Tere päevast, klassikaraadio kuulajad, mina olen Egge Kulbok-Lattik. Oleme kogunenud vestlussaatesse kassal linnukesel muret ja täna on meil rääkimisel teema, mis sobib hästi vaikse nädala esmaspäeval ja vaikse nädala laupäeval, kui kristlik maailm on paastu ja kannatuse aja lõpu ootel mis ühtlasi tähistab ka Kristuse inimliku elu lõppu ja jumaliku elu algust surnuist tõusmise ülestõusmise ime läbi ja võtame endale siis tunnikese, et kõnelda surmast. Sest surm kõnetab meid kõiki. Meie kõigi elu algab sünniga lõpeb vältimatult surmaga. Surm on elu osa ja viimasel ajal on Eestis surm ja suremine leidnud ühiskonnas ka küllaltki palju tähelepanu. Kui me meenutame Jane Paberiti lugu ja tema valikuid abistatud suitsiidiosas või ka kui me aastate jooksul jälgisime sama tõve käes kannatanud Uku kuudi ja tema vapra abikaasa ost. Ja kõige lõpuks, kui poliitikasse päevapoliitikasse hetk teha üks, eks kurss siis ka aborditeema. Loodete elu ja surm tõusis vahepeal väga akuutselt teemaks, aga täna on mul saatekülalisteks filmirežissöör Marko raat. Tere päevast, Marko. Tere. Doktor Jelena Leibur, Tallinna diakooniahaigla juhataja ja Põhja-Eesti regionaalhaigla teoloog ja hingehoidja Katri Aaslav-Tepandi pere. Ma olen palunud nad saatesse, sest ühel või teisel moel need inimesed on tegelenud või igapäevaselt tegelevad surma ja suremisega. Kõigepealt siis Markoraat, kes viimased kuus aastat on tegelenud surma üles filmimisega Kanada eestlaste ainelistest dokumentaalfilmides. Märtsis esilinastus matusepäevikud. Kas sa, Marko räägiksid oma kogemusest, kuidas sa sattusid surma filmima? No päris juhuslikult jah ei satu ja, ja tegelikult see viimane film on juba teine sellel teemal matusepäevikud. Ja see kasvas kuidagi loomulikult välja eelmisest, mida ma sinna Kanadasse läksin tegema. Et jah, ma otsisin sellist lõpulugu, et mis asi see inimese lõpsis on väljaspool sellist ütleme efektsete meelelahutusliku tööstust, et ütleme, valdavalt on, surun meil nüüd seal sfääris ja et milline see inimese lõpp siis on omaenda kord päris sellist sellist lugu, ma läksin sinna kõigepealt tegema. Et milline see protsess on, kui me, kas me siis lõpuks kaotame igasuguse võimu oma oma nii-öelda ja otsustusvabaduse ära ja lõpuks taanduma selliseks taimeks, kelle üle kõik teised otsustavad, või on seal veel mingeid variante, et et see oli jah, see esimene lugu, mida ma seal tegin, sellest on nüüd juba vist 15 aastat möödas ja sealt sujuvalt kasvas siis välja teine, et, et kuidas see surm puudutab jääjaid ja neid inimesi, kes peavad igapäevaselt surnutega ja haigete ja vanuritega tegelema ja see tundus hästi loogiline, eriti seal ühiskonnas kus enamus vanakooli inimestest on mõne koguduse liikmed, arvasin alguses, et mu esimene peategelane on koguduse liige, tema ei olnud, aga selleks ajaks ma olin ennast nagu viinud kurssi kogu selle sealsete siis pastorid eluga ja sealt kooruski hoopis teine, teine lugu, mõtlesin, et mida ma peaks ka nagu alustama ja noh, pluss veel kogu see paradoks, et nad on seal mingis mõttes ise väga üksi nädal nagu vanemas eas istutatud võõrasse situatsiooni. Nüüd mingis mõttes teevad ise läbi seda väliseesti paradoksi, et kui sa oled, et ilma oma eakaaslastega Ta ja teises keelekeskkonnas ja ka valdavalt siis surijate vanurite keskel, et kuidas sa ise nii-öelda hakkama saada. Et ütleme, sõjalise elu kuld. Ma kuulajale veidi täpsustan seda Marko konteksti, et Marko käis filmimas Kanada väliseestlasi, kes teatavasti sõja ajal lahkunute põlvkond on ju selles eas, kes selle suremisega vahetult tegeleb. Ja sealsete väliseesti kogukondade