Kui kogu rahvas Esimestel sõjapäevadel oli Hitleri propagandaminister Joseph Goebbels valmis ükskõik kellega käsi kokku lööma, et sõda ei kesta kaheksa nädalat nagu varem planeeritud, vaid Venemaaga tullakse kuue nädalaga toime. Täna 40 aastat tagasi jäi juba viis nädalat sõja algusest selja taha ja algas kuues kuid polnud märkigi sellest, et peatselt tuleb Leningradi palee väljakul ja Moskvas punasel väljakul hitlerlaste võiduparaad milleks Berliinis juba usinalt kutsekaarte trükiti. Leidsime mõni hetk saksamaavägede kindralstaabi ülema Franz Halderi sõjapäevikut milles on päev päeva järel kirjas kõik tähtsamad rinde sündmused, olukorra hinnangud, kõnelused füüreri ja kõrgemate sõjaväejuhtidega. 26. juulil 1941 hindas Halder olukorda nii. Vastane leidis taas jõudu oma vägede ümberpiiramise vältimiseks. Ühelt poolt on tegemist vasturünnakutega meie seitsmeteistkümnenda armee vägedele, teiselt poolt aga suure kunstiga viia oma väed ära ümberpiiramise ohtlikest piirkondadest ning paisata need autode ja raudteeabiga mujale. Meie väed seovad energiliselt vastase 20 kuuendat armeed vastase viies armee grupeerib oma peajõude ümber itta. Vastane eemaldub gruppimite paremast tiivast, paisates nähtavasti senini koomeli piirkonnas paiknenud väed roslavus Smolenski maanteele. Jelnia juures jätkab vastane pidevaid rünnakuid idas, tuues lahingusse värskeid diviisi tankiväeosi. Armeegrupp Nord. Suur arv vaenlase väikeseks avaldab visa vastupanu meie vägede liikumisele armeegrupi lõunatiival mõlemal pool ilmeni järve. Mansteini korpus liigub edasi aeglaselt, ületades üliraskeid maastikutingimusi. Peipsi järvest läänes piiravad meie väed vastas Tartu piirkonnas. Üldiselt tuleb märkida vastase kaitse aktiviseerumist ja tema suurenenud oskust kasutada tanke ja õhujõude. Lisaks meie luure välja selgitatud 15-le värskele diviisile saabusso rindele veel 10 uut vastaseid. Niimoodi hindas 40 aastat tagasi olukorda vaenlase kindral ridade vahelt välja. Rahutus. Jah, juba nädalaid polnud füürer rahul oma väejuhtidega. Liiga visalt tuli edu liiga paljude inimeste ja sõjamasinate hinnaga suutsid fašistid edasi liikuda. Kuid olid lood vaenlase leeris. Kuidas olid? Endiselt oli olukord punaarmeele äärmiselt raske. Vaenlase ülekaal oli paljudes rindelõikudes ikkagi masendav. Kuigi Nõukogude väed olid Smolenski Mogiljovi ja Bobruski alla andnud vaenlasele tugevaid lööke ei suudetud tema jõude esialgu kuskil pikemalt peatada. Hinnates olukorda, kirjutas Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov oma sõjamälestustes. Meie kaitse nõrkus oli eeskätt selles, et me ei suutnud tagada selle sügavateželoneerimist. Kiirete maastikuveokite puudumise tõttu ei saanud väeosad ulatuslikult manööverdada suurtükiväega, et õigel ajal aidata tagasi lüüa vaenlase tankirünnakuid. Rinneteley armeedes oli jäänud vähe tankikoondisi. Ometi oli kuu ajaga nii palju muutunud, et vaenlasel ei jätkunud enam jõudu kõikides suundades ühesugust survet avaldada. Pärast kõhklusi oli Hitlerlik väejuhatus 30. juulil sunnitud katkestama armee b, mitte pealetungi Moskvale ja keskenduma tähelepanutiibadele. Kuu ajaga oli meie maa tagalas ära tehtud tohutu töö. Rööbiti tööstusettevõtete töö ümberkorraldamisega. Vastavalt sõjaaja nõuetele tuli evakueerida