Heligaja. Tere tulemast kuulama saadet heligaja. Aprillikuu viimasel nädalavahetusel on taas aeg vaadata üle olulisimad muusikasündmused ning maailma muusikapäevade eel võtta jutuks kirgi küttev teema naised klassikalises muusikas. Tänases saates on arvestamisel kaks ERSO kontserti. Vokaalpedagoog Tiiu Levalt käis kuulamas 25. aprillil toimunud kontserti, kus soleerisid sopran Elina Netšajeva ja tšellist Theodor Sink ning dirigendipuldis oli maestro Neeme Järvi. Noor helilooja Kirta Raidma istus Estonia kontserdisaal kui kontserdil. Saksa kevad tuli esiettekandele Jüri Reinvere uudisteos. Veel kuulame muljeid Eesti festivaliorkestri ja Paavo Järvi kontserdilt. Uus nädal toob Eestisse maailma muusikapäevad suursündmuse eel teeme juttu sookvootidest muusikas. Rahvusvahelise nüüdismuusika Ühingu Iiesziiemmi osad liikmesmaad peavad oluliseks järgida sookvoote festivali programmis. Sootemaatika on kahtlemata aktuaalne ka Eesti ühiskonnas, puudutades ühiskonna erinevaid tasandeid. Eessõnas nais- ja meesuuringute ajakirja Ariadne lõng 2014 10. aastanumbrile kirjutas Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Eve Annuk, et ka kultuurivaldkonnas ei saa soolisusest mööda vaadata, sest kultuuri kaudu luuakse samuti soolisi identiteete. Aitäh. Milline on olukord muusikamaailmas? Räägivad heliloojad Helena Tulve ja Märt-Matis Lill ning Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik. Mina olen toimetaja Lisete velt, soovin head kuulamist. Ja kaasamõtlemist heliga ja. Resonants neljapäeva, 25. aprilli õhtul kohtusid Estonia kontserdisaali laval Eesti riiklik sümfooniaorkester maestro Neeme Järvi, solistid Elina Netšajeva ja tšellist Theodor Sink. Kavas oli Rudolf Tobiase ballaad, sest ilmaneitsist ilusast Haydni, teine tšellokontsert ja Beethoveni viies sümfoonia. Kontserti, mis pidi algselt toimuma päev hiljem, tabas kontserdipäeva hommikul veel teinegi muudatus. Tervislikel põhjustel ei saanud esineda pianist Kalle Randalu ning Suumanni Ainsa klaverikontserdi asemel kõlas ERSO tšellorühma kontsertmeistri Teodor singisoleerimisel hoopis Haydni tšellokontsert. Kuidas mõjuvad seesugused muudatused aga publikule, räägib vokaalpedagoog Tiiule Evald. No ühest küljest oli rõõm näha, et meil on ikka väga mobiilne rahvas. Mina sain näiteks tänu teie klassikaraadiole kogemata teada, et see päev on vahetunud ja mille üle ma olen ülimalt tänulik ja õnnelik, sellepärast et ka see teine muud, mis kavas oli. Kuigi ma olen väga suur Kalle Randalu austaja, aga tähendab, midagi ei ole teha, kui inimesel on terviseprobleem, siis aga teisest küljest, minu jaoks oli see väga õnnelik vahel. Sellepärast et Theodor Sink on minu tähelepanu orbiidis juba tema tulekust saadik, kui ta oli alles õppur. Ja see oli minu jaoks suur õnn, sellepärast et midagi ei ole teha, ma ju tšellomängija tütar ja rääkimata sellest Haydni kontserdist, mis on minuga üks lemmikuid olnud aastaid. Nii et ma olin selle väga õnnelik inimene. Nüüd mis puudutab selle kava ülejäänud osasid, siis Ma teeksin siiski ühe kõrvalepõike, et alles mõned päevad tagasi ma olin ka minu jaoks Sist aasta olulisemal sümfooniakontserdil, see oli Paavo Järvi ja tema festivaliorkester. Ja mina leian. Paavo Järvi on teinud midagi nii erakordset, seal ju mängivad orkestris ka meie mängijad. Aga see orkestri kõla ja Paavo Järvi musitseerimine, tema süvenemine muusikasse, tema reljeefsus, dema, teemade väljatoomise oskust, tema dünaamika varieerimise võime, see on midagi niivõrd lummusliku, et ma tõepoolest sellest kontserdist saadik ma isegi kõhklesin, et kas ma nüüd ikkagi tule neile kontserdile, et noh, väga raske olla on see, et meie ERSO on praegu väga heas koosseisus, tal on suurepärane kõlakvaliteet, aga tähendab, kuskil on vist mingisugune mõõnaperiood, kas ja kui palju nende tööprotsess praegu on allutatud ühe inimese nii-öelda põhimõtetele, see natukene toob need niisugused kontrastid lausa välja minu jaoks, nii et see kontserdist rääkides siis ikkagi minu jaoks nii-öelda selle kontserdi tipp oli Theodor singi, Haydni, tšellokontsert ja pluss muidugi see küll pisikene Bachi lisapala mis oli ilmselgelt pühendatud suurepärasele õpetajale, see oli niivõrd südant lausa kriipiv valt palus ja ilus. Et see jäi minu jaoks. Ja selle tõttu ma ütleks, et kontserdi teine pool läks minust kuidagi nagu mööda. Vokaalpedagoogina teie tähelepanu oli kindlasti ka kontserdi esimesel numbril, kui Elina Netšajeva soleerimisel kõlas Rudolf Tobiase ballaad, sest ilmaneitsist ilusast Nojaa, tähendab, asi on selles, et Elina Netšajeva käekäiku ma olen ka saanud jälgida tema õpingute algusest Tanja muusikaakadeemias esialgu õppinud, hiljem on ta siirdunud siin teiste õpetajat, et käe alla ja praegu vist kuuldavasti saab ennast Ameerikas kellelegi juures ennast veel täiendada. Aga tema puhul mul olid niisugused kaksipidised ootused. Ühest küljest ma päris hästi tunnen seda teost. Ja see on väga komplitseeritud teos laulja jaoks, sest et Toby ja seal oli samasugune seal hull sõna kiuslikkus heas mõttes, kes laulja suhtes. Sellepärast, et see diapasoon selles ilma neis siis on minu arust, kas siiber on üleval või lausa siit, seal tuleb ülevalt laulda, aga koguse dramaturgiline tsentrum laulja pidi praegu olema väga osav, et seda dramaturgiat meile saali serveerida. Ma pean ütlema, et väga raskes olukorras on sopran, kellel on väga hiilgav ja särav kõrge register nagu praegu. Nüüd see valu on. Aga see dramaturgiline tsentrum, see on esimeses oktoris