Öeldakse nii, et kui helilooja või kunstiinimene on juba teatud aastate jooksul manalasse varisenud ja kui temast tagantjärele räägitakse, kas ütleme kümmekond aastat hiljem nagu antud juhul Villem Kapi ka seoses ja kui temast on jäänud jälg järgi siis kahtlematult tuleb öelda, et see inimene oli kunstnik. Ja see jälg, mille ta jättis kahtlematult oma rahvale rikastas kindlasti meie muusikakultuuri, nii et sellest võiks kõneleda juba Euroopa mastaabis. Sest nagu me teame, Villem Kapi põhjarannik on kõlanud väga edukalt nii hästi meie Soome lahe põhjakaldal kui ka minu teada Kanadas, Ühendriikides, kõnelemata üldse nõukogude liidus, kus ta on võitnud ääretu populaarsuse. See on muidugi toodud ainult üks näitabki nende maa heliloomingust. Kuid me teame, et Villem Kapp on rikastanud eesti muusikat väga mitmes žanris. Võiksime vaadelda tema vokaalloomingut tõepoolest, tema romansid, mis alati ja kahtlematult nüüd nagu on selgunud, jäävadki kindlasti meie kullafondi samuti tema koorilooming, tema sümfoonilised poeemid, sümfooniline muusika. Ja nagu Villem Kapi isa armastas öelda, et helilooja peab kirjutama südamega. Ja nii ongi tunda, et tema paremik on kirjutatud kahtlematult südameverega. Ja see helilooming jääb alatiseks eesti rahva muusikalise kullafondi. Minu isiklik tutvus Villem Kapi algas juba konservatooriumi esimesel kursusel, õieti veelgi varem muusikakoolis kus Villem Kapp oli väga noor, väga energiline. Ta oli väga hea sportlane oma noores põlves. Ta isegi hoopis näiteks sellega, et tema nimel on Viljandimaa kuulitõuke rekord aastast 1932. Ma võin muidugi aastaga eksida, samuti teadma seda, et Villem Kapp oli väga suur spordifanaatik. Tal oli muuseas haruldane mälu numbritele. Ta mäletas 100 meetri jooksurekordeid kümnendiksekundi täpsusega mäletas odaviskerekordeid sentimeetri täpsusega. Samuti jalgpall. Mul on selgelt meeles, kui ta mind korduvalt vedas Tallinnas dünamo staadionile jalgpallivõistlust vaatama. Tal oli isegi edetabel täielikult peas, mitmendal kohal on Kalev, kellega ta mängib, ta teadis isegi mängijate eluloolisi andmeid. Keskus on nii-öelda silma paistnud. Ja mul võib-olla tundus natukene võõrastav, kui Villem siis koos, nii nagu me nimetame jalgpallihaigetega. Hakkas korraga hurraa karjuma ja muidugi mitte ainult pianisti mos, vaid täiest kõrist nii-öelda kolme efiga. Võib-olla tal minu ees natukene piinlik, aga täitlased jalgpallipublik peab niisugune olema. Vastuollu läksime temaga mootorspordiküsimustes. Ainult üks kord õnnestus mul Villemit sinna kaasa viia, kuid mitte rohkem. See põrin käis talle närvidele, nagu ta ütles. Kui nüüd Villem kapist veel kui muusikust kõneleda, siis ta näiteks ei lahutanud kunagi oma muusiku elukutset ega pedagoogivõimeid vaid tema arvates need olivad koos. Ta ütles niimoodi, et üks täiendab ühte, teine teist. Näiteks ma ei saa minna õpetama, kui ma ise ei tea. Villem Kapp võttis veel kord Mart Saare juures läbi kõrgema harmoonia kursuse. Selleks et õpilastele edasi anda täisväärtuslikke tunde. Mul on meeles väga selgelt, kui ta tuli koju päris rõõmsana, me elasime väga lähestikku, nii et tavaliselt koduteel laastus minu poolt läbi. Ja ütles, et täna ma andsin head tunnid, et täna mul tuli vastav mõte, ma olin eelnevalt, olin konsulteerinud Mart Saarega või Eino Elleriga ja et mul oli, millest rääkida. Need olid niisugused suured ja toredad pedagoogilised rõõmud. Kui ta tõesti tunnis, et sellest tunnist oli kasu, et ta oli saanud midagi edasi