Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kas paljas naise selg on porno? Kui mitu kilomeetrit kõnnitakse köögis maha filmist köögilood teeb juttu Karlo Funk. Kohaga peaks kõndima kultuuriajakirjandus Euroopa kultuuriruumis. Sellele vastab Märt Väljataga. Luuletaja François ser, paani nimest on järgi jäänud vaid initsiaalid, S S aga ka uus luulekogu pealkirjaga 2004. Jääge kuuldele. Eelmisel nädalavahetusel said Tallinnas kokku umbes 60 kultuuriajakirjanikku 20-lt maalt ja. Ütle see pealkiri oli kirjasõna vabariik, kultuuriajakirjad Euroopa avalikkuse sfääris. Esimene ja kõige olulisem küsimus, mis puudutab nii lugejat kui ajakirjanikku. Kirjastajat on muidugi see, kuidas olla ühtaegu kütkestav ja atraktiivne aga selle juures ka akadeemiline või siis vähemalt sisukas. Märt Väljataga, teie olite üks selle ürituse korraldajatest. Kas te leidsite sellele küsimusele vastuse või mingi retsepti? Võiks vastata lihtsalt nii, et atraktiivsus ei sõltu inimeste arvust, kes ajakirju loevad nendele tuhandetele, kes kultuuriajakirju loevad, ju nad on atraktiivsed ja selleks, et, et nimetada kultuuriajakirjandust aktiivseks, ei pea seal olema taga suured massid tuhanded või, või nii, sellepärast et nagu ka Kunstisfäärised kvaliteeti ei määra kunagi ära see inimeste hulgad, kes seda ostavad ja, ja tarbivad, viimasel ajal on ju üha rohkem räägid, võib-olla juba aastakümneid küll tegelikult sellest, et selline ühtne, haritud publik, kes luges samu raamatuid ja ja, ja sai enam-vähem samasuguse hariduse, kes oli üles kasvanud teatud kirjandusliku ja kultuuriliseks kaanoni peale, et see on nagu laiali pudenema, sed kultuur on üldse fragmenteerumas. Et sellisel juhul on raske leida ka sellist kultuuriajakirja, mis oleks universaalselt kütkestav ja kõikide jaoks. Pealegi kultuuriajakirjad ju ise jagunevad ka nagu kahte liiki, et ühed on sellised Militantsed ajakirjad, kellel on mingi oma kindel missioon või eesmärk, kes tahavad mingit oma vaadet avalikkusele tutvustada, endale järgijaid võita ja teised on sellised neutranud reaalsemad või kommentaari ja teabe andmisele pühendatud ajakirjad. Sellisel puhul on arusaadav, et näete Militantsed või mingi kindla missiooniga sõjakad ajakirjad, et need on ikka vähemuses. Aga samas jälle selliseid informatsiooni pakkuvates, nendel on oht muutuda igavaks. Varem oli see ajakirja roll nõukogude ajal just nagu suurem ja tõepoolest, et siis loeti rohkem ja tiraažid olid suuremad. Ent samas täna on neid kanaleid, milles seda informatsiooni ammutada palju rohkem ja tõepoolest sellist monopoli eksisteeri, kas kultuuri-huvi- või lugemuse olematus on siis nii-öelda näiline või on see siis ka kuidagi väga otseselt ajaga seotud? Jah, no ma ei arva, et üldsegi peaks kultuuri, ajakirjade, tänaseid tiraaže võrdlema nende tiraažidega nõukogude ajal, sest Nõukogude ajal ju teatavasti oli tsensuur ja paberi defitsiit ja mitmed muud tegurid ei olnud raha inimestel kulutada muude asjade peale ja, ja teatav opositsioonilisuse või vabaduse maikali sellel tegevusel küljes ja kõik see muutis kultuuriajakirjad äärmiselt atraktiivseks, tiraažid tõesti küündisid kümnetesse tuhandetesse, aga pigem tasuks heita pilk kõrvale naabermaadesse Euroopas maadesse, siis me näeme, et selline tüüpiline keskmine kultuuriajakirja tiraaž on täpselt sama suur nagu Eestis seda isegi rahvaste juures, kus on kümneid kordi rohkem potentsiaalseid lugejaid või keele oskajaid. Et selles mõttes ma ei arva jällegi, et me peaksime tingimata muretsema selle pärast, et meie