Kui Aram Hatšhaturjan oli mu esimesele küsimusele mulje, et Eestimaast vastanud nii põhjalikult ainult sellest jätkus materjali terveks saateks ning jäi ülegi siis hakkasime aru saama, et isegi intervjuuks reserveeritud kaks tundi on liiga lühike aeg ainsaks vestluseks inimesega, kellel on seljataga ligi 70 aastat sündmuste, saabuda Duste elamuste muljeterikast elu Äravahetused, tõrjaani, kontserdid Tallinnas, Tartus, kõik tema kohtumised Eestimaal olid vaid põgusad kohtumised teel, mis on seni kulgenud läbi peaaegu kõikide kontinentide side läbi pooltsada ületav arvu linnade läbi diabitme kümnete kontserdisaalide. See inimene on vaatamata oma eale ja kaugeltki mitte hiilgavalt tervisele alatihti liikvel rahutu ja rahulolematu, too ahnelt elu endasse lahmiv ja heldelt end jagav. Miks mitte elada suletud elu, tegeledes ainult loominguga? Seda ma ei oska ega taha. Eks sellega ole nii, et igaüks elagu oma meele järgi. Aprillis ma sõidan Šveitsi Luganasse. Mul on seal kontsert. Sügisel lähen Lääne-Saksamaale, kus mul tuleb juhatada oma teoseid kuues linnas. Plaanis on veel teisi maid ja 1972. aastal uuesti Ameerika ühendriigid. Mõni aeg tagasi ma viibisin seal kaks ja pool kuud, mille kestel juhatasin kuutteist kontserti. Kuid ma kardan, et hakkan nüüd neid sõite piirama. Liiga vähe jääb aega loominguks. Aga ma tahaksin veel üht-teist kirjutada. Nüüd oleks muidugi huvitav teada saada, kas on juba midagi konkreetset plaanis. Nii sellele küsimusele ma vastan tavaliselt nii. Kui valmis kirjutan, siis räägin. Minu arvates ei saa ükski endast lugupidav loominguline töötaja lubada. Ta kirjutab selle või teise teosel. Nii võib öelda siis, kui töö on juba lõpukorral, kui saab olla veendunud selles, et sa selle teosed tõepoolest lõpetajad. Iga tõeline kunstnik peab alati olema kindluse ja ebakindluse piiril. Mingisugused kahtlused, kõhklused peavad olema käsitööline, saab lubada, et ta kindlasti klopsib valmis selle või teise asja nii ja nii palju asju. Aga midagi ma veel kirjutada tahan. Ega see ei tähenda seda, et nagu kavatseksin ma reisimisest üldse loobuda. Palju ei ole vaja, aga paar korda aastas siiski. See on väga huvitav. Ma olen näinud palju ebaharilikku söörikasta. Seni olen viibinud 36. riigis Euroopas peaaegu kõikjal. Erandiks on ainult Hispaania ja Portugal. Muljeid on nii rohkesti, et käigu pealt ei jõua nest jutustada. Võin öelda ainult seda, et kui ma kuhugi sõidan, siis mitte selleks, et ajada fraks selga, juhatada kontserti ja ärasõit, et ma olen ikka püüdnud tutvuda antud maaelu ja kultuuriga rahvaga, linnadega. Nii on mul kogunenud muidugi palju unustamatuid muljeid. On olnud väga huvitavaid kohtumisi. Näiteks olime Kuubas viibides koos abikaasaga terve päeva Hemingway külalisteks. Väga meeldejääv oli Charlie Chaplini kõlastus. Skulptuuri mittena päris erakordse mulje jättis võib-olla vastu, et Rooma paavsti kadunud Johan 23. juures tema residentsis Vatikanis. Asi oli selles, et mind valiti pühadzetsiili akadeemia auakadeemikuks. See vanim Muusikaakadeemia asub Vatikani territooriumil. Muljeterikas oli juba vastuvõturituaalis, sarnanes veidi teatrietendusele. Meid juhatati paavsti juurde läbi suurte vapustavalt ilusate saalide mida kaunistasid Michelangelo skulptuurid. Veroneese Tiitsiani seinamaalid. Paavsti ümbritses saatjaskond, kes oli rõivastatud kõige erinevamates ajastutest, pärinevad desse kostüümides alates keskaegsest ja lõpetades kaasaegse frakiga. Vestluse ajal aga oli peale paavsti kohal ainult üks vaimulik ja meie Niina Makarova. Neid pildistati, kusjuures. Jäi saladuseks, kus asus fotograaf. Igatahes olid need suurepärased värvilised fotod. Paavst päris mult kaua pikalt-laialt muusika ja minu enda kohta. Teatavasti ei tohi paavstile küsimusi esitada, kuid mulle meelde jäänud üks tema ütlus. Kui elu on lauludes, siis peate olema väga ilus. Ja ta vaatas küsivalt mulle otsa. Ma vastasin, et kõik hea tahte inimesed püüdlevad selle poole, et elu oleks ilus. Oleks nagu laul. Pealegi sa elu eades olla nii inetu, et inimene