Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head kuulajad, tere tulemast kuulama aprillikuist Kunstiministeeriumit, MINA, OLEN Maarja mürk. Ja saate esimeses osas on mul külas terve hulk inimesi, kes toimetavad ruumis nimega Pent Speys. Paluksin teil tutvustada ennast ise, kes te olete, mis te taust on ja kuidas te jõudsite siis selle ruumini kas see on projektiruume galerii, võib-olla keegi täpsustab, ära siis iroom. Kena, aga jah. Tere. Mina olen Katiats, mina olen EKA teise kursuse kuraatoriõppemagistrant ja minuga siin Kaisa Maasik, kaasaegse kunstitudeng, aga olen ka nii-öelda kahe osakonna vahel, et võtangi kuraatoriõppest aineid. Aksel hagenson olen esimesel aastal magistris ka kaasaegne kunst. Ja mina olen Katrin enni ja mina olen siis korraks liiga ka kaasaegne kunst, magister, esimene. Nii et võib siis järeldada siit, tähelepanelikumad kuulajad selle Ventspilsi kujul on siis tegemist Eesti kunstiakadeemia magistritudengite projektiruumiga. Võib-olla keegi räägiks teis ka, kuidas tuleb see nimi, see vent space? Meil tegelikult oli esimeste arutelude käigus käisid igasugused variandid läbi, aga kirja pannes, mis on selle ruumi plussid ja puudused, tuli välja, et seal oli ventilatsioonipuudus ja kuidagi sellest kasvas välja Vents meis. Ja kui ma lugesin seda nime, siis ma mõtlesin, et tihti on vaja nagu kolleegidega ennast niimoodi maandada ja välja eladega ventileerimine selles tähenduses, et see on nagu selline Ruugmentileerimiseks. Aga kuidas te tutvustaksid seda Ventspils inimesele, kes ei ole sellest midagi veel kuulnud, et mis teie projektiruumi emissioon on? Ta on esiteks just nii projektiruum, et ta on pind, kus kunstnikud ja just eelis eeliskorras kunstitudengid Ekast saavad projekte läbi proovida, katsetada, aga ka korraldada selliseid pikemaid, natuke pikemaid näituseid ja sündmusi. Ma igaks juhuks täpsustan ära, et see ruum, millest me siin ümber tiirutama, et see asub Tallinna kesklinnas siis vabaduse kuus, tema aadress, aga hoovi poolt tuleb läheneda siis talle ja kuulub see maja vist jätkuvalt Kunstnike liidule, eks ole. Ja enne tegutses seal EKA galerii ja nüüd siis uus selline tudengite veetud oma ruum. Aga kuidas teie näituste ürituste programm tuleb, et millised on need kriteeriumid? Kuidas te seda kokku parata? Me tegime, õpin kooli ja püüdsime sellise nagu hoiaku, et demokraatliku hoiaku siis, et pigem siis pressime seda aega kokku, et kõik, kes tahaksid ikkagi saaksid sinna mingi aja. Ja siis, kui selgus, siis, et mingisugused ajad seal vabanesid siis jooksvalt, nagu kutsusime veel, et nad tulid päris kiiresti täis. Et huvi on olnud suur, selle ruumi öeldakse, et huvi on olnud nagu paras, et keegi pole nagu otseselt ilma jäänud ja samast paladega nagu tühjalt seisnud. Aga rääkige, palun mõningatest näitustest või sündmustest, mis teil seal on toimunud praegu tutvustada, mis laadi tegevus, et seal olla. Äkki siis toome köik mingeid lemmikprojekte esile, mina alustaks näite siis kandrilis räägi näit üritusest, mis toimus koos Mihkel Tombergiga, kus olid siis sellised massiivsed tekstiilpadjad, kuhu sai, aga vahel on osa ära kaduda ka selle klippidega siis meil toimus näiteks Siilbris, mida korraldasid nele syydeneb ja Johannes Luik. Mulle meeldis Rebecca Alarkini raien Kaaleri eksinud hingede turismikontor, mis muutis selle ruumi, sest nädalaks ajaks tsitiivseks turismibürooks, kus siis toimusid erinevad üritused, näiteks ühine koerte jalutamine ja ka nukuteater näidendid, et see oli selline äärmiselt mänguline, selline lõbus lähenemine. Ja üks riskiga, mille mina tooksin välja oli, eks graffitipidu ma ise kutsun, trahviti, peaks kus isegi need kunstnikud jäid üsna anonüümseks, et minul oli kontakt ainult ühega neist ja ma ei teadnudki täpselt, mis seal mis seal hakkab juhtuma, aga see tundus minu jaoks väga põnev, nii et ma võtsin vastutuse, et et kui läheb tööle ka suitsuandur või kui pärast hakkab seintelt värv koorma või mis iganes, võib juhtuda, et siis ma panen pea pakulasse, tundus mulle lihtsalt põnev ja selline riskialdis erutab mind. Tooksin esile ka ühel viimastest projektidest, milleks oli Lasnamäe. Et väga paljud meie projektiruumis toimunut näitused siis on isikunäitused, kuid see oli siis vahelduseks ka grupinäitus ja selle kohta oleneb päris palju head tagasisidet saanud. Aksel, sul on täiendada seda nimekirja. Ma lisaksin sinna võib-olla nende põhjal ka Andrei ose farmingu isikunäituse, mis mulle väga korda läks kuidagi sellises natukene raskes ja ventilatsiooniga ruumis oli väga tundeline ja tugev. Esimene isikunäitustele. See on juba nii palju neid nimede projekte läbi käinud, et kui kaua keskmiselt teie ruumis asjad lahti on? Ühest päevast kuni kolme nädalani, siis