Esimese detsembri ülestõusu kaotus andis raske löögi nii Eestimaa kommunistlikule parteile kui ka kommunistlikule noorsooühingule. 1926. aasta lõpuks õnnestus osaliselt taastada Eestimaa kommunistliku noorsooühingu organisatsioone. Kuid komsomol jäi Eestis sel ajal siiski oma liikmete arvult ja ka mõju poolest noortehulkade palju nõrgemaks kui enne esimest detsembrit. Eestimaa kommunistliku noorsooühingu illegaalsete organisatsioonidele andsid 1920.-te aastate teisel poolel omapoolset abi ka Nõukogude liidus elavad kommunistliku noorsooühingu tegelased. 1926. aasta sügisel moodustati Eestimaa kommunistliku noorsooühingu keskkomitee välismaa büroo tegutses kuni 1931. aasta märtsini. Välismaa büroo kuulusid sellised väljapaistvad Eesti komsomolitegelased nagu Johannes Reese, Richard Miring ja mitmed teised. Välismaabüroo aitas komsomolile kaasa kirjanduse väljaandmisel, kaadri ettevalmistamisel ja mitmel muul viisil, samuti välismaabüroo kaudu pidasid illegaalsed kommunistliku noorsooühingu organisatsioonid sidet kommunistliku noorsoointernatsionaali täitevkomiteega. Oluliseks sündmuseks Eesti komsomoli elus oli Eestimaa Kommunistliku noorsooühingu konverents seitsmeteistkümnendal ja 18. detsembril 1926. aastal. See konverents toimus Leningradis, kuna Eestis põranda all komsomoli konverentsi läbiviimine tolleaegsetes metsiku valge terrori tingimustes oleks olnud väga riskantne üritus. 1927. aastal tugevnes mõnevõrra Eesti komsomoli legaalne organisatsioon. Selle aasta märtsis ulatas kommunistlike noorte arv Eestis umbes 160-le Eestimaa kommunistliku noorsooühingu. Organisaatorina töötas 1927. aastal ja 1928. aasta alguses. Heinrich Ross kõrvuti illegaalse komsomole organisatsiooni tugevdamisega pöörati sel ajal suurt tähelepanuga legaalsete töövõimaluste maksimaalsele kasutamisele. Eriline tähtsus Eesti revolutsioonilises liikumises oli legaalse noorteorganisatsiooni ülemaalise töölisnoorteühingu asutamisel 1927. aasta oktoobris. See legaalne ühing tegutses põrandaaluse komsomoli otsesel juhtimisel. Varsti ulatas ülemaalise töölist noorteühingu liikmete arv 1000-ni. Tema osakonnad töötasid paljudes linnades Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis, Valgas, Rakveres, paidel, Türil ja mitmel pool mujal veel kaua aga selline legaalne revolutsiooniline Notto organisatsioon kodanluse diktatuuri tingimustes töötada ei saanud. 1928. aasta aprillis sulgesid kodanlikud võimud Ülemaalise töölisnoorteühingu. 1928. aasta kevadel tuli Eesti komsomoli organisaator Hendrich Ross nõukogude liitu ja ta võttis osa ka kommunistliku noor internatsionaali. Viiendast kongressist oli sele kongressi üheks Telegaadiks. Kommunistliku internatsionaali viies kongress toimus Moskvas 20.-st augustist kuni 18. septembrini 1928. Üheks põhiküsimuseks sellel kongressil Olivia võitlus imperialistliku sõjahädaohu vastu. Lääne imperialistlikud suurriigid valmistusid juba tol ajal usinasti ette sõda Nõukogude liidu vastu ja sellepärast oli kõigi maade kommunistlike noos ühingute üheks tähtsamaks ülesandeks võitlus Nõukogude Liidu kaitseks. Peale selle arutati kommunistliku noorse internatsionaali viiendal kongressil kriitiliselt mitmeid rahvusvahelise kommunistliku noorsooliikumise küsimusi. Peamiseks puuduseks kommunistlike noos ühingute töös peeti seda et nad ei ole välja arvatud muidugi üleliiduline leninlik, kommunistlik noorsooühing, muutunud veel massilisteks organisatsioonideks. No kommunistliku noorsooühingute muuta tumist massiliseks Notto organisatsioonideks pidurdas muidugi ühelt poolt valge terror paljudes kodanikes riikides teiselt poolt aga alati kõik kommunistliku noorsooühingud ei kasutanud piisavalt just noortele sobivaid töömeetodeid. Mõnikord kiputi liiga kopeerima parteitööd. Eestimaa Kommunistliku noorsooühingu. Edasises tegevuses esines samuti rida takistusi ja raskusi just selle ühingu muutmisel. Ulatuslikuks laiunoosul Ki haaravaks organisatsiooniks. 1920.-te aastate lõpus ja 30.-te aastate alguses tegutsesid suuremad komsomoliorganisatsioonid vaid Tallinnas ja Saaremaal. Tallina komsomoliorganisatsiooni tegevust. 