itta tuhanded ettevõtted vaenlase ohustatud aladelt. Need tulid uutes asupaikades viivitamatult käiku lasta. Nimetame vaid ühe arvu. Viie esimese sõjakuuga veeti meie maa kaugematesse piirkondadesse ligikaudu poolteist miljonit vagunit, veoseid peamiselt masinaid, seadmeid ja materjale. Loomulikult oli see kõik seotud mõõtmatu eneseületamisega sest puudus oli vagunitest, raudteed olid äärmiselt ülekoormatud, ei jätkunud spetsialiste. Kuid ettevõtted tulid käiku lasta ja seda tehti paljudel juhtidel lausa lageda taeva all. Rinne vajas tanke, suurtükke ja sõjamoona. Iga võidetud tund tähendas väga palju. Olukord Eestis juulist 1941 kuu alguses lõikas rindejoon meie vabariigi kaheks. Sellest joonest lõuna pool möllas fašistlik terror. Juba olid omandanud oma kohutava maine niisugused paigad nagu näituseväljak Tartus, petjaid Pärnus ja veel muud, kus piinati sadu ausaid ja süütuid inimesi. Oma viha välja valades ja kätte makstes korraldasid eesti kodanlikud natsionalistid massilisi mahalaskmisi. Rindejoonest põhja pool asuv ala, nagu väidavad Sõjaajaloolased, ei olnud juuli lõpus mitte ainult rinde tagala, vaid juba armee otsene tagala. Üldse aga oli rindejoon Eestis kaunis suhteline mõiste, eraldades vaid tegevarmeede positsioone. Tegelikult Ta oli rindejoon kõikjal. 1940. aasta revolutsiooni sündmusi pea kaotanud kodanlus ei olnud loobunud oma plaanidest kukutada Nõukogude võim. Hitlerlaste abiga loodeti oma kaotatud positsioonid tagasi saada. Seepärast algas ka sõja alguses kohe kodanluse leeris jõudude organiseerumine pandiitlikeks rühmitusteks, kes püüdsid õõnestada Nõukogude tagalat, hävitada Nõukogude aktiviste ning külvata kuulujutte ja paanikat. Otseseks toeks. Nendel olid vaenlase organiseeritud diversioonigrupid, millest suurim, Soomes ette valmistatud Erna grupp paisati neljas osas Põhja-Eestisse. Seda gruppi juhtisid endised kodanliku armee ohvitserid, kurg Kristjan ja teised. Kodanlike natsionalistide roimalik tegevus ei saanud leida rahva hulgas poolehoidu. Võib kindlalt öelda, et rahva enamus toetas nõukogude võimu ja aitas energiliselt kaasa kaitse organiseerimisele. Kui algas rahva kaitseväe moodustamine, astusid sajad inimesed vabatahtlikult hävituspataljonide ridadesse. Need pataljonid loodi kõigis maakondades ja vabariigi pealinnas. Tallinnas. 29. juunil toimunud Tallinna kommunistide mobilsatsiooniga kokku tulnud koondati algul ühte pataljoni kuid varsti suunati nad mitmele poole maakondadesse näiteks Pärnu ja Viljandimaale sealsete rahva kaitseväe üksuste tugevdamiseks. Mõeldud esialgu võitluseks bandiitide ja diversantidega langesid hävituspataljonide õlgadele peatselt hoopiski suuremad ülesanded. Tänases saates on meil mõned leheküljed Viljandi hävituspataljoni päevikust meenutab erupolkovnik Ilmar Paul, kes koos teiste kommunistidega suunati Tallinnast Viljandisse. Esimene lehekülg. Eestis hitlerlased jõudsid seitsmendal ka meie ei teadnud täpselt, kust ta on, aga igatahes järgmisel päeval. Hommikul oli määratud Viljandi pataljonile ümberasumine Põhja-Viljandimaale. Esialgu Põltsamaale. Oli varahommik seitsmendal või kaheksanda juuli hommik pataljon juba veidi istudes masinatele. Kapten Pasternak oli aga vahepeal kutsutud Viljandisse saabunud 22. motoriseeritud laskurdiviisi