Eligaja. Tere, kuulajad on 13. aprill ja heliga ja alustab täna muljetega Tõnu Kõrvitsa autorikontserdilt hümn sinisele taevale mida käisid kuulamas Robert Jürjendal ja älian Klooren. Küsime ka kommentaari uuelt Tallinna kammer orkestri peadirigendile ja Tallinna filharmoonia kunstiliselt juhilt Tõnu Kaljuste, kes käesoleva nädala algul sõnastas juba uue hooaja olulisemad teemad ja plaanid. Vestlusringis saavad aga kokku erinevate muusikariidega seotud heliloojad Liisa Hirsch ja Märt-Matis Lill ning ansambel liige Tarmo Johannes. Räägime sellest, mille alusel hindab žürii üht heliteost mis on hea lugu ja kumb võib otsustamisele olulisem olla, kas teose part, tuur või helisalvestis heliga ja toimetab Johanna Mängel. Üheksandal aprillil tähistas helilooja Tõnu Kõrvits oma viiekümnendat sünnipäeva. Klassikaraadios oli tähtpäevale pühendatud erinädal, mille jõudsid eetrisse ilu ja mõtted loomingust. Muusika olulisematelt, heliplaatidelt ning erilised hetked kontserdisaalist. Üht elutee verstaposti tähistas Tõnu Kõrvits koos heade sõprade ja loominguliste partneritega Estonia kontserdisaalis autorikontserdil hümn sinisele taevale. Kõrvitsa muusika poeesesse sukeldusid helilooja, kitarrist Robert Jürjendal ning muusikateadlane älian Klooren. Minu jaoks on Tõnu olnud äärmiselt stabiilne heliloojad. Juba aastaid-aastaid tagasi mäletan, kui oli võimalus mängida tema kirjutatud lugu Weekend Guitar Trio Ale. See oli vist 1999 nüüd festivali kontsert, siis käekirja ikkagi ikka sedasama Tõnu tundlik, hästi tähelepanelik ja hoolib sellistest nüanssidest ja ja samamoodi ta värvib seda sellist meeldivat teravust, aga selliste kärestik aga mis ei tee seda suhkrut liiga magusaks. Samas on ta hästi meloodiline. Hästi harmooniline ka kogu aeg tasakaal selle vahel, et seda sellist hea kõlalisust kuidagi paremini kanda, siis ta kuidagi väga vahvalt lisab sinna juurde sellist teravamat Astingut. Seda on tal minu meelest kogu aeg olnud. Aga kui peaks mõtlema mingisugustele, paralleelidele ja värvidele, siis mis värvitoonid? Tõnu muusikas on? Sõltub teosest kindlasti, et eks mõned teosed andma selliseid pilvisemad ja kui ma mäletan, et lageda laulusid näiteks, siis need olid sellised tõesti sellised kaugusse vaatavad ja sellist heas mõttes tõesti sellist tühjust kõledustele seal sees vastavalt ikkagi sellele teemale. Aga sealsamas näiteks kontsert semplitse, mis kitarrile ja orkestrile ja see on puhas selline rõõmupall. Et sõltub sellest teemast, mida, mis on tal parasjagu käsil ja kindlasti ka instrumentide valikust, aga sädelus ja ma ei tea, kuidas seda nüüd värvidesse panna. Kindlasti mitte sellised toonid, mis on määrdunud. Need toonid on sellised erksad ja nad ei ole sellised massiivselt halvas mõttes, vaid nad on kuidagi nauditavad, vahelduvad ja päike on seal sees, kogu aeg valgus. Tõnu on ise öelnud, et pillimehed on helilooja kõige paremad sõbrad. Mul on tunne, et oma väga head sõbrad oligi ta tahtnud sellele sünnipäeva kontserdile kaasata ja seal ei, hoopis teistsuguse atmosfääri seal saalis. Miks on nii, et mõned muusikud ja heliloojad suudavad omavahel sellise sünergia või kirjeldamatu sõprussuhte luua? No ilmselt on ikkagi vajalik see inimlik tasand, inimlik soojus ja mõistmine ja mitte ainult muusika pinnal, aga võib olla ka midagi muud selle ümber, et sellised üldised väärtused. Ja see lainepikkus, kus viibitakse, et kui seal on sama, ütleme, sellesse kultuuriruum on sama tunnetus on sarnane, et siis on palju meeldivam koos töötada. Et ei pea pidama selliseid rumalaid vaidlusi ja mingisuguseid teineteisest möödarääkimisi, mis võib, võib ka ju ette tulla sellises loomingulises protsessis. Et see kõik hõlbustab ja eluterve mõistlik niimoodi liikuda, et ega siis maailmas need inimesed liiga palju ei ole, et kellega koos seda teed minna. Siin aeg on ka suhteliselt vähe inimestel. Et kõike peab valima ja targalt käituma. Minu meelest Tõnu on teinud seda Need interpreedid, kes on olnud, need on kuidagi väga erilised ja maitsekad ja hästi valitud. Mil määral see soe side helilooja ja muusikute vahel ka sellel samal kontserdil välja paistis? Mis hetkedel näiteks? No minu meelest oli seal kogu aeg ei olnud sellist tunnet, et nüüd midagi kukuks nagu välja kaoks kuhugi sellest pildist. Kontsert ise oli üldse selline ühtne tervik, ikkagi selline heas mõttes selline rahulik, kulgev ja soe ja südamlik. Noh, seal olid sellised punktid, mis, mis kindlasti minule kui kitarristi ja pakkusid võib-olla rohkem nagu sellist tähelepanu nagu kui Riho Sibula etteaste, näiteks kui ma olen ise selle kitarrimänguga nii palju tegelenud, olen selle sees, seal ma olen seda muusikat nii palju kuulanud, olen seda kitarri lihtsalt seda tooni kuulanud, seda heli kuulanud, siis ta oli väga vahva jällegi kuulata, kuidas elektrikitarr taas kostab. Kui me teame, kuidas eks ole, viiuli kõla, tšello kõlaga elektrikitarr sõltub väga paljudest pisikestest asjadest ja seal totaalselt see, ütleme, see tämber ja see kõik võib nii muutuda kontserdist kontserdisse. Mäletan, et Riho mängis seda ka Viljandi kitarrifestivalil kõlas hoopis teistmoodi. Ma olen kindel, et ka järgmine kord täiesti teistmoodi. Siis mulle väga meeldis minu meelest algusest täielik pärl, hümn sinisele taevale kuidagi kaasaegne ja ikkagi ettearvamatu, et ütleme seal, et kus, kus miski muutus tuleb, et see on nagu ikkagi selline tänulik