sõnum jõuaks suurte massideni. Mulle muidugi meeldiks selline 19. sajandi kultuuri ideaal, umbes et igas kodus oleks klaver ja igaüks oskaks mängida shopaania Beethovenit, sellel aga, aga paraku tõesti aeg ei ole enam see ja me peame leppima sellega, et muusikat ka ei mängita enam kodus klaverit, vaid mängitakse CD-sid ja ja samamoodi eriti kehtib see ka muu kultuuri puhul. Aga näiteks sellel konverentsil, mis siis eelmisel nädalavahetusel oli, seal keerles jutt ikka päris palju selle ümber, et, et tegelikult, et võib öelda, et on olemas üks globaalne või selline universaalne kultuuriajakiri, mida haritud inimesed ma peaaegu üle kogu maailma loevad ja mingis mõttes maga, identifitseerib ennast väga tugevasti selle ajakirja lugejaskonna, aga see on New York Review. Kas seda ei maksa segi ajada New York Times, Pukrevjuugavaid New York Review of box on selline esseede ajakiri, mille tiraaž küündib 120000-ni. Aga ta on jah, seal kuidagi paradoksaalne. Ta New Yorgis välja antav Ameerika ajakiri, aga näiteks kui mõni Euroopa intellektuaal Timafegaartanaš näiteks on öelnud, et kui ta tahab jõuda võimalikult suure Palmse või üleeuroopalise auditooriumini, siis ta peab kirjutama New York Review'sse, sellepärast et Euroopas lihtsalt analoogilisi väljaandeid ei ole. Aga samas on tegu siiski parasjagu ameerika keskse väljaandega, seal arutatakse palju sellistel teemadel nagu Ameerika kodusõda, mõned sellised ajaloolised spetsiifilised Ameerika teevad, mis tegelikult Euroopa lugejale väga palju korda ei lähe. Aga siiski umbes pooled kirjutajad on seal Inglismaal ja nii edasi. Ja ja sellest ka koorus välja selline probleem, et kas tõesti selleks, et tekiks mingisugune üleeuroopaline intellektuaalide suhtlus ja esseede vahetused, tulekski üle minna inglise keelele ja selle ümber olid konverentsil väga tulised debatid. Peamine teema, mille üle ta siis juttu ajasid, oli, et kas Euroopa kui ühine vaimne ruum või Euroopa ühine avalikus. No see on jah, selline võiks öelda üldisem teema, mis on palju laiahaardelisem kui lihtsalt kultuuriajakirjad, kuigi kultuuriajakirjad puutuvad ka asjasse. Nimelt Euroopa Liit, millega me ju esimesel mail ühinesime, tahab olla samuti demokraatlik moodustis, vähemalt Ta esitab oma liikmesriikidele sellise nõude, et nad peavad olema demokraatlikud riigid, aga kas Euroopa Liit ise on demokraatlik nagu palju kahtlasem küsimus sellepärast et, et demokraatia tähendab ju rahvavõimu või tee Mose võimu hakkab, pole olemas sellist asja nagu ühine Euroopa rahvas kindla identiteediga Euroopa teemas. Ja siit küsimus, et võib-olla võib-olla ei olegi selle rahva kujunemine tõesti vajalik, aga vajalik oleks, et oleks vähemalt mingisugune mõttevahetus ja, ja ideede vahetus ja midagi sellist kindlasti toimib, aga huvitav on just see, et ta kipub käima Ameerikas Ta või vahendusel või vähemalt inglise keele vahendusel. Kui vaadata näiteks noh, kas või neid samu ajakirju, kes olid sellel kohtumisel esindatud ja nende sisu kordasid, siis seal on väga sageli nende tõlgitud materjalide hulgas korduvad samad nimed, samad filosoofid ja poliitilised kommentaatorid selles mõttes noh, päris Euroopa kultuuriüldsus nagu lagunenud ei ole, ikkagi on meil olemas mingisugune ettekujutus, kes on tähtsad esse Eestid autorid, kirjanikud, filosoofid, keda siis tõlgitakse, noh, võib olla näiteks sõjaeelsele, seal oli see pilt veel palju selgem, kõik sellised suured Euroopa nimed jõudsid näiteks korra vähemalt loomingust läbi käia. Isegi sellised tõusvad tähed nagu arvel ja