Oiside põlvekest, kuninga kassi, kuldsed prillid on tal ja kuldne tass. Ja kuldne piimsel tassil. Kuldse televiisori ees muudkui istuks kas ning kuudel ongi kiiret sest üleskeeratavad kuldsed hiired jooksevad talle suhu isegi nurru lüües sugugi pole viitsimist kuninga kassil. Tema eest Norru lugugi mängib teener kuldsel kontrabassil. Tere hommikust. Selle vahva luuletuse kuningatassist lugesid tele-Marie ja Kadri ja luuletuse leidsime Kalju Kanguri raamatust Kuningalinna lood aga kassidest. Tegelikult ei tule sugugi täna juttu, vaid hoopis kuningatest kuninganna test, printsessi test ja printsidest. Aga me räägime muinasjutte, printsidest ja printsessi test mitte nendest, kes praegugi veel kuningalossides elavad. Muinasjutte on lõpmatult palju, eks kõigile üks esimesi jutte, mida ema või vanaema loeb, ongi okasroosike ja Tuhkatriinu ja ja lumivalgeke, tänan. Sellise väga hea lõpugaja kirjeldatud selle headuse ja kurjusevahelist olukorda ja sellest, et ka tavalisest tüdrukust võib saada kuninganna näiteks ma mõtlen just uhkadrinat. Ja kuidas need kuningad ja kuningannad tegelikult elavad, sain ja kõik, nii salapärane ja meile teadmata õhkkond. Ja, ja tavaliselt on need printsessid, nii nägusad kombekad, seda juba kindlasti. Printsid on ka uhked, oskavad ratsutada, jahti pidada, võitlevad kord lohemaoga ja võidavad kurja nõia võiksimegi, nüüd kuulata üht ilusat printsi laulu. Muinasmaa leeki savast rotaood. Iga mehistu. See on küll ilus ja armas laul, aga mul tuli millegipärast meelde appiskiks muinasjutt mille nimi on kuningatütar, kade kaksik ja printsess päikesekiir. Ma arvan, et paljud on seda lugenud Silvia rannamaa raamatust Nesperinanni natuke. Ja lugu algab niimoodi, et elas kord lesk kuningas oma ainukese ja ilusa tütrega. Tütar oli tõepoolest ilus nagu õigele kuningatütrele kohane. Aga iseloom seevastu üpris hirmus oli teine alailma tujust ära tusane ja tige oleks veel, et asja pärast, aga tema lihtsalt kadedusest ja siin on pilt ka, kuidas kuningad, tõrkadekopsik on üle keha roheline ja käed üles tõstetud, näha, et on nii vihane, et kohe läheb lõhki. See on pikk lugu, aga mul on meeles sellest, et ta läks sellepärast vihast roheliseks, et ta tahtis printsess päikese kiirelt igavese nooruse imekeed. Ja see oli hirmus küll, et üks kuningatütar roheliseks läks. Ta peksis kõik lossi, sulavad peeglid ja klaasid puruks ning siis kutsus kuningas kõik teadjaid ja arstid kokku ja palus siis neilt abi, et nad teeksid tema tütrele terveks, sest ega roheline nahke passid krooni kandjale. Aga tohtrid mõistsid, et krigan kadedusest ja nemad ei saanud teda aidata. Siis kuningas kuulutas võistluse välja, et kes teeb tema tütrele sama kauni kaelakee kui naaberkuningatütrel seisab tema tütre endale ja pool kuningriiki veel pealekauba kõik vabad mehed maal hakkasid seda kaelakeed valmistama. Külm ütlesid merepõhjast pärleid püüdes, teised jälle mägedes varandusi välja kaevates, kolmandad kõrbes keetmis kuningatütrele kaela pandi, olid üks uhkem kui teine, aga ükski ei meeldinud talle ja lõbuks, üks vaene poiss rääkis naaberriigi kuningatütrele päikesekiirele selle loo ära ja kuningatütar päiksekiir hea meelega loovutas oma kaelagi. Kuningatütar ütles vaesele pillipuhuja poisile. Võta ja vii kuningatütar kadekopsikule. Ehk teeb see ta hirmsast haigusest terveks, jätab sulle vabaduse. Kuningatütar sai küll, mis ta tahtis, ja pillipuhuja oleks võinud saada ka kuningatütre naiseks. Kuid ta ütles, et ei saa minust sulle peigmeestega pulmalist ei taha Magee kadedad