1930. aasta alguses suunas Eestimaa kommunistliku noorsooühingu illegaalne organisaator Eduard kull. Oli nii, võiks öelda kogu Eesti komsomoli juhiks sel ajal, kuid peamine tähelepanu oli pööratud Tallinna organisatsioonile. Paraku ei saanud Ageedorkul kuigi kaua tegutseda. Juba märtsis 1930 arreteeriti mõnda aega vahepeal, mitme kuu vältel ei olnudki Eestis sellist üldist komsomoli illegaalset organisaatorid 1931. aasta alguses mõnda aega täitis illegaalse komsomoli organisaator ülesandeid Osfalt kivisson. Mis puutub Saaremaa komsomoliorganisatsiooni, siis siin selle organisatsiooni eesotsas seisid energilised noored Vassili Riis ja Aleksander Kuul ja tegutsejaid tihedas koostöös kohaliku Saaremaa parteiorganisatsiooniga, mida juhtis teatavasti 1920.-te aastate teisel poolel ja 1930.-te aastate alguses väljapaistev parteiorganisaator Aleksander Ellam. 1931. aasta kevadel ja suvel. Läks kodanlikul politseil korda arreteerida suurt osa kommunistliku partei ja kommunistliku noorsooühingu aktiivist Eestis. Seoses selle suure sisse kukkumisega otsustas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee muuta partei juhtimisstruktuuri. Suuri muudatusi toimus ka noorte revolutsioonilise võitluse juhtimisest. 1930.-te aastate alguses. Eestimaa Kommunistliku noorsooühingu vabariiklikku keskust peale 1930 esimest aastat kuni 1940. aastani enam ei loodud. Ka Eestimaa kommunistliku noorsooühingu Tallinna organisatsioon latas 1931. aasta arreteerimiste tagajärjel tegutsemast. 12. märtsil 1934 haaras võimutäiuse enda kätte Konstantin Pätsi Johan Laidoneri klik kes hakkas järk-järgult Eestis sisse seadma fašistliku tüüpilasiini. 1934. aasta mais suleti noor sotsialistlik liit. Mitmed endised noorsotsialistid jätkasid aga illegaalselt võitlust Pätsi diktatuuri vastu. Nende noorsotsialistide poolt organiseeritud illegaalsete ringide töösse lülitus nooriga väljaspool noorsotsialistide liitu. Nii kujunes 1934. aasta lõpust 1935. aasta alguses välja illegaalselt tegutsev fašismivastane noos ühisrindeorganisatsioon. Noored antifašistid said ühenduse Eestimaa Kommunistliku partei Tallinna organisatsiooniga. 1935. aasta suvel. Moodustati selle antifašistliku noorsooorganisatsiooni aktivistidest, kes võtsid omaks kommunistliku noorsooühingu põhimõtted. Illegaalne komsomoli Tallinna komitee viimase tegevusega, kuigi pikaajaliseks ei kujunenud. Provokaatori poolt reedetuna, arreteeriti ta liikmed 1930.-te aastate teisel poolel vastavalt kommunistliku noorsoointernatsionaali kuuenda kongressi otsustele. See kongress toimus 1935. aasta lõpus. Organiseeriti mitmel maal noorsooühisrinda organisatsioone, liitusid kommunistlike ja sotsialistlike nos organisatsioone. Kommunistliku ja sotsialistliku noos. Jõudude ühinemine antifašistliku võitluse platvormil toimus teatud ulatuses ka Eestis. Märkisime juba eespool esimesi sellesuunalisi samme. See protsess jätkus ka 30.-te aastate teisel poolel. Eestis ei olnud küll 1930.-te aastate teisel poolel enam kommunistliku noorsooühingu koma ette organisatsiooni, samuti ei eksisteerinud sel ajal ka enam sotsialistliku noos organisatsiooni. Kuid revolutsioonis noored Nende seas mitme endised noorsotsialistid kui endised kommunistlikud noored töötasid sel perioodil kommunistliku partei juhtimisel aktiivselt ametiühingutes töölisspordiühingutes ja mitmetes teistes töölisorganisatsioonides. Sellistest revolutsioonilistest noortest said Eestimaa Kommunistliku partei lähimad abilised Eestimaa Kommunistliku noorsooühingu taasloomisel 1940. aasta suvel. 21. juunil 1940 kukutas Eesti töörahvas kodanlik fašistliku diktatuuri ja pani maksma proletariaadi võimu. Nüüd tekkisid kõik reaalsed võimalused ka Eestimaa kommunistliku noorsooühingu taasloomiseks. 1940. aasta juuli algul moodustas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee Eestimaa kommunistliku noorsooühingu organiseerimiskeskuse. Sellesse keskusse kuulusid eelis tarkpea, Juljana, Delman, mõlemad juba küllalt suurte võitluskogemustega kommunistid. Nendest eri Starpia võttis teatavast osa ka Eestimaa kommunistliku noorsooühingu esimeses kongress 1922. aastal. Ja kolmanda organiseerimiskeskuse liikmena VEEL kal Raesaar. Mees, kes võttis osa 35. aastal organiseeritud EKNi Tallinna komitee tegevusest. Oktoobris 1940 oli Eestis juba olemas mitme 1000 liikmeline kommunistlike noorte pere. 18. oktoobril 1940. aastal võeti Eestimaa kommunistlik noorsooühing vastu üleliidulise leninliku kommunistliku noorsooühingusse sellest päevast peale Me nimetame ka Eesti komsomoli Eestimaa leninliku kommunistlikuks noos ühinguks. Kommunistliku partei ustav abilisena võtsid nüüd kommunistlikud noored energiliselt osa sotsialistliku ühiskonna aluste rajamisest Eestis.