Eligaja. Tere hommikust, head klassikaraadio kuulajad. Käes on aprillikuu esimene nädalavahetus ning alanud kevadest annavad aimu nii helget kontserdikavad meie esindussaalides kui ka tänavamuusikud, kes soojade ilmade saabudes üha enam nähtavale ilmuvad. Arvustamisel on ERSO kammer, ansamblite kontsert, serenaad kevadele ning pärast seda saame tuttavaks nelja omanäolise Tallinna tänavamuusikuga. Toompeal. Taani kuninga aias on koha sisse võtnud Vladimir Frank, kelle käredat häält tunnevad kõik möödujad ja kindlasti ka Toompea elanikud. Kaubamaja tunneli akustika on meelepärane aga lausa kolmele muusikule, kes tänases saates üles astuvad. Oma loo räägivad laulja ja laulukirjutaja Irina flöödimängija vana nukka ja viiuldaja Kirill, kes on õppinud lausa Peterburi konservatooriumis. Tänavamuusikute ellu heidame pilgu Katrin Kullo abiga, kes kirjutas sel teemal oma bakalaureusetöö. Muusikuid puudutavat reglementi tutvustab aga Tallinna Kesklinna vanem Vladimir Svet. Nimelt on Tallinna tänavatel musitseerijatel vaja vastavat luba, milleks kunagi pidi tegema lausa näidisesinemise. Kuidas see välja nägi, sellest kõigest saate teada juba algavas saates. Mina olen toimetaja Miina Pärn. Eesti riiklik sümfooniaorkester tervitas kevadet 22. märtsil, kui ERSO kammeransamblid andsid kontserdi serenaad kevadele. Kavas oli Aleksander Borodinny, Antoninud Vošeke ja Pjotr Tšaikovski muusika. Ja seda slaavia itaaliahõngulist. Kontserti käisid kuulamas kaks Eestis elavat itaallast, Tallinna Ülikooli itaalia keeleõppejõud ja doktorant Miriam Rossi ja kitarriõpetaja Mateo laurentsi. Tere. Tere. Tere. Kui te praegu sellele kontserdile tagasi mõtlete, siis mis teile esimesena meelde tuleb, mis meeleolu, mis atmosfäär seal oli? Ma ütlen, et see oli hästi. Loomulikult tore. Võib-olla ma ei ütleks juba nagu kiivagini. Aga nagu kahekkivad, tuleb. Arvan, et oli see romantiline atmosfäär, et ma mäletasin Toskaana ja siis keevaline seeria siis ja mulle väga meeldis. Eriti Tšaikovski. Aga kuidas kava tervikuga rahule jäite? Mina olin väga rahul. Mulle väga meeldis ka üks mulle eriti ei meeldi, nagu tema muusikastiil või tema muusikakeel ei ole nagu mulle väga lähedal. Tšaikovski, loomulikult on imeline see Zimmene ellujad oriemmastavad hea. Palju ei maininud. Aga muidugi oli väga ilus. No loomulikult mängijad mängisid ka väga hästi. Ja mulle meeldis, et oli natuke nagu dialooge lugude vahel. Ma arvan, et üldiselt atmosfäär oli väga huvitav ja ka kava oli väga hästi kokku pannud. Seekord olid laval sellised väiksemad ansamblid, aga muidu mängivad needsamad muusikud ju suures orkestris, et me ei kuule neid eraldi, me ei näe nende isiksust nii palju. Et kuidas nad selle kammermuusikaga hakkama said, kui nad pidid olema nagu solistid. Ja mina tunnen kaks mängijad ja viisakas üks kolleeg, õpetame Nõmme muusikakoolis ja tõesti, tõesti, ma ei ole neid tegelikult kuulanud väikses ansamblis ja oli väga-väga hea. Just see Võru linn oli vist kõige väiksem kui seitse ja oli väga ilus, see on mulle väga hea mulje jättis kuidas nad mängisid, oli territoore neid näha. Ja oli siis teistmoodi, kui vaadata neid ERSO-s suures orkestris ja absoluutselt nad oli palju efektiivsemalt. Mulle tundus, aga noh, et kui sa mängid suures ansamblis, siis sa ei tunne ka nagu hästi esikohal, kui niimoodi seal väikses ansamblis ja isegi kui sa oled koos teistega, siis ikkagi nagu esikohal mõnes mõttes siis sa elad palju rohkem kaasas jõle passiivne mängimine, vaid rohkem nagu aktiivne. Ja mina ei ole ekspert, aga ma tundsin, et kui see ansambli on väiksem, siis kontsert on nagu natuke nagu hubane, mitte nagu see komplekt orkester siis mulle väga meeldis ja mulle meeldis see kuradi nii osa-, kui ansambel oli, oli väga väike ja ka on lihtne no minu jaoks arusaadav ja kuulata köik pillid minu jaoks, et mina ei ole ekspert, siis orkester on minu jaoks raskem kuulata