kandjat vaid selle heldet andjat teenida. Lähen selle juurde, kes murest minu pärast pisaraid valama jäi. Ja kuidas see lugu lõpeb, seda võib igaüks ise lugeda. Aga nüüd me võime kuulata ka laul ühest imelikust printsessist. See laul lasteetendusest Pilli Tiidu võib-olla nii mõnedki on seda etendust nukuteatris kunagi näinud. Nii et niisugused koledad tuurid tulevad ka printsesse mõnikord kiusama, aga enamasti on ikkagi printsessid ilusad ja heasüdamlikud ja ja üldse lihtrahvale igati eeskujuks. Ja, ja võib-olla sellepärast tihtilugu öeldaksegi niimoodi, et kui vaata, ta on nii nagu väike printsess, näed, väike prints läheb. Tegelikult ei kanna see printsessiga, prints ei kullas krooniaga, ela kuningakojas. Aga ometi on ta nii nagu väike printsi printsess. Mõnele tüdrukule öeldakse kindlasti sellepärast printsess, et tal on ilusaid lokkis juuksed võib-olla, või et ta on üldse väga ilus, aga kindlasti ka sellepärast, et ta on oma olekult kohe selline uhke, mitte pahas mõttes uhke, aga enesekindel ja oskab astuda ja istuda ja käituda üldse. Ja selleks ei peagi kuningakojast sündima ja kullast krooni kandma. Et olla printsessi moodi. Aastaid tagasi, kas oli esimeses või teises klassis, korraldasin mina või noh, õigemini minu ema mulle sünnipäevaks printsesside peo. Kõik mu sõbrannad, kes sinna peole pidid tulema, pidid esindama mingit maad, oskama selles keeles luuletust või jutt või siis olid meil kõigil uhked riided seljas ja noh, me olime nagu printsessid, väga tore pidualistrit siiamaani veel mäletatakse. Aga jah, mõnikord öeldakse ka niimoodi, et on kõrk nagu prints, siis ma usun, et enamasti meeldivad ikka niisugused muinasjutud, kus kuningannad, kuningad, printsid, printsessid on ilusad, targad ja head. Aga eks ole piisavalt palju ka naljakaid lugusid neist kirjutatud ja mõtlen, et me täna võiksimegi kuulata ja lugeda neid lugusid, mis on natukene naljakad. Donald Bizetti raamatus kõnelusi tiigriga on palju toredaid lugusid aga üks nendest on näiteks kõval kuningas ja paks kokku ja, ja nüüd loeb selle Hendrik Toompere noorem Hendrik Toompere. Elas kord üks väga paks kuningas, kes ütles oma kõhnale kokale. Küpsetage mulle kook, aga olgu see kõige õhulisem, maitsvam ning toredam kook, mis te olete teinud. Niisiis võttis kokk suure kausi, kaks tosinat mune, veidi võid, viis naela jahu ja terve naela pärmi, tasegasi jahu, munad ja, või kausis kokku ning lisas siis pärmi. Seejärel süütas ta gaasi ja kui praeahi küllalt kuum oli, pani koogi ahju. Varsti olid kõik kohad imehead küpseva koogilõhna täis ning kuningas tulid tõtates kohale. Oh aeg, mis ime, see lõhn, hüüdis ta. Kokk Ma olen kindel, et sellest saab väga maitsev kook ja maiesteet vastaskokk. Ja sellest saab ka maailma kõige õhulisem kook. Ma panin terve naela Härmi, et kook hästi kerkiks. Tubli, sõnas kuningas. Nad vaatasid ringi ja märkasid, et gaasiahjuplaat oli hakanud koolduma. Äkki lendasse praksti pealt ära ning nähtavale tulid kook, mis aegamisi aina kerkis Jakerkis. Ai, lausus kuningas. Vaadake, mis te nüüd tegite. Te panite pärmi ju liiga palju. Ent kook aina kis, kuni surus viimaks juba vastu lage, nii et praod sinna sisse lõid. Kokk ja kuningas sööstsid trepist üles ja kui nad kohale jõudsid, nägid nad kookoli juba läbi lae järgmisele korrusele kerkinud. Võtke ometi midagi ette. Ta kulla mees, hüüdis kuningas. Vaene kokk, aga ei teadnud, mida ette võtta. Suures hädas hüppas ta üles ning istus koogile peale, et see enam tõusta ei saaks. Kuid kook kerkis endistviisi edasi, kuni kokk