Mis ministeerium? Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kuulajad, tere tulemast märtsikuises kunstiministeeriumisse. MINA OLEN Maarja. Ja külas on täna Liina Siip. Tere, Liina. Tere. Kelle näitusest Paradiisi poliitika, mis on praegu avatud Tallinna kunstihoones, me täna räägimegi. Tahtsin kõigepealt küsida, et kus on sinu jaoks näituse algpunkt, et kuidas see jõudis kunstihoonesse ja seal on üleval nii vanemaid töid kui ka täiesti värsket loomingut. Aga jah, et kuidas see näituse idee arenema hakkas? See hakkas arenema sellest, et ma soovisin leida kohta, kus Tallinnas näidata pikaajalist tööd, mida ma olin teinud Helsingis uurinud eesti naisi, kes seal töötavad ja elavad ja seoses Eesti vabariik 100 ma sain stipendiumi, et seda edasi arendada ja näidata Võrus ja siis Helsingis oli sinna galeriis ja siis Tallinnas lahkesti mulle pakuti võimalust näidata kunstihoones, aga kuna kui see ei ole nii suur ja see projekt ei ole paraku nii suur, et ta täidaks kõik ruumid siis sealt edasi järgmise sammuna tuli see, et mul oli ikka uued teemad, mida ma soovisin teha, mis tegelikult oli ta kaua aega meeles mõlkunud. Ja siis, kui ma leidsin kuraatori taru helphingu, siis areneski niimoodi, et tema soovil ja ettepanekul tuli sinna ka need varased tööd, mida ma tegelikult endal ei olnud plaanis. Alguses. Koostöökohtade aru helphingu ka. Ma sooviksin võib-olla natuke hiljem veel küsida, aga et võib-olla kõigepealt sellest kunstihoone näitus, sest et seal on justkui kaks peamist telge, et ühelt poolt kaasaegsete naiste töötingimused, võimalikud valikud tööturul ja teiselt poolt siis rahvajuttudest pärimustest, metoloogiatest sellised välja nopitud ja ümberpööratud justkui normidele mittevastavad naised. Et kas need kaks telge olid kuidagi algusest peale jooksid paralleelselt või kuidas nad sinna kokku tulid? Mind tegelikult alguses huvitasid sellised, et lood, mis on vähe räägitud või kuidagi vaka all või sellised nähtamatud fenomeni ühiskonnas ja tegelikult ka need eesti naised Soomes ei ole nii eksponeeritud, neid on seal palju. Aga et näiteks isegi kui me läheme nüüd Helsingisse, siis ega sa ju ei näe, et ahaa eestlane või ei tee vahet sellel või nad ei räägi kõva häälega eesti keeles, kui nad just turistid ei ole. Ja siis need rahvapärimuse lood ka mingisugused sellised fenomenile, mis vaatepunktidest neid lugusid räägitakse, kelle lood nüüd õieti on? Tegelikult see näitas võib-olla selle võtab kokku ka see riis, kuidas erinevalt üldse naisi näidatakse või nende rep presenteeritakse, mis variandid on, kuidas meie ette tuleb, et see on ka tegelikult üks osa sellest, et need nähtamatud Kloodia narratiivid pluss siis need näitamise viisid? Seal on üks huvitav uus tööks film Haeska, kus sa siis pöörake ümber täiesti sellise rahvapärimuse, kuidas siis sellised eksitavad justkui vaim, naisterahvad, kes siis eksitavad kõrtsis või siis sellel juhul baarist koju tulevaid mehi, et kuidas siis tegelikult nende vaatepunktist see asi võiks hoopis paista. Kas sul oli veel võib-olla selliseid lugusid, mis nüüd näitusele jõudnud, aga et kuidagi jäid kas kummitama või? No ma arvan, et neid lugusid ikka on veel, aga see Haeska lugu on tegelikult mul 2000.-te aastate alguses, kui ma lugesin Ülo valguraamatut tolma, isand kuradi ilmumiskujud eesti rahvausus. Kuidagi just see lugu jäi sellest raamatust mulle kõlama. Selle kaks naist valges riides kas oli seotud sellega, et nad läksid kolm kilomeetrit madalas vees? Ma ei oskagi öelda, mis olid need nagu sellised pidepunktid, miks see lugu mulle niimoodi kuidagi meelde ja ma tahtsin sellega midagi teha. Ja lõpuks loomulikult ei tulnud tegelikult nii, nagu mul algul see kava sellisest lõpuks ilm läks külmaks ja enam muda ei olnud. Aga oli selline lörtsine, vesine maapind, mis oli ka tekitas kohe sellise Ebameeldivuse turjas aga igal juhul oli, aga igal juhul see tunne jäi sinna sisse ja tegelikult noh, jällegi, aga filmis ei saa kätte seda lõpmatuse mõõdet, mis on tegelikult, kui me tegime seda filmi siis öö ja need tähed, seal aeg ka reaalne koht Lääne-Eestis ja see koht ise on tegelikult ka üks osaline selles filmis, et kuigi sa oled pikk ja võib-olla me palju ei näe selle kohta, aga ta on see koht tegelikult selline psühhogeograafia mõjutab seda ja see mees, kes seal on ka kohalik Veljo hämmelainen, ta elab, raiskas, mängib kohalikus näiteringis. Nii et see on nagu selline kohaspetsiifiline töö, mõnes mõttes. Aga see on huvitav, et sa tood selle Lääne-Eesti märksõnana välja, sest et ka teine video, mis räägib Augustast, kes on siis praeguse nime all koluvere lossis asunud traagilise saatusega vene kõrgklassist pärit noor naine, see on huvitav, minu perekonna taust on osalt seotud koluvere ja kullamaaga ja ma mäletan, et ma Gustast kirjutanud vist põhikoolis referaadi töö uurides tema traagilist lugu ja kõiki neid pärimusi ja väga huvitav oli kohtuda näitusesaalis sellega. Aga kas Läänemaa on kuidagi jäänud