komandöri juurde ja tuli sealt tagasi. Kolmandal ruudul tuli minna Viljandi lennuväljale. Olukord oli nimelt selline, et lihtsalt vägesid oli vähe. Ei jätkunud pidevaks rindeks. Tiivad olid Viljandil taandunud diviisi lahtised jää nii palutigi, et lennuväljalt kuni jaamani seda lõiku asus kaitsma hävituspataljoni üks roodudest selle ülesandega äigi positsioonidele asutatud angaari ja Viljandi jaama vahel tikuvad selja taha. Punaarmee üksused olid tegelikult siis järve lõunanurga juures, seal olid laod. Meist vasakule jäid. Teine rood läks kusagile järve teise poole külge, seal rinnet ka hoidma. See oli esimene lahing muidugi selles nagu ennast kontrollisid. Et kas tuled komandörina, saad hakkama asjaga. Meil tuli lahingu käigus positsiooni vahetada, tuli tagasi tõmmata esialgsed positsent, paarsada meetrit lihtsalt klientiitult saada, ma eespool mäletan seda. Seal eriti paistsid silma Richard pakas raskekuulipildujaga kergekuulipilduja Egon Bristol. Kahjuks, Egon Bristoli, meie kaotasime selles lahingus tema yht rünnakut tõrjudes kergekuulipilduja juures vaenlase kuulist varises kriitiline moment, selles lahingus saabus õhtul vaenlane. Ülekaal tuli juurde, hakkas tungima paremalt poolt, meile selja taha. Tungis juba jaama juurde, tuli hakkas tulema selja tagant, vaat siis tekkiski see moment, kus eest on vaenlane sinust paarisaja meetri kaugusel. Näed seda musta surma seal ees külje peal. Aga tead, ülesanne on ja teadke, mille eest võitlev tekkis mulje, et nüüd nähtavasti meie siin tuleb neil vist anda oma osa suures sõjas. Ja teate siis sel momendil, kui järsku hakkab selja tagant kostma hulga tervat jääl. Viies polk saatis oma väikese varu ühe Raadu vasturünnakule, see tuli üle meie lahingukordade ja hitlerlased leegi Viljandi järve sinna lõppu välja teete, sellest lahingust on kaasa võetud see teadmine. See, mis meid andis kogu sõja aja häbi, et meie selles sõjas olen väikerahva seal nii palju üksi meie jõud ja kollektiivselt me saavutame. Vaat siinseid rahvaste sõpruslipp tõsteti selles lahingus juba kõrgel ja teine moment, kommunistid olid seal selles lahingus, ütleme esirinnas, kapten Pasternak vist päris teadlikult selle pani meid siis hiljem. Tänu sellele said needsamad mehed olla tõesti eeskujuks teistele kogu pataljoni võitlejat. Teine lehekülg Viljandi hävituspataljoni võitlus päevikust Viljandi hävituspataljoni üks edukamaid lahinguid oli lahing Põltsamaal 12. 13. juulil. Olukord oli kujunenud tollal järgmiseks Põltsamaa kui tähtis eesti sõlmpunkt oli siiski kaitstud Bidenilt ühe punaarmee Roduga ja sellepärast, et see oli tegelikult kahe korpuse vahekoht, 10. korpus ei, lääne poole ida poole jäi siis 11. korpus Emajõe joonele põhiliselt. Ja 12. hommikul rood, kes seal oli. Raskusele lahingusse muidugi ei võinud seda vastu pidada, kuid siiski suutis püsida veel positsioonidel. Aga armee saatis hävituspataljoni seisiment Orpheus Roosna-Allikul Järvamaal kiirkäsu motoriseeritud me olime sõita Põltsamaale asude Põldsema kaitsele, alarmi korraseid pataljon ratastele ja hakkasime sõitma Põltsamaal kuus kilomeetrit Põltsamaast põhja pool. Siin Mõhk küla kohal enne Põldsamad kapten Pasternak pidas pataljoni kinni. Kolmas rood oli esimene. Ja andis käsu täiskäiguga Põltsamaale ja tegutseda