Palun loe, mis siia noodile on kirjutatud, ütles preili moderaatokantaabile, vastas poiss. Preili koputas nagu kinnituseks pliiatsiga vastu klaverit poissi liikumatult nooti vahtima. Naine, kes istus paari meetri kaugusel nende selja taga, ohkas. Kas sa tõesti ei tea, mida tähendab moderrattokantaabile? Küsis preili. Poissi ei vastanud. Preili oigas jõuetus vihas koputades uuesti pliiatsiga vastu klaverit. Poiss ei pilgutanud silmagi. Küll ta on teil kangekaelne proodi parid, ütles preili ümber pöördudes. Andebareed ohkas jälle. See ei ole mulle uudis, ütles ta. Mahalöödud pilguga liikumatult istuv poiss oli ainus neist kolmest, kes tajus, et õhtu hakkab saabuma. See panite südame värisema. Ma ütlesin seda sulle eelmisel korral ma ütlesin seda sulle üleeelmisel korral, ma olen sulle 100 korda öelnud, kas sa tõesti ei tea, mida? Tähendab poiss pidas paremaks vaikida. Preili mõõtis pilguga seda ilututes, et enda kõrval tema kannatus hakkas katkema. Hakkab jälle peale, sosistas ande. Pareid. Ma tean. Ütles preili, ma tean, sa lihtsalt ei taha vastata. Ka andeba reed mõõtis poissi pealaest jalatallani ent hoopis teistsuguse pilguga kui preili siru. Ütle silmapilk, mida see tähendab. Käratas preili Poissi, ilmutanud vähimatki kohmetust. Ta ei vastanud ka nüüd. Siis koputas preili kolmandat korda pliiatsiga vastu klaverit, nii kõvasti. Pliiats murdus otse poisi käekõrval. Poisil oli talle spinius, valget pehmet lapse käed. Need olid rusikasse tõmbunud ega võpetanudki. Ta on raskesti käideldav laps söandas andebareid arglikult täheldada. Selle hääle peale pööras poiss korraks kiiresti pead nagu selleks, et veenduda ema lähedal olekus ning tardus siis taasendisse asendisse. Tema käed olid ikka Veldusikas. Mind ei huvita, kas ta on raskesti käidelda või mitteprouade pareed, ütles preili. Praegu peab ta sõna kuulama, vastama. Järgnenud vaikuses kostis läbi avatud akna tuppa meremüha ja sellest summutatult kevade õhtuse linnamüra. Ma küsin sinult viimast korrata, mida tähendab moderrattokantaabile? Avatud aknanelinurka ilmus üks mootorpaat. Klaveri taga istuv poiss võpatas kergelt, nii et üksnes ema süda märkas. Aga tema hinge äratas, nagu oleks mootorpaat sealt läbi sõitnud. Tasast mootoripõrinat oli kuulda kogu linnas. Harva liikus siin mõni lõbusõidukaater taevasuhetes üleni loojangukumas. Teised lapsed väljas, jäid kaldapealsele seisma ja vaatama. Ma küsin sinult viimast korda, kas sa tõesti ei tea? Mootorpaati ilmus taas nähtavale. Niisugune kangekaelsus hämmastas preilit. Ta viha hakkas lahtuma, aga teda kibestas mõte, et tal on nii vähe kaalus sellel lapse silmis, keda ta oleks võinud väevõimuga sundida, suud paotama ning järsku täiustama saatuse troostitust. Missugune amet mul küll on, missugune Ani. Ohkas ta kandeba reede ei öelnud selle peale midagi, kuid langetas nagu neid sõnu kinnitades. Peamootorpaat kadus lõpuks avatud aknanelinurgast. Poiss vaikis. Ja selles vaikuses kõlas meremüha veelgi valjemalt. Mida tähendab Monderrato? Poiss sirutas kätt nihele sekratsis sääremarja. See liigutus oli nii sundimatu ju, loomulik, et veenis omast süütusega vist isegi preilit. Ma ei tea, vastas poiss, kui oli kratsimise lõpetanud. Õhtutaevas lahvatas järsku nii hõõguvate värvides põlema, et poisikese linakarva juuksed lõid punakalt helkima. On ju nii kerge, ütles preili juba rahunenult. Tänuskas pikalt nina. Missugune laps mul küll on, ütles andebarid naerdes, siis sugusel, lapse ma olen ilmale toonud, kust on ta