Tervist algab luukamber saade koorimuusikast. Täna räägime ühest hiljutisest Rootsi teadlaste populaarteaduslikust uuringust mis inimkatsete põhjal sedastas koorimuusikaharrastuse kasulikkuse inimese tervisele. Laulmine reguleerib tegevust uitnärvis. Rahulik ja sügav hingamine ühtlustab südamed, ööd, hingamine omakorda annab ka kergendusi astmaatikutele laulmine, silub kurbust ja kaotavad suisa norskamisegi. Pole küll tõestatud, et eluohtlikud haigused kooris laulmise käigus taanduksid kuid positiivne pingutus loominguliste teekondade ühiskogemisel avab kahtlemata tee õnne hormoonidele. Seetõttu on ka muusikateraapia üks ravivorme iseendaga kimpus olevatele inimestele. Mina olen Marge-Ly Rookäär. Muusikaga tegelemine süstib meisse lootust ja ühtekuuluvustunnet. Aga mis on see vägi, mis eestlasi koorilauluga nii süvitsi tegelema paneb? Kui tähtis on kaasvastutuse jagamine teiste lauljatega? Kuidas koorimuusika tervislikkusest kõige suuremat kasu saada, millist rolli mängib koori töökliima loomisel dirigent? Kuidas lahendada konflikte, mida süüa enne kooriproovi? Kuidas säilitada energiat konkursi situatsioonis ja selle kõige kõrval, kui suur osakaal on repertuaari, mida ühiselt omandatakse? Stuudios on asjatundjad. Ida-Viru keskhaigla ülemarst Toomas Kariis, tervist. Eesti muusikaterapeutide ühingu esimees Kaiale orig. Tere. Tere. Kliiniline psühholoog Hannes kuul pahtervist. Tere ja keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur Tiit lukk. Tervist. Väidetavalt Eestis ei ole asja väga teaduslikult, et uuritud ja meie jutuajamine täna toetub meie naabrite tehtud uuringule. Tuli välja, et laulmine mõjub inimese tervislikule sellisele heaolutundele väga hästi. Et esiteks laulmine parandab südametegevust, et see on seotud hingamisega, ka rahunemisega ja südametöö muutub paremaks. Laulmine pidavat aitama norskamise vastu, väidavad Rootsi teadlased. Laulmine pidavat peletama üksildustunnet, mis on väga suur kaaslane tänapäeval laulmine pidevalt parandama vähihaigetel immuunsust ja laulmine annab astmahaigetele leevendust. Ühtlasi pidi toimuma inimese meeleline selginemine, eesmärkide parem järjestus, sõbralikumad suhted, kaaslauljad, tega, motivatsioon ühiselt midagi ette võtta, läbi viia ühiselt kannatada ühiselt õndsaks saada. Härra Toomas Kariis võib-olla alustaks teist, mis toimub inimese kehaga, kui ta hakkab laulma? Kas see küsimus on hästi paljutahuline ja keeruline vastata kindlasti, et on ju meil muusika näol tegemist ja musitseerimise näol tegemist ühelt poolt emotsionaalse toiminguga, me kogeme midagi. Me läheme helide maailma ja teiselt poolt siis ka ju sellega kaasnev teatav pingutus ehk füüsiline tegevus viitasid siin näiteks kastma kaebuste leevendumisel, et siis ma ei näe selle taga mitte midagi muud kui lihtsalt korrapärast hingamist ehk hingamistreeningut, mis võib aidata siis hingamisteedel Trineeruda ja röga väljutada. Võib olla näiteks, et sügavalt hingad tuleb köha, eks palju huvitavam pool on muidugi see ja raskemini mõõdetavam pool on see emotsionaalne sfäär, mis toimub, sest et see on tõeline maagia ja ma arvan, et kõik siin laua ümber võivad seda kinnitada, kes on korra tulnud niisuguse ühise musitseerimise võlu. Midagi juhtub nende inimestega ja midagi toimuks selles ruumis, kus on ju interpreedid ja on publik. Ja see maagia, mis toimub publiku ja muusikute vahel, kõik moodustab ühe niisuguse ühise ruumi ja teeb selle väga salapäraseks müstiliseks. Minu kogemus küll, et teha muusikat niimoodi, et kontserdil on alati parem kui proovis ja, ja tänu sellele, et tekib mingisugune sumotsiooni efekt. Et kuidagi need jõujooned liituvad ja tekib, pedagoogid vist ütlevad eduelamused. Et tekib niisugune omamoodi, ma ütleks, päris õnnetunne kuidagi niisugune eneseteostuse rõõm, et nii, et kui te küsite, et mis toimub inimese kehas, siis toimub väga palju väga keerulisi asju, et mis kehaga toimub ja teiselt poolt on siis mingisugune emotsionaalne, energeetiline hoomatavat ja mitte hoomatavam. Tiit, kas te oskaksite meile rääkida, kas kuidagi on võimalik määratleda, milline on inimese, mis keemilised elemendid on sel hetkel, kui ta läheb sinna ja siis, kui ta on selle lauluproovi lõpetanud, kas seal on toimunud mingisugune paranemine, kindlust? Pean ausalt tunnistama, et ma kindlasti ei ole sel teema ekspert, et minu spetsiifika on pigem tööstus, biokeemia. Pole midagi, et eks on kunagi neurobioloogiat ka õpitud ja mõte on selles, et inimese aju, biokeemia ju on selline väga dünaamiline protsess. Hormoonid, mida sa oled sekreteeritakse. Et see on nagu pidevas muutumises vastavalt sellele, milline stiimul kusagilt väljastpoolt tuleb, olgu see siis kas nägemist pidi, kuulmist pidi, puudutus mis iganes, et kõik see väline stiimul siis nagu mõjutab seda, et mis selle aju biokeemias toimub koorilaulu koha pealt ma nagu ei oska väga kaasa rääkida, sest ma kõigest laulan ühes kooris. Aga need kolm orkestrit, kus pidevalt mängima, siis tegelikult noh, see ongi see selline noh, nagu sportlastel tekib sellinne, teatud sõltuvus isegi sellest harjutuse tegemisest ja see on puhtalt biokeemiline protsess, füüsiline tegevus või siis ka ütleme, vaimne tegevus siis teatud mõttes instrumendi mängimise puhul sa mõtled kaasa, elad ka selle muusikale, see vabastab ajus siis käbikehas endorfiine ja need siis ühesõnaga, viivad nendeni rõõmuhormoonide või siis dopamiini serotoniini paneme esinemistoovadki sele kerge siukse eufooria või sealt see rõõmu tunda esile sportimise puhul, need, kes on tippsportlased, harrastussportlased, kes ikka lähevad