See saade on pühendatud Lennart Merele uudis himutsejale lennukate mõtete suur harrastajale kirjanikule, kelle hõbevalged jutud süstisid allutatud eesti rahvasse eneseusku, usku, et ollakse väärt, et ollakse erilised ja ollakse püsivad meie läänemeresoomlaste tulemisest siiamaile, kui me kirjanik Lennart Mere sõnul kasime kõrvale metsarohelise eesriide ja jõudsime mere äärde uutest ja vanadest tõdedest meie päralejõudmise kohta räägib Tartu Ülikooli professor, akadeemik Valter Lang. Saate toimetaja Piret Kriivan. Alustame siis ilmselt kõige algusest, kui jääaeg lõppes. Ja kui siia tulid esimesed inimesed, kes need olid. Tüüd kalorit korilased, aga me nimetame neid arheoloogilistest tekstides. Täna, kui me oleme saanud teha nüüd geneetilisi uuringuid ja saanud päris mitmelt Mesoliitikovi matuselt ka vana DNA kätte siis on meil ka enam-vähem selge, kust nad tulnud on. Mesoliitikumi, Euroopa Euraasia jagunes elanikke geneetilise kuuluvuse poolest kahte suuremasse massiivi olid nõndanimetatud läänekütid, korilased. Nemad olid pärit tänapäeva Prantsusmaa Hispaania aladel olnud Refooge mõist jääajal ja pärast mandrijää sulamist taandumist järjest põhja poole hakkasid nemad liikuma siis ka põhja poole. Ja teine osa olid siis nõndanimetatud idakütid, korilased, kes asustasid Siberit idapoolset Euroopat. Ja kui me nüüd tuleme tagasi Eesti tolleaegsete inimeste juurde ja siis nemad kuulusid Lääneküttide-korilastena hulka, nii et nad on tulnud sealt tänapäeva Prantsusmaa Hispaania aladelt. Kas need olid siis need, mida me teame Kunda kultuuri ja pulli inimeste nime all need olid kõik läänest. Nemad olid jahtunud säänest, ütleme siis, meie kujutan ette Eestit, maakaarte, siis pigem edelast-lõunast edelast. Narva kultuur jah, Narva kultuur sinna takkajärgi Narva kultuur erineb varasematest selle poolest, et hakkasid inimesed valmistama keraamikat ja kui varem ka uurijate arvamused jagunesid kaheks. Ühtede meelest tulid ka uued inimesed koos esimeste savinõudega siiakanti. Teiste arvates oli see lihtsalt kultuuriline innovatsioon. Siis nüüd, kui me oleme saanud märata vana DNAd vastavatelt inimestelt Luslikelt, siis on selge, et mingit olulist elanikkonna vahetust seoses keraamika levimisega ei toimunud. Et inimesed olid needsamad ja tõepoolest keraamika omaksvõtt oli rohkem kultuuriline uuendus. Siis need kammkeraamikud võib nende kohta niimoodi öelda kammkeraamikud. Et niimoodi kutsunud seda on nagu inimlikum ja selgem kui hakata rääkima kammkeraamika, kultuuriinimestest või kammkeraamikakompleksi inimestes, nagu tänapäeval öeldakse. Et on selge, et kammkeraamikat inimesed, kes valmistasid kammkeraamikat arheoloogias, me näeme, eristame neid just selle poole põhjal. Nii, aga ei, need esimesed, kes juba jutuks olid, ega kammkeraamikud, nemad ei olnud veel meie. Nemad ilmselt ei olnud veel meie, kui me mõtleme meie all inimesi, kes siis räägivad läänemeresoome keeli siis nad ei olnud veel meie. Küll on nüüd selge ka see jällegi vana DNA põhjal, et kammkeraamikat tõepoolest tulid idast ja nemad esindavadki oma geneetiliselt pildilt, siis neid idapoolseid kütekarilasi. Selles mõttes see vana kammkeraamikateooria, mis väitis, et soomeugrilased tulid koos kammkeraamikaga Baltimaile ja Soome 5000 aastat tagasi või tegelikult siis 6000 aastat tagasi, kui me tänaseid pluateerinud arvestama. Et neil oli selles mõttes õigus, et tulid tõepoolest idast uued inimesed siia. Ja meil ei ole põhjust täna väita, et nad oleksid rääkinud soome-ugri või veel rohkem läänemeresoome keeli. Aga miks seda siis arvati ja kes selle hüpoteesi kõige esimesena välja tõi ja kes seda levitasid? Eks see mõte hakkas idanema juba siis 20. sajandi algul mitme uurija peas, aga kõige süsteemsemalt ja selgemalt esitles selle Harri Moora 1935. aastal esiajaloo ülevaates Eesti ajal esimeses köites. Ja see teooria põhines siis sellisel mõttekäigul, et tollase materjali tundmise juures näis niimoodi, et kultuuriasustuse areng on kõik seal selles piirkonnas, kus me tunneme kammkeraamikat olnud järjepidev kuni ajaloolise ajani, mil me teame, et selles piirkonnas elasid läänemeresoome rahvad. Siit oli lihtne siis järeldada, et ju siis me saame viia soomeugrilaste läänemeresoomlaste esivanemate juured siinmail tagasi just nimelt kammkeraamika kujunemisaegadesse. Miks me täna sellesse teooriasse ei usu? Siin on õige mitu põhjust. Esiteks on materjali tohutult juurde tulnud ja on selgeks saanud üks väga oluline kultuurikatkestus vahepealsel ajal ja see kultuurikatkestus on aset leidnud kivi- ja pronksiaja vahetamisel. Ehk siis teisel aastatuhandel enne Kristust umbes 4000 kuni 3500 aastat tagasi. Kõik need keraamikastiilid, mida me teame kiviajast ehk siis kammkeraamika, erinevad variandid nöörkeraamika, milles näete siis balti hõimude saabumist Läänemere piirkonda. Kõik need hääbuvad kiviaja lõpul jäävad kasutuselt ära ja mitte midagi ei tule asemele. Me ei tea, millise keraamikat valmistati Eestis Põhja-Lätis ka Edela-Soomes perioodil, ütleme sealt 