küll võtnud sellise kangekaelsus? Preili ei pidanud niisugust imetlevad tooni õigeks. Ma ütlen sajandat korda ütles ta poisile rusutult parajas tempos jälle laulval. Parajas tempos laulvalt. Kordas poiss. Aga kuhu ta nüüd läks? Preili pööras pead. Oh jumal hoidku küll. Jube. Kinnitas andebareid naerdes, kangekaelne nägu, eesel juppe vaka peale. Käsutas preili. Hakkab peale ütlen ma sulle Poissi liigutanudki, tema kangekaelsust sugenenud vaikuse solid taas kuulda meremüha. Loojuva päikese viimases helgis lõõmas taevas veelgi, Perevamalt. Maid A klaverit õppida, ütles poiss Alt tänavalt. Kuskilt lähedalt kostis järsku naise karjumist. Pikk katkematu ojja, paisus, kasvas mere mehakatvaks Killimiseks ja vaikis, siis järsku oli. Karjatas poiss, vist mingi õnnetus. Vastaspreili. Taas oli kuulda meremüha. Loojangu õhetus hakkas aga juba kustuma. Ei ütle Sandepareid, seal polnud midagi. Ta tõusis püsti ja läks klaveri juurde. Missugune ülitundlikus, ütles preili, mõõtes neid laitva pilgul. Handebareed võttis pojal õlgade ümbert kinni, pigistas teda kramplikult enda vastu ja peaaegu karjatas. Saab pead õppima, klaverit mängima on vaja. Poiss värises veel samuti asja üle elatud, ehmatusest maid A klaverit mängida. Sosistas ta. Nüüd kostis alt tänavalt teisi hääli ja hüüdeid. Need olid nagu möödunud sündmuste järelkaja, mis mõjus isegi rahustavalt. Klaveritundega jätkus. On vaja korda, Sande Pareid umbvaja. Preili vangutas pead. Ta mõistis niisuguse leebus õhuka. Merele hakkas laskuma hämarus. Taevas tõmbus üha kahvatumaks. Õhetas üksnes läänetaevasse järv, aga seegi hakkas juba kustuma. Mis pärast? Küsis poiss. Sest muusika, kullake? Mõista püüdes jäi poiss mõttesse. Ta ei saanud aru, kuid leppis siiski. Hea on küll, aga kes karjus? Ma ootan. Ütles preili. Poiss hakkas mängima. Klaverihelid, summutasid akna alla kalda tänavale koguneva rahvasumma melu. No ometi, no ometi ütles andebareid rõõmustades nähkenerid, kui ta vähegi püüaks. Vastaspreili. Poiss jõudis sõnatiiniga lõpule. Ja kohe murdis häältemelu võimukalt tuppa. Son. Küsis poiss jälle. Mängi veel kord. Käskis preili. Ja ära unusta moderratukantaabile. Kujutle, nagu laulaks keegi sulle hällilaulu. Ma ei lauladele kunagi, ütles andebareed. Täna õhtul nõuab ta kindlasti mõnd laulu ja ta oskab nii kenasti, palud, et ma pean laulma. Preilid see jutt ei huvitanud. Poiss alustas uuesti diabellisematiini. Noodivõtmes on siin bemmoll, ütles preili õige valjusti, sa kipud seda ikka unustama. Alt tänavalt kostis meeste ja naiste ärevaid hääli üha kasvava rahvasumma hääli. Kõik näisid korduvat üht ja sedasama, kuid ei saanud aru, mida nimelt. Sõnatiin kõlas omasoodu edasi, ilma komistusteta. Aga seekord ei pidanud preili vastu. Ta katkestas mängu poole pealt. Aitab. Poisi käed peatusid preilites andebareidile. Kindlasti on juhtunud midagi tõsist. Kõik kolm läksid akna juurde. All tänaval oli vasakut kätt paarikümne meetri kaugusele ühe kohviku ette kogunenud rahvasumm, mis Haagasvas kõigist naabertänava istutas inimesi jooksujalu sinnapoole ja kõik püüdsid kohvikusse sisse vaadata. Paraku on see linnaosa, alustas preili, pöördus siis poisi poole, võttis tal käsivarrest kinni, ütles, mängi sealt edasi, kust pooleli jäi. Viimane kord. Mis seal tehakse? Mängissonatiini. Poiss hakkas mängima. Ta mängis samas tempos nagu enne ja kuna tund hakkas lõppema, mängis nõnda, nagu sooviti moderato kantaabile. Niisugune kuulekus hakkab mulle pisut vastu, ütles ande pareed. Nähtavasti