Lennuk läheneb Moskvale reisilennuk, kuid reisijateta, sest sooritab katselendu. Komandör palub raadio teel maandumiseks luba. Tulev lennuk sai maandumisloa. Selle komandör Coqinaki kuuleb viu pärast lendurikiivri kõrvaklappides. Dispetšer on segaduses. Alles lähenes lennuk idast, nüüd juba lõunast, kuid annab siiski ka Kiievist saabujale maandumisloa. Aga samas kordub eetris lenduri palve. Kannatus, mida see tähendab? Kords Sverdlovski, Stzis, Kiievist nüüd Leningradist, kes on see korrarikkuja eetris? Kahe kostis aga eetris rahustav vastus. Korda ei riku keegi. Vennad pöörduvad tagasi baasi. Neid oli lennuväes viis venda. Vladimir Kakinake Kahekordne, Nõukogude Liidu kangelane, teeneline katselendur, katsetanud kõiki konstruktori, Ljušini lennukeid. Rahvusvahelise lennundusföderatsiooni aupresident Konstantin Kakinaki kõneleja. Osa võtnud suurest isamaasõjast ja õhulahingutest jaapani agressorite vastu Hiina kohal 1939 40. Paabel Kakinaki lendas pardainsenerina vanema venna Vladimiri katselendudel. Aleksander Kakinaki sõjalendur langes kangelasena Läänerindel juulis 1941, Valentin Kakinaki sõjalendur autasud arvukate lahinglendude eest suures isamaasõjas. Pärast sõda, katselendur hukkus lennuki katsetamisel 1956. Kus olete varem kuulnud nime Coqinaki? Mina lugesin seda esmakordselt esimesel nõukogude aastal ilmunud raamatus kõrguste vallutajad mida trükiti tookord kõigest 2500 eksemplari ning millest üks on imekombel läbi sõdade, minu raamatukogus säilinud. 21. novembril 1935 oli Moskva aerodroomil kärarikas. Lumi oli tulnud äsja maha ja seejärel läinud äkki külmaks. Taevas oli selge õhkuri muutunud kristallpuhtaks. Pärast paljusid sajusaid päevi rutati head ilma kasutama. Iga minut tõusis ja maandus kümneid lennukeid. Pärast lõunat tõusis aerodroomilt väike üheistmeline hävitaja. Kohe pärast tartimist asusta järsult tõusma. Lennuki mootor Lauris heledasti töötades täie gaasiga. Ärritaja oli varsti jõudnud nii kõrgele, et muutus peaaegu nähtamatuks punktiks. Siis kadus seegi. Seejärel ilmus kõrgele sinetusse hele hõbedane jooneke. Stratosfääri kohutavas külmas tihenesid ja moodustasid mootoritegevusest tekkinud veeaurud kerge kunstlikku pilve, mis liugleb lennuki järel. Koki, ronib kõrgele, lausus üks jälgi. Hästi. Huvitav, kas kõrgemale, kui eile? Nii hüüavad seltsimehed Vladimir konstantiinavitš Coqinacket kartmatud lendurit katsetajat. Vaevalt õnnestub tal kõrgemale tõusta, vastas vaatlejate hulgast arst. Eile tõusis ta 13 kilomeetri kõrgusele. Inimese organism peab kõrgemal vaevalt vastu, isegi mitte hapniku abil. Coqinadki lennuki mootor Vaikeseki valge jooneke taeval kadus. Jälgijad sattusid ärevusse. Mis on juhtunud? Ei midagi kohutavat, rahustas neid lennukitehase direktor. Coqinaki kavatseb tõusta nii kaua, kuni jätkub bensiini ja siis mootorita alla liuelda. Tõepoolest ilmuski ärritaja ülal nähtavale laskudes spiraalselt alla. Mõne minuti pärast kihutas ta korra üle aerodroomi ja maandus seis. Sellest ronis mehaaniku abil välja. Nahkülikonda mähkunud lendur sirutas end, kehitas laiu õlgu, lükkas lendurimütsi kuklasse, jahmis mõnuldest täie rinnaga õhku. Järgmisel päeval