saartele. Et tänapäeval on noh, võib-olla natuke raskem öelda, et kes on need kõige kõige tähtsamad kirjanikud, aga ikkagi nimed korduvad needki moodustavad teatava sellise vaimse ruumi, kus on selline mõttevahetus võimalik ja, ja see vaimne luu man, jah, ta on vajalik noh, nii hästi ajakirjadele nende eksisteerimise jaoks või kasvõi noh, sellisteks praktilisteks asjadeks nagu materjalide vahetuse või, või noh, teineteise julgustamiseks solidaarsuse jaoks, aga ta on vajalik veel sellisel põhimõttelisemalt tasemel, et selleks tõesti, et, et Euroopa liidust saaks või kujuneks välja mingisugune demokraatlik moodustis. Oleks tarvis, et, et oleks mingisugune kujuteldav ruum või mingi kujuteldav turuplats, kus saab mõtteid ja arvamusi ja ideesid vahetada. Lõpetuseks lisas Märt Väljataga, et tegelikult üheks selliseks Euroopa kultuuriajakirju ühendavaks ruumiks Euroopas on võrguajakiri eurosine aadressiga www punkt. Eurosine punkt com. Järgnevalt räägib Andreas vee ühest kummalisest nähtusest. Korralik kodanlane on ikka üks veider loom, ta ei tea midagi, tal ei ole maitset, tal ei ole kujutlusvõimet, tal ei ole esteetilist haridust. Mõtet tema pähe ei tule, tema pitsitab oma koera ja kastab muru. Ja kõige selle juures on ta jumala veendunud, et just tema teab, kuidas elada õiget elu ja et tal on moraalne õigus seda kõigile teistele ka õpetada. Paar päeva tagasi näitas Pärnu linnavalitsus neile jälle, kuidas kodanlase kaks põhitunnust on agarus ja rumalus. Lugu lihtne. Tartu kõrgema kunstikooli foto vilistlane Pille Paala tekitatu festivalile plakati plakatil on tütarlapsed tätoveeringuga, selg ainult selg. Pärnu linnavalitsuses aga ütles selle peale, et see on porno ja keeras plakati ülespanemise linna piirides. Mida öelda, esimese hooga tahaks öelda selle vana kuulsa lause, et käed vajuvad rüppe ja sinna nemad jäävadki. Kui tütarlapse selg on porno, siis ametnikuhärrad ja prouad kuidas käituda näiteks inimesega, kes tuleb kontorisse, kinnitab teile. Nurgas seisev dokumentide kapp on kohutav kiskja tiiger, kes murrab kohe kõik ruumis viibijad maha. Kui inimene sellisest veendumusest ei taganenud, siis hea tava kohaselt kutsutakse talle psühhiaatriline kiirabi sest temaga on pahasti ja teda tuleb ravida. Sama lugu on tattoo festivali plakati ära keelanud Pärnu linnaametnikega. Neid tuleks käsitleda ühiskonnaohtlikke hulludena. Kusjuures ma ei mõtle seda kujundlikult, vaid otse nagu arst, kes soovib patsiendile ainult kõige paremat. Ja nad tuleks kiiresti saata vaimuhaiglasse ravile ja vabastada nad neile haiguse tõttu üle jõu käivast tööst sest nad ei tee lihtsalt ümbritseva reaalsuse ja nende peades asuvate segaste hallutasinatoorsete kujutluste vahel mingit vahet. Tähendab nende karjäär koera pissitajatena on läbi, pärast ravikuuri lõppu tuleks hakata mõtlema neile jõukohasem näiteks kunstniku ameti peale. Aga sõbrad ütlesid mulle, et ma kombineerin üle, kui ma niimoodi mõtlen. Üks sõpradest näitas mulle uudist Saksa abielupaarist, kes oli kaheksa aastat koos elanud, aga pold lapsi saanud. Ja kui nad siis läksid arsti juurde viljatuse põhjust uurima, selgus, et nad lihtsalt ei teadnud, kuidas lapsi saadakse ja neid tuli põhjalikult õpetada. Ja kui palume plakati ärakeelamise puhul on tegu näiteks sarnaste hobidega inimestega, siis pole põhjust muretseda nud, surevad ise mõne aja jooksul välja. Aga teine sõber ütles, et asi on veel palju lihtsam, et lihtsalt petufestivali korraldajad maksid linnavalitsusele korralikult, et plakati ära keelaksid. Sest ärakeelamise