nii, nagu olukord nõuab, sest ei olnud meil kellelgi selge, mis seal on neil Pasternaki lega Mil, teistel. Ja nii asusimegi Mõhk külas sõitma. Kuni Põltsamaal, siis kui olime juba siin, Kuningamägi jääb vasakule, jääb veinivabriku lähedal, hakkasime jõudma teeristi lähedale, hakkasid tulema tuul, kuulid ülevalt mäelt. Jalastasime tuli masinatelt maha kusagil veinivabriku rajal, seal pood oli selle lähedal ja ühesõnaga, nagu käigult, otsekohe läksime rünnakule. Lasin äärepealsel linnaäärsel majade vahel sina hitlerlased tunginud selleks lähivõitluseks. Sealt me lõime nad välja, kui me jõudsime siia majadest juba ees oli surnuaed paistis selle surnuaia lähenemiselt, siis oli selgelt üle lageda nähed. Pasternak kogu pataljoni jõududega asub piki kuningaväge jumaga ründab vaenlast. Nõnda hitlerlased leid nagu kahel boot haaratuks. Ja kui me jõudsime siis kuningamäele, siis ees avaneb vaade neli, viis kilomeetrit lagedat. Vot selle lagedal veel tegelikult sihitel pataljon puruks. Lühidalt. Me saime oma kümmekond mootorratast. Saime 50 jalgratast, saime, tankid, jäid põlema, lahinguväljale suurtükid. Õhtul mindi jälitama vaenlast vilkuni võisikuni laia ja Põltsamaa trassil. Lahingu tulemus oli muidugi väga oluline. Tähtis teederist jäi meie kätte veel 10-ks päevaks. Hitlerlased katsusid küll teda viivate, kuid enne, kui nad ei toonud juurde 250 neljandat diviisi. Enne seda nemad enam Põldsamat kätte ei saanud. See oli juba 20 diisel. Sisult sama kaalukaid lehekülgi leidub kõigi hävituspataljonide võitlus päevikust. Mõnega neist teeme tutvust meie edaspidistes saadetes. 1941. aasta juulis trükiti Berliinis paljudes keeltes sealhulgas ka eesti keeles heale paberile rohkete sügavtrüki piltidega väljaanne Victoria number üks. Ülistamaks fašistlike sõjarite võite 1941. aasta esimesel poolel. Mida sellest siis lugeda pakub? Balkani sõjakäik kestis ainult kolm nädalat, mille jooksul löödi rivist välja Jugoslaavia Kreeka. Viie kuuga uputas Saksa merevägi üks miljon 471000 brutoregistertonni laevaruumi. Võrdluseks sama laadimisruum kaubarongis võrduks rongiga Hamburgist salonikeni. Inglismaa vastu korraldati 30 suur õhurünnakut, nendest 12 Londonile. Inglise õhuvägi kaotas nelja kuuga 441 lennukit, nendest 72 hävitati maapinnal. Saksa kaotused olid poole väiksemad. Ja nõnda edasi, kuni arvudega täidetud tabelite, nii nii palju mehi tapeti, nii palju haavati, nii palju võeti vangi. See jõhker statistika oli ilmselt mõeldud nõrganärvilistele hirmutamiseks, et näete, kui vägevaid võite on hitlerlikele Anastajatel. Andke alla, enne kui satutega ühte nendest lahtritest. Ei ole teada, kes selle võika sopertise maakeelde ümber pani. Küllap see sündis vastküpsetatud ida-alade riigiministri Tallinnast pärit Alfred Rosenbergi kantseleis. Seal juba ootasid oma tundi eesti fašistid eesotsas sõja alguses füüreri kutsel nahwaterland sõitnud Jalmar mäe Oskar Angeluse Alfred rentija teistega, kelle roll okupatsioonirežiimis oli Berliinis rangelt ette kirjutatud, tappa ja riisuda. Peale Rosenbergi andis neile selleks õnnistusega Essessi riiklik juht Heinrich Himmler. See väljaanne oli Victoria number üks kuid number kahte ei tulnud. Võidud Venemaal tulid kätte nii raskelt, et seal polnud vast enam millegagi kiidelda. On võimatu võtta