juurde on siis siit pärast piiride avanemist sõitnud palju Eesti päritolu pastoreid, kes siis seal ta väliseesti kogudustes toetab ja hinge hoidmas käibes mingis mõttes olekski nagu eestlaste suremisega välismaal. Nojah, tal on see kihvt on seal loomulikult olemas, et seal ühe ühe väikse mikroühiskonna lõpetamine, et igal juhul sellisel kujul ilmselt tal väga pikka pidu enam ei ole, et see, mis sinna ehitati, alternatiivne Eesti, et omal ajal, kui nad viiekümnendatel ei saanud isegi ühendust võtta siinsega ja mingi põlvkond neist ilmselt arvaski, et võib-olla seda päris hästi pole üldse enam olemas. Ja loomulikult siis lõi sellel ühiskonnal identiteedi põhjal tära Eesti vabanemine. Et kui sa oled nii-öelda elukutseline eestlane ja kui su-kogum nii-öelda identiteet on selle külge seotud, siis järsku kadus see ära ja teiseks üldiselt nüüd on seal tegu ikkagi juba kolmanda ja neljanda põlvkonna inimestega ja see on ka ääretult normaalne, et no rahvus ei ole elu kese, et need peavadki paratamatult sulanduma ilmselt sinna suuremasse keelekeskkonda ja aga vanemal põlvkonnal on jäänud ikkagi veel teatav seose traditsioon ja, ja mulle tundus, see võib olla ka unikaalne, tume, et, et võib-olla see ongi üldse selline viimane põlvkond, kes läheb veel selliste vanakooli matustega mingis mõttes ütles et ega siin mingit saladust ei ole, et ega me ei oska enam keegi ka matustel käituda, et ühesõnaga ütleme sellised klassikalised kristlikud matusetraditsioonid reeglina enam ei toimi, ei tööta enamasti inimeste puhul, nad nagu ei, ei saa sellest aru või ei oska osaleda selles enam. Ja ega midagi uut pole asemele tulnud ja selle ajal asemele on tulnud siis teatav eitus või kogu see selline ütleme, kurbusekultuur ja kogusamatuse ja leinangul tuur on kuhugi ära pühitud, ära peidetud ja ma, ma ei arva, et ma sellest nagu vabanen sellega et ilmselt ta kuskile neuroosidesse läheb, sest et ega matust ei ole vaja ju Surjal, vaid matustam, vaja jääjatele, et sellest, need kõik, need ilusad pikad traditsioonilised matused on ka välja kasvanud. Ja ma arvan, et jah, ma veel siis nägin sellist iga kaasa arvatud ka seda, et on veel säilinud ütleme, vanemas põlves ja kuna ta seal konserveerus võib-olla rohkem teatavad traditsioonid siukest vahetut ka lausa füüsilist sidet veel veel suri, aga et ka see on seal olemas, et noh, kui me täna räägime sellest, et noh, ka isegi arst ei julge enam oma patsienti puudutada, et seal all on juba igasugused 100 100 probleemi, võib sellega tekkida siis see, et et noh, kui kiirelt ja sujuvalt me oleme jõudnud sealt nii-öelda oma lähedase pesemisest sinnani, et me tegelikult ei taha teda enam ka näha ja, ja kõik see, et, et ma arvan, et noh, et ma veel jäädvustasin sellist viimaseid avatud kirstu, matuseid ja selliseid asju, kus reaalne side ja reaalne side surmaga suri, aga surmaga on veel väga kohal. Tõepoolest jäädvustasid äärmiselt isiklikke momente. Kuidas filmimise protsess. Küllap see oli omamoodi väljakutse seda kõike üles võtta. Ega seal muud võtit ei olegi, et kui sa oled ausalt osaline kõiges ja sellepärast ma neid asju väga pikalt teen, et see ongi see, et kui sa oled ühe inimesega väga pikalt koos, on ilmselt seesama asi, mida need inimesed teevad, kes sellega igapäevaselt tegelevad, et siis sul ongi rohkem lubatud või vähemalt siis sa võid küsida seda luba. See on alati loomulikult inimeste enda otsustada, kas nad tahavad sellisele hetkele kedagi juurde saada, et seal on see paradoks, et ühest küljest ta matus, avalik sündmus, teisest küljest väga intiimne sündmus ja see muidugi pingestab seda minu kui