ei tea mõisega, mida tahan. Missugune piin. Poiss mängis hästi ja ilmekalt. Mis kasvatajate nõnda olete proodi Barry. Ütles prillid peaaegu lustakalt. Poiss katkestas järsku mängimise. Miks on pooleli jätsid? Ma arvasin, et ta jätkas sometini mängimist, nagu temalt nõuti. Rahvasumma melu paljunes üha kasvas nii võimsaks, et kippus isegi siin kõrgel juba klaverihelisid matma. Ära unusta, et noodivõtmes on Siibemmoll. Ütles preili, muidu võib sinuga juba päris rahul olla. Sunatiin voogas paisus, jõudis taas viimase akordini. Ja aeg sai läbi. Preili ütles, et tänaseks aitab. Ütles ta. Ma näen juba praegugi, ta sööb mul hinge seest. Hande Pareid langetas pea ja sulges silmad naeratades valuliselt selles igavesti kestvas sünnitamise piinas. Alt kostuvad üksikud hääled. Nüüd juba vaiksemad hüüatused osutasid, et mingis sündmus hakkab lõpule jõudma. Homme on kõik teada, ütles preili. Poiss jooksis akna alla, autod tulevad. Süüdista. On sul meeles, ütles ande pareed, see tähendab parajas tempos laul valt parajas tempos jala. Ulvalt kordas poiss. Mida kõrgemale nad treppi mööda jõudsid, seda rohkem oli linna lõunaservas näha taeva poole sirutuvad kraanasid, mis erinevas rütmis kordasid ühte ja sama liigutust. Muid Doha seal riielda saada, see teeb mind haigeks. Mina ka ei taha, parajas tempos ja laulvalt. Koridori aknast libises mööda hiiglaslik liivaste lõugadega kop. Näljased metslooma hambad saagi ümber kokku surutud. Muusikat on vaja ja sa pead seda õppima, saad aru? Sam küll. Prelisi Roo elas kuuendal korrusel ja tema akendest avanes vaade kaugele merele. Sellepärast ei näinud lapsed siit midagi peale kajakate. Nii et te kuulsite juba jooja kiremõrv, palun istuge prouadega reed. Mis oli? Küsis poiss. Võtame kohe sõnatiini, ütles preliseeru. Poiss istus klaveri taha, preili Siroodema kõrvale, pliiats käes. Andebareedistus kaugemale akna alla. Mängisite diabeli, ilusat sõnatiinid hakka peale, mis takti mõõdusse ilus sõnatiinun kirjutatud, vasta mulle. Seda häält kuuldes tõmbus poiss kohe kühmu. Ta tegi nagu mõtleks järele, viivitas natuke ja vastas siis vist meelega valesti. Parajas tempos ja laul valt. Relisi Roobani käed risti rinnale ja ohkas. Too teeb seda meelega, töösid, ei saa seda seletada. Poissi liigutanudki. Väikesed rusikas, käed põlvedel, kohtestab piinamise lõppu. Teda lohutas teadmine, et seekord paratamatult lõpeb nagu alati. Päevad pikenevad silmanähtavalt, ütles andebareid vaikselt. Seda küll, möönis treilisi ru. Seda tõendas päike, mis oli kõrgemal taevas kui eelmisel nädalal samal ajal. Pealegi ilmunud nii ilus, et taevast loorites kerge, kuigi natuke varane Pinetis. Te ei taha mõista proua deba reed, et ta teeb seda meele. Ka poiss keeras pead pisut akna poole. Ta jäigi niiviisi istuma ja seinal väreleva merepinnalt peegelduva päikesevirvendust vaatama. Ainult ema nägi praegude silmi. Häbiraasuke mu kullaterake neli neljandiku taktis ütles poiss ega liigutanud. Täna olite silmad peaaegu taevakarva sinised ja neis mänglastama juuste kuldne helk. Ükskord on tal kõik selge, ütles ema. Ta vastab kõhklemata iseenesest, isegi kui ta ei taha. Ta naeris vaikselt rõõmsalt. Teil peaks häbi olema prouade barrid. Ütles preili siru. Ja seda ütlevad ka teised. Preliseeru laiutas käsi, koputas pliiatsiga vastu klaverit. Nagu oli teinud juba 30 aastat ja hüüdis heliredelid mänginud 10 minutit heliredeleid, olgu see sulle õpetuseks. Alustan tooma sooriga. Poiss pöördus näoga klaveri poole. Tema käädasetusid