nüüd läbi selle kahe video kuidagi eriliselt sinu psühhogeograafilisele kaardile või kuidas sa selle Augusta loo juurde jõudsid? Augusta loo juurde ma jõudsin interneti kaudu guugeldades midagi muud, nagu me ikka hakkan hakkame midagi otsima, jõuame hoopis teiste asjadeni ja siis ei tule enam meeldegi, millal me otsisime. Aga siis selgus, et selline haud on kullamaa kirikusse sinna maetud vaatajad kõige kõrgemast soost aadlikest üldse Eestis on maetud. Ja tegelikult ta juured on Saksamaal. Tali Wolfen pütt oli Braunschweig printsess, kes koos oma mehega tuli Katariina teise õukonda ja nad elasid Peterburis umbes viis-kuus aastat ja siis nende abielu oli väidetavalt selline raske ja keeruline ja mees oli vägivaldne ja Kusta paljus Katariina teisele, et ta midagi teeks, võtab midagi ette ja Katariina teine saatis tema abikaasa, kus nende kolme lapsega minema Venemaalt. Ja siis kus ta pandi olukorra klaarimiseks elama koluvere lossi, põhiliselt jumal teab kuhu tandiliselt ära, et vältida skandaale ja nii edasi ja Katariina teisel seisis ees reis Krimmi ja nii edasi, et selles mõttes psühhogeograafia tuleb seal igat moodi sisse, tuleb sellest, kui Katariina saadab kirja Kiievist, Augusta hooldajale või siis Krimmist või mis iganes, et tegelikult see maailm, mis meie ümber on kuidagi geograafia. Et me oleme seotud nii paljude erinevate asjadega ja väga huvitav oleks lugeda seda sinu kooli referaat Jaugustast, et kuna sina oled selle ühetud, aga minul n Tal ei ole suguvõsas kedagi teadaolevalt, kes oleks läänemaalt, vaid pigem on Kesk-Eesti, Järvamaa ja Virumaa. Aga miks mulle Läänemaa meeldib, on see, et seal on madalad maastikud ja meri ja kivid ja kuidagi see horisont mis on kaugele madal ja seal on mingisugune selline müstika nendes maastikel? Võib-olla selle koluverelossiga ka, kui mina lapsepõlves seal käisin suvitamas, siis see oli ikkagi üsna sünge koht, sest et seal asus hooldekodu, kuhu oli tegelikult nõukogude ajal topitud suhteliselt valimatult igasugust kontingenti taasiseseisvusega hakati neid inimesi laskma nii jälle sinna asula peale laiali, et see ei olnud enam nii range, aga samas moodustas sellise väga dramaatilise kihistuse sinna peale väga ohtliku tegelikult ka, et ja nüüd koluvere loss läks eraomandisse mingil hetkel ja nüüd nagu ka sinu videost saatetekstist välja tuleb, et seal nüüd peetakse pulmi ja, ja ta on selline, nagu jällegi juskui püüab kontakti astuda oma mingi kuulsusrikka minevikuga, aga minu jaoks on see väga sünge, ohtlik ja ikkagi. Ka masendav koht olnud aastaid ja, ja noh, tegelikult see hooldekodu on ka jällegi koht, kuhu pandi inimesi ära ja et kogu aeg on sinna paksude müüride taha pandud inimesi ära nagu silma alt ära, mis on ka see, et tegelikult nii-öelda kust tuleb selline sotsiaalne kummitamine ja et midagi on kõrvale lükatud, aga tegelikult teiselt poolt kui vaadata seda, mis koluveres on, et need hooldekodu ja inimesed on tegelikult muutunud osaks mõned nendest sellest kohalikust kogukonnast. Ja minu meelest see, mida praegu tehakse täiesti nagu paisatakse sealt ära erinevatesse kohtadesse, et nad lahkuvad koluverest. Tegelikult õnneks on seal MTÜ lemme, kes on andnud võimaluse neile, kes ei taha ära minna ja kes saavad nagu enam-vähem hakkama, et nad nüüd elavad ikkagi edasi koluveres ja ma sain nende lahkel kaasabil ka Neid inimesi filmi massistseenides mängima, et kirjakandjatele, kes oli väga positiivne kogemus, tegelikult minul ei ole sellist sünget kogemus nagu sina kirjeldad. Et kogu see protsess, mis meil oli seal ja iga kord need minekut sinna koluverre, selline hea tunne oli või kuidagi see koht tõmbab. Seda on hea kuulda ja ma tahtsin nende, just selle Haeska, selle Augusta loo selle valitud visuaalse keele kohta küsida, et et nendes kahes sama meeskonnaga, et sul on sama kunstnik, samad monteerijate, nii edasi ja neil on üsna selles mõttes sarnane visuaalne keeled. Minule tuletas meelde natuke sellist ta nagu selline teleteatrimeeleolu, et on poolt küll, viitab ajastule, aga ta ei jäta kunagi seda täielikku loomutruuduse muljet, et ta ikkagi jätab sellise nagu võõrandumise sinna vahele kuidagi kohatine kaadreid hägustavad. Sain hästi nii-öelda hüplik pilt, ka need kostüümid, mida on kasutatud, et miks sa oled otsustanud just sellise kunstliku momendi sinna sisse jätta. Selle näituse puhul oli kaks momenti, mis tuli esile ka meie vestlustest aru helphinguga ja üldse nagu minu loomingustki, et gurma töötan rohkem dokumentaalseid võtmes, kuigi, mis asi on dokumentaalne võti ja kordan, see rohkem lavastatud, et need mõlemad viisid on olemas ka minu varasemas loomingus. Ja kui me vaatame neid Helsingis Võrus tehtud filme, siis need põhimõtteliselt seal ei ole lavastusi, et see on olnud nii, nagu see on juhtunud elus. Ja siis vastukaaluks Haeska ja kus ta, mis on lavastatud ja mis on teatraalsed, isegi karneval, ellikud ja sellesama meeskonnaga töötada või noh, osad inimesed on vahetunud, aga