filmitegija jaoks põnevalt. Aga reeglina inimesed jah, saavad aru, et sa oled seal mingis mõttes samade küsimustega, mis nemad või ütleme, sama segaduses ja, ja parematel siis hetkedel sul lubatakse seal filmida ja ma olen meelega alati ise väga nähtaval, et selles mõttes, et ma ei varasta seda situatsiooni, vaid et mul on tähtis see, et, et kas inimene saab kätt ette panna või, või midagi taolist, ta ütleb, et nüüd seal selline filmi või midagi taolist, et see vastastikune suhtlemine ja see, see pinge minu jaoks on toki pingega üldse. Ma kõnetan kõiki meie saatekülalisi, et millega te seletate seda ruma tabuks muutumist. Kui ma olin väike laps Lõuna-Eestis, siis ma nägin väga erinevaid väga traditsioonilisi matuseid. Ja olen isegi istunud surnuvalves juhtumisi ühel suveülikoolis, üks väliseestlane, erutus ärrit oli 90 aastane, teda tabas infarkt ja ta suri. Ja kõik kohalolijad, võõrad inimesed pidid teda valvama. Ja ma nagu ei saanudki kaua aega aru, et surm on tabu. Aga viimasel ajal ütleme viimased 10 15 aastat olen tajunud, et lapsi võetamatustele. Millega te seletate seda? Kui ma nüüd vaatan otsa patrile viie Leenale? No kui mina mõtlen nende surijate peale, kellega mina tegelen, kuna ma tegelen nendega hospiitsi, siis on nad reeglina rasked haiged. Ja ma arvan, et miks sinna lapsi ei taheta kaasa võtta, et siis kõigepealt ei taheta, et laps näeks tõsi. Ja siis on tekkinud selline imelik mõte, et, et lapsele peaks ema või isa siis meelde jääma sellisena, nagu ta oli sellise elurõõmsana ja tervena. Samas andmata endale aru, et mis lapse psüühikaga teeb, miks ema siis ära läheb, kui ta on täiesti endine, terve kõik on okei. Et lapse psüühika koha pealt on väga oluline, et ta näeb, mismoodi ema muutub ja miks ta ära läheb, et see ei ole tema vaba valik. Ma ei tea, kuidasmoodi on ühiskond sinna jõudnud, et see on tabuteema. Võib-olla ehk sellega seoses, et meditsiin on nii palju arenenud ja et väga kaua aega ju võeti surma kui ebaõnnestumist. Me peame ikka ju oma arenevas meditsiinis võitlema iga elu eest, andmata endale lõpuks aru, et kas midagi head ka patsiendile teeme. Ehk on see sealt tulnud, et meil surma ei ole. Ehk on see meie ühiskonnas tulnud sellest, et me olime pikalt nõukogude ajast seal oli ju ka ei eksisteerinud, ei haigeid invaliid ega vaevalt seal surma kini väga eksisteeris. Kõik olime toredad, rikkad ja rõõmsad ja rahulolevad. Ma korraks küsin, sina nägid seda suremise kultuuri just seal Kanadas, kas sulle tundub, et see oli seal ühiskonnas kadapuu? Ojaa, ja et ma arvan, et jah, et mõnd täiesti päri, et ilmselt need põhjused, aga eks seal ikka see juur on kusagil seal surma väga kuidas nüüd öelda igapäevaselt ebaefektne müüa. Et seal on, seda saab niimoodi kanaliseerida siis ühte kindlasse sfääri, ainult et seal on väga hästi arenenud kogu see matusebüroode kultuur ja kõik see asi, et see, et me sellega igapäevaselt ise ei tegele ja kuna ta alateadlikult ikkagi tekitab hirmu, Surm, kellele ta ikka nii meeldib, on ju, et siis on ta niukses igaveses, noh nagu te ütlesite, et et jah, et me oleme nii-öelda looduse kroonina, ebaõnnestunud surma alistamisel, nagu on, see kuskil on seal taga on ja selles progressiivses nii-öelda mõtlemises. Ja siis ta on jah niimoodi pühitud vaikselt, et kuskile sahtlisse surma ära ja antud ta siis ainult nii-öelda professionaalide teenindada. Et ma arvan, et noh, ma ei oska öelda seda nõukogude aja mõju, et võib-olla ta mingis mõttes konserveeris isegi isegi mõned asjad siin pikemalt, sest et et see distants on seal täpselt samat moodi, noh, ütleme see on ka veel ütlemisele