Tere päevast, mina olen Ivo Heinloo ja algas heligaja tänases saates vaatame tagasi äsja lõppenud Jazzkaare festivalile. Festival tähistas kolmekümnendat sünnipäeva ja seda juubelihõngu oli tunda tõesti kõigi 10 päeva jooksul. Festival algas erakordselt liigutava ja südamesse mineva kontserdiga kui vabal laval. Kirke Karja Jamingo rajandi ansambel koos keelpillikvartetiga pretsiooso esitas Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera loomingut omapärastes seadetes. Kontserdi rimi oli Tüür ja Sumera riiv Rait. Eks see materjal on muidugi väga nõudlik, ütleme nii ja ega meie seda ei ole lihtsustanud noh, see, mida meie Kirkega oleme nüüd teinud nende autorite muusikaga, see on siiski väga vaba lähenemine, et kohati on nii, et ei olegi väga palju midagi järgi jäänud. Aga ma saan aru Jazzkaare poolt ka, et ju nad siis tahtsid, et me niimoodi teeksime, sest muidu nad ei oleks ju meid palunud. Ma arvan, et just see essents on jäänud kõikides lugudes. Ja mõned lood on minu arust isegi niimoodi, et Tüür ja Sumera on omavahel kuidagi põimunud seal ja ja enam ei teagi, et mis asi see seal alguses päriselt oli. Nagu sõõm värsket õhku mõjus festivali programmis 22. aprillil punases majas toimunud eksperimentaaljazzi õhtu. Selle kolmeosalise kontserdiprogrammi peategelaseks oli Euroopa avangard, džässi üks suurimaid nimesid Peeter Krossman, kes oli ka Eestis varem käinud. Tallinnas esines ta koos pedaal stiil kitarrimängija. Hezer liiga. Pärast bratsmanni kontserti meenutasid neid vanu aegu ja rääkisid ka värskeid muljeid. Tiid, kus need siia Tõnis kahu? Meie Tõnisega ilmselt oleme siin punases majas täna ühed neist, mitte väga paljudest inimestest, kes on Peeter kutsuma neid kuulnud mängimas Eestis ka vaata et 30 aastat tagasi. Too juhtus kunagi Pärnus, aga kõigepealt siis aastal 2019, Tallinn. Ma mäletan, mäletan selle kontserdi veel nädalaid tagasi kui Maria Fausti Facebook'i lehel. Ta mainis meloodilisust, mida pretsmani muusika sisaldab. Ja kuigi see pani natukene kulmu kergitama, siis selles projektis meloodilise soli. Aga mis tegi selle nagu väga bratsmannikuks selle meloodilise, selles ei ole küll meloodilisus mitte liiga tavapärases tuttavas mõttes oli see, et ta ei ole kerge Nende meloodiate maandaja, ta jätab naat ringlema ja sisse ja seetõttu tunne, mis tema muusikast saab, oli, oli päris ränk, selline lahenduseta, et kogu tema kokutama saksofonimäng oli sellist tüüpilist nagu kumuleerus või kuhjus kehasse ja, ja ei lase lahti, seal ta kuulub sisse, kõik need virtuoosse talle meeldib, aga meloodiad meloodiates ei lahendumise, millel ei ole sellist harmoonilist resolutsiooni ja see saateelement sellest pedaaliga peda, Pedalgitaarist see, see tegelikult pigem kütistada takka, see tegelikult üldse ei rahustanud ja ei lõpetanud neid asju meile sobivalt sobivas toonis ära. Ja tegelikult see elamus on väga füüsiline ja tegelikult üldse mitte nagu kerge ja, ja vajab seedimist, sest et rats Brazmanniga on esimene asi see, et sinu respekt avasta tõuseb. Mida rohkem sa sellest tema maailmas oled, mida rohkem ta sinuga silmitsi seisab, aga, aga aga sealt on sealt siis hakkavad nagu puudutatud saama ka mingit teistsugused keeled, mille jaoks läheb nagu aega. Nii et jah, midagi sellist oli oodata, minu mulje sellest praegusest kontserdist oli ka selline, et tegelikult oli laua peal ikkagi sotsio, jagasid Riho selgelt, et oli ta pigem, pigem oli see kitarr toetav element. Minu arvates olid seal kaks maailma kõrvuti ja või vähemasti kaks rada, mis käisid, noh, kui nüüd minna maastiku metafoori juurde, siis