tõenäoliselt niisugune madalam register selle soprani jaoks. See ei tulnud praegu niimoodi saali, nagu võib-olla see teos eeldaks. Fakt on see, need on erakordselt karismaatiline, väga särav persoon. Tal on kõrgustes meeletu läbilöögiga hääl kannab saalis väga hästi aga siin jah ja ei praegu sellest niisugusest nii-öelda sisulisest tegemisest ja ei ole ju minul teada, kui palju mitu korda nad üldse orkestriga said omavahel ja et siin see niisugune nagu öeldakse, et kui autor on mõnes mõttes noh, andnud vabad käed tegijatele, siis siin oleks andnud võib-olla seda nihukest dramaturgiliselt. Noh, minu jaoks on seal väga suur alltekst sellel teosel. See praegu jäi niisuguseks ilus särav kõrgete nootide lendlevus saalis ja see on võib-olla palju tahetud, et nüüd ühe niisuguse kontserdiga, et võib-olla kui laulaks inimene seda 10-l kontserdil, siis võib-olla tuleb, aga noh, see on tänapäeval utoopia. Elina Netšajeva ei ole sel hooajal sugugi mitte esimest korda Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees ja veel selle hooaja lõpus jõuab ta ERSO ette kahel korral. Millest see kõneleb, kas me oleme leidnud endale sellise uue esisoprani, kes kõikidel sellistel esinduslikel kontsertidele? Midagi ei ole teha, maailm on see noh, ma ei tea, kui ilusti seda öelda, maailm on hulluks läinud, see on ameerikalik iga hinnaga, see, mis on, no ma ei taha ka mingil määral halvustada laia kuulajaskond, aga see, mis on popp sellele loodavad ka korraldajad üles ehitada väga palju asju. Sest minu jaoks on see väga valus moment, et laulja, kes on omas nii-öelda nagu sakslased, on paika Palfachis väga paigas oma kohaga, praegu ta on alles nii noor, tal on veel väga palju õppida, et need registrid pühenduksid ja nii edasi. Aga meil on miini, midgai toredaid sopranit, kes on ära läinud siit Eestis sellepärast et siin ei leia rakendust. Ja et nagu te ise praegu ütlesite, nii mitmel korral kasutatakse ainult ühte, sellepärast et ta on eurovisiooniga nii-öelda endale tähelepanu saanud. Tema jaoks on see muidugi suur õnn, aga ma arvan, et see on ebaõiglane nende toredad, et noorte suhtes, kes on klassikalise laulu siiski väga põhjaliku koolituse, kes Itaalias, kes Madalmaades kes Londonis saanud ja väga pikki aastaid oma kvaliteeti tõstnud, nii et nad on äratanud juba mujal maailmas tähelepanu ja kasutust ka. Ja siin ma ütleks singi praegu ühe niisuguse väga valusa asja, minu jaoks on praegu probleem siiski see, et meil nagu ei ole seda nii-öelda instantsi, kellel oleks ülevaade, kes meil on lauluvaldkonnas väärt neid nii-öelda pjedestaalile tõstma. Ja kõik, nagu käib vist niisuguse keegi kuskil kuulis. Ma kutsuksin üles taas jälle siiski dirigent ja natukene rohkem käia kuulamas ka teisi kontserte ja kuulama, et millise kvaliteediga lauljaid meil ikkagi eksisteerib. Kes on täisprofessionaalid, sest nii päeva on kindlasti väga särav olend, aga ta ei ole veel täisprofessionaal. See on päris selge. ERSO kontserti käis kuulamas laulja ja vokaalpedagoog Tiiu Levalt. 25. aprillil toimunud kontsert on järelkuulatav klassikaraadio veebilehel. Möödunud pühapäeval, 21. aprillil esines Estonia kontserdisaalis Eesti festivaliorkester Paavo Järvi juhatusel soleeris jaapani viiuldaja sajaka. Sotši. Pärnu muusikafestivalil ellu kutsutud orkester debüteeris eelmisel suvel maailmakuulsal muusikafestivalil BBC proms ja Tallinnas antud kontserdi järel siis 80 neljaliikmeline koosseis edasi kehasse, kus anti esimene kontsert juba 25. aprillil. Kontsert inspireeris ka sopran Elina Netšajevat. Eesti festivaliorkestri kontsert oli siiamaani minu elus parim, võimsam orkestri kogemus, see energia, see ühtsus, see oli midagi tähestik uskumatut mis mulle tõesti avaldas muljet, oli see, et kui teine pillirühm mängised, siis kogu orkester elas kaasa, kuulas kõik nendes need liigutused, see oli nii põnev, nii huvitav. See oli täiesti midagi fantastilist. Ma pole oma elu sees midagi sellist kogenud, nii et ma olen täiesti siiralt õnnelik ja tänulik, et meil oli võimalus sellisel tasemel orkestrid, kuulettena, loomanikud, maestro Paavo Järvi. No ta säras nii lavale, et seal oli midagi uskumatut, see, kuidas ta orkestrit juhatab, need emotsioonid, need värvid, et seda oli suur lust ja rõõm vaadata, nautida. Eesti festivaliorkestri ja Paavo Järvi kontsert on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Resonants. 12. aprillil andis ERSO kontserdi pealkirjaga Saksa kevad soleeris viiuldaja Linus ratt ja orkestrit juhatas Saksamaal elav eesti dirigent Mihkel Kütson. Kavas oli Richard Wagneri siig, friigiidüll Micheslav, Vainbergi viiulikontsert ning esiettekandes kõlas Jüri Reinvere uudisteos enne, kui Leviathan ärkab. Sümfoonilised märkmed. Noor helilooja Gerta Raidma räägib, milliste mõtetega ta tol õhtul kontserdisaalist lahkus. Selliste Lootustandvate mõtetega, et see Reinvere teos oli kuidagi müstiline ja, ja ausalt öeldes rääkida seal sellest vestlusest enne, siis seal Priit Hõbemägi, Jüri Reinvere peamiselt rääkisid isegi poliitikast rohkem kui muusikast. Nad rääkisid, kuidas praegu on inimestel hirm tuleviku ees ja nad otsivad midagi turvalist ja rääkisid ka sellest, et kõige taga on alati kultuur. Et kui kaob kultuur, kaob ka inimestes eetika ja kõikidest poliitilistest probleemidest, mis praegu on sellepärast mõjusse kontserdi esimene pool mulle natukene nagu kummaliselt, et seal oli hästi selline õhkav lootustandev muusika, kas see mulje, mis mul jäi sellest vestlusest, tekitas kuidagi hoopis teise