ameerikalik kultuur, mis on väga sõnakeskne kultuur ja, ja seal on see suhe kurbusega, emotsiooniga veel kuidagi keela nagu traagilisem, et me noh, et see kohustus olla kogu aeg ainult teatavas ühes emotsioonis on seal ühiskonnas surve on isegi veel suurem. Ma arvan, et me oleme, ütleme vähemalt mingit põlvkonnad veel üles kasvanud selle harjumusega isegi võib-olla needsamad lapsed nägid aeg-ajalt ka melon, hoolseid lastesaateid või, või on see emotsioon, oli lubatud? Et ma ei oska öelda, tuleb praegu igal juhul tuleb ta pigem ütleme, sealse mõjuga väga kiiresti siia, et noh, et eks needsamad lillevaasi töö, millega me enamasti nüüd matame ja nii edasi, et see suhe nagu sellise suri ära endaga või kõik see traditsioon noh, Ameerika puhul noh, ma nimetan seda Kanadat ka mingis mõttes Ameerikaks, et seal on needsamad nähtused, ka distantsid on väga suured inimeste vahel ja, ja see on siis ka põhjustanud ka selle, et matust peetakse tihtipeale võib-olla aasta hiljem. Et lõpuks siis saavad sugulased, sõbrad kokku kõik selleks ajaks on ta ammu, siis ma ei tea, kas külmutatud ära tuhastatud või niimoodi, et juba see seos selle konkreetse leinaga on ka juba praktiliselt enamustel inimestel ammu nagu ununenud või et miks me üldse siin kokku saame. Et noh, ühesõnaga sihuksed üsna globaalsed trendid on täpselt samamoodi, mis aitavad veel seda, mingis mõttes väga tugevat emotsionaalset olulist hetke elus nagu täiesti kuhugi ära peita. Ja küllap see on seotud ka selle noh, niisugusel edu ja tarbijakultusega niisugusel turukeskses ühiskonnas nagu meie nüüd elame ikkagi seotud selle kannatuse ebapopulaarsusega, et kannad tus, kannatus ei ole midagi, mida keegi tahaks vaadata, kogeda ja et see ei vii edasi. Ja surmaga või suremisega kaasnevat kannatust. Sellega ei teagi, kuidas inimesed toime tulevad, aga võib-olla Katri. Ma haaran kohe Marko ühest mõttest globaliseerumine. Et see ilmselt ei ole ainult Eesti küsimus, see on kogu tänase maailma, et ma isegi arvaid ainult Lääne-Euroopa, vaid et ta nüüd üldisem kogu meie planeeti aastatuhandeid enne juba Kristust on inimene olnud religioosne inimene. Ja usk on see religioossus, on see, mis inimesed tegelikult seob igavikuga, seob selle jumalaga tema südames. Kuidas erinevad religioonid nimetavad Sanyo igal regioonil oma oma märkida oma kujundite, oma sümbolsüsteem, kuidas ta jumalat, seda kõiksust või seda kõigevägevamat või seda, kes on meie üle või seda metatasandit, kuidas ta seda nimetab. Ja mõtleme aastatuhandeid peale Kristust kristliku maailma, ehk siis seda Euroopat siis nii nagu sünd nii inimese eluetapid, kõik on olnud seotud ju jumalaga ja, ja usuga ja kui me võtame ka lähme ka ainult eesti muinasusundi juurde, millest meil on vähe andmeid, vaata matusekombestik ja siis me näeme, et inimesi maeti koos helmeste asjadega. Ühesõnaga see rituaal siis jälle ma toetan seda Tituaalsuse, see ühest olekusse siirderituaalid mis on teie küll inimesel ja ühiskondadele, aidanud elus püsida ka vaimselt hingeliselt. Et ei oleks neid. Ma nimetan siis ehitus, ehituses, tekivad ühiskondlike neuroos ja see ei ole mitte ainult indiviidi tasandil. Et see on see, millega mina puutun hingehoidjana tõepoolest haiglas kokku pea iga päev see, et kannatus nii et olen ega iga nõus kannatus on midagi lubamatut, kannatus on midagi ebainimlikku ja kannatus on midagi sellist, mis ei tohiks inimese ellu üldse puutuda, nii nagu surm, nii nagu suremine, nii nagu haigused ja siis kui meditsiin jääb alla, siis on, see on see, no et kus on arstid, kus seal meditsiini ütleme siis me kohe hakkame süüdistama