minu arvates mitte niivõrd orge ja mägesid mööda, kuivõrd suhteliselt pigem tasapinnalistel maastikul vaatamata väga suuri takistusi, vähemalt ei jäänud sellest muljet, need rajad käisid teinekord risti-rästi üksteisest. No seal oli hetki, kus, kus lausa võpatasid, kui sa seal nagu mingit harmooniat jooksid ja, ja ja tundus nagu noh, nagu aga ordinaarne tavaline muusika, mis võiks kuuluda Araabias, aeg-ajalt oli selliseid hetki, siis mindi jälle edasi, seal võiks terve omaette nagu doktori üles ehitada soorollidele, mida kumbki kõlaliselt välja tõi. Aga aga noh, ei pea seal on noh, põhimõtteliselt mõnda aega võis nautida puhtalt seda nagu helid enda jõudu mis, mida võib-olla prantslane Ämbience ja elektroonilise muusika tegijad Saksamaalt on Jazzkaare festivalil saanud juba omamoodi traditsiooniks igal aastal mõni selline tundub kavas leiduvat. Seekord Martin koolsust, et mees, kes esines Beats Kaare vabal laval festivali teisel päeval, 20. aprillil Martin koolshati kontserdi järel jagas värskeid muljeid klahvpillimängija Raun Juurikas. Mulle jättis lühidalt väga hea mulje ja põhjendatakse seda sellega, et ma nägin, nägin laval vabadust ja steriliseerida materialismi, ütleks niimoodi, nagu härra ise ütles, ta hakkas 12 aastased tavaliselt õpi vaja, ütleme niimoodi, et kui hiljem seda tegema hakata, siis võib juhtuda niisugune asi. Lapsepõlve klaverit loomad jäävad olemata inimene, vabam muusik ja minu arust see oli selle ära rivistunud. Mulle meeldib see, kui tuleb nii-öelda hale noot ja sellest ei ole mitte midagi ei muusikale esitusele ega millelegi ega ehmata esitajatele. Ja ühesõnaga, seal oli seda vabalt. Vabadust oli kindlasti tunda Kadri Voorand ja Mihkel Mälgandi ülipopulaarseks osutunud tuua kontserdil, kus Kadri Voorand mängis mitmeid erinevaid instrumente, sealhulgas Kalimbat Pianist ja helilooja Kirke Karja on olnud juba aastaid Jazzkaare festivalil esinemas ning tema loometeed on olnud põnev jälgida. Seekord oli tal festivalil kaasas rahvusvahelise koosseisuga ansambel ulmesarjast Star Trek inspiratsiooni saanud nimega käptin Kirke, anduda klingons Hans Kurvits trummidel Etienne Renaar, kontrabassil Pier Lapra, saksofonist Kirke Karja klaveril ja luudas moods kuunas erinevatel puhkpillidel. Festivalil leidis Kirke karjaga aega, et meenutada oma esimesi Jazzkaare kogemusi. Ma ei mäleta, kas ma käisin, ehk siis 2010 2011 vist merepaviljonis ma juba nagu käisin ja ta ei mäleta, kas pass oli toona võima. Ostsin pileteid nii palju, kui rahakott lubas. Aga ma päris täpselt ei mäleta, mida kuulsin. Ma mäletan, et hiroomi uue haarangu kontserdile ma ei läinud. Tema oli vist 2011, mäletan seda, aga ma ei mäleta, keda kuulamas käisin. Küllatuse mäleta tõesti, kui sa ise esimest korda esinesin, keskkond see vist oli 2013, Heljo troobiga veel vanast, no teatri keldris. Ma võin tegelikult täpsustada, mina mäletan, et sa esinesid, oli selline sari nagu noore džässitalendid ja sa esinesid, kas mitte klassis oli ja see oli 2010 ja me tegime seal vist mingi pooletunnise väikse ploki ühe ansambliga, Sigmund. Festivalil jätskaar jagati ka sel aastal džässiauhindu aasta džässmuusiku tiitli sai saksofonist, pedagoog, helilooja arranžeerija Raul Sööt, džässi edendaja auhinna pälvis Raadio Tallinna eestvedaja Maian Kärmas. Aasta džässansambliga tunnistati Janno trumbi Džhiti kontseption ja aasta džässheliloojaks Maria Faust. Noore džässitalendi tiitlisaiaga lauljanna, kellest paljud Eestis ilmselt veel väga palju ei tea. See on Taanis elav ja töötav Karmen Rõivassepp. Karmen Rõivas palju õnne ja see auhinna