tunde, et nagu seda lootust praegu ei oleks? Aga siis, kui tuli see teine pool Jüri Reinvere uudisteos, siis pärast seda teost ma tundsin lootus, järsku tuli kuskilt. Et nagu sellega oleks kõik jälle nagu hästi olnud seda teost kuulates. Ja sellepärast ma ütlesin ka enne, et see tundus nagu kaks erinevat kontserti. Aga mida sa üldse arvad sellest, et helilooja räägib seal poliitikast? No see on selline julge samm, on see põhjendatud samm sellel hetkel võib-olla kuna see valimiste teema on hästi aktuaalne ja kuidagi uudistes iga päev kuuleb hästi palju poliitikast ja see on kuidagi nagu põhiline asi, mis on inimestel nagu meelepealt hinge peal. Samas võib-olla jah, tõesti, kui sa tuled nagu kontserti kuulavad, sa tahaks sellest nagu eemale saada mingiks hetkeks, et mitte mõelda nende asjade peale. Jüri Reinvere teos kannab pealkirja enne, kui Leviathan ärkab sümfoonilised märkmed. Millise loo see sinu jaoks? Tõstes lugesin sellest kavast tegelikult, et tema on öelnud, et tema tahab, et muusika olekski ainult muusika, et see jutustaks mingit, et lugu vaid, et see oleks nagu puhas muusika ja seetõttu ma ka ei mõelnud tegelikult väga palju selle pealkirja peale. Minu jaoks kogu see teos oli nagu selline sündiv ja kasvav organism. Seal oli palju hingamismotiivi, seal lõpus vist oli vihmapilli ja mingite sahinate tekitatud see hästi pikk nagu hingamine, kus terve orkester hingas ja see tekitas nagu tunde, et sa nagu mõtled, et see kõik on nüüd läbi, aga see organism tegelikult jäi ellu või kuidagi hästi huvitav, hästi sujuv kasvamine ja kahanemine ja ma lugesin ka sealt kavast, et tema teose kohta oli öeldud, et seal on nagu liikuv rahu mis on väga tabavalt öeldud, sellepärast et seal oli need kiired käigud üles-alla. Aga nagu tempo mõjus tegelikult väga aeglasena. Ja mis ma veel tähele panin, oli see, et see oli kuidagi prantslaslik kum helikeel võib-olla kui ma arvaksin, või ootaksin Jüri Reinvere, et see oli üllatav, kuna ta on ju saksa taustaga põhiliselt ja ma ootasin midagi muud, aga muidugi pean ka tunnistama, et ma ei ole väga kursis tema loominguga. Nii et selline igatahes väga suur üllatus ja positiivne üllatus. Dirigent oli tol õhtul. Mihkel Kütson ütle, kui kursis tema tegemistega olid, kui palju see nimi sinuni oli varem jõudnud? Ausalt öeldes päris vähe ja see oli mu esimene kord teda tegelikult laval näha üldse. Ja mulle tundus, et see kontserdi esimene pool, et seda võib-olla oleks saanud sinna natuke rohkem eluande juurde, vähemalt mulle tundus nagu, et see teine pool kuidagi äratas selle orkestri ülesse. Kõik läks nagu särama, järsku nagu oleks täiesti teine orkester, et see oli, see oli huvitav, et just need romantilised teosed, nagu see esimene vaagen näiteks oli, et, et sinna oleks võib olla saanud rohkem natuke seda emotsiooni ja elu juurde. Kontsert kandis sellist üldpealkirja, Saksa kevad. Kuidas sinu jaoks see mingisuguse? Loo jutustas või, või pildi kokku pani, on need pealkirjad üldse olulised sulle? Ma ausalt öeldes väga isegi ei mõtle nende peale, et kui ma lähen kontserdile, siis ma rohkem kuulan seda muusikat ja ma isegi vahel unustan ära, et mis see pealkiri on olnud. Aga no eks see kevad ja see romantilises ja lootuseks see läheb ikka. Ma arvan, et see seos tuli sealt. Ja noh, mul on ka üks tuttav küsis, et miks oli Reinvere teos üldse saksa kevadet, siis peaks olema saksa heliloojate teosed, aga aga Reinvere taust on ju nii tihedalt Saksamaaga seotud, et see oli ka nagu loogiline. Sa mainisid enne, et, et sinu jaoks oli tegemist justkui kahe erineva kontserdiga. Mis andis sulle alust seda arvata. Võib-olla see Reinvere uudisteos oleks saanud rohkem tähelepanu, kui see oleks olnud mingis muus kontekstis äkki näiteks Eesti muusika päevadel või afektil kus on rohkem just nüüdismuusikapublikut ja heliloojatest publikut ma kuidagi väga palju ei märganud seal heliloojaid, muidugi ma ei vaadanud absoluutselt kõiki, kes seal õlidega. Pigem see publik oli jah, selline võib-olla need inimesed, kes käivad tavaliselt ERSO kontsertidel ja mina tegelikult see ei ole, sest ma olen ka tudeng ja ja selleks on raha vaja, et kontsertidel käia. Aga kontserdil oli ka solist, ettekandel oli vann, Bergi viiulikontsert, kuidas. Selle mõjus tundus selline karismaatiline see tema pilli kõla ei olnud nagu võib-olla minu maitse järgi. Aga eks see on puhtalt subjektiivne ja ta suutis ikkagi suure energiaga selle teose ettekande, tundus, et see on nagu loodud talle esitamiseks. Aga mis on see üks asi, mis sa sellelt kontserdilt endaga kaasa võtsid ja võib-olla kannad ka niimoodi pikemalt endaga? See ongi see lootus, mis tuli sellest Reinvere teosest välja selline tunne, et isegi kui meid ümbritsevas maailmas on kõik asjad nagu halvasti, et siis see kunst ja kultuur, et sealt tuleb ikka midagi ja et see annab lootust ja et kõik ei ole veel läbi, et varem on ka minevikus juhtunud igasuguseid halbu asju, aga, aga me oleme ikka veel siin ja lähme julgelt edasi, nii et andiski sulle kui heliloojale lootust. Kindlasti hea. Ja üldse see oli minu jaoks väga tugev teosema, tõesti, olen väga üllatunud ja kindlasti tulevikus rohkem kursis Reinvere loominguga. Üks teema. Meil sel korral veel heligajas on, me räägime sellest, kui palju õnne, naisinterpreet, naisheliloojaid pildil sina käisid kontserti kuulamas oma hea kaaslasega Asta Ireenega, te olete mõlemad kaks noort naisheliloojat. Kuidas sinule see pilt? Tundub ma arvan, et võib-olla heliloomingumaastikule, Eestis ei ole