uudis levib ikka nagu kulutuli ja nüüd tead sellest festivalist Eestis iga põlvepikkune poisike, ka need plakatid ripuvad igal pool internetiportaalides ilma igasuguse organiseerimise ja reklaami ja jamata. Nii et tegelikult on Pärnu linnavalitsus hoopiski tattoo. Festivali suursponsor. Häirekellad löövad, kas pole? Kes arvab, et FPS on tähestiku kaks esimest tähte, pangu parem heaga raadio kinni. FS tähendab nüüdsest endist François serpooni luulet kellel ilmus just äsja luulekogu pealkirjaga 2004. Kust tulevad tema tekstidesse lepatriinud ja masinad, Lasnamäe bussid ja luuletajad. Seda küsis Eero Epner. Alanda ennast. Oma juuksed, tuleta kätele stigmad, lõigu randmeid ja peopesi sureta oma liha. Alanda ennast. Lange põlvilin keset tänavat asfaldile. Poriloigu ees. Inetu luteri kiriku kõrval. Buss number viie peatuses. Langeta pea eri, hüppa suvast vett. Suurte söömudega. Alanda ennast madalamaks kui loom madalamaks kui masin. Ole FPS. Nii, ja nüüd kirjuta luuletus, mis tunne on? DFDS, kuidas ise võrdleksite oma nüüdset luulekogu eelmise tekstikoguga valgete kaantega raamat mulle tundub vormiliselt näiteks tekst on muutunud kuidagi jutustavamaks ja traditsioonilisi luulevõtteid kas või näiteks riimi on võrdlemisi napilt ja sama võiks öelda ka sisuliselt, ehk nagu sa ise ühes tekstis ütled. See asi on elu, see ei ole luule, siin pole metafoori. Põhimõtteliselt ma ütleks niimoodi, et see 2004 on tegelikult sellesama suuna jätk, mis algas juba eelmises luulekogus valgete kaantega raamatus. Tegelikult ka see oli selline aus ja võib-olla isegi massohistlikult. Jah, vaid võiks olla täitsa niimoodi massohistlikult. Ennast paljastav sisult ja vormilt juba seal algasse, ausus, vormi osas või liikumine lihtsuse poole. Aga see on õige küll jah, et seal olid veel mõnede riimis luuletused ja oli ka muid vormi eksperimente või selliseid kirjanduslikke võtteid nagu graafilist luulet ja midagi seal oli veel. Et niisuguseid asju tõesti selles enam ei ole. Üks intervjuu, mis ma andsin Sven Vabarale ajakirja looming jaoks paar aastat tagasi, siis ma ütlesin niimoodi, et et ega tegelikult ma ei. See, mida ma teen, ei olegi looming, et see on loominguline eneseväljendus. Kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis, siis ma ei ole üldse kindel, kas on ülepea loominguline eneseväljendus. Kindlasti on see eneseväljendus. Ja kas see üldse on luule, kirjandus, kunst? Ma ei tea. Ja kui ta ei ole, siis, siis ei ole minu jaoks probleem. Sinu kogu algab Topeldatud autoripositsioonide määratlemisega esimeses tsüklis FS, kes ta on ja kust ta tuleb joonistada, sellised üldised raamistikud teises ütleb muu hulgas, et selleks, et olla sina ehk siis FS alanda ennast madalamaks kui loom madalamaks kui masin. Kuidas sa ise oma autoripositsioone kirjeldad? Juba koolikirjandustundi, sest me teame, et ei tohi kunagi päris võrdusmärki tõmmata tähendab autori isiku ja, ja selle mina vahele, kelle nimel kõneleb. Et kui raamat algab sellega, et no näiteks mõni alles läksin trepist üles, siis me ei pea tingimata mõtlema, Agatha Christie läks trepist üles, vaid läks hoopis ära heistings. Aga minu puhul võib päris julgelt sele võrdusmärgi sinna isegi panna. See on tõesti selline Ausja piinlikult aus võib olla kogu. Ja siis esimene luuletus on siis selle mina tutvustas ja see see, mille esirida on, alanda ennast, see oleks siis nagu loomemeetodi kirjeldus või selgitus ühesõnaga tekst, mis kõneleb sellest kuidas need tekstid on sündinud, alanda ennast madalamaks kui masin madalamaks