kõik pillid ja aru saada pildi unikaalsus. Siis mulle väga meeldis ansambel. Sa ütlesid kohe alguses, et sulle meeldis ka Tšaikovski mäles. Firenze. Miks see sulle meeldis? Ei tea, ma tundsin ennast nagu Itaalias on, sest see kaski väga hästi sai aru see Toskaana või ida ja Advosseeria või kuna kuulsin, et see lugu, ma mäletasin ka, kui ma olin Firenzes ja Olidus Ghanas ja ma tundsin end Tseegaafi kogemus Itaalias oli väga produktiivne ka musikaalselt. Ja siis mulle väga meeldis ka romantiline atmosfäär, et on väga tüüpiline Firenze või Toskaana tüüpiline transfeer. Selles samas loos oli ERSO-s tehtud selline kammerorkester, aga dirigenti neil ei olnud. Et kontsertmeister Triin Ruubel siis juhatas seda, kuidas ta sellega hakkama sai, kuidas nad üksteisest aru said? Purudini puhul väga hästi ja Tšaikovski ka. Ma olin hämmastunud, et see on nii väike koosseis, tegelikult see koosseis ja siiski toimis kõik väga hästi. Minu meelest ka üks pean vist ütlema, aga see võib olla ka pool sekki muusika pärast, mis mulle eriti ei räägi midagi või mis ei sunnita, miinus erinevaid tundeid. Ja ka puhkpillide võib-olla ei sobi nii väiksele koosseisule, võib-olla kus oli kõik väga ilus ja suurepärane. Lihtsalt võib-olla, kui ma pean üks väike, mitte nii positiivne sõna ütlema, et siis jah, see Shaki ilmad dirigent itta, siis võib-olla see mõjutas. Ma tundsin, et see dialoog meie vahel, noh, see muusikamängijad ja meie vahel on väga tugev, kui ei ole dirigent. Sest ma tundsin ennast nagu kodus ja ilmal dirigeerimiseta ja situatsioon on nagu minu jaoks oli, oli nagu hubane, aga oli, oli kõik väga selge ja ma järgisin kava ilma probleemideta jagama, ma arvan, et muusika ja mängijad on peategelased ja see on suurepärane ja mulle väga meeldis aspekt. ERSO muusikud ise on rääkinud, et nemad tahaksid mängida rohkem selliseid kontserte, kus nad väikses ansamblis mängivad kammermuusikat, aga tegelikult et nende hooajas selles aastas neid kontserte on võib-olla ainult üks, et neid on väga harva. Kuidas teile tundub, kas teile meeldiks rohkem kuulda selliseid kontserte, kus suure orkestri mängijad on nagu väikestes koosseisudes? Minu puhul ja see oleks väga tore, vaheldusrikas ja see annab võib-olla ka võimalus sama õhtul samaga teha ja nii see, kui teist ehk siis tähendab näiteks alustatakse päikseansambliga ja siis juba sümfooniaorkestriga või vastupidi, see kindlasti annab. No ma ei taha niimoodi olnud, aga võib-olla kõrvadele puhkust, et see sümfoonia, kes on nii võimas ja nii uhke energiarikas, aga vist nagu vaim tahab ka oma Moosek nagu rahulikus ja ja see oli väikese koosseisuga, on natuke lihtsam ja muuseas ka ei ole vähem Kvaidid. See oli esimene kord minu jaoks, et see väike ansambli ja mulle väga meeldis, siis ma arvan, et, et see on huvitav ja ma loodan, et see esimene kord on ainult esimene, aga et mul on ka võimalus kuulata, palju ansamblid, kontserdid. Aitäh Miriam Rossi, aitäh materjale laurentsi. Aitäh, et te käisite seal kontserdil ja jagasite oma muljeid. Järgnevalt läheme kontsertsaalidest kaugemale ja uurime, kes on need muusikud, kes mängivad Tallinna tänavatel, mis neid sinna on viinud, millist muusikat nad mängivad ja kas keegi neid ka kuulab, on tänavamuusik, pigem kerjus või kunstnik. Alustasime oma ringkäiku Toompealt Taani kuningaaiast, kus on koha sisse võtnud muusik, kes tutvustab ennast ise. Tänapäeva muusikond ma laulan palju, palju vana stiili muusikaline stiilis. Te mängite tavaliselt siin Toompea ümbruses, kas Nevski kiriku juures või siin väravatorni juures, miks Toompeal? Turistil turisti sona? Teil on kaelas tänavamuusiku luba, kas tänavamuusikutel on Eestis vaja linnavalitsuse luba? See on mulle olnud, et seal on kõik juba üheksa aasta, laulan. Ja iga kuu võit on traditsiooniline. See on, mul on, kõik on korrektne. Kas ilma ei tohigi tänapäeval mängida? Kui lubad, ei ole sisi saadangi, ison