see nii suur probleem, see sooline Os küll, aga mulle tundub, et näiteks Ameerika on hästi nagu meestepõhine sellel alal, et kõik heliloomingu õppejõud on mehed ja õpilased on, mehed ütles, et sellega ma puutusin kokku, kui ma käisin Itaalias, hais korfestivalil ja seal olid enamasti ameeriklased, enamasti mehed ja üldse hästi selline teistmoodi maailm. Mulle tundub, et Eestis nagu on võimalust küll noortele naisheliloojatele ja eks see läheb ka paremaks, ma arvan, et tuleb ju järjest rohkem neid noorte heliloomingu konkursse ja ja nagu ennast näidata, on võimalust küll. Kui palju sa üldse identifitseerida ennast naisheliloojana või oled sa helilooja? Ma arvan, et ma olen lihtsalt helilooja. Ma ei ole nagu väga mõelnud selle peale, et ma olen kuidagi eriline sellepärast, et ma olen just naine ja teen muusikat, et minu silmis midagi tavalist. ERSO kontserti Saksa kevad käis kuulamas noor helilooja Kert. Dominant jätkame saadet teemal naised klassikalises muusikas. Teisest 10. maini toimub Eestis rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu korraldatav festival. Maailma muusikapäevad kõlab üle 170 helitöö poolesaja riigi viimase kümnendi nüüdismuusika paremikust, sealhulgas üle 20 esiettekande eesti autorilt. Kas mõtlete, mitu neist on kirjutatud naiste ja mitu meeste poolt? Kui palju on laval naisinterpreet ja kui palju mees, interpreet? Kas dirigendipuldis seisab naine või mees? Rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu osad liikmesmaad peavad oluliseks järgida sookvoote festivali programmis. Klassikalise muusika veebilehe pahtrack 2018. aasta statistika ütleb, et 10 populaarseima helilooja seas pole ühtki naisheliloojat. Ainult 13 protsenti kontserdisaalides kõlavates nüüdismuusika teostest on kirjutanud naised. Kõige enam mängitud naishelilooja on kaija Saaria Aho, kes asetseb edetabelis 190. kohal. Hõivatuid naisdirigent on Joan Falleta 19. kohal ning ooperilauljanna test esineb kõige enam Lisette Oropeza, kes esines sama palju kui järjekorras neljandal kohal olev mees ooperilauljal Luca Salzi. Veebruaris kohtus toimetaja Miina Pärn ookeani taga Austraalia kammerorkestri peadirigendi Richard tonietiga, kelle repertuaari kuulub ka Galina Grigorjeva looming. Kirglik surfaja, viiuldaja tonieti rääkis, et Grigorjeva looming jõudis nendeni tänu positiivsele diskrimineerimise ele, sest otsustasid leida ka ühe naishelilooja teose. Richard tonieti arvates pole tänapäeval enam raske tõeliselt häid naisheliloojaid leida aga varem naisi selles valdkonnas tõesti diskrimineeritud. Hea näide on Viini Filharmoonikute, kes ei palganud oma orkestrisse naisi aastani 1997 põhjusel et naised on nõrgem sugupool ja nad lihtsalt ei oska pilli mängida. Naljakas mõelda, et kõiki suure rolle laulavad naised rääkistanieti. Taoline mentaliteet oli veel hiljuti valdav ja paljud hoiavad sellest jätkuvalt kinni. Kuid millal võiks see olukord ühtlustada? Positiivse diskrimineerimisega peab olema ettevaatlik, rõhutas tonieti, sest me ei aja taga seda, et mees- ja naisheliloojaid oleks võrdselt vaid et nii meestel kui ka naistel oleksid võrdsed võimalused tegeleda sellega, millega nad tahavad. Võib-olla on kunagi hoopis 90 protsenti heliloojatest naised ja see ei oleks võrdsus võrdsed mänguvõimalused on kõik, mille poole me peaksime püüdlema. Vähemalt lääne ühiskond on teinud selle osas suure sammu edasi. Kui vaatame näiteks Saudi Araabiat, siis võiks öelda, et naised on halvad, autojuhid polegi lubatud autot juhtida. Nii et me ei saa sellisele järeldusele jõuda. Nõnda mõtiskles Austraalia kammerorkestri ees äsja oma kolmekümnendat hooaega alustanud Richard tonieti. Tuleme ookeani tagant tagasi koju ja uurime, milline on olukord Eesti muusikaelus. Näiteks Eesti riikliku sümfooniaorkestri ühe hooaja jooksul kõlab 4,5 protsenti naisheliloojate teoseid. Kuidas suhtuks sooküsimustesse Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik? Võtsingi siia kaasa ERSO ajalooraamatu, natukene ajas tagasi minna, et kui nüüd sattus jah ette näiteks pilt ERSO-st aastast 1000 1975, siis võrreldes Viini Filharmoonikute ka on ersa väga ajast, võib-olla isegi tol ajal eesorkester, et päris palju naisviiuldaja edasi on juba näha, aga siiski see on julgelt vähemus. Ja kui nüüd ajas vaata paar aastakümmet edasi, siis täiesti loomuliku protsessina. Praegu me ei kujutaks üldse ette, et sellest üldse mingi küsimus oleks, et kui palju naisi või kui palju mehi ehk siis see on olnud selline paratamatu protsess. Ja ma vähemalt Ma usun küll, et see on läinud täiesti sellist loomulikku rada. Et ei ole olnud sellist ühte või teistpidi väga suurt kvootide seadmist. Loomulikult klassikaline muusika on läbi ajaloo olnud võib-olla mingisugust ajast kombel edasi kandev. Tõesti, kui Viini Filharmoonikute peale mõelda, et siis olid suursündmus, kui esimesed naismängijad sinna siis võeti ja sealgi on elu läinud ju omasoodu ja päris palju naismuusikuid on, see ka enam ei ole praegu teema, et kas seal on nüüd üks naismuusik rohkem võiks naisi vähem või kuidas on meeste-naiste balanss? Tasapisi järgmise sammuna tundub, et ongi ju praegu, miks see teema ju ka võib-olla üleval on käimas protsess, kui jõuliselt on pead tõstmas naisdirigendid, naisheliloojad, kes siis järjest on nii orkestrite, etteorkestrite kavadesse jõudmas ja eest Teie puhul mulle küll tundub, et seal on väga loomulikku rada minemas, et meil endil on ju mitu maailmaski tegusid tegevat naisdirigent ja ka nooremaid peale kasvamas ja noortest