Eligaja heligajas on sel nädalal juttu mitmetest noortega seotud kontsertidest. Baltics'i Fleur manik dirigent Kristjan Järvi juhatusel esines eripalgelise kavaga oma turnee raames Tallinnas telekonkursilt klassikatähed tuntud oboemängija hingeli Laiv soleerisega päev varem Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees. Klassikaraadio on oma saatesarjas noortestuudio võõrustanud juba kahel järjestikusel nädalal Tartu ja Tallinna ülikoolide esindusorkestreid. Muljeid nendelt kontsertidelt täna kuulemegi. Heligaja alustab. Viieteistkümnenda märtsi õhtul soleeris Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees oboemängija hingeli laiv kes on paljudele kindlasti tuttav telekonkursilt klassikatäht, et kus ta möödunud hooajal pälvis teise koha ja finalistide galakontserdil ka ERSO eripreemia ehk võimaluse soleerida Eesti riik sümfooniaorkestri ees ja seda tegi ta Mozart tee oboekontserdiga, mis on kogu oboerepertuaari üks enim mängitud teoseid. Moodustatud on alati kõige raskem mängida. Ta on tuntud ja näeks Mododri haaval raskused, et on nii hõre, ei ole, seal on kõik on kuulda, et moodsardiga muljet avaldada on minu jaoks väga palju raskem kui mõne romantilise teosega, kus saab küll nii mõndagi vahele. Natuke ära petta, aga aastatega ei võta mitte midagi. Et Mozart, Mozart, lihtsalt väga hea helilooja ja see on väga hea lugu. Ta lihtsalt kõlab väga ilusasti oboe peal see heligee lihtsalt sobivu poele väga ilusasti. Lisaks Mozarti muusikale kõlasid Eesti riikliku sümfooniaorkestri esituses sel õhtul Richard Straussi sümfooniline poeem Don Joann ja Fenix Mendersoni viies foonia. Dirigendipuldis oli Jordaania Bellincampi. ERSO kontserdil käis klarnetimängija Helena Tuuling. See kontserdiõhtu oli väga eriline just solistile hingeli live, kellele see oli preemia ERSO poolt, et möödunud aasta klassikatähtede finalistide kalalt kui hoogsalt sina ingelile tookord selle telekonkursi järel kaasa oled elanud ja kui palju tema tegemisi ja ülesastumisi jälginud. Hingelt olen jälginud juba päris päris mitmeid aastaid ja kui see konkurss oli, muidugi elasin talle väga kaasa, vaatasin alati neid videosid ja kõiki tema neid huvitavaid eksperimente ja õnnestumisi konkursil. Ja pärast seda me oleme sattunud korduvalt ka koos mängima nii orkestri koosseisudes kui ka väiksemates koosseisudes. Et alati elan tema kontsertidel talle väga kaasa ja hoian talle pöialt. Ma kujutan ette, et see nädal oli talle tegelikult töö mõttes üsna raske, sest et lisaks reedesele kontserdile tuli tal Mozarti oboekontserti mängida ka päev varem ERSO lõunakontserdil ja siis neljapäeva õhtul veel ka Estonia teisel poolel rahvusooperis Estonia ballett kratt, nii et see mängukoormus võis olla kõikide nende proovide ja esinemiste vahel üsna suur. Millises vormis ta reede õhtul ERSO kontserdil oli? Sinu meelest hingele on juba nii kogenud muusike, ta oskas täpselt ka oma jõuvarusid jagada ja ta oskas ka kindlasti ajastada oma just seda reedest kontserti väga hästi. Neljapäevane lõunakontsert oli tal kindlasti selline proovikontsert, aga väga hea nagu võimalus saada aru, et kuidas läbi terve kontserti oma energiat võrdselt jagada ja kindlasti oli tal reedel palju lihtsam lavale minna, sest juba ühe korra oled survel laval käinud. Et siis tal oli kindlasti palju mugavam reedel mängida. Kontserdist rääkides. Et minu meelest oli tal dirigendi ka, oli väga hea koostöö ja ta oli nii positiivne. Laval naeratas tõeliselt, nagu nautis laval olemist. Et seda oli tõesti hea vaadata. Jah, kuigi kontserdi Helme ka natukene rääkisime sellest kavast ja Mozarti oboe kontserdist ja siis mulle tundus, tema meelest on ikkagi Mozart parajaid selliseid krutskeid täis või üsna suuri väljakutseid esitav. Kui hästi ta sellest tehniliselt üle oli või mis ei puudu. Minu meelest oli ta tehniliselt küll üle korra tekkis tal hetk seal kolmandas osas väike lahknevus, orkestri väga pisike lahknevus. Et ka ma loodan, et ta ei lasknud ennast sellest väga häirida, moodsad, tõesti ülimalt keeruline mängida, et just ülimalt puhtalt ülimalt selgelt. Ja dirigent aitas siin ka väga palju kaasa ja oli väga tundlikke musitseerimise osas. Et ma arvan, et võib-olla tal endal natukene tundes nägime ehk ta oleks tahtnud veel veel veel veel paremini noh nagu kõik muusikud, tahame alati parimat, et et võib-olla tal pisut jäi midagi kripeldama, aga minu meelest ikkagi õnnestus kontsert suurepäraselt. Kuidas sinul puhkpillimängijana sellise väga tuntud teose kuulamise ajal interpretatsioonitunnetusega lood on, et kas sa rohkem tahad seal selliste solisti isikupära ja unustamatut tõlgendust kuulda ja näha või meeldib sulle selline traditsiooniline harjumuspärane vorm? See täiesti oleneb mängijast, et ma ise olen just kuulanud rohkem seda sama kontserti flöödi esituses, mis on natukene jah, külalised muidugi erinev, aga Engel mängis väga minu meelest traditsiooniliselt ja väga maitsekalt seda kontserti. Vot oleneb mängijast on mõni mängija, kes tõesti väga-väga veenvalt mängib kadentside enda moodi ja toob kuidagi natuke nagu erilist sellesse väga traditsioonilisse teosesse aga üldjuhul üle maailma, pigem vaadatakse hästi kui hoida üldiselt sellist traditsioonilist joont. Ma mäletan seda enne kontserti, millel hingeliga üks tore vestlus ja fantaseeriksime seal muuhulgas ka sellest millised helilooja, et kõik oleksid võinud poele instrumentaalkontserti kirjutada, aga ei teinud seda. Ja ta mainis näiteks Šostakovitši isegi Beethovenit. Mis mulje sul jäi ingeltundesse, kas Mozart on tema muusika või sobiks talle midagi muud, et mõni mõni teistsugune karakter või ajastu