Kui kogu rahvas 40 aastat tagasi oli möödumas seitsmes sõjanädal seitse korda seitse päeva kannatusi ja purunenud lootusi oli seljataha jäämas maailmavallutaja rolli sisse elanud füüreri pahameel oma väejuhtide vastu muutus päev-päevalt raevukamaks. Aeg ju jooksis. Üheksandal augustil 1941 kirjutas saksa maavägede kindralstaabi ülem Franz Halder oma päevikusse. Armeegrupp Süd väed jälitavad vastast lõunatiival rinde keskosas, jätkuvad lahingud vastase vägedega ühe laskuri ja kahe ratsaväediviisiga, kes suruvad kogu slaavi peale rinde põhjaosast. Mingeid andmeid ei ole. Armeegrupp mitte. Kolmas ja neljas tankidiviis täitsid antud ülesande likvideerida vastase vastupanu Rogatšov juures ja läksid üle pealetungile ja saavutasid edu. Toetades tankidiviisi ründavad jalaväelased vasakult tiivalt rinde ülejäänud lõikudes üritab vastane kohaliku tähtsusega rünnakuid. Armeegrupp, nord. Reinhardti väekoondised läksid üle pealetungile laiendamaks oma platsdarmi. 18. armee üksused jõudsid läänetiival Soome lahe rannikule poolitades vastase jõud kaheks. Rünnak on suunatud ühekorraga nii itta kui ka Tallinna peale. Fašistliku kindrali märkmed olid seitsme sõjanädalaga muutunud üsnagi napisõnalisteks. Esialgne bravuur oli sündmuste sunnil maha jahtunud. Ent astugem nüüd korraks sõjakaardi juurde, selgitab sõjateaduse doktor kindralmajor Vello Vare. Olukord Nõukogude Saksa rindel oli augustikuu alguses väga keeruline. Meie väed saavutasid võib-olla oma peamised eesmärkidest, nad organiseerisid strateegilise kaitse ja vaatamata sellele, et algus oli ebaedu. Et, kuid siiski oli näha, et Hitleri kui välksõja plaan oli selleks ajaks läbi kukkunud ja see mängis väga otsustavat osa sündmuste edasises käigus. Leningradi suunas. Pealetungivaid saksa väed, kes lootsid vallutada Leningradi, oma eesmärki ei saavutanud. 10. juulil juba algas Luuga jõe joonel Leningradi kaitseoperatsioon. Raskeid lahinguid pidas seal Luuga operatiivgrupp. Need lahingutel muidugi pidurdasid siis juba saksa vägede pealetungi Leningradile ja teisest küljest, kuna samal ajal pidurdus ka sakslaste pealetung pea suunal, tähendab Moskvale, kus vägede keskgrupp tegutses, siis jäi teostamata ka hitlerliku väeotsuse kavatsus osa jõude Leningradi alt paisata. Moskvale. Keskgrupp tungis peale Smolenski kaudu Moskva suunas ja siin samuti toimusid sel ajal ägedad lahingud. Nimelt 10. juulil algas Smolenski operatsioon, see kestis kaks kuud, saksa väed, väed pidid asuma kaitsele ja selle tagajärjel jällegi jäidet teostamata, plaan osa jõude siit suunast paisata Leningradi alla. Ühesõnaga vaenlase manööverdamisvõimet. Need kaitselahingud pidurdasid väga lõuna suunas, kus tungis peale samuti suur grupp Saksa vägesid sauna. Seal algas ju ka 10. juulil kiievi operatsioon, 10.