puhul oli nüüd juba reaalselt midagi sellist õhus või vähemasti mõtetes ka, et kui teie olete olnud ära tükk aega pidevalt Eestist eemal. Aga olete sammas kenasti kõnes ja kirjas väljendanud siirast soovi teha Eesti muusikud ka koostööd, kas midagi konkreetset ka juba paistab? Praegu tegelikult väga konkreetseid plaane ei ole, ma küll saatsin sellesse džässliitu avalduse, et tahaks tulla nüüd seal uuel uuel hooajal ja nüüd tundub, et tänuga sellele preemiale siis korraldatakse kontsert, nii et aga otseselt täpselt ei tea, kuna ja kus ja kellega, et aga tõesti nagu ma arvan, et nüüd on, nüüd on viimane aeg. Kuidas te ise kirjutate oma lugusid, kas te mõnda pilliga mängite? Ja ma mängin klaverit, et ma tegelikult alustasingi klassikalise klaveriga, klaver on minu jaoks väga-väga kasulik tööriist. Et tõesti kõik lood, mis ma kirjutan, ma kirjutangi klaveri taga kui nüüd rääkida just heliloomingust, et ma arvan, et minul see heliloomealge hakkab ikkagi mingisugusest emotsioonist mingisugusest läbielamisest või mingisugusest tundmusest. Et see on nagu esimene asi, mis mind klaveri juurde saadab ja siis mõnikord võib see emotsioon siis kerkida esile mingisuguse meloodia näol, mõnikord mingisuguse harmoonia näol, võib-olla mõnikord isegi mingisuguse rütmifiguuri näol. Või siis hoopis mingisuguse mingisuguse helilaadi näol võib olla. Aga, aga kõik minu jaoks algab ikkagi nagu sellisest mingisugusest emotsioonist. Kui nüüd kuidagi natukene võrrelda seda džässielu siin ja Taanis ja eriti veel praegu noh, vaadates seda, mis siin festivalil toimub ja niimoodi, et mastaabid on teised, aga, aga mis nagu silma torkab praegusel momendil Mulle tundub, et siin on nagu see, justkui ma mõtlen seda džässfestivali võtmed, et see on kuidagi kõik on nii hästi ära organiseeritud vähemalt nagu tunne on selline, et ma täpselt neid telgitaguseid ei tea, et aga, aga aga tundub, et kuidagi nagu asi toimib natuke paremini. Et Taanis on nagu hästi paljude just esinemiskohad on vastutavad nagu artistide leidmise eest ja siin tundub, et tegelikult festival ongi nagu see, kes korraldab ja leiab, otsib inimesi ja Taanis on jääd nagu artistina, ma pean ise kirjutama erinevatesse kohtadesse, kus ma võiks mängida. Ja siis selles mõttes, et sa kunagi täpselt ei tea, et, et kuhu siin, kuhu see siis mängima satud ja, ja niimoodi, et mulle tundub, et kuidagi see organisatsioon võib-olla või organiseerimise pool on siin võib-olla natuke põhjalikum, natukene professionaalsem. Et lisaks tseremooniale oli suurepärane kontsert, Džhoreid, mõni kontsert, mis mulje see? See on, see oli täiesti uskumatu kogemus minu jaoks smiline reaalselt viis, meetrite esireas lihtsalt minu jaoks oli see nagu sellepärast nii eriline kogemus, et, et ma ei satu väga palju džässikontsertidele, sellepärast et endale, et nii palju tegemist ja arvu siis nagu väga palju selliseid maailmatasemel tegijaid tegelikult ei näe. Et kui sa harjud kuulama selliste kohaliku džässmuusikat, siis selline maailmatasemel väga professionaalne kontsert nagu ikka, liigutas väga võimsalt. Joshua Redmani Trio kontsert oli tõesti ilmselt festivali kõige säravam elamus, kui räägime puhtast mainstream Tšassist. Kontsert jäi meelde just eelkõige selle tohutu energia poolest, millega muusikud mängisid Ruuben Rodgers kontrabassil ja Gregory Hutchinson trummidel lisaks siis saksofonist joashoreetmanile, kuid kontserdil juhtus ka üks meeldejääv tehniline äpardus. Nimelt mängis kreek Hadžinson trumme nii hoogsalt, et mingil hetkel need läksid katki kuid see teda ei heidutanud. Ta istus kohe laval