ongi ja see, kui laulab ilma lubada, siis elad. Loodan, et teil on singaplaadid, kas see, et siis teie muusiku karjääri on ju täitsa. Kuulge, see on, no mina Eesti. Natukene plaadi see on palju-palju aastaid meenutada, mul on viimane küsimus, kui palju ja kui hästi inimesed teid kuulavad? Kui Vladimir Frank laulab oma laule Toompea nõlval, siis tänavamuusikute meelispaigaks on kindlasti Kaubamaja tunnel. Katus on pea kohal ning selle seinad tekitavad kammerliku ettekande jaoks sobivama akustika. Oma laule laulab seal ka Ukraina päritolu Irina, kes tuli külla oma vanematele ning hakkas tänaval mängima algul eksperimendi korras. Mina kingin neile oma laule ja nemad mulle hea tuju. See oli Irina tehtud laul, mille ta kirjutas kaks aastat tagasi oma parima sõbranna sõnadele ning rääkis sellest, et ei tohi meelt heita küll kõik halb mööda läheb ja tuleb edasi elada. Irina sooviks on laulda ka eesti keeles, aga praegu pole tal kedagi, kes talle keelt õpetaks. Järgnevalt saame tuttavaks Kaubamaja tunneli ühe püsivama asukaga. Mina olen vana nokka ja tänavamuusik, ma olen olnud pool elu, lihtsalt ma enamuse ajast olen mujal riikides mänginud, ma olen Eestisse tagasi tulnud nüüd ja neli aastat kuskil, mängin Eestis. Varem mängisin igal pool mujal ja eriti Kreekas. Ja te mängite flööti instrument, mängin flööti ja kit, Harry ka, vahest aga kukub paremini välja. Kus te seda mängima üldse õppisite, kas juba lapsena tänaval õppisin? J häda? Häda ajas härja kaevu ja ma sain kunagi, see oli üheksakümnendatel, jumal, ma sain, siis oli viisat vaja, ma sõin Schengeni viisa ja siis raha üldse. Tahtmine oli tohutult rännata, tahtsin pool aastat rändasin Euroopas ringi kuidagipidi elama, siis hakkasin tänaval mängima ja vaatasin, saab hästi hakkama. Jaa, flööti õppisite siis iseseisvalt muusikakoolis ei ole kunagi käinud. Ei ole, ma olen, mul on ju elevant kõrva peale astunud ja ma olen täitsa harjumatu inimene, lihtsalt. Flööt ongi ju kõige kergem pill õppimiseks minu arust. Kuidas see elu siin on korraldatud? Me oleme praegu siin Viru keskuse tunnelis ja te ütlesite, et kohe pärast teid tuleb siia Kirill, et kas need ajad on ära jagatud, kas on parim koht, kus mängida? Meil küll ei ole, et mina mängin nii nagu ütlevad venelased, papaahad, kas juhtub, kus vaba on seal mängingi, aga? Kirill tahtis peale mängida, eestlastes mängib, et mina mängin seal, kas seal, kus saab ja ei olegi headega mängida, järjest ühe koha peal sisse jõudis, tahab inimesi ära. Et valdavalt läheb ühed ühed samad inimesed ju läbi, no ütleme, mitte kõikidel on pooled on samad näod siiski hea koht juhatada. Tuleb kasuks, et mitte tüüdata. Aga kas omavahel ikka mingid kokkulepped on, need kaks inimest ei satuks korraga tulema ühte kohta, viisakas, see on viisakas kokkulepe tänavamuusikute vahel ja 99,9 protsenti seda ka jälgitakse, et ollakse omavahel väga viisakas muidugi, vahest mõni on mingi singel, vaestaks purjus joodik, kes ei ole viisakas, aga, aga ülejäänud viisakaks. Aga need kohad siis kellelegi omad ei ole või on kellelgi Viru keskuse tunnelil eesõigus? Jale no siin on muidu mõni debast loa ka selle purjus joodik pärast, ma tegin endale endale loagaseks, ta arvas, et on siin boss ja võib ära ajada kõik ja siis ma tegin tal loaga. Muidu seda luba ei küsi keegi, me saame omavahel väga hästi läbi ja ma elan lihtsalt kokku leppinud seda kauem, kui kaks tundi tohi ühe koha peal mängida, teised tahavad ka ju. Ja seda kokkuleppest ka kinni ja inimesed, me oleme ju haritud inimesed. Ikkagi intelligentsi esindajad, nagu öeldi nõuka ajal, intelligents, kõige ebausaldusväärsem ühiskonna osa. Mis muusikat siin mängib? No mis mulle meeldib keskaja muusika ja mulle meeldib renessansi muusika, rahvamuusika oma väljamõeldud lood meeldivad ja sinnakanti. Midagi ütlesite, et hakkasite flööti mängima alguses, et saaks reisida. Kas on läinud täide, et