-ks augustiks. Vaenlase pealetung otse Kiievile peatati, kuid augusti alguses nad teostasid läbimurde Umani suunas ja selle tagajärjel siis tekkis raske olukord lõunarindel ja vaenlane tungis juba sügavale tagalasse. Viiendal augustil algas Odessa kangelaslik kaitsmine, mis kestis kuni 16. oktoobrini. Sellel ajal juba võib täheldada juba partisaniliikumise tekkimist ja elavnemist vastase tagalas Ukraina territooriumil ja Valgevenes hakkas siis juba elavnema ja siis hiljem võttis sellise suure ulatuse. Ja sõjasündmused Eestimaal 40 aastat tagasi. Augustikuu alguseks, täpsemalt nii üheksandaks augustiks olid juba läbi esimesed suuremad kaitselahingud Eesti territooriumil. Teatavasti vaenlane ei saavutanud edu. Nii nagu ta lootis ühe armeekorpuse jõududega siia toodi jõude juurde ja 22. juulil algas vaenlase uus pealetung. Meie kaheksanda armee üksused olid sellel kaitsel Pärnu Viljandi Võrtsjärve joonel, seal asus 10. laskurkorpus kindral Nikolajevi juhtimisel ja Emajõe joonel 11. laskurkorpus kindral Šumilovi juhtimisel, peale lahinguid seal Põltsamaa ümbruses ja vaenlasel õnnestus läbi murda nii Jõgeva Mustvee suunas ja sellega ta lõikas ära 11. laskurkorpuse taganemisteed, seal toimusid siis ägedad lahingud. Nii-öelda 11. laskurkorpus peamiste jõududega tuli ikkagi välja Narva suunale. Need lahingud selles suunas kestsid veel edasi, vaenlane saavutamata oma eesmärki otserünnakuga tallid vallutada, pööras nüüd tähelepanu sellele, et lõigata ära esiteks need väed, mis Tartut kaitsesid ja isoleerida Tallinna kaitsevad väed seitsmendal augustil nad vallutastki Rakvere ja Kunda ja sellest ajast. No võib öelda, et kaheksandal augustil juba algasid lahingud Tallinna pärast ja Lääne-Eestis unustada ka seda, et just nendel päevadel meie balti laevastiku lendurid sooritasid Saaremaa territooriumilt esimesed õhurünnakud Berliinile. Esimene rünnak küljest ööl vastu kaheksandat augustit, muidugi see tuli, toimus vastasel täiesti ootamatult ootamatult peale sellist edu rindel. Göring lubas väga suuresõnaliselt, ükski pomm ei kuku Saksa territooriumile, järsku pommid tulid sealt ja muidugi keegi ei võinud seda arvatigi, et see tule Saaremaalt arvati, et inglaste pommirünnak inglased lükkasid selle ümber, ise andsid peaaegu otseselt välja selle koha, kust need pommirünnakud toimusid. Kaheksanda augusti ja neljanda septembri vahel käisid lendurid Saaremaalt üheksal korral fašistliku pealinna pommitamas. Otsest taktikalist mõju neil rünnakutel loomulikult polnud, kuid seda suurem oli nende strateegiline tähtsus ja poliitiline vastukaja kogu maailmas. Niisiis täna 40 aastat tagasi oli Tallinn juba teist päeva maa poolt sisse piiratud. Kuigi rinne polnud veel vahetult linna lähistel, avaldas tekkinud olukord märgatavat mõju. Balti laevastiku toonane staabiülem admiral Juri Pantelejev kirjutab oma mälestustes. Kõik teed itta olid läbi lõigatud, elu linnas vaibus, polnud kuulda reipaid, vedurivilesid jaama esine. Väljak oli tühi. Tänavatel puudus tavaline inimvool autode hulk, linnalähedaste omnibusside suurejooneline rivi. Kusagil oleksid nagu linnaväravad, kinni langenud kitsad tänavad muutusid süngeks ja nõrka valgust läbilaskvad praod akende suletud luukides näisid pahaendeliselt salapärastena. Tänavail liikusid kõmiseval sammul patrullid ja sõjaväekomandod. Kuid linn elas edasi. Osa tööstusettevõtteid oli küll tagalasse evakueeritud, olemasolevad aga jätkasid pingsat tööd. Nüüd muidugi