ja ja sa ei tea täpselt, mida ta nüüd kavatseb, kus kohas mida teha selle loo käigus, et vot see mulle meeldib. Et selline ette arvamatus tulemas. Et väga ilus algus oli kontserdile, sa juba nagu häälestus täiesti ja siis ütleme, liigun sinna lõppu, siis minu meelest kreegi vihik on ka täiesti võimas ja paneb kuulama ja just see, ütleme seal viimane laul, seal ma vaatan üles mäele, võttis ka kenasti kokku, kõik, see on väga-väga hea finaal. Jah, tuleb tunnistada, et mõnel härdal kuulajal võttis ka pisara silmanurgast välja. Jah üldse Tõnu, selline tundlik käekirja no see avaldub muidugi ka võib-olla selles sõbrastamiseks orkestrit Ki käsitleb, et üsna palju pidžikaatot sellest hästi habrast faktuuri, mis tegelikult eeldab kui ikkagi ääretult suurt täpsust ja sellist rahunemist ja kuulamist. Et see ei ole kindlasti kõige lihtsam faktuur üldse mängida, seda nii täpselt. Aga see on väga tema moodi ja, ja see toimib. Mul jäi ka mulje, et need inimesed, kes sel õhtul olid kuulama tulnud tajuvad või, või tunnevad Tõnu väga hästi ja oskavad juba tema muusikast välja kuulata neid asju, mis talle väga omased. Võib-olla selline pisut nukker või melanhoolne, ilu ja poeesia. Aga kui nüüd kujutaks ette kedagi, kes ei tea Eestist midagi ja ei tunne Tõnu kõrvitsa muusikat siis kui lihtne on temal selle muusikaga selle taustalooga suhestuda, et mida tema välja võiks lugeda? No niimoodi on raske öelda, aga minu esistus kaks no ma pakun välja, et need olid just Muusikaakadeemia tudengit hiinlast. No nad võikusid pidevalt kaaslasele muusika saatel. Et see oleks läinud täiesti kehasse ja see oli näha niimoodi eemalt, et nii instrumentaalmuusikaga vokaalmuusika puhul et seal on ikka väga palju sellist universaalset, see on lihtsalt puudutab inimest. Aga võib-olla jäi ütlemata, Tõnu, mis mulle nad on nagu kõrvamis tema käekirja puhul on hästi huvitav. Ma tunnetan siin sellist hommikumaade või sellist, ütleme isegi, sest Lähis-Ida-mingisugust sellist puudutust, just teatud laadide kasutamist, teatud madalduse kasutamist ja kaunistuste kasutamist ma seal eriti vahva ja mis tegelikult on ju Põhjamaade muusikas rahvamuusikas olemas ka need huvitavad sellised äärmused. Et ühesõnaga see inimene, kes tegelikult nüüd Eestist, eks tal on keeruline aru saada, mis asi, aga no eks see on iga kultuuri rani tuleb ikka natuke vaeva näha, sisse sukelduda, saada aru üldse, millega tegu on. Et millele see kõik üles on ehitatud. Aga see, ütleme selline arusaadav heakõlaline, selline kesktelg ja siis sellised kärestikulised üleminekut, milleks on vaja just sellist vaimset nagu tähelepanu, pingutust kuulaja poolt. See on kõige nauditavam, sest mõtlemisest, heakõlalist, muusikat inimene on harjunud kuulama. Aga just, et need ühenduskohad, teatud kaldumised ja et kuidas on need lahendatud peale seda, kuidas on lahendatud just need sellised hetked, kus tegelikult justkui ei ole heakõlaline. Ja neid on päris päris mitmeid selliseid kohti. Tõnu muusikas ütleks, et see on ka selline natuke bluusilikult muusika, kus korraga mosooriumi, noori tunnetust aegselt, vot see on äge. Ja minu meelest on ka tema käekirja. Kui ma mõtlen dünaamika peale Tõnu muusikas, siis ma arvan, ta pigem armastab sellist mängu seal piano või isegi piano pianisti ma registrist. Et see pingutus, mis toimub, on just seal sellel skaalal ja selliseid väga järske massiivseid, forte, Fortisse vahendit. Ma vähemalt ma ei ole kohanud, võib-olla nad on kuskil. Aga siit minu jaoks tuleb ka välja selline mingisugune tarkused, et need äärmused tegelikult on põnevad. Et see keskne sageduse keskel viibimine on suht igav. Selline võib-olla ta hakkab, hakkab väsitama, aga ütleme, kaks valikut tegelikult heliloojal. Kas tõesti äärmiselt vaikne maailm? Mõlema puhul, kusjuures on minu meelest vajalikud nagu eeltingimused, et need mõlemad peavad olema ülitäpsed. Et vali muusika näiteks toimib ka suurepäraselt, kui ta on äärmiselt täpne, äärmiselt täpselt artikuleeritud ja efektne nagu välgusähvatus, nagu müristus, hästi täpne. Aga kui ta on selline noh, paigast ära, siis ta lihtsalt on selline kohatu müra, eks ole. Et tal ei ole sellist effekti jõudu. Nii et kaks äärmust ja Tõnu on tõesti minu meelest veel valinud selle teise otsa. Mis oleksid sinu soovid, Tõnu Kõrvitsale tema 50. sünnipäeval. Ma proovin võtta seda kuidagi natuke nagu nüüd natuke suuremalt, et et oleks keskkond jätkuks, mille sees Tõnu saaks töötada. Ma arvan, et tal on ideaalideaalilähedane. Ta kindlasti armastab oma kodu ja oma perekonda ja tal on koht, kus töötada. Et see säiliks, jätkuks, ma arvan, sealt ammutab edasi seda jõudu ja vaimu. Nii et loomulikult head tervist ja sära silmadesse. Need on ilusad, soovid, aitäh. Head soovid, Tõnu Kõrvitsale edastas Robert Jürjendal. Ent helilooja sünnipäeva kontserdil käis ka älian Klooren. Selle kontserdiõhtu kava oli Tõnu ise kokku pannud. Mis tunne sellest jäi, millisena ta ennast oma 50. sünnipäeval tahtis näidata? Tundub, et siis sellise hästi poeetilise, natuke müstilise, natuke hüpnootilise ja sügavalt, nagu siis eesti juurtega ikkagi. Kuna enamus teosed, mis kontserdil tulid ettekandele, põhinesid eesti rahvaviisidel, aga teisest küljest, siis võiks ka sealt edasi mõelda, et võib-olla ta tahab ka natukene nagu eristuda, et need ei ole sellised kõige tavapärasemad eesti rahvaviisid, et selline ääremaa, et need Läänemaalt