tuleb tõesti järge peal pidama, et et ikka pihta saada asjale. Pigem on ikka olnud lühemad, ütleme selles mõttes, et selle vajadus tuleneb sellest, et tudeng peab seda ise valvama või siis seda valvamist korraldama konna galeriile valvurit, et siis enamasti nagu väga pikalt ei ole kellelgi aega seal viibida niimoodi õppetööst eemal. Keskmine pikkus on minu arust umbes neli, viis päeva. Tohutu tempo jah aga küsis ka selle Ventspilsi EKA suhtes, et, et kas kuidas on teil selle sõltuvuse sõltumatusega lood, et, et EKA galerii on kaabel olemas, eks ole, eraldi EKA uues majas, et kuidas positsioneerida ennast selle galerii suhtes ja üldiselt, kas programmi suhtes on kohustus näidata ainult EKA tudengeid EKAga seotud inimesi, samas Eesti kunstimaastikul on väga vähe inimesi, kes ei ole seotud mingil kombel EKAga käed. Kuidas te enda jaoks seda mõtestate, seda nabanööri? Minu arust kohe alguses me hakkasime päris tugevalt vastanduma EKA uuele galeriile, et üks põhilisi asju, mida me enda juures tähtsustame, siis kiire reageerimisvõime. Et võrreldes sellega meil ei ole vaja väga palju ette planeerida, et saab kasvõi kui vähegi võimalik, siis juba paar nädalat enne aja jah, et me oleme väga paindlikud kontseptsiooni loomisel lähtusime sellest, et me mitte ei tuubeldaks ega galeriid vaid just pakkuda neid võimalusi, mida EKA galerii ei paku ja lähtuda tudengite vajadustest, mis meile tundusid, et võiks need vajadused olla. Eriti kuna see uus EKA galerii on selline hästi pidulik ja hästi selline väljapeetud, siis me just mõtlesime, et tahaks olla selline eksperimenteeriv ved. Tudeng ise ka julgeks võtta neid riske, et tal oleks nagu saaksime täitsa läbi mängida, ilma et oleks nagu väga muretsema selle üle, et. Turvaline keskkond, kus vaid ka läbi kukkuda, ise ka teeme praegu oma vabast ajast seda venti ja ma arvan, et me end ka erutab just see, et me Me võime seal mängida ja me võime ka läbi kukkuda, et säilimine on okei. Aga täiesti nõus sellega, et enamus inimesi, kes seal midagi korraldavad, on EKA ga seotud, et olgu need siis vilistlased, õppejõud või tudengid. Aga see suunitlus on, meil ikkagi ei hakka seda antud küll, kuna vabad kunstid haldavad seda ruumi ja me oleme nagu majanduslikult seotud nendega ja saame ka üliõpilasendiselt toetust. Et siis fookus on ikkagi praegu õppivatel tudengitel, aga siis lisaks ka õppejõud, vilistlased ja nii edasi. Aga kuidas teie korralduslik pool toimib, et teid on siin praegu neli inimest, kas Ventspilsi taga on tegelikult veel, kuidas te olete jaganud ülesandeid, et kes kuidas panustab, et see ka, et olles kunstnik, kuraator või tulevane kunstnik, tulevale kuraator ja samal ajal siin projektijuht, administraator, koristaja, kõik need paljud rollid, millest on ka kunstielus väga palju räägitud, et see tõmbab inimesed nagu mitmes suunas laiali, et kuidas teie praegu sellega olete toime tulnud ja kes teil veel seal kaadri taga alustas umbes üheksa meid ja osad ongi Rasmusega ära ja nii edasi, et me oleme mingil määral ülesandeid üritanud jaotada, aga lähtuvalt ka sellest, et reageerib see, kes on parasjagu kas siis Tallinnas koha peal või kellel on lihtsalt aega sellel hetkel, et, et niimoodi ei ole veel välja kujunenud, et keegi teeb nii-öelda viaali, keegi, ma ei tea, autojuht või kuidagi kõik teevad kõiki asju, oleme üritanud kuidagi igale projektile leida ühe usaldusisiku, aga samas meil on mingid ülesanded, mis on täiesti ühe inimese inimese teha, näiteks mina saadan pressiteateid välja ja kirjutamine ja sotsiaalmeedia jagame ka natuke Axel installatsiooni poolt. Tanja ja siis sihuke jooksev suhtlus ja sotsiaalmeedia on ka päris tähtis, et kõik need dividendid, Instagrami postitused ja kogu aeg peab seda seda üleval hoidmas, aga giidi. Aga seda jah, panustame nagu põhimõtteliselt ühiselt ikkagi. Riidu ei ole veel läinud või? Ei ole? Ütle veel, et just mina tahtsin küsida selle kohta, et kas teil on mingid sellised juba väljakujunenud kas tabud või sellised oma punased jooned, et mida te ei taha seal kindlasti, et seal ruumis juhtuks või millised projektide kindlasti vastu ei võta või et kui ranged nõudmised teil juba on või kas nad on sellised praktilised, et ikka tuleks oma ajal kohale tulla miinimumprogrammina või siis mingid teemad, mida ei taha, käsitletakse. See oli meil natukene selline mõtlemapanev küsimus. Võib-olla peame neist, mis meil kohe tekkis, kohe esimene idee oli. Tuba ei tohiks tühi olla. Et seal alati midagi toimub, meil on kiire tihe graafik, et võiks alati olla midagi seal neid punaseid jooni, me ei ole veel päris kindel, kas me veel tajume. Aga kindlasti võib esineda neid kohti, tuleks, kus me teame kohe kõik, et ei seda mitte. Aga hetkel seda igal Venetud