Eligaja tere, head klassikaraadio kuulajad, sel korral jätkame eelmises saates üles kerkinud küsimusega inimkäitumine kontserdi- ja teatrisaalis. Arutleme selle üle, kas inimeste lahkumine saalist on valdav tendents või on tegu juhuslike ilmingutega. Millisel juhul on lahkumine välditav ja millisel vältimatu, millisel juhul ei suuda ja millisel ei viitsi. Kas vastab tõele, et üha rohkemate vaatajate-kuulajate jaoks eksisteerib väga tugevalt neljas sein nende ja teiste küsimuste üle? Mõtiskleme tänases vestlusringis Eesti filharmoonia kammerkoorilaulja Karin Salumäe näitleja Lauri Kaldoja ja psühhoanalüütiku endal talvikuga arvustamisel on kontsert sarjast i nagu interpreet, kus esinesid viiuldaja Linda-Anette verte, tšellist Theodor Sink ja pianist Sten Heinoja. Kontserti kuulas pianist Kadri-Ann Sumera. Saate toimetaja. Teada on Miina Pärn ja Lisete Weilt head kuulamist. Helile. Kontserdil sarjas i nagu interpreet esitasid noored muusikud, viiuldaja Linda-Anette verte, tšellist Theodor Sink ja pianist Sten Heinoja Morris Traveli sonaadi viiulile ja tšellole ja trio moll ning Dmitri Šostakovitši teise trio milliste muljetega lahkus kontserdilt pianist Kadri-Ann Sumera. No väga ülendatud meeleolus ja mul oli väga hea meel, see oli tõesti väga hea kontsert, et peale seda Šostakovitši triot, millega nad lõpetasid, pidin ma kodus veel kuulama Šostakovitši neljandat sümfooniat, sest et ei saanud nagu küll tuletas taas meelde või hea heliloojaid ja Šostakovitši ongi tema mõnda aega ei olnud kuulanud vahepeal see oli tõesti üks nendest kontsertidest niisuguse professionaalse kratiinine, nagu me siin oleme ju sageli ei suuda kontserdid välja lülitada sellist hindavat kõrva, et sa kuuled, kuidas on midagi tehtud ja oled natukene häiritud, kui midagi on tehtud, mitte ootustele vastavalt. Aga see oli üks nendest kontsertidest, kus oli lihtsalt niivõrd huvitav algusest kuni lõpuni muusikat võtsid iga noodiga sind kuidagi kaasa, rääkisid oma lugu ja viisid sind läbi nende teoste lihtsalt igal ajahetkel, et mul oli tunne, et suudad jälgida nii seda, mis igal momendil toimub tuuni, väikeseid erinevusi või väikeseid niisuguseid spontaanseid, selliseid ideid või kommunikatsioonisuhtlust interpreetide vahel, aga ka suurt vorme, et see kõik nagu ehitus väga selgelt, et said aru, kui nüüd hakkab lõpp tulema või said aru, kui nüüd on see teose kõige kõrgem või siis ka kõige sügavam koht, et harva, kus läbi terve kontserdi kogu aeg kuidagi jälgitele kuulatav. Mul on tohutult hea meel, et peale on kasvanud selline põlvkond tõeliselt häid keelpilli mängijaid. Pianistid on alati head olnud, aga selliseid viiuli tšellomängijaid nagu praegu minu ajal vist ei õppinud. Ja ikka ilusam kuulata, ma ei tea, mitmenda oktavi lasele ette, mis häälestama, puhtad neid ju ka ei tule, igal kontserdil niimoodi, et ütleme, keelpilliataki oli nii selge kui klaveri oma, näiteks sageli võib juhtuda, et Kelbillide kiiremad käigud või niisugused selgema artikulatsiooni ka kohad võivad minna uduseks. Aga seda kõike ei olnud üldse. Ma väga väga nautisin kontserdi avaloona kõlanud Ravellinud uuet muidugi pianistina see tundub mõnikord natukene nagu, et midagi on puudu, sest klaverit ei ole ainult viiul ja tšello justkui nagu vähe hääli, aga aga see oli niivõrd põnevalt kujundatud. Lingaja Deodori toonid sobisid nii hästi ja see suhtlus oli nii orgaaniline, et sellised väga, väga huvitav ja väga kuidagi täidetult, igas hetkes ja väga täis erilisi kõlavärve Rovellil kui puhtaks intressiristiks saab pidada, aga igal juhul on tal niisuguseid kõlasid ju palju, mis on kõike muud kui klassikalised, mis on kuidagi pildilised vä, kust tuleb, ma ei tea, lõhnu, mälestusi välja ja keelpillidega on võib-olla see ballett veel suuremgi, et see, mis ka Teodor näiteks oma tooniga teeb, igal hetkel on seal midagi uut ja midagi niisugust ootamatult midagi, mis sind haarab. Et mulle tundub, et võib-olla Teodor oli selline liikumapanev jõud selles trios või kaduo aseks, aga Anetega väga-väga-väga hästi sobitised? Ei, see oli lihtsalt igatepidi väga nauditav. Muusikud ise ütlesite enne kontserti intervjuus klassikaraadiole. Et nad esitavad seal selliseid tippteoseid Ravellilt ja Šostakovitši, mida võib-olla kõik mängijad tahaksid esitada, aga ei julge. Kas sellest oli aru ka saada, et tegemist on tõeliselt keeruliste teostega? No selge ja ka mitmed neist on nagu neid nii-öelda kuulsaid kohti, kus teada Ta covidi trio algab tšello jaoks lihtsalt ulmeliselt kõrges registris näiteks kuigi tegelikult seda Šostakovitši triot siiski mängitakse suhteliselt sageli, Ravelli mängitakse harvemini. Jah, seal on väga palju nooti, seal on niisugune värv või selline natuke midagi tabamatut, et mul on tunne, et lihtne on seda ära rikkuda, lihtne seda tampida jalgele kuidagi niimoodi, et ta muutub lihtsalt looks. Ja ka Šostakovitši, Šostakovitši on ütleme, need kiiremad, niisuguseid metsikut jõudu ja rutaalsus, täislõigud või osad on võib-olla kergemad kujundada, annavad kiiremini kätte või see selline möll mõjub igal juhul, aga aga just kohad, mis on vaiksemad, mis on aeglased, need nõuavad väga suurt süvenemist ja niisugust sisemiselt pingestatud, et nad töötaksid, et ka seda on võimalik igavalt mängida. Aga jah, igav ei hakanud seal kontserdil küll ühekski hetkeks suutsid nad üle oma varju hüpata ja need teosed tõesti tasemel esitada. Ei, ma ei tea, ma arvan, et nende muusikute vari on juba nii suur, et mis seal ikka noh, ega ma palju vähem, et võib-olla ei oodanudki, aga mõnikord lihtsalt ise oled õhtuks väsinud ja ei suuda päris niimoodi keskenduda, aga ikkagi kui on väga hea ettekanne, siis tundub, see äratab ka üles, isegi kui oled natuke uimane või mõtted on mujal. Linda, ja nüüd enne ja teaduri näol tõesti saab juba rääkida sellisest uuest generatsioonist siin meie, Eesti muusikaelus, millised artistid nad on? Ma teadureid tunnen kõige paremini, me oleme ka ise koos mänginud ja mulle kohutavalt meeldib tema selline väga suur keskendumine