juba sõjavajadusi silmas pidades. Laevaremonditehases valmistati kaks laiarööpmelist ja kaks kitsarööpmelist soomusrongi. Arsenal tootis miinipildujaid, leegiheitjaid ja miine, varustas vana kodaniku armee soomusmasinaid uue relvastusega. Peale selle tootsid Tallinna ettevõtted tankimiine, sapöörilabidaid, kiivreid, okastraati, päästepaate ja nõnda edasi. Sõja esimestest päevadest peale hakati koolimajades sisse seadma sõjaväehaiglaid. Järgmine meenutus kild käsitlebki ühe niisuguse haigla organiseerimist. Sõna on tuntud koolimehel Alfred Lintsil. Mina töötasin tol ajal kaheksandas algkoolis kevade tänaval, kus praegu on 22. keskkool. Vastavalt siis korraldustele tuli see hoone organiseerida ajutiseks sõjaväehaiglaks. Meie õpetajad, kõik tulid puhkuselt tagasi ja rakendusid tööle küll sanitaridena ja igasuguste muude ametnikena. Selle haigla juhatajaks oli doktor Endel Kirsimägi. Majandusalal abistas teda kooli direktor tor Karl Pukk. Mina olin selles koolis senini olnud õppealajuhataja, tolleaegse nimega inspektor. Ja määrati mind sekretär-asjaajajaks, sellesse haiglasse. Saime omale telefoni keskjaama oli vaja telefoniste, oli vaja masinakirjutajaid. Oli vaja valvureid, koristajaid, igasugu muid asjamehi. Ja sellega läkski kogu aeg hommikust õhtuni, et neid saada vajalikke ametmehi. Ruttu see haigla siis nii korda seati. Mulle tundub, et hästi ruttu. Mul on siin tõend laua peal välja antud üheksandal juunil 41, millega mind on määratud haiglateenistusse. Ja 27. juulil, kui mina ära läksin, oli juba see ajutine haigla täies korras kõik voodid, voodi, sisustus, siis isegi toitaineid, maiustusi haavatute jaoks. Kõike oli juba küllaldaselt varutud. Nägin viimastel päevadel enne ära sõitmist, kust nad olid toodud, seda ma kahjuks ei mäleta, aga nyyd juba meie ajutisse haiglasse tol ajal toodi. Kui mürisevad kahurid olevat muusadel põhjust vaikida. Me teame, et suure isamaasõja ajal see nii ei olnud. Nõukogude kunstiinimesed rakendasid kogu oma vaimujõu ja talendi rinde ja tagala teenimisele. Ja seda sõja esimestest päevadest peale. Teisiti ei olnud see ka Tallinnas, meenutab poetess Muia Veetamm, tolleaegne Tallinna töölisteatri näitleja. Kui sõda algas, siis meil just enne seda lõppes ära see töö aga sellest päevast peale me pidime siis esinema punaarmeelastele ja siis olid meil just väikekavad või nende väikekavadega käisime esinemas eeskätt just mobiliseeritutele lauluväljakul ja siis seal hipodroomil ja minul olid sel ajal need rahvalaulud ja mina-SS'is nendega seal oli, oli, tähendab väikesed need tseenikesed näidenditest siis deklamatsioonid, siis laulud ansambliga üksikult ja no nii edasi lõid kõik kaasa. Eranditult kõik lõid kaasa, üks ühe asjaga, teine teise asjaga, nii kuidas isegi vana Teetsov, suur vana paks mees käis esinemas, orkestrit meil kaasas ei olnud, kus olid siis lihtsalt oli, saatis kas lõõtsaga või kitarriga või vat niimoodi. Kuidas siis neid kontserte vastu võeti, seal punaarmeelaste mobiliseeritute poolt? Mobiliseeritute poolt väga noh, ikka väga südamlikult võeti vastu üldse need kohtumised olid südamlikud. Juba sõja