anda. Kuid samal ajal ma mäletan ka seda, kui ta oli väga nördinud õpilase vastu võtmatusest kes ühest või teisest ülesandes ei olnud aru saanud. Ta tahtis, et iga tund läheks märki, et igal tunnil oleks oma otstarve eesmärk, mille ta juba oli eelnevalt püstitanud. Ja kui see nii ei läinud, siis ta oli pettunud. Villem Kapp oli tõeliselt kaunis hing. Ma ei tea isiklikult, et tal oleks kunagi olnud mingisuguseid nii-öelda vihavaenlasi võikadestajaid. Võib-olla et neid oli, kui ta võitis need alati oma heasüdamlikkusega oma siirusega. Ja nagu ta ütles kunagi Mart Saare kohta, et see on kuldse südamega inimene. Nii võiksin ma sedasama öelda ka Villem Kapi kohta. Sest tõepoolest mälestused temast on väga helged. Ja neid mälestusi on kahtlematult niivõrd palju kas või seoses näiteks tema loominguliste kriisidega. Tuleb meelde, kui ta ühe või teise helitööga ei pääsenud edasi vastavas graafikus, nagu ta seda tahtis. Siis ta oli väga pettunud, väga nördinud ja ta oli teinekord tõepoolest nagu väikene laps, keda tuli siis lohutada. Tuli andvale lootusi, et kui täna ei istu, siis kahtlematult homme. Ja ta muidugimõista leidis lohutust teinekord väga heast, väga kerges sõnast. Talle meeldis näiteks loominguliste kriiside momentidel, kui tõepoolest asi ei laabunud jalutada. Tean palju juhuseid, kus ta üksinda jalutas Tallinnast Piritale, sealt tagasi võib-olla isegi edasi meriväljale. Loodus oli temale väga südamelähedane ja selles mõttes ma ütleksin, nad olid jällegi nagu Mart Saarega teatud paralleelid. Sest nagu me teame, Mart Saar omaloomingulise paremiku komponeeris Hüpassaares. Ja on üldiselt teada Villem Kapp komponeeris oma loomingulise paremiku Suure-Jaanis. Miks just seal? Mäletan, kui me kord sõitsime rongiga Tallinnast Olustverre siis türist lõuna poole ütles ta järsku need sõnad, et vaata, siit läheb mu süda soojaks, siin tuleb vooremaastik. Talle ei meeldinud Põhja-Eesti niisugune kargus, niisugune ühejoonelisus lausikmaa vaid niisugune väikene vooremaastik ja mis on väga tüüpiline Lõuna-Eestile. Need mäe kuplikesed kusagil. Ja vot nendes asulates nendes kunstlikes järvekestes, nagu me teame, paisjärved Lõuna-Eestis nende kallal ta nuputas välja oma paremad loomingulised mõtted. Siit sai alguse tema mõlemad sümfooniad. Siin tekkis tal kõige paremad ideed ooperis Lembitu, sest nagu me teame, Lihula linnus on otseselt Suure-Jaani naabruses. Ja kindlasti kõik need käigud, need mõtisklused olivadki üheks stiimuliks kuidas Villem Kapp nii-öelda komponeeris sest eelnevalt ta pidi oma mõtetega olema täielikult valmis saanud, kui ta võttis paberi, et midagi kirja panna. Ta oli selles mõttes küllaltki tüüpiline helilooja, kes mõtles ennem kõik omaloomingulised plaanid läbi, enne kui asus seda realiseerima talle meeldinud juhuslikus, istuda maha ja vaadata näppude alt, mis tuleb. Minu mälestused minu onupojast Villemist on võrdlemisi rikkalikud. Noorpõlves, mil õppisin alles Tallinna konservatooriumis. Külastasin sageli suuri Jaanid, kus elas Villem koos oma vanematega. Willim oli minust viis aastat noorem ja loomulikult teatavas osas olin talle nii-öelda jutumärkides muusikaliseks autoriteediks. Villem. Tol ajal õppis klaverimängu Viljandis, kus ta koolis käis ning ma mäletan, et ta mäng oli vägagi musikaalne ja põhjus. Hiljem, kui taastus Tallinna konservatooriumi, siis ta hakkas õppima orelimängu professor August Stockmanni juures kuid ta kunagi ei jätnud maha klaverimängu. Ta hakkas varakult dirigeerima kakoori, aitas