või selline häälestatus sellele, mida ta teeb, ja ka sellele, kellega ta midagi teeb, et temaga on ühest küljest väga lihtne mängida. Tal tuleb nii palju tema poolt inspiratsiooni või selliseid impulsse ja ta teab täpselt, mis ta tahab ja väljendab seda, nii et ka teine saab aru, mis sa tahad, aga, aga nagu ise võtab vastu teise inimese impulsse samamoodi ja samas on see mõnes mõttes ka väga keeruline, sest kui keegi on nagunii teravdatud tähelepanuga või nii, Absalotist siseneb sedasama sinult ka. Et sa ei saa niisama mõelda, mängime läbi kuidagi. Lindat, ma olen vähem kuulnud ja ma ei hakka temaga veel mänginud. Aga kindlasti need kõik kolm, nad on ju väga proffid alates sellised sudo pilli valitseda väga hästi ja see kohalolu on hästi selgelt olemas laval ja see on ju tegelikult kõige olulisem, et paljud oskavad hästi pilli mängida, aga see, et oleks niisugune keskendumine, kontsentratsioon sel hetkel, kui sa just parasjagu see noodi mängid seal oluline või see on see, mida publikus istuja tegelikult ju tahab. Kas publikut oli piisavalt selle kontserdi jaoks, noh, oleks võinud rohkem olla, eks kammerkontsertidel on alati raske on seda saali päriselt täis saada. Kuigi isegi kuigi klassikatähed olid ju mängus ja tõeliselt head muusikut, aga no lihtsalt eks toimub väga palju, et ma ei taha hakata rääkima seda juttu, kuidas publikut ei ole, sest et tegelikult on ERSO kontserdid enamasti täis ja on teater täis ja on väga palju muid kontserte ka, kus on palju publikut. Kammerorkestri kontsertidele olen käinud, mis on üsnagi täis või täitsa täis ja kui ma alustasin kontsertidel käimist aastakümneid tagasi sisse ei olnud, nii ja kontsertide tase oli palju, palju, palju madalam, kontsertide arv oli ka palju väiksem. Loomulikult võiks ju tahta, et kõik kontserdid läksid puupüsti täis, aga see ilmselt ei ole päriselt võimalik. Kahjuks või kui on, siis noh, ootame ära, et kui tase niimoodi tõuseb kogu aeg, siis see on ju ka tegelikult see, mis publikut meelitab, et ma ei näe, et see olukord oleks niuke lootusetu ja kurb. Aitäh Kadri-Ann Sumera nende mõtete eest ja me tegelikult jätkame ka saadet nüüd publiku teemadel. Täna arutleme inimkäitumise üle kontserdi- ja teatrisaalis. Sagenenud on juhtumid, kus lahkutakse saalist keset teose ettekannet või teatrietendust. Vestlusringis arutleme selle üle, kas inimeste lahkumine saalist on valdav tendents või on tegu juhuslike ilmingutega. Kui palju on seda märganud, aga kontserdikülastaja, luuletaja Paul-Eerik Rummo? Eks ta ole mingis mõttes nagu kasvatamatus kasvatanud isegi mitte tingimata ainult noh, muusika suhteliselt, et muusikavaht seal nüüd suurt püha asi ja nüüd me peame väga hardalt sellesse tingimata suhtuma. Mõnele pole seda seda hoiakut sisse kasvatanud kaka elementaarne kasvatamatus lihtsalt ligimeste või noh, nende inimeste suhtes, kes seal kõrval ümber on ja noh, oleneb seal ütleme nii-öelda istmete paigutusest Salisega, et saama lahkumisega kaitselt, sest sellepärast raske sõna otseses mõttes ja muud taolist. Seal on igal juhul rumal käitumine. Jah, sellisel puhul ma pigem noh, tekib mul küsimus, et miks inimene sinna tuli. Et kui ta veel ei ole niivõrd tegelikku huvi, siis selle muusika suhteliselt ta aega parajaks teha võib ju kuskil mujal ka. Kas dirigent Vello Pähn, kes seisab seljaga publiku poole, on täheldanud publiku lahkumist saalist? No tõenäoliselt segab ikka eriti kontsert olukorras, kus etenduse jooksul töötas, võib ka tähele panna, vaata jääda, kui just tegu ei ole spetsiaalselt valitud vaikse kohaga, mida ju ilmselt siis silmas peetakse. Noh, inimesed on ilmselt nüüd kasvatatud nii et igalühel on demokraatlik õigus öelda ükskõik mida ja millal ja mis olukorras ja leiavad, et kuna maksnud, siis nad võivad ka ebaviisakalt käituda, et nad on selle ette kinni makstud, ma kujutan ette, ma, ma ei mäleta sellist kogemuse endalt, aga kui te ütlete, et seda tõesti nii palju on, siis ma ei oska öelda, millest see tuleb. Noh, ikkagi ma arvan kasvatamatus, mis seal ega seda raha eest ei saa. Head kuulajad, meie saade jätkub vestlusringiga ja me oleme endale stuudiosse kutsunud kolm külalist. Meil on Eesti filharmoonia kammerkoorilaulja Karin Salumäe, psühhoanalüütik Endel Talvik ja näitleja Lauri Kaldoja. Tere. Esimene küsimus oleks teile siis isegi mitte teie professioonist lähtuvalt, vaid teile kui kuulajatele, kui kontserdikülastajatele ka võib-olla kui teatrivaatajatele, millised on teie jaoks külastajana siis need punased jooned käitumises ja millisel juhul te ise näiteks kontserdilt ära läheksite. Või siis kas see on mingi asi, mida ei, ei panegi tähele võib-olla ei lahkutegi saalist lahkutakse ikka saalis, seda ma olen näinud küll ja vahest ma nagu isegi imestan, et kui on, minu arvates oli väga hea kontsert ja, ja kui on, ütleme, et võib-olla kontserdi, nagu see teravik on langenud esimesse poolde. Ja kui teine pool algab suhteliselt hilja, siis ma olen küll päris tihti märganud, et inimesed on otsustanud, et mulle vist nüüd tänaseks aitab. Aga ise ma reeglina seda ei tee, kui just ei ole mingit pakitsevad isiklikku vajadust, mille pärast peaks ära minema. Aga ma olen tõesti viimastel kordadel, kui ma olen käinud näiteks isegi ERSO kontsertide ja ma olen seda tähele pannud, et vahel võetakse mantlid ja minnakse minema. Aga endal sellist punast joont, ütleme et see võib ikkagi eelkõige enesetundega seotud teema, sest et reeglina kunagi ei loobu teisest poolest isegi siis, kui esimene puhul meeldis. Üks asi on hea, see lahkumine vaheajal tuleb, isegi meeldiks kunagi, mitte ei olnud isegi ooperis selline lausa traditsioon, eks ju, et kui ei tuldud ooperit vaatama, vaid tuldi just sinna seltskonnaüritusele, siis vaadati esimene vaatus ära ja siis edasi mindi konjakit jooma, kohvikusse. Aga viimasel ajal oleme aina enam näinud, et lahkutakse loo ajal. Ja seda on juhtunud ja seda paned artistina, tähendab et olles näoga publiku poole, ma panen ikkagi alati seda tähele, et kui minnakse kontserdi ajal