1700 kuni 1000 400300 enne Kristust. Ei tea samuti, milliseid muid esemetüüpe valmistati ja kasutati. Muististe arv väheneb silmatorkavalt. Kui me teame kammkeraamikaajast umbes sadakond asula kohta Eestis ja nöörkeraamika perioodist 70 asula kohta siis vanema pronksiaja asulakohti võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda kui sedagi, sest needki on enamasti väga-väga küsitavad. Küsitavad leiud. Me oleme teinud paleodemograafilise arvutusi ja leidnud, et kui kiviaja lõpul umbes 4000 aastat tagasi võis eesti alal elada kümmekond 1000 inimest võib-olla üheksa võib olla 11 12 siis Ajaks umbes 1000 200300 aastat enne Kristust oli see elanike arv vähenenud umbes paari 1000-ni. Et väga suur oluline asustus vähenemine Eesti ala sel ajal, et rahvaarv vähenes kõvasti, muistise kultuur kadus ära ja see kõik, mis tuleb asemele pärast seda pärast seda kriisiaega on täiesti teistsugune, võrreldes sellega, mis oli siin siis kiviajal. Paar 1000 ikka olid siin päris tühjaks jäänud. Päris tühjaks jäänud ja sellele osutavad ühelt poolt nii vähesed leiud, mis meil on ihu leiutaski, hilised kivikirved näiteks või ka varased pronksesemed, mis sel ajal juba tulevad. Aga neid on vähe. Ma toon näiteks sellise võrdluse hiliseid kivikirveid, mida võiks dateerida vanemasse pronksiaega on Eestist leitud umbes 300 ringis, kolme-neljasaja ringis. Lätist lõuna pool, Väina jõge enamasti annab lõuna poolt on 1600 kirvest samast ajast samasuguseid kirveid Leedust samamoodi üle 1000 Rootsis Eestiga võrreldavast suurusega piirkonnast üle 5000. Kivikirve mis näitab seda asustus, oli asutus tõepoolest oli väga hõre aga võib-olla teisele üles leidnud. Jah, niimoodi võib alati nagu leida väljapääsu mõningast sellistes olukordades, aga sama situatsioon on igal pool mujal. Võime arheoloogia ajalugu, arheoloogilise uurimise ajalugu vaadata enam-vähem sama pikana nii Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis võib-olla natuke pikem, aga ikkagi mitte väga palju. Ja enamasti on nad kõik juhuleiud inimesed juhuslikult leidnud põllu peal kündas kus iganes. Et see on nagu selline täiesti juhuslik informatsiooni lisandumine, mida ei saa ka uurimist puudujääkide kaela ajada, et seda lihtsalt tuleb või siis ei tule. Nii see oli siis üks põhjus, miks me arvame, et elanikkond ikka siin Eestis oli tol ajal. Teine on see, et läänemeresoome keeltes on leitud vanemad substraati vanemad substraati, mis ei ole ei Indo-Euroopa ega ilmselt mingit uurali päritolu. Nii et siin on elanud mingi mingi rahvas või ka mitut erinevat keelt kõnelevad rahvad kes on sulandunud siis ühisematesse juurde tulijates, jätnud nende keelte oma jälje. Jah, maalast päris tühjaks ei ole kunagi jäänud. Alates sellest hetkest, kui esimesed mammutikütid siia saabusid Nii aga nimetate seda perioodi ikkagi katkestuseks. Kultuurilises mõttes kindlasti katkestus asustusloolises mõttes. Sügav murrang oleks võib-olla õigem öelda demograafilises mõttes tohutu kriis. Ja niimoodi võib iseloomustada teist aastal tuhandetele Kristust küll. Ka siis, enne kui meie ehk läänemeresoomlased siiamaale tulid, tulid veel Germaanlased hoopiski. Kust nemad tulid ja kuhu nad läksid. Sellega on niimoodi, et kui umbes aasta 1000 200 paiku see leiu tühjus hakkab kaduma siis esimesena, mis tulevad, ongi meil võõrapäraselt kalmed kutsunud. Kivikirstkalmed läks maapealse ehitusega, kalmed, ümmargused kalmed, kus on kividest kirst surnu jaoks keskel ja, ja kivistes ringmüür ümber selle. Ja see kalmevorm on otseselt pärit lääne poolt Skandinaaviast, kus selliseid küll suuremaid, aga siiski täpselt samasuguse ülesehitusega kalmeid tehti sajandite jooksul enne seda aega. Ja ka sel ajal ka leiumaterjal, mida me nendes kivikalmetest leiame, on suuremalt jaolt otseselt Skandinaaviale, lõunapoolsele, Skandinaaviale. Neid esemeid ei ole palju iseenesest, sest kivikirstkalmed ei ole väga laiu rikkad, aga siiski suurem osa viitab kõik lääne poole. Kust on tulnud nüüd need inimesed ise, täpsemalt on hetkel siiski veel natukene lahtine. Sellepärast et nüüd möödunud aastal me viisime läbi vana DNA uurimisprojekti, kus võeti vaatluse alla terve terve hulk ka siis kivikirstkalmete matuseid. Ma tahan öelda ükskõik laibamatused seal ja väga hästi siis nagu säilinud ja DNA on ka üsna palju säilinud ja uurida. Ja see näitas meile seda, et kõik mehed, kivi, kes kalmetes omasid ühte põhilist apa gruppi, see on erksa. Ja see ei ole samas see, mis nüüd otseselt viitaks sisserändele skandinaavia suunalt. Et nad on tulnud kusagil mujal, et nad on tulnud mujalt, see on selge ise iseenesest sellepärast et nad erinevad oma geneetilise pildi poolest varasematest nõrgelaamikutesse kangeraamikutest, nad on teistsugune rahvas muuhulgas ka oma väljanägemise poolest. Et kui varem olid meil siin sellised suhteliselt tõmmunahalised siia pruunisilmsed ja tumedate juustega inimesed, siis kivikirstkalmete rahvas on juba suuremalt jaolt blondide juustega vedamasti siniste silmadega ja hästi muidu hästi kõrge