olete tänu flöödimängule saanud reisida, olete saanud ära elada? Jah, no Poola pool elu olengi reisinud. Et need, kuna mul on, mul on kassid kodus, siis ma ei tea enam reisida ju. Nende õnnelik, õnnelik looma omanik, kaks kassi ja need ei reisi enam kuhugi, kui on tunnistus, on see, et et saaks juhiload ära teha ja siis saaks Kreeka tagasi, et ma elasin Grekas 10 aastat ja võtaksin kassika Kreeka ja Kreekas saab paari paari 1000-ga, saab osta endale mägedes maja, hakkame, hakkame siis kõik koos rõõmsalt, kas kassidega mägedes elama võtan alfa reisib ja kitsega ja pole elul häda midagi, et need nüüd loodangi, et kui saab sa need load ära tehtud, mingi hetk eestist ärasite Kreeka tagasi, Cricana Kreeka Nick unistus, tema seal oli elu väga kerge. Aga räägime natuke kuulajatest ka, öelge, kui palju inimesed teid kuulavad? Ega ei viitsi kuulata, eriti jooksevad mööda. Ja see on valdav, kas see oli, kellel sinna tahtmist, ega midagi erilist ei mängi ka ju, kes on, kui ta vanalinnas on mingid suuremad orkestrid ja koos ja kes tõesti mängivad väga hästi, siis nad ikka turistid kuulevad, aga noh, mina seon üksiküritaja ja, ja noh, ega erilist huvi ei ole. Natuke tutud, tulutu teen siin jah, no siis ei ole midagi erilist. Kas Kreekas oli samamoodi? No kreeka, see oli enam-vähem samamoodi, lihtsalt visati 10 korda paremini. Kas te lõpetuseks mängige midagi? Mängin, kui tohiks, mängin ühe enda välja mõeldud loomisega, ta ega ta ka suurem asi ei ole, aga hea küll, kui juba läks. Kui flöödimängija vana nokka Kaubamaja tunnelis lõpetas, vahetas ta välja viiuldaja Kirill, kes mängib tänaval juba peaaegu 15 aastat. Esiteks raha pärast ja teiseks sellepärast, et meeldib. Ta on õppinud lausa Peterburi konservatooriumis. Aga orkestris mängimist proovinud pole. Viiulimäng tema sõnul tänapäeval enam kedagi ei üllata, kui seda just jalgadega ei tee. Iga aastaga läheb olukord selles osas hullemaks. Viiuldaja Kirill mängis meile Kaubamaja tunnelis omatehtud improvisatsioonilised pala. Selline oli väike ringkäik Tallinna tänavamuusikute seas. Nende elu on aga lähemalt uurinud Katrin Kullo, kes kirjutas tänavamuusikute elust lausa oma bakalaureusetöö Tartu Ülikooli etnoloogia osakonnas ning on ka ise tänavamuusiku elu järele proovinud. Ma küsiksin alguses, kuidas Eestis tänavamuusikutest suhtutakse, kas neid nähakse pigem kerjuste või kunstnik, kena ja lihtne, aga ilmselt tõene vastus on see, et oleneb hästi palju mulle endale näib, et tegelikult see on hästi erinev linnade vahel. See õhkkond on hästi erinev. Näiteks seda Tallinnas on vist siiani tarvis ametlikku luba Tartus. Võib-olla ka, aga mulle tundub, et õhkkond on võib-olla Tartus natukene vabam. Aga samas mulle tundub, et rahvale üldiselt pigem meeldivad tänavamuusikud. Aga samas muidugi jällegi, kes on mõne jaoks kerjus, on kellegi teise jaoks kõige muusika muusik üldse. Et hästi oleneb, kas tänavamuusikud kasutavad tänavat pigem kui lava või pigem kui harjutamispaika. See on ka mõlemat moodi. On täiesti sellised professionaalsed nii-öelda tänavamuusikud, kes teevad seda nii-öelda oma igapäevatööna. Ja on ka neid, kes on näiteks muusikakooli õpilased, kes käivadki harjutamas. Väga tänuväärne koht on tegelikult tänav, kus lihtsalt saad hästi-hästi, vahetu tagasiside publikult saad infot selle kohta, kuidas sul näiteks läheb, nii et mõlemad. No mis puudutab neid regulatsioone, siis oma lõputöös sa kirjutad, et need esimesed reeglid on juba 12 tahvli seadusest, 462 aastat enne Kristust, mis siis need kõige esimesed piirangud tänaval musitseerimisele on olnud ajaloos? Tänavamuusika ajalugu uurides oli hästi huvitav just see, et tegelikult kõik üleskirjutused praktiliselt Ongi regulatsioonidest ehk siis kuidas on tänavamuusikute peale kaevatud, kuidas on häirinud linnaelanike ja siis sellest on juba hästi-hästi ammu tekkinud. Tõepoolest, need regulatsioonid ja kõige