teatas komisjon. Lendur katsetaja Vladimir Coqinaki tõusis ühe istmelisel lennukil 21. novembril 1935. aastal 14750 meetri kõrgusele ületades järelikult kõrguslennu maailmarekordi, mille püstitas 1934. aastal lendur tonati. Istun nüüd selle mehega silm silma vastu, tema moskva kodus. Massiivne kirjutuslaud, meie vahel täis lennundusalaseid, ajakirju ja teoseid. Kapipealne nagu väike aerodroom, lennukimudelid kõige moodsamad sinivälja. Läbi ukseprao paistab esik, kunagist kuld pagunitega, kindrali sinel. Madal ja rahulik bass veeretab mälestusi läinud aegadest, mil väike kahepinnaline tõusis äärelinna aerodroomilt. Sellelt samalt, mis on jäänud suurlinnamajade varju ja kus praegu asub Moskva lennuKakson. Itaallane tonati oli väitnud, et temast kõrgemale ei lenda enam keegi. See on inimvõimete piir. Coqinaki lõi teda 300 meetriga. Coqinaki käes on tänini viimane kõrgus, milleni suudeti lennata lahtises kabiinis. Kõrgemale on tõusnud ainult skafandris. See oli meie esimene rekord, mis paraku jäi kinnitamata, meenutab Vladimir Coqinaki sest Nõukogude Liit ei kuulunud rahvusvahelisse lennundusföderatsiooni. Kuid varsti asuti rekordeid ründama ja üksnes kõneleja nimele kinnitati neid 20. See oli Nõukogude lennutehnika tormilise arenguaeg. See oli julgete meeste aeg. No nii. See oli aeg, mil prooviti uusi lennukeid ja otsiti uusi lennutrasse. Skalov ja kromov lendasid üle põhjapoolse Ameerikasse Coqinakivalis tulevikku silmas pidades kõige kindlama ja lühema tee kahe kontinendi vahel ning maandus Kanadas. Praegu kasutavad tema trassi kõik reisilennukid. See oli aeg, mil muu maailm hakkas märkama ka viisnurk. Need poisid kasvasid Novorossiiski linnas, raudtee, lase lasterikkas peres. Sadamalinna lapsed unistavad meremehe elust, neid kutsub kaugete maade, merede ja ookeanide romantika. Nii tahtsid ka kõikokinaki poisid saada kapteniks või vähemalt tüürimeheks. Konstantin Vladimir sõitsid mõlemad mitu aastat merd. Aga sedamööda, kuidas avardus silmaring hakkas köitma uus arenev ala lennuasjandus, kuhu vajati hakkajaid, noori. Vanem vend Vladimir astust lennukooli 1927. Kaks aastat hiljem kinnitas õppelennukiistmel rihmad ka Konstantin. See oli primitiivne puu, üks mida põrandast tsaarivalitsus ei ühtki lennukitehast, ei ühtki konstruktsiooni bürood. Riik vajas õhujõudude ja õhujõud vajasid taiplik tehnikahuvilisi noori. Komsomoli lähetuskirjaga tuli lennuekkega Konstantin Coqinaki. Sellel kui kõneleja 60 aasta kohta erakordselt elav ja energiline seletab oma esimesest lennust hakkabki televiisor näitama lennukeid. Juhust tuleb mõnikord appi ja seekord ilmus ta ekraanil maanduva reaktiivhävitaja näol Mikk, 21. See on ju minu luigelaul, ütleb Konstantin kostantiinovitš. Viimane lennuk, mida ta katsetas. Sellel lennukil, püstitas ta 1960. aastal absoluutse maailmarekordi saavutades tolle aja kohta väga suure kiiruse. Fay diplom ripub praegu seinal. Kui palju rekordeid on nõukogude lennusportlaste nimel? Täpsed andmed leiduvad muidugi rahvusvahelise lennundusföderatsiooni tabelites. Kuid Vladimir Coqinaki on ju olnud kolm tähtaega järjest selle organisatsiooni president ja praegu aupresident. Soovi