tagasi sinna treenikesed saade jälle see nii-öelda jutame suus laks kätemuusikutel teistpidi. Et muusikat on tegelikult samamoodi lihtsalt võib-olla see stiimul on teistsugune füüsiline tegevus. Ma ütleksin, emotsionaalne toiming esse aju, biokeemia, seesugune dünaamilisuse, et noh, see on tõesti tõestatav, et siin ei ole nagu mitte midagi uut, tegelikult. Hannes inimene saab lauluproovist õnnehormoonid. Päris kindlasti saab, et kes seal käivad, Nad naudivad seda ja need, kes ei naudi, need tasapisi pudenevad ära, need tegelikult ei jäta oma ellu pikalt selliseid tegevusi, mis ei paku sihukest rahuldust ja head tunnet ja nii edasi. Muidugi me võime rääkida distsipliinist, lauluhäälerühm saaks täis ja kõik nii edasi, aga see pikalt ei hoia. See on ennekõike nauding ja koostegemise nauding. Ja ma arvan, et see on ka koos kõlamisel koos kajamise nauding, mis seal on oma isikliku instrumendiga igalühel meloni, oma hääletämbri kõrguseni edasi teha, midagi koos, midagi, midagi suuremat, laulukoor on, on suurem kui lauljate häälte summa ja seal on, on see, on see maagika, millest räägitakse, ülendab. Tegelikult on inimesele kaasa antud selline vajadus esineda ennast näidata. Aitäh, see ongi loomulik, vaadake väikest last, ta teeb noka lahti ja hakkab laulma, esialgu pole sõnasidki, see on meile kaasa sündinud, nii nagu Lintu nokala ja see on nauditav, kui selline rõõm säilib, kui seda lapsevanemate suurte kulutustega ära ei rikuta. See oht on ka olemas. Siis ma arvan, et see kannab inimest läbi elu, eks ole, et me oleme erineva musikaalsuse kajama, nii peab paremini viisi ja mõni päev kehvemini viisi. Aga kooslaulmine on, on üks läbi aegade ja läbi erinevate vanuste üks toredaid ühise olemise viise ja seal meil on jäänud. Kui oluline on teie arvates sellisel juhul see, et laulmise mõnu oleks inimeseni jõudnud võimalikult varases eas, et kas see mõjutab ka hiljem tema valikuid, et ma lähen koori laulma, kui näiteks laulnud mudilaskooris? Arvan küll, et mõjutab praegu ühtegi uuringut, ei, ei meenu, aga küllap neid on küllap kaija sind sekundeerida. Eks seal ole vaja nii enda induja soovi kui ka väikest siukest, eks ole, et kus siis seda ühislaulmist tegema hakata, lasteaias seda ju tehaksegi pae natukene koolis ja siis tulevadki need mudilaskoorid, kes on ju nii armsad, laulupeole on, eks ole, et see laps laulab ikka ikka rõõmust, aga natukene tõugata ka. Ma arvan, et eeskuju on hea ja see eeskuju ju tegelikult jõuab meieni enne sündi juba. Ema räägib lapsega, laulab talle, seda ütlevad küll uuringud, et need laulud tegelikult on meeles siis, kui laps on sündinud. Ma arvan, et, et seal on päris palju tegemist üldse keskkonnaga juht psüühilises mõttes, milles laps sünnib ja, ja see on noh, laiemalt mõttes skulptuur, keel, foneemid, hääl, hääletoon, meie oma laulud ja see saab ka üheks osaks selle, selle lapse psüühikas, need sealt võiks olla see lihtne või loogiline samm, minna siis ise seda häält tegema teistega koos. Ma arvan, et siin on ikkagi see füsioloogia, tuleb kõvast mängu, et kui ei ole sellist kogemust, võime siin mina nimetasin seda õnnetunnet. Et kui seda õnnetunnet ei ole kogetud, neid õnnehormoone ei ole organismis piisavalt ringi seigelnud siis ei osata nagu seda otsida. Tegelikult on ikkagi selle koorilaulu ka, kui me räägime koorilaulust, peab täpselt samamoodi harjuma ja vajab harjutamist väiksest peale, et tekiks nii, nagu sportlasel tekib. Sõltuvustreeningusse tekib ikkagi siis, kui sa jõuad teatavale tasemele ja seal peab olema mingisugune kogemus ees. Et seetõttu muusikaõpetus koolis meiega lastekoorid, see on see, mille peale me ehitame iga peale oma oma sellise tugeva koorimuusika traditsiooni. Kõik emad ei laula aga, aga vähemasti, kui on võimalus lastel niimoodi kooris laulda, võib-olla te olete ka märganud ja tähele pannud, et kõik lapsed, kes ei pea viisi, ometi tahavad laulda et nad tahavad sinna gruppi, nad tahavad koos häälitseda. Kaia teie olete muusikaterapeut, kas kooris laulmine on teraapiavorm? Kuidas nüüd võtta teraapiaks, me saame ikkagi nimetada seda, kui terapeut on ka asjasse segatud, aga ma kindlasti ütlen, et kooris laulmine on terapeutiline. Jah, et see ei ole otseselt teraapia, võib-olla kui just dirigent isa ei ole, terapeut on ka selliseid sule. Siin oli nagu väga palju märksõnu, mille peale null need tulukesed läksid põlema, et see viimane jutt sellest, et keskkonnast, et mida me kuuleme, kus me oleme see nagu võib-olla edendab seda soovi laulda ja mitte ainult siis selleks, et meil oleks parem koorimuusika vaid selleks, et tekiks inimeste vahel parem suhtlus. Kui nüüd võtta, et muusika on tegelikult meiega olnud aegade algusest saadik moel või teisel. Me oleme häälitsenud, kas laulnud, mänginud mingeid pille, see on siis olnud mõnede teadlaste arvates siis justkui sellise kommuuni või ühtlase loomise üks eesmärk on nagu musitseerimine, nagu selline kooslaulmine nagu eriti kõik need hormoonid, millest siin juttu oli, eks ole, nendel on ju kõigil oma eesmärk õnnetunne ja kõik see ja lisaks veel väidetavalt ju näiteks dopamiin tekitab ka sellist ühtsuse tunnet omavahel et me justkui kuuluma kokku, et ei ole vahet, kas see on nagu väike selline harmoniseeritud pikena või tohutu suur koor, kui me nagu hääled kõlavad kukkuses, mees, tekib tunne, et me oleme nagu ühes ruumis. Meil on midagi, mida me jagame ja see on nagu tänapäeva kontekstis, ma arvan, nagu tohutult oluline just teraapia vaatevinklist, et inimesed ei tunneks ennast üksikuna ja ma ei tea, internetimaailmas me kipume nagu üksi jääma natukene, et