kui loom. Nii, ja nüüd kirjuta luuletus, noh, ja siis see tunne, mis, mis on see siis ei. Ei saa olla ju kuidagimoodi mingi ülev poeedi poos või. Või midagi säärast. Minu jaoks oli huvitav vaadata ka iroonia kasutamist sinu tekstides, et kui valgete kaantega raamatus on seda ka seda irooniat, siis kogu tundub ometi kuidagi kuidagi ähvardavam jängistavam. Aga uues raamatus ei ole ka asjad kõige helgemad, aga tekstid lahendavad selle ähvarduse kuidagi läbi iroonia isegi isegi vahel. Eneseiroonia, oled sa nõus sellega? Ja, ja ma arvan, et iroonia on küllap mulle endale kogu aeg omane ja ja ka eneseiroonia, ja kui sa ütlesid midagi umbes sellist, et iroonia ja isegi eneseiroonia vaat siin ma võiks siis eluealise kõrvalepõike. Noh, eks see raamat ole ka elust, millestki muust, on nii, et ma luban endale elulise kõrvalepõiked minu arust tõeliselt irooniline inimene saab tulla ainult see, kes kes on ka eneseirooniline. Aga üks huvitav asi on see, et sa seda küsimust formuleerida kasutasid sõna helgem ja kui mina seda sama raamatut seda materjali kokku pani, siis millalgi mul tekkis selline mõte, et see tuleb vist helgem kogu kui eelmine ja nüüd, kui ta kokku sai, nüüd ma ei ole selles enam üldse kindel. Eelmine oli tõesti selline, võib-olla valulikum või selline teravam valu tungis sealt esile. Ja 2004 jällegi on noh, võiks öelda, et seda on asendanud rahu, aga omakorda, mis asi see rahu on, et kas rahuned keskeale, läheneva mehe illusioonidest loobumise ja künismi tagajärjel saabunud tõeline rahu või, või on see selline stabiilne, ilma mingite valu purseteta depressioon või hoopis midagi muud või, või ei ole üldse rahu, õige sõna selle? See on nüüd jälle omaettegi. Mulle torkas silma ka, et, et palju on luuletustes selliseid kohamääratlusi ja autorimina ankurdab ennast enne teksti käivitamist kuhugi ruumi ja tekst hakkab samuti mööda ruumi liikuma. Näiteks sellised katked pohmell ühises kehas lae all nagu udu ja isikus ukselingil nagu raske tolm. Akna taga on unenägu tooli peal su sukad põrandal, midagi minu või teisal. Öösel kolmveerand neli Harju- ja kuninga tänavanurgal või jälle teises kohas toidukaupade osakond Tartu kaubahallis ja nii edasi. Millest see koha määratlemine sinu arvates tuleb? No tegelikult tuleb juba iseenesest sellest, et kui ma kirjutan reaalsusest. Ma kirjutan endast ei kirjuta mitte ainult enda tunnetest, enda mõtetest ja enda kehast, vaid ka inimestest, olukordadest ja ruumidest, mis ümbritsevad seda keha ja mõtlevat olendit. Sest need tegelikult ikkagi kõik mõjutavad ka kuidagi seda mina. Kui ma kirjutan armastusest, siis nii lihtsalt võib-olla ei teki kriitikul küsimust, et miks luuletaja oletab armastusest, aga tegelikult noh, minu jaoks armastus on samasugune reaalselt eksisteeriv jõud või, või nähtus või asi nagu see harja, kuninga tänava nurk, kus me praegu oleme. See on sellest samast kohast täielikult. Ja ma ei kirjuta asjadest, millest ma ei, ma ei tea. Mis on mulle võõrad. Ma ei tea, kas sina tead, mis asi on ö miili mallisus. Raputad pead. Mina ka ei tea, sellepärast ma ei kirjutagi sellest. Luuletajad luuletavad luulatamisest loevad selle valjul häälel luuletajatele etta. Tajad kirjutavad luuletamisest, luuletajad räägivad luuletamisest, sõidavad üle tuulise mere 10 tundi rongiga põhja. Et saaks seda kõike teha. Nende hulgas. Üks on vait. Mõtleb oma naisest, tahab koju tagasi. Seega mõni luuletaja. Naha- ja suguhaiguste haigla uksel kohtan elavat klassikut. Ütleme teineteisele tere. Küllap ta nahk on löödes. Küüne