et mul on tunne, et meil tekkis hea klapp omavahel ja Augusta puhul me tahtsime luua sellist ulme rukka Ko või tuleviku rokako meeleolu, et rokokoostiil on jällegi üks asi, mis mind on paelunud aastakümneid, ma võiksin öelda. Ja ma ei oska mingisugust ratsionaalset põhjendust, aga sellele leida. Aga mis aspektroko juures, sest et ta on üldiselt selline pahuline nagu mulle tuleb kohe melise fiiri tort, umbes midagi sellist. Tõsi, aga, aga see on ka see aeg, kus naised hakkasid saama haridust ja me näeme selles filmis ka, kuidas, kus ta loeb ja tegelikult on säilinud kaks maalide mast, kus tal on raamat käes ja see ei ole nagu temale midagi eriomast naiskujutati, raamat käes, ma vaatasin läbi tolle aja hästi palju Mahale ja siis selgus, et prantsuse maalikunstis roki ajastul olid naistel käed enamasti lilled või paelad. Aga saksa ja anglosaksi kultuuri tuli raamatuid ka. Et naine raamatuga, et see lugemine ja kirjade kirjutamine, need inimesed kirjutasid massiivselt rokokooajastu, hilisütleme, see, mis läheb üle romantismi, on see, et iga asi, mida inimene põhimõtteliselt päevas tegi, ma räägin muidugi kõrgklassist. Talupojad loomulikult ei kirjutanud üles seda, mida nad iga päev tegid. Aga siis inimesed, kellel oli vabalt jõuda aega nagu kirjutasid üles kõik, mis nad tegid, kirjutasid üksteisele, Nad pidasid päevikut. Põhimõtteliselt see Twitteri ja Facebooki aeg praegu lihtsalt on teiste tehnoloogiliste võimalustega see, mis toimus, tollel ajal, hakkab neid olema rohkem aeg. Ja kusjuures, mis kannatusse puutub, siis minule tundub, et tollel ajal liikusid kirjad kiiremini postiga kui tänapäeval. Sellest sõltus väga paljud, need postiteed pidi olema heas korras, jalad ja jalad ja kõik muu saaks nagu liikuda. Aga see on väga huvitav märkus, et kui me mõtleme tagasi sellele aristokraatia eluviisidele, siis tundubki, et mida nad seal ikka tegid, eks ole, intrigeerisid ja toimetasid oma toimetusi, aga et Eestis, kui sa mõtled sellele tohutule kirjavahetuse pärandile, mis on ju nüüdseks täielikult ikkagi teisenenud, et see annab vastuse, kuhu see vaba aeg sai panna? Ja, ja noh, selles mõttes, et huvitav lugeda rokokoo inimese veoreestograadi päevast, et ta tõusis üles ja ta valmistus põhimõtteliselt selliseks laisklemiseks pidin muretsema selle pärast, et ta nüüd ei pingutaks väga, et ta saaks nagu rahulikult olla ja selle päeva kuidagi mõnusalt ja muretult õhtuse saate ja tegelikult ka need poosid, et huvitav on, kui hakata lugema sellest, kuidas me istume laua taga või kui vaadata ka neid maale. Et seal tavaliselt inimesed istuvad väga lõdvalt nagu pigem kuidagi kalduja jalad laiali nagu lõdvestunult. Aga siis, kui kodalus, kui klass hakkab pead tõstma, siis tekib see, et me istume sirgelt laua taga käed laua peal, me oleme valmis kohe järgmist tegu asja ette võtma, et me oleme kogu aeg nagu valmis midagi tegema ja see on nagu niisugune sooritus on. Just see ongi see kodanluse etteheide aristokraatia-le, et ongi sihuke Lõsutajate klass, eks ole, et see uus eneseteadvus tuligi sellest. Kude inimesest rohkem, aga, aga see ongi huvitav, et kuhu me nüüd oleme nende tegudega välja jõudnud ja mitte, et see ei ole, mis ma siin praegu räägin, ei ole mingisugune kiidugene aristokraat peale. Kahtlemata sedasi ei ole, aga lihtsalt nagu see, kui palju on tegelikult ka meie kehasse sisse kodeeritud seda, mida meie klasse, sugu ja ette näeb. Siit ongi väga hea tulla ka näitusel väljas oleva töö juurde, naine võtab vähe ruumi, kus siis sa oled pildistanud üles Tallinnas eelkõige naisi, kes siis teevad selliseid lihtsamaid kast, teenusetöid, müügitöid ja nii edasi, et kuidas siis nende selles tööruumis väljendub siis nende kohalolu ja selle projektiga sa olid ka Veneetsia biennaalil Eestit esindamas, aga see sari kogu aeg jätkub ja minu meelest see, kuidas need naised on tõesti pressitud sinna lettide vahele väikestesse töökuubikute sära. Sealse kehaline aspekt on väga tugevalt, tuleb jälle sisse. Jah, see on tõsi, aga võimula alguses jah, ma pildistasin neid naisi, kes olid nagu rohkem nii-öelda kõikide silmade allveeavalikus ruumis ja need enamasti on need naised, kes teevad võib-olla lihtsamaid töid, kuigi lihtsam töö jutumärkides just sellepärast, et lihtsam töö tavaliselt on raskem teha ja see on väga kurnav nii-öelda need lihtsate ja see ongi nagu see, et mis on lihtne töö ja et tegelikult, kui sa teed tööd, siis igat tööd saab teha nii et põhimõtteliselt, kui sa teed seda lihtsalt, siis keegi teine töö ära tegema. Aga edasi tuli ikka need naised, kes on mänedžeride, kes on sellistel kõrgematel positsioonidel ja tegelikult seal piltide peal see erinevus võib olla ei tulegi esile, nii palju Nende naiste pilkunud, võib-olla enesekindlam, aga, aga sisuliselt ikkagi tunnevad Ruja ruumi, et see ruum defineerib neid naisi. Kas see sari jätkub, sulges pildistad nüüd ka praegu näiteks jooksvalt juurde, oled sa plaaninud sellega edasi tegeleda? Ma kogu aeg