selline kooslaulmine kahtlemata arendab sellist inimestevahelist sidusust või ühtsust, tunnet, kuuluvustunne. Ja tänu sellele siis kasutatakse sellist ühislaulmist muusikateraapias muidugi päris palju. Töötades psühhiaatriahaiglas on meil selliste vanemaealiste patsientidega alati sellised ühislaulmised ja ühised pillimängud. Nad kommenteerivad enamasti peale seda laulutunni lõppu seda, et nii ilus oli, hea tuju on, nüüd on kuidagi kergem olla. Lisaks kindlasti kooslaulmiseks ei pea olema nagu suurepärane laulja. Ma just uurisin natukene mingisuguseid uuringuid, et selleks, et saada laulmisest kõiki neid häid kogemusi ja, ja seda head tulemust selleks võib olla täiesti keskpärane lauluoskus. Sest väidetavalt musikaalsus on meil kaasasündinud. Üks asi on muusikalised oskused ja teine asi on sisemine musikaalsus. Ma arvan, et kui musikaalsus oleks mingi nii öelda kaasa leiutis, siis ta ei oleks meiega aastatuhandeid kaasas käinud. Ebavajalikud asjad teatavasti surevad välja. Et kui muusika oleks meile ebavajalik, siis seda ei oleks ammu enam meie elus. Tiit, mis asjad need on, millest inimesed orkestri või lauluproovi minnes tahavad vabaneda? Oh, eks igaüks räägib ikka oma mätta otsast, nii et jah, ma olen võrdlemisi nii-öelda nool grupi juht, Taltecki ehk siis endise nimega TTÜ grupp vaikselt kasvab ja kasvab ja ma tunnen, et nagu päeva lõpuks lihtsalt asjad nagu kuidagi üle pea. Ja mul vaja sellest põgeneda. Ja vot siis ma lähen ja nagu see, see harrastussportlane, kes on mingi tasemeni ja läheb ja saab selle oma nii-öelda jutumärkides laksu kätte. Et sa lähed, võib-olla kõik ei tule alati väga hästi välja, noh, nagu siin mainiti, et see koorem täiesti keskpärane olla. Aga see vennastumine või noh, see on niisugune eriline tunne, sa ei lähe lihtsalt laulma või muusikat tegema, vaid sa lähed sinna inimestega suhtlema ja sa tunned, et sa oled kuidagi nagu üksnendega. Et see on nagu noh, nii müstiline asi, minu arust iga uus orkester, koor või kellega iganes sa siis kokku saadet musitseerida koosneb nii paljudest erinevatest inimestest igal ajal mingi oma huvitav lugu ja noh, see ongi nagu selline, eks ole, siin mainiti ka seda, et intervjuud ei suutnud üksindusse ära uppuda. Aga seal sa lähed ja, ja saadki nagu siis sellisega sotsiaalse, sellise noh, võib-olla vajaduse rahuldatud näed, et on teisi inimesi, kellel on samasugune tõie või samasugune tahe, samasugune vajadus pääseda ta kuidagi eemale sellest nagu elu reaalsusest, mis on tihtipeale väga väga stressirohke. Ühest küljest ja teisest küljest noh, mis on hea emotsiooni vastu kunsti, mida keegi ei lähe ju halba emotsiooni sinna saanud. Hannes, mis veel on asjad, millest inimesed võib-olla isegi teadmata tahavad vabaneda, kui nad lähevad sellise õnne. Mani jahile maailmas on tohutult palju signaale, sellest, suur osa on, on müra ja selle mürahast minnakse ära harmooniat, uuesti looma, veel leidma, enda sees koos ja, ja see võimendub. See puhastab meelse, puhastab psüühikat. Ja teine mõttes sõnamäng. Kui laul lausa voogab alla lauluväljaku mäest ja nii edasi. Et see on seksinud mehharlion on üks Ungari Ameerika psühholoog, kes selle voo seisundi on toonud, nagu ka laiemalt tuntud psühholoogiasse. See on rõõm asja sees olemisest ja selle tegemisest. See võib olla ükskõik mis asi, võib-olla laul, tervisesport, pillimäng, midagi, mida tehakse puhtalt naudingu pärast. Seal kaob aeg, seal kaob ruum, seal kaovad mingid eesmärgid, sellel ei ole rahalist mõõdet. See on nii mõnus ja ma arvan, seda minnakse otsima. Päris palju saadakse ka. Kaia, kui suur on see üksinduse tunne eestlastelt? Mingi statistilisi andmeid mul ei ole, aga kui ma vaatan nagu läbilõikeliselt patsiente, kellega ma olen kokku puutunud, siis vanemaealiste ja dementsete hulgas on see kahtlemata hästi suur osakaal. Aga samamoodi noortel, kellel on probleeme, siis ärevuse depressiooniga samamoodi nad justkui jäävad oma murega üksi ja tihti ka suitsiidimõtted tulevad sellest, et inimesed ei julge oma muret jagada, jäädes nagu naeruväärseks, kartes, nagu teiste halvakspanu. Ma arvan, see üksilduse ja üksinduse selline koorem on päris läbinud, kes saab sellega kergemini hakkama kes mitte nii hästi ja väidetavalt ja öeldakse ka seda, et sotsiaalsed suhted on tegelikult see, mis meie tervist väga palju mõjutavad. Kui neil sotsiaalvõrgustik on nagu tugev, meil on võib-olla pere või sõbrad või noh, heal juhul mõlemad, eks ja, ja töökollektiiv on selline toetav, et siis väidetavalt inimene on nagu tervem ja noh, kahtlemata on ju see kooris käimine selline koht, kus nüüd suhted võivad väga mõnusalt ka tekkida, eks on see siis nagu koor või orkester või mis iganes, muusikaline kooslus. Seal me saame natukene, isegi kui me ei räägi otseselt võib-olla oma suurest murest. See koosolemine juba nagu vähendab seda tunnet, seda, et ma olen oma murega üksi, isegi kui ma ei räägi oma murest, tegelikult ma arvan, et kooriproovis kõik ei räägi oma neid igapäevamurest võib-olla seal kõigile, aga noh, lihtsalt see tunne ise on, see oli üks huvitav uuring, milles oldi lauset head sotsiaalsed suhted avaldavad ülla suuremat mõju isegi tervisele kui suitsetamisest loobumine. Minu arust sellise nagu päris huvitav, et, et suitsetamisvastaseid kampaaniaid on meil igal pool suurelt näha, kopsud, kõik mustad ja pildid on väljas. Aga sellist üksilduse vastast kampaaniat või, või siis kuidagi suhete loomise kampaaniat võib-olla peaks hakkama tegema. Olgem sõbrad, oleme koos, teeme asjad varem, selline kogukond oli ju see, mis tegelikult. Kas meil kasvada ja inimeseks