ei leia temas midagi ilusat laulupanemiseks. Vähemalt oma igatsuse ilusa järele saab ta alati laulu talletada. Ja see on veel lahtine küsimus, mis on ilusam, kas ilus elu või inimese unistus ilusast elust. Ja siiski tahaks selle jutu peale küsida Ran Hatšhaturjan neilt, kuidas tema mõistab realismi muusikas sest ta olnud realistlikku kunsti, järjekindlamaid kaitsjaid. Realism ei ole midagi staatilist kõigutamatut, midagi, mis üldse ei liigu, ei arene. Realism muusikas ma ütleksin nii, kui sa oled andekas, oled kaasaegne selle sõna täies tähenduses oled andunud oma kodumaa huvidele. Kui sa siiralt ja andekalt kajastab tegelikkust, siis ongi realism muusikas. Kuidas ma suhtun noorte loomingusse? Olen Moskva konservatooriumi Jagnessinite nimelise Instituudi kompositsiooni professor. Nii et mul on noortega tegemist ja ma armastan neid väga. Peale selle on mul üldse tulnud noortega palju kohtuda. Minu meelest on iga elatanud inimese kohuseks jagada noortele oma kogemusi. See on igaühe püha kohus. Teisalt aga huvitavad mind kohtumised noortega, sellepärast. Võtame näiteks noored töölised. Ma käisin Jenissei tammi ehitusel. Grandioosne. Töösümfoonia ja seda loovad peamiselt noored inimesed. Hiljuti paluti mind hakata noorte meistrite kultuuriülikooli rektoriks ka seal õppivad noored töölised. Mul on seni nendega olnud kaks kohtumist. Mind hämmastas juba nende välimus. Ka see on väga oluline. Neid on võimatu eraldada üliõpilastest. On kujunenud täiesti uus noortöölise töö vaimsete huvidega ihaga saada osa kõrgetest kunstidest. Nõukogude noori kunstitegelasi hindan ja armastan ma väga. Mõelda vaid, et 1927.-st aastast alates, kui Nõukogude liit esmakordselt võttis osa rahvusvahelisest konkursist, jaa, lehvoboorin sai Varssavis šopääni nimelisel võistlusel esikoha on meie noored enamasti alati kõikidelt konkurssidelt toonud esikohti. See räägib sellest, et meil on hariduse korraldus ja koolkonnad tugevad ja et on palju andekaid noori. Muidugi on andekaid noori ka välismaal, kuid seal on tingimused erinevatele seal võib juhtuda, et noor inimene ei saa töötada oma erialal ja nii ta ei arene edasi vaid regresseerub. Seal on teose esitamine suureks probleemiks. Autoril peab olema palju raha. Esitatakse peamiselt kuulsuste teoseid, sest Impressario organiseerib kontserdi ainult siis, kui ta on kindel, et ta selle pealt palju kasu saab. Meil maksab riik koguni juurde. Iga vähegi huvipakkuv teos esitatakse. See on heliloojale suur õnn, sest ilma teost esitamata ei ole võimalik heliloojana eksisteerida. Siiski oleks tore see, kui kõik muusikat propageerivad asutused kirjutaksid kuldsete tähtedega oma seintele need Aram Hatšhaturjan sõna, et ilma teose esitavad ei ole võimalik heliloojana eksisteerida. Meil toetatakse noori heliloojaid nii materiaalselt kui ka moraalselt. Sageli juhtub, et heliloojana alles konservatooriumi üliõpilane aga tema teoseid esitatakse õpetajatega võrdsetel alustel. Ja mõnikord erandjuhtudel, mis võiksid kaduda, on ka nii, et neljakümneaastast heliloojat peetakse nooreks sellepärast, et alles siis hakatakse esitama teoseid, mis ta on loonud paarkümmend aastat tagasi. Välismaiste tegelaste jaoks on näiteks meie loomingulised majad imetegu helilooja ei tarvitse isegi noodipaberit kaasa võtta, kõik on kohapeal olemas. Ela omaette majakeses, sind teenindatakse, sa muudkui kirjuta. Ja meil on tõepoolest palju huvitavaid noori heliloojaid, kes elavad loominguliselt mitmekülgselt tuttavat muusikat on pedagoogid, ühiskonnategelased ja nii edasi. Eestis ma tutvusin seekord kuulbergi muusikaga. Tal on kahtlemata head eeldused, aga ta peab veel palju jaa, tõsiselt töötama. Ma tahaksin meenutada ka teist noort Kuldar sinki, kes samuti mängib orkestris. On hea flöödimängija. Ma kuulasin temad kammersümfooniat, see on huvitav teos. Mulje näib, et ta elab praegu eksperimenteerimise staadiumis. Ma olen kindel selles, et ta suudab stiili, millest on loonud oma sümfoonia, sünteesida kaasaegse progressiivse liini nõukogude muusika pealiinistiiliga