stiil? Ma arvan, et ta saaks hakkama nii kujuteldava asestakowitzi kui Beethoveni kontserdiga, et neil oleks kindlasti erinevad karakterid, et minu arust hingel-is on kõik see olemas, et mängida ka ülimalt rafineeritult just seda Mozarti kontserti ja tõesti ka igasugust raiumata muusikat. Et tal on kõik see olemas, et kõik need väga veenvalt esitada. Aga sa mainisid ka dirigendi ja solisti omavahelist, et koostööd või sellist kokku klappimist kuuldavasti tegelikult prooviaeg oli üsna vähe neil, millega nad ära võlusid su, et kuidas laval orgaaniline pilt kõige paremini tekkis või mis aegadel näiteks? Kõikide osade algused oli väga hästi tunda, et dirigent see oli väga-väga tundlike Stingeli osas ja ka selline tunda ja näha sellist üksteise usaldamist. Tõesti, yldiselt jah, solistidel on väga vähe aega, et orkestriga koostööd teha ja see tunnetus kätte saada. Aga jah, tõesti, nende tüks soojus ja naeratus üksteise poole, et see oli, seda oli tõesti väga hea vaadata. Seda on tore kuulda, et lavalt ka puhkpillimängija naeratus välja paistab. Ja ingel tõesti, naeratus väga palju, seda on alati rõõm vaadata, et juba isegi see naeratus tekitab nii palju enesekindlam oleku ja ka publikul on, on kuidagi minu meelest palju stressivabam ja mõnusam muusikat nautida. Mozarti muusika kõrval oli tol õhtul kavas ka Richard Straussi ja Felix Mandelson Mozarti kõrval vist kaks üsna kontrastsed Heilu, et pigem ja et eriti Strauss kontserdi avaloona oli selline väga, väga võimas ja dirigent sai minu meelest samuti väga hea kontaktiorkestriga. Ja energiahoog oli väga-väga hea sellel teose mängimisel. Et kohe minu meelest publik oli juba sellest esimesest avaakordiks naelutatud. Mulle tunduski, et ERSO oli kuidagi hästi rõõmsal meelel selle teose ajal või kõlas säravalt ja tõesti, et minu meelest see muusika inspireeris neid ja tõesti orkestreerinud olid 100 protsenti ja mängu juures ja minu meelest tõesti nautisid. Kuulsin tagasisidet erinevatelt kolleegidelt, et kontserdi avateos justjust Scase avapauk oli, oli nii võimas, et kuidagi kõrv ei suutnud pärast Straussi enam Mozarti muusikaga harjuda, et kuidagi terased helilained olid nii tugevad, et Mozart kostus kuidagi natuke nagu katte all või natuke pisut liita pehmelt pärast traustasid siinkohal võib-olla oleks olnud hea natukene kava järjekorda muuta, see on minu isiklik arvamus. Jah, tegelikult koosseis oli ka ikkagi üsna erinev Mozarti ja Straussi loo puhul, et seal toimus ka selline väike lava ümberpaigutus. Aga kus kohas kontserdisaalis täpsemalt istusid, kas võis olla selline akustiline Pete? Mina istusin parem rõdu esimeses reas ja see on minul alati üks lemmikkohti, kust kontserti jälgida. Et Ma olin tükk aega mõelnud, et olen istunud ka all põrandal ja kuidagi nagu mingi selline võimsus kontsertidel on nagu jäänud olemata, mida ma olen saanud nagu rõdudel istudes. Et just huvitav ongi see, et kui tegelikult vaadata neid kontserdisaali üle maailma kas see näiteks Berliini filharmoonia saal või Ell filharmoonia Hamburgis või ka uus Pier Puleesi saal Berliinis et siis alati vähemalt publiku esimene rida algab, kas saali selle lavaga samal tasapinnal järjest läheb ülespoole, et mulle tundub, et akustiliselt on see parem variant, sest kui Estonia kontserdisaali lava vaadata, siis see on minu meelest ebatavaliselt kõrgel. Ja täiesti võimalik, et heli ikkagi otse liikudes, et pigem sinna põrandal istuvate inimesteni ei jõua see heli nii hästi, kui jõuab nendeni, kes istuvad rõdudel. Et olen täiesti seda kogenud ja siiamaani alati eelistan kuulata kontserte rõdul. Selle kontserdiõhtu teises pooles kõlas Felix Vendersoni viies sümfoonia reformatsioonisümfoonia. Ja kui ma mõtlen ERSO viimaste kavade peale, siis võimalik, et see on üldse kõige lühem sümfooniline teos, mida nüüd mänginud on eriti mõelda tagasi nädal aega varem, kui kõlas Mahleri kolmas sümfoonia, mida siis Elsa mängis koos Eesti muusika ja teatriakadeemia Sümfooniaorkestriga kastega olid seal ka koorid mis oli ju tõeline oopus ja mõningatelt kuulajatelt olen kuulnud tagasisidet, et see oli ka üsna nagu väsitav kuulamine, et mingil hetkel sa tajud orkestris seda, et muusikud on harjunud pärast ühte tundi näiteks puhkema või ma ei tea klaasi vett jooma, võin mingisuguse hingamise sinna vahele tegema. Et see ka mulle tundus, et, et nendesse on mõjusama tagasihoidliku, kestusega kuidagi värskendavalt, nii mängijatele kui publikule. Kuidas sulle tundus? Ja mul oli täpselt sama tunne, et on olnud ERSO kontserti, kus tõesti reedel päeva lõpuks õhtul peale üheksat praktiliselt kell 10 õhtul on siin väga väsitav olnud, aga kuidagi reedel see kontsert andis tõesti hästi palju energiat. Et peale kontserdil tõesti oli nagu kerge hea tunne. Et nendel selline väga hea kuulata. Et kõik oli paigas samamoodi koostajate liigendiga oli jällegi väga-väga hea ja nagu ma ERSO muusikutel terve nädala jooksul kuulsin, et nad olid väga rahul dirigenditööga dirigent tegi väga mõtestatult ja hästi planeeritult nendega tööd. Ja muidugi ka nende omavaheline klapp oli minu teada väga hea ja, ja ma kuulsin ka, et orkestri seekordne kontsertmeister Stanislav proonin, et ka tema oli, suhtles orkestriga väga vabalt ja muusikutele tundus, et ta on kontsertmeistrina väga hea. Ingeli laiv ütles ka dirigendi kohta jor, tänabelincampi koht, et, et tegemist on sellise tõelise džentelmen niga või härrasmehega. Rääkimata sellest, et ta käis ka proovides väga viksilt ja viisakalt riides, kandes ülikonda ja lipsu. Aga selline mentaliteet või suhtlusvormeliorkestriga väga viisakas ja tegemist oli siis tema debüüdiga ERSO-s. Aga