saada on ka väljend, et lapse kasvatamiseks läheb vaja tervet küla? Jah, et meil kipub see olema niimoodi, et tihti on ainult üks vanem, heal juhul on nagu rohkem ja siis need lapsed kasvavadki niimoodi natuke õnnetuna seal arvuti taga oma pseudosuhteid luues. See niisugune mõtlemise koht Toomas, kui teie lähete kolleegimasikaale proovi, siis öelge mulle, kui tähtis on teie jaoks muusikaline materjal, helilooming, millega te seal tegelete? Ja kui ma olen kolleegium igale proovi mõnikord natukene hiljem, mida minuga vahel juhtub siis ukse peal tabab mind see tõdemus, et kõlab hästi. Juba laulad ja kõlab hästi ja siis kohe siis järgmine niukene innustused, puu, ma olen, laulan ka kaasa, et ma olen osa sellest loomingust. Sealt hakkab juba see niisugune häälestus peale ja päevamured hakkavad õlgadelt ära vajuma. Repertuaari osa? On äärmiselt tähtis, sest et tegelikult sugugi mitte kõik materjal, mida tuleb esitada, ei ole alati meelega. Maailmas on väga palju heliloojaid, kes kirjutavad erinevat muusikat. Ja sugugi kõik sellest muusikast ei meeldi kõigile. Et tuleb õppida ühteteist. Ja siin on nüüd üks noh, niisugune moment, kus tuleb võib-olla sisse sellise niuke higistamise teema. Et kui see, millest me praegu oleme rääkinud väga niisuguses positiivses mõttes muutub osaks tööst, siis teadupärast ju töö ei ole sageli meelepärane. Mida ma tahaksin toonitada, et ometi ka siis, kui see on olnud nagu vaevarikas või raskelt kätte tulnud materjal ja ja see see kontserdiefekt sõltumata isegi sellest, kas seal publikut oli rohkem või vähem. Läheme, eks sa näed mõnda õnnelikku nägu ja sa näed mõnda õnnelikku nägu oma kõrval, samas reas või ees. See on kindlasti niisugune kogemus, mida kogevad need, kellel on see võimalus nendes kollektiivides esinenud. Ja siit, et võib-olla ma olen mõelnud ka niimoodi, et see on ikka võib-olla üks niisugune nišitoode, et koorimuusikud on üks ja muusikud on üks omaette kamp kes oskavad seda hinnata, mida nad teevad ja teevad üksteisele ja ja me oleme õnnelik riik, et meil on protsent tavaliselt niivõrd palju ühe kaare alla mahutatavaid koorilauljaid, kes laulavad teisele osale mäe peal, kes võib-olla ka on tegelikult neid laule õppinud, aga ei ole jõudnud sellisesse kollektiiv, et nad saaksid sinna laulukaare all. Tegelikult siit lauljatelt, lauljatele ja selline lühendamise fenomen on kindlasti tohutult mastaapne. Ma arvan, et me oleme Ma väga õnnelikud inimesed, et me, et meil on võimalus tegelikult musitseerida ja millegipärast mulle tundub, et muusikud on ikkagi kuidagi head inimesed. Jah, see, kuidas oma tööd teha või kuidas seda võttgasse töö on, on naljakasvanud hobist või see on jäänud seal on, seal on väga palju erinevaid variante ja olles kokku puutunud elus üsna üsna mitmetel muusikaga kutega siis suurem osa nendest ütleb, et noh, nad ei saa teistmoodi. Muidu see hellingli rinna sees ei vaiki, kui see tuleb välja mängida kuidagi. Ja noh, on ka olnud kokkupuuteid inimestega, kellel see muusika on muutunud niisuguseks raskeks, higiseks tööks, eks ole, et, et siis on see küsimus, et kas sellel on mõtet, kui sa enam rõõmu ei too, ma arvan, et see, see on iga töösuhtele, kuidas seda aset, see äratundmine, kas see on minu jaoks, kas on teiste jaoks rõõm, on see raha teenimine, on see selline vaevarikas nühkimine? Selle põhjal peaks tegelikult tegema võib-olla otsused. Rahvusooperisolist Rauno help on ühes intervjuus klassikaraadiole öelnud, et lavalt tuleb lahkuda sellel hetkel. Kui sa enam ei musitseerivaid, sa teed. Tööd väga huvitav, ma olen ise laulnud tegelikult lapsest saadik ja ma ei tea, võib-olla ma peaks olema õnnelik, et mul ei ole nii palju tööd lauljana pakutud, et ma olen vahepeal muid asju teinud nii palju, et mul ei ole seda nagu tunnet tekkinud, mitte kunagi, et laulmine on töö. Aga ma olen küll kursis nagu väga paljude muusikute puhul, selle tundega küll, et minnakse tööd tegama eriti noh, kus sa pead ühte ja sama asja tegema nagu noh, ma ei tea, võtame laeva muusikud bändis kuskil, kes nagu ühte sama asja nagu kuude aastate kaupa mängivad ja tihtipeale on see muusika, mis nende võib-olla nii väga ei meeldi, seal on ka see fakter, eks ole, et nagu enne oli siin juttu, et tegelikult on see repertuaar väga oluline, et kui muusika, mida sa siis laulad või mängid, kõnetab sind ennast, siis kahtlemata sa võid teha seda võib-olla pikema aja jooksul ilma ütlusesin, väsitaks või tööks muutuks, aga kui sa pead tegema midagi, mis sulle tegelikult ei meeldi, ma arvan, et see on väga keeruline. Oli ka üks põnev uuring, tänavuaastane mis leidis, et ajus meie preemiakeskused lähevad just uudsuse peale tööle ja muusikas pidi siis olema just sellised põnevad akordid, mingit harmooniat, mis nagu tekitavat Me ei soovi veel ja veel seda teha, õppida juurde ja, ja me saame sellest selle mõnutunde samasuguse mõnutunde, nagu varemalt on leitud, siis noh, raha või toit motiveerib meid, eks ole, et tuleb välja, et ka muusika võib motiveerida ja panna seda tarbima veel ja veel natuke nagu narkootikum, noh ma arvan, et narkootikumid ilmselt aktiveerivad samakeskust, et ka muusika on oluliselt odavam ja tervislikum, et soovitanud, et kui selle peale läks, sest muusikute hulgast tegelikult on ju kaardis selline meelemürkide manustamine levinud. Vaat ma ei oska siis öeldagu, milles nagu tingitud on, et kas see tuleb esinemisväsimusest või sellest stressist, kui sa oled pidavat aval, kui me vaatame siin suuri popstaare, kes on ju kõik langenud ühte või teistpidi meelemürkide küüsi ja nad on tihti ka väga üksi, mis võib olla, on