korral võiks tema vastus olla rohkem kui ammendav. Rekordite arv on viimasel ajal tunduvalt suurenenud. Peetakse ju eriarvestust, mootorlennus, purilennus, mudellennus, langevarjuspordis, lisage veel helikopterid ja rakett, lennukid. Ning mõtelge veel kord küsimus üle. Nõukogude liidule kuulub palju rekordeid. Kõiki loetleda oleks lihtsalt võimatu. Lenduri elus oli aeg, kus kõik see, mis kantakse rekorditabelisse kiirus, kõrgus, lennu kaugus otsustas hoopis tähtsama võidu või kaotuse. Laini. Sõja-aastail võttis kõigis rindelõikudes lahinguoperatsioonidest osa Iljuštšenko ründelennuk ilgaks. Selle katseteks oli Vladimir Coqinaki. Te ei tea, kuidas lendurid neid nõudsid ja palju neid toodeti? 41000. Miks ta lenduritele meeldis? Tugeva relvastuse ja tugeva soomuskate pärast. See lendav tank tuli ikka puhtalt läbi, et külvata siis vaenlane üle pommide, reaktiivmürskude ja pardakahurite tulega. Ühtki teist lennukitüüpi ei ehitatud säärasel hulgal. Kindral astub järgmise lennukimudeli juurde. Vladimir Kakinaki katsetas ka sama konstruktori teist lennukit Iljuštšenko neli. See tüüp kujunes Nõukogude õhujõudude põhiliseks pommituslennukiks suures isamaasõjas. Niisiis, illushin neli käis juba 41. Berliini pommitamas Saaremaalt. Ja mis sest enam salata, Saaremaale saadeti kõrgema ülemjuhatuse eriülesandega Vladimir Coqinadki. Tallinn oli sel ajal juba ära lõigatud Wehrmachti liikumas Leningradi peale. Coqinaki lendas hävitajal üle rinde ning maandus õnnelikult Saaremaal, kus vajati tema kogemusi ja oskusi, et suurendada lennukite pommilaadungit. Niisugune pakiline asi tõi teda esmakordselt Eestisse. Ainult et teispool Irbeni väina istusid sakslased. Ringi vaatamiseks ei olnud mahti. Kaheksandal augustil startisid Saaremaalt polkovnik prioProzenski pommitajat Berliini peale. Nõnda tähistati tookord lennuväepäeva. Öine rünnak tuli fašistide pealinnale täiesti ootamatult. Esialgu peeti seda inglaste tööks. Hiljem otsiti Nõukogude kaugpommitajaid ka Saaremaalt, kuid tulemusteta. Umbes samal ajal kirjutas kusagil läänerinde kohal oma kontosse esimese õhuvõidu teine vend Konstantin. Konstantin Coqinaki lenduri staaž on 36 aastat, sellest katselendurina kolm 10. aastani. Lennutunde ei loeta hävituslenduril kunagi eriti palju kokku, kuid maandumisi on aukartust äratav arv. 11000. Lendurid räägivad ikka, et hea on, kui on sama palju maandumisi, kui on õhkutõusmise ja siis ei tarvitse jalamehena tagasi tulla. Aga on sedagi ette tulnud. 36 aastat on pikk aeg. Isegi tänaval käies inimene komistab teinekord, mis siis rääkida katselenduri tööst või lahingulendudest? Tänaval ei komista inimene alati oma süü pärast, võib leiduda muidki põhjusi. Samuti on lukuga katse lenduriga. Kartuli katsetada uut süsteemi juhtimisseadmeid. Kui mõõteriistadest mõni streigib, võib lendur maanduda ütleb mootor, üles, saab planeerida ja maandada. Kui aga juhtimisseadmeid ei kuulasena, on lendur abitu. Ei küsi roolirikke korral autogi, kas ees on sein või post või inimesed sõidab, kuidas juhtub. Lennukis on mitu korda hullem, ei saa ju teist pilve peal peatada, et viga otsida. Tookord siis juhtimisseadmeid katsetades kaotas lennuki