huvitav jah, et selline sümpaatia ja ka siis kontserdisaalis kontserdiolukorras välja paistab. Aga mida veel Mendersoni sümfoonia kohta öelda? Lisaks heale koostööle dirigendiga mentasin sümfooniast läbi terve sümfoonia minu meelest keelpillide kõla oli väga-väga hea ühtlane ega seal aeglasemates osades, et puhkpillisoolod, seene ühtne, puhkpilligruppi kõla tuli väga ilusti välja ja oli tunda, et neil oli hea koos mängida sellel kontserdil. Kas sinu kõrv läheb ka teadlikult puhkpillide ridadesse, kuna sa ise oled puhkpillimängija ja muidugi ma jälgin neid pidevalt, et kõik on minu väga head kolleegid ja elan neile väga kaasa kullatise, mulle väga-väga meeldisid kõik soolad, Aleksander Hänni, käin Ennu poel. Signe Sõmer mängis väga, väga kena klarneti soola. Et nende koostöö oli, oli väga-väga hea ja nad väga tundlikult kuulasid 11 ja tõesti nautisid selle teose mängimist. Sellised olid mulje, et 15. märtsil Estonia kontserdisaalis toimunud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdilt, kus kavas oli Richard Straussi ja Felix Mendersoni sümfoonilised teosed kõrvuti Mozarti oboekontserdiga, kus soleeris ingeli laim. Dirigendipuldis oli sel õhtul Jordaania Bellin tampi kontserdimuljeid ja kas klarnetimängija Helena Tuuling Helga ja 16. märtsil olid Estonia kontserdisaali laval Baltics'i Plarmoonik ja nende dirigent Kristjan Järvi. Nende euroop turnee kandis pealkirja noodik paos ning Tallinn oli sedapuhku kolmas sihtkoht. Kontserte anti ka Leedus, Lätis, Soomes ja Venemaal. Kuulda sai Petris vasksi Gediminase kelgotase ja Kristjan Järvi teoseid vaheldumisi Mick Pedaja lauludega ning kontserdi teises pooles Tšaikovski balletist uinuv kaunitar tar inspireeritud kontserdi sõiti, mille orkester esitas täielikult peast. Oma mõtteid ja tähelepanekuid sellest õhtust jagavad koorijuht Aarne Saluveer ja Tallinna muusikakeskkooli tšello õpilane Garrett Sepp. Vestlust juhib Johanna Mängel. Kas teil noortekollektiive kuulates on ka mingisugused ootused kontserdile minnes olgu siis muusikalise kava ülesehituse osas või tehnilise soorituse osas? No kindlasti. Orkestri puhul ootaks seda, et et sealt oleks väga palju energiat tehnilise koha peal. Vaat seda ei oskagi väga oodata, sellepärast noh, sa ei tea kunagi, mis sa saad, kui sellist ei ole väga kuulus orkester ja kõik teavad, mis orkestrist räägimine. Klaverit. Läänemere filharmoonia orkester kvalifitseerub sellise noorte kollektiivina. Mina seda eelmist küsimust praegu sellega kombineerides just tooksist sele väljaka küsimusena lähete, kuulan noort orkestrit, et noh, neid on kindlasti ju üsna mitut moodi. Pühed võib-olla on sellised, kuidas öelda muusikaõppeasutuste orkestrid, on nad siis nii-öelda kolledži tasemel või on nad siis juba Muusikaakadeemia tasemel, eks ju, võivad olla noort orkestrit ka ju ülikoolide orkestrid, kes on hoopis teiste erialade inimesed, kuid harrastajatena süvenevad sümfoonilise muusikasse. Ja noh, lõpuks on siis seda tüüpi Bibi noorteorkestrit, mida me antud juhul nagu arutama tulime. Kes on siis erinevas vanuses, kuid siiski juba piisavalt kogenud inimesed, kes teevad rahvusvahelise turneesid, kelle et on tulnud dirigent, kes tõenäoliselt ikkagi ju paneb kokku programmi, mis arvestab nii publiku vajadusi kui oma orkestri piiri tundes, mängides selle piiriga, mida nad on võimelised kui hästi esitama ja ootuste kohta öeldata. Päris nii kontserdile ju ei lähe, et ah ei, ma ei oota midagi lastele, midagi reaalselt on ikkagi, ma arvan, et me käime kontserdil mingisugust sellist noh, nagu laksu saamas, et kas keegi paneb sind mingi asja üle mõtlema või annab nii-öelda seda tüüpi energiat, uhkus kus oli hoog või midagi sellist. Jah, ilmselt, kui sa oled kontserdil, siis peab ikka mingi põhjus olema niisama. Kellaajal bussipeatusse lihtsalt seisma jää, keegi kutsevalt, siis lähed muuseas ausalt, jube oluline. Nii nagu kantud kontserdiga oli, et on kutse ja kutsega kontserdiminemine on veel natuke teistmoodi asine ja vahest on jube tore, et asja sealt keegi ütleb. Kuule, lähme sinna, sa ei ole sellega väga arvestanud. Oo, meil on koos hea minna mingil põhjusel ja sealt siis areneb edasi ja väga tähtis. Sellise natukene projektorkestri tüüpi koosseisuga on kindlasti keerulisem seda kava üles ehitada või, või tunda neid piire, mille sees liikuda, milliste tehniliste kõrgusteni pürgida. Millised teie kommentaarid selle kontserti? Kava osas on no ütleme nii, et seal oli näha, et on tahetud teha. Ah, et esimesel poolel rohkem tänapäeva ehk siis modernset muusikat ja siis teisel poolel siis rohkem sellist klassikalist muusikat. Natukene mulle tundus, et esimene pool on siis nagu nii-öelda ühe puuga löödud ja siis täiesti teises astmes aga lihtsalt noh, väga sellise sirgjoonelise selles mõttes eri väga huvitav minu jaoks selle pärast juba, et nagu kui sa üritad kombineerida nii lauljat ja siis suurt sümfooniaorkestrit ja siis veel panna juurde mingisugused mikrid ja ka tehnikat juurde selles mõttes ta oli huvitav, kuid väga ühejooneline, et ja on liiga palju muutusi. Et iga minut sa kuulad, oh, see on huvitav või oh, nüüd on siin selline asi või kuidagi jäi minu jaoks seisma. No seda ikka ju tehakse noortekollektiivide ka eriti, et tuua natukene mängu populaarmuusikat midagi erksamad, midagi sellist sütitavad, et kas antud juhul Arne sinu meelest toimis, oli see mitme muusikamaailma ühendamine põhjendatud? Kui tohib, nagu nagu sellepärast targutada, siis ma hakkaksin sellisest ringist peale, et mis on nagu võib-olla muusikat missioon maailmast ära toimetada ja keegi on nagu öelnud, et valmistada neid hetki endale ja