plaanin seda lõpetada, aga, aga see ei lõppe see selles mõttes, et kui mulle satub silma ette mingisugune koht või asi, mille, mis on seen mulle ütleb, ahaa, see naine võtab vähe ruumi stiilis pilt, et siis ma olen üritanud seda pildistada, aga tal muidugi ei ole enam sellist energiat sees, mis oli siis, kui ma hakkasin seda tegema kümmekond aastat tagasi ja väga palju muutunud ka, et nüüd seal näitusel on valik läbi aegade ja ja tegelikult paljusid kohti enam ei ole. Alleski, naisel on. Ja töötanud näiteks turud ja balti jaama ümbrus teada, et seal olid ka sellised, kes küpsetasid saiakesi, selliseid lopsakaid, kommi, müügiletid, et mul on meeles just see kuidagi see vastuolu, selle värvilise tohutu külluse ja siis sinna tõesti pressitud müüa vahele. Järsku sa hakkad seda nägema ja siis sa ei saa seda nii-öelda kuidagi enam mitte näha või mitte vaadata. Ja osad nendest naistest on ka hiljem öelnud, et nad on nüüd tagasi vaadanud selle aja peale, kui ma pildistasin neid ja on mõelnud ka, et mis faasis nad oma elus on olnud ja et ka neil on tulnud nagu sellist tagasisidet, et see ei ole päris, lihtsalt tulin ja tegin pildi ja nägemist. Et alati, kui on võimalus olnud, et siis ma olen ka rääkinud nende naistega ja ma ei ütleks, et see on infovahetus, ma ütleksin, et see on võib-olla midagi mingi arutelu pigem jätab oma jälje. Kas nad on olnud avatud sellisele ka nagu reflektsioonile enda elu ja enda tööelu? Kas ja need naised, kes on nõus pildistamisega, on seda olnud, kas on olnud ka palju neid, kes ei ole nõus olnud enda pildistamisega palju ei ole, aga neid on ja ma arvan, et üks kolmandik umbes või niimoodi, aga see on nende täielik õigus. Tulles nüüd kõige värskema osa juurde, mis puudutab Eesti naisi, kes on Soomes tööl olnud juba on käinud läbi pealkirjad, et 30000 rääkimata lugu ja nii edasi. Et kui sa seda uurimistööd tegid, ma saan aru, et sul kujunesid välja sellised kohad, mida sa soomes residentuuris olles jälgisid üks oli eestlaste moodustatud tantsuringtantsurühm tantsu- ja treeningstuudio häältest ja, ja siis seal oli üks ilus Stuudio SP luks SP1 Kreeta irvali, Ilustuudio Espe luks ja siis seal oli üks koht veel, kus majas ma käisi jälgi ja laulukooris Siller ja siis keeletundides. Aga mis sind võib-olla nende kokkupuudet juures kõige rohkem, kas üllatas või mida sa ise ei oodanud nendest kohtumistest kuidagi leida kas mingit sorti infot või mingit emotsiooni või? Mind võib-olla kõige rohkem üllatas edasipüüdlikkus või see õppimisvalmidusest, mida need naised esile tõid ja ka need võimalused, mis neil on see oli ühelt poolt ja teiselt poolt võib olla ka see, et mitmed nendest tõid esile seda, et Soomes väärtustatakse neid naistena ja nende tööd rohkem, kui nad on tajunud seda Eestis. See on natuke üllatav isegi, et muidu mul on tunne, et meil kujutatakse inimesi, kes lähevad mujale just nagu töö mõttes, kes on see nagu majanduspagulased, et kujutatakse, et nad lähevad pigem just siin tuleb jälle see märksõna jutumärgid nendele lihtsatele töödele. Aga et see on huvitav, et sa tood välja selle väärikuse aspektist. Mina arvan, et see on inimesele väga oluline, kui ta teeb tööd. Et lisaks sellele, et sa saad raha, et sul on tunne, et sind hinnatakse töötajana Eestis ka, ma arvan, on jõutud selleni, et sa pead ikkagi töötajale andma tagasisidet ja seda kiitma, aga aga võib-olla siin on lihtsalt kõigil on nii kiire ja, ja läheb meelest ära või see tundub, on enesestmõistetav, aga ja osad on ka öelnud seda, et Soomes on rahulikum raha, võib-olla see on üks ka üks suuremaid komponente selles, et seal on aeg, on. Aga kas need naised, kes seal töötavad, et kuidas nad oma seda identiteeti määratlevad, et kas nad ongi eestlased, kes töötavad ajutiselt kuskil mujal või nad on kuidagi sisse sulandunud sinna rohkem, võib-olla see on ka küsimus sellest, et kas nad plaanivad tagasi tulla, kas nad näevad seda ajutisena sellise nii-öelda raha? Järgmisena, või kuidas nad määratlevad, on erinevaid viise muidugi ja osad ongi, keda ma tean, kes on jäänud pensionile ja tulnud tagasi kõigest majad ja plaanivadki tulla, aga nad enamasti määratlevad ennast eestlastena, kes töötavad Soomes ja nad ei pane sinna vahele sõna ajutine. Nad ei püüa nagu sisse tuua seda ajalist mõõdet, aga nad ei ütle ka, et nad on migrandid ja väga vähesed nendest on olnud Soome kodanikud. Kui üldse keegi kõik on säilitanud Eesti kodakondsuse, et see uks on lahti tagasitulekuks. Tegelikult. Aga kuidas sa näed, et, Tegeledes kunstnikuna teemadega nagu hargmaisus, töötamine mujal ja kogu see tööalane ränne, et kuidas kunstniku võimalused ja vastutused erinevad näiteks sotsioloogilist, kes sama teemaga tegeleb ja nii edasi, et kuidas sa ise tunned enda positsiooni, mida sina saad öelda ja teha teisiti. Ma arvan, et see on rohkem subjektiivne, mida mina teen ja ma ei pea tegelikult midagi tõestama, et minu uurimustöö, kui seda niimoodi nimetada visuaalne uurimistöö hakkab kuskilt