Eesti haigekassat ja kõiki neid abistavaid funktsioone. Et see leppimas eluga päris asjaga, et millega see elu on seotud meie elu, et meil on olemas kannatused, mina olemas rõõm, sõnaga see elu täiuslikus on see was see, mis on tänases ühiskonnas on erinevad põhjused, on juba sotsioloogide ja filosoofide ja dialoogide teema ka, et mis on inimestega juhtunud? Et ta on elunormaalsust päris elu normaalsest, millest elu koosneb. Et seda eitab, ei talu ja, ja selle eest põgeneb. Aga võib-olla see on teataval määral sotsiaalne regulatsioon, nagu Marko ka viitas võib-olla see kannatusele ja teispoolsuse, neid, kui religioosne maailmapilt valmistas inimese elu, et siinpoolne elu oli ettevalmistus selleks teiseks õigeks paremaks eluks siis see tegelikult ei lähe kokku selle niisuguse tarbimisühiskonnaga. Et kui järgida kümmet käsku ja valmistuda selleks teispoolseks eluks, siis on noh, väga raske pidada või, või need käsud siis muutuvad nagu vähemalt osad niisuguseks vastassuunaliseks, kui sa pead tarbima ja olema rõõmus ja ja tegema tööd ja et see võib olla üks aspekt. Aga teine on ka teaduslik maailmapilt. Et varem või hiljem me käisime nagu Hamlet, mis peitub surma taga. No just, ja kui ma mõtlen teaduslikku maailmapilti, mis on ju tegelikult ju ka üks osa sellest maailmapildist, igal maailmapildil on õigus olla. Aga kui ütleme, üks maailmapilt hakkab domineerima, siis võib-olla tõesti see nõukogude aeg on mõnes mõttes meid siiski ka veel kaugeldanud elu põhiväärtustest ja elu loomulikest väärtustest. Olen leinaga siin nõus, et see 60 aastat ühe religiooni aseainet pakkunud ühiskond kommunismi, sotsialismi ehitamise ja õnneliku ja fassaadivärvimisega, kus õpime päris asjad tasapisi inimese elust tuurite välja, päris suhted, õudega, peresuhted ja me räägime üldse sellest, kui sama kui Ameerikas on need pikad vahemaad, mis need matused on ju nii edasi lükatud siis ka tänases päevas, kui mõtleme peresid, et mis maga haiglas, näen, kui palju on katkiseid, peresid, kuidas vanemad ei kohtama lapsi, nad on, lapsed, on kuskil teises riigis töötavad või nad on kuskil teises linnas ja onu oma eluga nii raskelt seotud, et neil ei ole aegagi oma vanemaid tule haiglase külastama mitte aega ei olegi teda võimalustki, võib-olla tulla Hollandist ära korraks või, või Soomest töölt või need, kuidas omavahel on, ütleme, mitmendad, mitmendad, abielud ja need kärgperede ja kuidas need suhted siis kulmineeruvad kriisiolukorras ja puudub igasugune tarkus, kogemus, õpetus, kuidas üldse kriisis hakkama saada, kuidas omavahel suhelda, kui on tõesti kannatus käes, perede puuduvad ka need oskused. Enne kui ma küsin, mis on paljas kiiv ravikeskus jäänud, millega see tegeleb? Ma tegelikult arvan, et ei maksa sellest praeguses olukorras panna kogu vastutus nõukogude ajale, mis kahtlemata nihestas väärtushoiakuid ja kõike seda, aga ma arvan, et ka selline turumajandusele orienteeritus ja kõik need protsessid, mis on pärast juhtunud, onju inimesi pillutanude ja muutnud seda inimeste pidetuks paisanud laiali kogukonnad, ehk siis see globaliseeruv maailm, et ühtegi nendest kogemustest ei saa me nagu välja lõigata, vaid meil tulebki nendest rääkida. Just rääkida ja see ongi see, mida ma juba seal, kus saabki alustada. Aga paljatiiv, ravi, paljatiiv ravikeskus, jah, me töötame juba kolmas aasta hakkab minema tasapisi ja, ja seal on siis, ütleme kui ma räägin, palja atiiv ravi andis, ta tuleb sõnast palju ja see on mantel tuleb ladinakeelsest sõnast toetav mitte ainult toetav ravi seal, kui me mõtleme meeskonna peale, siis seal on arstid, seal on