mõnesse lausesse kokku kogu see tohutu töö, mida noil päevil 40 aastat tagasi ära tehti rinde tagalas Eesti NSV-s ida suunas liikusid rongid ja laevad mobiliseeritute, evakueeritavate ning tehaste, sisseseadete ja materjalidega. Kuigi loodeti veel, et vaenlane lõppude lõpuks peatatakse ja lüüakse tagasi, valmistuti ometi kõige halvemaks. Elu kinnitas, et see ettevaatus oli õige ja hädavajalik. Võiks jutustada paljusid lugusid inimeste elust tagalas, tööst rinde heaks, ent piirdugem täna ühega neist Kindlustustöödega Tallinna lähistel räägib Eduard Päll 1941. aastal. Rahvakomissaride nõukogu aseesimees, kelle vabariiklik kaitsekomitee oli nimetanud oma volinikuks kindlustustööde organiseerimise alal. Ma mäletan, nüüd 15. 16. juulil mina kui kaitsekomitee volinikuna olin kaheksanda armee staabis, mis asus Tallinnas ja seal olid ka mereväe esindajad koos ja seal arutati juba seda, kuidas ja kuhu organiseerida neid kaitserajatised. Tegelikult juhtisid seda asja sõjaväelast igal pool, igal pool sõjaväeinsenerid ja Tallinna rahvas mobiliseeriti töötegijateks, peamiselt labidameesteks. Labidalabidad olid, tol ajal oli väga vähe niisuguseid masinaid, nagu ekskavaatorid oli, siiski oli. Olukord oli muutunud selle poolest raskemaks veel, et vaenlane murdis Peipsi taha ja ähvardas kaheksanda armee üldse ära lõigata. Leningradi suunast. Ja lõppude lõpuks nii juhtuski. Sellepärast hakkasime ehitama neid kaitserajatisi kaitsekomitee poolt, oli sellekohane üleskutse rahvale ajalehes avaldati. Kust kutsuda rahvast osa võtma, selgitustööd tehti samuti ja rahvas tuli hea meelega kaasa. Ilmad olid ilusad. Ma väga hästi mäletan, käisime inspekteerimas, kuidas olukord on. Ühesõnaga rahvas tegi rahulikult tööd ja noortel oli see päris meeltmööda. Võeti päiksevanne, pruunistati ennast ja nõnda edasi, aga labidatööd oli palju. No kaitserajatiste suuruse kohta võiks ainult nii palju öelda. Tallinna ümber tegi välja kuni kümmend viis kilomeetrit. Ja sellest oli tankitõrjekraave 39 kilomeetrit. Pirita jõele ehitatud kindlustuste üldpikkus oli 12 kilomeetrit. Jõgedes ehitati üheksa suurt tammi. Nendest tuli viis tammi Pirita jõel ja nende tähtsus oli tol ajal väga suur, sellepärast et see tegi suuri takistusi Noma tooksin ainult ühe näitena selle kohta Saku lähedale tõudva jõele ehitati tamm mis v seal lähedases soos tõstis nii kõrgele, et tankide läbipääs oli tõkestatud peaaegu 10 kilomeetri pikkusel maa-alal. Kaitserajatised olid ehitavusel mitmes punktis. Kui nimetada neid punkte, siis näiteks 18. juulil alustati kaitserajatiste vööndi loomises kuues punktis. Suli Irus Lagedil, Lehmjas, Ülemiste järve juures Pääskülas Harkus. Kui me hakkasime neid ehitusi looma, siis saime aru, et on vaja rutata. Kaheksandal juulil langes Pärnu 10-l juulil oli vaenlane juba märje Märjamaal ja ähvardas luba Tallinnat sinna umbkaudu 60 kilomeetrit. Seega oli nii lähedalt ohtlikult Tallinnale jõudnud, et tuli võtta kiiret kiiret abinõud. Muidugi, Märjamaalt löödi ta välja ja löödi Pärnu alla, kui Pärnu siiski tagasi võtta ei suudetud. Ja sellepärast tallinlased tulidki, kaitseb tõkete ehitamisele üldjoontes hea meelega. Rahvaülesanne oli tankitõrjekraavide Valmis kaevamine, nende kindlustamine samuti ka süvendite kaevamine ja puiduga