poole pealt hakkab millestki hakkab millestki väga juhuslikust ja pole ka mingisugust õrna aimugi, kuhu see välja jõuab, kui ma hakkasin seda tegema. Mul ei olnud mingisuguseid ambitsioone, et ma nüüd lähen sinna ja siis näituse ja, ja siis ta muudkui kasvab ja kasvab ja siis kujuneb minu enda ümber selline võrgustik nendest Eesti naistest Soomes ja noh, me saame sõpradeks ja ja see kuidagi läheb edasi, et midagi sellist ei olnud tegelikult, et see on kõik niisugune samm-sammult, aga noh, see on sama, mis võib juhtuda ka sotsioloogidel või antropoloogidel etnoloogidel, kes teevad osalusvaatlusi ja võib olla ka see, et noh, ma ei püüa küll teha mingisuguseid üldistusi, aga siiski, kui ma neid teen, et ma ei pea neid millegagi tõestama, aga samas ma arvan, see, mis on oluline, on see eetiline aspekt. Ja ma ei tohi kindlasti kuidagi riivata kellegi õiglustunnet või näidata neid kuidagi ebasoodsas valguses polegi nagu põhjust näidata polegi selliseid asju, et mida näidata niimoodi Kes vahel ei või juhtuda see, et läbi selle kunstniku tehtud, kas video fototeose filmi, et see inimene ise näeb ennast kuidagi jah, peegelduna sellisel viisil, mis talle võib-olla on ebamugav või mitte ainult nagu eetilises plaanis vaid lihtsalt võib-olla siis näitab mingit tema reaalsus kuidagi teisest, kriitilisest aspektist selles mõttes kunstnikul peab ju jääma see vabadus, isegi kui ta töötab päris inimestega, et ikkagi rääkida seda lugu, mida tema näeb, mis ei pruugi olla inimesele endale kõige meeldivam olla. Kas on mingeid selliseid teemasid? Ta on tulnud, et ta ja no ikka see on tõsi ja selles mõttes ma arvan küll, et ma näitan seda nagu oma vaatepunktist kindlasti, et võib-olla selles mõttes on see kasubjektiivsem, kui oleks mõnel sotsioloogil või antropoloogil peavad jääma väga neutraalseks neutraalses raamistiku. Ma arvan, et mina saan ikkagi rääkida nagu oma positsioonilt. Ja seda on mulle ka öeldud, et kui sa teed visuaalset uurimistööd, sotsioloogid või konkreetselt üks etnoloog on öelnud, et küll oleks hea, kui ta saaks ka niimodi Jaa, aga veel sinu järgmist ideede või projektide kohta, et sa mainisid ka, et sul on tekkinud uus võrgustik nüüd sellest pikaajalisest uurimistööst ja kontaktidest ja nii edasi. Kas sa plaanid nende naiste lugudega kuidagi edasi toimetada selles mõttes professionaalses kontekstis, et ma saan aru, et on ka tekkinud selline hea tutvuse tasand isiklikul pinnal, aga et mis on sinu järgmised asjad, mis sul nüüd kandikul on või hetkel natuke siuke mahatulemise puhkamisaega, et näitus on veel üleval? Ja no natuke mahatulemise aeg jah, aga samas ja mul on tunne, et Eesti naised Soomes teema läheb mingisugusel moel edasi, aga kindlasti mitte nii mahukalt. Et see, ma arvan, vaikselt tiksub mitte isegi vaid et kindlasti midagi sealt võib-olla tuleb veel. Ja mis mind huvitab, väga, on naise puhul selline nagu kingituse teema, et naine kui kingitus või naine kui vahetuskaup, mis läheb tagasi sügavamale kollektiivses alateadvusesse, kui meil oli veel hõimukultuur. Et kui on erinevad hõimud, siis naine antakse ühelt võimult teisele kingituseks, et inglise keeles on selle termin traffic in Vumen. Selline ka antropoloogiline teema natukene, aga tegelikult see sellises trukturaalse ebavõrdsuse tekitajana on siiani alles ja seda nagu effemismidega varjatakse erinevate asjade taha, aga tegelikult kuidagi siiaajani on, et hiljuti oli Eesti televisioonis film pool kui käänist. Kui ta läks ta hitile ja siis ta kohtus kohalikega, siis ütleb talle see hõimu peame ja mul on siin tütarette ja see oli mega suvaline, sa tahad tahad, siin on üks tüdruk, on üks tüdruk võtta ja tegelikult noh, umbes natuke rohkem, võib-olla kui 100 aastat tagasi või no ütleme, et 100 aastat. Me saame rääkida sellest õigust käest ja ilmselt läheb veel 100 aastat, kuni see muutub uueks normaalsuseks ja need viisid ka, kuidas me räägime nendest asjadest või kuidas me sõnast ütleme, et see on väga tugevasti keeles sees, et me kogu aeg tegelikult oma keele rääkimisega toodame seda ja ka representatsioon idega. Ja see on see asi, mis mind tegelikult huvitab, ma püüan sellega tegeleda kunstiliselt kunsti kaudu. Eks näis, kuidas läheb. Näitus paradiisi poliitika on avatud kunstihoones 14. aprillini, aga tegelikult just nüüd, laupäeval on ka plaanis üks publikule. Ja kell pool neli-viisteist 30 kunstihoones on vestlusring, kus astuvad üles austria kirjanik Anna Wayden, Holtzer soome kunstnik Jaana Kokk, kohv ja eesti kirjanik Maarja Kangro, kes arutavadki representatsiooni, poliitika ja kuulumise ja rändamise teemadel. Väga võimas komplekt. Aga aitäh, Liina Siib kunstiministeeriumisse tulemast, aitäh, mina limaari mürk. Kohtumiseni. Te kuulate, saate Kunstiministeerium rubriiki, Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kui maalikunstnik Mihkel ilusal oli 2000 seitsmeteistkümnenda aasta juulis hobusepea galeriis Tallinnas näitus, pista see endale seina. Siis iseloomustas