Cyrillus Kreegi korjatud eestirootslased laulsid, mina ütleks kõrvitsa kohta, siis seal kontserdil tuli mul nagu selline mõte, et selline sõna tuli pähe nagu kuulajasõbralik. Tänapäeval on hästi palju selliseid äärmuslikke suundumisi, et kas selline ülim lihtsus või vastupidi ülim keerulisus kõrvitsa nagu osanud need kaks poolust kuidagi ühendada, et ühest küljest on ta muusika selline heakõlaline, aga samas on seal hästi palju selliseid käänakuid, dissonants ta kunagi ei muutu igavaks liiga lihtsaks ja hästi huvitav on minu arust tema selline vormikäsitlus, et sageli tekib kaasaegse muusikaga selline mõte, et et miks see lõik on näiteks noh, umbes viis minutit pikk või miks ta 10 minutit pikk, et miks see heliloojad nagu selle nii teinud, et õunad kipub nagu igavaks minema. Kõrvits, seal on kuidagi nii läbimõeldud, täpselt õigel hetkel tuleb kas siis mingi uus muusikaline materjal või mingi pööre või kuidagi see kulminatsioon on alati õiges kohas. Et see teeb selle muusika nagu nii hästi kuulatavaks ja ma arvan, et see on ka üks põhjus, miks see nii populaarne on. Ja samamoodi tema orkestritraditsioonid on need, mis teevad need niivõrd hästi kuulatavaks, et need on nii huvitavalt orkestreeritud, seal on nii palju erinevaid kõlavärve, aga samas ei tekigi sellist killustatuse tunnet, et võiks ju ka minna kuidagi noh, nagu oleks hästi palju üksteise otsa kuhjatud, aga see on kuidagi nii, loomulikult areneb sorkestratsioon alati, et näiteks sellel kontserdil olid siis laulud Leenale, mis põhinesid eestirootsi vaimulikel rahvalauludel. Ja minu arust nende laulude kõige suurem plusspunkt oligi orkestratsioon. See isegi meenutas natukene sellist idamaist, palju oli sest idamaiseid käike. Aga see sobis nii hästi selle rootsi muusikaga ja hästi palju oli siis neid löökpille selliseid väikseid nagu värvi laigukest, mis andsid siis nii palju nendele lauludele juurde. Ja muidugi laulja ise Leena ville mark, et seda esile tõstma, et ühest küljest oli selline nagu tavapärane rootsi rahvalaul ja ettekujutus sellest, kuidas Rootsi rahvalaule lauldakse, aga siis samas oskas ta oma häälega. Kui oli seal lindudest laul, eks ole, oskas siis neid linnuhääli nagu järgi teha. Ja lõpuks kiskus üldse tantsuks, et läks väga selliseks rütmikaks. Ja ta nii hästi oskas nagu sinna sisse elada. Sa mainisid, et Tõnu Kõrvitsa muusika on kuulajasõbralik. Mulle tundub, et see on ka interpreedi sõbralik. Tema muusikat on väga hea mängida ja mitmed muusikud, dirigendid on öelnud ka, et tema partituurid on äärmiselt selged ja lihtsasti loetavad, kuna ka Tõnu on väga hea orkestreerida ja pillide tundja. Ma usun küll, et see on ka näiteks üks asi, et teda kuulates, et kuidagi on alati selline hästi sujuv mulje, sageli võib juhtuda mõne teise heliloojaga. Kas mingid pillirühmad kuidagi nagu ei saa kokku või mingit pillid kargavad kuidagi välja, ka temal on see kuidagi hästi sujuv, et tunda on, et selline mängijate ja koostöö. Et ma usun küll, et ta nagu ise ka seal kavalehel ta ütles, et et alati küsib mängijate käest, et kuidas on hea mängida ja et hästi palju lähtub nendest. No kasvõi need tuule koraalidki, et nii saksofonipäraselt kirjutatud, et ta toob kõik need saksofoni head omadused välja, et ühest küljest suur lauluvus, mida on võimalik saksa fonilt saavutada ja mida Virgo Veldi suurepäraselt valdab. Aga samas siis näiteks sealt teine osa nendest koraalidest, et seal jälle niisugune täiesti vastand nendele laulvatele osadele. Ma ei ütleks, et ta niivõrd Tšassilik oli, kuivõrd ta oli selline jälle selline hüpnootiline ja natuke nagu müstiline, selliseid erinevaid värve üritas sealt välja võluda sellest saksa fonilt ja siis vastandiks esimene kolmas osa, mis on siis siirust, ilusad laulvad ja annavad siis jah, nagu ja võimalus saksofonimängijale kõiki oma oskusi näidata. Hüpnootilises lõiga mulje sellisest väga suurest vabadusest või isegi natukene improvisatoorsusest. Jah, see teine osa jättis täitsa sellise mulje, et kohati oligi natuke tunne, et kas nüüd saksofonimängija mõtleb ise sinna nagu midagi võib-olla nagu juurde või et kuigi ma ei usu, et seal ikkagi noodis kirjas, aga see oli jah, niimoodi kavalalt sinna sisse kirjutatud see improvisatoolsus. Mulle väga meeldis ka see algus, see oreliteos, hümn sinisele, taevale, esiteks see oli üldse kontserdile oligi ilus algus, see, mis ta ise rääkis seal, et sõbrad on seal laval. Et see olekski nagu hümn kõikidele nendele sõpradele, kes seal laval esinesid. Aga teisest küljest see teos ise oli jälle samamoodi hästi lihtne. Ühest küljest samas oli seal nii palju selliseid keerulisi kooskõlasid täitsa nagu oligi tõeliselt sihukene, hea sinise taeva nagu kujutus. Et sinine taevas, mis on nagunii lihtne ja tavaline, aga samas nagu nii müstiline. Ja loomulikult oli huvitav, kas elektrikitarrile ja keelpilliorkestrile loodud lahkumine Elbalt seal oli hästi huvitavaid kitarri kõla välja toodud, tavaliselt klased elektrikitarri kasutatakse rohkem sellist kärisevad kõlajat tuua välja seda, et on elektrikitarr, siis siin oli toodud välja just siis täiesti laulvat isegi kohati kõlas natukene süntesaatori moodi, et ja samamoodi oli see nagu hea võimalus kitarrimängijale, kes siis oli Riho Sibul et näidata just selliseid hästi erinevaid, kõlasid kitarrilt. Ehk siis minu arust see on jälle üks näide, Tõnu Kõrvitsa sellist tugevusest, et neid erinevaid