teistele. Ja mulle on alati meeldinud Jaan Rossi väide, et muusika räägib tõtt ja toob inimesi kokku. Ja nüüd sellest viimasest poolest rääkides, mis on nii head, et see tõi inimesi kokku, et noh, me põhimõtteliselt nägime siiski täis saali siis mida veel sai nagu selgelt vahet teha, et kui käia erinevad Ta nii-öelda sümfoonilise muusikakollektiivide kontserditel siis seal on natuke erinev publik igal pool, ehk siis üldjuhul saab öelda, et mitte, et sa oled, kehtiks päris agad, et seal on ERSO public olemas, eks ju, nüüd selles kavas, mida nad olid kokku pannud, eksis Mick Pedaja, ma täpselt ei tea reitinguid ja jälgi klikke, kui palju kellelegi nii öelda fänne, aga teadlased nii-öelda seal elektroonilise muusika puhul on natuke erinev kuulajaskond temaga nii-öelda kellelegi saali toomine. Äkki õigustas, et ma nägin üldiselt suhteliselt noori inimesi, keda vahel kohtab Antsis kontserdil, kui sa tead, et nad on muusikaõpilased või mõne sellise kooli õpilane, kus siis ma tean, muusikaõpetaja on pannud väga strict asja, et nüüd olgu selline asi ära kuulatud. Et publik oli saalis olemas. Ja nüüd selle kava üle seitsme kaablit esimeses pooles tegelikult oli kolm liigitust, eks ju, oli nii-öelda Mick Pedaja asjad siis olid viiulikontsert, eks ju, ja ka see vasksi selline miniatuurne ei olnud, aga siiski et tegelikult need teosed olid minu jaoks küll üsna huvitavad selles mõttes. Et mulle meeldis neid kuulata hoopis teine level on see, kui sa arutada, et kas seal üks või teine või kolmas esitus ja sealt juba jõuad selle järgi, et kui kogenud mängijad ja, ja mis on taotlused, mida jõutakse, nagu selles kogu selles filigraanselt välja joonistada. Ja noh, siis sinna otsa teine pool visata siis nii-öelda Tšaikovski selline šedööver peast noh, nii-öelda nagu ise pool tantsides. Et seda võib ikkagi mingit tüüpi selliseks saavutuseks kangelasteoks pidada, sest et sel hetkel, kui sa nagu noodist lahti lased, eks interpreedi nad sel hetkel hakkab sul oma ümbrusega nagu teine syda. Ja kui sa oled väga kogenud mängija, siis sa oled mänginud seal mõnda, ma tea, maaler või Brahmsi asja juba kümneid kordi ja ta sulle jääb pähe. Nende puhul ei saa olla, ta jääb, pääs on selgelt nagu omandatud. Kuid noodist loobumine andis kindlasti hulka energiat sellele nii-öelda koostegutsemisele kaasa ei saa olla kõiges võitu, aga need eesmärgid, mis nagu püstitati, toimisid. Kahtlemata see, et orkester mängib, peastan midagi ennenägematut, ennekuulmatut ja juba teades sinna kontserdile minnes, et selline asi juhtub tekitas minus küll kuulajana mingi erilise põnevuse või, või ootuse. Aga mingil hetkel nagu tundus, et, et me ei olegi enam nagu üllatunud või et see sai üsna kiiresti ka normaalsuseks, kuigi peast mängid seal tund ja 10 minutit vähemalt. Kuidas teie mõte, nagu selle teose ajal kaasas käis, ümbritsevaga ja laval toimuvaga? Ütleme nii, et tund aega täiesti peast mängida orkestrimuusikat ega noh, see on ikka erakordne selles mõttes vaeva näha orkestriga reaalselt kõik välja tuleks, et kõik oleks hästi koos, ühtlane ja arvestades ka seda, et nad ei olnud ju normaalses asendis nad riidu täiesti laiali paisatud, selles mõttes, et noh, ei olnud nagu päris täpselt aru saada, et vot nüüd see kontsertmeister tšellorühm oli täiesti lükatud ühe kaare peale, et sealt aru saada ja siis nagu nad ilmselt tahavad luua ühtlast keskkonda kogu sellele pillirühmale. Nadi. Ma ütleks, et nüüd tema on see kontsertmeister, et siis tema juhatab vaid, et kõik oleks kaasatud sellesse mõnes mõttes toimib. Samas võib tekitada väga palju segadust, et kuhu poole ma peaksin vaatama, kes on see juht ja kui sa kaotad järje ära või kelle poole sa nagu toetusena vaatad? Pillirühma kontsertmeistri ja noh, sinu kui mängija seisukohast läbi tuntud ja samas noh, ütleme teiste pillirühmades käijat räägijaga, noh orkestri kontsertmeister töötas ju tegelikult ikkagi väga aktiivselt ja liikus tema nii-öelda roll seal nii-öelda selle energia, jagajanane eestvedajana, et ma olen ühe korra aint kui Singapuri noorteorkester oli Tšaikovski viiulikontserti mängimas ja ja neil oli seal teos tookord natuke üle jõu ja, ja siis solist, kes oli siis ikka selline esimese suurusjärgu viiulimängija sisseostetud raha oli siis tema põhimõtteliselt mängis seda sellise aktiivsusega, nagu see oleks olnud, ütleme ma ei tea, iiri pubi orkestrit hüppas, kargas tegi kõike selleks, et sellel suurel laval suur orkester, noh, kuidas öelda saaks seda energiat kellelgilt, et koos püsida, sest seal nagu käest ainult ei piisanud. Aga ikkagi see on äge, kui sul on keegi selline, kes veab. Ja see oli nagu isegi veidi ootamatu, sellepärast et tavaliselt, kui ma lähen kontserditel ja siis ma näen orkestrit, kõik mängivad väga ilusti ja seal see, mis ma sealt saan, on see, mida ma ootan, ehk siis hea kogemus. Aga seekord see oli selline tunne, nagu tema oleks justkui soolomängija. Tegelikult, see oli ju kogu orkestri esitus ja nagu see aitas seda kõike muuta kõrgemaks. Nii et oleks elavam muusika. Teisalt, kui anda tervele orkestrile selline vabadus laval liikuda, siis minu meelest see muudab ka väga palju orkestrit, kõla ja mul oli seal natukene võõras. Võib-olla oli asi tõesti selles läbisegi paisatud orkestris endas, et pillirühmad ei olnud harjumuspärastest kohtades ja mittegruppidena, et näiteks üks kontrabass oli lava vasakus ääres ja teine paremas ääres, et mina nagu ei tunnetanud seda rühma mängu, mis tavaliselt ju on orkestri mängus ikkagi mingiks baasiks või aluseks. Praegu seal kontserdil oli väga palju tunda seda, et orkester oligi see nagu üks rühm aga ei olnud tunda