juhuslikult olemas olnud teise trummikomplekti taha ja suutis kontserdi edukalt ja vähemalt sama energiliselt lõpetada. See väike vahejuhtum, aga loomulikult üldmulje, et kuidagi rikkuda ei saanud. Festivalil püüdsime kinni ka staažika Jazzkaare külastaja Kulno Kesküla, kes on käinud kõigil 30-l festivalil. Minu jaoks on see olnud juba mitmeid aastaid tõesti kõige olulisem aeg kogu aastas mitte jõulud, vaid see Askar. Ja, ja siis, kui see Askar 25 sai, siis ma tõesti ei hakka siin vaatama neid üle, et kas ma olen tõesti käinud ja tuli välja, et olen tõste algusest peale igal aastal ja vähemalt noh, keskmiselt viis kontserdilt ikka igalt jazzkaarel. Aga need jätskaar, algusajad olid tõesti siis ikkagi ju väga teistsugused võrreldes sellega, mida me praegune. Ja siis tundus selline eriti eksklusiivmuusikat väga vähe kuulajaid oli ja samas muidugi valik oli lai, et tõesti saime nagu piirid lahti ja siis paljud muusikud tuli lihtsalt sellepärast siia selles hetkele praegu. On võimatu võib-olla saada, eks ju, et lihtsalt uudistama. Nii et noh, see kvaliteet selles suhtes oli, oli kohe algusest peale ikka täitsa teeb. Ja noh, Eesti Eesti ikkagi uus džässilaine või nüüd on juba mitu lainet noori peale tulnud, kas täiendavad ikka väga hästi kogutsesse. Kas sellele, et võib-olla publikut Ta oli vähem ja ütleme, oli ka võib-olla mingisugune oma võlu mingite asjade puhul, et ei olnud nii palju rahvast. Jah, täitsa õige, sest vahepeal mulle tundus käsi hakkab rohkem kiskuma selliseks maailma muusikafestivaliks katta ja siis ma hakkasin otsima ainult selliseid väiksemaid kantslerite käima, kus oli tõesti päris džäss nagu aga õnneks on minu meelest nüüd läinud hästi tasakaaluga. Et ja omandit liiga palju sõjas. Aga kui nüüd tulla tagasi selle päris esimese Edgari juurde, mis nime poolest jätskaar ei olnudki, olid Tallinna džässi ja bluusipäevad. Mina käisin ka tartust kuulajala tollel ajal mõnel kontserdil, noh, niipalju kui tollal tasku lubas ja teise linna tuli jälle koju tagasi sõita, ühel hetkel vähemalt vähemalt mingil ajal. Et mis teile meelde on jäänud sellest kõige esimesest festivalist? Kui ma aus olen, sest mul tegelikult nagu konkreetsel kontserdil ei olegi õmmelda. Ma, ma usun, et sinna peale on lihtsalt nii palju neid uusi kihte tulnud lisaks jazzkaarel, eks ju, kõik ülejäänud džässelu, kus ma olen kuulanud, kõvastakse vahepeal, kellel suu oli peaaegu nagu teine kodu, jube et mul nendest esimestest aastatest selliseid kirju kaid, hetki nagu ei olegi meile. Seda ma mäletan küll tõesti rahaliselt oli, oli keeruline, sest et esimest korda, kui ma läksin pileteid ostma, sest ma pidin minema raadiomajja otsime üles siis Anne Ermi toa eksamisele mingi raadiomaja, tegelikult trepikojast läks sisse üks väike tuba ja siis Mul on niisugune tunne, et mul oli vist, kas kroon oli juba tulnud. Et siis ma maksan mingi 3000 krooni, mulle tundus, et nüüd ma investeerisin sellesse Chaskaardeka kõvastajat. Vahepeal ma arvan, et üks 10 aastat tagasi oli selline, kus ma hakkasin natukene pettuma, et džässi nagu hakkab väheks jääma, eks, ja kõike muud tuli rohkem juurde. Et nüüd on uuesti, et ütleme, kaart oli rohkem kui džäss, eks. Aga et nüüd on minu meelest väga hästi tasakaalus, viimased aastad annan, et aga sitast leiab igaüks, ma arvan, midagi. Kuid Kulno Kesküla ütles, et tema on käinud kõigil 30-l jätskaarel, siis kui paljudel sina oled käinud? 