juhitavuse ja tegi, mis ise tahtis. Lihtne öelda, tegi, mis tahtis. Aga kõrgust ei olnud kuigi palju. Kui midagi juhtub, igatseb lendur ikka olla kõrgemal, et jätkuks aega midagi ette võtta. Tegelikult ei ole lugu nii, nagu räägitakse. Ema omalendurist poega õpetanud olevat saabujabki, lenda tasemeni madalamalt. Peaasi, et oleks alati kõrgust, et jõuaks üht või teist võimalust proovida, jõuaks kuidagi olukorrast välja rabelda. Konstantin Coqinaki oli 300 meetri kõrgusel ülehelikiiruse lendava hävitaja juhitavuse kaotanud lennukil. Nüüd pidi kõvasti õnne olema. Masin sai tugevasti kannatada. Lendur sai ka pisut kannatada, kui uskuda rääkija sõnu. Igatahes omal jõul ta lennukist välja ei roninud. Ja ta võis konstruktoritel jutustada, mis kõik juhtus. Viga leiti, kõrvaldati ja katsetatud süsteem juurutati ning teenik tõrkumatult tänapäevani kõiki teisi lendureid. Mulje jääb mõistatuseks, kuidas saab nyyd tõsisest nii mehisest nii ohtlikust tööst rääkida, nõnda muretult, pooleldi nagu naljatoonil. Aga võib-olla mõistab meest paremini, Alexandra Aleksejev, nahk, katselenduri elukaaslane, kes tuli meie juttu kuulama. Tema pärast loobus tookord kostantincossantinovitši igatahes pakutud haiglavoodist. Probleem oli, kuidas koju tulla, pea ja käed üleni sidemeis, mida sa kodustele ütled. Lendude vaheajal mängiti tavaliselt võrkpalli ja naine seda teadis. Uksele oligi siis tema esimene küsimus, mis on juhtunud? Sai Luisatud palliplatsil, läks kehvasti, lõin pea ära. Naine muidugi ei uskunud, küsis ainult, kas olid ise süüdi ja rohkem küsimusi ei esitanud. Konstantin Konstantin hoitš tunnistas, et naine oli tõeline sõber, kes sel hetkel muretses vaid vastutuse pärast kes ei hakanud ülearu pärima, mis või kuidas aitas vaid kannatanu voodisse ja hakkas tohterdama. Niisugune teineteise mõistmine on loomulik tugevas perekonnas. Kuid Alexandra Aleksejev, Nalja Konstantin kastantiinovitšill on ka selja taga ei rohkem ega vähem kui 38 aastat ühiselt elatud elu. Et nad juba viis aastat varem head sõbrad olid. See on perekonnasaladus, ütleb Konstantin kastatinaks. Muide, ka poja nimi on Konstantin kaasantiinovitš. Jaga pojapoja nimi on Konstantin kastantiinovitš. Ka isa nimi oli Konstantin kastantiinovitš. Kõigile, kes on ette heitnud fantaasiapuudust, vastab katselendur Konstantin Konstantin ois sõnadega. Teate on olnud igasuguseid kuningate, Carlyde ja luide dünastiaid. Miks ei võiks meie töörahva riigis olla ka üks proletaarne, kostantiinide dünastia, Coqinakide dünastia? Missuguseid omadusi tuleks inimese juures hinnata kõige kõrgemalt? Vladimir Coqinaki? Poisikesest peale oli minu mehe ideaaliks Jack Landry mehe tüüp. Mees peab olema tahtejõu, mehelikkuse tugevuse ja taiplikkuse kontsentraat. Jack, Londoni mehe tüüp imponeerib mulle täielikult. Missuguseid omadusi tuleks inimese juures hinnata kõige kõrgemalt? Konstantin Coqinaki? Kõige tähtsam inimene peab olema täisväärtuslik. Mis mõttes? Inimene peab armastama oma kodumaad? Inimene peab jääma truuks oma rahvale. Inimesel peabki julgust olema, ei tohi olla argpüks. Inimene peab olema hea sõber ja hea perekonnainimene. Niisugune on nõukogude inimene.