nagu teeb raskemaks või suuremasse koormat koorilaulus on kahtlemata see efekt nagu suurem, et ma saan vahepeal toetuda kellegi teise najale ja et ma ei pea kogu vastutust nagu iga päev ise kandma, et ma võin natukene olla kellegagi koos, kes selle nagu seda vankrit veab. Et see on see ühine vastutus, jah, Toomas. Tähtis on ilmselt see, kuivõrd sa enesega rahul oled, et see rahulolematu muusiku teema, kes nagu teetööde ja enam ei tee mõnuga, siis siin tekibki see sisemine vastuolu, ta ilmselt ei tee seda selliselt, et ta iseendaga rahul oleks. Et see võib olla täiesti hea kuulata, mida ta teeb, aga ta ise ei ole rahul ja vaat siis kaob see õnne õnne moment ära. Aga need hetked see enesega rahulolu ei tekita täiesti ka sealsamas laeva peal või äkki tekib sünergia, eks ole, ühel hetkel on see emotsioon, foon hakkab niimoodi kaasa mängima või mingi suvaline märk, mingi nali, mingi kellelegi kõrvaline asi, mis juhib sind sellele lainele, et tekib niisugune nauding selles, mida sa teed. No üks tujurikkuja on alati igas orkestri ja kooriproovis ja tema nimi on dirigent. Me läheme koori, proovime, laulame, hääled lahti, päästame pillid, võtame noodid ja sätime ennast niimoodi mugavalt ja mõnusalt istuma ja kõik, püüame unustada, mis on selja taga ja vaatame seda ilusat muusikat unelema nendes akordides. Ja siis dirigent teatab kõik selle ilu ütleb, istu ilusti, võta jalg üle põlve, ära, selg sirgu, ära uimerda, mõtle kaasa. Kui suur tujurikkuja, võib-olla dirigent ja kas saame talle andeks anda need tema nõudmiseptid? Tundub, et selles seltskonnas kõige amatöörliku igas mõttes, et minu kokkupuuted, nonii, mõnusat energiat ei kallanud, et ta ei ole seda tunnet, et sa lahkud proovist lihtsalt paha olla, et keegi tuju täiesti ära. Ma ei tuleks tagasi leseks noh ütleme reethi, kellega mul on au olnud, koos mängida või laulda, on ikka viskavad lünkasid ja pigem naljamehed või naised ja võtavad seda kogu seda protsessi kuidagi loominguliselt. Jah, mõni näide, võib-olla tõesti on kus, noh, aga see on, see on noh, ilmselt niisugune lapsepõlveasi, et noh, oledki sihuke teismeline, püsi paigal, lihtsalt raske seal kooriproovis lõpuni istuda ja siis see on tegelikult selline noh, see kasvatus, et see on, see on tegelikult kõik vajalik ka lasteaedades koorides olla, sest et noh, esialgu võib-olla ei saa selle väärtusest aru, aga väärtuse mõistmine tuleb hiljem hilisemas elus. Et mõtle, kui tore, et ma laulsin kunagi lapsena, koorisin nüüd ma oskan noodist lugeda, mul paneksin ootajatele, laulan lihtsalt ära selle. Jõle kihvt on. Seda noh, ma üritan oma oma tütresse ka, kes nüüd minu jälgedes läks tšellot õppima muusikakoolitööd tegema. Nagu Andres ja Pearu, eks ole, siis tuleb armastus, sellist tööd tõesti ei tohi teha, siis ei tule armastus selle kunsti vastu. Et aga sellele asjale tuleb läheneda kuidagi loominguliselt, tuleb nendesse lastesse süstida seda siukest, noh võib-olla loomingulist lähenemist sellesse muusika tegemisse, selle protsessi nautimisse, et tuleks ka nagu hilisemas elus see soov, et oinad, koor võtab lauljad, et ma tahaksin minna proovima ja läheb ja saabki või kui sa sinna koorislad järgmisse koori ja kuskil on ta ikkagi oodatud ja noh, nagu siin oli alguses juttu, et tegelikult ei ole oluline, kui see koor on, sa lähed seda, seda sotsiaalset sidusust, seda kuidagi ühtsustunnet otsima sinna. Ja samal ajal saad teha ilusat muusikat, mõtlen kihvt, saad kaks head asja korraga. Aga Toomas tööd tuleb ju hirmsat moodi teha, kooriproovis, muidu isa tööd tuleb muidugi teha, selles mõttes, et päris niisama, mitte midagi, mitte millestki ei tule mitte midagi. Et natuke tuleb ikkagi pingutada ka. Ja, aga ma olen ikkagi väga seda meelt, et see, kes seda kollektiivi juhatab või kes selle ees on, kelle pärast ka tullakse on ikkagi võtmeküsimus. Kui on dirigent, on ikkagi eemale tõukab, kui temaga ei klapi, siis, siis sellisel juhul ikkagi nendesse kollektiividesse minnakse ära ja minnakse kuskile teise kollektiivi. Noh, minul on sellest kolleegium uusi kohale näol tegemist, eks ole, dirigendid, kes on tõeline päikesepoiss ja kes on lihtsalt niisugune magnet, ise tõmbab, tõmbab inimesi ligi. Ja ma olen mitu korda küsinud teistelt dirigentidelt, kes käivad üks dirigent teisi dirigente, miks te, miks te niimoodi just niimoodi on, et miks mitte teistpidi? Aga vaat et noh, üks on see, kes suudab nagu kuidagi teistele ka midagi midagi anda või, või igas kui kusagil tekib see liider või ansamblis ka keegi, kes võtab nagunis juhtiva rolli, eks see kuidagi midagi selles inimeses on sellist, mis paneb teised kõrvu kükitama ja, ja tähelepanelikult kuulama, vaatama, jälgima. Ma arvan küll, et see dirigenditeema on väga oluline teema. Ma lisaks siia veel, et mitte üksnes dirigent vaid ka kaasorkestri kaaslauljat, et see peab olema meeldiv, täitsa nõus, et kui on keegi tõesti, kes nagu kuidagi surub peale oma seda oma ideoloogiat, et näed, poogen peab niiviisi käime ja teistpidi käi lihtsalt. Nii saab muusikat teha. Ülejäänud orkestri teeb ja, ja koori puhul ma ei tea, ma pigem kuulaks dirigenti, kaaslauljat, kes kangesti oma seda asja pealesuruv. See on seal väga oluline laiendus, et tegelikult, et küsimus ei ole isegi mitte selles, ainult dirigendiks, aga aga kui on ka keegi ebameeldiv kaasmesitseeria, siis, siis see võib rikkuda. See võtab rõõmu ära. Selle rõõmu. Hannes, kas hea dirigent peab olema tegelikult ka hea psühholoog? Nad ongi nad kindlasti ei mõtle endast kui heast psühholoogilist või grupiteraapia mõistus nii-öelda selle selle grupi ohjajastadega