minema, et see oleneb muidugi situatsioonist, et kuidas on valgus ja näiteks reeglina sellistes Euroopa suurtes või kui nagu siin rääkida. Me oleme vist Austraalias esinemas käinud, et seal oli valgustus, oli suunatud ainult lavale ja, ja seal oli pimeduses. Et seal nagu ei pane seda kõike tähele, aga näiteks Nigulistes lauldes, kui sealt ikkagi kuskilt keskelt hakatakse minema siis see absoluutselt fikseerib selle koha, aga on ka niimoodi, et minnakse ära. See umbes näeb välja nii, et ma saan rääkida küll. Ma lähen käin, räägin ära ja siis tulen juba üks 10 minuti pärast tagasi. Sellistesse ka on näha olnud. Aga ütle, mis tundeid see esinejana sinus tekitab? Segaseid muidugi. Mitte, meeldivaid kindlasti mitte. See tekitab ikkagi selle tunde. Talle ei meeldi midagi valesti aimekesest välja, meil on oma asi ajada ja ma ei tea sellest välja. Ära läheb. Aga väga rõõmustav on, kui ta tagasi tuleb siis järelikult ei olnud. Kindel ja Lauri, millised on teie tähelepanekud? Ma olen ka tähele pannud, et minnakse vaheajal minema ja viimane kord, kui ma kontserdil olin, siis läks üks naisterahvas minu eest minema ka poole kontserdi pealt. Aga tuli pärast tagasi ja temal oli see, et teda hakkas vaevama mõnuga köha. Te hakkate köhima nagu saalis, siis kägises tükk aega ja siis läks minema, et köhida nagu väljas ära ja siis tuli nagu tagasi pärast. Aga mina isiklikult ei ka ei, ei tunne, et kus kohas oleks olukord, kus tunne, et ma võiksin ära minna või seal on see, et kunagi, kui ma lugesin Herman Hesse stepihunti seal Herman esse kirjeldab mees, kes naut dismuusika ette, kui ta sai mingisuguse sellise erilise elamuse kätte sest ta tundis, et nüüd on kõik rohkem, ei suuda nutta, rohkem ei saa. Ja ta pidi ära minema. See võib-olla see võib olla nii, nagu Salinzer kirjeldas kuskil parim päev banaanikala püügiks mingis novellis mingit mees, kes tundis, et maailm on nii ilus, et ta pidi seda kuidagi lõhkuma. Et see ilu oli nii võimas, et ta tundis, et ta läheb hulluks, kui ta nüüd seda kohe nagu lõuend, ta hammustas näiteks oma kallimat, sellepärast. Maailm on väga veidraid inimesi täis. Ma ei oska öelda. Millegipärast on meil tihti see tunne, et kui keegi läheb minema, et sa millegi halva pärast kellelegi ei meeldinud. Aga ma kahtlustan, et vahel võib-olla ka sellepärast, et see meeldib liiga kõvasti. Ma tean inimest, kes luges samasse mammi mingit raamatut. Ta tundis, et ta ei suuda enam edasi lugeda, see oli midagi nii võimast. Ta pani selle kuhugi ära ja kaks aastat ei leidnud seda üles. Ei tea. Ma seda küll ei oska öelda, et mis need täitsa punased jooned on, ma ilmselgelt satun teatrisse tihemini kui kontserdile. No ega seda nüüd üle mõistuse tihti ei juhtu, et ma ka poole pealt ära läheksin, aga seda eelnevat juttu kuulates mõtlema, et eks see muidugi sõltub saalist ja see sõltub ka selle ülejäänud publiku häälestusest. Näiteks näitlejana laval, mind häirib oluliselt, et vähem lahkuv publik kui nihelema publik täitsa tõsiselt ära ja lähme oma asjaga edasi. Kui ma mängisin kunagi niisugust lavastust nagu lilled, Alzerlonile, reali monolavastus ja mängisin seda Rakveres kolakambris ja sinna mahtus umbkaudu vist umbes 40 inimest. Ja ma saatsingi ühe inimese minema. Ma ütlesin, et ma ei mängi edasi, kui sa ei lähe ära. Ja ta ei saanud alguses aru, et, et ma, mida ma tegelikult tegin, eks ikka siin tähelepanu endalt temale ma teen seda üldse mitte teadlikud, ma lihtsalt ei saanud edasi, mängis, ta tegeles. Ma ei tea mille kõigega ta tegelasega, aga mulle tundus ka täiesti vale minna niimoodi edasi, sest et kogu ülejäänud publiku tähelepanu oli täiesti teises kohas. Et selles mõttes, kui näitleja publikut välja viskab, siis ma ei tea, kas, kui palju ma saan sõna võtta teemal, et et ma ise ise Aga äraminemine, siis ei ole üldse see kõige äärmuslikum sekkumise vorm nii-öelda. Ei, minu meelest kindlasti mitte, kindlasti mitte ma ühest teisest äärmuslikus kogemusest rääkides siis kunagi nimesid nimetamata, ühes Tallinna etenduskeskuses mängisime taas kordist lavastust ja see oli küllalt traagiline lugu iseenesest, aga sellises saksa ekspressionismi vormis paksudest umbes 150 kilostest puberteediealistest lastest natuke selline võlumäe stilistika. Et need saadetakse eest ära ja üsna kiiresti on selge, et ega nad ilmselt tagasi ei tule. Aga see etenduse korraldaja oli müünud selle etendus. Ma ei tea, kas see firma oli ostnud selle ära või siis oligi juba otse neile pakutud ja müüdud ja kõik iseenesest algas väga toredasti, et kuna see oli ühtlasi nende firmapidu, siis isegi kui inimene on joonud võib-olla paar klaasi konjakit tuletanud, et on isenesest energiline, ta on väga kaasas, aga siis ühel hetkel mõistetavatel põhjustel hakkab see tähelepanu hajuma. Ja vot, mis seal juhtus, oli, ma arvan, et see on üks mu kõige õudsemaid kogemusi laval üldse, sellepärast et see ei olnud üks-kaks inimest, vaid ütleme, kui 200-st inimesest umbes 40 hakkab ridade vahel liikuma endale jooki juurde tooma siis on ikka päris keeruline seda asja edasi mängida, mida sa seal mängid. Aga mis iseenesest on tore, oli see, et saksa lavastaja oli selle lavastanud ja siin oli lavastanud sisse väga palju vabadust tegelikult ka otse reageerida, reageerida üksteisele, jaga reageerida publikule, reageerida muutuvatele oludele. Elvis Presley mängis, ma ei mäleta, mis reaktsiooni peale, et see kõlab niimoodi, et ma lihtsalt kuuega hind Mondaalitsem publikuga, aga ma võtsin selle kommi ja viskasin selle otse publikusse ja keegi naine otse endale otsaette. Publiku reaktsioon. Jube kummaline, et korraga tekkis vaikus. Et selline tunne, et ma ei tea, kas ma peaksin nüüd vabandama või mida ma peaksin tegema. Aga mina ei teinud sellest tol hetkel välja ja, ja paari sekundi pärast sai publik sellest ka üle. Muutus naeruks, eks ju. Ja mindi toodi endale jooki juurde. Need on juba nii muutunud olud, et siin ei ole mõtet isegi rääkida, et kas see talle saaks hästi või, või kuidas ta läks. Aga see tähendab ikkagi seda, et