kumu maalikoguhoidja Liisa Kaljula sirbis ilmunud retsensioonis ilusa näitust kui üleskutset arutelule, mis võiks lahata nii maalikunstimeediumit kui elu mõtet. Sest ma tsiteerin, vaevalt et eesti maalikunstis nii pea sedalaadi, kunstiliselt pinevat, intellektuaalselt huvitavat ja kaasaloovaks kriitikaks lausa loodud seisu enam ette tuleb. Tsitaadi lõpp. Ning Kaljula ei jäta olukorra unikaalsust esile tuues ka kinnast viskamata tõdedes, et kogu maalikunsti initseeritud kriis on kutse arutelule, mille suhteliselt kriitikud on jäänud aga mõnevõrra loiuks. Intellektuaalsest löömast ei ole mina kunagi ära öelnud ning võtan väljakutse meeleldi vastu. Mihkel Ilusa vastne isikunäitus läbirääkimised fassaaditööd, mida saab veel seitsmenda aprillini näha Tartu kunstimajas annab käised üles käärimiseks kaalust. Nagu Kaljula tabavalt täheldab, on ilus verbaalselt võimekas kunstnik ning ta näitused. Üleskutse arutelule, millest minu arvates kriitikud siiski ka kinni on haaranud, kui mitte muul viisil, siis paludes ilusalt eneselt kommentaare maali taaskäivitamise ja ümbermõtestamise küsimuses. Selles kontekstis oli mul seda saadet ette valmistades suisa hirm kunstniku käest kommentaari küsida sest ma olin veendunud, et tal on villand, et peab kriitikute ees töö ära tegema. Aga õnneks oli mu hirm põhjendamatu. Ikkagi inimene valib ise endale elude ja ma olen suhteliselt jonnakalt võtnud, et ta kuidagi õlu teeks ikkagi kulgeda suures osas maalikunstnikuna. Et aga võib-olla see, mida peetakse maalikunstiks, mis on minu isiklik kogemus, maalikunstist mõnevõrra lahknevad, et aga ma nüüd ei, ma ei arva kelleltki, nagu tüütaks selle küsimusega või mingite järjekord ukse taga ei ole. Et selles mõttes pigem rõõm, kui huvi tuntakse. Hea meelega selgitan oma laste kohta või viimasel ajal kogemusi. Aga sellegipoolest või seda enam huvitas mind, kuidas suhtuvad ilusa kui kõneisiku rolli teised maalikunstnikud. Möönan, et ühelt inimeselt küsimine ei ole just representatiivne valim, aga siiski. Maalikunstnik Kristi kongi, keda palusin ilusa seisukohti kommenteerida, kinnitas, et vähemalt tema jaoks on ilusa sõnavõtud kui üleskutse mõttevahetusele ning ta ei tunne end kolleegi verbaalsest osavusest ja seisukohtade manifest aktiivsusest ohustatuna. Pigem vastupidi. Ma ei tea, mina nagu tahaks ka eelkõige rääkida enda eest, et ma olen selles kindel, et ka tema nagu räägib eelkõige seda, mis on tema tõde, kuhu tema on jõudnud ja ta räägib nagu vastavalt sellest ka, mida ta on nagu läbi katsetuste läbi oma loomingut, kuhu ta on sellega siis jõudnud, millest see võib-olla jääb mulje, et ta selline nagu nüüd maalikunstist suur selline kõneleja on, ma arvan, et neid kõnelejaid on nagu kattennisi, aga Mihkli puhul on eriline see, et ta tõesti räägib selles läbi oma loomingu siis hästi selgelt või tema kujundid on hästi selgesti loetavad, ta esitab väga konkreetseid küsimusi, ta pakub välja mingit sorti lahendusi. Maali kolme põhikomponendina, millest kõik algab ja millele kõik taandub, nimetab Ilus Urmas lüüsile antud kommentaaris puitu, õli, lõuendit. Kui sa nüüd küsida, et kas nii lihtne ongi, et siis ma tooks nagu kõrvale selle võrdluse, et kaitsta päitsi, kogu pikk periood seisneb selles, et Tsäkko heitlik Ta mängis tegelikult mingi kõige odavama ja lihtsama kitarriga, mida ta enda väitel müüakse igas kaubamaja seal lennujaamas ja küsimus on see, mida sa sellega peale hakkad, mitte see, et kas sul on nagu see maailma kõige uhkem pill või kõige peenem pigment, et minu jaoks on see lihtsus võib-olla samal ajal lihtsalt mängulisus, et siis püsida nagu väga baaselementide juures, aga leida kas ennast või enda teed või sellest mingit muud Maali teed selle kõige keskele üles. Ent kuidas suhestub kõik sa modernistliku maaliuuenduse traditsiooniga? Mihkel Ilus ei ole kaugeltki esimene, kes üritab kunsti, arhetüüp, seid ühikuid tuvastada biit Mariaani jaoks olid need vertikaal ja horisontaaljooned ning põhivärvid Vassili kondinski programmiliseks näiteks on, et igasuguse kunstilise loomingu alguseks on punkt. Malevitsi musta ruutu ei hakka igaks juhuks mängu toomegi. Mihkel Ilus ise leiab, et klassikalise modernismi sõjakad maali puhastamise katsed olid kultimatiivsed visates kogu eelneva kunstipärandi prügikasti. Aga tema ei näe mingit vajadust eelnevat kunstiajalugu halvustada või hüljata. Ehk maali taaskäivitamine ei tähenda tingimata varasemast traditsioonist lahtiütlemist. Mulle tundub, et see suhe, et mul midagigi kogu selle maalin pärandi vastu, et pigem ma ikkagi vaatame seda rõõmuga, aga see, millega ma ise tegelen, asub natuke hetkel mujal. Et noh, tegelikult on seal näitusel jõuga täiesti viisakalt pingutatud lõuend, leib, kaetud õlivärviga, mis noh, võin sulle garanteerida, püsivad järgmine 500 aastat muutumatut. Aga samal ajal kusagil kõrval seinas on siis mingit ootamatut sellised nagu moodustised või lumepalli sarnaselt seina kinni lisatud värvi. Kust me