Eligaja. Tere, head klassikaraadio kuulajad. Märtsikuu teise heliga ja keskmes on Toivo Tulevi teos Black Mirror mis tõi heliloojale 2000 seitsmeteistkümnendal aastal LHV heliloomingu preemia ning mis kõlas taas ERSO kontserdil eelmisel reedel. Oma mõtteid jagab näitleja Lauri Kaldoja. Arvustamisel on Tallinna kammerorkestri kontsert, kus orkestri ees oli viiuldaja Kolya plaher. Kontserti kuulas muusikateadlane Aare Tool. Maarjamäe lossis toimunud vene romansside õhtul käis laulja ja vokaalpedagoog Tiiule vald. Loomulikult ei saa me üle ega ümber uudisest, et aprillis sulgeb uksed 25 aastat tegutsenud plaadipood lasering, kas üks pohh siinse plaadimüügiajaloos on sellega lõppenud? Stuudios laseringi veterantöötaja ja muusik Anders Melts. Saatejuhid on Miina Pärn ja Lisete velt head kuulamist. Me räägime järgnevalt Tallinna kammerorkestri viimasest kontserdist, see toimus teisel märtsil ja sedapuhku oli orkestri ees mitte dirigent, vaid viiuldaja Kolja plaher, kes on orkestriga ennegi koostööd teinud ja kontserti külastas Aare Tool. Ma küsin alustuseks, kuidas mõjutas orkestrit seda kontserti ised dirigenti tegelikult ei olnudki. No see dirigent ei olnud, ei olegi nii väga ebaharilik, seda on ikka tehtud nahk, ajalooliselt on sellel omad traditsioonid aga tõepoolest, seekord siis oli Tallinna kammerorkester meie ees niiviisi dirigente selle sõna tavapärases mõttes puudus, aga seda ülesannet täitis, korjab lahver siis esimesest puldist ise ka siis soleerides ja ja siis ka seda juhatades nagu kontsertmeistrina. Ja selline praktika noh, sellesse võib suhtuda erinevat moodi, kõik oleneb ikkagi sellest, kuivõrd on orkestandilise sellise musitseerimis viisiga harjunud. Kui nüüd tulla selle ühe teose juurde, kus koolja plahere soleeris, see oli siis nendeks viiulikontsert siis sa loomulikult oli seal praktika eriti märkimisväärne teatud põhjustel. Aga no kõigepealt sellest teosest ma usun, et nii mõnigi, kes kontserdile tuli või sinna plaanis tulla võis kohale jõudes olla veidi üllatunud, sest kes väga tähelepanelikult kava uurinud, eelnevalt see võib-olla ei märganudki, et kavas ei olnud mitte nendel soni viiulikontsert e-moll ehk see, mida kõik teavad vaid hoopiski mendel soni, viiulikontsert-d-moll. Tegemist on siis ühe tema lapsepõlveteosega loodud 1822. aastal siis kui Menderson oli 13 aastane ja kuidas need koolev laher sellist korraga juhatas soleeris? Noh, see praktika oli üsna huvitav, tal oli kaks noodipulti korraga, üks oli orkestri poole, teine olid publiku poole, see, kus ta mängis soolopart. Nüüd loomulikult võib selle peale kohe tekkida küsimus, et kuidas on samuti võimalik, et soolopartii ja orkestri partituur siis korraga ees sest ei saa ju mõlemat korraga. Siis käigu sai mõlemal lehte keerata orkestri partituuri nimelt. Aga kool jääb, laher oli selle väga elegantselt lahendanud, seda oli näha vähemalt esimestest ridadest. Ta oli nimelt siis pannud sinna vastavatesse kohtadesse järjehoidjana lipikud vahele ja siis, kui see vastav orkestrile Darnell tuli, siis ta lihtsalt haaras selles lipikus, lükkas need lehed edasi ja võiski lugu jätkuda. Jah, nagu öeldud, see, et ilma dirigendid läbi aetakse, solist ise ka siis orkestrite nii-öelda juhatab, noh, see ei ole ebatavaline, aga peab küll ütlema, et mõnevõrra tavalisem on selle juures siis külma esitada soolopartiid peast ja niiviisi kahe noodiga seal soolopardi ja, ja partituuri vahel pendeldada, sest ma ei tea, ma ei olegi seda varem näinud. Aga kas pidi siis millestki siin lõivu maksma? Jah, ja nüüd ma tahaksin selle juurde tulla, et tegelikult eks sellistel puhkudel väga sageli tuleb lõivu maksta ja ma usun, et ka selles esituses seda mingil määral tehti. Sest kui kooljav laherdudsin orkestri poole, pöördus siis Ritor näljaajaks. Noh, see võtab teatud määral aega. Siis oli küll tunda, et orkestri mängulaata veidi muutus ja noh, seal esituse situatsiooni sees olles ilmselt ei panegi sellele erilist tähelepanu. Aga nüüd, kui peaks seda plaadilt kuulama, siis ma arvan, need üleminekud üsnagi tugevasti hakkaksid küll kõrva. Ja üleüldse jäi ka natuke selline mulje, et kui ikka niiviisi noodis ollakse kinni, et kas oli ikka seda aega piisavalt, et teos üldse ette valmistada. Sest veidi sellist noodis kinniolekut oli võib-olla tõesti ja blah esituses isegi liiga palju. Kõige huvitavam repertuaari mõttes jah, kahtlemata oli solisti isa Boris plahveri teosed pentagramm. Ja veel on Boriss klaveri juures märkimisväärne see, et ta oli ju baltisaksa päritolu, nüüd ka selle regiooniga on tal ju mingisugune isiklik seos. Ja omal ajal oli Boriss plahere üsnagi tuntud helilooja vägagi tulid tegelikult öelda üks tuntumaid kelle looming neid hiljem on veidi unarusse jäänud. Ja pentagrammi jah, ma usun, ega ega seda ju ilmselt elavas esituses ei kuulegi, ma ei tea, kas ta kaardistatud on, võib-olla samuti mitte. Aga nüüd igatahes see võimalus oli. Noh, see teos põhineb paljuski neil võtetel, mis ju teise maailmasõja järel esile kerkisid. Eelkõige siis ütleme nii, avangardsete voolu tervitas pilli kasutamine Bergussiivsena või löökpillitaoliselt. See on näiteks üks märksõnu siin kindlasti selline leepilelikke kõlade