õed, nõustajad, valuraviõed, seal on sotsiaaltöötajad, psühholoogid, hingehoidjad, kogemusnõustajad, et kui inimest tabab raske haigus millisel eluetapil on see siis lapsest kuni siis vanurini. Et kohe nii kui algab aktiivravi, nii kohe kui algab, siis tervendav ravi on samaaegselt tihti vajalik ka abistav roll. See on siis see, et mis aitab, ütleme kui ma mõtlen ökoloogilisi haigeid, see on see, mis aitab ka neid ravi kõrvalmõjusid hoida ja rääkimata sellest, mis inimesega juhtub sotsiaalses elus kõik sotsiaalsed probleemid äkki kulmineeruvad ja satuvad löögi alla. Kuidas tööl käimised ja, ja pere toimetulekut ja rääkimata, et inimese psüühika saab tohutu löögi. Nii et kui me mõtleme inimest kui tervikut, et tal on siis füüsiline pool, see on see, mis saab kahjustatud haiguse näol siis on see sotsiaalne, kõik suhted tööl peres siis on see psüühiline pool kogu tema emotsionaalne konstitutsioon ja kogu tema psüühika ja siis on spirituaalne, ehk siis milleks see kõik ja see ongi see, kus see hingehoidja siis on abis, et, et sellele kõigele leida mõtte. Et väga palju algab jõuka kannatuse mõtestamise, sellega leppimine ja sellest väljatulek. Ja sellega toimetulek. Nii et need on need, mis on sepalatiiv ravi, terviklik lähenemine inimesele ja, ja kui me mõtleme, kui sa juured on Inglismaal, siis oli Saunders võttis sellise termini kasutusele Temaiga esimesed hospitsid lõi üldse sealt olen saanud alguse hospiitsi liikumine ja hospiitsfilosoofia väljatöötamine. Et see on totaalne valu, mis haarab inimest haigestumisel kannatuses kriisis. Et see ongi see kusi seppadiatiiv ravi on inimesele toeks. Jelena Leibur, kas Tallinna diakooniahaigla tegutseb ka paljatiiv ravi keskusena? Ei, me ei ole keskus Me oleme paljatiivse ravi, lõppsabaots, hospiits, paljatiivne ravi on hästi lai mõiste, ta nagu juba Katrin ütles, et ta algab siis, kui inimene saab diagnoosi ja ta liigub selle inimesega kaasa. Kui inimene saab täitsa terveks. Et noh, kui mõelda selle peale, et ma saan diagnoosi, vähk jah, ta võib-olla algstaadiumis, aga see hetk langeb inimese maailm küll kokku ja ta mõtleb alati kõige hullemat. Tal ehk ei ole veel valu, tal ei ole vaja nii palju arstiabi, see hetk, aga tal on vaja just seda hingeabi keegi, kes on ta kõrval, kes suudab ta sellest august välja tuua. Ja siis ta saab oma ravi ja terveneb. Ja võib-olla ei vajagi enam paljatiivset ravi. Aga võib-olla see haigus ägeneb 20 aastat hiljem, nagu me teame, siis Riina Vähil on niukene hull komme tagasi tulla aastaid-aastaid hiljem ta vajab seda jälle. Ja võib-olla nüüd ta vajab seda lõpuni ja täpselt nii nagu see haigus, spetsiifiline ravi hakkab vähenema, hakkab see paljatiivse ravi osa suurenema ja jõuab lõppu välja, mis on siis hospiits ehk elu lõpuravi. Ja sellega tegeleme meie. Marko teie juhtusite nägema haigeid ja ütleme elu lõpuravikeskusi Kanadas. Teil on mitmed kaadrid seal. Jahedusest jah, mitte et ma ei juhtunud, vaid, vaid seal tahtsingi väga sinna ligi pääseda või ütleme niimoodi, see oli ka üks nagu eesmärk, et näha seda siis seda organiseeritud poolt või kuu, et seal on jah, Kanadas on olemas lausa selline eesti taustaga tõsta siis need on hooldekodu või? Ei oska seda tõlkida jah, vist pigem hooldekodu siis jah, neil on sellel päris pikk traditsioon seal juba olemas. Ja noh, minu kui ütleme filmitegijaks selles ongi ikkagi seesama paradoks, et et ühest küljest see ongi kõik õudsalt ilus ja see toimibki õudsalt hästi köik. Ja, ja teisest küljest ikkagi seesama jätan jällegi osaliselt ikkagi osa sellest maailmast, kui me väga vara loobume mingisugustest elus, osalemistest