ja nii edasi, aga see, mis paneb särama dirigendi mingisuguse kollektiiv eesotsas, on ilmselt küll tema, tema isiksus. Omalaadi võimude ebavõrdsus on ju olemas ühes kollektiivis alati, seal on keegi, kellel on õigus oma käeviipega vaigistada, panna keegi teine laulma, uuesti proovima. Ja see võib olla üsna rusuv, isegi hull. Aga sellisel juhul, kui on olemas usaldus, vastastikune ja soojus, ma ütleksin nii, antakse see võim liidrile, ta ei pea seda võtma ja siis hakkab see harmooniliselt kõlama. Ma arvan, et selle hea dirigendi sees on üks küps ja tore inimene, kes ei pea oma võimu seal, kuritarvitab. Mis siis saab, kui seda usaldust kogemata kuritarvitatakse, kas seda on võimalik veel tagasi pöörata? Usun küll, et rääkides ja analüüsides olles siiras, on võimalik eksimusi tagasi pöörata. Eks me oleme kõik inimesed, tuleme erinevast töökohast erinevast meeleolust, erinevast ilmast sinna proovi, eks ole, ja mõnel on halvenenud. Me oleme parem päev. Eksimine on inimlik ja ka andestamine on inimlik. Meil kõigil juhtub seda küll, aga ei peaks olema nii, et et keegi paneb kedagi nii-öelda oma taktikepi järgi kogu aeg, laul, see läheb tasakaalust välja. Millised omadused peaksid olema heal dirigendile, Kaia, mida teie arvate, kuidas me selle nagu tasakaalu siis saame, et meil on ju see noodikirjaoskus on nagu on inimesed täpselt nagu Hannes ütles, tulevad vastavalt ilmale meeleolud ja kõik. Kuidas siis dirigent saaks ühendust, kas seda saab õppida? Et eks Hannes mainis ära ka see inimeseks olemist, et hea inimene peaks olema, et mida sa siis nagu võiks tähendada, ma arvan, et olles ise gruppe juhtinud muusikagruppe, siis nagu sellist laulu ja pillimängu gruppe, kus on näiteks saavad kokku väga erineva diagnoosiga väga erineva vanusega inimesed. Ma ütlen ausalt, korralik väljakutse on. Aga mida ma ise olen leidnud, mis on oluline, on see, et ma pean usaldama eelkõige iseennast, ma olen õppinud seda, et ma olen spetsialist, ma pean usaldama, et mul on need oskused olemas. Mis siis, kui mõni inimene grupis on võib-olla minust kõvema häälega ja tal on nagu oma arvamust selle asja kohta, et mida me praegu võiks nagu tegema hakata, siis sa pead suutma ikkagi selle kuidagi rahulikult niimoodi selle konflikti lahendada, et ta ei tunneks, et ta on nagu kuidagi kõrvale jäänud, et ta ikkagi võib selles koosluses osaleda. Aga ta on ikkagi nagu alluks sellele grupi sellisele reeglistikule distima. Tuletan meelde seda, et kuulame 11, mitte siis kõige kõvem hääl. Hääle omanik ei ole nii-öelda võitja, vaid võib-olla Me võidame kõik sellest rohkem, kui me teineteisega arvestama. Konfliktilahendusoskus kahtlemata on oluline tohutu taluvus igasuguste dissonantsi suhtes. Tihti on just muusikud need, kes sellistes, mitte professionaalsetes muusikalises kooslustes kannatavad kõige rohkem. Sest et nad ütlevad, et siin on nii palju sellist nagu ebakõla, et see on nagu raskesti talutav inimesele, kes on muusikat õppinud võib-olla alguses see ongi nagu kõige keerulisem sa pead olema jube tolerantne selles suhtes, ütles, et ka tõesti anda igale inimesele see hääl ja see võimalus, sest minu arust üks kurvemaid asja nagu, mida mina oma terapeudi õpingute jooksul erinevaid siis uurimustöid tehes olen kuulnud, et öeldakse lastele koolis, et ära sina laula, sul nii õudne hääl, parem ole vait või noh, umbes võib-olla viisakama riigilt. Jah, sa rikud kõik ära, et teeme nii, et sa võid istuda seal nurgas sellel ajal, et see on nagu masendav. Et ma tegin oma bakalaureusetöö noorte emadega, kelle lapsed olid siis umbes aasta kuni pooleteisevanused ja siis uurisime nagu seda kontakti poolt ema ja lapse vahel. Ja ja siis nende emade intervjuudest tuli välja paljud, nagu näiteks kodus oma mehe ees ei julgenud laulda. Mõni ütles, et ma laulan ainult autos, et siiski ei kuule, noh sellises vastuseks küsimusele, et millal nad oma beebiga laula nagu varem siin tuli jutuks, et tõepoolest tegelikult väga varases sünnieelses keskkonnas me saame ju kontakti muusikaga, et ema hääl ongi nagu esimene viiul lapse jaoks, sest et see on temaga kogu aeg kaasas. Et arvata, et mul ei ole mõtet lapsele laulda, sest ma ei pea viis või mu hääle ja ei ole nagu väga ilus. See ei oma tähtsust, et lapsest ei tule sellepärast nagu möödalaul ja et sa nagu ise laulad mööda, et see ei ole oluline, tähtis on pigem kontakti pool. Rassi sekundeerida seda mõtet, et ei tohi nagu öelda, et ära sina laula, kohex intervjuu meelde ja ma nägin, mis tehti Peedu kassiga Eesti passist kõige nagu enim nõutud bassist Eestis üldse. Tal oli see mure, et noh, ikka karu oli päris kõvasti kõrva pealdav muusikaõpetaja, kui koolis ära sina laula. Ja vaat kus lops see kõrvakuulmine, kõik ju arendate, tegelikult kui see potentsiaal on olemas, siis tuleb. Ja noh, ma omaenda noorema lapse näol on ka samamoodi, et mõtlesin päris tükk aega, tappikaad, kas võimalik, et minu naine musikaalne, mina olen muusika, niisugune asi on niimoodi, et temasugune karu kõrva peale. Siis panime ta muusikakooli, ettevalmistusklassi ja aastaajaga, poiskad viis, laulab kõik järgmis klaverimängijat. Täiesti uskumatu ja ma ise olin nii meeldivalt üllatunud sellest, et tõesti on arendatud ära sinna laule. Nii ei tohi öelda, et laulik laule kõvasti laulab valesti pääsetes laulab. Aga teine asi tahtsime veel puudutada, on see, et see dirigendi nagu selline rõõmsameelsuse motiveeritus. Et mul ühe sellise kollektiivne kogemus olemas, kus orkestrisse vahepeal seda genetasid? Ei tule mitte siit ei saa asja. Iga nädal, kui asi läks, paneb, siis tuli esimene kontserti, Stryk, teine