tundis, et ta pea vastu lage koksab. Hetk hiljem olid kokapea juba katusest läbi ja kokk kerkis ikka edasi. Majesteet, palun, minge, keerake kaas kinni, hüüdiskokk kuningas ratast trepist alla ning keeras gaasi kinni. Seejärel haaras ta oma pikksilma ja tõttas aeda kookoli kerkimise järele jätnud, kui ta oli juba niigi väga kõrge. Oh pagan võtaks seda meest, kirus kuningas. Kui ta nüüd varsti sealt alla ei tule, ei ole ju kedagi, kes lõunat teeks. Siis aga tuli tal hea mõte. Kui kopp kooki sööma hakkaks, siis saaks ta ühtlasi järjest allapoole. Liisis, hüüdis kuningas kak. Hakati kooki sööma ja kohe hea meelega tee kõrgus kõikes kokk vastu ja hammustas suutäie. Küll see on maitsev kook, olge ometi vait, keelas kuningas ja sööge see kook ära nii kiiresti kui saate muidu jääma lõunasöögist ilma. Täiesti õige maisesteet vastaskokk ning sei liige, kui suutis, aga kook oli nii suur, et kokal kulus selle söömiseks tervelt kaks nädalat ja seejuures läks ta väga paksuks. Ent vaene kuningas, kes ikka oma lõunasööki ootas, jäi aina kõhnemaks ja kõhnemaks niiet paksu kuninga ja kõhna koka asemel oli lõpuks väga kõhn kuningas ja väga pahaks. Pole viga, teie kõrgus hüüdis kokku ta koogi söömisega lõpule oli jõudnud ja maapinnale tagasi pääsenud. Nüüd valmistan ma teile suurepärasel lõunasöögi. Ma arvan, et siia juurde sobib, nüüd kuulake laulukuningannast, kes ei roosamannat. Printsessid on üldse ilusad ja kannavad ilusaid riideid ja igatpidi tip-top, aga nüüd loeb Maila Rästas Reet Kudu jutu kõige puhtamast printsessist. Kõige puhtam printsess oli hirmus puhas. Käed olid puhtad, jäi jalad ja kõrvataguseid ja kael. Nina oli lausa eeskujulikult puhas. Küll uuriti printsessi siit ja sealtpoolt. Vaadati küünealuseid ja pealseid. Juukseid uuriti päris ühekaupa. Puhas oli puhas. Ja nõnda ei pidanud kõige puhtam printsess kunagi koos teiste printsessidega sauna minema vannist rääkimata. Alguluhkustes kõige puhtam printsess, vägama puhtusega. Teised printsessid pandi paari Jeviidi rivis suurde marmorvanni. Ainult tema üksi võis edasi mängida ja suurt marmorvanni joonistada. Marmorvanni joonistas Princess alati tumesinisena, sest tema üksi ei teadnud, et vann pole üldse vee värvi sinine. Aga kaua sa joonistad, kui teised vannis kilkavad kilkeid kostavad ju lossi kaugeimassegi kambrisse. Hakkas printsess suure häälega nutma. Tahan mustaks vanni mustaks ja päris vanni. Bayas nute heita, loomulikult midagi puhast ei viida, ikka vanni. Seepärast joonistas kõige puhtam printsess oma suure puhtuse peale palju siniseid pliiatsi. Vanni joonistas kätele ja jalgadele, põskedele ja kõhule. Nii pääseski kõige puhtam printsess, lõpuks valgesse marmorvanni tumesiniseid pliiatsi, vanni maha nühkima. Nüüd tahaks mõnda juttu kuningatest Kuleta. Kalju Kanguri raamat unenäod kristallkohvris algab looga kuningas ja kapsad. Ja loed selle loo. Lembit Ulfsak. Elas kord kuningas, kes kasvatas kapsaid. Kuningalossi taga laius peenra magus seisid ridastiku, suured kaunid kapsapead. Iga päev võttis kuningas kätekastekannu, kõndis peenarde vahel kastis kapsaid. Aga oh häda. Nõid Sutra putra kits hakkas käima salaja. Kuningalossi ajas kapsapäid närimas. Igal hommikul leidis kuninga seest mõned laastatud peenrad. Häda ajab härja kaevu. Läks kuningas turule, et osta sealt oma lossi väravale. Lukturul oli palju lukke, aga kõik olid liiga kallid. Sestap ostis kuningas ainult lukuaugu. Parem ikka kui mitte midagi, mõtles ta. Seadis kuningas lukuaugu lossi värava ette. Aga tulu ei mingisugust. Ikka käis