laktoositaluvusega mida ka varasemates ühiskondades siin ei ole. Jörgen raamikutel on väga vähe, aga üldiselt ei olnud laktoosi taluvus näitab siis seda. Täiskasvanud inimesed suutsid juua ka lehmapiima, mitte ainult lapsed. Mis iseenesest ka on kaudne tõend siis karjakasvatuse olemasolu kohta või vähemalt laiema leviku kohta. Nii et ainult et jah, kust, et see rahvas on nüüd konkreetselt olnud, on praegu veel natuke lahtine, nad võisid tulla ka muid Läänemere lõunarannikult või ka kagurannikult, mis samamoodi olid tol ajal germaanikeelsed germaanikeelse asustusega. Miks me arvame, et pidi olema germaanikeelne? See tuleneb sellest, et läänemeresoome keeltes lisaks tugevale balti mõjule on ka tugev germaani mõju ja mitte ainult sisse noorem ja hilisem germaani mõju, vaid ka on leitud suhteliselt suhteliselt vanu jälgi nimetatakse siis paleogermaani mõjutusteks, mis peavad olema pärit pronksiajast ehk siis enam-vähem samast ajast, millest me praegu räägime. Ja kusagil, et pidid need mõjud siis keelte jõudma. Kusagil pidid meie esivanemad, kes tulid ida poolt kohtuma nendega, kes läksid mingisugust arhailist germaani vormi. Nii ja siis tulid, siis tulime meie lõpuks ometi. Selleni jõuame siis. Kivikalmetest rääkides on veel huvitavat seika, nimelt see, et kui y-kromosoomi Apro grupp oli kõigil üks ehk siis isaliin oli kõigil nagu suhteliselt sarnane siis emaliinid ei taha erinevad kokku nendes proovides, siis me tegime, oli 12 erinevat siis mitu Kondriaalselt haplo gruppi mis näitab seda, et naised võisid olla pärit väga erinevatest suundadest. Ja seal üsna mitmed Apogrupid on sellised, mida Eestis metsis ei esine, ei nöörkeraamika kammkeraamikaga Narva, Narva kultuuriaegadel, nii et mis on sel ajal just uued siin mis omakorda näitab seda, et rahvast on tulnud juurde väljaspoolt. Juba üsna samal ajal või natukene ainult hiljem on hakanud tulema rahvast ida poolt. Me näeme esimesi tõendeid selle kohta juba tegelikult nendes samades kivikirstkalmetest. Et nendes esineb esemeid, mis on pärit ida poolt, mis ei ole toodud läänest. Need on siis luust tehtud, ehtenõelad on spiraalse, ei toimu ehteid pronksist, nii et need on tulnud kõik ida poolt ja näitab seda, et muidugi üksikud esemed võivad tulla ka kobavahetuse teel. Aga kui need on juba suuremates kogustes, siis tõenäoliselt on seal taga midagi enamat kui lihtsalt mingit ühekordset kaubavahetuse aktid. Et me võime eeldada, et inimesi on hakanud tulema, siis ka juba natukene enne tuhandendat aastat enne Kristust 1201 100. Aga esialgu on olnud vähe ja hoopis suurem laine on jõudnud kohale umbes üheksandal sajandil enne Kristust. Ja need on inimesed, kes siis elasid mäepealsetes asulates, mida me nimetame kindlustatud asulat, eks palju nad nüüd alati kindlustatud olid, inimeste poolt on iseküsimus. Kohati me leiame neid kindlustus järgi, kohati mitte, aga nad on kõik siis mingisuguste kõrgemad küngaste küngaste otsas. Ja see materjal on juba täiesti üheselt viidav siis ida poole, ta on sealtpoolt pärit. Kõik vastavad nendele leiame nii savinõudele kui ka pronksesemetele, kui luu- ja sarvesemetele. Kõik on nagu ida pool, ei ole midagi lääne põhja ega ega, ega edela pool. Nii et sellega me võime arvata. Ta on tulnud just suurem laine inimesi idast. Aga sellega asi piirdunud üsna pea pärast seda on saabunud siia rühm inimesi, kes kas oma surnuid matma tarand, kalmetesse, varastesse, tarand, kalmetesse, siin tuleb teha vahet nüüd nende hiliste Rooma rauaaegsete tarandkalmete ja nende varastatud pronksiaja lõpul tava algul tehtud tarandkalmete vahele. Ja need oma ehituse poolest viitavat otseselt idapoolsete soomeugrilaste juures tuntud surnumajadele. Samasuguselt üks kamber, teise kõrvale ehitatud ja surnud on sinna sisse maetud. Ja nii ainult et siin on nad siis teinud need kalmed kividest ja maa peale. Ja menüüd selle möödunud aasta geneetika projekti raames uurisime ka varastesse tarand kambritesse maetud. Inimesi, ja mis tuli välja, oligi see, saime konkreetselt kindlad tõendid selle kohta, et on tulnud inimesed ida poolt ja see on siis y-kromosoomi habrogrupen, kolmaa mis tänastel eestlastel ka soomlastel jaga lätlastel leedulastel on väga sagedane Ablockup, see esineb kolmandikul kuni pooltel kahel kolmandikul meestest. Aga see puudub veel kiviaja ühiskondades siin Läänemere ääres ja selle kohta on teada, et ta on pärit ida poolt, on sealt millalgi pärast Nioliitikumi siia toodud ja nüüd leidsimegi esimesed kindlad tõendid siis selle kohta, kui vana saprop siin Eestis on, on umbes 2000 602700 aastat vana tulnud esimeste tarandkalmete rajajatega. Ja võime nende välimuse kohta öelda seda, et ega nad väga palju kivikirstkalmete inimestest ei erinenud, olid samamoodi siniste silmadega, enamasti blondid, mõni pruunide juustega aga välimuselt üsna samasugused sesse. Inimese füüsiline väljanägemine oli tol ajal ühtlustatud küllaltki suurtel aladel oli enam-vähem samasugune, nagu meie siin täname, täname. Aga kui need läänemeresoomlased tulevased läänemeresoomlased