leiame lõuendiribasid ja liimpuidust käevõru, et, et noh, selle teose nimeks panin õli lõuendil ja tehnika neli lõuendil, et noh, et see võib-olla need on nagu sellised kaks äärmust, eks lõuendil osad teosed üritavad päriselt midagi kujutada suures osas tegelikult räägivad ajast loodetavasti seda elame ja siis treima värviloopimine see täielikult nagu räägib sellest olemuslikus tehnikast, mis noh olgem ausad, on ju mõnevõrra lihtsalt huumor, aga samal ajal ka kriitika sellele meetmele, et kohati minu, kuivõrd me ei peaks ka sellest minevikust, olevikust, tulevikust lugu kujutamise puhul, siis, et mitmed teosed lihtsalt küsitavad, et mida sa kujutamine bluuri poodiumivärki nagu kannab ja õli lõuendil, õli lõuendil. Tänase saate teema ajendanud Mihkel Ilusa näituse läbirääkimised fassaaditööd kuraator Siim Reimann kasutab oma saatetekstis vastandust. Noorussprint versus täis Eeaa maraton. Esialgu trotslikult varasemate maali kaanonite vastu mässanud Mihkel Ilus on mõistnud, et ta ei ole esimene maalikunstnik, kes on lubanud eelnevat kummutada ületada. Kui ma kuraator Preimanilt selle järele pärisin, pakkus ta, et võib-olla klassikaliste väärtuste juurde naasmine vormiga töötavate kunstipraktikate eripära. Mul on ka tunne, et võib-olla käib kaasas üldse nagu hästi tugevalt vormiga töötavate kunstnike näituse praktikaga, et kui sa oled võib-olla uuriv kunstnik, siis sul on näitusel mingi teema ja siis sa kuidagi kirjutad nagu kirjandit, et lähed nagu väiksest suureks tagasi ja väiksed selle tagasi on ju, aga kui sa maalikunsti, sest mul on tunne, ma näen seda veel ütleme saada ja näituste puhul mul on ka selline tunne, kuidagi toimub mingi järk-järguline minek detaili ja nagu need on erinevad aspektid siis selle sinu praktika juures või laiemalt üldse praktika kunstipraktikas, mis sind huvitavad. Ja siis mingil hetkel sa peadki hakkama. Mul on tunne, et äkki hakkame vaatame neid asju nagu komplektina koos või teineteisest nagu väljakasvanuna, et see on võib-olla see täis ja maraton, et see tempo või selline, ütleme, info tihenemine nagu lõpeb, et need radikaalsed leitnandid nagu kuidagi raugevat ja jaotuvad nagu pikema aja peale nagu välja, et saad nagu aru, et seal on näitus, ongi suupärane amps mingi ühe teema või mingi ühe mängu nagu läbimängimiseks, et ta ei pea selle ühe väikse formaadis kaela murdma hakkama. Või noh, nii nagu mina selle peale olen mõelnud, sest ma olen ka ise tegelikult palju just nende algtõdede peale mõelnud, et milles siis nagu on huvitav rääkida või millest siis võiks rääkida või mis mulle tundub oluline, millest nagu kunst või siis nagu ka mulle kõige armsam maalikunst võiks rääkida, et mul on tunne, et inimene või vaataja, et talle võiks pakkuda just eelkõige seda kõige peamist vahendit, millest maalikunsti üldse räägib, et see võibki olla värv, valgusvorm materjal võib olla, see ongi see tänapäeva maalikunstipoeesia, millest nagu tegelikult võiks olla põhiteema, et äkki ma peakski tegema mingi restardi üldiselt kunstile selles visuaalselt külluse ajastul ja rääkima nagu mingitest põhilistest asjadest, et mis seal siis on, millest nagu üldse maali võiks koosneda, et sellest olen ma ise palju mõelnud ja mulle tundub, et mihklinäitus pakub ka natukene nagu just kõneainet sellel teemal. Mihkel Ilusa seoses räägitakse sageli maali lammutamisest. Mul on kahtlus, et see sõnavalik võib olla seotud sellega, et ilusale meeldib kasutada ehitusmaterjale ja siis on paralleel mõistetega lammutama ja ehitama lihtne tekkima. Ent mind rõõmustas väga, kui nägin saatetekstis kuraator Siim Reimanni kasutamas ekspressionismi mõistet Mihkel Ilusa loomingu kirjeldamiseks, kui me räägime, et meie täis ja maratoni jooksvad mitte kõige nooremad kunstnikud on naasnud traditsiooniliste väärtuste juurde. Võib-olla oleks abi, kui kriitikud naaseksid traditsioonilise mõiste aparaadi juurde? Jah, ma arvan küll, et see, see annab pigem isegi annaks nagu täpsust nende praktikate kirjeldamise natuke lihtsalt kasutada seda sõnavara nagu noh, kirjeldavatena või kuidagi omadussõnadena mitte noh, minu jaoks ka seal ei käi nagu mingit maiku kaasas. Võrdleks Kristiga ka siin rääkides ja selles selles suunas mõelda, siis ma mõtlesin Kristjani mingis mõttes täiesti klassikaline abstraktsionism. Ei tee, vaid ma ei küsinud, lihtsalt köitis see viis, kuidas nende klassikalisemalt mõistetega saame hakata looma järsku teise paralleeli, et kui me ütleme, et Mihkel lammutab maalikunsti, siis see annab hoopis teise konteksti, kui me läbi ütleme, et on ekspressionismi, siis mul tekib kohe sihuke nagu polloki seos, näiteks. Mulle endale oli järsku üllatus, et oi, et ja et kui ma nüüd ütlen, et ekspressionismi ja lähebki nagu sinna ritta, siis sest see, kuidas ma hakkan mihklimaale nägema või millena ma neid näen, on noh, radikaalselt teine. Alati kuraatorina soolonäitusi kureerida, siis peab tunnistama, et sa ei ole kunagi spetsialist, sest et inimene, kellega ta nagu