alguses oli välja kuulutatud sõjaväekohuslaste mobilisatsioon. Eesti NSV-s, mobilisatsioon viibis. Juuli alguses kutsuti kokku kutsealused, kes rongide ja laevadega saadeti kaugemale tagalasse. Korraldus üldmobilisatsiooniks tuli alles juuli keskel. Olukord oli küllaltki keeruline, Eesti lõunaosa oli juba okupeeritud alles jäänud maakondade ja linnade värsketel sõjakomissariaatidel sõjaväekohustuslike meeste arvestus peaaegu täiesti puudus. Või oli alles sisseseadmisel, nii et tuli loota meeste endi kohusetundele. Hoolimata vaenuliku propaganda elavnemisest tuli enamus mehi mobilisatsiooni väljakuulutamisel kogunemispunktidesse. Nii et juulis ja augustis mobiliseeriti Eesti NSVs punaarmeesse 18 kuni 46 aasta vanuseid kodanikke ligikaudu 50000 inimest. Juuli teisel poolel mobiliseeritute tee tagalasse sai kulgeda ainult mereteed mööda. Risk muidugi oli suur ja tuli ka kaotusi kanda, aga muud väljapääsu polnud. Võiks küsitleda sadu mehi, kuidas see minek oli? Eks igaüks elas seda läbi omamoodi. Tänases saates lühike meenutus sõjatee algusest omaaegselt tipp-poksijalt Bernhard Salongilt, kes siis töötas Tallinna Elektrijaamas. Kogunemine oli praeguse dünamo staadionile staadionil kohtult kogunenud juba inimesi, sealsamas registreeriti, vaadati, pass võeti, löödi pitsat sisse ja sellega oli sul mobilisatsioon tehtud. No saatjaid oli samuti väga palju. Meeleolu oli kõigil väga reibas nutmisi ja sarnast asja, võib-olla ei saaks öelda, et oleks olnud. Meid juba õhta, pandi rivisse, teekond algas sadamasse, asusime kohe laeva, ei olnud seal mingisugust peatust, meil oli suur reisilaev, Stalin oli seal ees, niipalju kui jõudis, võttis laev täis ja sõitis ka öösi välja. Sadamast Leningradi peale mehi oli meil nii palju peal, et suunati alla laeva laeva. Igatahes mina olin samuti, sattusin ühte ruumis on mehi oli täis selles ja kui me juba jõudsime merele, siis oli halb asi see, et hakkasid meile kostma. Peab ütlema, et meri on üks, üks väga hea yli edasiandmine, pommide plahvatused, kuuse sest need kaklen tähendab neli traallaeva, mis olid trossidega ette pandud, need juba hävitasid meie tee teekonna ees miinis ära. Nii et sellest magamisest suurt seal välja midagi tulnud. Ja hommikupoole ööd hakkasime ülespoole tulema, sest et. Neid inimesi oli, nii palju, seal ka koridorides oli. Jõudsin ülesse. Päike oli ka välja tulnud sellest ilus. Juulikuu ilm hirmus nüüd huvitav pilt oli praegust nii-öelda tagasi mõelda sellega, et laev oli inimesi täis poolpaljaid, inimesi, nendel olid kõigil ümber punased jalgrattakummid. Mina vaatan ja ei saanud aru, mõtlesin, mis demonstratsioon see siin on. Tegelikult minul niux mõtet ei tulnud, et kui sa kukud merre, siis on jalgrattakumm sul väga heaks abinõuks, mis kaitseb sind uppumise eest. Vaatasin kaldale, mõtlesin, et teab, kas ujun välja või mitte, kuid siis jätsin selle mõtte ja tuttavad leidsin seal ees. Ümberringi käis kaardimäng, oli laulu kuulda. Nii et mehed olid täies jõus ja valmisolekus kõik ja jõudsime õhtaks Leningradi. Kui olime jõudnud sadamasse, siis rivisse ja sammusin läbi Leningradi ei mäleta, mis, mis