kõlavärve välja tuua pillidelt. Ja huvitaval jälle selle kava juures veel see, et kuigi nad olid suhteliselt, et ei saa öelda, et sarnased teosed aga ütlen nagu ühtedel alustel loodud teosed, et enamusel oli aluseks need eesti rahvaviisid, siis ometigi ei tekkinud sellist, et oleks asi igavaks läinud, et ta oskab niivõrd erinevalt ikkagi nendele läheneda või isegi võib-olla siis ei saa öelda, et niivõrd erinevalt kuivõrd niivõrd huvitavalt et ma ei saa öelda, et mul oleks midagi nagu puudu jäänud, vaid pigem tekkis sihuke hästi hea terviku tunne. Tõnu muusikat on iseloomustatud ka kui väga romantilist ja poeetilist. Samas mõelda, et siin, põhjamaal karges keskkonnas inimesed on pigem kinnised ja võib-olla isegi natukene tõsised. Millistele punktidele ta täpsemalt vajutab, et kuulajas tekitada, selline soe tunne? Kui on orkestriteosed, siis ma arvangi ongi just see orkestratsioone, ta oskab selliseid pehmeid kooskõlasid tuua välja ja näiteks need löökpillide kasutusest. Sõrkongitrianglik, sellised, mis tekitavad, see võib-olla ei ole niivõrd romantiline, vist, pigem teeb sinna hüpnootilise või müstilise alla. Aga võib olla ka näiteks tema sellised hästi laulvad meloodiad mis tekitavad romantilise mulje ja nagu ma ütlesin, et nad ei ole sellised magusalt romantilised, aga seal on alati ka päikeseline. Kas mingi konks või sihuke natukene mingi kibedam alatoon ka juures, aga siiski nagu hästi kaunide ja heakõlalised meloodiad. Eliga ja esmaspäeval avalikustati, et Tallinna kammerorkestri peadirigendiks ja Tallinna filharmoonia kunstiliseks juhiks saab uuest hooajast Tõnu Kaljuste. Uuel ametikohal alustab dirigent tööd esimesest septembrist 2019 ning tema ametiaeg kestab viis aastat. Esialgsetest plaanidest ja ambitsioonidest räägib Tõnu Kaljuste. Nii suusõnaliselt öeldes on niisugused viis teemadega, aga nendest kaks tähtsamat on üks niisugune silmaringi avardav kontserdisari kõrvaring, uus eestikeelne sõna hetke meelde. Et me avaldame niisugust uut kõlaakadeemia suures saalis uues saalis. Teeme ühe kontserdiseeria. Teiselt poolt on soov Tallinna muusikateatri suunas ka kammerooperit, kusjuures olla üks kollektiiv siis meie Mustpeade maja saab endale väga hea ja huvitava oreli. Sellega avanevad repertuaari piirid. Siis loome Tallinna kammerfilharmoonia, Rustseremoonia kammerkoor ja kammerorkester saavad kammermuusikat teha erinevates koosseisudes, sellest tuleb sari. Ma arvan, me oleme päris hea põhja saanud alla barokkmuusika esitusel. Siin on käinud barokkmuusika kõige olulisemad tegijad, juhatamas on esitatud barokk, suurvorme. Kõige olulisem funktsioon muidugi on meie enda uue muusika ettekandmine sest see muusika, mis siia maailma tekib ja mida ei ole varem ette kantud see on nagu kõige olulisem sellele kultuurile ja nende uute heliloojate mõtetega kaasa minna. Ja see helilooja on ju üks inimene, kes arendada Nad kee muusikuid siin kohapeal, mitte ainult Kammerorkesterit kõiki, sest tema uued ideed tekitavad uusi ülesandeid. See muusika, mis on maailmas kõlanud sajandeid sellele leitakse kas siis tüdimusest või uuest ambitsioonist alati uusi tõlgendusi. Aga see muusika siia luuakse, see vajab suurt tähelepanu. Peagi lähenevad ESM World Music täis eesti muusika päevad ja projekt Discovery kompausleri Sophie jõuab toovad kõik endaga olulisi konkursse ja otsustavaid hetki. Läinud neljapäeval selgushetki Eesti uue muusikaauhinna nominendid. LHV au-tasule pretendeerivad tänavu kaheksa heliloojat üheksa teosega. Auhinnaks on 5000 eurone stipendium, millega tõstetakse esile uut eesti nüüdismuusikat, mis kõnetab ja väärib laialdast rahvusvahelist kõlapinda. Žürii liige ning 2016. aasta LHV autasu laureaat Liisa Hirsch leiab, et kui sünnib üks väga hea teos, siis seda peaks ilmselgelt märkama, kuna heliloojale on see tihti ka ühe palju suurema arengukaare kulminatsiooniks. Nominentide sekka hääletati ka helilooja Märt-Matis Lille teos. Ent Eesti heliloojate liidu juhatuse esimees ja žürii liige taandas enda kandidatuuri, märkides. Žürii esimehena on selline käitumine ainumõeldav, kuid ta on tänulik saadud tunnustuse eest. Ansambel U aga kutsub aprillikuu lõpus publikut kuulama auhinnatud nüüdismuusikaansambleid ja parimate heliteoste poolt ka ise hääletama. Nimelt esitavad üleeuroopalise noorte heliloojate konkursi diska mänghankampausleri Sophie jõuab finaalkontserdil neli ansamblit Neljas linnas, neljast Euroopa piirkonnast valitud kolm parimat teost. Iga piirkonna parim selgub kõigi nelja kontserdipublikuhääletuse tulemusena ning võitnud Elloetelt tellitakse järgmiseks aastaks uus teos. Helikaja vestlusringis ongi erinevate muusikas riidega seotud heliloojad Liisa Hirsch ja Märt-Matis Lill ning ansambel uus liige Tarmo Johannes. Räägime mitmetest aspektidest, kuidas ja mille alusel nemad muusikat hinnanud või milliseid tähelepanekuid žürii töös teinud. Küsime, mis on hea lugu ja kumb on otsustamisel olulisem, kas tõuseb partituur või helisalvestis? Et käimas on hetkel mitu konkurssi, taolisi otsustamise hääletamis on päris palju, siis millised on teie viimased žüriis istumise kogemused või sellised muusikateost hindamise olukorrad? Liisa. Minul on olnud need kaks aastat seda noore helilooja konkursi žüriis olemist ja sel aastal sattusin ka LHV preemiate jagamisele. Tärn. Mul on selle aasta sees päris palju sattunud nagu palju lugusi üle vaadata, ühelt