mitte ainult saalis olev publik ei reageeri laval toimuvale, vaid lavalolijad reageerivad ka publikule. Niimoodi vastupidi. Ma arvan, et see on kohutavalt vajalik, sest kui saalist kaob ära publiku ja esineja vaheline dialoog, siis ei ole seal ju mitte midagi selles, ma olen täiesti veendunud. Mul on väga nõus, lihtsalt iseasi, küsimus on, et kas publik tajub sedasama teravalt seda suhet, et laval oli, on suhe oma publikusse sest et, et lihtsalt see, mis mulle viimasel ajal tundunud on, see äraminemist on olnud läbi aegade, aga ma ei mäleta oma elusalt nii normaalselt oleks käidud sisse ja välja, ma käisin teatris mõni aeg tagasi ja mulle tundus, et need inimesed, kes käisid, nad ei käinud isegi tühimas millegipärast neil oli vaja minna. Aga see, et nad otsustasid tagasi tulla, Nad ronisid sinna esimesse ritta tagasi, nii nagu oleks selge, neljas sein nende näitlejate vahel, kusjuures see oli väike saal. Et nagu seda ei oleks näha. Mulle tundus, et võimalik, et see on seotud nagu ikkagi selle ekraanimaailmaga. Et teatris inimestele ka tundub, et noh, siin on midagi nagu vahel, et see, mida nemad teevad, seda asja ennast nagu ei mõjuta. Aga see on ju täiesti puhas, laval oli ja aru saama ja suhtumise küsimus minu meelest sellepärast et see peab tunnetuslikult olemas olema, et kas sa oled oluline lavalolijale või ei ole publikuna? Ma olen selles täitsa veendunud, sellepärast et ikka tuleb ette, eks, et inimene tõuseb püsti ja läheb ära. Aga kui näitleja laval ei tee? No mul on lihtsam rääkida teatrist, eks, et kui näitleja laval üritab seda vältida, et ta ei juhtunud niisugust asja siis tegelikult on häiritud, kõik, on häiritud nii publik kui näitleja. Kui näitleja suunab oma tähelepanu sellele samale lahkuvale inimesele, eks siis sellel hetkel lõhub ta selle neljanda seina ja saab Terrasele publiku nii-öelda enda poole tagasi. Nüüd on, aga minu jaoks on see väga loogiline, sellepärast et vastasel juhul me mängime riiki edasi seda mängu, et midagi ei juhtunud ja kõigi jaoks on korraks asi katki. Aga sellisel juhul, kui näitleja sellega kuidagimoodi suhestub, siis me läheme edasi uue koha pealt. Aga see tähendab, et ta peab oma rollist siis ju loobuma, kuidas see rolli jaoks ära põhjendada, et sa sekkud publiku käitumisse? Ma ei tea mulle, aga mis roll on roll, onju. Kui sa tegeled mingi teise tegelasega samal ajal laval, siis sa pead võtma mängu järsku. Jah, aga see ei pea olema mingi suur asi, vaata, see nii-öelda, kui sa istud, sai, tõuseb püsti, ei lähe sellele inimesele midagi ütlema, eks vaid piisab täiesti sellest, kui sa registreerid selle ära või vaatad korraks sinnapoole. Ja siis lähed edasi, siin on selline väga suur vahe, minu meelest. Ma arvan, et, et sinuga võib-olla erinevad asjad, et üks on nagu seda teha kontserdil kindlasti, et seal ei saa ju jätta orkestrit seisma, et siis peaks nagu dirigent andma märku. Aga näidendis kindlasti saab seda teha, aga ma olen sellega täiesti nõus, et tõenäoliselt see on kuidagi selle ekraanimaailmaga seotud, et inimesed on harjunud käima nagu kinos või televiisori ees, et vaatame, mida nad pakuvad ja see on mõnes mõttes nartsiss, sistlik maailm, kus me ei suhestu maailmaga, et me elame üksinda nagu oma mullis ja mulle on see tunne, et see, kus mina käin või mida ma teen, seal teised ei märkagi. Ja ma arvan, et selle tõttu inimesed on hakanud võib-olla ka palju rohkem liikuma niimoodi saalis edasi-tagasi ja siis välja käima. Et loomulikult on läbi aegade olnud seda, kus, kus inimesed on pidanud käima ja ja mõte on ka tänapäeval, on näiteks niimoodi, et mõned inimesed ütlevad, et nad ei saa tulla teatrisse või saajad kontsertile kauemaks, sest näiteks buss läheb minema, et nad peavad minema Maale tagasi Tallinnast ja nii edasi. Aga seda vabadust, et ma ei hooli sellest, mida arvatakse. Seda on tulnud tänapäeval nagu palju rohkem juurde ja ma arvan, et see on see nartsiss, sistlik, maailm, mis meile ennast nagu peale surub. Me ei mõtle, mida teised tunnevad või mis tunne on orkestrile, lauljatel või näitlejatel, kui ma turne seal üle kellelegi ja. Teatri- või kontserdikülastajana publiku poolel olles ma pigem pean nentima, et teatris on võib-olla sellest julgust rohkem kui kontserditel klassikalise muusika kontserdil inimene reeglina ju teab, mis sealt umbes tulemas on isegi ka esiettekannete puhul, et kui sa tead teda autori nime, siis umbes eeldad, mis sealt tulemas on ja selle võrra võib-olla on see nii-öelda pettumuse võimaluse võib-olla väiksem ja muusika või suurem või suurem. Aga muusika iseenesest juba eks ole, oma olemuses võib olla pigem nagu naelutab sinna istuma rohkem või, või suunab. Et ma pigem tõesti jah, et kui mul köhahoog peale tuleb, et ma lähen siis välja, et ja siis vaikselt üritan tagasi hiilida, võib-olla pigem on see selline nagu ära minna tahetakse, minnakse vahealal. Et seal on nagu, ütleme ajafaktori, et, et mina nagu pigem arvan seda, et inimestel on tänasel lisaks sellele nartsissile on veel see ajafaktori teema, et meil on kõigil kogu aeg nagu natukene vähe aega ja siis, kui tundub, et äkki ma võiks selle ajaga, mis nüüd siin teine pool tuleb, et ma võiks selle ajaga midagit toredamad teha, kui siin istudes sellist ei ole nii hea meelelahutus, kui ma lootsin, et siis ta läheb võib-olla pigem sellepärast ära, et omale natukene aega juurde võita. Et vahel mul on nagu selline tunne jäänud. Mina olen mõelnud nagu päris palju selle peale, et kõik see, mis meie ümber on, et kõik on nii ärev ja kõik need ekraanid ja kõik see, kuidas noh, peaks olema nagu tempo ja elamused ja kõik nii edasi, et kui me lõpuks jõuame sinna kontserti või teatrisaali, mis võib-olla tõmbab natukene seda tempot alla, siis tegelikult läheme me ju siin ikkagi selle oma ärevusega. Põhjused, miks on nahinaid ja äraminekuid ja sahistamised on kahtlemata väga praktilised põhjused, mul on köha, mul läheb buss. Aga kui palju näiteks endale teie tähele panete? Seda, et on seda ärevust? Et seda on ka kahtlemata väga