levinumad regulatsioonid ongi näiteks sellised, kus piiratakse näiteks selle helivaljusust või siis näiteks ka seda aega, mil siis üks Tänavamuusik võib ühes kohas musitseerida, et siis liiga pikalt ei häiriks neid sealseid elanikke. Aga kas tundub, et asi liigub pigem ülereguleerimise teed või lastakse seda järjest vabamaks? Seda ma ei oska ausalt öeldes väga öelda, jällegi hästi erineb linnade vahel näiteks on hästi toredaid näiteid ka mul ei enda bakalaureusetööst meelde Jötebori linn kus linn oli sellist noorte huvi tänavamuusika vastu pööranud nagu enda kasuks, ehk siis nad korraldasid konkursi, kus osalesid siis sellised õpilasbändid ja konkursi võitjad said suvel mingi perioodi jooksul linnalt palka ja esinesid linnaväljakutel. Ehk siis see meeldis linnarahvale ja turistidele väga, samas noored said nii-öelda töökoha ja linn sai siis oma kuvandit parandada ja turistidele meeldida, eks see on üks näide. Samas Londonis on üks tänav, kus sa pead endale koha ostma, et võib-olla sellelgi tõstab kvaliteeti, eks, et ostetud kohal tekib muusikul justkui kohustus teenida ja selle võrra siis nagu ägedamalt mängida võib-olla. Aga jällegi see varieerub ka ühe riigi sees, et kui mõelda erinevatele linnadele, siis neil on erinev atmosfääri reeglid. Aga noh, nagu päris elu on ilmselt selline, et Trofimov tänavamuusikud võib-olla hoolivad neist reeglitest rohkem ja sellised spontaansemalt katsetajad, mitte nii väga, neil ei ole nii palju kaotada, võib-olla oma lõputöö juures sa teostasid ka välitöid ja huvitav oli see, et see tähendas siis seda, et sa läksid tänavamuusikuks nii Eestis kui ka Euroopas, räägi oma kogemustest. Ja ma just tahtsingi seda pilkuga saada, mis on tänavamuusikul endale seda sissevaadet ja läks muidugi väga põnevalt. Meiega juhtus kõike, mida rändajatega juhtuda saab. Meie asjad varastati ära, aga meiega tuldi ka mitu korda jälgima. No näiteks siis üks ligi sajaaastane preester õnnistas meid ja, ja seejärel pani endale meie Tamburiini pähe ja laulis meiega meil siin Kreissi näiteks mis puudutab rahasse, siis paar korda saime me isegi oma teenitud raha eest süüa osta endale. Aga ühesõnaga, põhiline, mis meelde jäi, oli kik, need toredad kohtumised nende inimestega. Aga mis kõige raskem oli, oli võib-olla see oma pillide ja, ja asjade paikaseadmine, pealehakkamine. Sest tänaval sa oled ju kogu aeg publiku silme all ja kõik vaatavad, kuidas sa seal katsetad ja häälestad ja arutad ja kõhkled. Et publik ei tule õigeks ajaks saali, siis kui sa valmis oled, eks ja veel oli põnev see, et kui palju sa pead tegelikult oma energiat jaotama, et kui sa tõesti tahad sellega tegeleda, sa pead ikkagi tunde ja tunde tänaval mängima, et tekiks vilumus, tekiks enesekindlus. Et ka siis päriselt midagi teenida, peab olema hästi kannatlik. Siin Tallinnas tänavamuusikutega rääkides jääb kõlama paljuski see, et ega keegi neid väga ei kuula, kuidas sinu kogemus oli. Eks ta nii ole, et kui sinust möödub 2000 inimest, siis viis neist jääb kuulama. Aga samas ma arvan, et kui sa lähed tänavale, siis natukene juba häälestatud selleks ma arvan, see on mõistlik, et sa oled ikkagi natukenegi nende inimeste ruumis, et jällegi nad ei ole tulnud kontserdile, sina oled tulnud nende juurde ja On mõistlik olla tänulik nende silmapaaride eest kuulajatest, kes jäävad sinu juurde seisma. Üks tänavamuusik, keda sa seal töös tsiteerid, on öelnud, et et üks asi, mis tänavamuusikuna selgeks saab, on see, et muusikaline Virtoorses sellel ei loe ja raha ei sõltu kunagi sellest, kui hea muusik sa oled. Sellele on üks väga huvitav näide. Nimelt praeguse klassikalise muusikamaailma tippviiuldaja Joshua Bell tegi sellise eksperimendi aastal 2007, et ta läks Washingtoni metroojaama ja maskeeritud või kuidagi hästi silmapaistmatud ja mõttetud, kuidagi riidesse pannud, aga tal oli ikkagi oma 3,5 miljoni dollarine Stradivariuse, ta mängis