seda, et me nüüd kindlalt kontrabassirühmana teame, mida me teeme või nagu, et oli nagu natukene kammeransamblitunnetust, et nagu ma olen siin justkui üksi, aga tegelikult oli ju rohkem nagu pillimehed. Ilmselgelt me ei tea, kes, kuidas tegelikult lugu pähe õpiti, kas oli iseseisev kodus noh, küllap vist ja kellele see nagu paremini välja tuli. Ega orkestris ju ei saa olla eesmärgiks õppida oma partiid pähe ja et võib-olla ka kõikidel ei õnnestunud see eeltöö nii hästi. Ma olen täitsa nõus selle koha ja minu arust siit tuleb üks selline huvitav paralleel sellesse koori või muusse maailma Triti, selliste harrastajatega ka masinas pool rohkem, seal on ikkagi selgelt see, kui ühel hetkel inimesed hakkavad nagu vaatama, siis nad tajuvad ennast ja maailma hoopis teistmoodi, ainult tagaprofid laulavad ju ikkagi noodist muusikat, nii et seal kõik need kiitused tegijad. Ja ma arvan Ta instamattalistidel seda sellel moel nagu kindlaks teha, kes siis oli noh, nagu eestvedaja või seal kindlasti nii-öelda noh, nagu joone peal ja kui palju oli nii-öelda meid kaasamängijaid, seda nagu ei tea. Võib-olla siis üks selline tähelepanek ongi, et, et noh, teos oli nagu ülimassiivne. Kusjuures jällegi see, mida meie oleme tundnud, et esimeses pooles ühtlasi üsna paljud teised teist, palju korvpall. Nüüd kui ma panen ennast selle kuulaja seisukohtadest nagu saalis oli, siis vaadake, seal publiku reaktsioon oli ju noh, ütleme samavõrd tormiline. Jah, me näeme Eestis püsti tõusvaid saale küll ka väga viimistuti sihukestel kontserditel, kus kõik voolab ja, ja elab ja siis ühel hetkel on selline kaalutletud otsus ja kõik juhtub. Kuid tihtipeale jäid seda ei toimunud, need olid kui laat, nagu pauk ära tulin, siis oli saal püsti nagu põmm teada, et inimesed ei ole kõik nagu Ameerikas käinud ja ei tea, et, et võib-olla see kuulub need traditsioonid, pigem oli see üllatav, eks ju. Et sellega nagu saalil anti küll sihuke hapet keegi võttis seda sellises mahus vastu ja oli siis nii-öelda väga lavaga nõus. Aga ma tahtsin rääkida hoopis seda vabadust, et kas need olid vist Moskva virtuoosid siin Tallinna festivalil ka tuntud dirigendi puhul, kes siis nii-öelda mängisid ise küll istudes sel hetkel. Aga noh, repertuaar oli selle selline, mis neil oli peas, mis nad tegid ja siis nad tegid kõike kammerorkestri, mida nad ise tahtsid ja nii nii lõbusat ja hullumeelselt kontserte annab nagu otsida, et teatud hetkel, kui inimestel, see tuleb, kõik need nipid, et kõik usaldavad kõike ja jooksevad läbi, veendunud, et siis see muidugi on võluv. Noh, muidugi see nõuab seda, et esiteks sa tead, kellega sa mängid, sa tead, mida sa USA suhteliselt nagu toome võrdluse jalgpalli, sa tead täpselt, kellele sa söödad ja kuidas ta edasi läheb, kõik on täpselt teada. Noh, see usaldus ongi kõige vajalikum otsustavam asi. Kas sa nüüd mängid täpselt nii või siis sa pigem ootad, et tema mängib. Ja teisalt see entusiasm ja energia, mis laval tekib, ei pruugi alati publikuni jõuda, et kui me teeme laval ühiselt, mingit asja meil on olnud, eks ole, mitu päeva ühiseid proove ja, ja pikki bussisõit selja taga. Et siis ma ei ole kindel, et publik sellega alati nagu suudab kaasa tulla, mina antud juhul ei mõistnud või ei suutnud jälgida, et minu jaoks võib-olla siis midagi ta ikkagi pärsib orkestri mängus sellist, et mis selle vabaduse juures jätab nagu teised asjad tähelepanuta, näiteks dünaamiline plaan. Tegelikult ju, et energia andmine. Kuidas see jõuaks rahvani ja tegelikult ei ole neil sellest, kui palju sa seal võimlejaid seal laval vaideid, kui palju sa annad südamest kaasa sellesse mängu ja et kuidas see fraas on ikkagi ehitatud. Kui see ei ole ikkagi südames või sinu seest tulnud, siis seda ei ole võimalik tegelikult niimoodi edasi anda, nagu võib-olla sa mõtled veise, kuidas su peas toimub? Võib-olla kõigil ei olnud aega selle peale mõelda, kui pidin meelde tuletama, mis noodid nüüd järgnevad. Peas mängimine ongi, see tähelepanu hajub ja läheb kuskile mingile muule asjale eksis nootide meeldetuletamise laval. Ma ikkagi tahaksin teie käest teada seda, kas orkester oma traditsioonilise kõla mõttes k muutus selle peast mängimise käigus. Mina olen nõus sellega, et jah, loomulikult tal on nagu hoopis teine iseloomu, sest see on selline nagu noh, kuidas öelda, suur esinev bänd on nagu vale sõna, ma ei oska öelda, aga ikkagi selles mõttes, et muusikute seltskond lendab kokku nagu peast andma seda teatud tüüpi energeetikat seal mingit tüüpi pidu. Kuid kui on selline meeleolu noh nagu ikka, eks seal ei ole kohta nendele pool toonidele, veerandtoonidele ja muudele asjadele, mis siis teatud hetkel teatud teostes tundlikul kuulajal, noh, kuidas öelda, kaasada muusika, isuäratav, eks ju noh, publik ongi erinevad. Et võib-olla, kui nii-öelda uurimust teha, publik versus kas siinviibijad, et võib-olla see kuulamise taju, nüansside hulk võib olla ju ka selles mõttes erinev, vähemalt loodan, et on. Minu jaoks ta oli hästi võõras, ma ei tajunud üldse seda, mida ma oleks nagu arvanud, et sümfooniaorkester siis ma kuulan täpselt seda, et noh, see on see, mis minu peas toimub, aga lihtsalt, kui ma läksin sinna kohale, siis mul on selline tunne, et lähed võõrasse riiki ja nagu hakkad maad avastama, see on minu jaoks oli kuidagi uus ja see ei olnud üldse see sümfooniaorkester, mida ma aastast aastasse päevast päeva tean. Vaata seal eriti esimeses pooles oli nüüd tegelikult selles naturaalses orkestrisse niivõrd ikkagi miksiti ju nüüd küll jõud võimendusega solist, eksju, ja siis nii-öelda e pille ja muid asju sisse, Miss Estonia kontsertsaalis on metsa üks