Täna tahan rääkida ärrit tusest mõnikord sügavasti halb avast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidikene häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele. Enamik öö jooksul kogunenud uudistest mõte ja arvamusavaldustest kirjadest on ühel või teisel viisil ärrit lähevad. Ja ma ei räägi mitte sellest, nagu ei saaks mu enda eluga hakkama või tunneksin end läbi põlenud või inimpihkajalikuna. Ei, ei. Ma räägin sellest enamasti vaid natuke kratsivast tundest, justkui ebamugavast, särgi, õmblusest või lahtisest niidiotsast, mis kraabib naha vastu tegemata haiget, päriselt küll aga kamatult. Nende väikeste ärritajate all silmas kõikvõimalikke skandaale ja skandaalikesi, mis tuima regulaarsusega eesti elu tahtsin esimese hooga öelda, raputavad aga ei raputa ju vaid lihtsalt kerkivad eikuskilt, ärritavad mind ja kindlasti ka teid, kallid kuulajad ning sumbuvad siis taas eikuhugi. Veel pean silmas kõikvõimalikke ebameeldivusi ja jubedusi, millega uudisajakirjandus meid iga päev ohtrasti kostitab. Olgu selleks liiklussurmad, mingid kurikamehed ja statistid, lennuõnnetused ja looduskatastroofid, korruptantidele, ärimehed või mingis teises ilmas elavad ja sealt arusaamatu sisuga, kuid olemuselt ärritavaid sõnumeid edastavad poliitikud. Rääkimata sellest, kuidas sellele kõigele reageeritakse sotsiaalmeedias või milliseid pseudoteemadele keskendunud lahinguid seal muidu lüüakse. Niisiis pean silmas meie igapäevast ärritust? Otsisin tegelikult tükk aega ja kasvava närvilisusega kasvava ärritusega teemat tänaseks päeva kommentaariks. Kuulasin ka kolleegide viimaste päevade ja nädalate jutt, et end kuidagi inspireerida lasta. Päriselt see ei õnnestunud või noh, ainult kaudselt kuulasin, kuidas, kallid kolleegid ja ma räägin praegu tõesti ilma igasuguse irooniata kommenteerisid üht või teist päevakajaliste huvitavat teemat, tegid seda valdavalt nutkelt, asjalikult, mõni lausa suuresõnalise elegantsiga ning närisin ise närviliselt küüsi. Mõtlesin sellele, kus on siis ometi see minu teema. Kas peaks rääkima näiteks sellest, et Marju Lepajõe sai üleeile Enn Soosaare-nimelise eetilise esseistika auhinna? Palju õnne talle, muide mul on hea meel, et sai või kas peaks mõtisklema mühinal läheneva vabariigi aastapäeva ainetel, nagu on siinsamas rubriigis soovitanud praegu riigi juubeliaastal teha Kaupo Meijel. Või leiaks äkki mingi kirjanduslähedase teema? Mida rohkem ma mõtlesin ja mida rohkem teemasid peast läbi käis, seda rohkem taipasin, et ma ei suuda, et ma ei leia seda teemat ka sotsiaalmeediast, kus käivad valdavalt mingid ideoloogilised lahingud ja üksteise solvamine. Või siis näed pilte ja videosid naljakatest loomadest. Veel sain aru, et seda teemat ei leia ma ka ajakirjandust lapates. Olümpiapoliitilised, pinged siin ja seal, katastroofid, sõjad ja kriisid. Kas siis tõesti oleks lahendus eskapismiks? Mingist raamatust huvitava mõttekäigu leidmine ja selle üle heietamine? Muide, katsusingi ärritavad mõtted peast visata, võtsin raamatu ja hakkasin lugema. Ja leidsingi ühe väga hea mõte, mille üle mõtisklema jäin. Kõlamseni. Õnn on seotud mõistusega ja ainult mõistus saab seda ära teenida. Ei, ma ei hakka ütlema, mis kirjandusteosesse pärineb, sest sain aru, et ma ei hakka sellest rääkima. Miks, sest olen jätkuvalt ärritunud ja mille peale kõige eimillegi ja mis on lahendus? Ei olegi? Tean, on inimesi, kes loobuvad sotsiaalmeedia kasutamisest, kes ei vaata ega kuula uudiseid, väldivad telekat ja eelistavad ka kirjandusest vaid klassikalisi tekste. Need inimesed elavad luksuses. Aga meie teised meie, kes me ei saa elus niimoodi eemale tõmbuda, mida peame tegema meie, et mitte lasta igapäeva pisi ärritustel endast võitu saada. Ütlen ausalt, ma ei tea. Vahel aitab hea seltskond, vahel raamat, vahel suurepärane söök, vahel, mis siin salata, õlu mulle tõesti meeldib õlu. Aga ilmselt kuskile siia saladus maetud ongi kõik need retseptid üheskoos ja mitte ükski neist eraldi igaühte natuke, aga mitte ühtegi liiga palju. Sest jah, nagu selles õnne tsiteeritud lauses, mille allika ikkagi saladuseks otsustan jätta mitte ainult õnn ei ole seotud mõistusega, vaid ka võime hoiduda ärritumast igapäeva, pisiasjade, häirivate, mõtteavalduste, masendavate uudiste ja lihtsalt infomüra peale. Seda tuleb endale lihtsalt aeg-ajalt meelde tuletada ja tegelikult juba läkski paremaks, loodan, et teil samuti.