peal, kasvab seen. Või tuli tuttavat vaatama. Küllap ta mõtleb minust sama viisakas mees, nagu ta on. Kuid null on üks teine haigus. Ükskord tuleb ikka täiskasvanuks saada. Kas ka klassikuks? See ei ole kindel. Me sünnime haiglates pikad luitunud koridorid, vaikuses kajavad sammud, õhk täis kloori ja ravimihaisu seintesse imbunud haigused. Meie nimed on kirjas, kõik on kontrolli all. Paberid on kaustades, kaustad luku taga. Välisukse ees, valvuri laud. Täna enam sind vaatama keegi tulla ei saa. Akna taga hämardub teisel pool maja surnukoor. Võta jalad eest, ütleb koristaja. Ma ei karda liblikaid ega ega, ja ega ega leppadriinusid isegi teatas valjul häälel punase mütsiga laps. Hommikul Lasnamäe bussis. Sina, kes sa koostad valemeid ja paneb meid reageerima Annaga meile julgust, mitte karta seda, mida me ihaldame. Köök on tore koht, köögis saab süüa ja köögijutud on samuti erilised. Aga rootslased olevat kunagi teinud uurimuse, et perenaised kõnnivad köögis askeldades aastas maha tuhandeid kilomeetreid. Filmikriitik Karlo Funk räägib praegu sõpruse kinos näidatava filmid Köögi lood taustal, kuidas köögis on võimalik vaadelda ka põhjamaalaste üksildustunnet. Kööki aitas vaadata Riho Lauri Saar. Põhimõtteliselt filmi lähtekohaks on siis tõesti üks uuring. Mida Norras viiekümnendatel hakati läbi viima, täpselt need eeldused olidki, et oli teada, et perenaised läbivad kodus väga pika maa selleks, et oma igapäevaseid toimetusi teha ja seda ökonomiseerida, siis otsustati välja töötada selline universaalne köök, kus kõik asjad oleksid õige koha peal, et hoida kokku jalavaeva ja tehase liikumine ökonoomseks. Nüüd kogu see kampaania, kui ma õieti mäletan, algas tegelikult hoopis Rootsist ja siis juba seal algus ise, kuidas täpselt ühesugused vagunelamud kümnete kaupa sõidavad läbi Norra selleks, et seada ennast sisse sellistes üksikutes talumajades ning filmi peategelane satubki siis endalegi ootamatult elama üksiku mehe juurde. Nende selline suhe, kus üks peab olema vaatleja, teine peab olema vaadeldav, kes ei tohi tennise kokku puutuda. Kumbki on teineteisele peaaegu et nagu selline teaduslik objekt, vähemalt uuritav uurijale, see loob koomilise eelduse inimsuhete arenguks. Film ise siiski kasutab pigem neid dramaatilisi võimalusi ja püüab esile tuua just seda, kuidas ühiskond ise loob endale kunstlikke piiranguid, mis inimeste õnnelikkust takistavad või mis nende igapäevast elu segama hakkavad. Ning selles mõttes on see kindlasti niimoodi üldistus, et Põhjamaades on see ju üksinduse ja inimesed tegeliku seesmise teema olnud väga oluline. Põhjamaade eelmise sajandi alguse näitekirjandusest alates on olnud karakterite psühholoogiline avamine ja siis nende suhted nagu kitsas, piiritletud inimgrupis kesksel kohal. Et ilmselt on see väga selline põhjamaine Filmuma kultuuritaustalt, ent samas ka arusaadav igal pool mujal tänu just sellele esmapilgul absurdselt kostavale eksperimendile. Tegelikult see ei ole nüüd sedavõrd sümbolistlik film, ta on ikkagi niimoodi mõrkjalt koomiline kogu oma tegevuse jooksul, seal on nagu väga palju detaile, mis annavad asjale kergelt sellise absurdse mõõtme, mis võiks välja sümbolismi nimelt kööginurgas, siis on vaatlejal selline pooleteise kuni kahe meetri kõrgune kõrge puust tool, kuhu ta redeliga ronib ja siis ta istub seal terve päev läbi ja joonistab üles, kuidas tema siis nii-öelda maja peremees liigub köögis et siis nende andmete töötlemisel tulevikus saaks siis sedasama kõige ökonoomsem köögimudeli luua. Ning noh, loomulikult nad