poolt maailma muusikapäevad, mis on tulemas need mai alguses, et, et kõigepealt kategooria, mis uuel sondil saadeti ohtralt lugusid ka mammuste päevadele, üliõpilaste ansambli lugusid ma ütlesin läbi vaadata. Ja mis oli ka väga nagu omamoodi põnev. Me puuansambliga oleme sees ühes europrojektis, mille nimi on Disgala Janka põõsasofjurup, avastada Euroopast andekad noored heliloojad ja seal Euroopa jagati nelja piirkonda, kus noored heliloojad said saata oma teoseid ja igast piirkonnast valiti välja kolm teost mis tulevad nüüd aprilli lõpus ettekandele ja kokku neid teoseid oli üle 140-ni tõesti, mõnes piirkonnas peaaegu 80. tuli kolm välja valida. Noh, see tekitas ka suuresti nagu ka mõtlemist ja küsimusi, et, et mismoodi see lugude valimine toimub ja kui palju see on seotud muusika kuulamisega või et kuivõrd lähedal või kaugel on sellele, kuidas kontserdikuulaja neid lugusid näiteks vastavaks Märt-Matis, millised sinu viimased žürii kogemused on olnud mul kaasas? Tahame žürii on üks oluline asi, mis on need mul juba kolmas aasta käsil, siis loomulikult see maailma muusikapäevad, et mina nagu põhiliselt seda nagu üldse läbi mõtlesin, et kuidas ma seda teosta väljavalimist korraldama hakkama ja minu mõte oli, et see võiks olla suht nagu väiksearvuliste riidepõhine ja žüriisse, kindlasti peaks olema ka esindatud tund mängija ehk siis see, kes seda muusikat esitama hakkama. Ja mulle tundub, et see nagu iseenesest toimis päris hästi, et Liisa meil, aga mul on hea meel, aitas ka keldrikorter. Nii et, aga see maht oli ka meeletu muidugi noh, et, et seal ma ka ise olin siis orkestrimuusika žüriis ja noh, mingil määral siis hoidsin seda sellist nii-öelda üldisema tasandi järge, sellepärast et meil oli kohustus kõikidest liikmesmaadest vähemalt üks teos välja valida pidi seda vaatama, et Brick maad oleksid ikkagi esindatud ja pidi siis ka kuulama rahastama, kui mõni maa näiteks ei olnud, et ikkagi no mis tugevam lugu sellelt maalt võiks olla. Ja noh, iseenesest see oli küll nüüd ma arvan, väga-väga huvitav just selles mõttes, et noh, mingi pildisalduvast sai, mis eile üldine tase nagu erinevates maades on ja nagu arvata oli, mõned maad on ikka väga tugevad, on ju nagu Tarmo küsinud, tuleb sul seal kusagilt näiteks 80 lugu, onju. Aga noh, ütleme, et tuleb sul, ma ei tea, 20 head lugu. Ja siis mõni maa, kus see tase on nagu oluliselt nõrgem eelkõige rohkem sellised uuemad tulijad siia nüüdismuusika, maailma seal Aasia pool ja siis on see paras peavalu, et noh, mida siis sealt nagu ikkagi võtta, et keeruline ülesanne, aga samas väga põnev ja huvitav. Sa ütlesid ühe mõiste hea lugu. Mis see hea lugu siis endast kujutab ja kes seda head maitset justkui nagu mõtestab? Vot see on hea küsimus on ju, et kuidas defineerida see hea lugu, noh, ma arvan, et seal on nagu palju komponente. Kindlasti saab rääkida mingitest objektiivsetest kriteeriumitest, et näiteks heast käsitööoskusest heast pillitundmisest, huvitavast faktuuri või, või mingit tämbri kombinatsiooni puudutavat ideed, millele on väga lihtne näidata sõrmega, et näed, see tõesti on väga tugev, noh, kas nüanss või mingisugune terviklikum asi, aga, aga noh, kindlasti loomulikult on sedasorti valikutes ka väga oluline osa sellisel puht subjektiivselt maitsel, et noh, mingit pidi mulle natuke meeldib see, selline prantsuse barokiaja lähenemine. Mõistan Bonn kuu, et hea maitse ajanud, mis on mingis mõttes, ongi seletamatu Brand saagu parem, kasutab seda seoses ornamentatsiooniga ja seletab seal väga erinevaid võimalusi lahti, kuidas kõige parem midagi teha oleks, aga lõpuks jääb ikka selleni, et mis on, nagu see kõige alus on ikkagi, saab, on kuhu, et sellest ei saa üle ega ümber ja mis see hea maitse siis nagu on, kui hakata mõtlema, et noh, ma arvan, et see on mingisugune väga suur kogemus ikkagi selles vallas ja mingisugune arusaam, et mis siis selles meie valdkonnas on nagu väärtuslikku ja noh, loomulikult ma nagu päris 100 protsenti kõik üksteisega. Ta lihtsalt ei nõustu. Aga ma arvan ikkagi, et see ühisosa on, on samas päris suur, et et ma arvan, et pigem on meil noh, kas või näiteks meil kolmel siin laua taga on lihtsam jõuda ühisele meelele kui jätta kardinaalselt erinevatele seisukohtadele. Ja võib-olla see, kõige problemaatilisem asi on midagi, mida võiks nimetada kunstiväärtuseks. Ehk siis midagi, mida me tegelikult lõppkokkuvõttes võib-olla ikkagi kõige enam jootame kunstilt laiemas plaanis. Ja no vot seal on see, mis väärtusi lugu esindaja kehastab ja kas ta suudab seda väärikalt tehes, tihtipeale on ka see, et noh, mõnel heliloojal võib-olla mingid lood on tohutult suurejooneline idee aga maailma muutev mingisugune kontseptsioon, mingisugune tohutu sotsiaalse õigluse sihuke kisendama. Programm sealjuures, aga lugu ise on nõrk, siis pigem mõjub isegi koomiliselt. Jah, et seal on palju aspekte, aga lõpp, kuidas ma arvan, et see, meie meie kogemus ja mingis mõttes meie maitse on, on see, mis väga palju neid asju määravad ja ma arvan, et see ei ole halb, vaid see on nagu tegelikult see on üks väheseid olulisi asju, mida ikkagi lõppkokkuvõttes saab toetada. Liisa, mida sina heliteost hinnates kõige rohkem silmas pead ja mis roll on ka nagu sellel partituuri ja helisalvestise uurimisel, kas üks kaalub teise üle? Kõigepealt ma vist ikkagi hindan mingisugust Kaaesselist terviku tunne ja, ja see, et kui ta on