eeskujuna ma viitaksin Prokofjevi-le. ETrocohjad täna noore helilooja, näe, kirjutaks nii nägu, ta kirjutas 60 aastat tagasi, kui ta tegelikult noor oli. Helilooja ja pedagoogina ma olen arvamusel, et noortele peab otsinguid ja eksperimente lubama, peab lubama kirjutada erinevas stiilis. Helilooming ei saa eksisteerida ilma eksperimenteerimiseks kuid seejuures peab hoolitsema selle eest, et noored oskaksid kirjutada sama hästi nagu nende saates. Et nad alusena omandaksid tonaalse tehnikaotsingud ja eksperimendid peavad millelegi rajanema. Novaator lusse ei kuku, taevast ei saa olla nii, et tal ei ole papat ja mammat. Peab teadma, mille luus rajaneb ja siis alles seda otsima. Minu meelest seisneb tõeline novaator lus sellest. Kui kõik progressiivne minevikust ühendatakse oma individuaalsuse ja oma leidudega. Siis kujuneb süntees. Mõtlevad noored mõistavad seda ka välismaal. Neid on palju, aga neid ei suunata alati sinna, kuhu vaja. Ja kuhu siseseks raja suunata. Sinu muusikat nautivate inimeste arvukus. Kui 100 200 aastat tagasi oli muusikahindamine vähemuse asjaks siis meie ajal teeb seda enamus. Sellest räägib juba kontserdisaalide hulk. Ja nende ruumikus. Seepärast ole lahke, võida miljonite muusikat, armastavate lihtsate inimeste poolehoid. Kui teost kuulab lai auditoorium kuulab ja aplodeerib hästi, ükskord võib ta eksida, võib eksida ka. Need jälle kuldsed sõnad, mis nii hästi sobiksid filharmooniasse seintele. Ei sa tingimata otsustada, esimese kuulamise järgi peab publikule andma võimaluse kuulata teost kaks-kolm ja enam korda. Siis võib loota, et pikapeale kristalliseerub õiglane hinnang. Ühest küljest ja kunstnik võib-olla oma ajastust ees või täpsemalt niisuguseid juhtumeid esineb ja neid peab olema. Teisest küljest, aga kui kaasaegsed sind ei tunnista siis on see halb märk 20. sajandil küll. Kaasaegsetest heliloojatest ma hindan ja armastan väga Stravinski selle eest, et annovaator etaan, rahvuslik, ma ütleksin, et ta vene klassik ja selle eest ETA Novaator lus on väga julge. Ta on ka suur reformaator. Ta kirjutas Petruska üle 60 aasta tagasi. Aga seal on rakendatud niisuguseid rahvamuusikasse suhtumise printsiipe, mida me täna propageerime. Ja kasvadetkan vaimukas teos. Väga hindan Prokofjevi ja Šostakovitši muusikat. Ma arvan, et nad on praegugi kõikidest ees palju on olnud ja on 20. sajandil suuri heliloojaid. Ma nimetaksin veel partokit, Brittenit, barberit, kooplendi. Armastan väga mitmeid Itaalia heliloojaid. Ka sellat, manipierot tallab Picolat, poolakaid, Penderetski ja võib-olla veel enam Lutazlovskit. See on väga kõrgele. Muidugi oli ka sönberg suur novaator. Siis ei tohiks enam midagi küsida. Äram Hatšhaturjan juba oodatakse Kultuuriministeeriumi intervjuu, aeg hakkab lõppema. On kange kihk vaielda, mitmed intervjuus puudutatud küsimuste üle. Palju jääb küsimata, jääb ootama, ära, on vahetatud ja nii järgmist külaskäiku Eestisse. Aga üht ma tahaksin siiski teada saada, miks ta ei toonud eesti kontsertidele kaasa uusi teoseid. Veidi oli see tingitud sellest, et ma tahtsin esitada uudisteoseid solistidega. Mul on uus seeria kontserte. Endisest eraldamiseks nimetasin need kontsert rapsoodiateks. Ka neid on kolm klaverile viiulile, tšellole. Nende esitamise plaan nurjus sellepärast, et solistid, kes neid mängivad, saadeti mujale kontsertreisile. Eesti Raadio fonoteegis on siiski olemas üks kontsert uuest seeriast nimelt kontsert rapsoodia viiulile. Minu juures kuid teist sümfooniat Ma tahtsin esitada sellepärast, et see minu arvates mind kõige tabavamad iseloomustab ja ma ei taha sellega öelda, nagu oleks minu kõige armsam teos. Mind ärritab see, kui mult küsitakse, missugust oma teost ma kõige enam armastan. Isa armastab kõiki oma laps ühtemoodi. Ma tunnistan kõiki oma teoseid. Ühegagi ei ole lõplikult rahul ja oma teoste kõige paremaks kriitikuks pianautorite ennast kui tänavus. Ma ei ole näiteks ise rahul paljuga Spartakuses, olgugi et kriitikud seda teost kiidavad. Kuid sellegipoolest armastan ma kõiki oma teoseid.