otsimine, aga samas ka teatud neoklassitsistlik põhiplaan oli seal kindlasti olemas. Ja see viimane teos, millega kontsert lõpetati, see oli siis Haydni sümfoonia number 49. Ja see ehituslikus mõttes võib-olla oli kõige stabiilsem, võib-olla kõige tugevam, seal isegi ei hakanud see see fakt, et plahversed esimesest puldist juhatas esimese viiulirand ei hakka isegi nimega kõrva, tõesti ei tulnud see ilmselt kasuks ega kahjuks vaide orkester seal mängida, nii nagu tema potentsiaal on. Kui mõelda selle terviku peale selles plaanis, et mida plaher orkestri juures kõige rohkem muutis, mis oli selles kontserdis teistmoodi kui näiteks muidu Tallinna kammerorkestrikontsertide juures? Tallinna kammerorkestri juures on kaua aega olnud üleval see küsimus, et kas peaks temast kujunema ka, ütleme nii, pooleldi barokkorkester, kas peaks rohkem sinna ajastu esituspraktika sisse minema? Mis loomulikult ka instrumentide mõttes tähendaks olulisi muudatusi. Kui seda taotlust silmas pidades, siis võib-olla isegi plahri juhatatu, kui tema siis kohalolekul mängitu oli isegi võib-olla samm tagasi, sest Haydni sümfoonia juures neide püüdlusi, mida olen varem näiteks Risto Joosti juhatamisel täheldanud, neid ei olnud nii väga tunda. Noh, võtame kas või selle, et Haydni esitati ilma Kleressiinita. Samas kui mõtleme nüüd sellele, kuidas Tallinna kammerorkester on siin lähiminevikus esitanud Mozarti Jupiteri sümfooniat siis seal on alati olnud klavessiin kaasatud. Nii et see on selline huvitav detail. Aga kõlalises plaanis? Kui jah, see küsimus oli nüüd, et kuidas ta seda esitus muutis, aga siin ongi see põhiprobleem, et kui esimene riiul on ühtlasi siis tinglik dirigent juhatab seal esimesest puldist, siis ongi väga raske seal esituste suunata dirigendile on ju need võimalused palju rikkalikumad. Ja seega ma olengi veidi kõhkleval seisukohal sellise praktika suhtes. Ehkki kokku sai kõik mängitud, selles mõttes esitus ei saa millegi üle kurta, tuli kõik välja, aga just interpretatsiooni mõttes viib see ütleme niimoodi keskteele sellel viiul, seal juhatajal puudub siis võimalus seda mängu reaktiivselt käigu pealt suunata, vaid tuleb, pigem siis ma usun tugineda sellele variandile, mis seal proovis välja töötatud ja mis on enam-vähem, ütleb orkestrile, kõrvus ja näpus Tahaks korraks puudutada ka selle kontserdi publiku teemat. Tundus, et seal saalis oli ka palju pole sellist rahvast, kes võib-olla ei käi näiteks Mustpeade majas. Tallinna kammerorkestri kontserdil näiteks oli hästi palju osade vahel plaksutamist, mis kuulja plahverit silmnähtavalt häiris, mida ta püüdis takistada, aga mis sellegipoolest ei õnnestunud. Ei Hayden sümfoonia sega ka Hendersoni viiulikontserdis. Kuidas teie kommenteerite, kuidas publik ennast üleval pidas? Noh, publik peab end ülal nii, nagu ta heaks arvab. Kindlasti peaks tundma neid traditsioone, mis kontserdielus on, aga samas ma ka ei taha näppu viibutada. Kindlasti esineja peab sellele olukorrale siis reageerima. Kui täiesti publik plaksutab siis võidki ju tõusust üles ja selle aplausi vastu võtta, kuid ka publik on nii vaimustatud, siis ma arvan, iga esitaja vääriks seda publikut, kes seal parasjagu on ja ja olgu ta siis niisugune nagu on või näidaku oma vaimustust just sellisel viisil, nagu ta parasjagu teeb. Täpselt päev varem oli sealsamas saalis Eesti riiklik sümfooniaorkester Toivo Tulevi uudisteos, mis jään ja teises pooles Bruckneri sümfoonia selline kaalukas kava, mis mõtetega sellelt kontserdilt lahkusite? No kuivõrd jah, oli seal nüüd Toivo Tulevi teos ette kantud, siis kindlasti esialgu keskendus tähelepanu just nimelt sellele. Eks see teosani oma tundelaadilt vägagi tume, ma ütleksin, lausa apokalüptilised tume ja eksju tulevil joostes. Me oleme niisuguseid mõrtseid mõtisklusi ju paremini kohanud, need endale väga iseloomulikud. Aga nüüd see teose bläkknire selle üle, jah, pead isegi mõtlema, et mida see väljend õieti tähendada. Sest väga paljude Tulevi teostega käigu sageli niisugune filosoofiline alltekst kaasas ja seda niimoodi esimesel pilgul ei saagi üldse lahti arutada kaid sellesse peade pikemalt süüvima. Selle teose puhul siis oli kaastegev ka üks trio ja selle trio koosseisus oli ka vokaalsoliste poeem või see materjal, millele tekst põhineb siis pärinev jah, nik hopsi sulest. Ja kontserdil võis lugeda, et see poeet või selle teksti autor on siis olnud väga mures nende tendentside üle, mis meie elus üldse aset leiavad. Et ühest küljest see peaks olema siis päevakajaline teos, üsnagi ta mõtiskleb seal vägivalla üle fanatismi üle. Noh nii vähemalt on ta ise öelnud. Toivo Tulev on seda mõrkjat tooni veelgi võimendanud, lisades siin teose teksti mõningad viited ka paberile Wagneri jumalate hukule just nimelt. Ja üks selliseid läbivaid motiive selles tekstis ongi siis küsimus, kas valgus juba saabub või kas Koit paistab, kas see valgus, mis paistab, on koiduvalgus ja selle pealisvastatakse seal saksa keeles? Ei, on jätkuvalt tee. Nii et kahtlemata vägagi tumeda alltekstiga teos. Ja mida see Black nivea nüüd tähendab loomulikult seda teksti tuleks nüüd selle pilguga pikemalt uurida. Noh, igaüks võib arvata, mida see tähendab. Mis on