siis tulid, sealt nad tulid pika aja jooksul ikka ja ei tulnud ühe lainega, vaid. Seda me võime näha seda esimest suurt tulemist, mis koosneb paljudest lainetest. Me võime näha siis terve esimese aastatuhande jooksul enne Kristust. Meil on kogu erinevate sajandite seda ikka ei ole midagi uut, mingit uut materjali, mis me näeme, et on tulnud ida poolt juurde. Kahjuks küll Kalmet, kes neist on maetud vähe aga tol ajal üldse maeti, kaldutakse vähe inimesi, suurem osa jäidmatmata, kas pandi lihtsalt viidi metsa alla või pandi puude peale või, või mis iganes. Nendega tehti igatahes Kalmet, kes on seotud väga vähe ja seetõttu me näeme väga väheste puhul seda, et nad on, siis kust nad siis pärit võivad olla. Aga need, kes siis nüüd tarandkalmetest tõesti on, on siis analüüsitud, need on jah, pärit ida poolt. Kas läänemeresoomlaste tulemine oli, oli vallutus selles mõttes, et olid ju ikkagi paar 1000 kiviajast pärit inimest veel siin kuskil? No sellisel juhul oli, ta vallutas. Ega me seda ju ei oska nii täpselt öelda. Me näeme küll seda, et kindlustatud asulate elanikel olid küllalt sagedased relvad. Asulatest leitakse ikkagi odavatsi, luust ja sarvest, odaotsi, nooleotsi ja nii edasi, et kindlasti kui sa tuled teise teise maale, siis vaevalt teadsid alati kahel käed, nagu vastu võetakse. Küllap oli ka nii, et asustus siin oli väga hõre ja oli ka palju ruumi liikumiseks ja olemiseks. Ainult et kui me vaatame, kuhu asetuvad need asulad, kohad, mida me võime omistada, siis ida poolt tulijatele siis kõige varasemad neist on nagu eemal siinsest varasemast asustusest. No kui me räägime kivikirstkalmetest ja germaanikeelsest asustusest siin, siis see on põhiliselt põhjarannik, põhjarannik ja Lääne-Eesti ja saared. Ja esimesest asulakohad, kus me võime seda idapoolsel materjalil näha ei ole, nende selles vööndis on kusagil mujal küll, aga nüüd, kui tuleb kindlustatud asulate laine, siis kindlustatud asulad rajatakse otse sellesse vööndisse, kus kivikirstkalmed otse sinna sisse. Kõige parem näide on Tallinna lähedal. Tiru. Iru asula. Iru asula ümber paiknes viis kuus sellist kivikirstkalmete rühma mis kõik olid kasutusel sel ajal, kui see kindlustatud asula sinna rajati. Need asuvad umbes kahe kuni kolme kilomeetri kaugusel sellest asulast ja ei ole võimalik, et keset nii tiheda asustusega piirkonda tuli mingisugune seltskond seal vähemalt neli-viis peret, vähemalt võis koos olla. Selles asulas tuli mingisugune seltskond ja niisama rahumeelselt, siis võtsid siis mingisuguse nurga ja hakkasid seal oma asja ajama. Seal oli kindlasti mingi mingi madin taga ka ilma selleta, ilma selleta ei kujuta hästi. Aga need, kes tulid, kas nemad olid nagu mingi ühtne rahvas tol ajal, kas nad rääkisid ühte keelt? Ega me selle kohta ju ka nii täpselt ei tea, küll võib väita seda, et see lähtepiirkond seal ida pool see Volga, Ogaa kama, jõgede ümbrus ei olnud nii väga ühtne. Et ka seal oli erinevalt kultuurirühmi ja me näeme, et ka siiani jõudnud erinevad sealset erinevate rühmade materjali. Et selles mõttes juba see seltskond ei olnud väga ühtne oma või ma ei tea, kas, kas keele poolest või muude tunnuste poolest materjali poolest igal juhul ei olnud väga ühtne. Aga peale selle liikusid nad koos tõenäoliselt koos baltlastega. Ses pärslaste asuala ulatus samamoodi välja sinna tänapäeva Moskva alla. Ja kui nad on hakanud sealt liikuma ida poole NATO tulnud siis enam-vähem seda veeteed mööda, mis läks Volgalt netteri ülemjooksule ja Dnepri ülemjooksult Väina ülemjooksul ja siis mööda väinad siis Läänemere äärde. Ja need piirkonnad või seal kõik asustatud idapoolsete balti hõimudega. Võ Balto slaavi hõimudega dollar oleks vist isegi õige mõelda. Ja vähemalt osaliselt on nad liikunud koos. Nii et see kindlasti ei olnud mingi selline etniliselt puhas seltskonda eetilisel see puhas ränne nii-öelda vaid et seal oli erinevaid keeli ka. Ja see on muide üks kõige kõige võib-olla tõenäolisemaid aegu, milles võivad pärineda meie vanad balti laenud sest keeleteadlased on ju ammu-ammuilma rääkinud sellest, kuidas, kui tugevad on vanad balti laenud, läänemeresoome algkeeles pikaaegset tugevad näitavad väga lähedast kooselu isegi segaasustust. Nii et läänemeresoomlased kohati olid just nagu assimileerumist ohus. Kuigi lõpuks läks siis vastupidi, tassimine eriti mingi hulk passasi enda hulka. Ja, ja see liikumine sealt Moskva ümbrusest siia Läänemere äärde ja ka väina piirkonnas mõni aeg koos olles, enne kui liiguti edasi põhja ja lääne poole. See on see kõige tõenäolisem periood ja kultuurikeskkond, kus me näeme läänemeresoome ja balti segaasustuse võimalust. Seltskond oli kirju, seltskond oli kirju. Jah. Aga see ei olnud kirju ainult siin, see oli tol ajal igal pool kirju. Kuidas jääb siis meie uurali algkoduga, meil ei ole Uurali algkodu kui sellist, nagu me oleme harjunud mõtlema. Noh, küllap see algkodu seal ikkagi kusagil oli, ta oli siis tunduvalt varasemal ajal mingisuguses algkodust on ikkagi laiali mindud ja hargnetud, ainult