tänav õieti see oli, aga Aleksius Kolnud Nevski tänava rahvas oli rahulik, vaatasime hoolega neid, poodisid rahvast, vaatasime seal, mis kõik oli ja läksime oma oma rännakuga jaama, ma ei tea, sest Leningradis jaamasid, mis jaam see tol korral meil oli, kuid meie teekond läks Uurali Sverdlovski ja sealt edasi Ressi Läks midagi öösi. Kella 12 ühe aegus tuli rong ette ja kohe rongile. Ja sõit läks lahti. Niimoodi siis algas ja võib öelda, et see algus oli õnnelik. Mitte kõik laevad ei jõudnud Tallinnast Leningradi. Augusti keskel jahmatas kõiki fašistide mõrvarlik rünnak sanitaarlaevale Sibir Soome lahes. Laevas oli 1300 inimest, peamiselt haavatud, peale selle evakueeriti vaid naisi ja lapsi. Laev oli varustatud rahvusvahelisele konventsioonile vastavate Punase Risti embleemidega meenutab professor Heino Lepikson, kes tollel saatuslikul reisil oli Sibiri pardal. Sibir sõitis välja Tallinna sadamast seitsmeteistkümnenda augusti ööl, see võis olla nii kella ühe-kahe paiku. Me kuulusime karavani, mille koosseisus oli veel Sibiri sõsarlaev mille nimi oli Ural, kui mu mälu ei peta. Meid konvoeerisid muidugi torpeedo, paadid ja, ja traalerid, sest kogu öö läbi sõideti saksa miiniväljade vahel need traaliti välja ja siis läks õnnelikult, kuni järgmise päeva kella kahe paiku ilmus Soome poolt üks luurelennuk, mis lendas minutit kolm-neli meiega paralleelsel kursil, vaatas meid ära, luurelennuk kadus ära ja umbes pool tundi hiljem tulid kaks pikeerivat pommitajat. Mis siis pikeerisid kõigepealt meie laeva kohale. Nad tulid nagu päikse seest, nii et need märgati alles päris hilja. No ja nad heitsid meie peale pomme, tulistasid meid kuulipildujatest. Pommid tabasid laeva esimest osa komandosilla piirkonda. No täpselt muidugi informatsioon puudus, kes seal hukka sai. Igatahes laev kaldus küljeli, aga otseselt põhja vajuma ei hakanud. Lennukid tegid meie kohal veel mitu tiiru, püüdsid hammast proovida ka selle sõsarlaeva Urali kallal ja nagu nad olid oma pommid ära visanud kuulipildujate magasini tühjaks tulistanud, siis lendasid muidugi minema. Laeval tekkis sellest rünnakust tulekahi, mida likvideerida ei õnnestunud. Suuri raskusi oli päästepaatide vettelaskmisega. Kuna suurem osa päästepaate oli, oli purustatud, oli ka sääraseid lõikusi, kus vette lastud päästepaat tõmmati ümber ujujate poolt, kes püüdsid päästepaati sisse ronida. Ja tulemus oli see, et kõik olid vees. No laeval käitusid muidugi inimesed väga erinevalt oli neid, kes olid paanikas, karjusid katlad, lõhkevad hüpake ruttu vette. Tehnilise teadmisega inimesel seda mõtet ei tekkinud, kuna tegemist oli diiselmootor, laevadega nendel katlad üldse puudusid. Kas on võimalus pääsemiseks, oli siis hüpata üle parda ja ujuda meid eskorteerivatele, Maltale traaleritele või siis oodata, kuni traalerid noh, meile lähemale tulid, eks, ja heitsid meile trosse otsi, mida mööda siis nii-öelda kergemini teise laeva pääses. Neid päästetöid muidugi raskendas ka see asjaolu läheduses võrdlemisi tugev ja mina pääsesin ühele traalerile, mille nimi oli. Haavatutega oli muidugi kõige raskem, sest seal oli enamus