olnud. Väga ei tahtnud ka, et sellest kujuneks selline nii-öelda lisapind, kus näiteks hindamisi korraldada või midagi taolist, et seal oleks ikkagi nagu näituse või ürituse moodi asjad, kus mingi sisu ka, et mitte lihtsalt, et et igaüks paneb oma joonistused seinale või midagi taolist. Ja õnneks on see läinud ka nii, aga see on nagu tänu sellele, et on olnud neid ideid või neid tegijaid, kes on seal lasknud teha. Et selles mõttes on tore olnud. Ja samas nagu, nagu juba läbi käis, meie tahaksime vastanduda EKA galeriile, et lisada mingit alternatiivi, et ei ole mõtet teha samasuguseid projekte nagu nemad samas sellise sama pikkusega või samad kunstnikud või samad teemad. Et mingit sellist kiiremat eksperimentaalsmat väljundit pakkuda. Aga millist tagasisidet olete saanud ja kes praegu on teie publik olnud, et ma tunnistan ausalt, et see teie vahel ürituste, näituste vaheldumise tempo on nii meeletu, et see seab päris kõva väljakutse sellisele laiemale publikule. Ma arvan, et vaieldamatult on väga suur osa käijatest EKAga seotud tudengid, nende lähedased, tegijate enda tuttavad pered. Põhilisi tagasiside, mis me oleme saanud, ongi seoses lühikeste aegadega, et sellel on omad plussid ja miinused. Et praegu me oleme sellised valikud teinud ja sellises otsesest teinud. Aga eks edaspidi vaatan ja kommunikatsiooni osas ka, et, et kuna me eelkõige teeme tudengitega koos, eks ju, ja eelkõige on fookuskunstnikul, et tema saaks kogemuse ja seal midagi proovida, siis ei olegi meie eesmärk siiani olnud jõuda väga-väga laia publikuni või laiali sihtgruppideni. Kuigi meil on olnud ka erandeid, näiteks Lasnamäe puhul see seljade puhul toovad täiesti teisi sihtgruppe meile ka sinna, aga jah, kommunikatsiooniteema on sihuke, mida me saame veel arendada, et meil on väga palju do listis neid, neid punkte, et mida kõike veel tahaks edasi teha ja millega veel tegeleda ja süvitsi minna. Aga kes on praegu teie sellised toetajad, eeskujud olnud, et nii Eestis kui välismaalt, et millega te seda projektiruumi praegu võrdleksite ja kas keegi, kellega te tulete, sellist küünarnuki tunnet või toetust kuidagi? Otseselt sellist nägu, just nagu sarnast galeriid me tegelikult väga ei leidnud, sest et enne seda, kui me seda Ventspilsi alustasime, tegime ka natukene uuringut, et igaüks proovis leida nagu mingi tudengigaleriid, ülikoolide juures toimetavaid nägust, tüüdentron kohti, aga ega ma tegelikult väga mingisugust ühte head eeskuju ei leidnudki, et me nägime, et mis olid osadel plussid, mis olid miinused ja siis paljude puhul oli ka see, et kuna tudengid teevad seda oma vabast ajast siis nad mingi hetk lihtsalt just nagu surid välja või midagi taolist, et me nagu kõiki neid riske üritasime alguses arvesse võtta siis tegime nagu sellise koha, nagu meile endale meeldiks. Aga plaan on ka see, et need iga sügis uuel sügisel, siis saaksid uued tudengid kas üle võtta või siis juurde tulla tiimi, et, et vahetada seda verd ja just, et kui sa saab jaks otsa, siis see aasta ongi võib-olla see optimaalne aeg, kus sa jaksad panustada ja siis juba tulevad uued. Aga võib-olla ka vaadates seda kunsti valdkonda laiemalt, et mis on teie arvates hästi, mis ei ole hästi, et milles teie puudust tunnete praegu, et ma saan aru, et te tundsite puudust sellisest ruumistel üldse, ruum on olemas ja äkki siin käib. Aga et kui vaadata veel laiemalt, et teie, kes te praegu õpitajaga, et see alati see piir selle ülikooli ja elu ja, ja kunstniku elu vahel on ju suhteliselt ähmane ja et kuidas teile praegu tundub, et mis võiks olla paremini, aga mis on näiteks ka väga hästi ma ise tükk aega mõtlesin sellele enne ja mis tooks esile sellist ühtekuuluvustunde möödaks puudumist, aga seda on kuidagi vähe, et kõik teevad, aga väga vähe jõutakse teiste asju üldse vaatama, et võib-olla on ka liiga palju seda köike, et isegi korraldajad ise ei suuda kiigel nagu silma peal hoida. Palju on tõesti. Kuidas teistele veendunud Mart siin, nagu sa mainisid võib-olla oli puudus või on puudus sellisest kiirest väljundist, et tihti kunstnikuna taotlusi kirjutades või näituseplaane haudades tekib tunne, et ma plaanin midagi kaks aastat ette. Aga kui oleks rohkem selliseid kohti nagu pens päis, kus saab nädalaga ette või isegi päevad ette teatada, et jah, ma teen, siis saab midagi sellist, värsket alternatiivi nendele aastate või kahe aasta tagustele näitustele, mis on veel tulekul. Ma veel küsiksin, et milline on teie ideaal Ventspils näiteks kolme aasta pärast, kas ta ise kujutate ette, et teil on olnud jaksu veel kolm aastat kõik näiteks vastu pidada? Ma just mõtlesin, mis ajavahemik on, et kas viis aastat, kolmas oled viis aastat uutest hoomamatu kaugus praegusel projektipõhisel ajastul aga