et see kõik on toimunud mõnevõrra hiljem seniarvatust. Kui kangeranca teooria järgi juba 5000 aastat tagasi tegelikult siis 6000, sest ta tegelikult on läinud vanemaks, pidi olema see algkodu juba ammu hargnenud, eks ole, erinevatesse suundadesse ja läänemeresoomlased jõudnud juba Läänemerre. Siis nüüd me näeme, et see kõik on toimunud oma kakskolm 1000 aastat hiljem lihtsalt. Kui palju meid siis tuli siia tulla ja siin lõpuks siis inimesi oli, ütleme 1000 aastat enne Kristust. Seda on jällegi täpselt väga raske öelda. No kui me võiksime arvata, et kiviaja lõpul oli seal 10, kümmekond 1000 ja see arv vähenes paarile 1000-le siis tegelikult kivikirstkalmete ühiskond oli oma arvult väga väike. Oli arvult väga väike, siin arvutused näitavad, et ühe korraga keskmiselt võis kivikirstkalmed, ühiskond olla mingi nelja-viiesaja inimese suurune, ainult alguses väiksem, lõpu poole kindlasti suurem. Aga need arvutused hästi väiksed. Ja kui sealt ida poolt tulin, me peame arvestama ka seda, et kuidas seda mehhanismi, kuidas siis läänemeresoome algkeel pääses maksvusele siin Eesti alale. Et neid pidi tõenäoliselt olema rohkem kui oli siin kohapeal elanikke. Teiseks nad pidid muidugi kultuuriliselt majanduslikult sõjaliselt domineerima olema tugevamad nii-öelda nendesse mõtetes. Kui sa oled füüsiliselt sõjaliselt majanduslikult tugevam, siis arvukas ei olegi siin isegi nii tähtis. Aga neid võis olla kokkuvõttes pikkade aegade jooksul tulla sama palju siia juurde, nii et me võime arvestada seal ütleme aastal 500, enne Kristust ikkagi mingisuguse seitsme, 8000-ga vähemalt alla 10 ma pakun, siiski võis, võisin elanikke olla siis siis nagu hakkas see rahvaarv juba päris kiires korras kasvama uuesti sest mütsis, et oleme kogu aeg juurde, leiumaterjal tuleb juurde, nii et seal veel selliseid kriisihetki rohkem ja rohkem nagu ei tule. Nii et kaks uut teadmist on teadlased teada saanud, et toimus kultuurikatkestus 2000 aastat umbes enne Kristust. Ja siis hakkas see pihta, see, ega see ilmselt ei tekkinud ühe ööga, eks ole, vaid selleks kulus ikka mitte aastaga ikka sajanditega arvestamine. Nii ja teine uus teadmine on, et läänemeresoomlased hakkasid siis tulema umbes 1000 aastat enne Kristust. Nii kolmas uus teadmine on veel, mille teadlased on välja selgitanud et siit mindi kaugemale edasi. Sa mõtled praegu nüüd seda, mis Põhja-Eestist hakkas ja see on nüüd teine lugu. See ei oleks nagu kaubanu läks, see on ja seotud sellega, et kui see läänemeresoome algkeel siiakanti jõudis siis kõigepealt hõivati küllaltki laialdased alad, mis ulatusid Väina jõest lõunas kuni Lõuna-Soomeni põhjas ja Peipsi järvest idas kuni ups alani läänes. Mingisuguse mingisugune osa tulijatest jõudis välja teisel pool Läänemerd ühe hooga. Seal on mitu asulat teada, kus on täpselt meie asulate kassalane materjal ja mis erineb väga kardinaalselt siis rootsi omas materjalist. Nii et selline ala ja see samasse asustus oli väga hõre. Mis viit viib sellele mõttele, et kuna kontaktid inimeste vahel ei olnud väga tihedalt, siis igas eri nurgas hakkasid kujunema omad murdeerinevused ja see keel hakkas hargnema väga erinevatesse suundadesse. Kuid me teame seda, et kõik tänased läänemeresoome keeled nagu eesti ja soome ja liivi ja vadja ja nii edasi on hargnenud mitte sellest Läänemerest alg- või keskkeeles, mis oli sinna pronksiraua algul vaid nõndanimetatud hilisläänemeresoome keelest ja selle hilise läänemeresoome keele tekkeni viis veel oma hea mitusada aastat edasi. Kusjuures selles keeles tekkisid siis sellised arengud, mida ei ole võimalik ette kujutada niimoodi, et need arengud ja muutused tekkisid kogu sellel tohutu laial territooriumil korraga. Ühes suunas vaid ikkagi need arengult pidid aset leidma ühes väiksemas piirkonnas ja alles hiljem sealt edasi ja laiali liikuma. Ja, ja nii ongi ka keeleteadlased juba varem arvanud seda, et see hilisläänemeresoome keel pidi kujunema lõuna pool Soome lahte. Noh siis tänapäeva Põhja-Eesti piirkonnas lõunaeesti keel oli eraldi liikunud juba varem. Kõige esimene eraldu ja läänemeresoome algkeeles arvatakse olevat lõunaeesti keel, nii et nemad liikusid juba varem kõrvale, natukene jäid reisimine sinna, kus nad olid Lõuna-Eestisse, Põhja-Läti, nii, võib-olla siia Pihkva Pihkvamaa kanti. Küll, aga nüüd need arengut, et või see keel, mis kujunes välja Põhja-Eestis see hilishiline, läänemeresoome algkeel, see pidi nüüd hakkama liikuma kuidagi selles Põhja-Eestist väljapoole, et jõuda Soome Karjalas jõuda Liivimaale. Ja siin me näeme seda protsessi sellisena pärast aja armise vahetust, juba sellest on arheoloogid ammu rääkinud, kuidas Põhja-Eestist hakkab kultuurimõjusid liikuma erinevates suundades. Need kultuurimõjud väljendavad siis ühesuguses kalme vormis ehk siis selles suures tüüpilisest tarandkalmed mis Põhja-Eestis just Virumaal välja kujuneb, aja armis alguses see levib, kes käis siis Lõuna-Eesti põhjaosani välja, aga mitte Lõuna-Eesti lõunaossa. Levib padjamaale sedasama kalmevorm levib üle