Kord aastas head vabariigi aastapäeva soovides mõtleme ja räägime enamasti vabariigist. Märksa vähem pöörame tähelepanu selle soovi esimesele headust puudutavale osale. Vabariigi aastapäeva kõnedki on olnud traditsiooniliselt murekõned. Arvamusartiklites räägitakse väärtuste ja nähtuste erosioonist heade kommete, elamisväärtasjade väärt mõtteavalduste kadumisest maailmas. Pakun lühikese loetelu asjadest ja nähtustest, mis erinevate hiljutiste arvamusavalduste alusel Eestis praktiliselt juba hävinud on. Esitan neid nähtusi siin tähestikku, see tähendab mitte häbimise järjekorras. Eesti keel, eesti rahvas, eestlus laiemalt, lihtne maksusüsteem, loogilise mõtlemise oskus, lugemus ja lugemisharjumus, eriti noorte oma. Maaelu ja põllumajandusmetsad. Odav alkohol, olümpiavõitjad, pedagoogika, puhas keskkond, suvi, talv, turvalisus, vaba aeg, vaikus, vaimne tervis. Seda loetelu võib igaüks täiendada või jätkata. Hävingukuulutajaid, ükskõik kui armsalt või intelligentselt nad seda ka ei tee, soovitan uue aastasaja hakul sõbralikult ja ilmtingimata sõbralikult mitte üleolevalt eirata. Ja kui tekibki mure, et noorte lugemis oskus, põllumajandus või metsad on vahepeal kaduma läinud, siis rahunemiseks piisab sellest, kui lahti võtta statistikaameti kodulehekülg või mõni muu tõenduspõhine infokeskkond ja vaadata, kui hästi meil viimase veerandsaja jooksul tegelikult on läinud. Ärge uskuge neid, kes kuulutavad kadu ja ütlevad, et vanasti oli parem, et moodne maailm on täis nii füüsilist kui vaimset saasta. Nad elavad minevikus ja tahavad, et ka meie oma tähelepanu seda väärt ja kiiresti riknevaid ressurssi minevikku taga nuttes raiskaksime. Jah olnud, tuleb tunda sellest õppida, aga olnus tuleb osata lahti lasta. Ma isiklikult olen alles viimasel ajal hakanud suutma mitte põdeda omaenda isikliku ajaloo pärast mitte üha uuesti uuesti sorkida mingites ebameeldivatest minevikku seikades. Näeme telerist söögi alla ja peale hambapastad ja hügieenisidemete reklaame. Aga ka hing vajab täpselt samasuguseid hügieeniharjumusi nagu hammaste pesu. Kõlab trafaretselt, aga kui suunaksime kasvõi osa muretsemisse pandud energiast headusesse, suudaksime liigutada mägesid. Headus on nimelt sama energiamahukas tegevus kui muretsemine. Headus ei ole saavutatav ainult tunnete või hoiaku jõul. Headuse üks eeldusi on empaatiavõime. Empaatia eeldab aga mitte niivõrd südame, kuivõrd mõistuse oskusliku sihipärast ja energiakulukat kasutamist. Palju on räägitud võõravihast või sellele vastandavast oma vihast. Viha on mõnede filosoofide järgi meisse bioloogiliselt kodeeritud. Nii võõra kui oma viha näol on tegemist väga tugeva emotsiooniga, mida saab hallata ainult mõistuse jõul. Sellega, et mõtleme end iseendast välja kellegi teise, kasvõi parema, ihaldusväärsema, mina olukorda. Me ei saa kunagi päriselt tunda seda, mida tunneb keegi teine. Küll aga saame end mõelda tema olukorda ja kirjeldada olukordi võrdlevalt põhjus-tagajärg seostes. Pelk tundepõhine, emotsioonipõhine, sallivus või liberaalsus võib teinekord olla sama pime kui rassiviha. Tõeline headus ei ole lihtsalt hingeline puus ega ka pelgalt liigisemisest murest hoidumine vaid pidev ning mõistuse ja sihipärane töö. Headus on sama nakkav kui mure või viha. Aga erinevalt neist pole headuse tasuvuskõver, kõverpaid üsna püstine joon. Ma ei räägi seda kõike siin kui headuse musternäidis. Vastupidi ma räägin siin kui inimene, kes on ise kogenud, kuidas hoolimatus kas või mingites inimsuhtelistest detailides võib päädida kaosega. Muretuse õnnelikkus ei pea tähendama Esscapismi põgenemist kuhugi paralleelreaalsusesse või asendustegevustesse sulgumist tehislikku hullikeseliku turvamulli. Muretus, vastupidi, eeldab julgust taluda konflikte, jääda ka tüli kestel rahulikuks. Ja isegi kui rahu on kadunud, suuta end konflikti osapoolena kõrvalt vaadata ja vajadusel olukorda või ennast rahulikult ja loovalt. See tähendab kõigile kasulikult lahata. Üks olulisemaid oskusi, mida oleksin tahtnud, et omal ajal üheksakümnendatel kool mulle ellu kaasa oleks andnud, on targa tülitsemise oskus. Tülitsemine on kunst. Tüli tuleb harjuda taluma ja väärtustama. Iga pinge omab loovat potentsiaali, aga seda näeb ainult siis, kui me ise oma tunnetel end pimestada ei lase. Konfliktid ja kriisid elus võivad olla tõelised kingitused, kuivad osata head ja õiget tüli ära tunda. Olgem loovad suuremeelsed häda ja sihipärased tülitsejad, mitte väiklased, riiukuked või huupi vigisajad. Murevaba ja tülide rohket uut aastasada sulle Eesti hea riik.