtnud kunagi oma muusikat poliitiliseks tunnistada, kuigi tegelikult oma muusika, no nii nagu meie seda mõistame, ilmselgelt oli 100, sama asi juhtub paljude teiste esinejatega, Ki ükski esineja ei ütle ju tegelikult meile, et tuleb minna hääletama veel vähem, et kelle poolt hääletada. Kuid nad kommenteerivad maailma ja räägivad sellest, kuidas inimesed nälgivad ja kuidas on palju kodutuid. Et maailmas tahad, mida tuleb peatada. Mulle mõnikord isegi tundub, et kui sa oled inimlik, siis sind hakataksegi tänaval poliitiliseks pidama. Minu luuland kommentaar ümbritsevale ja ma oleksin vastutustundetu. Ma ei vaataks asja enda ümber. See on lihtsalt elementaarne kodanikutunnetus, mida võiksid kõik tunda. Inglismaal ei ole enam neid samu probleeme, mis olid näiteks Thatcheri ajal 80.-te alguses. Meil pole enam töötas, kuid meil on tekkinud tohutul hulgal inimesi, kellele ei meeldi see töö, mida nad parasjagu teevad. Nii Suurbritannia Ajal kui kogu Euroopal on suur probleem sellega, mida nimetatakse globaliseerumis. Eks mind näiteks nimetatud globaliseerumisvastaseks. See pole tegelikult tõsi, ma olen kunstnik ja minusuguseid on olnud ammu ennem seda, kui tekkisid kõikvõimalikud McDonaldsit. Ma olen käinud maailmas ringi ja suhelnud paljude inimestega ja ma suhtun väga tõsiselt ja austusega teistesse kultuurides. Ja ma arvan, et sama võiks tunda iga teine inimene. Kuid globaliseerumine, mille vastu ma olen, on see, kus mõned üksikud firmad hakkavad kontrollima kogu maailma. Vaadake, kas see, mis on juhtunud maailma muusikatööstusega, kogu maailma muusika tootmine on praegu ilmselt nelja või viie suure plaadifirma kontrolli all. Ometi mängitakse ju palju huvitavat muusikat kuskil getodes ja mujalgi maailmas. Aga inimesteni see jõuad, sest mingid ülikondades mehed arvavad, et inimesed peaksid rohkem kuulama näiteks vestlejaid sarnaseid esinejaid. Sama käib ka söögikohta. Kui vaadata erinevaid kultuure, siis meil on ju tohutult palju huvitavaid kööke maailmas, olgu siis nimetatud kas või mehhiko või india kuid ometigi süüakse igal pool hamburgereid ja krõpse ja siis nimetatakse seda globaliseerumiseks. Minu jaoks kerkivad kõrvale küsimus ka sellest sellest inimesest, kes seda toitu valmistab ja kui vähe ta selle eest palka saab. Kui me räägime globaliseerumisest, siis me peaksime ju tegelikult õnnelikud olema. See ei tähenda, et me peaksime ajama lihtsalt suure hulga inimesi ühtekokku. See võiks hoopiski tähendada, et me tunneme lihtsalt äratundmisrõõmu, et meie sarnaseid inimesi on ka teisel pool maakera. See pool asjast tundub olevat sootuks unustatud. Hoopiski mitmed firmad on selle mõista täiesti okupeerinud ja nüüd tuleb välja, et et mingid üksikud firmad omavad enam kui pool maailmat. Ja sellised asjad panevad paratamatult mõtlema ja sellepärast peaks muretsema. Aunisin ühe ainuke asi, mis omab veel alternatiivset jõudu, on internet ja sedagi väga tõsiselt võtta. Paljudele inimestele, isegi Inglismaal ei ole arvutit. Et kõik need immigrandid ja vaesed ja töötud nii Inglismaal kui mujal maailmas ei saa endale tihti lihtsalt arvutit lubada. Ja kui me räägime globaliseerumisest, siis tasub meelde jätta pool kogu maailma elanikkonnast pole mitte kunagi teinud isegi mitte ühte telefonikõnet, ilmselt pole isegi telefoniaparaati näinud. Pooled neist, kes selle kõne on teinud, peavad helistamiseks jalutama kilomeetreid, rääkimata Aafrikast või Hiinast või Pakistanist, kus miljonitel ja miljonitel inimestel pole siiamaani elektrit. Meil on väga lihtne istuda siin Euroopas, käed rinnal risti ja öelda, et meie hakkame nüüd globaliseerunud. Tegelikult võidab kogu sellest protsessist siiski vaid üks pool ja teine pool maailmast ei tia globaliseerumisest mitte midagi. Need on sellised asjad, mille peale tasuks siiski mõelda. Isegi iga kultuurne sülelaps teab, et Eesti olulisemad kunstikeskused on ehitusmarket, ehituse, ABC ja ka rauda. Seda seepärast, et just sealt saab osta piiramatutes kogustest piss. Teip aga nagu iga kultuurne sülelaps ütleb, on kunstiloome alus. Just nõnda mõtled ka ameeriklane Michal Sõrnu, kes mõned aastad on oma töid värvide asemel teibiga teinud. Tulemused on alates tänasest näha Pegasuse kohvikus Tallinnas teibi mehega. Mihhail Tšernov, te teete oma töid värvilisi triipe kasutades. Ilmselt on seda juba tüütuseni teie puhul nämmutatud, kuid ometi küsin, miks mitte maalida? Miks mitte värvid? Tavalisem vastus sellele