see suur vägi, mis meie, meie elu tänapäeval nii palju suunad, millega me märkimisväärse osa oma ajast tegeleme mis on see jõud, mis võib milliseid nähtusi kustutada, mis võib täiesti neide ära pühkida nii nagu neid ei olekski kunagi olnud mis võib meie suhtumist erinevatesse elu nähtustesse olulisel määral mõjutada. Ja see must peegel, mis on see must asi, mida me nii väga uurime, nii meeleldi noh, ma ei tahakski seda ette öelda, kas igaüks mõtleb ise, mis apokalüptiline jõudnud olla. Aga nüüd, kui tulla Anton grupneri sümfoonia juurde, siis sümfoonia number seitse, mis ju noh, kõrvuti tema neljanda sümfoonia Caniks sagedamini esitatavaid neljas sümfoonia oligi ju ERSO kavas alles hiljuti, detsembris, siis nüüd jah, ma tahaksin tõmmata paralleeli selle koolja plahveri esitusega. Kui koolja plahver mängis seda nendel soni lapsepõlve viiulikontserti noodist, nii soolopartiid kui ka siis uuris nii väga huviga seal partituuri vahepeal siis peade nüüd Brutneri puhulist tooma esile selle, et dirigente nende Berge juhatas kogu selle sümfoonia peast. Nii et on võimalik küll, kui tahab. Aare, kas te panite tähele, et Bruckneri sümfoonia ajal ühel hetkel lahkus inimesi saalist? Kuivõrd ma olin seal eespool, siis ausalt öeldes ega tähele eriti ei pannudki, ega neile tähelepanu ei pööra, mine tea, mis häda inimestele ütle, miks nad seal saaliste välja tunglevad. Aga peab ütlema, et see esitus oli minu jaoks vähemalt mõnevõrra parem, kui oli detsembris kuuldud neljanda sümfoonia ettekanne. Eks juba see fakt ise, et dirigent seda peast Ta esitas, noh, iseenesest jah, see ju võib öelda, et mida sa ikka näitab nii väga, et eks ma tea, kui ülikooliski muusikaakadeemias inimesed õpivad, kõik esitavad eksami kaua peast. Ja ma usun ka dirigendid. Iseenesest jah, see näitaja pole aga ometi see annab teatud vabaduse ja näitab seda, et teosega on ikkagi tööd tehtud, see on läbimõeldud. Ma ei ole lihtsalt tuldud sinna lehte keerama ja seda partituuri orkestrile suurima Oma muljeid Tallinna kammerorkestri ja ERSO kontsertidest jagas muusikateadlane Aare Tool ja ERSO kontserdiga, nüüd ka jätkame. Järgnevalt räägime ERSO kontserdist sarjas harmoonia, mis toimus eelmisel reedel Estonia kontserdisaalis. Kaastegev oli trio hoitšannas Redin dirigendipuldis Mihhail Vendeberg. Ettekandele oli Oliviemmess jääni unustatud ohvriannid Toivo Tulevi Black Mirror ning Anton Bruckneri seitsmes sümfooniakontserti, mis sai pealkirja Toivo Tulevi teose järgi. Must peegel käis kuulamas näitleja Lauri Kaldoja. Enne kui räägime pikemalt reedel kuuldust, uurisime Lauri Kaldojalt, milline on tema varasem kokkupuude Toivo Tulevi loominguga. Minu varasem suhe Toivo Tulevi loominguga on niiviisi et 2013 vist kui ma õigesti mäletan, ma tulin ära Rakvere teatrist, aga etendusega jäi mängima, aga kolisin Tallinnasse, mis tähendas seda, et ma hakkasin sõitma üle Eesti igale poole etenduse mängima. Ja sealt tagasi öösiti. Ja ma ausalt öeldes ei mäleta, miks, mis põhjusel ma selle Toivo Tulevi pilostine kooli plaadi Endale ostsin sest ma ei mäleta, et oleks ta isegi kuulnud. Aga mingil põhjusel ma selle plaadi ostsin ja, ja nii sammul autosse jäi. Jah, see oli mitu-mitu aastat üks mu öist autosõitude muusika. Ja just seesama Vilostide kool, kas see teos oli mul vahepeal, mõnikord ärkan hommikul üles või või ka mingi sarnane valgus? Siis mul hakkab peas kummitama seesama see on üks selline linte või mida nad seal kasutavad, mis sellise korduv motiiv pealse viis kummitama? Vaat see minu suhe. Aga sellel kontserdil, kas see oli esimene kord, kui sa näiteks Toivo Tulevi muusikat siis elavas ettekandes kuulsid? Oli jah, Ma kusjuures mõtlesin enne kontserti, et kuidas see nii on, aga kuidagimoodi on. Kas reedeõhtune kontsert viis ka kuidagi tagasi nendesse öisetesse autosõitudes? Natuke viise, ma olin ausalt öeldes täitsa üllatunud, et kui jõuliselt kohe alguses viis. Ma olen seda teost korra, ma ei mäleta, kas ma leidsin ta ise kuskilt internetist üles seda raadiost kuulnud seda musta peeglit. Aga noh, ta on jah, ilmselgelt elavas esituses ikka hoopis midagi muud. Viiskile. Aga räägi sellest teosest, mis mõtteid see sinus tekitas, koos ERSO ja selle Trigi oga. Vaata siin selline teos, mida ei saa ilmselgelt vaadata ilma selle teose alustekstita, eks nik hoopis vist oli selle autori nimi noh, ega ta kuigi positiivne tekst ei ole, see on täiesti selge, eks ju, taga seda jaatust endas ei kätke. Aga ma ei arva iseenesest, et see tekst oleks ütleme, luuletusena erakordselt võimas. Seda ma ei arva. Aga see, mismoodi Toivo Tulev on selle oma teosesse pannud, see on küll võimas. Ja see sõnum tuleb sealt väga karjuvalt läbistate. Millest ta räägib, ta räägib, eks. Mingisugusest apokalüptilise Ast olekust, mingisugusest suunast hukust ma õigesti mäletan, oli vist seal lõbuseks jumalate hukk Wagneri motiiv. Ja noh, mis meie praegune reaalsus siis teine on niisama, selles mõttes me, me oleme põhimõtteliselt planeedi ära hävitanud. Ja meil on õnneks mitte meil, eks. Aga siiski meil on Donald Trump, kes ütleb, et kliima soojenemist ei ole olemas. No mis see muud on, et see on täpselt samamoodi see endale peeglist näkku vaatamine. Täpselt