nõid Sutra putragits lossi aias kapsapeenraid laastamas. Nüüd mõtles kuningas meisterdada puust koera. Mitu päeva rassis ta puutöökojas. Viimaks sai koer valmis. See oli väga suur ning hirmuäratav koer, pealegi üleni puust. Tal oli koon puust ja kõht puust ja selg puust. Ega sabagi olnud muust seadis kuningas puust kooluka värava ette valvama. Aga tee, mis tahad, koer ei haugu, seisab muudkui värava ees ühel kohal ja ei haugu. Mõtles kuningas, teha koerale meelehead ja meisterdas talle saepurust. Maugu viis Maugu koerale. Aga näe, koer jätab Maugu söömata ega haugu ikkagi. Ja nõid Sutrop putru. Kits käis endiselt kuninga kapsapäid närimas. Lõpuks tuli kuningal hea mõte. Ta võttis päratu suure koti kaenlasse ja läks linnamüürile. Seal varitses seda hetke, millal kahuripauk kuulutas keskpäeva. Kuningas hoidis kotisuu lahti ja niipea, kui pauk kõmatas, krabasta kotisuu kõvasti kokku ja sidus kindlalt kinni. Kahuripauk kotis, kott õlal, kiirustas ta koju. Nüüd asetas kuningas koitma, milles oli kahuripauk lossi värava ette. Nõid Sutrop putra kits, kes öösel jälle kapsapäid närima tuli, hakkas uudishimulikult kotti uurima. Kogemata kiskuste koti suurt nööri lahti ja otsemaid Kõmmatastele vastub vali kahuripauk. Nõid Sutra putru, kits tormas kabuhirmus minema ega vaadanud enam selja tahagi. Enam kunagi ei julgenud ta tulla kuninga aeda kapsapeade kallale. Kuningas aga kastis rõõmsalt lossi aias oma kapsaid ja kui tal parajasti muud käsil pole, siis teeb ta seda praegugi. Selles raamatus unenäod kristallkohvris on tuga kuningalossi kummitusest kuningalossi pööningule lask, kummitus tuli seal elanud juba palju aastasadu. Päeval magas ta kõver kui kringel vanas rõivakirstus. Öösel aga kolas mööda lossi ruume ringi kesköösiti, võis selgesti kuulda, kuidas taskus treppidest ja seisatas siin-seal uste taga. Mõnikord, kui kammerteener läks veel hilisõhtul küünlajalg käes, pikivõlvkäike veinikeldrisse Puttidel järsku küünal ära. Kammerteener värises kottpimedas ja aimas mingit valget laialivalguvat kogu itsitada nurga taha kaduvat. Mõnikord tormas köögist välja hirmust kahvatu kokk. Kummitus oli talle praeahjust vastu vaadanud, silmis suur kurbus. Kord veeretati kusagil vaate, kõrt krigistati kusagil hambaid. Kõige rohkem töötas kuningalossi kummituskuningat. Vaevalt sai kuningas voodisse heita, kui uksele koputati. Vihaselt tõusis ta voodist ja avas ukse. Ukse taga polnud ainsatki hinge. Ainult suured veidrad jalajäljed tulid läveni ja haihtusid. Teinekord tahtis kuningas öösel lugeda. Ta asetas raamatu lauale ja heitis voodisse. Kui ta tahtis öölaualt raamatut võtta, oli selle asemel toasuss. Kaua pidi kuningas raamatut otsima. Vahel leidis selle voodi alt vaheseinakellakapist. Viimaks võttis kuningas nõuks kummitusest vabaneda. Ühel päeval varitses ta juba pimeduse saabudes neljakäpukil öösärgi väel oma magamistoa ukse taga hämaras koridorinurgas. Südaööl laskusid jälle trepist sammud. Kui need kuningakambri lävel peatusid, kargas kuningas äkitselt peidukohast välja ning röögatas hirmuäratavalt küll kaua aega kajasid ja kõmistasid pikad võlvlagedega koridorid vastu. Siis heitis kuningas voodisse ja uinus rahulikult. 