ühel hetkel ei pea vastu sellele survele ja sõbrunevad ja ühel hetkel, kui nad on vist, kui ma ei eksi, siis koos natuke pidutsenud, siis, siis see vaadeldav ise joonistab ka üles kohviku, selles mõttes ta teeb ära selle vaatleja töö ja neist siis see just on see punkt, mis võib edaspidi nagu vastuollu selle uurimuse tellinud inimestega. Samamoodi tegelikult ka võimukriitika võib olla sellise riigi või süsteemi kriitika selles suhtes, et Need on need alati need instantsid, mis ootavad, et asja tehakse korrapäraselt ja rikkumine viib nagu ka selle vaatleja vallandumiseni, et pigem soovitakse otsida sellest silmistest mõtet või sellist punast niiti nende tegelaste käitumises ja nende erinevate tasandite suhtumises üksteisesse, mida need inimesed esindavad ja kuidas nad üksteise vahel läbi saavad ja mis on üldse nendest suhte eelduseks, sest sa jätad selle taustal, mida meie oleme kuulnud Põhjamaade liberaalsest elukorraldusest. Tähendab, selle taustal on suhteliselt ikkagi hierarhilise mulje. Ta annab mõista, et lihtsa köögi, inimese võime kõrgemaid instantse mõjutada on sisuliselt olematu ja on oma ühiskonnas üksinda. Sellest uurimusest ka veel korra, et kas on nagu reaalselt aset leidnud selline uurimusi. Jah, see põhineb täiesti autentse uurimusel, mis vähemalt režissöör on nii väitnud ja usutavalt see nii ka on. Ning noh, laiemalt rääkides nagu filmitaustast või Norra filmitootmise taustast siis praegu on sellele filmile valmimas ka järg kilod kaks. Et kuigi Norras endasse film väga suurt publikumenu ei saavutanud, siis sellest hoolimata, Ta on ta tänu sellele, et oli eelmisel aastal kanni festivali ühes kõrvalprogrammis, mis paljude kriitikute arvates oli palju tugevam programm kui võistlusprogramm. Tänu sellele platvormile saida suhteliselt hea vastuvõtu terves maailmas. Ning tuleb tunnistada tegelikult, et see idee on originaalne. Ei saa öelda, et me oleks millestki sellisest kuulnud. Kuigi ta on selline võib-olla natuke aeglane ja oma toonilt minimalistlik või väheste väljendusvahenditega filmi, siis sellest hoolimata on ta nagu inimliku üldistusena väga kuidagi veenev või, või melanhoolne. Ja tegelikult on sellised filmid haruldus igas põhjamaas selles suhtes, et kogu filmi tootmine Põhjamaades, mis ulatub, ma arvan, tänapäeval võib olla ligi sajakonna filmini kui kogu Skandinaavia kokku lugeda võib-olla siiski natuke vähem orienteeritud publikule, sealt tulevad lood, mida me ühel või teisel viisil oleme näinud. Ja sellisele kunstilisele filmile on ikkagi jäänud suhteliselt väike nišš terves Põhjamaade filmitootmises. Ja ka Norra ise on just viimase paari aasta jooksul läinud seda teed, et nad on lõpetanud selliste tõeliselt suurte produktsioonide tegemise, kus mängivad Gerard Depardieu, mille eelarve on miljoneid eurosid ja suunanud selle raha väikeste ja noortefilmide tegemisse, see tähendab Norra filmitootmise arv on kasvanud kaks korda, kuigi selleks ei ole antud märkimisväärset suuremaid summasid. Ja kui ma ei eksi, siis siiski köögile ots. See film on valminud veel filmitootmise süsteemi all, aga siis loomulikult mitte suure eelarvega, ta on lihtsalt üks selline näide kvaliteetsest, Põhjamaade psühholoogilisest kinost. Ja pole üldse kindel, et selliseid filme nüüd väga palju tulevikus ka olema hakkab. Tänase kultuurikaja panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Kuulake meid vikerraadio koduleheküljelt ning kirjutage, mida te kuulsite elektronposti aadressil vadi ät r punkt ee. Kohtumiseni nädala pärast, seniks olge terved.