palju, sest see on vaieldamatult inimesed on ostnud näiteks piletit tükk aega varem aga vahepeal midagi juhtunud ja siis ei raatsite piletit raisku lasta, tullakse näiteks mingile etendusele või kontserdile. Ja samas see, mis on juhtunud, on kuidagi nii palju meelde see, et inimene ei saa nagu keskenduda nendele asjadele, et selliseid asju juhtub ka kindlasti Norman. Ja see üldine ärevus inimestel seal vaieldamatult tõsiasi, et ma arvan, et kui inimene nahistab koha peal istudes nii palju, et see segab kogu aeg et ta kogu aeg millegagi tegevuses, siis see näitab seda, et tal ei ole hea olla. Tegelikult on ta jõuna nii suures ärevuses, et midagi peab olema juhtunud temaga, ma ei tea, kas hiljuti või millal see oli, aga siin ongi nüüd teine pool, et paljud inimesed ei saa minna siis nagu kui tal on midagi juhtunud, siis ta ei lähe teatrisse või kontserdile, sellepärast et ta teab, et ta ei saaks nagu keskenduda ei saaks nagu olla ja ta ei, ei taha nagu teistele tekitada seda paha tunnet. Aga paljud on ka just nimelt vastupidi, et et võib-olla kui ma lähen sinna, siis ma saan nagu omast halvast tundest välja ja äkki ma saan nagu keskenduda sinna kuulamisele ja tal ei ole nagu üldse seda, et ta rikub võib-olla teiste tuju ära? Ei tea, ma ei oska öelda. Aga kuidas aidata publikut, kas jääda rahulikuks või? On teil mingeid käitumuslikke soovitusi oma vaatajatele ja kuulajatele? No Lauri, sina rääkisid, et oli hetk, kus sa tõesti palusid oma vaatajal lahkuda, aga kui mitte nii äärmuslikuks minna, siis mis võiks aidata inimesel paigal püsida? Kaks tundi? See asi teha piisavalt hea asi siis on, see on ikkagi ju mingisugune lumm, eks, kuidas seda nimetada, mingisugune õhustik? See on imeline tunne, kui tekib see sürr, energia, kus kohas nagu publik ja esineja laual tunnetab seda sama mulli nii-öelda, seda ei juhtu tihti. Seda tõesti ei juhtu tihti ja ma tahan ka siin öelda, et räägime siin publikust tegelikult esinejana, me oleme väga tänulikud kõigile nendele inimestele, kes meid kuulama ja vaatama tulevad ja me tegelikult ju üldse ei arvusta neid. Pigem noh, räägi veel sellest, mis on nagu ajas nagu võib-olla tähele panna, aga erinevatel ja teil on ju ka erinevad käitumuslikud normid, inimestel erinevad publikud. Et seda näiteks väga huvitav jälgida, kuidas kuskil l oskab publik tähelepanu pöörata erinevatele asjadele, näiteks kui filharmoonia kammerkooriga oleme päris palju esinenud Saksamaal ja Austrias, mis on siis, eks ole, Kesk-Euroopa tänapäeva siis selle klassikalise muusika selline häini heas mõttes, et seal on kõige suurem teadlikkus publikul seal päris kindel. Ja ma mäletan, kui ma olin noor laulja, siis see oli minu jaoks eriline tunne, kui ma nägin seda nii-öelda täitsa tavalise inimese tulemist kontserdile ja ta oskas sellele reageerida, nii nagu ta oleks kõrgemad muusikalise haridusega, et ma väga vabandan, aga siin Eestis ei olnud seda tudelt veel tundnud, aga võttes Saksamaal ja Austrias olema seda tunnet hästi tunnetanud ja ja seega, kuidas publik näiteks väljendab pärast tänulikkust, et missugused on traditsioonid, et mina siin võib ka kaasa rääkida, kui me olime Budapestis sügisel, milline näeb välja Ungari ovulatsioon? Te kõik tahaks seda teile niimoodi plaksutatakse, et see on skandeerima, on selle kõige lihtsam väljend selle kohta. Ja erinevate rahvuste natuuri tüüp kindlasti väljendub ka selles publiku käitumises. Et lõunaeurooplased kahtlemata on hoopis teistsugused ja nad tõesti kipuvad natukene seal niimodi elavamalt kaasa tulema selle asjaga, kui näiteks võib-olla oleme Rootsis, eks ei lähe kunagi meelest see, kui olime Mehhikos 2012. aastal sügisel ja emal oli kolm kontserti koos Arvo Pärdiga, Arvo Pärdi muusikast, kuidas hispaaniakeelsele lisaloole veerensiitamiselises kirjutatud spetsiaalselt selle tuuri jaoks ja kui see läbi sai, siis kuidas publikus tuli seinavatsioon, selline tunne nagu oleks jalgpallimängus väravasse löödud pall ja tegi seda parasjagu läbi, maestro. Et sa andestad pärast seda absoluutselt igasuguse lihalemise munal jumala, ükskõik, kas ta käis väljal sisse. Mäletan seda tunnet absoluutselt. Aga Endel, kui Karin ja Lauri rääkisid sellest, et see, mis meid saalis hoiab, on selline lumme, mis laval tulles võib siis tekkida, et kes seal kohal, me ei saa jälle tagasi minna nende kirjandusteoste juurde, et kus ongi nii ilusad, lihtsalt ei suudagi saalis istuda. Või ma ei oska seda öelda, ma arvan, et sinna võib tagasi minna. Minu point on rohkem nagu see, et me oleme võib-olla natuke ära rikutud sellega, et meil on nii palju võimalust käia ja see kontserdil ja teatris käimine, see muutub tihtipeale nuki tavaliseks, et meie ei tunne erilist ülemust. Ja seetõttu me ei lähe ka keskendunult sinna, et kui me ootame mingisuguse keskendumisega ja et see on nagu midagi teist, ma arvan, et see on ka siis tähelepanu ja kõik see on hoopis teine. Loomulikult me võime öelda, et mõnikord on see lund nagu palju võimsam ja ma mäletan, kui ma vaatasin kunagi mingit tükki ülikooli ajal praktiliselt kogu aeg käisin püsti, sest olin viimases reas ja no ei näinud, ei kuulnud naiste ja ja see oli midagi nii võimsat, terve kursusega seal seisime vist. Ja loomulikult see on ka nihelemine, aga see oli ka selline lumm, mida inimesed tunnevad, et me võime panna seda nagu inimeste süüks, esinejate lummamed, nii palju ka, aga ma arvan, et see ei ole ainult esinejate probleem. Et see on rohkem ikkagi meie kuulajate probleem. Vaatajate probleem, et me elame mingis omas, et me keskendume, ei tule nii palju, kaaslaseme tihtipeale seda muusikat või vaatame televiisorit ja mingeid väga häid filme, nagu tapeet kogu aeg jookseb, me nagu ei, ei lülitu sisse ja seetõttu me läheme kontserdile ja seal on tapas samuti. Niimoodi see ongi nagu tapeet jookseb, mõte käib kuskil mujal ja siis me nihelema ja mõtlen mingitest muudest asjadest. Võib-olla on seal niimoodi, ma ei oska öelda. Eelmises saates muusikateadlane Aare Tool ütles muuhulgas lauset. Esineja väärib. Oma