naisheliloojatest pigem ongi just vastupidi, et tikutulega noori mees ei loojaid peale tulemas või on tikutulega peab neid otsima. Et ma usun, et see on tõesti aastate küsimus, kui tegelikult sellist teemat üldse nagu olekski imelik tõstatada idakvootidest ja veel mida võiks täienduseks öelda, et tõesti, kui ka suviti Paavo Järvi, Neeme Järvi terrigeerimis kursuste osalejaid vaadata siis eriti viimastel aastatel on ka juba kandidaatide seas, aga ka osalejate seas ja edukate osalejate seas väga palju naisdirigente. See on ainult aja küsimus, kui nad muusikutena veel küpsevad ja orkestrite ees kogemusi saavad ja kontserdilavadel suuri tegusid teevad praegugi maailmas mitmeid naispeadirigente. Et jah, ma arvan ka, et see protsess on jõudsalt edasi liikumas. No aga kui näiteks orkestri hooaega planeerida, kas te tegelikult vaatate selle pilguga, et oleks repertuaari dirigentide solistide osas piisavalt naisi? Pigem me vaatame, et oleks piisavalt huvitavaid muusikuid, publikule, huvitavat muusikat, siin ei ole jah sellist valemit, et kui palju neid peaks olema naisi või mehi, on küll ka jah, selline tendents, et Põhjamaades on natukene siis võetud selline suund ka just eriti dirigentide osas, et täiesti jõudsalt nende orkestrite ette tuuakse. Ja siis peabki jälgima, kõigi jaoks oleks samm õigel hetkel oligi selle sama teema pahu puhul, et Põhjamaade orkestrite konverentsil jutuks, et võib-olla mõned dirigendid satuvad natukene liiga vara just seetõttu mõnes kohas võib-olla sellist protsentidega jälgitakse, siis edutatakse hästi vara suure orkestri ette võib-olla keegi, kes pole veel selleks valmis ja see võib talla teha, karuteene. Ega selliseid küsimusi praegusel hetkel on, aga noh, ma arvan, et see nüüd ka arstilt läheb mööda, et seda küsimust varsti tõenäoliselt enam ei ole. Mida peab kindlasti jälgima, et selle teema raames on see, kedagi ei diskrimineeritakse seetõttu taga, siis on naine või mees. Noh, on ju ka selliseid küsimusi olnud maailmas, et orkestrisse kas mingi positsiooni peale või kuhugi ei võeta kedagi seepärast, et just, et ta naine, et, et selliseid asju ei tohiks nagu läbi lasta, aga arvan, et siin meil ei ole nüüd ka väga suurt küsimust terrorgi meil on väga edukas, kas naiskontsertmeister, kes on orkestrile ääretult palju juurde andnud orkestrit igas mõttes edasi viimas, täielik orkestri liider ja ma ei oska nüüd öelda, et kui palju seda balanssi siin peaks nagu vägisi tegema hoidma? Need olid ERSO direktori Kristjan Halliku mõtted. Klassikaraadio stuudios on heliloojad Helena Tulve ja Märt-Matis Lill. Kas nende jaoks üldse omab mingisugust kõlapinda teema naised klassikalises muusikas? Ma ei tea, minul üldse ei meeldi mõelda oma naise mees, helilooja mulle meeldib mõelda kui heliloojatest, et minu arust see on natukene selline nagu ma isegi, mitte natuke, seal on ikkagi väga mehaaniline lähenemine nagu kunstile, et ja see seda nakatunud jõuliselt tegema, noh, selline väga tugev vasakpoolne ideoloogia taga, mis on ennast väga jõuliselt kehtestanud. Ja noh, minul ausalt öeldes see meenutab nagu nõukogude aega, et siis küll räägiti rohkem töölisklassist, aga nagu sama mehaaniliselt otsiti seda mingit töölisklassi aspekti. Et minu arust see on nagu sarnase ideoloogia uus tulek ja mind nagu tegelikult hämmastab, see on olnud nagu nii edukas. Aga teistpidi kui rääkida sellises puht kunstilises plaanis, et noh, mina nagu usun, et on olemas selline asi nagu naiselikkuse mehelikkuse noh, ka midagi, mis on aga tänapäeval nagu osa seltskonna poolt nagu küsimärgi alla seatud ja ja selles mõttes on kindlasti minu jaoks oluline, kunstis oleksid mõlemad esindatud. Ja kui on probleeme, et siis noh, pigem on küsimus jah, et kuidas seda nagu targalt teha, et, et see pilt oleks võimalikult mitmekülgne. Aga see on juba palju sellise, nagu kuidas öelda, mitme plaanilisem ja sügavam küsimus. No mina vaataks seda natukene, teisest küljest võib või jätaks selle nagu sellise sotsiaalse ja poliitilise külje täiesti nagu noh, ei keskenduks sellele, et vaadates mingeid asju, mis mingit moodi on ühiskonnas korraldatud ühelt poolt ja teiselt poolt vaataks nagu seda reaalset pilti. Et kui palju tegelikult siis naisheliloojaid on ja palju neid on mängitud ja palju neid mängitakse ja ma isegi ei räägiks ainult nagu sellisest kaasaegsest muusikast, aga läbi ajaloo tegelikult ja ma arvan, et siin on probleem, et siin on nagu mingisugune sisse harjunud pimetähn, kus midagi jääb nagu nägemata ja tähele panemata, me teeme nagu mingist harjumusest mingeid asju mingit moodi ja me isegi ei oska nagu aru saada, et võib-olla võiks kuidagi natuke teistmoodi teha. Teiselt poolt ma olen väga nõus Märdiga selles osas, et midagi võiks ju muutuda, aga et kuidas seda teha? See on tõesti nagu küsimus, et mingisuguste selliste väga selgelt reeglite kehtestamisega ei pruugi nagu väga head tulemust saavutada ja mulle sellised asjad ka väga üldse ei meeldi. Teiselt poolt võib-olla siin Eestis see olukord ei ole üldse nii drastiline ja me ei saagi sellest aru. Aga ma olen ka kokku puutunud naistega teistest Lääne-Euroopa riikidest suurtest riikidest väga pikad traditsioonid ka muusika osas klassikalise muusika osas ja kultuuri osas ja ma saan aru, et see on tõsiselt probleem millele muidugi naised on leidnud nagu oma lahenduse, see tähendab seda, et väga paljud neist ei pääse iialgi ansamblite ja orkestrite ligi ja nad on väga paljud pöördunud elektroonilise muusika poole. See ei ole muidugi