asjadest, et siis tegelikult kuidas inimeste psüühikale mõjub. Et need, kes sinna lähevad nii-öelda väga vara või kes on mingis mõttes jalus ühiskonnal juba või ütleme, nendel samadel siis lastel traditsiooniliselt nooremal põlvkonnal jalus, et nad on väga mugavad, nad loomulikult sinna eest ära viia, seal on kõik teenindust täis, kõik olemas, meelelahutustegelemine nendega. Et siis paljus hakkab ka sealt mingi teatav kohtumine siis või selline raugemine, elujõu roogemine, vaimujõu kui need, kui, et, et kus on see nagu optimaalne piir ja ega seda ei olegi võimalik niimoodi üleüldiselt defineerida, et see ongi isiksusepõhiselt, et inimese põhiselt. Aga jah, minu jaoks seal on teatav vastuolu, jama, natuke, seda vastuolu nagu püüdsin enda jaoks nagu mõtestada või, või näha seal, et, et mis, mis seal siis nagu hea hea variant nagu oleks, aga loomulikult see on sel imelisel tasemel ja neil on kõik see emakeelne siis side viimasel hetkel, mis on nagu hästi oluline, ma arvan tihtipeale sellises päris nii-öelda noh, ma siis kasutame seda faasi või, või kuidagi seal lõpus kaovadki, need teised keerad sul nagu ära ja nad ei suudakski kellegi teisega seal suhelda. Ei oska öelda, sest nad on ka seal natuke poliitiliselt ebakorrektne siis asutused Meil on veel seal tööle saamise tingimuses sees, et vähemalt mingitel tasanditel peab olema sul eesti keel ka. Ja, ja see kõik töötab seal laitmatult. Mingis mõttes aga, aga see ongi see paradoks, et mida laitmatu maks lähevad, suured süsteemid, seda vähem vastutust võtavad ilmselt juba lähedased ja inimesed ja, ja kuidagi see side paralleelselt nende heade süsteemide, kalliste, luksuslike, palju maksvate teatavate tööstustega. Võtame sellega ka siis oma lähedastelt mingisugused, kuidas nüüd öelda sidemed ja kohustused ära. Ma ei tea, kuidas ma ise käituks, et sellepärast ma nende teemadega tegelane male, torgin ikkagi enda jaoks ka ebamugavaid teemasid, et ma tahangi aimata siis, et kuidas, ma huvitav ise käituksin sellistes situatsioonides, oma lähedastega või kui ma ise olen sealmaal. Kaks teemat tuleb sellega seoses kohe, et tahaks küsida, et et kas meie, Eesti, siinsetele eestlastele on ka selline väärikas suremine või ka selline hooldekodude teenus? Me teame ju tegelikult, et sellega on suuri probleeme. Et inimestel ei ole alati võimalik oma lähedasi ära anda ja see omaste hooldamine, see on meie sotsiaalteenust üks selliseid valu, lapsi, aga siin ongi see üksinduse ja üksinda laenamise teema ka. Et me oleme viimasel ajal kuulnud, et üksindus on muutunud Eestis suureks probleemiks. Et igalühel meist on keegi sugulane või, või mõni vana tuttav, kes on kusagil kauges külas üksi. Kas pole nii? Ja see üksindus just, et kuna räägin oma kogemusest haiglas, et see üksindus tuleb just eriti esile nendes kannatuse hetkedes meie elu elu viimastel kuudel ja päevadel kui tõepoolest inimesel ei olegi kedagi, kes tegelikult temast hooliks, kes tulekski vaatama. Rääkimata sellest, et kui me taha kodus surra. Väga ma nimetan tõesti imelisi peresid, kes, kui arst on öelnud, et maapealne aeg on väga lühikeseks jäänud, et kas te tahate teda koju võtta ja inimene ise on ka veel meie juures mõistuse täiesti kontaktne ja, ja saab aru, mis temaga toimub. Jah, ma tahan koju ja kui lähedased võtavad koju ja koos perega korraldavad, teevad oma peaaegu graafiku ja, ja on nii lapsed kui lapselapsed ja õed ja vennad ja kõik on kogu selles, ma nimetan siis surija saatmises kaasas. Et need on need kohad, kus on pärast pered öelnud, et kuidas me kasvasime. Kuidas me üksteiselt õppisime, kuidas me õppisime uuesti 