kahetseb, juba näitab teed on tegelikult ise oma praktikaspetsialist ja selle praktikaga seotud ajaloo nagu parim tundja. Ja siis on huvitav vaadata lihtsalt seda, kuidas kuraatorina või kriitikuna ka. Noh, ma ei tea, kui palju näiteks sina kriitikuna teed, neid nii-öelda kontrolllugemisi mina ikka armastan lasta, kuna inimesed tunnevad vastu tal ikka nagu lugeda seda, mitte et ma siis peaks kõik vastu võtma, aga siis tulebki nagu väga huvitavad kommentaarid mingitele sõnadena, et mis, missuguseid tähendusvarjundeid nendele nagu omistatakse, kuidas nähakse ühele või teisele poole nagu nii-öelda kunstniku loomingu kuvandit nihutab. Kel ilus on ühes intervjuus edastanud, et maal on olnud piisavalt kaua isiklike tundepuhangute ori ning just sellest indiviidikesksuse eest pääsemiseks on vaja meedium taandada, algosadeks ja uuel moel kokku panna. Mulle aga tundub, et kriitika on hakanud Omalt poolt ilusa loomingut sarnasel viisil individuaalsuse keskusest vabastama. Ja see on hakanud piirama meie võimet näha ilusa maalides eneseväljendust. Kuid võib-olla on kriitikuid õigus. Kas on võimalik, et keskendumine maalile, kui meediumile hakkabki piirama autori eneseväljendusvõimalusi. Kui Mihkel Ilus keskendus puidule lõuendile ja õlile, siis Kristi kongi loomingus on märksa olulisemal kohal värv ja valgus. Küsisin kongi käest, millist rolli mängib abstrafeerimine. Ma tahaks küll öelda, et see justkui ei piira, samas kui ma mõtlen selle peale, mida ma praegu teen või, või mida ma praegu üritan nagu siis läbi maaliumise korda saata, et ma tunnen, et mul on mingi teatud reeglistik, aga ma nähes mõeldes selle peale, mida ma olen vara varem teinud. Mul on tunne, et ma olen ikka väga erinevaid asju katsetanud, et ma tunnen, et maalikunst ongi sellepärast nii võimas vahend ja ja ta pakub nii palju erinevaid lahendusi, et vastavalt sellele, kuidas see idee on ja ma tahaks nagu loota, et see idee alati areneb, edasi liigub ma ei tea mis iganes erinevas suunas, et ma ikkagi olen vaba selles, et kuidas seda siis vastavat ideed lahendada või et sellepärast mulle tundub ikkagi see praegune hetk maalis ka nagu põnev, et seal on ikkagi mingeid erinevaid lahendusi või see, kui mina olen oma loomingus jõudnud, see pakub mulle erinevaid võimalusi. Kuidas mingite asjade peale mõelda, et isegi kui ma olen kitsandanud endajaks selle mõtte, et ma nagu noh, ma lihtsalt ei saa, ma isegi ei mõtle selle peale enam nii reaalselt. Lihtsalt värv on see, mis mind nagu kõnetab ja mis mulle nagu tekitab noh, nii uusi ideid kui ka uusi lähenemisi, et see annab mulle nagu ikka päris palju vabadust, mõtlemist kui ka uute Meediumite kaudu. Mihkel Ilusa näitus läbirääkimised fassaaditööd jääb Tartu Kunstimajas avatuks veel kuni seitsmenda aprillini. Näitusega seoses andsid kommentaare kunstnikud Mihkel Ilus ja Kristi kongi ning kuraator Siim Reimann. Kuid enne saate lõppu veel Kunstiministeeriumi näitusesoovitus, milleks on seekord Valgevene fotograafi Igor Savtšenko näitus uuest suhtumisest fotograafiasse Tartus galerii noorus keldrikorrusel. Kultuuriloolane Sergei ausakkine, kellelt ilmus hiljuti ajakirjas Oktober. Minski koolkonna fotograafide praktikat analüüsiv artikkel ütles, et Ševtšenko on nii kuulus kui saab olla ning tegelikult ei ole Savtšenko Eestile ega Balticu meile võõras Savtšenko töid, mis esmakordselt Eestis näha 1995. aastal Saaremaa biennaalil aja Loortell, kuhu Savtšenko vanu albumi pilte ümber pildistavad praktika erakordselt hästi sobis. Savtšenko näituse pealkiri on küll uuest suhtumisest fotograafiasse ent enamus näitusetöid on 90.-test, sest Savtšenko loobus juba 1997. aastal oma 80.-te lõpus alanud aktiivsest fotokunstipraktikast. Ent just seetõttu üllatas mind kui tänapäevase aktuaalsena Savtšenko. Endiselt mõjub Savtšenko poolt tõstatatud foto ilmutamise ja ilmutamata jätmise ning samuti üle või ala valgustamisega seonduvad küsimused on abstraktse probleemipüstituse kultuuriloolised universaalid mis ei sõltu arengutest fototehnoloogias ja kultuuriteoorias. Ehk kuigi Peeter linnad sõnastas oma uurimuses fotoloogia fotograafia teoreetilise uurimisobjektina ehk tegurina, mis ühendab kõiki fotograafia praktikaid, siis võib-olla on kultuurilooliselt kõneldes põhjust panna suuremat rõhku selle tehnoloogia jäädvustaja rollile. Roland partil võis kokkuvõttes õigus olla. Foto on lõpuks indeks. Pikem retsensioon Igor Savtšenko näitusele ilmus 28. märtsi sirbis, kel on huvi, võib üle lugeda, aga kui on vähegi võimalust, minge kindlasti näitusele nooruse galeriis mis on lahti veel kuni kuuenda aprillini. Ehk suletakse päev enne Mihkel Ilusa näitust Kunstimajas. Te kuulasite saate Kunstiministeerium rubriiki Tartumelised. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Saate lõpuks kõlab bändi Whit Straight lugu Seven Nation Army milles Jack White mängib oma kuulsat plastmassist kitarri, millele Mihkel Ilus põgusalt viitas, kui rääkis lihtsustamisest. Kuulmiseni.