vooderdamine kahurite ja kuulipildujate pesade jaoks. Aga kes see rahvas oli, kas siis ettevõtetes ei olnud selliseid inimesi vaja? Asi oli nii, et seoses rinde lähenemisega Tallinnale tuli mõned ettevõtted lihtsalt sulgeda. Rahvas läks kaitsetöödele. Aga muidugi jäi järele töötama, siiski jäid inimesed, kes valmistasid rinde jaoks, need olid toiduainete töötamise või valmistamise ettevõted. Ja siis peale selle rinde jaoks ka ütleme seal pesuõmblemise töökojad siis ka peale selle veel valmistati ka kaitsetööde jaoks ehitati tankitõrjeigasuguseid vahendeid tankitõrje jaoks, neid suuri tankitõrje tõrjeposte ja peale selle ehitati ka soomusrongi Amenetena soomusrongile külast. Seda tehti ka raudteetehases. Aga kõik teised inimesed, kes ei olnud seotud otsekohe sõjaliste ülesannete valmistamisega. Neid kuulutati mobiliseerituks, nad pidid minema, läksid tööle, aga arvata võib, kui nii palju inimesi kokku tuleb, et siis on ju igasuguseid probleeme seal inimeste majutus, mõtlemise ja toitlustamisega. No sellega oli küll nii tehtud, et majutamisega meil probleeme ei olnud, sellepärast et kogu Tallinna bussipark oli mobiliseeritud selleks, et nad hommikul teatud kohast läksid ja viisid inimese töökohtadesse kõike nendesse punkrisse, mis ma nimetasin Irujale ja ja õhtul, kui oli, ma ei mäleta, kümnetunnine tööpäev oli siiski ja lõunavaheajaga ka ja õhtul toodi nad linnale tagasi, ainult mõningad grupid jäid ka sinna, neil olid omal telgid kaasas. Aga mis puutub toitlustamisse, siis sõjavägi andis, vastavad niisugused supikatlad igas kandis suitsesid supikatlad ja anti meile suppi ja leiba ja see tuli juba nii. Andi valitsuse poolt tasuta. Aga noh, peale selle, kellele rohkem oli vaja selles pajukis, siis see ostis ka seal müügipunkte olid autodelt müüdi autod sõitsid kohale, kus müüdi igasuguseid kaupu, rahval toiduaineid, peamiselt must toitlustamine oli minu arvates hästi korraldanud. Väiksema ulatusega kaitse tõid tihti ka Põhja- ja Lääne-Eesti teiste linnade lähistel. Peale otsese sõjalise tähenduse oli neil töödel kasvatav osa täita. Kollektiivselt töötades tunnetas rahvas oma vastutust ja jõudu. Juulikuus sai alguse ka Eesti sõjameeste epopöa. Lahingusse läksid punaarmee 22. Eesti territoriaalse laskurkorpuse kaks diviisi. Esialgu oli neid diviise kavatsetud rakendada rannikukaitsel, kuid ohtliku olukorra väljakujunemisel Pihkva suunas oli väejuhatus sunnitud neid seal rakendama. 27. ja 28. juunil 1941 asutigi oma alatistest asupaikadest, lahingurännakule, Polhovi piirkonda meenutab erupolkovnik Paul Liitoja. Olin enne sõja algust 182. laskurdiviisi kehalise kasvatuse juhataja. Kui juba sõda oli alanud, noh, siis muidugi kehalise kasvatuse juhataja tarvis ei olnud. Ja alguses lootsin ja mõtlesin, et lähen tagasi 232. polku, mida nimetati tema asukoha järele Elva polgus. Olin seal olnud raskekuulipildujaroodu rühmakomandör ja pidasin ennast ka nagu Maksimi ala spetsialistiks. Aga ega sõja ajal meie käest ei küsitud, kuhu me tahame minna ja jäeti mind siis 182. diviisi operatiivosakonna juurde sideohvitseriks. Ja see oli vist kas 26. või 27. juuni varahommikul, kui siis diviisi staabimasinad üles rivistati Tartus sinna Barclay platsi lähedal aiast kolonni pea oli praeguse turuhoone juures, olime siis valmis