et selline kolme aasta perspektiivis, et kuhu ta võiks olla arenenud ja kuidas ta võiks nagu kuidas ratas võiks joosta? Mina tahaks, et see oleks midagi sellist, mida ma ei suuda hetkel ette kujutada, ehk et üllataks ja kindlasti oleks tore, kui saaks tudengite käes ja midagi seal toimuks. Aga jah, ma tahaks, see üllataks mind. Teistel on konkreetsemaid ootuseid. Minul on üks konkreetne ootus seoses selle ligipääsuga, Ventspilsi lähed, tegelikult lasub ja kunstihoone keldris, et nii lihtne oleks teha see ligipääs ka niimoodi, et sealt kunsti hoonestaks otse sinna alla. Mitte et inimene peab seal nende lukustatud väravate veel suure ringiga sinna tagahoovi kaudu lähenema, et et kui saaks, nagu see oleks väga suur samm, aga meie ise selle nimel ei ole jõudnud, et võib-olla siis, kui sügisel tuleb uus tiim tudengeid peale, et võib-olla nad siis nagu jätkavad seda Aga ma tahaksin, et oluline on ka ligipääsetavus, et me praegu läheb sinna keldrid, etno kuna asume keldris, siis sinna ei ole ratastooliga ligipääsu, kui sul on lapsevanker või lihtsalt kõnnid kepiga või mida iganes, et see on kindlasti asi, millega peaks tegelikult tegelema, aga meil ei ole finantsiliselt seda võimekust ja, ja, ja nii edasi, et aga see on kindlasti probleem. Ja ventilatsioon on ikka ka. Aga muidu võiks ta enam-vähem niimoodi tempokalt jätkuda. Selline kiire reageerimine, mis on ka siit juba välja tulnud, et see võiks olla selline nagu selgroog, mis säilib selle ruumi juures. Võib-olla peaks kaardistama neid tudengite ootusi ka jooksvalt, et lähtuma sellest, mida tudengid vajavad. Aga võib-olla sellised lõpuküsimused ka, et millist nõu te annaksite kellelegi, kes on ka mänginud selle mõttega, et tahaks mingit oma ruumi, tahaks mingit galeriid mingit ägedat kohta. Et millised need eelteadmised või kogemused, tutvused peavad olema, milline tüpaaži peab olema, kes selle kõik vastu peab selle algatamise turbulentsi? Lihtne on öelda, et tehku siis aga pind on võib-olla see suurem küsimus, et pinna leidmine meeskonda võib-olla leiab, kellega on hea seda teha. Sellist tahtmist ja inspiratsiooni. Aga Meil vedas selles mõttes, et pind on olemas. Ma tahtsin öelda seda, et et ärgu üksi tehku, et koos on ikka palju huvitavam ja tuleb erinevaid ideid, saad ülesandeid jagada nii edasi, et paras tiim on nagu põhine. Ma korra küsin siia vahele, kas te tunnete, et olete kõik väga erinevad inimesed, teil on sarnane taust, eks ole, mõnes mõttes te olete selles sarnasest kontekstist kuidagi, see asi on tõukunud, aga et et kas te olete sarnased tüpaažid, kas see on juba kõik välja tuldud läbi hekseldatud? Mul on tunne, et need, kes aktiivsemalt endiselt tegelevad sellega, et need on küll väga sarnased ja selliselt rahul, kui seni on. Minu arust on just meeli nagu katab hästi laia spektri läheme üli ülierinevad, aga minu arust aitas see. Tähendab, me olimegi üpriski võõrad üksteisele. Sügisel tutvusime ja hakkasime seda projekti ajama ja kuidagi kujunes jah, niimoodi, et me täiendame 11, et meil on ka kõigil erinevad oskused ja natukene erinevad mingit huvi, just kui me räägime siin sotsiaalmeediakirjutamine, installi ja nii edasi, need erinevad ülesanded. Erinevad oskused, aga samas me leidsime hästi kiiresti ühise keele ja saime üsna kiirelt aru, mida me tahame teha ja põhimõtteliselt leppisime väga kiirelt kokku ja selles me olime ühel meelel ja ma arvan, et see on meie tiimi tugevus. Et me oleme ühel lainel. Ja nüüd reklaamiminutid, et millised on järgmised näitused, üritused, mida võiks tulla vaatama. Täna veel on avatud Marili Sergi näitus, laest võetud vaikus. Ning tulemus on ka ilmeli Terrase performend ja Ellen Vene ja Moonika Maidre ühisprojekt, aga leiate meid Facebookist ja Instagramist, kus me siis postitame kogu aeg tulevate sündmuste kohta. Ja kõikide näiteks tal on ka erinevad avamisajad niimoodi, et tasub meid jälgida. Super, hoidke silm peal. Aga aitäh tulemast, Kaisa Maasik, Kati Ots, Katrin enni ja Aksel Haagen seal. Mina olin Maarja mürk. Tere taas ja nüüd on stuudios Liina Raus kogu galeriis. Tere, Liina. Tere maalin. Küsiksin võib-olla kõigepealt alustuseks, et tutvusta ennast, kuidas sa jõudsid galerii asutamiseni? Mul on tegelikult hoopis keemiaharidus Tartu ülikoolist. Aga kunstihuvi on juba tegelikult lapsepõlvest saati minu onu kaudu, kes oli suur kunstihuviline viis näitustele ja kinkis kunstiraamatuid. Ja kogu asutamiseni jõudsingi, sellepärast et kaasaegne kunst pakub mulle huvi, meeldib siiani käia näitustel palju ja ma tahtsin kunsti rohkem tuua enda ellu koju Torisse arstikabineti igale poole igale poole. Ja siis 2011. aastal kandideerisin Tartu loomemajanduskeskuse inkubatsiooniprogrammi kunstilaenutuse ideega. Ja siis sealt