ainult nagu naiste probleem, et tegelikult see probleem on võib-olla üleüldine orkestrid ja ansamblid tellivad ühelt väikselt grupilt inimestelt tegelikult teosed ja see on nagu mingis mõttes piiritletud ja väga paljudel seda võimalust ei teki, aga noh, see olukord on lihtsalt selline. Aga kui vaadata, Ta on selliseid uurimusi ja selliseid aeg-ajalt ilmub, et kui tõsiselt neid võtta ja kui suuri üldistusi neist teha, see on nagu iseküsimus, aga näiteks lihtsalt huvi pärast Ameerika Ühendriikides ülikoolides tehti see uurimus siis naiste ja meeste proportsioonist professuuridesse erinevate alade lõikes ja kõige väiksem protsent naisi isegi vähem kui filosoofias oli just nimelt kompositsioonivaldkonnas. Et see on nagu kõnekas mingis mõttes see näitab, miks nad mingeid mustreid, millega me oleme harjunud. Noh, ma ütlen ka siin, et naisena on seda natukene lihtsam tähele panna, sest see nagu hakkab silma isegi hoolimata sellest, et mulle üldse ei meeldi sellised mingid naistefestivalid ja ja ainult naisheliloojate kontserdid, minu arust see teeb nagu karuteene nii naistele kui kui kogu sellele problemaatikale. Samas see on väga kompleksne minu jaoks, et ühelt poolt on ju ka lihtsalt see probleem, et uut muusikat mängitakse väga vähe sellistes institutsionaalsetes keskkondades, et on võib-olla uuele muusikale pühendunud institutsioonid või ansamblid, vaid grupeeringud ja seal noh ei olegi see nii suur probleem, kuigi ka seal võib see nii olla. Ühelt poolt me võime tõesti öelda, et miks me peaksime mingisuguse, ma tea koodi majandusega üldse tegelema, et lähtume kvaliteedist, mis on absoluutselt õige, aga siis tekib nagu see küsimus, et Ta mängitakse nii head kui natukene halvemat meeste muusikat, aga naiste puhul see nagu tõstetakse eriliselt esile, et miks me peaks ühte halba teost mängima ja ma arvan, et halba muusikat ei peagi mängima, aga et natuke lihtsalt vaadata selle pilguga. Aga noh, ma arvan, et see probleem on laiem, et see ei ole üldse nagu mingi minu jaoks mingisugune võrdõiguslikkuse küsimus, vaid just nimelt sellise avatuse küsimus, et kui avatud me oleme uutele valikutele, sest ka ajaloost, et ka see meeste valik on ju väga piiratud, kui me vaatame, noh, ütleme nüüd orkestrimuusikat, siis seal mängitakse üks väga väike piiratud arv teoseid, tegelikult on need, mis on kavades nüüd, kuidas seda lahendada või kuidas üldse seda vaadelda. Ma tean, et Märt-Matis puutus sellega kokku teatud sunniviisi silisena, selle ESM-i kava kokkupanemisel ja ja see kindlasti nõudis tegelemist, et mitte sellele niimoodi mehaaniliselt just läheneda. Kuidas see kogemus sinu jaoks oli? Ei no mina lihtsalt näen nagu seda, et, et see on nagu tud maades on juba täiesti selline mehhaaniline, ma ütleks nagu väga agressiivne oletus, asetus on nagu mingid maad, kes nagu iga asja puhul küsivad, aga kuidas teil on selle meeste naiste proportsiooniga või igasuguste vähemuste proportsiooniga teise nahavärviga, teise seksuaalsuse samas, aga seda poliitikat ei saa sealt nagu selles mõttes nagu ära võtta. Tase on nagu väga poliitiline küsimus, see on tehtud väga poliitiliseks küsimuseks ja see on see, mis mind nagu selle asja juures nagu väga häirib. Ja noh, kui siin rääkida Eestist, mina näen pigem probleemi selles, et varsti võib-olla ei ole meil enam mehi, teata helilooming, tundub, et on väga ebaatraktiivne eriala, ma tean ise konkreetselt näiteid minu arust väga andekate kas ei ole tahtnud sellega jätkata, sellepärast et sellega ilmselgelt ei ela ära ja ma arvan, et minust palju suurem probleem on pigem see, et see eriala ei võimaldagi nagu enamikes maades tõenäolisena sellist normaalset äraelamist. Tegelikult mulle meeldiks rohkem kui nagu võideldakse, nagu selle eest, et see kuidagi oleks normaalsem, seda ala valides on sul nagu mingisugune kindlus ikkagi olemas. Ja vot siin on huvitav ka nagu mõelda, et naised ja mehed, mis on nende sellised kaardid siis elus nagu on, et mulle tundub, et naised võib-olla on julgemad nagu riske selles mõttes võtma, et ikkagi nagu jääda selle juurde. No vähemalt siin meie lähipiirkonnas ja teine asi, mida mina jällegi olen kuulnud, on võib-olla siis mehena mina kuulen nagu rohkem teisi asju. Mina tean, konkreetselt, on näiteid nagu mingitelt aladelt meestest, kes on mingite kvootide tõttu ei andnud nagu mingitest töödest ilma ja, ja ma tean, et mingites rahastustes näiteks Rootsis ja Inglismaal on tehtud nii, et sul on automaatselt mingi protsent on suurem, kui sul on seal mingi arv naisi kaasata. Noh, mulle ei tundu nagu õige. Teiselt poolt on küsimus, et kuidas seda pilti muuta, sest et noh, me ei saa nagu rahulduda selles ta sellega, et nagu neid naisi ei oleks olemas, keda ei mängita ka ma mõtlen just ajaloost oled sa vaadanud, ütleme, Eesti orkestrite aasta hooajakavasid. Ma olen vaadanud üks paar aastat nagu lihtsalt lõbu pärast. Et milline see pilt on, ühelt poolt tõesti uut muusikat mängitakse ikkagi väga vähe protsentuaalselt ja kui ei oleks selliseid uuele muusikale pühendunud festivale, siis naisheliloojaid ei oleks mitte ühtegi, näiteks meie rahvusorkestri kavas. Et see on ühelt poolt me ütleme, et see on ajalugu, see ongi nii, see ongi tegelikkus. Ei tea, kas see on ikkagi tingimata naisküsinud, kui me võtame näiteks, noh, miks näiteks Ester Mägi te mängite, ma arvan, et see probleem on see, et ei mängita üldse sellist vanemat Eesti klassikat, et see on nagu võib-olla heal juhul Elleri koitu mängitakse välja. Et see on ikkagi jah, pigem