oma isa koori repertuaari käte õppimisel ja hiljem sagedaste dirigeeriski ilmatari koori ka koodsatedel. Üht juhtumit mäletan, kus me mõlemad laulsime ilmatari koori koosseisus Põltsamaa laulupäeva. Mäletan, et eriti meeldiv meile mõlematele oli asjaolu, et Villemi isa Hans Kapp oli selle laulupeo peajuhiks ja laulupäev läks hästi korda. Eriti on meeles, kui laulsime koos Mihkel Lüdigi humoristliku laulu. Kits läks hoobeldes mäele. Eriti on meeles üht suvist laulupäeva Lembitu linnusel millele järgnesid teistel päevadel. Tema määratanud see esimene päev oli, tähendab, laupäeval ja pühapäeval oli kontsert ilmatari seltsimajas, kus esinesid ettekannetega Mart Saar, kes saatis lauljatari šennishimunid. Hugo Lepnurme esines viiuldaja Rudolf Mil minu isagi ja samuti laulja Ott Raukas ja teisedki kunstnikud ja koor. Naljatan laulis Villemi juhatusel sel kontserdil eriti kaunikõlaliselt ja vaimustusega. Tänutundes ja lugupidamisest valis ilmataris selts Villem Kapi oma auliikmeks ja Villem Kapp omapoolse. Niisuguses sõprus. Tähisena pühendas koorile kaks laulu. Neiu kiitlemine. Nii sai laulust sõprussilda seitsmendal ja kaheksandal juulil 1962. aastal oli korraldatud suur vabaõhukontsert Suure-Jaani lauluväljakul. Peaaegu kõik koorilaulud, millised olid kavas eriti Mart Saare ja Villem Kapilt, olid korratud juba autori juhtimisel. Villem Kapp, kui helilooja jättis väga huvitavaid ja toredaid helitöid milledest võiks nimetada kõigepealt tema kaht sümfooniat, eriti ateist sümfooniat, mis on täis dramaatilist nisust, dramaatilist hõngu ja dramaatilist paatost ja eriti ka tema laululooming muidugi populaarseks saanud põhjarannik ja paljudki teised koorilaulud ja eriti tema soololaule, mille vägagi nii, ütleme nii omal ajal ja nüüdki praegu on väga nii, suure eduga on Laanud Elsa Maasik. Villem Kapp armastas loodust eetiaga, suureani, ümbruskond oma ajalooliste mälestuspaikadega kindlasti tema ooper Lembitu kujunes just nende Suure-Jaani ümbruskonna mälestuspaikade külastamisel selle oma ooperiga. Villem Kapp lõi toreda kultuurilise ausamba Lembitu kangelasteole eestlaste muistse vabadusvõitlusele saksa penirüütlite vastu. Kui siia elama tulin 40. aastal, siis elas hiljem kapsiini, valeksin ilmattale koori laulma, tema juhatas Segoti ilmattalifoori. Vihastas kõvel, ei saanud aru, ei, ei vihastanud kellelegi, kui ta siin puhkuse soovitus on ikka hästi vajadus palju tema rohkem komponeeris. Väga huvitav oli see ooper, on tal ju kõike enamasti siin tehtud ja need lood mulle niisutavad, kui kostavad kuskilt kas raadiost lootuseni juures ringil ja kas ta tutvustas ka kutsutuid, kuula vahel või mängib igavest, kutsus siis tema jalutas veel sinnaga õiduma poole ja sinna linnamäe poole ja ikka käis õhtuti tema käis jalutama. Suitsumees ka ei olnud, oli, aga mitte sellest toast ei suitsetanud, kus ta komponeeris, et meil oli siin vahepeal kahe peal söögituba või sedasi ühine siis seal temani seal akna juurde akna lahti Deerumist, suitsetan seal ma ei näinud kunagi. Lemmik Dmitri, ohvitud herned ja türgi oad, neid abikaasad ühte lugu ikka tegi arvestuste seltskonda või meetristel rohkemaks endale. Ei, tema oli väga lahke kõigi Surjani inimeste, kõik olid temalt, ootavad kõiki, tema töötas enamasti kättpidi vanemaid mehi tänaval ja ja niisugune tore, ta oli küll hea suvel ja tema hakkas kohe soojaks minema, siis tema kirjutas meile siia, tema väga juba igatseb surieni järele seda kõik seda vaikust, seda rahu, toredat Uriaalit.