publikut, mida te sellest arvate? Ma arvan, et publik väärib, käisime. Ei, ma ei arva, et see on kuidagi nagu esineja probleem, et publik on selline, kuigi ma tahaks rõhutada nagu seda, et ei maksa arvata, et ära minnakse alati nagu sellepärast, et ei meeldinud või oli igav või midagi muud sellist, et see ei pruugi olla üldse sellega seotud. Esineja peaks tundma, et see oli tema pärast, ta vääristada publikut ei ole nagu see päris minu meelest. Lauri, sa eelmises saates teid sisse väga huvitava mõtte, et. Näitleja ei saa ennast samastada selle etendusega, et kui etendus ei meeldi, näiteks minnakse ära, see ei tähenda, et näitleja peab seda võtma isiklikult äkki saab. Jah, ma vist ütlesin seda kuidagi nii, et et ei ole mõtet võtta seda asja nii, et see ei ole reaktsioon mulle, eks kui inimesele, kuivõrd näitleja on tõesti tegelikult laulja või samamoodi, eks, et võib-olla muusikut peidab või mõtlen siis instrumentaalmuusikat, kuidagi peidab see pill natukenegi, et siis laulja ja näitleja on ikka väga üksi, mõnes mõttes. Aga seda enam minu meelest tuleb see lülitus teha ära, et mina ei ole see kunstiteos. Eks Vaidet läbi minu ja teiste, kes meil seal laval olema, eks saab see võimalikuks. Ja sellepärast ei ole see mingisugune hinnang mulle, vaid mingisugune tervik millegipärast ei toimi, kui me räägime sellest, et inimene läheb ära sellepärast, et talle ei meeldi. On sul endas kerge olnud seda eristust teha, on see sulle alati nii olnud? Ei, mitte tingimata vot niisamasugused asjad või sellised kogemused, mida ma kirjeldasin, et kui sa tõesti oled üksi laval ja sa pead selle otsuse tegema, see käib lõksust, et nüüd nüüd ma teen nii ikkagi tükk aega oled selles noh ma ei mõtelnud seda ka välja, ma teen nüüd nii see, kes tõesti praktiliselt ära ja mõtlesin, et nüüd on nii, ma ei saa edasi mängida. Ja ma ei mõelnud seda käiku, väljaanne. Aga sa tegeled paratamatult sellega ikka mõnda aega. Ma arvan, et ma tegelesin kusagil 10 15 minutit säraga, et mida teha või kuidas minna edasi proovides samal ajal eksi mängida. Aga teisest küljest sedasama teema juurde, et ikkagi minu meelest on sellise paksu naha kasvatamine mõnes mõttes aga, aga mitte sedapidi, et ma teen ennast tuimaks või ma ei tee välja. Sest see minu meelest on igasugune lavalise oleku surm siin pole enam midagi rääkida, siis vaid just nimelt leida enda jaoks võimalus, et kuidas saada, et sellega suhestuda. Ja seda asja minu meelest õpetavad väga hästi just niisugused teatristiilide vormid, nagu nagu on see saksa ekspersonistlik vorm, kus tegelikult on kõik lubatud, et ma tõesti õppisin väga palju sellelt välislavastajad tookord, et kui ta ehitab üles kogu lavalise oleku. Ta ise nimetas seda argumentatsiooni, eks mulle tundub, et tegelikult mõtle, see eelkõige ütleme sellist kontrolli või dialoogi. Et ma kogu aeg kontrollin seda publiku pealt, et jõudis kohale, saab minna edasi, ei jõudnud kohale, peab midagi mõtlema, võtame korraks tagasi. Noh, kuni selleni välja, et ma võingi seda teksti võtta tagasi, teater on läinud nii vabaks mõnes mõttes. Ja võib-olla see on ka põhjus, miks publik tunneb ennast vabana, et et või siis mida teha. Tegelikult minu meelest võibki teha, et ma ka eelmine kord ütlesin, et ma olen küll läinud etenduse ajal saalist ära, aga just samamoodi nagu nagu Endel Talvik ütles, et, et see ei pruugi olla üldse pahatahtlik. Muidugi loogiline laval olles tekib esimesena see tunne, et no ei meeldinud järelikult. Aga seda teatrit nüüd enam ei ole juba paar-kolm aastat. Aga Berliinis oli täitsa legendaarne teater nimega Volkspüüne. Ja Volkspinna puhul oli küll täitsa tavaline, et need etendasid, võisid kesta kuus-seitse tundi, näiteks noh, eriti siis, eks selle teatrijuhi ja lavastaja Frank kastafi lavastused. Ja Sa pead vaatajana kuidagimoodi kohanduma sellega, mis keelas sulle seda, räägitakse. Mis teatrikeel see on? Mulle tundub, et ta nii väga ei lavastanudki näidendit, kuivõrd ta lavastas seda metsikut tekstimassiivi või lausa romaani, mille ta selle ümber oli ehitanud. Vaikselt võid võtta Marjääri ebaõige, aga see ebahaige on seal võib-olla kümnendik sellest tekstimassiivist. Ma lihtsalt räägin seda sellepärast, et seda kõike, mis sealt tuleb, on nii palju. Et ühel hetkel sa ei saa enam aru, kas see on kestnud tund aega, on see kestnud kolm tundi. Noh, kõike nii palju ja kui sa siis kella vaatad, saad aru, et tegelikult on kestnud 45 minutit ja viis tundi on minna. Et sa pead mingil hetkel tegema selle otsuse, et kas ma olen edasi viima, ei ole edasi. Ma olen teinud ka niiviisi, et ma olen läinud ära ja see on seal täiesti tavaline, et inimesed lähevadki ära ja see ei ole ainult näiteks noorte inimeste asi või või ütleme, selliste vanemaealiste inimeste asi, et nad tulevad vaatama moleeri, siis selgub, et seal hoopis 200 lehekülge muud teksti veel lisaks muleerida ja siis ta läheb ära vaid täiesti erinevatest vanusegruppidest, inimesed võivad minna ära, sest nad kuidagi saavad aru, et see konkreetne asi ei ole nendele. Aga ma tegin niiviisi, et ma ei mäleta, mis lavastus see oli, kui ma läksin sealt ära. Ja mul hakkas see niimoodi kripeldama, et ma läksin järgmine päev uuesti vaatama. Ja see oli tõesti fantastiline lavastus. Et see oli minu enesetunde küsimus, et ma ei jõudnud seda vastu võtta. Ma mõtlesin, et ma toon lihtsalt ühe näite veel, kuidas üks filmiinimene läks ooperisse. Ta vaatas ära mitu tundi Wagneri ooperit ja tema kommentaar pärast seda oli see, et Ma ei saa seda vaadata, sest see on minu jaoks nii aeglane. Et me oleme nii harjunud, et kõik kaadrid jooksevad väga kiiresti, kõik vaheldub ja siis ongi see ooper. Lavakujundus ongi neli tundi, kõik seesama, rääkimata sümfooniakontserdist, orkester lihtsalt istub ühe koha peal. Äkki on asi selles? Täiesti usutav, et väga paljudele see on, et paljud inimesed ei suuda lugeda, kui ei ole pilte sees. Paljud inimesed on harjunud nagu umbes sellise pooleleheküljelise teksti lugemisega. Rohkemat lugeda on väga keeruline inimestel