olid väga raskesti haavatud inimesed, Tallinna sadamas laaditi neid peale nii et tõsteti neid kanderaamidega suurtele raamidele ja need suured raamid tõsteti kraana abil tõsteti sisse. Nende saatus oli võrdlemisi kurb, selles loos. Fašistide jõhkra kuriteo ohvriks langes üle 400 inimese, kes kas hukkusid tules, uppusid või said surma. Kuulipilduja, tule läbi. Etteruttavalt öelgem, et 12. septembril 1941 avaldati Pravdas Sibiri võtamise kirjeldus ja nelja tunnistaja seletus. Sellega sai kogu maailma üldsus teada koletuslikust roimast. Eesti sõjamees võitles mehiselt fašistlike röövvallutajate vastu. Tal tuli läbi elada kaotusekibedust ja taandumisraskusi. Me jõua teieni tuua kõiki üksikasju rahva kaitseväelaste ja 22. territoriaalse laskurkorpuse sõjameeste võitlusteest. Küllap kuulaja on sellest raamatutest lugenud või kuulnud sõjaveteranidelt endilt. Püüame paari meenutuse varal sisse elada selle võitlustee raskustesse meenutab suurtükiväeohvitser Valdur Hannula. Temalt mõned pildid esimestest lahingust. Rest kaheksanda juuli õhtu, siis saime käsu Suur-Peti Väike-Peti külade rajoonis tulepositsioonidele asuda. Siin oligi vastane meil üheksanda juuli hommikul kallal siis oli Mansteni tugev tankiarmee, see oli meie 625.-le suurtükipolgule esimene ja kõige raskem päev siin kuuest patareist. Polk kaotas kolm patareid, Suur-Peti külas oli, see oli minu naabruses see patarei ja seal oli patarei komandöriks oli vanemleitnant Johannes Kaevando. Hommikul ta pani vastase pealetungi seisma, tankid jäid põlema tema ette õhtu eel siis vastane muutis oma taktikat enam ei saatnud nii palju mitte otserünnakule oma tanke vaid osa saatis tiibadelt haarama seda patareid kahelt poolt. No see patarei lasi kuni viimse mürsuni, niikaua kui tankid jõudsid sinna positsioonile külgede pealt ja lemmikasjad kõik need neli kahurit, maa sihvermeestest, seal mitte kedagi ei pääsenud, arvati kõik polgu käskkirjaga nad langenuteks. Aga hiljem selgus seal üks rühmakomandör, vanemleitnant Värnik, August lahingu algades oli saanud tugeva põrutuse. Langenud ka sinna oma meeste peale, kes olid juba surnutena seal. Ei, ta ei ärkanudki ennem neile mõistusele, kui ükskord sakslased olid juba seal külas ja võtsid ta vangi. Esimene lahingupäev, aga meie patarei viiendale patareile oli edukas. Meie oma lahingülesande täitsime, suutsime selle tee, mis oli Pihkvast Porfrovi peale, tule tee. Suutsime selle sulgeda. Vastase luurekolonn, kes tuli mootorratturitega ja väikeste tankettidega eesotsas selle umbes 200 300 meetri ulatuses me kõik tee peal tegime Lenaks puha, mis pärast meil oli täpselt sisse lastud. See tee oli nüüd nii risustatud põlevat vastase tehniga täi täis, nii et tema sealt teed enam kasutada ei saanud. Ja nüüd algasid siis pidevad taandumislahingud. Neil jätkus jõudu vastupanekuks umbes nii paariks-kolmeks tunniks. Abi me kuskilt juurde ei saanud, näiteks kui meil mehed rivist välja langesid või hobused, siin hobused, me saime veel kolhoosipõllult kokku korjata. Aga mehi polnud meil kuskilt võtta ja samuti relvad, mis rivist välja läksid, neid me asemel ei saanud