sellised me olemegi, või see, see viide, mida Toivo tuleb, ise kirjutas, et kuidas loome jumala enda näo järgi visteks mis on juba täiesti kohutav. Et see asi peaks nüüd küll ikka tagurpidi olema. Et jah, mulle mõjus see teos väga jõuliselt ja kui võib-olla jah korraks tagasi sellesama nende autosõitude juurde, siis see oli ka see aeg, kui ma kuidagi jõuliselt avastasin enda jaoks. Hainer Kööbelsi muusika. Tainel Kööbelsi muusikaga käib kuidagi hästi jõuliselt Gazasse tema teoste lavaline vorm. Ja see on mingi kummaline asi, mida ma ainsal tulevi ettekandel seal vaheajal mõtlema. Et see Estonia kontserdisaal on kuidagi nii külm ja nii muutumatu. Et ma oleks hea meelega tahtnud, et selle musta peegli ettekande ajal oleks kasvõi vähemasti lühtrid lastud 25 protsenti väiksema valguse peale. Et see kuidagi tapab selle jõu juba eos ära, mis sellest tegelikult sees on? See on täiesti teine teema, aga mulle tundub, et meil ei pöörata Eestis sellele üldse tähelepanu sellele, et teose ettekandel võiks olla ka mingisugune lavaline vorm. Et see ei pea olema mingi trikitamine värviliste lintide või pallidega, eks või millega iganes. Aga kas või valguse muude nagu miski, mis paneb selle kuulaja jaoks hoopis teise konteksti. Mingi muutuse võib-olla tõi sellesse atmosfääri trio ise see, kuidas nad tegelikult ka välja nägid, paljasjalgne laulja, kes on ühtlasi, eks ju ka teksti autor. Kuivõrd veenev oli sinu jaoks see ettekanne selle Trio poolt eeldusel, et tegemist on, eks ole, sellise improvisatsioonilist ansambliga, kes järsku on pandud esitama nüüdismuusikat, mis on siiski koos orkestriga nagu väga reglementeeritud, see on täpselt noodistatud see laulja tegelikult põhimõtteliselt oma muusikaharidust. Kas nad veensid sind selles nüüdismuusikažanris? Absoluutselt see on mu jaoks üldse küsimus, et võib-olla isegi äärmus oleks võinud veel suurem olla see trio veel vabam ja orkester veel täpsem. Et ollakse kontrast veel suuremaks läinud. Sest et see, mismoodi see laulja oma häält kasutas, oli, oli päris päris lahedad, mulle väga meeldis see, mismoodi need esimesed karjad hakkasid üldse tulema ja noh, sinna lõppu välja, et kas hakkab koidik tulema, ei tule, ikka. Õudne ja väga mõjuv. Millise tervikuse kava selle musta peegli ees ja taga olevad teosed moodustasid? Vot sellega ma ei oleks nii rahul, mulle isiklikult see väga ei meeldinud, mulle ei meeldinud just Bruckneri teose lõpus. Mingil põhjusel ma ei tea, miks mulle meeldib, mul on tegelikult Brucknerit kuulanud. Ja iseenesest on ju kõik väga toredad on väga-väga värvikirev ja väga tore muusika, mulle meeldib see muusika muusika kohta üldse, tore, võib, öeldakse, aga. Vaat just nimelt sellepärast, et see esimese poole lõpp, tulevi must peegel viis minu meelest kogu selle õhustiku nii teise kohta. Et kui neid on vaheaeg läbi, istutakse maha, jagatakse tund aega, kuuleme hoopis teistsugust muusikat. Siis minu jaoks kuidagi lahustus see jõud ära, mis esimesest poolest tekkis sellest kuradi kahju. Et küsimus ei ole isegi Bruckneris. Küsimus on puhtalt selles, et kuidas kava kokku panna. Aga mis sa arvad, mis taotles, võis olla? Ma ei tea, mis taotlus võis olla, ma arvan, et kastid pragmaatiliselt vaadata, siis siis ta ütles, oli võib-olla see, et dirigendile väga meeldis Bruckneri see sümfoonia. Seda oli näha, et talle see väga meeldis see, kuidas ta ise seal hüppas ja. Ja peast juhatas kogu tunni ääres teostaks. Kusjuures ma muidu oleksin sinuga väga sama meelt, ma mõtlesin midagi sarnast, kui ma seda kava nägin, aga kontserdil see mõjus kuidagi nagu puhastavalt, seal oli mingi imelik loogika. Ma üldse ei vaidle vastu, et seal oli kindlasti nende esitajate ja kava kokkupanijate jaoks loogika. Aga võib-olla see on seesama asi, et kuivõrd kui need teosed on täiesti täiesti erinevad, eks ja kui, kui ma ühe asjaga tahan minna kaasa vaata, Toivo Tulevi teos, Viilostine koolega, must peegel ei ole ju niisugune, et kui ma selle nüüd kuulan kodus ära siis ma ei keera ju pärast seda raadiot vikerraadio peale, et ma kuulan neid õhtuseid, uudiseid. Noh, see ei ole see, see maailm tahaks mingi aja seal olla. Tegelikult Bruckneriga samamoodi. Et kui seda eraldi võetuna kuulata, et ma ei tea, see on, see on üldse väga keeruline küsimus, et kuidas kavasid kokku panna. Natuke sama asi oli, ma ei mäleta, millal see täpselt oli, ma käisin kuulamas Kristiina Poska ja Mahleri kontserti. Et samamoodi see maaler on üksi nii jõuline, et mõnikord on, mul on lihtsalt tunne, et ma ei saa päris hästi aru, miks sinna on vaja veel midagi juurde panna. Et kas sellest teosest üksi on, siis läheb. Teate, mis on niisama moodi, et mulle tundub, et tihtipeale sellistesse etenduskunsti vallase tantsulavastuste puhul on see eriti tavaline. Et meil on mingisugune hea idee, mille ütleme, lavaaeg on 15 20 minutit. Ja mis ongi jõuline ja siis pärast seda me üritame kuidagimoodi ülejäänud 45 või 50 minutit sinna juurde pookida, et oleks tervik. Tegelikult ei ole tervik, tegelikult on tervik see 15 20 minutit, mis on see tuum? Et mina näiteks ei otsid hästi seda, et kontsert peab tingimata olema kaks pool tundi pikk, täiesti vabalt võib olla 45 minutit. Et