tihtipeale täpselt samuti on ka nagu selle loo pikkused, et tihtipeale ikkagi läheme nagu näiteks muusikat kuulama, siis me läheme, kuula midagi. Ta on midagi, mis meile klapivad, mis meile istub, kui mõlema Moyljääri kuulama, siis me tahame saada. Ja kui meil oma Viljari asemel pakutakse Brehti või midagi muud sinna vahele kogu aeg siis tekkinud võib-olla see segadus ja tõepoolest võib inimene ära minna. Ma kujutan ette, et ta ei saa aru, millest see kõik on. Selliste pikkade asjade aeglaste asjade, see on täiesti teine kontsentratsioon täiesti teine, selline süvenemine ja lähenemine ja loomulikult see võib olla üks põhjus, et mille pärast paljud ei kannata välja seda au endale nelja tundi. Ja küsimus on ikkagi ka tegelikult enda eelhäälestus, sest kui sa lähed midagi vaatama või kuulama, siis mitte kunagi kahjuks ei tule see, kui sa ikkagi natuke harida ennast, et mis sealt teest on ootamas ja ka, kui ma lähen mingit teatrietendust ootama, siis tutvuda näiteks natuke eelnevalt selle autoriga, see viib kindlasti juba sellele lainele ja see teeb oluliselt lihtsamaks selle materjali vastuvõtmisel. Kui ma lähen Shakespeari vaatama, ma tean, et eks tuleb värssides, eks ole. Ja ma olen selleks valmis. Et kui ma lähen Brahmsi kuuluma, ma tean, et suured romantilised tundepuhangud, suured lained, mind huvitabki, see, kuidas see lainetus selle dirigendi käe all voogab, eks ole. Et see eelhäälestus on ikkagi see, mis meid pigem naelutab sinna juurde ja, ja ma ütlen, et kui kontserdi puhul, et kõige tähtsam on ikkagi see, mis tuleb, siis silmadest tahab pool, eks ole, see, mis tuleb kõrvadesse, siis ma ei tea, kuidas teistele visiooniliseerub see muusika väga tihti. Et ma ei panegi enam tähele üldse seda, et millised on viiulimängijad, kleidid või, või kuidas see või teine, eks ole, on lihtsalt isoliseerub. Et ma kohe tunnen seda, kuidas neid kujutluspilte ja neid asju nii põnev, et see iseendasse minek läbi selle laval toimuva ja, aga see alati ei õnnestu. Ma tean seda päris kindlasti, sa oled väsinud just seesama, et sa jooksed kuskilt ei tea kust ja lähed edasi ei tea kuhu, eks ole, ja siis korraks niimoodi, et nii see ei tööta, päris kindlasti ei tööta niimoodi. Eelhäälestus kindlasti aitab. Ja näiteks filharmoonia kammerkooris on olnud teatud kontserdite puhul on olnud pooletunnised loengud, mis on siis publikule just nimelt selleks eelhääletuseks antud ja need on äärmiselt populaarsed, sinna tullakse väga hea meelega, sealt jääb üks pisikene augukene jääb siis, kes jõuab siis veel ennast nii-öelda värskendumas käia enne kontserti ja ma usun, et see on töötanud just selle muusika kasuks ja selle publiku poolt ütleme niimoodi. Aga see on ka puhas, ma ütlen, kaasamine tervikut tuleb harida just just, täiesti nõus. Aga samas, mis puutub sellesse eelhäälestus, siis seal selle on teinud ja teine ots on see, et kui teadlik sa asjast oled näiteks, et kui sa oled harjunud kuulama näiteks normina Koranat seitsi osava plaadi pealt ja siis sa lähed seda noh, mis iganes, kas või ERSO ettekandes kuulama, rääkimata sellest, et juba see koosseis kõikide kooride ja orkestriga lihtsalt ei mahugi ära sinna, eks. Siis on väga kerge pettumus tulema. Ma ei ütle, et keegi mängiks halvasti. Aga lihtsalt su eelhäälestus võib sulle vastu töötada. Ei, seda küll jah, aga ütleme niimoodi kogemuslikult sa hakkad ju valima? Muidugi, kuhu sa lähed. Ja üha rohkem sa kogemuslikult leiad ülesse ka selle. Selle elamust absoluutselt, aga see ongi jälle esitajate noh, kvaliteet on nõme sõna kui rääkida. Aga siiski on, Sa pead ka siis olema selle teose vääriline mõnes mõttes ja samamoodi on teatris, et sellest on natukene vähe, kui sa võtan Ibseni Heda kaableri ja saan inimesed selle nimega saali aga Eda kaablerist ei ole seal juttugi. Et ma teen küll selle materjali ja, või samamoodi, et need noodid on kõik mängitud. Aga et asja ennast ju ei ole, et siis on väga kerge pettumus tekkima, seda publikut ja raske tagasi saada. Aga mingis mõttes ikkagi esitaja on oma publikut väärt, et ikkagi see peab paika, et oleks ikka ilus, tegelikult. Mina eriti ikkagi ei oleks sellega. Ja ma arvan, et teinekord on ka võib-olla meie viga see, et me fikseerima oma eelhäälestuses võib-olla meil peaks olema nii fikseerinud, et kui on karmiin Boraanad, siis just nimelt selles esituses ja kõik, mis on natuke minimalistliku, see ei ole nagunii hea ja. Mulle tuleb meelde. Kunagi ma käisin teatri vingil kontrolletendusel Tartus Vanemuises. Ja ma vaatasin seda etendust ja mõtlesin, no ei ole võimalik. Ja kolm kuud hiljem praktiliselt sunniti mind uuesti minema sellele etendusele ma olin täiesti nagu ette häälestatud. Ja oh, sai sõda totaalselt teine etendus, et ma arvan, et minu enda mingisugused eelhäälestusega olid esimesel juhul kuidagi Ühes suunas nagu viltu ja lookas ja teisel kurajale teises suunas nagu ja see andis mulle nagu selle tunde, et ma ei peaks olema nii Igrambiskma, lähen. See on väga imeline tunne, kui sa lähevad teatrit või kontserti või mingit asja vaatamas, oled niuke, lähebki niukse, natuke siukse, noh, ma ei tea, mis sealt tuleb. Ma ei usu, hästi, ikka niimoodi. Ja siis sa tuled uksest välja. Vau, see oli väga hea. Ja see tegelikult on tohutu rõõm, kui niimoodi läheb. Andri Luup on öelnud, et tema on jälle seda meelt et selleks, et inimene saaks teatris katarsise, ta peab olema juba ette ennast häälestanud sellele, et siit tuleb nüüd see on superetendus, et peab olema nagu ette selle endale valmistanud, aga ühesõnaga, see on kõik täiesti individuaalne. Aga ma lihtsalt mõtlesin lõpukokkuvõttes sellele, et milline see teie tulevikuvisioon on, et kas see, et inimesed muutuvad aina vabamaks, on mingi düstoopia, on see uus normaalsus või jääb meie ideaaliks ikkagi see, et me valmistame ette, et kontserdi või lavastuse vaadatakse algusest lõpuni, publik peab ennast vaikselt üleval ja noh, vaatab selle ära. No aga kuidas saab esineja tahta seda, mida publik teeb? Aga mingid ootused tema käitumisele siiski