küsimusele oleks, et ma ei tea. Ma alustasin nõnda töötamist 1999. aastal pärast ülikooli lõpetamist. Ma olen alati olnud huvitatud sellest, et mitte kasutada akrüül või õlivärve, vaid kaasata siia teisi meediume. Ja ma ei mõtle siin niivõrd erinevaid segatehnikaid, vaid just kummaliste materjalide kasutamist. Ma olen näiteks värvinud lateksi peale sealt alguses huvi, aga konkreetseks läks asi siis, kui ma olin kord oma kodulinnas Los Angeleses ühes poes ja märkasin erinevates värvides teipi. Otsustasin nendega eksperimenteerima hakata ja nii see läks. Mulle tundub, et tegelikult ei ole teie tööde puhul olulist vahet, kas teha need värvide võimude vahenditega. Tulemus ja mõju on ikka sama. Samas on minu arvates mõnes maalis tekstuurid, mida õlimaali puhul oleks raske või võimatu saavutada tantsijana minek. Teisalt on oluline märgata, et just säärastel tüüpidel on Ühendriikides teatud tähenduses kuna neid kasutatakse sageli Hollywoodi tööstuses, võtteplatsidel ja mujal. Kuna ma kujutan tihti oma töödel Ühendriikide ikoonilise sümboleid, siis ma loodan, et siin tekib kena mäng kujutatu ja vahendi vahel. Motiivid, mida te kujutate, on seinast seina, lammastest, teleri, ekraanideni ja kukkedest makkideni. Kas teid üldse ei huvita, mida kujutada? Hästi ning. Matthias Tsycherige hoolin küll, mõtlesin, et ma arvan, et enamike kunstnike jaoks on päris keeruline leida teid, kuidas väljendada teistele seda, mis sinu peas on. Alguses keskendusin ma väga lihtsatele sümptomitele ka graafiliselt lihtsalt lahendatud sümbolitele, mis lihtsalt haarasid mu pilku. Tänaseks olen ma juba mõnda aega teibiga maalinud ja nüüd julgen ma teha, ütleme nii. Tikke moodi asju, pilte, mis mängivad isegi valgusega värvide vahekorraga ja nii edasi. Minu peas on ehk kakskolm motiivi, aga kui vaataja ei haara neid kohe, siis pole samuti väga hullu. Lihtsalt sümbolid, kirevad värvid toovad muidugi meelde popkunsti, milline on teie seisukoht popi suhtes. Pop tuleb tagasi isegi jaapani kaudu varu ees. Mulle see meeldib. Aga ma pole kindel ja ma pole ka mõelnud selle peale, kas mulle meeldivad ka popi visuaalse keele taga olevad ideed on seetõttu ei seo magama, tõid popi mõistega liiga tihedalt? Siin on lihtsalt visuaalselt sarnasused. Popkultuur on tihedalt seotud massikultuuriga, aga te olete ise öelnud, et teie tööd on tihedalt seotud teie enda lapsepõlvekogemusega seega isikliku mäluga? Muidugi Maidžadel, jah, seda nad tõesti on. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlve peale, siis peab ütlema, et kasutatavad sümbolid ei pärine sealt ja sinna ei jõua, nad on pigem asjad, mida ma kuidagi minevikust tean. Asjad, mida ma arvan, olen kunagi näinud. Siin on teatud määral retrot ja tesa puuefekti. Seega kujundid ei ole iseenesest lapselikult, aga nende tööde tegemine paneb mind mõtlema lihtsamate aegade peale aegade peale, mis ma olin veel laps. Teie tööd mõjuvad tõesti veidralt rahustavalt. Kas teil on veel mingeid teadlikult võetud eesmärke? Et maailmas juhtubki kohutavaid asju, on väga palju halba. Kui ma toon nüüd iluinimeste keskele, siis ma loodan, et suudan inimestele pakkuda võimalust rahunemiseks puhkamiseks isegi iluks või ükskõik milliseks tundeks, peaasi et see erineks nende argipäevast. Isegi kui see tunne kestab vaid mõned hetked. Te olete aastaid Eestis elanud, nüüd olete tagasi USA-s. Egoistlikku rahva esindajana pean ma küsima, mida te siit enda jaoks leidsite? Ma ei ütleks, et eestlased on isekad, nad meeldivad mulle. Siit lahkumist ma Eestis elades ei planeerinudki, et nii juhtus meiega, mis mind ehk enim hämmastas, oli see? Ma arvasin alati, et Eesti on midagi Venemaa sarnast. Aga see on ikkagi pigem Skandinaavia ja Euroopa, mis mulle meeldib, on veel vanade ja uute asjade segunemine ja ka see, kuidas inimesed hoolivad kirjandusest, muusikast muidugi ka disainist. Väga intelligentne rahvas. Kas Eestil on teie arvates oma visuaalne keel tänuna things, assina, shift things kanname ja, aga ma ei tea. Ma olen näinud ka mõningaid asju, mis on minu töödega üpris sarnased aga palju on ka vana, sellist nõukoguliku abstraktsionism, mida on ehk põnev vaadata, aga mis ei ütle kellelegi midagi. Ent siin on samas esile kerkimas terve rida kunstnikke, kes suudavad piire laiendada. Tänase kultuurikaja panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Meid saab kuulata vikerraadio koduleheküljel ning elektronposti aadress on meil padi ät r punkt.