sinu jaoks oleks põhimõtteliselt kontsert võinud pärast seda Toivo Tulevi teost ära lõppeda? Jah oleks võinud küll, täitsa vabalt oleks võinud, ma ei ütle, et selle Bruckneri ettekandega oleks midagi halvasti olnud, üldse mitte. Aga minu jaoks oleks võinud küll. Umbes Bruckneri 40. minutil tundus, et ka veel 10 inimese jaoks oleks võinud see kontsert ära lõppeda, sest hakkas selline lahkumissümfoonia publiku hulgast peale. Kuidas sa suhtud sellesse, äratas see sinu tähelepanu kontserdil või on normaalne? Natuke äratas üsna minu ees istus üks poiss, kes ilmselt ei olnud täiesti teadlik, et sa sümfoonia on, on nii pikk. Ja noh, ma nägin juba enne paar korda ta kuidagi väga kärsitult vaatab kella ja ilmselt oli tal tõesti vaja minna, eks ma olen ise mingeid asju, erinevaid lavastusi ja kontserte seal Estonias teinud. Ja ma tean küll, kui raskelt need uksed käivad, kui sa ei tea, sa võid tõesti jõudu kasutama, lükkama selle lahti ja no see oli tõesti üsna koomiline, see, kuidas ta üritas lödistada ja siis juba need kõrval istuvad inimesed ikka juba näitama, et näed, sa pead ikka niimoodi tegemist ei saanud arvestada, jooksis juba järgmise ukse juurde. Et jah, natuke naljakas see oli, aga no vot see lahkumine on jälle kahe otsaga asi, et ühest küljest ma saan muidugi aru, et seal teatud suhtumise näitamine. Aga teisest küljest kui me ei räägi sellest ajafaktorist, et kellelgi on tõesti vaja kuhugi joosta vaid kui inimene lähebki ära sellepärast, et tal on igav. No ma üldiselt ei lähe ise näiteks teatrist minema etenduse vaatuse ajal. Kuigi seda on juhtunud, seda ei olegi Eestis juhtunud, aga seda on näiteks Saksamaal küll juhtunud. Aga väga lihtsal põhjusel, et kui sa ei tea, kas see kestab veel poolteist tundi kestab see 20 minutit, enne kui tuleb vaheaeg. Ja see tõesti ei jaksa enam. Eks, et kui see ei vasta absoluutselt sellele, mida sa ette kujutad siis on see teatud mõttes minu meelest põhjendatud. Ja see ongi mingisugune, ka esineja ettevalmistuse küsimus. No midagi on väga valesti, kui sa hakkad võtma seda isiklikult. Et sa ei ole ise see teos, mida sa ette kannad, eks isegi näitleja, kui ta tegelikult kasutab ainult oma keha, ei ole see teos. Ta kasutab oma keha, et luua see asi ja see on see, mida, millele publik reageerib mitte mina isiklikult. Võib-olla see kõlab kuidagi skisoidsus natuke, aga minu meelest on seal väga suur vahe. Teatud kordadel minu meelest on põhjendatud lahkumine. Meil on väga hea võimalus järgmise nädala heliga ja tegelikult sel teemal jätkata ja natukene inimkäitumist nii teatri kui kontserdisaalis uurida ja selle üle mõtiskleda. Üks asi, mida mina panin tähele kontserdile, mis võib-olla ei peaks üldse tähelepanu äratama aga tihtipeale on niimoodi, et reede õhtuti on Estonia kontserdisaal inimesi puupüsti täis, vabu kohti on raske leida. Keskmine vahepõrandale on ära võetud, see on asendatud toolidega. Sel reedel niimoodi ei olnud, inimesi küll oli, aga et nüüd nii tohutult palju, mis sina arvad, mis selle taga võis olla, kas inimesi ehmatab võõrast dirigent nüüdismuusika või progneri sümfoonia või hoopis midagi muud? Ma arvan, et inimesi isegi mitte ei ehmata miski, vaid pigem ei ole need nimed võib-olla nii kutsuvad. Et kui mina ausalt öeldes, kui ma lugesin, et seal on see Bruckneri seitsmes sümfoonia, eks mul on mingi hulk neid Bruckneri sümfooniaid kodus, ma ausalt öeldes ikka täitsa mõtlema, et milline see seitsmes sümfoonia on, ei ole minu jaoks nii nii tuttav muusika. Ja ma arvan, et on väga palju inimesi, kellele ei tekkinud üldse seda küsimust, et pigem tekkis küsimus, kas Bruckmerand ma ei eita seda, et ta ei oleks kuulus helilooja, aga, aga ta ei ole ei no ta ei ole Mozart ja, ja seda ei saa kuidagimoodi inimestele ette heita, et nad ei tea, kes on Buckner, veel vähem, kes Toivo Tulev. Eks mulle tundub, et kui Arvo Pärdi muusika näiteks seal mingisuguse koha väga jõuliselt endale välja võidelnud ka noh, nii-öelda võrgud on nii-öelda tavakuulaja sõjaseks siis Tulevi looming seda ilmselt veel ei ole. Aga ma samas arvan ka seda, et ütleme, niisuguse muusika inimesteni toomine Väga vahetu kontakt selle muusikaga. Jäta päriselt tõuseks siis ka esile. Ja siis on võimalik, et see, et see muusika saab mingi oma märgi, oma koha ka laiema üldsuse seas. ERSO kontserti käis kuulamas näitleja Lauri Kaldoja. Teise märtsi õhtul täpselt samal ajal, kui Estonia kontserdisaalis andsid kontserdi Tallinna kammerorkester ja viiuldaja koolja plahver toimus Maarjamäe lossis kontsert sarjas Vene salong. Rahmaninovi, Metneri ja Tšaikovski romansid tõid ettekandele bariton Tamar Nugis ja pianist Ilona Loode-tekste, luges Vanemuise teatri näitleja Kärt Tammjärv. Muljeid jagab laulja ja vokaalpedagoog Tiiu Lewald. Enne kui minna süvitsi kammerkontserdi juurde, mida sai kuulata maarjamäe lossis, teisel märtsil, mõtiskleda võib-olla veidi ühe väga märgilisel teemal koosmäng mis tänase päevapoliitilisi kemplemise silmas pidades eriti hinge kriipima kippu. Vaatasin eile õhtul teatri- ja muusikamuuseumi Assauwe tornis etendust leek. Tegijateks kaks noort näitlejat, liis saaremäel ja Karl Laumets. See, kuidas kaks vastassoost olendit on suutnud komponeerida sõnalavastuse Eesti kultuuriloos väga ereda nähtuse Ella Ilbaku käekäigust tema ja August Gailiti mõttetihedad, et vaimumaailma peegeldada, anda tänasele vaatajale ere pilt sellest plastilise ja paljasjalgse tantsustiili viljeleja, st on lausa hämmastav, soovitan kindlasti vaatama minna. Ei salga, et paralleelid kammerlaulus toimuvaga on selle lavastuse sünniloos minu jaoks väga selgepiirilised. Leida ühine hingamine, ühise eesmärgi taotlus vaimses mõttes, kes on mõlemal juhul ülioluline, lausa määrav. Olen jälgida saanud bariton Tamar nugise arengut alates 2013.