edasi üsna pea paluti Tartu noore kunsti oksjoni projektijuhiks. Ja siis ma olin sellega seotud neli aastat. Juba 2012. aastal ma osalesin ka esimest korda Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskuse poolt korraldatavatel galeristide meistrikursustel. Ja seal ma sain teadmisi siis, kuidas kaasaegse kunstigalerii tegutseb ja kunstiturust ja seal olid sellised juba kogenud galeristi nagu Edward Vinkel New Yorgist ja kindralkott Klaskust. Ja siis kuidagi see, nagu seeme idaneb sealse idee. Sellel ajal juba oli Eestis tegevust alustanud ka Olgad Emmnikova oma galeriiga, mis siis ka järgi siukest rahvusvahelise kaasaegse kunstigalerii nagu tegevusmudelit. Aga ma olen alati mõelnud, et kust kogu nimi galeriile tuli. See nime otsimine täitsa huvitav protsess. Aga sa tekkis arutelust sõbraga, rääkisin selle galerii, et mis see galerii hakkab tegema ja mis on selle roll ja ja see kogu on võrukeelne sõna, mis tähendab siis kogu. Ja seostub siis muidugi kunsti kogumisega selle hoidmisega aga kogukonnaga kokkusaamise kokku tulemisega, mis ma kuidagi kujutasime. Millist galeriid ma tahan, et see nimi sobis hästi. Ja samuti mulle meeldis jaapanipärane kõla, et selline sõna on ka jaapani keeles täiesti olemas. Väga palju erinevaid tõlgendusvõimalusi, sellele, seda ala ja väga ilus sümboolika. Aga kogu on tegutsenud aasta, et millised muljed on, kuidas läinud on? Me oleme päris usinasti näitusi teinud ja nüüd on saanud väga head tagasisidet, on väga rõõmustav. Siis oleme saanud ka need näitused kõik dokumenteerida ja nad on meie veebilehel üleval, vaadatavad siis teist aastat osaleme ArtVilnius veel nüüd, mai lõpus, juuni alguses kohe või just äsja on avatud kunstihoones kevadnäitus, kus osalema Aleksei koordinniga. Ja mis eriti rõõmustav, et meid valiti väga mainekale fotokunstimessil on siin Amsterdam, kus me osaleme, Mari-Leen Kiipli ka. Et see on kõik hästi-hästi positiivne. Ja kuidas publik on üles leidnud, et täpsustamata galerii asub Tartus aparaaditehase valdustes, et kuidas publik üles leidnud, on? Aparaaditehas on selles mõttes hea koht, et sinna seal käiakse ikkagi päris palju, asume seal hoovis, seal on palju kohvikuid. Suvel on, ütleme, parem külastatavus, siis inimesed kuidagi tunnevad ennast seal mõnusalt vabalt, galerii uks on avatud, inimesed julgevad meelsamini sisse astuda. Et Ma arvan, et see on hea koht, et ka võib-olla sellised inimesed satuksid sinna, kes ei käi spetsiaalselt kunstinäitustel. Aga kas on tulnud ka mingit tagasisidet erialaringkondadest, et kuidas see uus galerii, et seda ei juhtu ju väga tihti, tegelikult tekib galerii, et kuidas eriala publiku tagasiside olnud kolleegidelt kunsti valdkonnas, eriala. See on hästi suur toetus, kuidagi ma tunnen tõesti palju, toetatakse ka selle galerii asutamise juures hästi, paljud inimesed panustasid oma ideedega ja aitasid leida võimalusi. Jah, võib öelda, et on väga hästi vastu võetud. Alati muidugi seal kunstiringkondades ka eri suhteliselt sektsioonid. Kõigile galerii siiski ei sobi. Aga üldiselt neile, kellele meeldib neile meeldida. Aga selle esimese aasta puhul, et mis on tulnud võib-olla palju kergemalt kätte, kui sa arvasid ja mis on olnud keerulisem, et mida see võib-olla ei oodanud. Et kui publik on hästi üles leidnud ja kolleegid ja kõik, aga. Jah võib-olla üritustele inimesi kohale saada on keeruline, sest Tartus toimub hästi palju nagu jah, see infomüra ja kuidas seda turundada. Ja võib-olla segad ma isa, värske lapsevanema, käin palju vähem isa ringi siis figureerinud nii-öelda vähemus on isiklikult vähem kutsuda inimesi. Et selline isiklik kutsumine toimub kõige paremini, siis inimesel jääb meelde, et või tuleb, tuleb meelde. Et paljude mõelnud, et oi, läks mööda, aga tahtsin tulla, aga läks meelest. Ja sest te teete iga näitusega ka publikuprogrammi, mis on päris oluline osa sellest, et ehk sa mõne näituse varal tutvustaksid, milline see publikuprogramm on? Praegu on meil üleval siis Ede Raadiku näitust punasel merel kruvisimas. Seal on üks üritus juba toimunud Ede Raadiku vestlustel ministeeriumi esindaja kuusikuga ministeeriumi toimetaja. Ja siis nüüd tulemas on Piret Põldveri kureeritud isiklik teemaõhtu, et see on niisugune päris huvitav sari, mis me alles nüüd algatame, kus siis tulevad inimesed rääkima isiklikul teemal. Eesmärk on siis lammutada müütaja ja vaadata näkku tabudele, et selle praeguse süsteemi õhtu teema on reproduktiivsus. Kas minu vaba valik ja seal siis Ede Raadik räägib ja siis bluusilaulja ja Tallinna Ülikooli doktorant Kaisa Ling? Täiesti. Just meie eesmärk on erinevaid inimesi tuua galeriisse rääkima erinevatest valdkondadest ja siis huvitavaid diskussioone tekitada just selle näituse temaatika ümber. Aga