igavene suur probleem. Et hea, kui sellega üldse keegi nagu hakkama saab, et see akustika nagu selleks nagu üldse liialt ei sobi, seal kindlasti tekkis juba teist tüüpi kõlapilt ka. Aga mis mulle meeldis, oli siis see, et et noh, kui tihtipeale nende salvestuste puhul ma nii suurt dünaamikat üldse ei kuula, siis nüüd oli peda lugudes oli see, et et see dünaamika nagu sellel päris Pihlilt ja orkestrilt ikkagi Elaldas minu jaoks selle muusika nii-öelda nivood nagu oluliselt mitte, et ma seda igapäevaselt liiga palju kuulaks. Aga vot seal ma tundsin seda dünaamikat täitsa nagu nautisin, kuna seda oli tavapärasest rohkem midagi sellist. Nad ei olnud päris tavaline poplugu, et see on hoopis teine. Ei noh, ütleme. Ma ei tea, kindlasti stiiliga eksin, aga noh, nii-öelda mingi indi ballaad või mingisugune asi, mis on sul raadios lihtsalt lõigatud nii-öelda nagu kompressori mitteriga mingisse formaati. Nüüd see formaat siiski nagu avardus võiksite, muutus nagu palju inimlikumaks. Minul oli kontserdi algul väike pettumus, kui lugesin kavast, et esimesena kõlab Petris vasksi meditatsioon viiulile ja keelpilliorkestrile aga tegelikult hakkas hoopis laulma Mick Pedaja, kes mulle ka meeldib, aga kuidagi tundsin, et auditooriumi kuulajat on nagu mõnes mõttes petetud. Kui kavalehel ei ole kõike kirja pandud. Minule meeldiks täpne kava selles mõttes, see on see, et kas ta on või teda ei ole üldse noh, põhimõtteliselt ega miski ei takista mai tea kontserte teha miljonil moel dirigent teadvustab, mis ütleb, öeldakse, muutsime kava, mis iganes. Aga noh, mis seal välja jagatud, et see info võiks olla nii-öelda adekvaatne teha infot. Korrektsus on hästi tähtis, mind häiris ka see, see lugude üleminek oli kuidagi nii sujuv, et ma vahepeal oli tajunud, et kas see oli nüüd uus lugu või see on mingisugune jätk või see on seesama lugu ainult koos viiuliga või et see oli hästi, noh, tekitas segadust. Nõus jälle noh, väga lihtne on öelda, eks ju, ja samas hulk inimesi, kui ta läheb nagu sellisesse muusika, mingisse me teame. Ükspäev oli emakeelepäevaga, ütled, mis nagu õige sõna on mingisse flousseli voolu kokku, eks ju, see ta muusika voorumusse läheb, on okei, aga ta pelgab seda vahepausi, ehk siis see nii-öelda vaikus, mida teatud kuulaja vajab nagunii-öelda nagu selle veini testingu puhul, nagu see vesi, et sa puhastad nagu ära, eks ju, teised seda nagu selles mõttes pelgavad ja, ja ta võib-olla ehmataks, et appi, mis nüüd sai, et, et ma ei suuda nagu enam edasi kulgeda. Aga minu arust just see muusikas on väga tähtis muusika algab vaikusest sest see minu jaoks nii tähtis, et see, kui sa alustasid niisugust uut teost, siis vaikus enne seda lugu. Kuidagi äratab minu arust palju rohkem seda tähelepanu ja nagu ma tahan kuulata, mis nüüd saab. Ja kui pärast just pärast Garrett minu meelest kontserdi vahel mainisid, et see esimene pool oleks võinud olla mingisuguse filmi taustamuusika. Et pigem just selline muusika, mida me iga päev tähele ei pane, filmides, kui vaatan, filmisime, ei mõttedoonitseerimini Tšaikovski mingisugune suur kontsert. Et see tajumine on hoopis teine. Kui sa lihtsalt lähed seda suurde kontsertsaali uhkesse kontsertsaali kuulama, siis ei ole nagu seesama või no see on hoopis teine maailm minu jaoks. See on tegelikult huvitav, et sul see taustamuusika assotsiatsioon tekkis, sest tegelikult oli ju ka laval solist, kes seisiski seal ju mitme loo vältel. David Nebel oli viiuldaja, kes soleeris siis teiste hulgas ka Gediminase kelguta Se viiulikontserdis ja ka Mihkpedajat ilmselt võiks pidada selle kontserdi üheks solistiks vokaaliga. Et natuke nagu kahju, sel juhul, kui solisti sooritus jääb nagu sinna taustamuusika valdkonda. See orkestri valjudus oli üsna suur, et võib-olla selle solisti üleolek orkestrist oli nagu võib-olla liiga väike, et see oleks võinud olla rohkem aru saada, et nüüd on solisti kohted, nüüd ta mängib. Noh, et ma kuulsin liiga palju orkestrit, nagu juurde sellele solistile. See minu arvamus. Nii, ma kuulan ja mõtlen ka. Noh, üldiselt me oleme harjunud ju intensiivsematel solissidega jah. Aga nagu tihtipeale tuleks selle kohta öelda, sina ütlesid selle peast mängimise kohta publiku reaktsioonide kohtad. Et, et ei tea, mis on taotlus, noh alati on see lugu, et kas tuli niiviisi välja, eks ju, võime tahame sedapuhku sellist asja sulatada, seda näitab ju mingit teine ajaline perspektiiv võrreldes noh ma tea, erinevaid etteasteid, 10 aastat tehtud siin-seal, eks ju, et et mis seal siis nagu toimub, mis juhtuma hakkab, et selles mõttes Ma tean, et alati ei ole ju vajalik, see solist oleks väljas ja ongi solist, mängib Me kuuleme solisti ja orkester lihtsalt on kuskil taustaks, ei saada. Minu arvates solisti orkestri omavahel nagu nii-öelda kuidas tonaalsuselt klappisid päris hästi, nad said ikkagi üsna sellise rahuliku tunde sellise, ma ei tea, kas siis vähese vibraator sellise suhteliselt sirge toonides esimeses poole asjades, mis minu arust seda ette kannad, nagu toetas, oli nii vä? Nad olid ka helikeelelt üsna sarnased teosed. Minu arust oleks võinud muidugi olla rohkem seda orkestri ja solisti värvi, et see oleks kuidagi noh, et kui sa vaatad maali, siis võiks olla ikkagi erinevaid värve kasutatud, minu arust oli natukene liiga ühevärviline esitus. Ja mulle praegu meenus ka see, et sel hetkel, kui viiuldaja David Nebel ei olnud nii-öelda solisti rollis seisis ta ikkagi laval ja justkui ootas enda korda, et samal ajal kui Mick Pedaja laulis vahele oma loo et võib-olla jälle see kava ülesehituse küsimus päris hästi ei toiminud. Kindlasti ta ei ole selles mõttes traditsiooniline. Aga