13 ööd ja päeva valitses lossist rahu. Kuningalossi kummitasistes pööningul suures rõivakirstus lõdises hirmust. Igalühel nägi ta gootvat und öösärgi Välgikitavast koletisest kes näris urisedes suurt säärekonti alles 14. päeval tõips kummitas sedavõrd, et või seisis kuningalossis uuesti vähehaaval kummitama hakata. Mina ei oska kummitustest küll rohkem midagi rääkida, sest et ma pole neid ise näinud. Mina ka ei ole näinud, aga see on küll naljakas, käiks kummitus, kükitab eludisega, kardab. Kummalisi lugusid on nendest kuningatest kirjutatud. Üks kasvatab kapsaid, teine istub vihmavarjuga vannis. Aga nüüd loeme me teile, kuidas kuningas sai tõukerattakord, kuningas kuningalinnas sai kingiks tõukeratta. Küll tema sõitis, sõitis ja sõitis siis lakkamata nii kaua, kuni ta sõitis vastu pagaripoodi ja pagaripood läks ümber nõndamoodi ja taevast, saiu ja kooke. Ja kringleid ja karamell. Kuus päeva järjest 100. ning seitsmes peale selle neid igast puust ja põõsast täitsa muidu saadi. Ja kaevud mõistlady, need täis olid limonaadi. Ka pagar sai palju nalja. Tal üldsegi polnud kahju ta uuesti poepanipaika ja uued saiad ahju. Elar kuus oleva kirjutanud loo kuningas murjanist. Kas kuningas on siis must või? Kohe kuuleme, kui Lembit Ulfsak on selle jutu ära lugenud, siis saame teada. Näete seda juttu, alustame valju mürin, aga siis keegi meiega ei praga. Ühes riigis, mägede ja merede taga elas kuningas Murryan. Ta oli mudakarvamees nii koleda kriimus näoga, et ei tihanud toastki väljuda. Ta hoidis uksed, aknad kõvasti kinni, maad valitses läbi lukuaugu. Kogu rahvas pidi kikivarvul käima ja sosinal kõnelema, sest muidu ei kostnud käsud lukuaugust ära. Kui inimesed sõrmed suul. Jälle kord lukuaugu ees käske ootasid, kuuldi kuningat lausuvat. Koguni hobused ja oinad võivad ennast väljas näidata. Miks pean mina vägev murjan lossis kükitama, kes annab nõu, kuidas ma ilusaks muutuksin, saab Aude härinda. Selles riigis nagu mujalgi maailmas leidus rohkesti mehi, kes nõu armastasid anud. Nad trügisid kõik lossi ilurohud kaasas. Nad hõõrusid kuningat tuuli, linnu sabaga. Võitsid teda kratijalajäljega. Nad andsid talle neelata kalliskivide leotist ja pulbriks tambitud vikerkaart. Kuningas jäi ikkagi inetuks, sestap tuli nõuandjatel pead otsast maha lüüa. Turuplatsil timuka raie Paquess tekkis tohutu järjekord. Siis hakkas ühel karjapoisil nuheldavatest hale meel. Ta tuli lossi kibu käes. Kas ilurohi vahtis murjan lukuaugust? Too siia tuppa pääsenud karjapoiss valas kibusisu üle kuninga näoossa paisimaid. Röögatas murjan, kas sol polnud Kibus mitte vesi? Lavesine, kõlas vastus. Imur Jann vihastas hirmsasti. Sihukest tempu polnud tema riigis veel juhtunud. Valitsejad uhatakse tollesama vedelikuga, millesse puud kastavad oma mullaseid, juuri ja elajad musti mokki. Poisil otsekohe ja vastuvaidlematult pea maha. Karjase kael oli juba pakul. Õnneks tahtis timukas enne kirvevõtmist pihku sülitada ja etskae. Selle ajaga saabus Murieni minister tuhvlid, näpused, kärnamini joosta. Haap kõigil pead otsa jääd. Ta ja hurra karjuda tema kuninglik kriimus, Kramus, kõrgus meie Emuda karvama ees. Teed on muutunud paugupealt ilusaks. Üks kuningas hele ja kena, astus üle toaläve. Ta lubas inimestel täie häälega rääkida. Ka käskis kogu rahval rohkem lugu pidada veest, mis teeb imet nii looduses kui lossis. Sellest ajast peale nimetab ajalugu, teda murran suureks. Meile meeldib siiski rohkem karjasest vesta, sest kõik kuus selles riigis algas ju poisi julgusest suurt murjanite pesta. Ehk siis igav tüdruk ja poiss ja nüüd aru pidama, missuguse kuninga kuninganna printsessi printsi sarnaneda soovib olla. Ja kui soovite, siis võite meile kirjutada. Meiliaadress on Tallinn e-null üks 100 Gonsiori 20, eks, lasteraadio lastehommik. Soovime teile toredat püha päeva ja lõpetama oma saate kukulinna kuningriigimarsiga lasteetendusest Pilli, Tiidu.