et sellised teemaõhtud, kus inimesed rääkisid selliseid isiklikke lugusid, et kas need jätkuksid ka siis teiste näitustega Jah, me oleme nüüd plaan seda, et see idee tuli, Piret Põldvärk korraldas väljastus isikliku konverentsil, mis oli hästi menukas ja kõigile meeldis, et sealt see idee sai alguse. Ja siis järgmine üritus, mis on Kaire Nurga loeng, posthumanistlik pilk Veredemaatika kunstist vere vandast viljakuseni ja see on ka planeeritud sihukse seeriana, mis hakkab läbima meie näituseprogrammi. Siis seob seda näitused, temaatika ootab kunstiajalugu ja siis sellise tänapäevase maailma ja kunstipildiga. Et see on niisugune loeng ja siis konkreetselt siis selle näitusega seoses on veel õigusteadlase liiri oja loeng. Inimõigustepõhine lähenemine reproduktiivseksuaaltervisele, et see on niisugune hästi naiskeskne teema, vaadatakse just seda naises, ütles tsüklit reproduktiivsest, mis tegelikult on hästi võib-olla päevakajaline, sest kogu aeg räägitakse, et naised peaksid rohkem sünnitama ja seal hästi palju nagu vastuolulisi tundeid ja arvamusi on selles küsimuses. Aga vaadates nüüd selle galeriis toimuvate näituste kõrval, siis laiemalt teie tegevust, et algusest peale on olnud oluline käia ka erinevatel kunstimessidel. Et kus ambitsioon tegelikult tuli, sest et minu meelest mulle tundub, et kui Eestis galeriid või sellised pigem projektiruumid alustavad, et siis nad ikkagi väga seda turu poolt nagu ei puudu. Et aga sinul oli kohe algusest peale see ideed, see asi kaasa võtta, et kas on kuskil mõned eeskujud, et sa rääkisid sellest khakikursusest. Aga jah, et kust see tuli üldse kohe minna messile ka? Ma arvan, et, See kursus, et just mis tutvustas sellise läänegalerii, siis toimimisprintsiip. Aga ma arvan ka, et kunstnikel on seda vaja et minna nalja poole Eestist, et ka müüa oma töid. Ja see kuidagi minu jaoks ma ei tea, tekitab ka suurema kontakti nagu teatud publikuga. Ma arvan, et see on niisugune oluline asi ja kindlasti kuidagi võib-olla et ka galerii nagu majandusmudeli, eks osa võiks olla, et, et sissetulekud tulevad ka kunstimüügist. Aga kas võiks selle poole pealt natuke küsida, et ma tean galeristi, kunagi ei taha väga avada neid seda poolt oma omaettevõtmisest, aga et kes on praegune kunstnikud, keda kogu nii-öelda esindab kõigepealt võib-olla. Meil on Aleksei kord In Eva Mustonen, Elina Vitala, Mari-Leen Kiipli, Kristi kungi, et kellega me praegu tõsisemalt tegelema. Eks see niuke. Nojah, me esindame neid, kuigi alguses on väga segane see, aga me oleme nagu võtnud praegu nemad, kelle, kellega me kavatseme tegeleda rohkem ja siis minna messidele. Aga kas see tegelemine hõlmab kuidagi nende produktsiooni või loomingu toetamist ka või te pigem võtate nii-öelda tööd, mis on valminud ja siis püüate nendele leida? Uue publiku, võib loost? Produktsioon, mis puudutab kogu näitusi, et seal me selles mõttes osalema, et me taotleme rahastust ja siis aitame ikkagi selle näitusega nii palju, kui me oskame, eks me, ma arvan, et see kompetents järjest suureneb ka, et mida rohkem näitus ideed, et et kust mida saab ja just selline nagu korralduslik pool. Ja muidugi teine asi, mis me oleme üritanud leida kunstnikule dialoogi partnereid, aga, aga see on siis kunstniku valik, et me pakume välja või arutame kunstnikuga ja siis see on nagu kunstniku valik, et kuidas tema tahab sellisesse loomeprotsessi ei tahaks väga sekkuda. Jah, ma just tahtsin küsida, et millest kunstnikel kõige rohkem puudus tundub olevat, et kas on raha, kas see on mingi stuudio pinud, kas see on just see, et oleks kellegagi rääkida, et nende tööd jõuaksid kellelegi koju või et millest nad puudust tunnevad sinu kogemusel? No ma arvan, et sellisest kindlasti majanduslikust kindlusest, tööde tööde müük nagu oleneb hästi kunstnikust, võivad ka mõned kunstnikud on väga tahavad müüa, teised nii palju ei taha. Eks kunstnikel on väga erinevaid võimalusi tegutsemiseks, et on ka muuseumi näitused, residentuuri id ja ja igasuguseid võimalusi, aga kindlasti stuudiopind, kõik see nagu välja elu, ka praktiline elu. Ja, ja aga eks jah, dialoogipartnerid, Ede Raadik on selles mõttes hästi avatud. Näituse avamisel ta tekkisid, kontaktid, millest oli huvitatud hästi, on saarenevad võib-olla edasi toetavat tema loomingut, et et see on hästi-hästi, palju oleneb kunstnikust, kuidas tema see loomeloomepraktika on ja mis teda huvitab. Endisel ka, kus ta hetkel oma elu elu ja loominguga on, et mida ta täpselt vaja on sellel hetkel. Aga kas Kogolo välja kujunenud ka mingi oma selline kogujate ring või või jah, sellised erakogujad, ostjad, kellega sa ka suhtled või kuidagi meil. Mõningane ring on ja noh, mul on ka sellest noore kunsti oksjon, neist mõned kontaktid