nagu selline konservatiivne nagu noh, üleüldiselt sellised institutsioonid on väga. Kinni omas teatud sellises mudelis ja seda ma ütlengi, et nad mängitakse üldse kogu aeg ühte teatud hulka teoseid lihtsalt kui mõelda sellele, kui palju on maailmas praegu aktiivselt toimetavaid naisheliloojad, aktiivselt toimetajaid, mees, heliloojaid, vaata seda protsenti. Ja vaadata siis seda pilti, et kui palju neist on mängitud selles teises ja kolmandas kontekstis, et siis mingisugune seos seal võiks ju olla. Nojah, aga samas ma tean, Inglismaal on ju, nüüd võeti vastu, kuidas eesti keelde tõlkida see plats, onju, et seal festivalid nüüd ühinesid sellega, et vähemalt 50 protsenti uuest heliloomingust, mis tõenäoselt suht marginaalne osakaal igasugusest programmist, noh see on, see on minu arust tegelikult see probleem see põhiprobleem, aga et see on vähemalt 50 protsenti, peavad olema naised ja samas ma olen inglastelt kuulnud kusagil seal Royal Academy Music, et seal on võib-olla viis protsenti naisel hilja, et mis on tõesti nagu noh, jaburalt vähe, nii et sellega ma olen nõus. Aga kui need sellele viiele protsendile anda, nagu see eelis see mulle käituma nüüd on õige. Sest see on ju teistpidi diskrimineerimine, see on nagu, aga kui on nagu palju heliloojad, siis võiks neid ka nagu rohkem mängitud olla, noh, see oleks nagu loogiline. Sellega ma olen nõus ja ma arvan, et üks asi, kus ma näen nagu ühte lahendust, on see, et, et need igasugused valijad nagu sealse pilt kindlasti võiks olla oluliselt kirju, seal lihtsalt võiksid olla nagu võimalikult erinevad inimesed ja sa võiks nagu roteeruda, et tuleks nagu uusi tuuled. Ja ma arvan, et sellele ongi selline lahendus nendes korraldavates või siis sellistes nõuandvatest kodades, kes sellise repertuaari poliitikaga nagu otse kokku puutuvad, seal oleks erinevaid inimesi, oleks mehi ja naisi ja erinevaid mehi, erinevaid naisi, et see on pigem nagu ma ütlesin, alguses juba minu jaoks on see nagu avatuse küsimus, palju laiemaks, et kui laialt me soovime seda pilti vaadata ja kui uudishimulikud, Me oleme niikuinii me elame kultuuris, mis muusikas on väga palju pööratud minevikku, mis on juba isegi selline küll juba üsna kaua kestnud, aga siiski uudne olukord. Ja et me oleksime rohkem pööratud oma aega ja, ja teiselt poolt, et ka seda minevikku vaadelda nagu sellise avatud pilguga. Ma arvan, et see oleks tore. Oluline on minu arust seda olukorda nagu vaadelda, et kindlasti noh, minu jaoks ei ole see mingisugune võitluse kohta, aga, aga vaatlemise koht on see küll ja see on väga huvitav. See võimaldab tähele panna mingeid asju ja selge on see, et sina näed nagu Märt teisi asju vaadeldes, eks ole, ja see ongi nagu väga huvitav. Et ka nendele asjadele tähelepanu juhtida, millele mina näiteks ei oska üldse mõeldagi. Ja sa paned neid asju tähele sellepärast et sa oled nende probleemide suhtes tundlik. Ja, ja see on minu arust täiesti normaalne, peabki niimoodi olema. Ma siiski julgen arvata, et ei sina, Helene, ega sina, Märt heliloojad täna ei tahaks olla orkestri kavas, sellepärast et üks on naine ja teine on mees. Kindlasti mitte, et selge on see, et kõige aluseks on ikka mingisugused teised kriteeriumid aga tõsi on see, et väga paljudel naistel seda võimalust ei teki, ütleme, Eesti on selleks palju suuremat šansud, aga et kuskil mujal on väga keeruline ja siis tehakse sellest tõesti suur number, kui on, on mingisugune selline esimene naine seal, selles ooperimajas ja nii edasi, et see, see on nagu selline suur asi, et me ei oska jah, niimoodi võib-olla mõeldagi, et kuna jah, meil on nagu teistsugune ja väike kultuur, kus niikuinii kõik on nagu peo peal mehed või naised. Kus naised ka algusest peale on palju nagu aktiivsemalt ja jõulisemalt nagu kaasas olnud, et kui me mõtleme Eesti professionaalse kunsti muusikaajaloo peale, siis noh, tegelikult seal on üsna varakult on nagu naised palju rohkem nagu esil kui, kui mujal, et see pilt nagu meil kindlasti on mõnevõrra erinev. Sa natuke mainisid ka naiselikkust ja mehelikkust, kui teie istute pimesi saalis, kes tegelikult on võimalik aru saada, kas tegemist on naise või mehe poolt kirjutatud muusikaga. Noh, loomulikult see on selline väga suur üldistus on ju, et on naiselik kui mehi ja mehelikke naisi, aga noh, mina selles mõttes, nagu ma ütlesin, ma usun sellisesse üldisesse naiselikkus mehelikkus, mis nagu keskmiselt kehtib ja, ja mida ka tegelikult noh, mingi statistika justkui kinnitab, et mingid jooned on naistel tugevamad, mingid jooned meestel ja mulle tundub, et laias laastus naised suudavad luua selliseid väga peene koelisi, hõrk nagu poeetilise keskkondasi ja meestel on võib-olla tugevam pool selline hästi nagu ratsionaalne ja tugev võib olla lineaarne vormiloogika ja see on tegelikult päris suur erinevus ja see on väga huvitav erinevus. Väga robustselt öeldes. Ja mõlemad on mulle väga meeldivad ja loomulikult tihtipeale nad omavahel kombineeruvad. Selles mõttes on muidugi hea ja tore, et seda sellist mittelinaarsemat loogikat muusikasse ka aina rohkem tulnud. Ma ei tea, mis sina. Ma lihtsalt katsusin ette kujutada, kas ma sellest saaks aru ja võib-olla millegi järgi tõesti, võib-olla nagu aimaks, aga alati ei pruugi see küll olla nii üheselt. Ta on nähtav, aga mingisugused jooned, nagu sa ütlesid, on sellisele naiselikult mõtlemisele lähedasemad ja mingisugused teised struktuursed sellised meetodid meestele. Äsja ma kuulasin järele ühte kontserti, kus olid kõik heliloojad ühest