Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Mõnisada vastavalt enne meie ajaarvamise algust sündis saapa kuju meenutava riigi kontsa siseküljel konflikt milles roomlased püüdsid vallutada Tarase linna. Täna tunneme kogu jutumärkides siis saabast Itaaliana aga toona kuulus linn ja seda ümbritsevat provints kreeklastele. Linna alamad palusid vallutajate vastu appi üle mere asuva Beirose kuningat pürrast. Viimane võttis ette rohkem kui palutud ja tõrjus roomlased piltlikult öeldes saapapoolde säärde. Võidukate rünnakute teguriks olnud Pirose kasutatud bioloogilised tankid ehk relvastatud elevandid. Lüüasaanud roomlased kogusid umbes aasta jõudu ja püüdsid Kreeka vallutajad tagasi ajada. Äge lahingutegevus, ass kuulumi linna all kestis paar päeva ja roomlased said uuesti lüüa. Kuid sellest ajast jäi kultuurilukku pürrose ahastab, hüüa oma võidukale armeele. Veel üks selline võit ja ma lähen Epeirosesse tagasi üksinda. Mõnes tõlgenduses olevat Ta tõdenud, et veel üks selline võit oleks tema lõpp. Piros kaotas võidualtarile suure osa sõduritest ja peaaegu kõik väejuhid. Võidus peituvate ohverduste taaka tuntakse pürlase võiduna. Arvatavalt aga ei lähe selle loo jutustus paljudele eriti korda. Võiks isegi küsida, kas midagi igavamalt pole rääkida, mis toob teema korraks veel büroosi juurde tagasi. Itaallased kodusid oma kaotusest ja mõni aasta hiljem vallutasid kreeklastele kulunud territooriumid ning büros naasis koju ja siirdus meie mõistes pensionile. Ja sellest ajast jäi ajaloolises mällu tema pretensioon päevi täitnud ülima igavuse vastu. Antud näide on oluline tõdemaks, kui kaua inimesed igavuse pärast hädaldanud. Teisalt Ta on viimasel ajal sagenenud arvamused, nagu lisaks tehnoloogia võidukäik igavuse häda. Sest igavus pole just kõige parem tunne. Ajaloost leiab filosoof Seneca paralleeli, milles ta võrdles igavust iiveldustundega. Meie ajaarvamise algusest on kristlikus väärtussüsteemis peetud Igablemist laiskusega võrreldavaks patuks. Seega peaks progressi joonlaual igavuse tähised harvemaks muutuma, sest oleme ju püüdnud tehniliste vahendite arendamisega elust halba ja patust välja rookida. Kaks teadlast, üks IT-taustaga ja teinud ajaloolane, võtsid vaevaks uurida ajalooliste dokumentide põhjal. Kas võrreldes varasemaga on igavuse määr tänaseks muutunud. Teadlased uurisid Ühendriikides paari sajandi jooksul kirjutatud päevikuid, kirju ja mälestusi. Valimisse kogunes nii noori kui sajaaastaseid, orje ja orjapidajaid maha ning linnaelanik. Meediateoreetik Ma arvan, et luua neilt pärineb tähelepanek, et me kujundame oma tööriistu ja tööriistad kujundavad meid. Igavust uurinud autorite järeldustest kumab sama mõte. Nad märgivad, et me loome uusi tehnoloogilisi vahendeid oma emotsioonide väljendamiseks ja siis need seadmed omakorda kujundavad, milliseid emotsioone avaldame. Pika töö tulemus nägi mai alguses ilmavalgust raamatuna mille pealkiri oleks tõlkes igavlev. Üksildane, vihane ja rumal. Paistab Pealkiri peletas igavust ja ajakirjandusse on jõudnud esimesed Te, olite ka tehtud intervjuud. Igavuse olemus pandi inglisekeelsesse sõnasse suhteliselt hilja, umbes 19. sajandi keskpaiku. Enne seda tähistasid tühjana tunduvat elu hetke mitmesugused muud seletused üksilduses monotoonsus eest või lihtsalt sõnatu tõdemus kehvast olemisest. Teadlaste hinnangul on erinevates kultuurides ja erinevatel aegadel igavuse inimlik tunnetus olnud. Samas on aga sellele sõnaline väljendus on varieerunud kaasa arvatud siis aja jooksul sama kultuuri sees. Kuna mõtlemine oleneb ju sõnadele ja need omakorda kujundavad, kuidas keegi mõtleb, kaasa arvatud siis oma tunnetest. Erinevalt varasemast rohkema üksi olemisega aegadest on tänapäevanormiks pidev kontaktsus, tänu millele ei pea keegi otseselt üksi olema vähemalt mitte ajaloolises kogemuses, sest ta võib suvalisel hetkel mõne kontakti üles võtta. Midagi sarnast pakkus eelmise sajandi alguses raadio raadioga võrreldes mobiilseid sidevahendeid. Interaktiivsemad võimaldavad visuaalset ning reaalajas kulgevat vestlust suvalises kauguses olevate inimestega. Teadlaste tähelepaneku järgi peida puuajastu tehniline kontatsus aga üllatuse. Seda sõna otseses mõttes. Hüperühenduste ajastul üllatab üksildus ja igavus inimesi rohkem ja ebameeldivamat võrreldes varasemal ajal elamutega ning nad väldivad seda olekut märkamata kaasnevaid ohverdusi. Tänapäeval elavad inimesed on vähem iseseisvad, kuid samas rohkem enesekeskseid ja kergemini ärrituvad. Ning nende loomingulisus on maha surutud. Taolist arengut võiks vist pidada pürrose võiduks. Kuula varasemaid portaale R2-e-L2.