otsustanud nagu mingis keeles rääkida, et see keel on nagu seest eetika nagu läbi viidud ja see kuidagi on nagu muutunud tugevaks selles ja siis on juba ekstra mõõde, on see, et, et kui muusika kuidagi veel mõjub veel niivõrd uudsena või millegina, mida ma ei oleks arvanud, et selline asi on niimoodi sellisel kujul realiseeritav või võimalike, see asi töötab ja annab mingisuguse täiesti sellise uue, uue mõõtme minu jaoks, siis, siis need on need hästi huvitavat, tugevat nagu kogemused ja ja siis ma isegi võib-olla vahel annan andeks, kui seal on mingisugused tehnilised probleemid, aga kui ma tunnen, et see seal, see püüdlus on väga-väga tugev taga ja, ja tegelikult see asi nagu haavab nagu selle ma ei tea selle mingisuguse kogemuse minu jaoks, siis see on oluline, aga selle partituur ja helisalvestise osas ma ikkagi kõigepealt ma tegelikult eelistan kuulata. Kuigi ma tean, et see ei ole päris objektiivne, sest sul on tihti, on see, et, et seal ei pruugi olla väga hea esitus sellest loost ja siis sa pead nagu kuidagi oskama nagu vaata seda lugu ennast kui seda esitust ja samas muidugi väga hea esituse korral, eks mingi lugu võib hakata särama. Ma rohkem kui ta võib-olla säraks, aga see on ka nii ja naa, et mõnel pool meil on nagu partituurid ees ja võimalik jälgida mõlemat ja siis muidugi eelistaks mõlematega. Aga tihti on ka, et on meil salvestused, tuleb nende pealt ikkagi vaadata ja tunnetada. Tarmo, kui sa rääkisid, et ühel hetkel oli seal 80 teost, mille seast valida välja ainult paar tükki, siis kas sul oli ka kohustus need teosed ikkagi algusest lõpuni läbi kuulata või said sa mõne puhul juba kohe alguses aru, et siit võib-olla edasi on juba otsus teada? Seal oli nagu mitu vooru mitu sõela ja sellesse europrojekti žürii selle seitse liidetud iga ansambli poolt üks esindaja, siis kolm, kust rahvusvahelist majakat heliloojad siis oli ka hiljem nüüd punkte tabelites haarates oli, oli huvitav näha. Hans Peter Kiburdsem võib-olla kõige kuulsam liigese žüriis Šveitsis väga võimas helilooja. Et temal oli nagu see esimene ring, panin null null null null null null ja siis mingisugune 10 23. Et tema tegi niisuguse väga range, välistas vooru kõigepealt ära. Ja mina küll praegu nende kogemuste najal ka esimese ringi tegin, pigem pardituurida järgi. See on ikka kummaline, et kuivõrd muusikaga on ta nagunii kompleksne ja mitmetasandiline, et kuidas saada seda nagu mingit olemast, et, et eks see pilk ei ütle loomulikult seda, kuidas lugu täpselt kõlab, aga üks pilk annab mingisuguse tervikliku ühiku kätte. Tihtipeale on seotud, kuidas see lugu on kirja pandud ja no mis seal noodipaberil paistab. Aga muidugi kuulates mulje, võib muutuda ja kui oli teine voor või siis nende viimaste lugude valimine, et siis pidi kuulama ja üle kuulama, mõtlema ja võrdlema, et siis ja selleks järjest keerulisemaks. Jah, ilmselt, et enda jaoks seda asja lihtsamaks teha ja selles tohutus teoste hulgas orienteeruda, tuleb mingid asjad kohe välistada. Võib-olla see, et kui on näha, et see idee ise ei ole väga huvitav lehitseda seda partituuri näiteks mingeid üldpilt saada et on kuidagi lahjavõitu või banaalsem. Noodigraafika või ei, ma ei tea. Oleks nagunii tehnilistest asjadest kinni, et pigem ikkagi see idee ise. Ausalt öeldes, minul on nagu paar kriteeriumist, mida ma üldiselt järgin ja mis kuigi juhul, kui nad nõrgad, siis, siis ma siis ma nagu ei anna väga nagu kelle hulgast. Et üks on taotluse ja teostuse suhe, et seal peab olema võimalikult selline tugev vastavus. Et kuidas on mingisugune taotlus teostatud ja teine on nagu pikkuse ja idee olemuse suhetel tihtipeale, mis teeb nagu tehasest nagu hea või siis kehva. Et kui sa kuidagi see idee enda nagu sihukest substants ei õigusta seda pikkust, mis talle antakse. Tihtipeale on see nii, et mingisugune idee ei kanna lihtsalt seda pikkust välja, aga mõnikord on ka nii, et see idee on natuke liiga mahukas mingisuguse pikkuse jaoks ja minu jaoks helilooming on ikkagi eelkõige ajaline kunst, on oskus ajaga väga peenekoelisem väga tundlikult ideaalis väga maagiliselt ümber käia ja, ja kui see tasand ei toimi, siis noh, see on, minu jaoks on tegelikult kõige primaarsem. Minu žürii kogemus on olnud viimastel aastatel rahvusvahelise helievate Rustrumi delegaatide seas ja seal on üks väga põnev aspekt nimelt teoste kuulamine, hindamine on seal puhtalt isiklik asi. See tähendab, et tegelikult pärast kuulamist sessioon ja inimesed ei aruta väga avameelselt, mis neile kõrvu jäi. Kui palju on teil sellist isiklikku otsustamist ja kui palju ühist demokraatlikku arutelu? Meil oli iseenesest suhteliselt huvitab kogemuse huuga, kui me valisime oma kontserti tava ESM festivaliks et siis esimeseks põhjalikuma läbi vaata, mis seal tegin, mina üksi siis me arutasime mõningaid asju ja siis kogu ansambliga veel kuulasime üle ja siis arutasime koos ja see oli väga toredalt tuli tegelikult erinevusi või mõned lood, mis mulle tundus ohvet, selle võiks kavva sisse võtta, siis siis hääletati näiteks üks teos välja või ka, et neid, neid erinevusi oli meil omavahel mitmenda ja siis tuli jõuda kokkulepetele. Minu meelest üks nagu omamoodi ilus, aga keeruline punkt ongi just see subjektiivsus või lõpuks juugeli kuulaja enda isiklik kogemus, et see, kes lõpuks oh, see oli hea lugu, et see lõpuks ikkagi kuulaja ja seda ei saa tegelikult tagada ükski žürii, ükski