väljasõiduks olime noored mehed, naisi saatmas ei olnud, nii vara hommikul olid siis kell sugulased ja sõbrad ja tuttavad olid Tartus olid saatmas. Ja sealt siis meie kolonn astus välja. Ega meie ka alguses ei teadnud, aga esimene suund oli siis Pihkva peale. Peab ütlema, et 41. aasta juuni lõpp ja juuli alguses oli väga palav ja eks meestel see päevane rännak nii esimesest päevast peale oli peaks ütlema kohe päris väga raske ei välja juba aastaid ladudes olnud varustuse juhtnast saapad, villased riided, nahkvoodriga seljakotid ja muidugi, eks kõiki varustust võeti kaasa ka võimalikult palju, niiet sõdurikoorem oli hästi raske ja muidugi paljudel meestel nende uute saabastega rännak oli raske. Mõni mees kohe käis, pisar oli silmas. Aga hiljem, kui juba oli fašistide luurelennukeid õhus näha, siis hakkasime rännakut teostama öösel, see oli natukene kergem. Aga üldiselt see oli muidugi väga raske ära ja peab ütlema, et kogu diviis jõudis oma koondamise rajoone sinna Slahkovitši rajooni. Täiesti niisuguse lahinguvõimelisena ja ainult kahju oli see, et otsekohe väeosad, nii nad, nii kui nad kohale jõudsid, ei olnud ju ühtegi tundigi aega noh, nagu korda seadmiseks ja, ja varustuse kontrollimiseks ja relvastuse korda viimiseks, vaid otsekohe sai käsu kaitsele asuda ja seda tehti nagu sõjaväe öeldakse kohe käigult. Käigult lahingusse, kus saadi tuleristsed territoriaalse laskurkorpuse mitu kuud kestnud sõjatee juurde tulema oma saadetes. Veel korduvalt andis korpus oma olulise osa hitlerlaste pidurdamisel teel Leningradi nii et Lenini linna kaitsjatel oli võimalik vaenlast linna väravates vastu võtta välja ehitatud kindlustusvööndis. See aga oli määrava tähendusega suure linna edasisest saatusest. Kogu maailm jälgis pingsalt sõjategevust Nõukogude maa territooriumil. Progressiivsed inimesed olid sõja esimesest päevast peale sisemuses veendunud, et sellest sõjakäigust kujuneb hitlerliku armee loojak. Seepärast võib arvata, kui rohket muret ja kibedust võitlesid neis punaarmee suured kaotused. Mis on siis juhtunud, millest on tingitud hitlerlaste edu lahingutes punaarmee vastu? Kas kordub see sama, mis oli olnud Lääne-Euroopas ja Balkanil? Sellele viimasele küsimusele süda ei lubanud jah vastata, kuid ei, ütlemiseks ei olnud veel tegude kinnitust. Algusest peale aga oli selge, et vastamisi seisavad mitte lihtsalt kahe riigi armeed vaid kaks ideoloogiat. Kaks vastandlikku maailmakuulus Ameerika kirjanik Theodor Trigger kirjutas sõja esimestel päevadel. Mitte miski inimkonna ajaloos ei hullumeelsed avanud tüürid mööduva kuulsuse ja võimuotsinguil ei õudsed rahvaste massilised hävitamised ja oriestamised, küüru sööda neiuse. Aleksandri see sari Attila Tšingis-khaani, Timuri Napoleoni poolt ei ole mõttetu barbarliku purustamise ja surma tuubuse poolest võrreldavad Hitleri kallaletungiga Nõukogude Venemaale. Maakera elanikkonna progressiivse osa hinnang kõlab vastu Canterbury kiriku eestseisja Julsület Johnsoni sõnades. Selles suures võitluses on inimkonna saatus mängus. Ühel pool on valgus ja progress teisel pool pimedus, reaktsioon, orjus ja surm. Täna 40 aastat tagasi aga jätkusid, lahingud, põrkusid kokku teras ja inimesed. Lõõtsus, sõja tuli ja valitses surm. Sõja algusest oli möödunud ainult viis nädalat.