kontsert kutsuti direktori vastuvõtule mängima. Dirigendi motiveeritus on ka õudselt oluline. Et, kuid dirigendi ei ole seda särtsu ja sära, seda seda asja, mis paneb selle kollektiivi käima, siis tulegi midagi välja. Toomas kaks asja võib-olla, mida, nagu dirigentide puhul, mis teevad diligendid väärtuslikku seinaliseks, on see, et esiteks kui nad suudavad muusikutele selgeks teha, mida nad tahavad, et nad väljendavad selgelt ja neil on olemas visioon. Ja kui sa näed, et see visioon liigub selles suunas, mis on sulle sobiv, siis lähebki ilusamaks, hakkabki paremini kõlama, siis see kohe tõstab koostöövalmidust laulja või instrumentalistlikuks. Ja teine asi, mis on muidugi natukene nüüd niukene inimesest mõel loomulikult, aga mõne mõni päev natuke ennast valitsema on see, et ega mitte keegi ükskõik, mis tasemel muusika on, mitte kellelegi ei meeldi, kui talle tehakse märkused, saateid selle asja halvasti, sa peaksid seda tegema paremini. See on üks niisugune tundlik teema ja, ja mulle tundub, et sel hetkel igas olukorras on mingi piir, mida dirigendid, kes tunnevad selle ära, et nüüd jätame rahule või teine võimalused, tõuse püsti ja mängi meile siin, et ära nagu luukamber laule ette? Jah, et, et võib-olla see on üks niisugune hästi niukene, tundlik koht, et kuidas nendes edasi liigutakse, sest et midagi ei ole teha, me kõik oleme inimesed ja meie võimetel on teatavad piirid ja need piirid võivad olla täna natukene ühes kohas Soome teises kohas. See tunnetus, et kui palju see muusikult saab täna kätte, vot see on üks dirigendi, üks niisugune võtmeküsimus. Hannes, see üks mõte, et meie ühiskonnas kasvatuses ja nii edasi on sees üks, ma ütleksin täitsa vale kasutusviis. Häbist ei hakka keegi paremini laulma. Et seda peab väga mõõdukalt doseerima ja tõesti on tundlikkuse küsimus. Inimene tahab ju teha hästi ei tulevate, vaid, kui see nagu alandamise kohta ei tohiks nagu olla inflatsioon, see võtab rõmarad aiast. Aga kuidas siis nendest halbadest asjadest peab siis rääkima, Hannes no ei kõla kuidagi kokku ja nad ei kuula üldse ja nad ei tee väljagi, mis ma siin õpetaja, need suur tärtsan, vat suur Tertsena tuleb väikestelt skuvad, tegelevad oma asjadena lõbuks dirigenti ka inimene. Sellepärast ongi diligendid erinevad. Tuleb loomulikult. Ma arvan, et kokku harjutanud, mida professionaalsemaks kollektiivis on, on eneserefleksioonivõime päris tugev ja saabki ju väga lihtsalt küsida ühe mõttena, kuidas teile endale tundub ja kuidas kõlavad käia. Ja et siin oli paar asja, mille peale tahaks kommenteerida, et üks on seal vea tegemine, kunagi kohtusin sellise pianistiga nagu Augussi Fernand ees, kes on siis improvisatsiooni interpreet. Tema ütles nagu selle peale niimoodi, et noh, et suhtuge ikkagi nagu loomingusse siis nagu mänguliselt. Et kui tuleb piga, siis ärge võtke seda kui eksimust, vaid sulatakse mustrist läbi korduste. Koorilaulust kahjuks niimoodi päris teha ei saa, eks ole, et seal me peame ikkagi nagu natuke teisiti selle lähenema. Aga kahtlemata on nagu perfektsionism see pidur, et ma arvan, et selline liigne täppisteadlase taga, peamine on pigem nagu pidur, kui edasiviiv jõud kuskilt maalt tuleb nagu rahule jätta, et see mõnutunne alles ajaks, sest muidu tõesti võib tekkida läbi sellise liigse soorituse töödega, on see tunne. Ma arvan, et mõnu kaob ära, et otsime õiget tooni, õiget, seda asja võib-olla liiga peensusteni, liiga kaua. Ja kui täna ei tule, siis tuleb ju järgmine kord ja teine asi on ka see, et igaüks, kes eksib, märkab seda ise. Alati. Piisab sellest, et dirigent korra vaatab talle otsa. Sellest teinekord ei ole võib-olla isegi vaja rääkida. Mul on selline küsimus, kas te oskate soovitada, kas omas kogemusest või, võib-olla olete lugenud seda? Kui inimene lõpetab oma töö, siis ta läheb kooriproovi, mis algab seal alates kuuest ja teinekord ka seitsmest, nad kestavad seal õhtul 90-ni, tean koore, need, kes laulavad ka 11-ni, mida inimene peaks sööma, et oleks ergas tiik, kuidas inimene saaks ise oma keha nagu natuke putitada. Ma võin oma arvamust avaldada. Püsivus, gastroenteroloogide, Et küsisin kõrgelt toiduainete tehnoloogia sõlminud teaduspõhist nagu sellist asja, et noh, mida peaks sööma, kui sa lähed näiteks lavale esinema või ja siis sealt oli väga huvitavaid vastuseid, et noh, et teadus midagi eriti ei ole, et üks naljakas vastus oli see, et küüslauku liiga palju siis ta oleks üksinda lava peal. Või siis näiteks, et šokolaadisööta siis puhkle võiks, mängivad hästi huvitav, tektib limpsida. See nägime seal lihtsalt keeruliseks, mis ma ise arvan, on see, et võib-olla tuleb mingi mäng, siis ma söön midagi kergemat, raskesti seeditav, kõik vere maas, päästab ära, me ei suuda nooti jälgida ja selles mõttes, kui võiks ju eri maas ja peas ei ole midagi järgi, siis on nagu noh, väga keeruline seda muusikat teha Läks natukene verd jääma, et seda hapniku varustatus on siiski oluline. Võib-olla teine asi on, see, siin oli juttu, endorfiinid, eks ole, need hormoonid, mis omakorda siis neid rõõmuhormoone nii-öelda vabastavad meie ajust. On olemas ka siis eksofiinid või siis ütleme sellised hormoonid, mida me endale sisse sööme. Tegelikult, mis ühendab hormooni sisse, aga nad on laugu produktid näiteks nisugluteen. Et seal on neli erinevat Beatiidi, tekib noh siis neli aminohapet järjest, mis on siis sellised struktuursed analoogid mingisugusel hoopioidile, mis siis võiks tekitada mingisugust mõnutunnet või isegi uimasust vältinud seda, et ma nagu saia Prominekut ei söö, et muidu on uimane pärast. Võib-olla toos soovib