selline auhind aga samas ka nende žüriitöödega ja valimistega väga tihti need arvamused tulevad üpriski üksmeelsed. Aga mis on jälle nagu põnev, et mis, mis Liiso ütles ka, et mingis loos oleks muidugi uut või erilist või et nad mingi idee oleks nagu selgel kohal. Siis võib vabalt olla, et, et see idee on osadele täiesti vastukarva ja teistele tundele väga põnev, nii et, et tihtipeale võib-olla riskantsemad teosed. Suurema žürii puhul võivad välja jääda. Ja tegelikult žüriis istudes me nõuame oluliselt rohkem ühelt heliteosel detsemeid, üllataks šokeeriks, pakuks midagi enneolematut ja sageli võivad need tulemused ollagi sellised keskpärased, kui inimesed mõtlevad väga eri moodi. See võib nii olla jah, et žürii, mis üritab leida nagu nii-öelda kõige paremat teost omasele kompromissi tõutu, nagu sa ütlesid, juste langeb sinna kuskile nagu rohkem keskele poole või et kui ta nagu kompromissidele tuleb, et siis võib-olla, et midagi nagu väga erilist. Ja pall, sellega mul tuleb lihtsalt meelde, et tihti on näiteks pianistide konkurssidel on need kõige huvitavamad pianistid on enamasti need, kes saavad seal kolmanda koha, sellepärast et nende mänge võib-olla lihtsalt just oma mingisuguse, sellise julgusega võib-olla kõigile žüriiliikmetele lihtsalt see maitse ei lähenenud meile peale või nad leitakse ikkagi nagu kuldne kesktee, kes sinna esimeseks pannakse väga tihti. Vähemalt mul on nagu selline mulje jäänud, et mida ongi lihtne objektiivselt hinnata. Aga siin on üks väga oluline aspekt tegelikult, milleni me pole veel jõudnud žürii suurus, et tegelikult, et see, millest te praegu räägite, keskmise nii-öelda pealejäämine, see puudutab rohkem nagu selliseid žürii, kus on üsna palju liikmeid, aga näiteks heliloomingus on ka konkursid, kus on ainult üks otsustaja. Ausalt öeldes, see oli ka üks põhjus, miks ma siia ESM-ile ei tahtnud nagu suur isu reisidelt kaks-kolm inimest, ma arvan, et sellest nagu piisab. Et noh, kui on näiteks kaheksa inimest, ma arvan siis tõenäosus jah, et hakatakse kuhugi keskele rohkem jääma, on, ma arvan, palju suurem kui siis, kui meil on üks, kaks, kolm inimest. Et kui žürii suuruse peale mõelnud, siis omamoodi kurioosne katsetus on nüüd tulemas. Euroopa noorte heliloojate projekti ei saa, kui kontsert, Did toimuvad 28. aprillil ja iga nelja partneri kontsert toimub samal päeval ja publik kuulab siis ühte kontserdit koha peal elusa esituses ja kolme ülejäänud videoülekande vahendusel ja siis hääletajaks või siis otsustajaks, kes on see üks helilooja igast piirkonnast kellelt tellitakse uus teosed, teosed, siis mängitakse, järgmisel aastal on publik nii, et kõik kuulajad igas neljas Euroopa linnas saavad, kui nad soovivad anda siis punkte nendele teostele. Ja ma olen nagu väga põnevil, mis saad päris ausalt öeldes alguses mulle tundus see idee nagu noh, natuke nagu eurovisioon või et ma olin skeptiline, et kas saabki töötada aga samas järjest rohkem selle protsessi sees olles tegelikult ma usun, et publikut tegelikult igal juhul võib usaldada ja et inimesed, kes tulevad kuulama nende nagu mõtet ja, ja see tunne, et hea lugu, halb lugu, keskne lugu, et, et see tegelikult tuleb välja. Ja hiljem võib-olla ka nagu väga huvitav vaadata, kuidas mingi piirkonna publik hindas teise piirkonna lugusid või et kas seal on nagu erisusi või sarnasusi, nii et see kokkuvõttes võib olla väga-väga põnev, et, et siin on tegemist siis nagu zürii ka, kuhu võib kuuluda mitusada inimest. Jah, ja siis uue mõõtme annab ka selle žürii selline geograafiline haare, et kui meil on inimesed euroopassist, võib-olla nemad tõenäoliselt mõtlevad ühtmoodi kui Aasiast ja teiselt poolt maakera, et selle, sa vist märka, mainisid alguses üsna selgelt deta ESM. Eilegi oli keeruline valida nende teoste hulgast, mis olid sealt ida poolt. Nii ei ütleks, et lihtsalt ida poolt, aga ütleme, üks raskemaid maid oli Hiina otse välja, aga mis põhjusel? Seal on palju põhjuseid, üks asi, mis mulle selgelt tundub, et Hiina on nagu mingis mõttes üsna vist nomeklatuur maa oma sedalaadi otsustatud seal võib olla, kohati mõjuvad mingit parteis ide mingitele asjadele nagu oluliselt rohkem, kui see kunstiline kvaliteet ja teised on see, et nad on ikkagi, see on suhteliselt värske traditsioon on ju, seal on alles alanud, et see on küll väga ambitsioonikas ja nagu väga tahavad kaasa rääkida, aga noh, kohati see tase on ikkagi nõrgukele paljalt selle tahtmise pealt ikkagi ei tee asja. Aga nojah, eks seal on ka siuksed, tõsisemad eksistentsiaalsed küsimused ikka tekivad, et et kui ikkagi kunstilist vabadust soosiv kogu see Hiina kontekst on mul ikka süngematel hetkedel, mulle tundub. Kui ma selle asjale olen mõelnud, tundub mulle see asi ausalt öeldes päris nagu tekitab nagu muret tehases, samas nad on nii nagu mõjuvõimsale ressurss on meil palju, aga, aga mulle tundub, et kohati läheb võib-olla natuke valedesse asjadesse. Samas meie globaalses maailmas on väga palju neid heliloojaid, kes tulevad ühest riigist, aga terve elu õpivad või töötavad mõnes teises maailmajaos. Ja Rostrumi puhul on olnud näiteks olukordi, kus kaks erinevat riiki esindavad sama helilooja, et kellele, mis maale see helilooja siis kuulub, see on justkui vaidluskoht. Aga ma ikkagi tahaksin selle geograafilise ja päritolu küsimuse veelkord tõstetud, ta võib teile siis, et kui lihtne on suhestuda teil teistsuguse heliesteetikaga, mis