24. ja olen välja arvutanud, need, mida see esimene aasta oli. Äkki oli 95 94. Ja kuidas sa sattusid skaalale, aga mingi töö või mingi läbi fotograafiaga mäletan mingil määral, et las nad kirjutasime, kas keila lehte tol ajal tegime lugu Marju uudist. Ja siis ma sain läbi, tänu sellele sain tuttavaks Marjuga ukuga ja see on hästi huvitav periood ja siis ma vist jäin kuidagi džässi juurde ka, et see on ikkagi omaette omaette asi on, seal on väga vahva ja oluline ongi, et sa oled jäänud käima, siia on Jazzkaare 30. selle juubelifestivali puhul on avatud fotonäitus, näitas, aga ma nägin päris palju vaeva. Otsisin välja kõik oma negatiivid ja oma kõvakettad ja, ja siis kutsusin kõiki fotograaf, mõtlesime välja kõik, kes kõik fotograafid on nagu Ast jooksjad pilti teinud, agiteerisini ka oma hiirest sobrama. Ja tulemus tuli pärid ja kurb on see, et muuseumi oli väike ja kõik pildid välja, ema. Lisaks sinule on seal Rene Jakobson, kes on siis, on meil Raul Olle, on siis on Harri roos puu Jaanus Heinla, kes on algusest peale käinud pildistamas. Jaanus Heinla, on, tal on väga palju lahedaid kollaaže, mis ta kunagi ise fotolaboris kokkupanija vaeva nägi ja ja need pildid on väljas ka Telliskivivälinäitusel. Põnev, emotsionaalne ja siis saad tegelikult tagantjärgi saineni muusikat, kuid kui kuskilt Spotify'st särgid kuulatud, et otsisid negatiivi, leidsid muusikuid, hakkasid muusikat järgi kuulamisele väga huvitav, vot kus tubli tubli fotograafia muidu ei mäleta, aga kõige hullem on see, et iga aastat. Meil on Jazzkaare nagu tiimi nagu jõulupidu, siis me peame nagu, ütle, mis meil aasta jooksul kõige rohkem meeldis. Aga selliseid pole, festivali seal praktikat ei ole, mitte midagi enam meeles pole. Aga mis selle sellise džässi kontserdi pildistamise eripära on, et ütleme, et sa oled väga palju erinevaid erinevates olukordades, ainult pilte, aga ütleme just sellise džässmuusikute puhul, et kas sa pead kuidagi seda ikkagi hetke hetke tabama, no peab hetke tabama. Sobival hetkel pildistama, pildistamine võitis kaks, eks ole, katiku klõps, peegi kollakas ei oleks väga häiriv. Ja loomulikult sa pead, nagu meie puhul ongi, sellesse arutasime, et me näeme seda muusikut ju prakt esimest korda me teada mitte midagi ei oska mitte midagi oodata ja need on jube ruttu nagu kurssi viima. Tavaliselt on kolm esimest lugu, tohib pildistada, see on keeruline teema eksasest pingutama, otsima sellist rakurssi, eks ole ka mingeid enda jaoks väljakuure, mingid standardid ja stambid. Kas on parem teha? Kas enda arvates hea pilt tuleb siis kergemini välja, kui kui see muusik ka on ka iseenda jaoks huvitav, sest ma ei usu, et Ühegi inimese jaoks kõik kontserdil loeks võrdselt köitvad on seal mingit seost, me tegelikult ei olegi pildi tegemine olla, et asi täiesti erinevad, olenemata sellest, mis laval toimub või kuidas. Tegelikult ma olen ikkagi enda jaoks on selle valiku teinud ka niimoodi, et ikka pildistan seda muusikat, mis mulle meeldib. Ja mis tundub huvitav olema, et ma ikkagi õnneks saame nagu mingeid asju välistada enda jaoks. Tähendab, võiks ikkagi huvitav, meeldiv võit, võiks ju koos käsikäes. Nii rääkis džässifotograaf Sven Tupits aga nüüd tagasi muusika juurde, kuulame Mai gruppi kontserdilt üht pala. Üle hulga aja oli Eestimaa pinnal meie noor Saaremaalt pärit bassimängija Mai-Liis kes teeb praegu suurt karjääri Ameerikas. David Crosby ansamblis aga leiab aega ka, et oma Rootsi õpingukaaslastega aeg-ajalt ikka kokku saada. Karel käivad igal aastal ka päris ajakirjanikud, festivali korraldajad muusikamänedžer olid. Seekord jagas muljeid festivalilt teiste seas ka brüsseli kuulsa kontserdipaiga poolsaar programmi juhtrull Fonhu. Pruul Fanhuk rääkis, et teda vaimustab selle festivali muusikaline