on. No mulle tundub, et kui rääkida teatrist rääkida eriti kaasaegsest teatrist, siis on olemas, aga ei ole erilist mõtet, teatril, mis ei kõneta inimest selles ajas praegu. Ma ei räägi sellest, et peaks tegema ainult päevakajalise lavastusi või et ei tohiks üldse teha klassikat just vastupidi kindlasti peaks klassikat tegema, aga ta peab olema selles hetkes ja kui ta on selles hetkes, siis noh, mingil põhjusel on need inimesed saalis, eks, aga mulle tundub, et kui publikult eeldada midagi, see on sama rumal kui see, et noh, see on küll täitsa teine teema, aga, aga kui repertuaariteater mõtleb kogu aeg välja seda, et mis on selle keskmise inimese arvamus, mida tahab inimene Beatrilt siis ongi OK. Siis ei ole mõtet seda asja teha. Et mulle tundub, et tuleb hoidagi väga lahti see uks selle suhtes, et mida publik arvab ja kuidas ta reageerib ja sellest lähtuvalt teha oma järgmine asi või mängida järgmine etendus. Nii et sinu poolt ootused publikule selles mõttes puuduvad. Ma ei ütle, et nad puuduvad, minu ootus publikule on see, et publik oleks. Ma räägin teatrist praegu, eks ma ei räägi akadeemilisest kontserdist, et publik teatris oleks vaba. Tuleks loodud keskkond, kus ta ei pea tundma ennast kuidagi sunnitult sinna tooli peale. Et kui teater suudab publikut niimoodi kõnetada, et inimene tõuseb saalis püsti ja virutab oma käekoti lavale näiteks võtab kinga jalast ära, viskab sellega näitlejad, siis minu meelest teater teenib teatud mõttes oma eesmärki. Mida see peaks tingimata vägivald, me oleme. Neid vorme on väga palju. Karin sinu visioon või ootus, millist kontakti publiku poolt ootad klassikalise muusika poole pealt, ma arvan, ikkagi me oleme tänulikud, kui selline akadeemiline kontserdivorm jääks kestma ja ma ju ikkagi kasvatab oma lapsi, koolid kasvatavad oma lapsi selles vaimus, lapsed oskaksid tulla kontserdile oskaksid seal käituda, oskaksid seal olla rahulikult, kuulata seda, mis neile pakutakse. Ja ega see töötab ikkagi ainult siis, kui see, mis lavalt tuleb, see haarab, lummab ja kõnetab, et kui inimene leiab selle Talle tänases päevas sobiva sõnumi, millega nägu järgmisse korda edasi tulla, siis ma arvan, et see töötab, et selles mõttes ma ikkagi loodan, et see akadeemiline vorm jääb. Aga on vahva, kui klassikalised muusikud teevad ka sellised nii-öelda neil crossover projekte, et kus liigub natukene sellist vabamat publikut, kus reageeritakse vabamalt ja emotsionaalsemad, et see ainult avardab. Et selles mõttes ma olen nõus, et ega siis publiku käitumist ei saa dikteerida, see lihtsalt tuleb ja inimesed ju ajas muutuvad. Aga klassikalise muusika suudab, et võiks ikkagi jah, mingi selline akadeemiline käitumisnorm siiski kanduda edasi põlvest põlve. Minu tunne on see, et tõenäoliselt see publikuvabadus on uus tõstooppeline normaalsus. Me peame sellega leppima, et inimesed käituvad niimoodi. Me ei saa sinna midagi väga parata. Ja kuidagi inimesi nagu piirata, see muutuks liiga autoritaarseks. Võib-olla, aga minu enda soov oleks muidugi see, et inimesed oleks eelkõige huvitatud, kui nad tulevad kuhugi, on sellest etendus või kontsert, et nad ei läheks sinna küllastunult. Tunne on see, et väga sageli minnakse liiga küllastunud nagu ja see rikub nagu palju ära, kui nii palju muud sees ei ole enam ruumer nagu sisse võtta. See on minu tunda. Vestlusringis arutlesid Eesti filharmoonia kammerkoorilaulja Karin Salumäe, näitleja Lauri Kaldoja ja psühhoanalüütik Endel Talvik. Käisime Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontoris, et uurida, kuidas nemad kontserdikülastajate käitumisse suhtuvad räägivad ERSO turundusjuht Signe Vaiknemets ja direktor Kristjan Hallik. ERSO suhtleb publikuga väga aktiivselt, seda näitab ka kontserdinädalal tuleb kõnede arv. Üldiselt küsitakse hästi praktilisi küsimusi, et kuhu saab parkida, kida, mis ker kontsert lõpeb, kui pikk on teos ja tihti ikkagi räägitakse ära konkreetne situatsioon või mure. ERSO-l on valdavad kontserdil Estonia kontserdisaalis, aga tegelikult. Meie publik tuleb kontserdile üle Eesti päris tihti ka Tartust, et siis on hästi oluline ka kontserdibussiajad. Hästi praktilised asjad, mitu minutit lähed garderoobi minna, siis on igasugused tervislikud eripärad, et kas on liikumisega natukene probleeme või kasvõi on rohu võtmiseks vaja vett, et võtta ja ratastooliga liikumised, et, et hästi palju erinevaid küsimusi. Ka ERSO on hästi avatud. Alati kuulab ja leiab jooksvalt lahenduse Christian halli, kui rahvas näiteks kontserdi ajal lahkuda. Saalist, kuidas teie sellele vaatate, kas enne midagi täiesti tavapärast või selline asi, millele te pöörate kuidagi erilist tähelepanu. Tahame jah, väga ei pelga või see meid ära ehmata, kui keegi enne päris kontserdi lõppu saalist välja astub, sest me tõesti teame päris paljude põhjuseid, kuna just kontserdinädalal inimesed tihtipeale helistavad ja uurivad võib-olla täpsustust ka kava pikkuse osas, et selles osas me olemegi nüüd ka otsuse vastu võtnud, et me siis orienteeru vaid kava pikkuseid, kame kuvama nii veebis kui juba ka uue hooajakavades, et saaks juba ette inimesed arvestada, aga tihtipeale on just siis selline tagasiside inimestelt, et nad ei taha loobuda kontserdist, et nad ikkagi tahavad kohale tulla, aga et siis kas siis vabandavad natukene, et juba ette, et nad siis peavad ära minema, et noh, mis põhjustel siis, et kas tõesti bussi peale või või neid põhjuseid on päris erinevaid ja kui me seda nädala jooksul oleme jah, mitu korda juba kuulnud, siis me oskame arvestada, et tõenäoliselt mõni inimene on minemas ja see tegelikult meid väga ei ehmata. Eks kindlasti, mõni on ka selline, kes lihtsalt väsib ära, aga jah, meil on suurem osa kindlasti jah, neid, kellel on mingisugune põhjus ja paljud neist on siis sellest meile ette teada. Selline oli seekordne heligaja, järgmises saates on luubi all juba uued sündmused, meie muusikaelus. Saate pani kokku helioperaator Katrin maadik ning toimetajad Miina Pärn ja Lisete velt. Aitäh kuulamast ja käige ikka.