lahe Soome Saaremaale. Nii et me näeme ehk siis seda, kuidas kultuurimõjud levivad Põhja-Eestis laiali igale poole ja võime oletada selle protsessi taga nii kultuuri nihet ruumis kui ka inimeste liikumist. Eks see on siis olnud tõenäoliselt selline põllumajanduslik püsiasustus, mis aega aegamisi on, on levinud siis laiemale ja ühtlasi viinud ka kultuuri kaasa ja levitanud kultuuri laiemale, kui see suudeti nagu liikuda. Skulptuur levis nagu märksa laiemalt kui füüsilised inimesed ise oleks üksi seda suutnud teha. Ja ja siis hilisemate arengute käigus omakorda siis need erinevate piirkondade vahel hakkasid tekkima keel erinevused ja nii hakkasidki kujunema välja lõpuks siis soome keel ja karjala keel ja liivi keel ja põhjaeesti keel. See kõik juhtus tegelikult enne suurt rahvasterännuaega Euroopas, see oli alles ees. Tähendab see algas, see algas siis enne see algas enne, mis algas siis esimestel sajanditel pärast istud, aga ka see protsess kestis oma tuhatkond aastat. Et kui me näeme seda esimest tulemist ida poolt siia saabumist umbes tuhandeaastase perioodi kestel, siis ka see hilisem, see hilise lääne hilisläänemeresoome laiali hardamine, kas see protsess kestis oma tuhatkond aastat? See ei olnud küll mingi vallutus. Me vaatame tarandkalmete leiumaterjali, siis ei ole rahumeelsemad pilti, seal on ainult ehted ja väiksed tööriistad ja muu pudi-padi ja keraamika ei ole mitte ühtegi relva, ei ole isegi suuremaid tööriistu kirveid. Nii et see oli enamalt jaolt rahumeelne protsess, kestis väga pikka aega, kuigi siis teatud rajamaadel, nagu näeme, lähme, vadja man näiteks, me näeme Põhja-Lätis, me näeme ka lõunapoolses Soomes halmetsasse pannakse relvi, nii et piirialadel ei olnud see protsess sugugi väga rahulik, alati et seal oli ikkagi see sõjakus oli oli ikkagi olulisel kohal ja, ja mistõttu siis pandiga relvi kalmetesse. Nii kui me oleme nüüd teada saanud, et meie ei tulnud siia mitte 5000 aastat tagasi, vaid 3000 aastat tagasi, umbes kas me oleme endiselt Euroopa üks vaiksemaid rahvaid. Ma arvan küll, et paiksemaid, sellepärast, et et aga kus siis neid veel veel vaiksemaid võiks leida, aga üldiselt on see küsimus selline suhteliselt keeruline vastata. Et mida tähendab paikne, kes siis nagu paikne on, inimesed ikka liiguvad, kusjuures on ka arheoloogilistest tõlgendustes selline muutuv muutuv teema olnud, et on perioode, kus väga palju rõhutatud tee rändamist migratsiooni tõid esikohal kõiki kultuurimuutusi seletati rahvaste rändamisena teel. Siis selle järele saabus periood, kus rõhutad jälle seda, et kui paiknemis kõik on olnud hästi, paiksed arengud igal pool, kõik puudused seletati siis kultuuri levimisena inimeselt inimesele, ilma et nad oleksid liikunud väga eriti täna. Vana DNA uurimus näitab seda. Rahvasteränded on olnud läbi aegade küllaltki olulisel kohal, kusjuures need ränded on ka erinevad. Küll on nad suuremad hõlmavad suuremaid rahvahulki aga samas individuaalset rännet ei pruugi üldse nagu materjalidest nähagi, teinekord kindlasti me ei näe seda arheolooge selles materjalis. Me võime näha seda geneetilises materjalis, sellepärast et piisab, piisab mõnest mõnest üksikust aktiivsest võimukast mehest tuvastada, liikuma ja geneetilised tulemused on teinekord üsna Eks ole näha. Kui selle jutu peale nüüd tagasi mõelda, siis ma tahaks veel küsida paari asja, et on räägitud ju ka seda, et meie keha on läänest, aga meie keel on idast. Et kuidas meie keha siis nüüd ikkagi läänestan. Jah, aga see käis kokku nüüd selle vana kammkeraamikateooriaga selle järgi siis kammkeraamika tuli idast, tõi siia soome-ugri keele aga nöörkeraamika kultuur, mis tuli siis läänes või õigemini lõunast. Et see tõi meile siis selle füüsilise kesta nii-öelda sellepärast et tegelikult tänased eestlased, meie naaberrahvad, sadaneme rohkem füüsilise väljanägemise poolest tõepoolest New Yorki roomikutega kui kangeraamikutega. Aga tegelikult Tänaste teadmiste valgusel ei ole sellisel ütlusel enam nagu põhja all. Sellepärast et nagu ma juba enne mainisin, ühesuguse füüsilise väljanägemisega olid inimesed siin küllaltki laialdaselt aladel Läänemerest kuni Moskva alla välja vähemalt. Ja see rahvas, kes tuli sealt ida poolt, oli samasuguse füüsis väljanägemisega nagu meie täna. Et täna enam ei saa seda niimoodi öelda, et meie keel ja vaim ja mõte on idast ja füüsis on läänest, et see lihtsalt ei pea paika lihtsalt puhtal kujul idast puhtal kujul idast, aga kuidas ta idas või itta sai, on jälle omaette küsimus. Siis sellepärast, et miks me nii ühesugused oleme, on põhimõtteliselt läheb ikkagi tagasi selle nöörkeraamika kultuuriaegadesse sellepärast et nõrge daamiks ka inimesed levisid väga laialdasel alal Musta mere steppides Kesk-Euroopa nii Põhja-Euroopa, nii, ja samamoodi sinna Volga ja Okaa aladeni välja. Et see on see kõik see vana nöörkeraamika põhi tegelikult, mis medi ühesuguseks on muutnud sellel alal kammkeraamikat oma selle mõnevõrra mongoli iidse väljanägemisega. Nemad on enne seda kihistust. Tulid enne