kuskilt. Ja nii päev-päevalt siis iga päev hommikul algas lahing. Õhtupoole ta lõppes, siis saime käsu jälle taanduda uuele positsioonile, seal tuli jälle uuesti oma tulepositsioonid sisse võtta. Nii laskuritel kui ka suurtükiväelastel. Häda oli selles, et meil suurtükiväge oli vähe, siis järele jäi nüüd ainult kolm tegutsemisvõimelist patareid. Ja kolm laskurpolku oli nii et tegelikult iga polgu toetuseks sai ainult üks patarei. Kui võrrelda seda nüüd sõja lõpuga seiskus iga laskurpolgu toetus oli vähemalt oma 20 patareid siis see on muidugi nii kujukas näide, kuivõrd nõrk oli meie suurtükiväe tuletoetus selle ajal. Mul on meeles just neid 16. juulil, laskurpolk sai ülesande tagasi tõmbuda, mina sain käsu katta selle laskurpolgu taganemist. Need laskurkaevikud jäid tühjaks. Ja tuli mul siis nende kaevikute ette sinna tõkketuli luua, siis kui vastane juba jõudis nende kaevikuteni. No ja pidasime seal siis vastu, vastane jäi seisma seal. Aga ta tõi juurde uusi jõudusid omale. Siis sain ka nina käsu oma patarei positsioonid maha võtta ja laskurpolgule järele minna. Seal jäi mul meelde niisugune pilt, kus hitlerliku armee mehed tulid siis meile kallale püstipäi, nad olid purjus. Mustades mundrites olid lauluga. No aga siis, kui šrapnelli kogupauk nende kolonni peale läks, siis oli meestel laul katki ja kannad välkusid tagurpidi. Kui palju nendes lahingutes saadeti korda kangelastegusid, seda ei oska keegi kokku arvata. Kuid 1941. aasta juulikuus tehti looderindeajalooraamatusse sissekanne. Seitsmeteistkümnendal juulil ründasid noo linna piirkonnas vaenlase automaatorid 22. laskurkorpuse komandopunkti Grupp sõjamehi, keda juhtis 115. üksiku sidepataljoni poliitjuhi asetäitja Arnold Meri, kes oli juba kaks korda haavatud, pidas mitme tunni jooksul ebavõrdset lahingut ja päästis korpuse staabi. Selle kangelasteo eest anti eesti rahva vaprale pojale Arnold Merele. Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Kuidas see kõik siis oli, meenutab Arnold Meri. See vist pidi olema midagi kas 15-l või 16. juulil, mind viidi üle raadioroodu. Varem olin õpperoodus ning kästi õhtul koos kolme raadiomasinaga. Kas suunduda eesliinile, et selleks, et kindlustada sidet eesliini ning korpuse staabi vahel, see oli umbes 20 või 25 kilomeetrit Noost läände ja juhtus niiviisi, et umbes lõuna paiku tõmmati meile nii-öelda automaatide tule peale. Oli väga raske midagi aru saada. Sel momendil ühtki komandöri, ühtki ohvitseriga poliitjuhti seal kohas ei olnud, mina olin poliitjuhi asetäitja ja see oli niisugune poliitkoosseisu kõige algelisem niisugune lüli. Kui sattusime selle tule alla, siis kõige peal ma käisin luurel välja selgitamas, mis seal üldse ümberringi lahti on? No luurel, selgus, et ikkagi tegemist seal sakslastega. Ma mõtlesin, et tegemist on lihtsalt väikse parašütistide rühmaga, kes kavatseb tekitada paanikat selja taga. Meil oli korpuse staap, meie noh, tulevase positsioonis selle pärast, mitte mingis positsioonis seal muidugi ei ole olnud. Lihtsalt võsastik. Aga meie nii-öelda tulevase positsiooni ja korpuse staabi vahel enam kedagi ei olnud, nii et