eksootilisest riigist, kus mul nime järgi oli väga raske otsustada, kas tegemist on mehe või naisega ja eestikeelsed kommentaarid ka ei reeda seda. Ja ausalt öeldes ma just mõtlesin selle peale, et võib-olla on nii, võib-olla naa, aga ma isegi kontrollinud. Aga see ei olnud nii selge minu jaoks, nii et oleks võinud ühtepidi ja teistpidi olla, see sõltub ju ka väga palju koolis ja igasugusest muust kultuurilisest taustast. Selles mõttes võib siin tulla üllatusi. See ei ole üldse niimoodi, et naised kirjutavad sellist pehmet ja sellist naiselikku muusikat ja mehed on rohkem struktuursem, et see ei pruugi alati nii olla. Ja, ja ma arvan, et kõige huvitavamad ongi need mingisugused huvitavad kombinatsioonid nendest erinevatest omadustest. Noh, iseenesest on ju noh, niimoodi huvitav mõelda, ma mõtlen selle peale, et väga paljud Lääne-tuntud heliloojad, ka Ameerika heliloojad õppisid näiteks Prantsusmaal nad ja mul on seejuures, kes oli nagu väga kuulus õpetaja, ta ise küll loobus õpetamise kõrvalt muusika kirjutamisest, aga ta ise kirjutas ja tema õde oli tuntud helilooja ka, kes oli väga noorelt. Et selliseid mõjukaid naisõpetajaid on olnud ja see ei ole kuidagi niimoodi, et selles on midagi väga spetsiifilist kas meheliku või naiseliku, selles õpetuses, kriisis, nendes õpilastes, et igaüks võib oma tunnetust nagu valada omale lähedastesse vormidesse. Nojah, ütleme hea õpetus üldiselt, mida võiks teha, noh, mida näiteks ma tean, miks näiteks oli veel, mis on kindlasti oli väga hea õpetaja, on see, et ta võimaldas nagu nendele erinevatele isiksustena oma eripära võimalik, kui palju oma loomingus võimalikult hästi esile tuua ja samas isiksus koosneb nii paljudest erinevatest, tan ja aspektidest, üks on see mehelikkus ja naiselikkus, aga seal on väga palju muid aspekte kultuuri, näiteks ainest, millele üldse nagu ollakse nagu fokusseeritud või tundlikumad, et, et see on ka nagu kultuurite maantee kohati nagu üsna erinev seal mingi selline tundlikus mingite asjade suhtes, aga noh, see kõik tänapäeval tegelikult on ka nagunii palju. Selles mõttes tundub, et, et maailm on muutunud nii globaalsemaks, igasugused mõjud võivad olla täiesti nagu ootamatud, et seal võib-olla ma ei tea, filipiini helilooja, kes on õppinud Korea pärit õpetaja juures, tegutseb Saksamaal näiteks laseb olla täitsa selline tavaline olukord naisel ILO näiteks on ju, et kuidas me selle esimehe, et loomulikult naljakas naljakas on, selline väga robustne üldistada, see on ka see, miks mulle tegelikult nagu ma ütlen, et mulle väga ei meeldinud sellest ülemäära nagu lähtuda, aga puhtaks intuitiivsel tasandil, mulle tundub, et teatud sellised, justkui sellele üldisele mingisugusele arusaamale vastavad, näitan oma idaneb. Slovskaja Kaia saari on nende puhul minu jaoks on nagu selgemaks noh, üks justkui vastab sellele sihukesele arusaamale mingisugusest mäelikus mõtlemisest ja teine nagu naiselikkust, aga loomulikult on nagu. Ma ei tea, Holga lohi verd ei ole justkui nagu selles on, see ei vasta absoluutselt nagu sellele mees, heliloojaid on küll ja küll ka kes kirjutavad selliseid meeskonnaga mitterõhutatud struktuurseid teoseid. Mulle jäi väga silma Märt sinu intervjuust ajakirjale muusik, aga mis oli seotud nüüd saabuvate maailma muusikapäevadega, et kas I m tegi ka selliseid omapoolseid korraldusi ja üks teema tõesti need sookvoodid olid ja sa ütlesid selles intervjuus, et sulle tundub, et see ei ole meie võitlus, et meil siin Eestis on see olukord ju ikkagi suhteliselt liber reaalne. Kas sa oled selle ka nõus ka pärast seda meie tänast vestlust? Põhimõtteliselt olen ja noh, tegelikult ega ma tahaks natuke täpsustada seal nagu ICOM-i selles mõttes suures oli teatud sanktsioonide surve, sektsioonide sure, kus on seal väga tugev selline poliitiline agenda. Jah, nagu ma ütlesin, kes nagu igas asjas nagu praktiliselt mehaaniliselt vaatavad nagu seda ja küsivad, ükskõik mis maa tuleb välja oma mingite mõtetega, kuidas ta nagu kavatsete seda järgida. Jajah, et kindlasti selline mehhaaniline lähenemine ei ole mõistlik, see ei ole sisuline. Ma arvan, et asjale tuleb lihtsalt läheneda sisuliselt nii palju kui võimalik, nii palju, kui me suudame, aga selleks, et seda teha, me peame seda jälgima ja selle üle mõtisklema ja, ja vaatlema seda olukorda sellegipoolest, ükstapuha milline ta ka ei oleks, siis kas ta meid rahuldab või ei rahulda tõesti põhjamaadest mõnedes Põhjamaades iseäranis on seal nagu väga selline teadlik lähenemine, et nii palju ja nii palju, kuna meie praegune olukord ei ole üldse selline, siis meil ma arvan, et ta lihtsalt mõistlik selle üle mõelda nagu väga positiivselt vaadelda seda pilti lihtsalt kuidagi sõbralikult. Noh, ma arvan, et tegelikult see selline kvootide tekitamisel väga mehelik kahese proportsioonide paikapanemine, et see ei ole tegelikult naiselik lähenemine asjadele. Et ma arvan, et on võimalik ka kuidagi teistmoodi selle loo. Et, et see on, noh isegi kui naised kasutavad seda nagu enda eest võitluseks, võtavad omaks ühe sellise väga mehelik kui abivahendi või sellise meetodi. Ja ma arvan, et see, see ei pruugi niimoodi toimida. Nii kõnelesid heliloojad Helena Tulve ja Märt-Matis Lill. Nagu öeldud, toob uus nädal Eestisse festivali maailma muusikapäevad ning selle suursündmuse eel tegime heligajas jutusookvootidest muusikas. Heliga. Saate pani kokku helioperaator Katrin maadik ja toimetaja Lisete relt. Tänan kõiki kuulamast kaasa mõtlemast ja soovin kaun. Maiootust. Helirajal.