tekkinud. Aga praegu mul on tunne, et me kuidagi selle galerii arendustegevusele sellele nii palju auru läinud, et ma tahaks nagu, et oleks rohkem aega juba nendega suhelda. Et praegu ma arvan nüüd, kui me hakkame messidel käima, et siis siis me võtame selle asja nagu rohkem käsile kogujatele ka tähelepanu pöörata. Kuidas need messikogemused praegu on olnud, et kas seal on huvitavaid kontakte tekkinud, kas on loomulikult see põhiline küsimus on see, kui palju te olete saanud müüa, et või see on pigem selline kontaktide loomine enda kuidagi nähtavaks tegemine. Jah, ütleme, Vilniuse messil eelmine aasta ma ise ei saanud kohal olla, aga sealt tekkis kontakt ühe Vilniuse galeriiga HV 17, kellega meil on plaanis siin aasta lõpus Siuke näitusevahetused. Meie vahendame siis kunstniku sinna, kes teeb isikunäituse, nende kunstnik tuleb meie galerii näitust tegema, et et siukest aitab siis seda Tartu kunstielu nagu huvitavamaks muuta ja meie programmi rahvusvahelisemaks. Ja noh, võib-olla saab ka edaspidi koostööd teha, et selline ma arvan balti riikidest teiste galeriide ka nagu koostöö annab mingeid võimalusi võib olla ka koos väljapoole liikuda. Aga milline oleks ideaal kogu näiteks kolme aasta pärast? No kindlasti selles majanduslikus olukorras on suurem ja rohkem rohkem südameid kogujatega ja galerii käib ikka aktiivselt messidel. Ma loodaks, et tekiks sihuke kogujat seltskond, kellele ka meeldib messidel käia ja sellest programmis seal osa saada ja ja saada tuttavaks teiste kogujate üle maailma. No kindlasti galerii programm peaks ikka jätkuvalt olema kõnekas ja põnev siis publikuprogramm, sama suund, mis me liigume, et see seoks või kuidagi seokski eri erinevaid valdkondi tekitaks siukest laiemat diskussiooni. Kas sa ruumi mõttes näed, et jääte sinna aparaaditehase juurde, et või oleks vaja kasvada? Ruumi mõttes ka kuidas juba praegu tundub? No see aparaaditehases iseenesest on väga hea koht ja see ega see ruum on ka ilus, võib-olla natuke seal puudu sellest, et seal ei ole sellist šõuruumi ja et inimesed nagu raske võib-olla seda näidata või selgeks teha, et me müüme kunsti. Samas nagu selles kunstniku isiku näitusesse või selles terviknäituses ei saa, nagu siis, kui praegu meil on, seal on seal on veel graafika kapaga ja sealt nagu kuidagi seostuda kaasaegse kunstigaleriid müüdi tegevusega siin Eestis, ma arvan, et me peame seda kuidagi teadvus diaroostama. Aga mis nõu sa annaksid alustavale galeristile, olles nüüd ise juba mitte alustav, aga juba nagu kogemusega galeriist, et või kasvõi aastatagusele endale. No võib-olla mis ma oleks kohe pidanud raamatupidaja kaasama, alguses natuke nagu sain ise hakkama, aga nüüd on nagu kõik see eelmine aasta siiski üle vaadatud ja süda rahulik ja aga edu sulle tugimeeskond kohe juurde, jah. Aga nojah, ma ise käisin päris palju ringi enne seda, kui ma galeriid asutasin. Tegin nagu reise, vaatasin maailmas ringimised, galeriisid on ja käisin ka messidel vaatamas, osaliselt seda toetus ka Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskus. Kindlasti nendest galeristide kursustest on väga palju abi sellest nende tegevusest. Ja siis nende abil oli mul ka mentor Margot Samel, kes New Yorgis galerii, Krimm direktor temaga palju aitas ja ei tea. Ma arvan, et peab olema suur huvi ja pealehakkamist, tahtmist peab olema. Aga mis on nüüd, kui Ede Raadik, mis kuube nede Raadiku näitusel üleval on ja mis pärast seda tuleb? Ederaaliku näitus on 11. maini üleval ja siis seitsmeteistkümnendal mail, Me avame kaose koguduse näituse retrospektiiv. Väga intrigeeriv. Aga suur aitäh, Liina Raus kogu galeriis Tartust, leidke üles aparaaditehase küljest ja jõudu ja jaksu, aitäh. Tere, te kuulute saata Kunstiministeerium lõiku, Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. 25. märtsil käivitus üle Eesti 16. raudteejaamas kunstnike kollektiivis LED eestvedamisel kunstiprogramm Siberi lapsepõlv. Nagu projekti nimi vihjab, keskendub see lapsena küüditatud või Siberis sündinud inimestele ja nende mälestustele. Kuigi küüditamisest räägiti üheksakümnendatel palju, siis rahvuslik motiiv, mis toona kunstis taaselustus keskendus suuresti eelkristlikule mütoloogiale. Kui siis räägiti Kalevi naasmisest, aga kindlasti mitte küüditatute naasmisest võib oletada, et üks põhjuseid, miks küüditamise trauma viimase 30 aasta jooksul eesti kunstis vähe tähelepanu on saanud on sõjamälestustroll nõukogude aegses ametlikus kunstis. Teiseks näib küüditamine olevat tabuteemaga pelgalt seetõttu, et tundub seostuvat rahvuslusega. Kuid Marika Alver juhib tähelepanu, et küüditamise ei ole suurt pistmist rahvusega. No ma arvan, et sellest on tõepoolest kunstis vähe räägitud kuna see kirjutamine võib-olla tundub esmapilgul ka selline rahvusepõhine või selline rahvusluse teema, mis ei ole nii-öelda populaarne, aga tegelikult neljakümnendatel alustati juba 30.