seal sama kava, mida ta oli mänginud mõni päev varem kontserdil oma kontserdipiletid on tohutu kallid, temast möödus seal metroos tipptunnil üle 1000 inimese, kellest seitse jäid kuulama ja 27 andsid talle raha, et ta teenis 32 dollarit, millest 20 dollarit andis ainus inimene, kes ta ära tundis. Ja kuidas nüüd sinu teekond tekstis võiks seda olukorda vaadelda, ta mängis kahtlemata tipptasemel, sellest ei ole küsimust ja selles on ka tegelikult videoga, siis tekkis sisuliselt selline efekt nagu kuidas ma ütlen koduloom džunglis. Ja väga hea võrdlus võib-olla tõesti. Eks ta võib nii olla küll, jah, ehk siis üks asi on tõepoolest sinu musikaalsed oskused ja teine asi on sinu tänavamuusikaoskused. Ühesõnaga et seal on tõepoolest nii palju neid aspekte, mida lihvida, kui sa oled tänavamuusik ja virtuoosse on ainult üks nendest ja ehk siis näiteks kasvõi kohavalik. Ehk siis need kriteeriumid on hästi palju, millele mõtlema peab ja kogenud tänavamuusik. Ma isegi võiks nimetada seda, nii, et on olemas professionaalsed muusikud ja On olemas professionaalsed tänavamuusikud, kellel on need tänavamuusikaoskused, eks, et mõelda kõigele akustikale, rahvahulgale, sellele, kuidas köidavad inimesi, milline on sinusse, et üldse, ehk siis millal sinu nii-öelda repertuaar otsa saab, enne kui rahvas, publik vahetuseks kus on hea mängida, kus ei ole. No see on umbes tõepoolest nagu reklaamiga, et sa, tänavamuusikuna pead olema natuke selline müügimees ka, et sa pead ennast müüma. Sellepärast et kui inimesed tormavad ja tuhiseb otsust mööda, siis võib-olla tõesti ilus viiulimuusika köidab vähem kui selline efektne show. Ja sa pead ennast paha küll seda sõna kasutada, pead ennast müüma nagu reaalajas samal hetkel, kui sa esined, mis on väga suur vahe ilmselgelt näiteks klassikalise muusika artistidega, kellel nagu see müügitöö on enne seda ära tehtud, kui nad sinna lavale astuvad. Just, täpselt ja hästi suur koht on ka muidugi improvisatsioonil ja sellel, kuidas tajud publikut, mis, mis neile praegu meeldiks. See on päris raske. Aga kas siin on ka selline aspekt, et selline ulmeline olukord tapab mingisuguse ilu, kui nad seda ei olegi võimalik märgata? Sellises olukorras? See on võimalik. Samas tekivad, eks ole, mõnikord ikkagi nende muusikute ümber sellised sõlmed, kuhu inimesed jäävad kuulama ja see omakorda kutsub juurde rohkem publikut. Ja mulle endale tundub, et need sellised kohad on ikkagi sellised väikesed kontserdid, kus on ikkagi väga omal kohal selline rahulik kuulamine, lõpuni kuulamine ja ikkagi ilu nautimine. Ja samas kui jääda kuulama, siis tegelikult ju see, kui kusagil Pariisis, kui sa kasvõi kuuled kusagil kedagi viiuldamas akordionit mängimas, siis isegi kui sa ei seisata, siis see ju annab selle linna heli võiks öelda ja see on ikkagi ilus. Jaa, absoluutselt, kui ma käisin esimest korda elus Pariisis, siis mul oli täpselt selline kogemus, tulin esimest korda sealt metroost välja, siis mingisugune akordion mängis ja siis kohe linna atmosfäär oli väga selge, aga ma küsin lõpetuseks, et milline tänavamuusik on sulle endale jätnud kõige sügavama mulje ja miks kõige sügavama mulje siis kindlasti, eks Tartu tänavatel legend Rain, kes on professionaalne klarnet-ist ja tema unistus oli peale muusikakooli hakata maailmarändur, eks, ja nüüdseks on ta siis juba 13 aastat tänavamuusikuna oma klarneti oma koera Berlioosiga ja telgiga Euroopas ringi rännanud ja ta elab, käinud telgis, kotib või ühesõnaga liigub jalgsi nagu üks tõeline rändlaulik kirjutab reisiluulet ja tõesti teenib endale söögiraha sellega enne, sest seal tõeline rändaja hing talveperioodiks ta matkab soojematesse maadesse tänavatele muusikat tegema ja suveks selle tagasi Eestisse. Ja noh, need lood, mida tema rääkis, olid ikka vapustavad, nii et me saime nagu päris tuttavateks temaga tegin ka kõige rohkem intervjuusid. Aga kas rohkem mõjus tema