kommenteerida? Toomas, mida teie ei söö, kui te lähete? Ravi ma alustaks natuke teisest otsast, et selleks, et ennast hästi tunda ei tohi olla näljane. Kindlasti tuleb eelnevalt midagi süüa, nii et olgu see siis enne kontserti enne proovi, tähendab, kui inimesed lähevad tühja kõhuga sisse, häirib neid, piinab neid naljatunne, on selline tunne, mis Testrueerib Mei täiesti. Et ta häirib sind ja ta ei lase sul keskenduda. Nii et ei ole vahet, mida sa sööd, peaasi et ei oleks nalja. Et kui just ei oleks tühi. Nüüd teine asi, mida te siin puudutasid, on see, et mis nagu segab kvaliteetset muusika tegemist. Tõepoolest On teada, et küpsised, pähklid, et võib-olla seal šokolaad ja et need nagu ei ole soositud ja täpselt samamoodi ütleme konjak, mis on müüt või mingi toore muna joomine, eks ole, need on tegelikult, võivad mõjutada ikkagi seda lima produktsiooni ja tegelikult teha sinu jaoks elu keeruliseks isegi küsitava näiteks selle vee joomine, et kas see on nagu omal kohal. Kui su aparaat keha töötab õigesti, siis limaeritus on selline, millega sa oskad toime tulla või suukuivus on selline, millega saaks ka toime tulla. Tegelikult see veel Unksamine aitab meid ainult hetkeks, ta ei päästa sinu tunniajast kontserti. Igal muusikul on selleks omad nipid, aga, aga minul on küll viimasel ajal nagu saanud harjumuseks, et on mingisugune kriitiline aeg enne musitseerimist. Ma ei pea vajalikuks enam süüa ega juua, et võib-olla pool tundi tunnikened. Hannes, kuidas inimene peaks mõtlema, kui ta läheb näiteks konkursile oma kooriga ja ta on väga ärevuses, kuidas sellest ärevusest saada, lahti tunda ennast laval hästi? Ma arvan, et üks mõte on see, et meil on siin palju ja teised on ka ärevad ja ma ei ole üksi ja, ja see kõik ei sõltu minust. Ärevus on üsna loomulik sellises sooritus olukorras või ülesastumise olukorras olgu see kasvõi laulmine teatud suguvõsa kokkutulekul või siis lauluvaral. Ma arvan, et ärevus iseenesest, mõistlikus koguses on ju tegelikult päris vajalike torega loodus meile seda ei ole nagu üle liigsana kaasa pannud, lihtsalt üleliigne ärevus. Võib-olla tõesti on see see, et ma saan toetuda teistele, kes on mu kõrval oma häälerühma liikmetele ja nii edasi, et see kõik ei ole ainult minu sooloesinemine. Päris päris lõpetuseks me alustasime seda juturingi täna sellest, et toetasime jäteburis tehtud uuringule, kus väideti, et kooris laulmine mõjub inimese tervisele hästi ja ta hingab ja, ja hingab sügavalt, et südametöö muutub ühtlasemaks, rahulikumaks ja inimese meel muutub tervemaks, siis miks on nii, et see laulupeotunne tekitab meis kõigis justerist südame pekslemist pisarateni välja, kui me seal lõpus seal kaare all oleme. Igalühel on laulupeoga oma lugu, tiik, kuidas laulupidu teie tervisele? Telekast vaadates väga ülevalt, ma pean kahjuks tunnistama, et ma ei ole kunagi suurel laulukaarel käinud seal võib-olla paljudele üllatav, sest hingelt Olüdini muusik, aga sel suvel on see võimalus dealitega kaua Eestist ära seal sihuke hea ärevus, aga tõesti vaatasime iga kord, kui oli, siis ERR paneb ju üles otsepilt vaatasime läbi interneti, siis laulupeo rongkäik, Kaarel laulmist ja isegi praegu natukene seest õõnsaks. See on tõesti ilus. Kaja laulupeo eufooria, et ma arvan, et see kõik on õige, et laulmine tegelikult rahustab meid sisemiselt, aga miks tekib eufooria noh, ju siis vallandub seda serotoniini sellises koguses, et tekib selline ülemuse eufooriasse kuulumise tunne. Meid on nii palju ja see on võib-olla rõõm jagades ju kasvab. Samas, mina olen laulupeol olnud mitmes erinevas rollis, olen käinud puhkpilliorkestriga ja kooriga ja olen käinud ka pealtvaatajana ja ma pean ütlema, et need kogemused on täiesti erinevad. Üks asi on olla rong kõigis mängida pilli, teine asi on seista laulukaare all, kolmas tunne on vaadata seda kõike pealt. Vaieldamatult see laulukaare all trügimine on niisugune oma etteseisund sest tegelikult, kes on varem käinud, teavad juba, mis juhtuma hakkab, see juhtub alati. Ja, ja, ja, ja ilmselt on see, mida me siin täna toonitasime, et inimene tunneb, et ta kuulub kuskile don osa tervikust, ta panustab, ta on selleks valmistunud, nüüd on see hetk ja nüüd see tuleb ja, ja näed, tema laulab ka ja temaga laulab. Ja, ja vot ongi nii võimas ja täpselt nii nagu dirigent näitab ja ja, ja vot vot see juhtubki, see, mida sa tegelikult eeldad, et juhtuma hakkab, potenseerib neid inimesi, kellel on see kogemus olemas ja kellel ei ole, nendel on lihtsalt üllatusmoment, sest üllatus teadupärast on ju ka asi, mis meid rõõmsaks teeb. Hannes lõpetuseks teie käest, kas laulupidu on selline õnnehormoonide küttimise koht? Jah, me ei lähe ju teadlikult sõna laksu saama, aga, aga kõik saavad sealt korraliku laksu. Siia lõppu ma pikalt ei hakka seda tsiteerima, meenub üks uuring, kui inimesed koos mõtlesid positiivselt ja soovi seda maailma paremaks teha. Ja muutuski kriminogeensus vähenes ja nii edasi. Ma arvan, et, et see, mis lauluväljakul toimub, see on üdini posid piim, et sellest ei ole võimalik mõelda mingis negatiivses võtmes või virisevad, vinguvad võtmas. Ja selles mõttes on see selline positiivne palve või tõotus või vanne kogu Eestile. Te kuulasite saadet luukamber stuudios olid Ida-Viru keskhaigla ülemarst Toomas Kariis Eesti muusikaterapeutide ühingu esimees Kaia Laurik, kliiniline psühholoog Hannes Kulbach ja keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur Tiit lukk. Rääkisime, kuidas koorilaul inimese tervisele mõjub ja kinnitame, mõjub väga hästi. Mina olen Marge-Ly Rookäär, aitäh kuulamast. Oh on luukamber.