üht ma teadsin, et kui meie ei osuta seda vastupanu, siis muidugi mõnekümne minuti pärast. Need on juba nii-öelda staabikirjutajate hulgas. Ma umbes korjasin midagi, võib-olla 25 30 mehe ümber, nii palju kui ma oskasin ja nii palju, kui ma suutsin, valisin sellise positsiooni, et vähemalt oleks ees midagi näha. Mõnekümne minuti pärast olidki sakslased ees. No nii palju, kui neid sinna tuli välja vintpüssidest tõmbasime ikka maha. Mõne aja pärast tõmmati meile juba miinipildujate tuli peale seal muidugi lihtsalt lagedal maal või põõsaste ja nende puude taga võis öelda, et iga peaaegu iga miin leidis endale ohvrist. Varsti minagi sain esimest korda haavata, pidi ikkagi organiseerima edasi seda sakslaste tagasitõrjumist, eks ma enda järgi juba tundsin, et arvatavasti poistel enesetunne on muutunud päris halvaks. Need tuli ikkagi vahest poiste vahel roomata ja natuke julgustada. Siin tuli selline mõte pähe, et hakkame sakslaseid tulistama kogupaukudega sest tihedas võsastikus mööda tekkis selline üksinduse tunne, et nagu olemegi kolme nelja mehega sakslaste vastu. Vaatasin, et need kogupaugud tõesti mõjusid päris hästi, sellepärast automaatide tärin nagu kadus selle kogupaukudega ära. Siis veel kord sain haavata ikkagi nii-öelda sakslased peale tulistamist miinipildujatest ikkagi katsusid jällegi sooritada läbimurret. Noh, tõrjusime ikkagi tagasi, haavatuid meil juba sel ajal oli, väga palju oli ka surnuid, natuke hiljem sain ka kolmandat korda haavata, see oli arvatavasti kõige raskem haav, selle kild tungis rinda ja riivas, paistab ka kopsu selle pärast juba kurgus hakkas verd tulema ja mina toibusin. Nii nagu hakkasin aru saama, mis siin ringi üldse toimub. Juba natukene videvikus lõpu poole. Ma olin juba täiesti veendunud, et eluga siit ei pääse. Lisaks lahinguraskustele pitsitasid sõjameeste hinge paljud mured. Mure omaste pärast südamevalu taandumise pärast, meenutab erupolkovnik Paul Liitoja. Vot see Pihkva maa on noh, niisugune savine maa, väikesed teed, palju liikus transporti ja tanki ja autosid ja hobuseid ja palju inimesi ja sõjapõgenikke ja sealt tõusis ülesse tolm ja kuumad ilmad olid, kui üks valang külla sattus, siis kogu see küla põles öösiti, kui me liikumine igal pool olid tulekahjud ees, põles külgedel ja tagalas, sest ilmad olid kuivad, majad olid seal, puumajad õlgkatusega ja ega ei olnud ju midagi ka kustutamas ja kaevud olid ka tühjad. Eriti kurb oli see, et tuli tagasi minna, sest noh, kahju oli, vot olime külades ja inimesed, kes sinna maha jäid nagu etteheidetega, vaatasid meie poole, et vot nüüd olete siin ja ja lähete ära ja jätate meid fašistide kätte, eks igal oli kedagi sõjas ja, ja haavad just, noh, olid sinna jäänud ka eakamad inimesed ja väiksed lapsed ja ja vot, kui juttu aeti, siis ikka igaüks. No oma jutus ütles ära, et vot ei tea, kus minu poeg on või, või minu mees on või kust külast ta läbi läheb. Esialgu oli taandumine paratamatu, sest ülekaal oli veel vaenlase poolel. Ja sõjateed algasid jätkusid paljudele ka lõppesid sel samal kuumal esimesel sõjasuvel. Sõja algusest oli möödunud ainult seitse nädalat.