puhul siis see tema isik või tema muusikaline väljendus? Ja võib-olla isegi rohkem isik? Kuigi ta oli tõesti nagu väga hea pillimees ka? No väga põnev, et tegelikult sinu lõputööd saavad kõik inimesed internetis, Tartu Ülikooli sellesse lõputööde keskkonnas lugeda, ehk siis kõike, keda tänavamuusikute elu huvitab, siis on kättesaadav. Suur aitäh, Katrin Kullo. Tallinnas on tänavamuusikutel tarvis vastavat luba. Loa eelduseks oli veel mõni aeg tagasi ka prooviesinemine linnavalitsuses. Kuidas see välja nägi ja miks tekkis vajadus tänavamuusikute tegevust reguleerida? Sellest kõneleb Tallinna Kesklinna vanem Vladimir Svet. Kogu see praegune olukord, kus tänavamuusikud, kes soovivad vanalinnas või täpsemalt vanalinna muinsuskaitsealas musitseerida või kuidagi teistmoodi esineda niimoodi tänavatel umbes kahe tuhandete aastate algusest hakkas tekkima arusaam, et seda peab kuidagi reguleerima kahe eesmärgiga võiks niimoodi öelda, et ühelt poolt oli selge, et vanalinnas selline tänavamuusikute kultuur peab olema muusikat võiks tänavatel olla. Teisalt oli nagu samas selge, et sellist kakofoonia ja kontrollimatut, et võib-olla esinemist igal tänaval ei saa ka lubada näiteks raekoja platsil, kus raekojas toimub tihti väga palju erinevaid selliseid ametlikke sündmusi ja vastu võtta. Ja teisalt oli ka selline arusaam, et vanalinn, meil ei ole ju ainult turistidele mõeldud, selline Disneyland mingi selline muuseumite, kohvikute, baaride koht, tegelikult vanalinn on ka elukeskkond vanalinnas, ka elab päris palju inimesi. Ja Ma arvan, et iga radiokuule, kui ta mõtleb tänavamuusikute peale ja kujutad korraks ette, et tema akna all pidevalt keegi mängiks hommikust õhtuni. Vaevalt et keegi oleks sellest väga suures rõõmus. Seetõttu Tallinna linnal oli vaja leida teatud balanss nagu kultuuritänavamuusikute huvide ja kohalike elanikega. Huvide vahel ja see balanss leiti siis nii, et otsustati, et tänavamuusikud peavad loa taotlemiseks ka linnavalitsuses tegema. Väikse prooviesinemise. No tegelikult mõnda aega see protseduur oli päris, ma ütleksin niimoodi väga-väga kõvasti reglementeeritud. Praegu on see natuke nagu nii-öelda mõistlikumaks ja lihtsamaks muudetud. Et tõesti mõnda aega tagasi kesklinnavalitsuse juures veel tegutses selline nii-öelda mitteformaalne nagu komisjon, kes nagu hindas seda, kuivõrd tänavamuusik sobib ühte või teisse paiku, praegu sellist komisjoni tegelikult ei ole olemas, meil on olemas üks ametnik linnaosavalitsusse kultuuriosakonnas üks selline noor ja väga entusiastlik neiu nimega Sophia ja Sofia, neid lubasid ka menetleda. Ja üldine reeglistik on selline Viru tänaval ja raekoja platsil. Tänavamuusikute lubasid ei väljasta seetõttu, et tegemist on vanalinnakesksemalt nagu kohtadega, tegemist on kohtadega, kus toimub päris palju üritusi ja noh, kui me räägime veel suveajast turismi tipphooajas, siis tegelikult Viru tänaval on lihtsalt ka väga-väga palju inimesi ja muudele kohtadele, siis tuleb tänavamuusikul taotleda luba, kas paberkandjal seda täita Kesklinna valitsuses Nunne 18 aadressil või saata meile meili teel. Siis meie kultuuriosakonna ametnik nagu annab selle loa väljaloa kus ei saa olla suurem kui kaks tundi ühes kohas. Põhjus selleks seisneb selles, et ka tänavamuusikute vahel on teatud konkurents olemas. Ja selleks, et kõige paremad, kõige huvitavamad, kõige atraktiivsemad kohad ei jääks mingile väga-väga kitsale ringile, ongi loodud selline süsteem, et üks luba ühes kohas päevas ei või olla pikem kui kaks tundi ja load kestvus on kuu aega. Aga räägime korraks sellest ajast, kui teil oli see komisjon, kes reaalselt neid inimesi ja nende muusikalisi etteasteid kuulas, kes sinna komisjoni kuulusid. No dollas sinna kuulus linnaosa vanem, praegune kultuuriameti juht Aini härm, kes on inimene, kelle elu on väga-väga palju seotud kultuuriga muusikaga? Kes, erinevalt minust, ma võiksin