võiduka kuulekusega klahvidele. Toomasoori helid matsid mere kohina veel kord veel kord, ainult nõnda saab temast jagu. Poiss alustas uuesti, sealt sellest kindlasti salapärasest kohast klahvistikul, kust tuli alustada. Preili vihapuhangu virgutusel kõlas tooma suur teist ja kolmandat korda. Ma ütlesin, 10 minutit, mängi edasi. Poiss pööras näo brilisi roo poole ja vaatas teda, käed lõdvalt klahvidel. Mis pärast? Küsis ta. Vihagri mass tegi privisii ruuni inetuks, et poiss pööras näo ära. Ta pani käed klahvidele õigesse kohta ja tardus täieliku õpilase puusi, aga ei hakanud mängima. Pallig. Nad pole ju omal tahtel siia ilma tulnud ja nüüd nõutakse neilt veel, et nad õpiksid klaverit mängima. Mis te neist tahate, hakkas andev paarid jälle naerma. Treilis iroo kehitas õlgu ja otseselt kellegi poole pöördumata, ütles ta rahunedes nagu iseendale. Ükskord oskate ka heliredeleid. Ütles andebareid reipalt. Ja teab niisama hästi ka taktimõõtu, see tuleb iseenesest. Ta oskab kõike, kunid pilpimuseni hästi. See on kohutav, kuidas teie teda kasvatate. Hüüatas preili siru. Ta pani käed poisi pea peale ja pööras seda väevõimuga, sundides teda endale otsa vaatama. Poiss lõi silmad maha. Tuleb sõna- kuulda, häbematu veel pealekauba. Palun, kolm korda saime soor ja enne veel üks kord toome soola. Poiss hakkas tooma soori mängima. Ta mängis ainult pisut hooletumalt kui enne. Siis jäi jälle liikumatult istuma. Nüüd sõlmashour, ma ju ütlesin. Poiss võttis käkk lahvidelt, ta pea vajus tõrksalt longu ja ta nühkis kõrgel pedaalide kohal kõlkuvaid lühikesi jalgu vihaselt vastamisi kässaid kuulnud, mis ma ütlesin? Sa ju kuulsid, ütles ema. Kindlasti kuulsid. See leebe hääl murdis poisi vastupanusõna lausumata tõstis ta uuesti käed ja pani õigele kohale. Emaarmastuse virgutusele kõlas Solma suur üks ja veel teinegi korrad. Arsenali poolt kostis töö lõppu, kuulutav sireen oli läinud pisut hämaramaks. Heliredelid kõlasid nii puhtalt, et isegi preili Viru jäi rahule. Iseloomu kõrval aitavad need ka tema sõrmi koolitada, ütles ta. See on tõsi, ütles ema nukralt. Aga selle asemel, et kolmandat korda heliredelit mängida, jäi poisike jälle liikumatult istuma. Ma ju ütlesin kolm korda kolm korda. Poiss võttis käed lahvidelt panni põlvedele ja ütles. Ei. Päike hakkas kiiresti merre vajuma. Vee Bingley, tema längus kiirtest sädelema. Ootamatult haaras prelisi root suur rahu. Ma ei oska muud öelda, kui et ma tunnen teile kaasa. Poiss piilus vargsi selle naise pool, kes äratas kaastunnet ja ometi naeris. Siis jäi ta jälle liikumatult istuma, selg mere poole. Päev kaldus õhtusse nagu vastukaaluks tõusev tuul puhus tuppa ja siis kangekaelselt lapse juukse salkusid. Klaveri algelkuvad lühikesed jalad hakkasid tasakesi tantsima. On see siis nii raske veel kord heliredelit mängida, ainult üks kord veel? Küsis ema naerdes. Ainult tema poole pöördudes ütles poiss. Ma ei armasta heliredeleid. Trellisi Roovatas neid kordamööda kurt nende jutule. Aga pahameelest hoolimata siiski nõutu. Ma ood. Poiss pööras end jälle klaveri poole, aga jäi poolviltu istuma, hoides prelisi roost võimalikult kaugele. Ainult üks kord, kullake, palus ema. Poisi ripsmed hakkasid selle palve peale tilkuma, kuid ta viivitas veel. Aga siis mitte enam heliredeleid. Just heliredeleid on vaja saada aru. Poiss kõhkles ikka veel. Aga siis, kui mõlemad naised olid juba meelt heitmas, andis ta järele, hakkas mängima. Preliciru, jäi Ago Mahastusele truuks. Ma pole kindel, kas