võib-olla teil endil ei ole nii lihtsasti mõistetav või nii meeldiv, aga hinnata tuleb. Mis tegurid siis sellel hindamisel hakkavad tööle? Kui nüüd oleks tegemist mingi täiesti teise kultuurimuusikaga siis olukord on omamoodi väga huvitav, et kui ei ole nagu selliseid väljakujunenud harjumusi või kategooriaid või ootusele eeldusi, et, et siis on see kuulamine kõige rohkem, võib-olla tõesti jah, mingisuguste universaalsete põhimõtete kaupa, et mida siis kõrvad sellest muusikast kuulavad. Aga praegu nendel juhtudel ikkagi me lähtume väga selgelt lääne nüüdismuusika kontekstist, mis meile nüüdki küllaltki omane ja me nagu üritame ka neid kokku saadetud teoseid vaadata eelkõige sellest lähtepunktist ka esitaja poolt, et mis on see muusika, mida ma hea meelega tahaks mängida ja mida ma eeldan kontserdikuulajad näiteks Tallinnas või ka mujal Euroopas hea meelega kuulaks, et see kahtlemata on geograafiliselt erinev ja ka Euroopa sees maitsed ja harjumustele üpriski erinevad, aga kindlasti siin on ka mingisuguseid ühisjooni ja, ja mingisugused mittemõistmised ei, ootused jäävadki erinevaks ja see on pigem Ja lihtsalt mõte oleks praegu selles, et kui selles LHV premium žüriis oli ka noh, näiteks Kaspar Putin, kes on küll väga Eestiga seotud, aga siiski ikkagi kõrv väljaspoolt, et mingis mõttes on huvitav minu meelest mõelda niipidi, et tegelikult Eesti muusikariides, et oleks ka võib-olla see žürii veel rahvusvahelisem, et siis me saame hoopis huvitavamat tagasisidet või et kes, kuidas seda muusikat näeb, sest tihti ikkagi ja me oleme noh, paratamatult selles ühises ajaloos nii sees, et, et on raske täiesti kontekstiväliselt lugu kuulata ilma nagu kõiki neid teisi teoseid, mida me samalt heliloojalt näiteks kuulnud oleme kuidagi lastes ennast mitte mõjutada nendest asjadest, et selles suhtes selleks ka nagu võib-olla huvitav selline suund mingisuguste võib-olla rahvusvahelises mõttes riide pooleni. Näiteks aga kuivõrd tuleb teil end sellise tavakuulaja olukorda asetada et lõppude lõpuks see teos, mis ühel või teisel konkursil välja valitakse võib-olla sellega kaasneb ka uus tellimuste või märkimisväärne auhinnafond kas siis tuleb ka mõelda, mis tavakuulaja jaoks kõige parem on, mis teda nagu rikasteks? Seda ma ei ole mõelnud, et ma olen pigem mõelnud, et kui palju see võiks nagu sellele heliloojale kasu tuua või tunnustust või et kui palju ta nagu võiks sellest võita, et näiteks, et ta saab selle uue tellimuse. Aga jah, et selle publiku peale nagu ma kujutan ette, et jah, et mingisugustes teistsugustes riides, kus ongi nagu valitakse välja keegi, kes kirjutab Ta ala, ma ei tea, vabariigi aastapäevale ja selle ja selle teose, et nad siis muidugi sa pead nagu hoopis teistmoodi mõtlema nende asjade peale, aga kui see on helilooja tunnustus tema kas tehtud töö eest või tema, ma ei tea üldse loometöö eest, et siis nagu need kriteeriumid, millest ei tööta seal. No ma just mõtlesin, et mis saaks, kui kuulutada välja konkurss, parim teos tavakuulajale? Nishi saaks tehtud, kas keegi suudaks kirjutada sellele konkursile väga hea võidutöö, mis kõik oleksid nõus? Vot see teos on tavakuulajale kõige parem. Et see vist on nagu väga väga raskelt täidetav ülesanne. Aga muusikale igal juhul erinevad rollid ja ülesanded, et kui me praegu nende žüriides üritasime tegeleda eelkõige mingisuguse kunstilise väärtuse, mingisuguse teravate ideede, isikupära, julguse ja mingi kunstilise terviklikkuse ka siis ma arvan ikkagi, et kui ma lähtun sellest, et väga paljudel erinevatel põhjustel mulle tundub, see on tugev, siis ma usun, küllap on veel inimesi, kes arvavad ka nii Minu jaoks tegelikult ikka endiselt kõige keerulisem küsimus on see, kus kus läheb see piir ka nagu just sellena nüüdismuusika või selle esteetika, et kuhu me paneme tegelikult need piirid, et seal tekib nagu väga suur keerulisus minu jaoks, et kuidas ma suudan neid kõiki teoseid ikkagi vastavalt hinnata ja, ja kui suure sele sõõrima sinna ümber tõmban, kelle ma sinna enda jaoks lasen. Küllap siis selleks on vaja väga kindlat ja tugevat reglementi. Tegeles enda poolt, tegelikult on jah, siis peavad need asjad paigas olema. Või ongi, et mille jaoks valida kui see on nagu selge ja ma olin selle jaoks selle, sest ma tahan seda esitada nii et nad võivad. Ma tahan tema käest uut lugu tellida selle tolle kontserdi jaoks. Kohale, selle kontserdimeedium on see ja see ja noh, et, et see, see on hobisse keerulised selge olema, žürii töö on ühelt poolt väga tänuväärne, aga teisalt ikkagi üsna halastamatu ja raske õpib päris palju, et see on noh, põnev, ikkagi laed saab ise selle läbilõike tegelikult või nagu mingisuguse sellise et see nagu kindlasti ei kuulaks paari päeva jooksul nii intensiivselt nii palju muusikat ja siis korraga nagu tunnetad seda, et jah, et kui erinevad need maailmad, kaan ja et see privileeg tegelikult sellele žüriiliikmele, et või noh, mina tunnen küll, et esiteks ma saan näha nende partituuri, ma saan kuulata nende teoseid, see on nagu ma tunnen, et ma olen kuidagi nagu sellises erilises situatsioonis, et et sa saad nagu selle kogu paketi niimoodi intensiivselt ja ja kohe nagu koju. Et see on päris päris lahe. Eligaja. Vestlusringis rääkisid muusika žürii tähelepanekutest ja heliteoste hindamisest heliloojad Liisa Hirsch, Märt-Matis Lill ning flöödimängija Tarmo Johannes. Saate tegi Johanna Mängel.