öelda, on tõesti meie kultuurivaldkonnad tegija. Sinna kuulus ka kultuuriosakonna juhataja, toona Kristjan Saar ja veel meie ettevõtlusosakonna praegune juhataja Marika Pärn ja üks veel kultuuriosakonna ametnik. Ja käis siis palju muusikuid neile ette mängimas. Seda mina ei oska öelda, sest toona ma ei olnud linnaosa vanem, aga ma tean tegelikult, et päris palju tööd siiski sellel komisjonil oli, sest meil on Tallinnas tegelikult kümneid ja kümneid tänavamuusikuid. Muidu kui me räägime praegu antud kontekstis tänavamuusikutest, siis me peame endale aru andma, et jutt käib ka teistest tänava esinejatest, sest kui võib-olla vanal ajal seda võis ette kujutada hästi lihtsalt inimene ja mingi instrument, siis täna on väga palju inimesi, kes nagu esinevad täiesti teisel moel, kes kuidagi teevad mingit kunsti, kes teevad mingit trikki. Minul on ausalt öeldes isegi eelmisel aastal näinud sellist, ma julgen öelda installatsiooni, et kui inimene teki all oliteesklamas sellist nagu dinosaurust. Ma saan aru, et see kõlab väga imelikult, aga kas päriselt nagu oli ja tema kõrval oli selline väike taldrik ja inimesed viskasid sinna münte? Ma ma arvan, et see asi on piiratud ainult inimeste nagu Leindlikkusega ja lõppkokkuvõttes nii-öelda vaba turg lõpuks nagu määratleb seda, mis asjad jäävad piltlikult öeldes ellu ja mis asjad ei ole inimeste jaoks huvitavad. Aga kui teise mööda Tallinnat või siis eelkõige Tallinna vanalinna kõnnite, kas te olete siis rahul selle muusikaga, selle kvaliteediga nende esinejatega, on see häiriv või on see on see meeldiv teie jaoks? No teate, ma arvan, et igal inimesel on oma maitse ja ma arvan, et linnapoliitika ei pea lähtuma sellest, milline on ühe ametniku või ühe poliitiku maitse. Mulle meeldivad ühed asjad, teised asjad mulle ei meeldi, aga ma arvan, et me siin kunagi ei leia sellist lahendust, mis tegelikult kõiki nii-öelda rahuldab ja mis kõik ikka rahustab, heas mõttes. Alati jääb see küsimused ühele, ei meeldi üks asi, teisele ei meeldi, teine asi, küsimus on see, kuidas muuta kogu seda majandust võimalikult vähe häirivaks. Ja üks meede selleks on keeld, mis meil kehtib seal helitehnika kasutamise keeld. Et piltlikult öeldes isegi kui kellelgi ei meeldi Antonio Vivaldi ja kuidas mõni inimene seda nagu mängib tänaval, ta võib kõndida 10 meetrit edasi ja ta enam ei kuula. Ja teine muidugi siin oluline aspekt seisneb ka nagu selles, et me küll räägime, et meil, Viru tänaval ei tohi tänavamuusikut esineda valijast sinna lubasid, aga me ju teame, et seal tegelikult toimub. Küsimus on selles, kui kaugele me peame minema kogu selle asja reguleerimisega. Mina näiteks ei taha, et meil hakkavad kehtima mingid ranged trahvi reeglid tänavamuusikutele selle eest, et nad mängivad seal, kus meil ei ole luba väljastatud ja ka senine minevik on näidanud, et see ei ole ka vaja. Tegelikult absoluutne enamus inimesi on täitsa mõistlikud, arusaadavad, nad saavad aru, miks neid lubasid on vaja. Kõige olulisem on see, et see ei häiriks kohalike elanike öörahu, ei häiriks sellist tavalist elu kulgemist ja ei peletaks inimesi vanalinnast eemale, vaid hoopis kutsuks neid vanalinna. Võtame tänase saate meenutusega Washington Posti ellu kutsutud eksperimendist, mille käigus viiulisolist Joshua Bell mängis hommikuse tipptunni ajal 43 minutit metroo sissekäigu juures parimas ettekandes muusikat Bachist Schubertini. Sellesama kavaga kontsert, mõni päev varem oli välja müüdud ning pileti eest olid inimesed nõus välja käima pea 100 dollarit. Tänaval ja tasuta ei kuulanud Joshua Belli, aga mitte keegi. Kas ilu jääb ellu ka ebamugaval kellaajal ja banaalses paigas, küsis toona Washington Posti ajakirjanik. Selle küsimusega täna lõpetame ning soovime heligaja kuulajatele kaunist kevadet ning avatud meelt nii kontserdisaalis kui ka tänavatel. Saate tegid toimetaja Miina Pärn ja helioperaator Katrin maadik.