-te lõpul, neljakümnendatel küüditati Nõukogude liidus absoluutselt kõiki rahvuseid. Kui Krasnojarski krais esimese ettejuhtuva inimesega rääkida, siis on täiesti kindel, et tema vanaisa, vanaema kui mitte ema-isa on küüditatud Krasnojarski krais. Et see tegelikult ei ole ainult rahvuse teema, et see on pigem nagu ka küüditatud, on ise välja toonud, et see on pigem selline inimlikkuse teema. Küüditamise kui trauma käsitlemise juures domineerib paratamatult morbiidne taak, mille kõrval ei jätkuhindu rääkida küüditamisest kui millestki, mis elati üle. Kuid Peeter linnapon seoses küüditatute eneste poolt Siberis tehtud fotodega, viidanud asjaolule, et need räägivad kohanemisest räägivad sellest, kuidas trauma asendusargipäeva askeldustega. Ühes oma fotoajaloo loengus, kui linna tudengitele Antsleitsme hiiglaslikust pärandist pärinevaid fotosid näitas võttis ta need kokku kommentaariga. Veame kihla, et nad mängisid seal lumesõda ka. Justkui viimase väite kinnituseks toimub Siberi lapsepõlve raames 12. mail ja kaheksandal juunil Puka raudteejaamast Töötuba Puka Puka mina prii, kus räägitakse mängudest, mida lapsed Siberis mängisid. Neid hakkas huvitama just see, et kuidas inimesed toime tulid, need küüditatud, kuidas toime tulid, et et kaptestus jah, aga et kuidas nad leidsid selle järjepidevuse sellest katkestusest, kuidas nad selle üle elasid, kuidas nad kohanesid, millised olid nende viisid kohanemiseks. Neljandal mail esilinastub Siberi lapsepõlvekunstiprogrammi raames Tartu elektriteatris Ave Taaveti dokumentaalfilm monument vanaemale. Siberi lapsepõlveprojekti üheks tähelepanekuks on, et puhtstatistiliselt oli 1949. aasta märtsiküüditamise kujul tegemist naiste ja laste vastu suunatud terroriga. 49. aasta märtsis küüditati Eestis kokku üle 20000 inimese. Neist üle 10000 olid naised ja enam kui 6000 lapsed. Selle fakti mõttelise tunnistusena on Ave Taaveti filmi monument vanaemale kangelaseks kunstnik Katarina meister, kes läheb Siberisse selleks et vana-vana-vana-vanaemale ehk oma vanaema-vanaemale ja sellele külale, kuhu too küüditati ning kus ta ka suri. Monument püstitada. Kui olin viiene, suri mu vanaema. Mäletan isegi matust. Mu vanaema küüditati kaheksa aastasena oma ema ja vanaemaga Siberisse, Lugaks ka ja külla mis oli piiratud mäestiku jõemägedega. Küla sai alguse küüditatute ja 1900 viiekümnendatel eestlaste tagasituleku järel küla kodus. Kuuekümnendatel koliti viimasedki palkmajad teisele poole jõge. 70.-te kaardil külase tähistate, märkisime Loi inimtühi. Võtan ette 5000 kilomeetri pikkuse palverännaku külastada maastikku, kus mu vanaema üles kasvas, mis kujundas tugevalt tema iseloom. Film ise mõjub mõnevõrra kummastava vaimse rünnakuna. Katariina otsib vaarema kodukohta luteri risti järgi jõuab vahepeal õigeusu kirikusse küünla panna ja käib kohaliku nõia juures konsulteerimas, kuidas kadunud haudu üles leida ning võtab selleks lõpuks appi pendli. Siberis, kus igal inimesel on, on oma juured ja see identiteet on nagu väga keeruline teema, et siis ma arvan, et eriti kõik, mis teispoolsesse puutub, siis võib-olla ongi kuidagi hea panustada nii-öelda mitmele kaardile, et kui öeldi, et nagu seal Siberis selline võib-olla rahvuslik või mingi territooriumil põhinev identiteete, mis Siberlane, siis need etnilised identiteedid pigem siis nagu avalduvad selles, et need, kes esivanemad olid Vastuse küsimusele, mis on see moraal, mis Siberi lapsepõlveprojektist kokkuvõttes kaasa võtta jätan mina siinkohal esialgu veel lahtiseks. Ja seda puhtalt seetõttu, et Eesti viimase 30 aasta kujutava kunsti seisukohalt on tegemist sisuliselt tabustatud teemaga. Ainus küüditamisest rääkiv teos, mis mulle lähiajaloost meenub ana Anna Hints heliinstallatsioon ja performans rääkivad raudteejaamad 2015. aasta skulptuuri kilomeetrilt Võru raudteejaamas. Küüditamine on kindlasti teema, mis väärib märksa lähemalt kunstilist käsitlemist sest nagu Siberi lapsepõlv tõestab, on selles potentsiaali tänapäevase Eesti mõtestamisel rahvusvahelises kontekstis. Aga kas ja kuidas see realiseerub ning milliseid tulemusi toob, seda on veel vara öelda. Te kuulasite saate Kunstiministeerium lõiku Tartu möliseb kunstnike kollektiivis leedprojekt. 16. küüditamisrongide lähtepunktiks olnud raudteejaamas vältab 14. juunini. Projektist rääkisid Marika Alver ja vedavet. Projekti enda ning osalevate kunstnike kohta leiate lähemat informatsiooni kodulehelt. Siberi lapsed. Punkt ee. Ave Taaveti film, monument vanaemale esilinastub neljandal märtsil Tartu elektriteatris. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.