mul tasub TEMA õpetamist. Kata sõlma soorklas jälle puhtalt võib-olla pisut pisut kiiremini kui enne. Ma olen sellega nõus, et tal pole õiget tahtmist, möönis ema. Heliredel jõudis lõpule, tundmata vähimatki huvi selle vastu, mis tema ümber parajasti toimub, kergitas poiss end klaveritoolilt ja üritas võimatut, püüdis vaadata alla tänavale. Ma katsun talle seletada, et seda on vaja, ütles ema kahetsust teeseldes. Teil ei pruugi talle midagi seletada, ega tema ei otsusta, kas ta õpib klaverit. Seda nimetatakse kasvatuseks prouade varid. Ta koputas vastu klaverit. Poiss loobus katsest. Mängin nüüd sõnatiini, ütles preili väsinult, neli neljandiku taktis. Poiss mängis sõnatiini samuti nagu heliredeleid. Ta oskas seda hästi ja hoolimata tema vastumeelsusest oli see tõeline muusika. Mis parata, ütles preilisi Roo klaverihelide saatel. On lapsi, keda peab karmilt kohtlema, muidu ei tule nendega toime. Ma püüan vastase andebareid täie Isonatiini kuulama. See tuli temani sajandite kaugusest. Tema pojavahenduse poja mängu kuulates oli tal sageli tunne, nagu hakkaks minestama. Viga on selles, et ta arvab, nagu oleks ainult tema asi, kas ta armastab või ei armasta klaverit mängida. Aga ma tean, sellest jutust pole kasu, prouade reed. Sõnatiin külas omasoodu lenneldes sulgkergelt selle väikese metslase käte alt, tahtis ta seda või mitte. Ja muusika mähkis ema endasse köitis teda taas saatusliku armastuse võrku. Põrgu väravad sulgusid. Mängi veel üks kord, aga õiges tempos natukene aeglasemalt. Mäng aeglustus ja muutus varjundirikkamaks. Poiss sattus muusika võlu kütkesse, helid voolasid tema sõrmede alt nagu tema tahtest hoolimata. Voogasid salamahti laia maailma vangistuses südameid ja valades sinna magusat arrodumust. All tänavalgi kuuldi sõnatiini. Ta istub selle taga juba terve kuu, ütles kohviku perenaine. Aga see on ilus. Esimene töömeestesalk rühkis kohviku poole ja juba terve kuu, kinnitas perenaine. See on mulle juba pähe kulunud. Esimene meestesalk jõudis kohviku ukseni. Üks, kaks, kolm, neli luges brealisi Roodakti. Väga hea. Sõnatiin omandas poisi käte all kuju, kuigi ta ise ei paistnud sugugi asja juures olevat ja tõusis nende kohmakate üks kõikesete sõrmede alt oma võlutipu. Sedamööda, mida täiuslikumaks muutusid helid, hääbus päevavalgus. Silmapiirile kerkis tohutu leegitsevatest pilvedest poolsaar, mille habras ja põgus sterendus juhtis mõtted teistele radadele. Jah, kell 10 minutit ja siis kustutaja alguses järsku täiesti. Poiss jõudis sõnatiiniga kolmandat korda lõpule. Tuppa tungis meremüha Kalda tänaval ei jõudnud meeste häälte sumin. Järgmiseks korraks õpita pähe, ütles preili Siroo. Sa pead teda peast oskama, kuule. Ja peast, ma luban teile, ütles ema. Ei saa nii edasi, kest, ta lihtsalt irvitab mu üle. Ma luban talle prelisi roomates oma mõtteid ega kuulatada. Võiks proovida, teie asemel toob mõni teine teda klaverit tundi, proodi, Pareid, vaatame, kas sellest on kasu. Ütles ta ei taha, jätas poiss. Mul oleks väga raske, ütles andebareed. Aga ma kardan, et meil ei jää muud üle ütles preili siru. Trepikojas. Kui uks nende selja taga sulgus, jäi poiss seisma. Näed nüüd ise, kui õelda on. Kas sa teed seda meelega? Poiss vaatas liikumatult kraanade metsa, Taebaranali kaugel eeslinnas süttisid tule, et. Ma ei tea. Ütles ta. Aga ma armastan sind, sa tead. Poiss hakkas aeglaselt trepist alla minema. Ma ei tahaks enam klaverit õppida. Heliredeleid pole ka mina kunagi osanud, aga mis teha, teisiti saa.