seda ja on hääbunud, on muidugi jätnud mingisuguse oma jälje meisse kõigisse, aga nad on nagu hääbunud ja nende, et me ei ole pärinud ei oma füüsist ega oma mõtetega oma keelt. Aga kas see pädev veel, et me oleme baltlastega rohkem sarnased kui soomlastega nii, miks see siis nüüd õige on? Ja, ja see on õige just sellesama põhjusel, et me oleme koos tulnud sealt ida poolt oleme koos tuldud ja me oleme väga tihedalt ju koos elanud siin, nii nagu ma rääkisin, kindlustatud asuvatest alates on olnud segaasustus, siis on segased mingil ajal lõppenud, aga see, see geneetiline põhi oli siis juba nagu vormunud soomlastega niimoodi, et seal suuremalt jaolt on all vana põhi, mis võis, ja teine põhi, mille üheks esindajaks on saamid. Ja, ja see on see haru lääne uurali rahvastest, kes liik, kus siis hoopis teisi teid mööda põhjapoolsesse fenoskandjasse. Ta liikus kas juba natukene varem, kui tulid siia läänemeresoomlased, samal ajal ka hiljem ka nende ränded ja liikumised, nihkumised on kestnud aastasadu ja tuhandeid. Aga see on natukene teine materjal, geneetiline materjal. Ja täna soomlane on suurelt jaolt lihtsalt keelt vahetanud, soomlane võib niimoodi natukene piltlikult utreerides öelda, aga seda rahvas, kes tuli siit lõuna poolt väinad pidi Baltikumi ja Eesti kaudu jõudis Soomes nagu suhteliselt vähem. Küll kõik geneetikas on olemas, needsamad grupid, aga tähendab, on rõhuasetused, on teised. Et jah, selles mõttes soomlane sarnaneb, on natukene eraldi ja seal on ka siis seda rootsi mõju on tunduvalt rohkem hilisematest aegadest. Nii, aga meil on jälle lähemad seosed siis lätlaste leedulastega, naabritega ollakse ikka geneetiliselt sarnasemad kui siis kaugemate rahvastega, kuigi keeleliselt võib olla tegemist siis sugulastega. Nii päris algusesse veel korra tagasi tulla. Kas meis on Orilaste geeni rohkem kui eurooplastest ei saa olla ju, kui toimus kultuurikatkestus? Ma ei oska öelda, kas kas need rohkem on? Mingil määral vist on nende arvatakse, et nagu on nagu rohkem, aga ma ei ole siin ilmselt õige inimene konkreetset ja täpset vastust andma. Kultuurikatkestus küll, aga me tegime ka seda siis varasem rahvastik ei kadunud täielikult, neid on ikkagi alles. Ja kui higi, kivikirstkalmete rahvas, olles erinev nöörkeraamika protestija kammkeraamikute eest siis see, mille poolest nad neist kõvasti erinevaid, ongi see, et toimub nagu tagasiminek või, või see suund, kuhu poole see muutus on toimunud, on just nimelt läänepoolsed kütid, korilased esse, geneetilises pildiliselt millegipärast toimub nagu tagasi tagasiminek selles suunas. Mida see tähendab? Kuidas nendesse varasematesse teooriatesse suhtuda, kuidas suhtuda näiteks Harri Moora ja Lennart Mere propageeritud teooriasse, et me oleme 5000 aastat vanad, kui tähtis see oli omal ajal, kui tähtis on see teadlastele näiteks praegu olnud? Ma arvan, et kui see kammkeraamikateooria see 5000 aastat siin omal maal esmakordselt välja käidi kolmekümnendatel aastatel, siis oli see lihtsalt üks selline mõttearendus. Selle võib-olla ei olnud väga, väga suurt ja olulist tausta. Küll aga muutuste teooria oluliseks siis pärast seda, kui selle seda edasi arendati 56. aastal ilmus ju etnilise ajaloo kogumik, kus see teooria on siis oma suures täies hiilguses igatipidi ära põhjendatuna esitatud. Siis. Ma usun, et siin, viiekümnendatel, kuuekümnendatel ja pärast sedagi oli see tõesti väga olulisel kohal, sellepärast et andis nagu sellise kindlustunde inimestele, et näete, meie oleme siin elanud juba 5000 aastat ja kes teie, kes te siia nüüd olete alles tulnud piss, mis te siin, eks ole. Nii et selles mõttes oli see väga oluline ja kui 88. aastal kirjutati suveräänsusdeklaratsiooni, siis oli väga hea ja uhke, sina kirjutad, et meie oleme siin elanud juba 5000 aastat, eks ole kuni selle ajani välja. Nii et ma usun, et selles mõttes sel teoorial oli, oli suur tähtsus, sest iga rahvas vajab ju narratiivi oma juurte kohta, kust me tuleme. Aga sellega on selline lugu, et kui vanasti, kui kiviajal näiteks piisas, kui suguharu nõid ütles, kust oleme tulnud kas tulnud karust või põdrast või kobrast siis viimased 100 150 aastat, kui sellise temaatikaga tegeleb teadus siis Me vajame teaduslikku põhjendust, eks ole. Vajame teaduslikku põhjendust oma narratiivi üle, kust me oleme tulnud. Kui vana ta on, meie juured siin, sellel maal ja nii edasi. Kusjuures jah, et see peab olema tänapäeva teadus, seisa olla eilne teadvus. Ja siin praegu tuli meelde selline selline lugu, et kui siin Kalevi Wiik ja Ago Künnap ja siin sajandivahetusel propageeris siis seda nii-öelda jääajateooriat, mille kohaselt siis juba need kõige esimesed inimesed, kes siia pärast mandrijää sulamist tulid, rääkisid mingisuguseid uurali keeli. Siis see oli ka nagu teaduslik seletus ühisalguses, aga miks ta on tänapäeval kadunud teadlaste laualt, on see, et just nimelt, et see ei olnud tegelikult väga teaduslik seletusviis. Et sellega ei olnud nõus keeleteadlased kuidagimoodi nüüd täna veel lisaks geneetika on