-st aastast mil ta võitis Väike-Maarjas korraldatud Vello Jürna nimelise konkursi. Köitis juba siis tema süvenenud musitseerimine hääle kõlailu. Nüüdseks on lisandunud juba rollid Vanemuise teatris, Viini veres, hiljatutes Märt-Matis, Lilletulle minekus, Rimski korsakovi, Mozart ja seal Jeeris ja nii edasi. Ning mitmed suurvormid on selgelt tajutav ja kuuldav tema kui muusiku ja kui lauljat pidev areng, kõlakultuuri täiustumine. Kuna olen olnud paar aastat tagasi kaasatud Eesti kontserdi poolt nõnda öelda kuraatoriks kammerlaulukavade koostamisel siis ole õnnelik, et mõned soovitused ja soovid on täitunud. Näiteks Pramsi armastuse valsid ja laulud neljale lauljale, kahele pialistile ja mitmete noorte osalemine ühel või teisel moel. Iseküsimus on aga, kui mitmeid kordi on võimalik olnud nii mahukaid ettevõtmisi neil korrata. Korraldajate poolt tuuakse põhjuseks vaid üks raha. Loodame, et need põhimõtted muutuvad. Üks suurepärane kontsert oligi siis kõne all olev, kus kõlasid sarjas Vene salong esimeses pooles suure ülekaaluga Puškini ja Aleksei Tolstoi luulele, Tšaikovski, Aleksander Borodiini ja Nikolai Metneri. Meil juba unustusse vajunud suurepärased romansid. Teise poole kontserdist täitis Sergei Rahmaninovi looming. Lisaväärtuse andis Vanemuise noore näitleja Kärt Tammjärve omanäoliselt ja hea häälega andlusega interpreteeritud Puškini, Sergei, Jessenini ja Anna matava luule esitamine. Lisaksin siinjuures ühe soovi edaspidiseks kava koostajatele. Ka laulude tõlked peaksid kuulajad, kes ei valda vene keelt tema jaoks olema lisatud. Need ei pea olema luuletajatelt tellitud, aitab mõtte edastamisest. Ei saa salata, et kogu seda varaaita vene kultuuris tunnen päris põhjalikult. Eriline side ja sügav jälg hinge on muidugi jäänud tänu kooslusele Dmitri horostovski ja Ivari Ilja. Ei hakka siinjuures tegema nii-öelda ümberjutustust Tamar, Nugis ja ilanaloode interplitatsioonidest. Kuid pean tunnistama, et lausa uskumatult lähedale on need kaks noort interpreedi pääsenud sellele, mis nendes teostes kõige väärtuslikum. Laulja kõlapalett oli sellel õhtul värvirohke pianisti ühes olemine, naudingut pakkuv ja Rahmaninovi äärmiselt nõudlikud klaveripartiid läbi hammustatud. Selge on see, et selliste hingekriipivat romansside nagu Borodiini kaugetele kallastele Metneri talvine õhk Rahmaninovi ool, anun sind, ära lahku arion katkenud seest. Nad vastasid, kus poeetide poolt loodu on olnud olulisimaks inspiratsiooniallikaks heliloojale, ükskõik kas Rahmaninovi oli sel ajal 19 või 29 aastat vana on suur väljakutse eestlasele nii keele, muusika leidmise aspektist kui ka vene natuurile omase avatud kirglik, kui see endast leidmiseks ja Tamar Nugis on uskumatult lähedale jõudnud, sellele ivale lisan veel ühe mõtte. Nimelt oli võimalus kuulda hiljutisel Estonia seltsi kohtumisel Ivari hiljaga tema suust järgmisi mõtteid seoses koostööst vokaalmaailma suurkujude metsosopran Irina Arhipova ja bariton Dmitri Forestovskiga. Nimelt on tunnistanud nad mõlemad, et Nad õppisid väga palju Georg Otsa salvestusi, kuulates seda just seoses vene muusikaga mis oli nende pärusmaa. Õnneks on ka meil võimalus kuulata Georg Otsa kooslust, näid Eugen Kelderiga. Just selles vallas ei ole võimalik jäljendada kordumatut isiksust. Kuid on võimalik kuulata, kuidas on sündinud muusika, kuidas on täidetud ruum nootide vahel, mida tähendab paus ja kuidas panna helisema keele, muusika. Need olid laulja ja vokaalpedagoogi Tiiu Lewaldi muljed kontserdilt sarjas Vene salong, kus bariton Tamar Nugis ja pianist ilana loode esitasid vene heliloojate romansse. Sama kava on ettekandel ka 10. aprillil Tartus Vanemuise kontserdimajas. Sel nädalal tabas muusikasõpru uudis, et aprillis suleb uksed vanim säilinud plaadipood Eestis ja see on kauplus, lasering. Melomaan Valner Valme kirjutas ERR-i kultuuriportaalis selle peale tükse pohh siinse plaadi müüdi ajaloos on sellega lõppenud. Nüüd on stuudios hea kolleeg raadio kahest ja laseringi võiks öelda, et veterantöötaja Anders Melts. Tere tulemast ja kas niimoodi võib öelda, nagu Valner Valme väljendas oma kirjutises. Tervist, tervist? No vist võib enam-vähem küll, jah. Tõesti ka teist nii kaua säilinud poodi vist ei olnud, on ju vist neid küll, kes on nagu kuidagi väitsid, mutanteerunud, aga laseriga ikka sama nime all, eks ju olnud küll mitmes poes, küll nüüd lõpuks ühes poes, aga jah, ainult internetti nüüd. Märtsist 1994 lasering uksed avas, sina liitusid poega sellesama aasta novembris. Jah, kuupäeva täpselt ei mäleta, aga novembris oli. Ema käis rääkimas ja siis tuli välja, et võetakse