mitmekülgsus. See peegeldab hästi džässi hetkeseisu maailmas. See ei olnud tema jaoks esimene kord viibida. Eestist on varem käinud ka Tallinn Music Weekil aga tõesti midagi sellist nagu jätskaar ei olnud ta varem siin kohanud. Häid sõnu oli tal öelda paljude artistide eelkõige Kirke Karja kohta. Nõnda rääkis festivali külastanud Belgia kontserdikorraldaja rull fon Huuk. Nii nagu 30. jazzkaare algus oli suure sümboolse tähendusega, nii oli seda ka lõpp. Raivo Tafenau ansambel andis festivali viimasel päeval pühapäeval kontserdi vabal laval. Kontserdi pealkiri oli jätskaar 1990 riivrait ja sellel kontserdil esitati lugusid, mis kõlasid ka päris esimesel 1990. aasta festivalil, kui jätskaar veel Jazzkaare nime ei kannudki, vaid seda teati kui džässi ja bluusipäevi. Laval olid mitmed muusikud, kes ka 30 aastat tagasi festivalil mängisid, lisaks ka muusikuid, nooremast põlvkonnast. Ka Raivo Tafenau meenutas oma algusaegu jätskaarel. See idee selline kontsert teha ja vaadata tagasi 30 aasta tagusele Jazzkaare algusajale oli tegelikult ilmselt juba ammu vähemalt Jazzkaare korraldajad ja annermi peas küpsemas. Põhimõtteliselt ma arvan küll, jah, tema minule ju ettepaneku tegija Annel on alati olnud niisuguseid huvitavaid ettepanekuid, et ta pole kunagi kriisis oma mõistetav mõtetega, et et mida ma nüüd teen. Ta viskab alati selliseid sahvakaid välja siukseid, mõnusaid, säravaid sähvakaid, et ja mul on väga hea meel, olen, olen privilegeeritud, et ta mulle helistas ja see kontserdiks ettevalmistumine, nagu ma. Olen kuulnud, käis tegelikult nii, et kuulasite uuesti paljusid salvestusi just sellest ajast 90.-st aastast. Ja nii see oli ja põhimõtteliselt ta mul oli ja endale väga suur üllatus, et tolleaegsed kontserdid salvestati praktiliselt kõik üles. Aga see on väga huvitav materjal seal, ma arvan, et see on selline ajalooline materjal, mis on nüüd siis kõik kenasti digitaliseeritud siin fonoteegis ja ja kui on digitaliseeritud, siis on ka väga lihtne sinna ligi pääseda, et see oli mul üks niisugune nelja pooletunnine istumine ja kuulamine. Kuidas teie jazzkaarele jõudsite tol ajal üldse? No minuga oli nii, et kuna ma olin suhteliselt sellel selline peale peale Vene sõjaväge siin kroonust tulnud ja suhteliselt hilja alustasin üldse oma saksofonimängu ja see võttis jube palju aega, on selles mõttes õiget koolitust nagu ei olnud sellist akadeemilist võimalust nagu praegu on, või siis välismaal õppimist, siis ma pidin kõike ise. Ja väga paljud minuealised, ma olin natukene hajevil, ma ei teadnud, mis teha. Aga võib-olla anne nägi siis jah, minu silmis sellist mingit sellist sära või mingi mingit asja, et miks ta mind niimoodi nööbist kinni võttis, ega ma siis suurt mängida ei osanud, ma pean ausalt tunnistama, aga kuidagi kuidagi mind sinna lavale tiriti ja küll siis vist ikka nähti, et selles mehes on mingi asi ja niimoodi ta siis niimoodi ta hakkas siis minema. Tänase saate lõpetuseks kuulamegi katkendit Raivo Tafenau ansambli kontserdilt, mis toimus 28. aprillil Jazzkaare festivali viimasel päeval. 30. Jazzkaare festival oli kirju ja pakkus väga erisuguseid elamusi. Tänane heligaja keskendus just nimelt sellele festivalile ja suur tänu kõigile, kes saate valmimisele kaasa aitasid. Oma mälestusi jazzkaarest rääkisid Kulno Kesküla ja Sven Tupits. Kontserdimuljeid jagasid teiste seas Tõnis kahu, Raun Juurikas ja Karmen Rõivassepp. Muidugi ka suur tänu, Tiit, kus nad, selle, kellega me kõik need 10 päeva heads, Kaarel väsimatult ülekandeid tegime, mina olen Ivo Heinloo, tänan teid kuulamast, kaunist päeva jätku.