näidanud, et meil on olnud kogu Euroopas, siis ma mõtlesin praegu hea mitu täielikku geneetilist katkestus siin vahepeal ja, ja meie aladel siis samuti. Et see ei saa lihtsalt, mida kuidagi paika pidada. Kuigi ütleme arheoloogilises mõttes see, et asustus on olnud järjepidev, siis esimestest elanikest alates see on küll nagu paikapidav selles mõttes, et arheoloog mõtleb asustuse järjepidevuse all midagi muudkui mõtleb järjepidevuse all siis keeleteadlane või geneetik. Nii et arheoloogilised näeme jah, seda, kuidas asustus on olnud järjepidev. Aga, ja kultuuriliselt ja geneetiliselt siin on olnud terve rida katkestusi. No Lennart Meri, tema oli väga hea sulega, tema ju kirjutas selle väga populaarseks selle kammkeraamikateooria ja jumala eest, et see oli tol ajal igati põhjendatud teaduslik teooria. Kui meil Eestis jõuti selleni 35. aastal ja arendati edasi 50.-te keskel, siis Soomes näiteks jõuti seesuguste nagu tõekspidamistele alles 1980. aastal. Ja pärast seda muidugi toimusid teistsuguseid arenguid. Korraks võttis kammkeraamikateooria nagu omaks ka sealt põhja pool Soome lahte aga siis tulid juba teistsuguseid teooriaid, teistsugused mõtted, et see väga kaua seal ei kestnud, aga nad väga pikka aega ei tahtnud sellesse uskuda. Soome-ugri laste juured Läänemeremaades pärinevad juba kammkeraamikaaegadest. Aga Lennart Meri jah, salle talle omase terava sulega, tema kirjutas väga, väga populaarseks selle kammkeraamikateooria. Kuidas me oleme 5000 aastat tagasi tulnud, kuigi tal on vahel siin-seal mõni selline väga huvitav iroonil lause sedasama meie ida ja lääne päritolu kohta, et meie, meie mõtted on pärit idast ja keel on pärit idast ja keha on pärit läänest. Ja siis aga siin ta järgi kirjutas ta sellise ilusa lauset. Seda lihtne öelda, aga keeruline omaks võtta. Ja mina ei ole siiamaani aru saanud, kas ta mõtles, et seda on keeruline omaks võtta, sellepärast et raske uskuda sellise asja võimalikkusesse või, või mis ta sõbratsiaga mõttes. Tulen, millal me tulime, millal kohale jõudsime. Tähtis on Lennart merelikult mõeldes, siin me nüüd oleme. See on tähtis Lennart Mere suureks kirjutatud hüpoteesist meie tulemisest 5000 aastat tagasi ja sellest, miks on selge, et me oleme siin kõigest 3000 aastat olnud, rääkis arheoloog akadeemik Valter Lang. Saate toimetaja on Piret Kriivan ja sõna saab Lennart Meri ise. 1978. aastal, kui hõbevalge oli juba ilmunud, käis ajakirjanik Peeter Hein Lennart merel külas. No siin vist ei ole vaja palju sõnu kulutada, et tõestada seda lihtsalt tõde, et et huvi teaduse saavutuste ja ka teaduse möödalaskmiste vastu on igas inimeses olemas. Ja kummaline on see, et et ilukirjandus on mõnevõrra maha jäänud, see tähendab, et mitte oma tundelaadilt oma tundelaadilt, võtkem kasvõi Mati Undi reageerib väga täpselt sellele, aga aga me ikka veel ei oska teaduslikku mõtlemisprotsessi modelleerida ilukirjanduses. Senikaua kui me seda ei oska asutamisdokumentaalkirjandust. Sest lugeja huvi teaduse vastu ükskõik siis, kas ta astuvad läbi ukse või läbi akna, tema et on kaheldamata. Ma ei ole endale kunagi seadnud eesmärgiks teaduslikult kirjutada. Mu eesmärk on kirjutades vastata Nendele oletatavatele küsimustele mida lugejad esitavad. Aga Ma teen seda teisiti kui teadlane. Kui me ennist rääkisime Siberist ja sellest, et seal informatsiooni vertikaalne ja horisontaalne liikumine on selgesti jälgitav siis hõbevalge kohta võiks öelda nii, et see on vertikaalne reisikiri. Ma tõepoolest ei lahkunud siin toas, kus me praegu seda juttu ajame. Aga ometi on tal ikkagi traditsioonilise reisikirjaga palju rohkem ühist kui kuid tõsiteadusliku uurimusega. Seda ma tahaksin veel kord rõhutada kasvõi juba oma lugupidamisest teadlaste vastu. Kas film Linnutee tuuled jäi nüüd vaheetapiks või kujutab see teatud suunamuutust üldse? Tänapäeva kirjanik. Peab oskama, kirjutab pliiatsiga pastakaga kirjutasmasinaga ja filmikaameraga. Ja arvatavasti oleks päris hea, kui me oskaksime käsitada ka väikesi taskumagnetofon asest. Kui palju me kohtame huvitavaid inimesi niisuguste spontaanselt juttudega, mida me mitte kuidagi hiljem Esuda, samas värskuses ja spontaansust taastada. Nii et ma ei näe siin erilist vastuolu, mõistagi peale selle et filmid kokku kleepida ja raamatut kokku kirjutada, on kaks, nii võrratul vastandlikku maailma, et et filmi tehes hakkad kirjandust jälle armastan. Ajakirjandust tehes hakkad filmi igatsema. Ja, ja kokkuvõttes ma usun, et, et see tuleb pri inimesele kasuks. Sinna juurde tuleks veel õppida autojuhtimist. Ja et kolm kuud, vaid 30. aastat, sest see On üks kunst, mida hakkasin liiga hilja õppima, aga ma tahan endas ärkvel hoida seda teadmist, nagu ütles üks mu sõber, et see on kunst, mida saab järgmisel päeval alati paremini teha kui eelmisel. Ja tuleks õppida ka lennukijuhtimist ja igasuguseid muid asju, milleks võib-olla on tõepoolest natukene liiga hilja, aga aga suruga endasse pessimistlik teadmine maha ja ja uksed on avatud. Rääkis Lennart Meri 1978. aastal kuulmiseni.