katseajale. Milline see plaadipood seal novembrikuul oli, kui palju seal tegelikult plaate oli, kui palju oli inimesi, kes seal poes käis, milline see elu sel ajal oli? Pudeli maru pisike tol ajal, eksju seal kino kosmose vastas seda kogu aeg ehitati suuremaks, läks siukseid mahlaks, teine siin maha, lõpuks läks kogu mänguasjade pood kõrvalt välja ja siis oli juba vaja uusi poode nii-öelda, eks ju juhtkonnal avama hakata. CD-plaat oli ikkagi ju kogu aeg ainult tõusnud ja tõusmas, ma mäletan, mis oli lahe, oli see, et, et nagu tollal oli eestiplaadil, Ta oli, ma ei mäleta, kas oli mingisugune olla 10 plaadiviste seitse kaheksa plaati, nüüd on eksju, pool poodi on praktiliselt eesti plaate täis, et kui palju on selle ajaga eesti muusikat ilmunud CD plaadi peale, et see on ikka tohutu. Ka see on meeles, et plaadipoes oli üks plaat, mis mul endal kodus oli, ehk siis nagu mu enda maitse tegelikult oli tollal suht piiratud. Ma arvan, et ka laseringi seal suuresti see põhjus muidugi, eks ju, et ma pidin hakkama ennast nii-öelda harima ja mul on väga hea meel selle üle, see käib siiani nii, et liikuvad, Paltsevad läbi kuulatud, ükskõik, kas ta siis võiks eeldavalt üldse meeldida või mitte, et ta ikkagi on selline teatav imelikku huvi kõige vastu. Ratast käis tegelikult päris palju, eks seal oli ka paljusid neid, kes käisid, võib niisama uudistamas, sest CD plaate oli tol ajal ikkagi nii uus asi ja nii kallis asi, eks mina oma palga eest oleks saanud vist täishinnast vaatama pakkunud mingi neli tükki lubada endale Kuusa kõik kuupalk hakkama panna, et see oli ikkagi selline asi, oli see suur muusikafänn olles siis oli noh, kõvasti raha koguda, et siukest plaat osta, ainult neid inimesi oli kindlasti palju, kes lihtsalt ei raatsinud, pigem peetika kassett, veel oli midagi sellist, et kas sõita oli vähe odavam. Aga inimesi oli jah. Ja ma mäletan, et oli ka tol ajal ju 90.-te alguses neid igasuguseid põnevaid uusrikkaid ja siukseid tegelasi, kes käisid asjad niimoodi. Karpe pole vaja autos ainult boxi täis ja mingi siuksed siuksed, vennad need on ammu ära kadunud, eks, et neid ei ole enam aastaid olnud, aga alguses võib-olla olid nemad need, kes aitasid ka poel võib-olla päris hästi nagu, kuidas öelda andsid sellise hoo sisse, et oli, oli neid inimesi, kellel oli kuidagi ebanormaalselt palju raha ja need just tulid laiemaks ja poodi. Laseringist said plaate osta absoluutselt igasuguse muusikažanri austajad, klassikalise muusika austajad, aga ka need, kes kuulasid räppija punkti. Kas see oli ka algusest peale niimoodi? Ta ikkagi vast oli, kuigi see valik ikkagi tol ajal seal väikses poes niivõrd väike, et see võis küll olla nii, et noh, kui küsiti mingit spetsiifilisemat stiili, siis sul oligi võib-olla äärmisel juhul näidata mingit ühte kogumikku, eks ju, et seal ei olnud nagu mingit valikut otseselt andev. Sellega muidugi teine asi ka tihtipeale kui hiljem juhtus nii, et ta oli juba suur valik, siis see on jälle alati segadust tekitav, et seal juba minuga klienditeenindaja poole pealt alati oli see, et, et inimene küsis midagi sellist, mida sa tead, et sul on talle paarkümmend plaati näidatud, siis alati olnudki mõtet paarkümmend tükki kõik etandavaid andsid siuksed kolm võimalikult erinevatelt kuidagi inimesed mitte segadusse ajada, siis ei ole ka nagu tavaliselt hea mõte. Ja siis oli muidugi mingi hetk Pärnu maantee laseringis, kui täiesti kõrvalruumi rajasime spetsiaalse klassikapoe. Et seda pole vist üldse keegi teine kunagi Eestis, eks ju teinud, et oleks olnud ka spetsiaalne klassikamuusikapood, kuvati nii-öelda spetsialistid, müüjad, kes meie ei olnud, onju, sest me olime ikkagi nagu, ütleme seal bobi ja metali alternatiivse ja sellise muusika pealt võeti kõik tööle ja see oli tegelikult ka vahva aeg, sellepärast et ma ei mäleta, kas mingid Urmas Ott oli meil väga suurkliente, igasugused siuksed tegelased, kes nagu adusid seda klassikalist muusikat väga hästi, ikka õige mitu aastat oli minu meelest see klassika podcasel. Ehk siis klassikavalik oli, oli väga hea ja nende inimeste maitse ütleme nii, kes klassikat kuulavad, aga tavaliselt hästi nagu spetsiifiline just selles mõttes, et võimatu on tavalisse siuksesse üldisesse plaadipoodi, eks ju, panna klassikalist muusikat mingi valik, mis nagu kõigile justkui sobiks seal nagu määrab tihtipeale, eks ju, nii pihist detailid, mis aasta salvestus, kus, kes dirigeerib, kus mingi esilaulja, keegi ei olnud sellega ikka päris keeruline maailm, et seda niisama mingisuguses, ma arvan, Veski raamatupoenurgast ei leia, et selleks peab tegelikult vist tõesti päris pood olema. Ja ma usun, klassika inimene ei ole ka MP3 teed läinud tänapäeval. Jah, ja sellest samast Pärnu maantee poest jõudsid ka klassikaraadio eetrisse väga palju muusikat. Aga mis hetkel sa seal poes töötades tegelikult said aru, et nüüd käib vähem inimesi, ostetakse vähem plaate. Ei saanudki aru-ist inimesi, kes kuni tänaseni noh, muidugi käib veel rohkem Viljandisse mingisugune uppuja laevaefekt, et nüüd nagu Valner seal artikli allakirjutanud on meil mingeid jõulumüügid praegu seal ja kõik kaup on hinnatud, eksin mingisugune kolm korda odavamaks ja siis