tuleme korraks publiku juurde tagasi. Tahaksin teada, kellele selline kontserdi formaat võiks olla suunatud. Tegelikult nägime me ju igasuguses vanuses rahvast, et nagu oli väga noor ja oli ka vanemaid inimesi, aga lihtsalt mulle tundub, et see võiks olla rohkem noorte, mitte võib-olla täiesti laste, aga lihtsalt selline küpsetes. Lase muidugi väga küsitav, kes on nagu küps, aga no mina mõtlen niimoodi, et noorteorkestrit, et võiks ju kuulama tulla esinejate lähikondlased, vanemad, õed-vennad, sõbrad, või teisalt siis kas need inimesed olid tulnud kuulama eeskätt Mick Pedaja? Noh, esiteks on, antud juhul oli tegemist Eesti kontserdi kontserdiks, eks ju, järelikult kontsert on nii-öelda turundatud eesti kontserdiliinis ja Eesti kontserdil mida me neist teame ja mida me kõik ei tea, aga tegelikult on ju tohutu lai valik nii-öelda neid kavasid ilmselt publikuga päkk, kellele nad siis kuidas öelda kaalutatud riigi abiga peaksid kontserdi suutma teha, mis ei ole tõenäoliselt mitte kõige odavamate killast, eks ju. Aga millal siis on ka piisav noh, nii-öelda publikumenu. Ja nüüd kui natuke nii-öelda Eestis ringi vaadates oli väga arvestataval hulgal edukaid inimesi, ma nimetan just sellise kategooria, kellel ühel või teisel moel on õnnestunud kas äris, ettevõtlusmingis, muus asjas tegelikult noh, päris palju korda saata, nagu ütlesin, oli ka sellist nooremate inimeste ja võib-olla on nad ka konservatiivsemat traditsioonilisemat kontserte külastada, kuid midagi selles formaadis on ilmselt sellist noh, nende seal olemise juurde piss neid aga kütkestab, mis tegelikult on oluline, et iga artist oma selle nii-öelda lavaleilmumisega suudab kellelegi mingisuguse selle silla ehitada. Selliseid, seal oli noh, kuna ta ei ole ju lihtsalt eesti orkid, meie rõõmustasime eesti artistidele laval, eks ju. Noh, aga neid mune seal antud vähe ilmselt igal maal keegi tulebki kedagi kuulama, sellepärast et see on meie oma, neid eraldi, seal eksponeeritud selles mõttes ei ole, vahel on niisugune kordatatu ja in Estonia, eks ju, ja tead, teie mängijad ja meie mängijad, et neid tuuakse eraldi välja, ei oleks võinud olla nõus vahel, kui on nii-öelda nagu Läänemeremaadesse koondasitega nende eraldi väljahüüdmine. Kui juba nii mitu organisatsiooni formaat toob publikule ju veel rohkem seda tunnet, et meie oleme ka seal, eksju sedasama ühisuse loomine. Ja sellises Sillamäe, aga noh, ütleme teel mingitesse teistmoodi rahulikumasse ja, ja eriilmelisi muusikakeskkondadesse sellise astmena noh siis tänuväärne, vajalik mis iganes, et kui seal ei käidaks, siis ütleme, tõenäoliselt ei oleks seda minemist olemas. Ja, ja ilmselt me keegi ei kahtle selles, et muusikuile endile oli see väga rikastav kogemus. Muusikud olid täiesti sillas ja, ja küsides, keda Kuulomatia sina nimetasid Miku, ma arvan, Kristjan Järvi samamoodi, kes, eksju, sel kombel on ju ikkagi meie dünastia üks esindaja ja eriilmeline esindaja, eks ju, et on ju väga erinevad ja erinevas stiilis formaadis töötavad inimesed, et selline see inimeste areng ja kujunemistee on. Ja kõik peavad leidma kuidagi selle üleküllastunud ja võib-olla mitte selle muusika suhtes just kõige soodsamas rahastuse maailmapildis nii-öelda selle ukse, selle lava ja selle elamu valmis ehitama, sinna nii-öelda mingi rahva suutma sisse kutsuda see, see töö on lõputu. No me ei tohi ka unustada, et kavalehel oli terve suur nimekiri nendest inimestest, kes selle produktsiooni nimel on väga head tööd teinud, tegelikult. Miks mitte, aga keegi teeb otsuseid ja müüb ja viib ja igasuguseid asju tekib aeg-ajalt tahtmine katsetada. Liidritel ja andku jumal neile selleks ainult energiat. Ta tahtis teada, miks ma rääkisin, et on ühe puuga löödud, vot minu jaoks on väga tähtis see, et kui sa tood välja nüansi, siis peab kuidagi noh, tänapäeval muidugi kirjutad ja siis on lühendiga mingi kaks sõna ja siis inimesed saavad jaurama, mida sa nagu tahtsid öelda. Aga minu jaoks on väga tähtis muusikas, eriti et see pikk lause sa viid selle siin üles, sa tood selle tagasi. Piltlikult sa kirjeldad minu arvates praegu millest räägib keeles inimene, kes ma ei tea, loeb saksa keeles filosoofiat, ütleme lausega, mis on nii pikalt jõuab seda tervikut haarata ja selle siis veel nagu ära mõtestada. Kui palju neid nad reaalselt täna maailmas ringi liigub, aga jah, aga keegi peab sellega tegelema. Sina kindlasti maitse küsimus jällegi, kes millestki aru saab või tahab aru saada, see tahtmine ju on ka väga suur osa sellest, kas sa saad aru, ei saa aru. Et sa lähed õppima uut asja ja kui sa ei taha, siis sa ei õpi ja kui sa tahad, siis sa õpid ja nii see asi käib nagu teistmoodi, see ei ole nagu. Loogiline mulle väga meeldis, kuhu see jutt praegu välja. Meeldis kutsume veel kontserdile. Aga suur aitäh teile nende muljete eest. Vaatasime tagasi, 16. märtsil Estonia kontserdisaalis toimunud Kristjan Järvi Baltics'i thermooniku kontserdile. Vestlusringis said kokku Aarne Saluveer, Garrett Sepp ja Johanna Mängel. Märtsikuus esinevat klassikaraadio kontserdisarjas noortestuudio meie ülikoolide esindusorkestrid. 