nende väikeste hindadega sa suudad ikkagi nendest arvestatavaid kassasid õhtuks kokku lüüa, siis on tõesti jah, aga eks see on ikka inimestel alati niimoodi igavese surmauudis on jalad, siis, siis hakkavad kõik nägema seda, et oh, jess, lähme nüüd, anname oma panuse. Nii, kahjuti kinni panete. Ma ei ole ise küll viis aastat poodi jõudnud, aga nii kahju. Et selles mõttes inimesi käib tegelikult kogu aeg, mina küll ei ütleks, et, et need kuidagi ära kadunud on lihtsalt jah, ongi vinüül kõvasti peale tulnud, eks seede on tagasi tõmmanud kogu aeg on see muutunud mingil määral see formaat või kuidagi see, mida nagu eelistatakse täiesti mingisuguseid teismelisi, on hästi palju, kes ostavad vinüüli peal, eksju asjuga, tavalist popmuusikat tulevad, ostavad seal mingeid Ariana Grande vinüüli veel, just nimelt, eks, et noh, nendel Ma leian lihtsalt, et võib-olla aeg on ümber sellises kaubanduskeskuses kalli rendipeal sellist poodi pidada, aga ma arvan, et ikkagi niisugune vähe, võib-olla väiksema pinna peal ja mõned sajad meetrid kusagil päriskeskusest väljas, ma arvan, et see plaadiäri ei sure, ma arvan veel meie eluajal kindlasti. Aga mis sa arvad, kas CD-plaat teeb ka ühel hetkel nii-öelda kambaki? Mingil määral teeb kindlasti, jah, ma olen ka mõelnud selle peale, ta on ikkagi mor mugav selles mõttes, et ikkagi on mingil määral seal seda kunstilist osa ka, eks, mida vinüüli peal just nagu inimesed, eks ju, väga hindavad, et oh, see on nagu asja rohkem ja ilus ja mõni käib lahti ja vahelehed ja asjad ja kõik seda kunsti on näha ja taadi pildid, asjad. CD-plaat oli nagu mõnes mõttes isegi lihtsam variant sellest, eksju, et on selline väike vinüül nii-öelda. Ja nüüd kui minna digimaailma, mis siis nagu nii-öelda ikkagi praegu, võib-olla siis nagu võimutseb seal see osa on ju kõik puudu ja mingi hetk, ma arvan, on ikkagi see, et mingid inimesed väsivad jälle sellest vinüüli mingisugusest krõbinasti asjast, ütleme ausalt, et see on ikkagi väga suuresti produktsiooni ja kompresseerimis küsimus, et ütleme ausalt, et kuulad mingit 80.-te 90.-te plaati, kus nii-öelda telliskivis Kappesseerimine veel moes ei olnud ja kõik ei tahtnud nagu massiga lüüa või aina valjemini kõlada, siis tegelikult ega need tolleaegsed seedeet nüüd ka kuidagiviisi minu meelest väga halvemini kõla tegelikult kui praegune vinüülplaat, et sul on volüümi nupp olemas, võimendi peale keera lihtsalt vähe valjemaks ja dünaamika, ma arvan, on vähe inimesi, kes seda tegelikult välja kuulevad, et seega ma arvan küll, et küll see CD-plaat ka veel mingil määral tagasi tuleb. No nüüd olukorras, kus tõesti aprillis lasering uksed suleb ja ma paluksin sul rääkida ühe loo sellest pist siis peaaegu, et 25-st aastast, mil sa seal poes töötasid ja mis see üks lugu oleks? Ma mäletan, kuidas ma ühele sellisele viisakale vanemale härrasmehele sobib lihtsalt teemasse ka hästi praegu juba Viru poes olles ma käisin, eks ju, nende aastate jooksul kõik need miljardid peaaegu läbi välja arvatud Kristiina, sinna ma ei olnud kordagi teenindaja poolele jõudnud ja oli nii, et härra tuli poodi ümise sulle lugu ütles, et ta on seda kõikidest poodidest juba mitu aastat otsinud käinud, keegi ei oska seda öelda, mis lugu see on? Ta teab, et ta tahab, et tema matusel seda lugu mängitaks. Ja ma igalühel suutsid selle lõpuks ära tuvastada, et see oli, oli küll üks Johnny Cashi lugu ja siis ta ütles, et noh, nüüd ma võin rahus surra. Et kuidagi selline hästi ilus hetk, et kõigil oli hästi kurb ja samal ajal ma olin nagu justkui mingisuguse väga positiivse asja tema jaoks tegelikult nagu ikkagi teinud, et ta timised inimesi, kes meil küll ja küll ja alati oli tore, eks ju, kui sa lõpuks suutsid välja mõelda, mis asi see on, mida ta tahtis, aga, aga ma mäletan, et see hetk oli kuidagi eriti selline, et ta oli nagu tõeliselt õnnelik, et ta sai selle loo lõpuks nagu. Jah, kuigi ma loodan, et ta võib-olla elab veel siiani, et ega see nüüd nii vana ei olnud, aga ta oli selline kinnisidee seda lukku saada, jah, näe, sealt ka veel mingi sihuke eriti tuntud lugu või noh, selles mõttes, mida oleks jah täiesti igalt poolt võib-olla kergelt leidnud. Aitäh Anders Melts klassikaraadiosse tulemast, jääme siis põnevusega ootama, mis nende CD-plaatide ja plaadipoodidega saama hakkab. Jah, jään ise, kaotame, lasering, võiks ikka mingi hetk uuesti ühe väikese poe kusagil avada. Lisaks netipoele. Seitsmendal märtsil Heino Elleri 132. sünniaastapäeval, kui Eesti teatri- ja muusikamuuseumis toimus Ellerile pühendatud orkestrimuusika ümarlaud, kuulutati välja Heino Elleri sihtasutuse loomine. Sihtasutuse eesmärgiks on Elleri loomingulise pärandi uurimine, salvestamine, väljaandmine ja propageerimine. Asutaja näiteks on dirigent Olari Elts ning pianist Sten Lassmann. Sihtasutuse nõukogusse kuuluvad lisaks helilooja Helena Tulve, Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik ning muusikateadlane Aare Tool. Selline sai seekordne heligaja. Järgmises saates uurime inimkäitumist Tri kui ka kontserdisaalis. Saate helioperaator on Katrin mõõdik, saatejuhid Miina Pärn ja Lisete vilt. Täname teid kuulamast ja soovime algavaks nädalaks häid muusikalisi elamusi.