13. märtsil oli külas Tallinna tehnikaülikooli puhkpilliorkester, kelle mängu käis kuulamas Jakob Westholmi gümnaasiumi kaheksanda klassi õpilane. Noor trompetimängija Sass Kase. Kui palju sa enne teadsid Tallinna tehnikaülikooli puhkpilliorkestrist politsei varem nende kontserdil käinud? Kontserdil ei olnud, aga paar tuttavat mängib orkestris, sest sealtkaudu teadsin, et kus on mängud ja sa tahad. Mis sulle täna õhtul kõige rohkem meeldis? See kõik kõlas väga, puhtalt ja selgelt, vigu ei tehtud, aga siin-seal paari valenoote oli kuulda, võib-olla, aga otseselt kõlas kõik hästi. Kõige rohkem meil silmselt. Šostakovitši teine võlts, seal kõik pillirühmad täitsid oma osa väga hästi. Ja tromboonisoologa üks väga ilus. Kummaline sellepärast, et tegelikult ei ole ju tegemist üldse puhkpilliorkestrimuusikaga ja see on orkestriteos, mis on siis seatud ümber puhkpillidele et külas sinu meelest piisavalt. Puhkpillipereselt ja sest minu arust viiulit osa täitsid väga hästi klarneti teha flöödid. Et näiteks madalate pillide rühmad mängisid väga hästi siis trombooni Tseufooniumid, tuubad ja siis kontrabass tsükloga andsid ilusti passi alla. Kontrabass ja tšello ei ole ju tüüpilised puhkpilliorkestri pillid, need on ju keelpillid. Kuidas need sinu meelest sellesse koosseisu sobituvad? Ma ise alguses vaatasin ka, et huvitavat puhkpilliorkestris tavaliselt ei käi keeldil. Aga nad sulandusid väga hästi sisse, sinna mängisid ilusti kaasa. Need üleüldiselt kõik kõlas väga uhkelt. Ja lemmikpillirühm oli trumbattidega. Ise mängin ka trompetit ja siis enda pilli on kõige helisson, nagu hinnata iga kord, kui trompeti taastasid, siis kindlasti kuulsin, kas sisseastumine oli õigesti või valesti, teiste pillide puhul mitte nimega. Sina ise mängid ka orkestris kuidas anne ise orkestrendina teisi orkestreid kuulata. Kindlasti väga põnev, sest et saab võrrelda enda orkestriga ja üleüldist taset ja eraldi pillirühm muuga veel vaadata. Meie enda orkestrites, kus ma mängin näiteks Nõmme muusikakooli puhkpilliorkestris, oli kohe kuulda, et isegi kui trump võtteid on vähem kõlab ikkagi paremini, sest et tase on neil parem kui ise harjutada rohkem, siis kõlavad lood paremini. Võib-olla ka näiteks rühmaga proovi teha eraldi. Aga kui palju sinuvanused noored kontserdisaali jõuavad? Kontserdisaali ilmselt ikkagi vähem kui mina sest esinedes ka jõuab väga palju koha peale klassikaaslaselt kuulamas üllatavalt vähe tegelikult. Aga mis see põhjus võib olla või peaksin midagi teistmoodi tegema, et noored rohkem kontsertidel käiksid? Et noortega on see, et puhkpillimuusika või üleüldiselt orkestrimuusika lihtsalt väga palju ei huvita enam, kuna noh, elektrimuusika asendab kõik ära? No mulle endale meeldib ikkagi orkestrimuusika, rohkem elektrimuusikat tavaliselt kuulatakse ikkagi eelsalvestatud. Aga orkestrimuusikat kohapeal kuulata on palju põnevamast, keda sa oled kuulda, mis läheb valesti ja kogu see elamus on täiesti teistsugune. Mis sinu ambitsioonid pillimänguga seoses? Kindlasti tahaks pikemaks ajaks mängima jääda, ikkagi pigem ikka orkestrites käia, seal on palju rohkem rühmatööd ja kõike ja see kindlasti ka, et orkestrikaaslastega on tore ja vahva, suhelda ja sõpru saab palju. Et soolot mängides ikkagi tutvuse tuleb vähem kui orkestri mängus. Aga nädal aega hiljem, 20. märtsil andis kontserdi Tartu Ülikooli sümfooniaorkester ja sellest õhtust jagab oma mõtteid laagri kooli üheksanda klassi õpilane, noor viiuldaja Kirkevalt. Tartu Ülikooli sümfooniaorkester mulle küll otseselt tuttav ei olnud, aga kuna Tallinnast nii Tallinna Ülikoolis kui ka Taltecki orkester arvasin, et ju Tartul kaasa kindlasti olemas on. Orkestris oli minul üllatusena kaks tuttavat mängijat, kes teil künki ülikoolis ei käi, aga ikka on leidnud oma tee sinna orkestrisse. Tegemist on ju ülimalt hea orkestriga ja kui arvestada veel fakti, et kõik nad käivad igapäevaselt tööl või koolis ja leiavad aega tulla kord nädalas kokku ja harjutada, siis mul ei ole midagi negatiivset selle kohta öelda. Kava mulle väga meeldis, kuigi 80 tõdema, et ühtegi neist lugudest polnud ma varem kuulnud. Minu lemmikuks on, ma arvan, minu jaoks tundmatu autori Hispaania Mozarti Ariaga kontsert, kus oli tunda, et terve orkester nautis selle loo mängimist. Kontsert kindlasti sobis väga hästi raadiosse esitamiseks. Lisaks orkestrile oli ka laval professionaalne muusik Riivo Kallasmaa, kellega koos nad esitasid Mozarti oboekontserdi. Minu arust see, et professionaal, muusik ja harrastusorkester teevad koostööd on niivõrd hea võimalus orkestrile tunda seda, kui hea. Võib kõlada mõni lugu, kui ees on inimene, kes teab täpselt, mida ta teeb ja see kõik kõlabki, nagu seda mängiks meie orkester. Ja tegelikult saavad ju kasu mõlemad pooled nii orkester kui ka muusik muusikul jälle üks kogemus juures, milline üks või teine orkester siis soolopala taga on. Tartu Ülikooli sümfooniaorkestri tugevaim külg on kindlasti keelpillirühm. Meid ei olnud palju, aga nad mängisid täpselt nii, et oleks piisavalt ja puudu ei olnud. Minule endale meeldiks võib-olla veidi rohkem pauku ja mürtsu, natukene tundsin puudust paskpillidest ja löökpillidest, esindatud oli vaid metsas Harari Timpanid. Aga mis väga läbi kõlas sealt orkestris oli see, et kogu see kollektiiv oli väga ühtne ja väga hooliv üksteise suhtes. Kui nad mängisid, ei olnud tunnet, et need oleks kõik eraldi muusikud, nad kõik on üks suur kollektiiv ja teevad seda kõike koos. Ja see on minu jaoks kõige-kõige olulisem asi kollektiivide puhul, kes esinevad nii nagu minul endal on minu orkester justkui teine pere ja iga kontsert justkui veel üks tore seiklus. Kahjuks ei ole selliseid noori palju, kellele meeldiks kuulata klassikalist muusikat või üldse orkestrimuusikat. Siis minu soovitus orkestritele, kes soovivad kaasata suuremas hulgas noori enda kontsertile, on mängida pillil muusikat, siis see võetakse alati väga hästi vastu. Ja meil on olnud ka niimoodi, et annan filmimuusika, siis mõni klassikalisem pala ja siis veel mõni tuntud lugu ja enamasti see on rahva kõik väga käima tõmmanud. Selline sai tänane helgaja. Saate toimetas Johanna Mängel.