11 armastama ja hoidma ja olime veel viimati ja kui on, pärast oleme leinavestlused olnud, et ta suri meiega. Juuresolek oli, Me saime tal käest kinni hoida ja et nad räägivad suure tänutundega selle kogemuse eest, need pered, vot see ongi see, millest Marko räägib, et kui inimesed võtta, ära see, see päris lõppu ka mahajääjatele, päris lõputunnetus, et elu ongi ajalik. Ja see, kes ei armas, inimta, lahkub ja see on loomulik. Isegi kõige ebaloomulikum surm on tegelikult ju elu juurde kuuluv. See on selle inimese teekond olnud. Et me ei saa öelda, kas elu on pikk või lühike, see ei ole meie hinnata. Mulle tundub, et minu elu on ebaõiglaselt lühike. Aga et see kogemus jah, et kui ma mõtlen nende perede peale, kellega oleme suhelnud just lahkuja surivoodil siis ma tunnen, et käega personal kasvab. Et need on need suured, suured ja võimsad kogemused. Et see annab nagu sellise hea tunde et on kasvatud mingisuguse kogemust. Ma kujutan ette, et see võib olla tõsine kingitus, kui sul on niimoodi võimalik lahkuda. Et see nagu oleneb palju sellest, võib-olla, kuidas sa oled elanud ja et milline, millised on su inimesed ümber. Aga kui nüüd mõelda selle Jane Paberiti loo peale, millele me ju kõik kaasa elasid. Kas selline otsus, kuidas tajute mina väga hästi mõistsin teda. Ja ometi see tundus kõik uskumatult vapper ja noh, niisugune seda oli nagu raske vaadata. Aga samas kuidagi ka andis mingisugusel lootus ja ma kujutan ette, et kui, kui ma saaksin ka sellise diagnoosi teaksin, mis see kaasa toob. Et siis oleks selle Jane Paberiti loo põhjal küll üks selline varu päästepakett. Just nimelt sellise väärika lahkumisega, et kuidas te tajute, kas inimestel on õigus teha selliseid otsuseid. Ma arvan, et Jane tegelikult ei tahtnud seda otsust teha, ta ju ütles seda ka otse välja, et ta lootis ikka lõpuni välja, et temaga midagi juhtub. Et tuleb kas insult või infarkt, mis aitab ta ilma selle viimase sammuta edasi. Ja see oli pigem minu jaoks selline karje ühiskonna poole, et, et me ei suuda inimesele tagada väärikas surmani elamine. Sest et kui, kui ta oleks teadnud, et tema kõrval on inimesed, kes aitavad teda lõpuni välja et see ta jää koormaks oma lähedastele, siis ta ei oleks otsust teinud, et see on minu jaoks väga libe tee. Et väga lihtne on lastagi otsustada niimoodi, et, et jah, et kui enam ei suuda ise toime tulla, siis lahku elust. Aga mis on, see on meie asi ju tegelikult arendada paljatiivset ravi ja arendada kõike seda abi niimoodi, et inimene ei peaks mõtlema selle peale. Et alles siis, kui kõik see on tagatud ja võimaldatud, võiks mõelda selle peale, et kas, kas rääkida ja seaduste eutanaasiat ja seda toetatud suitsiidi. Et ma arvan, et Eesti ühiskonnal on pikk maa areneda ja ma usun, et Janel oligi see mõte teadvustada seda ühiskonnale väga palju erinevaid arvamusi selle kohta kuulnud. Ma olen kuulnud sellist arvamust, et kui sa tahad seda teha, et mis sa siis seda niimoodi üles puudet lähedki sinna Šveitsi ja teed ära, et miks see peab läbi teleka ekraanide käima. Aga see oligi see sõnum, mida ta tahtis ühiskonnale anda. Viska sissetulekuid mitte tegelikult avalikkuse poole pöördus sellepärast, et leida neid võimalusi sinna Šveitsi minekuks. Jane koli töötas kultuuritöötajana ja tantsijana seksi lapsidel ilmselgelt ei olnud võimalik sinna šveitsin minna ja tal ilmselgelt nähes seal Rakvere kandis elades selgelt seda koormust, mille ta oma lähedastele oleks asetanud. See oli tema loogika ja see oli ka tema avalikustamise põhjus. Ja ma olen väga tänulik talle, et ta seda tegi. Et see nagu tõstatas need küsimused ja tõstatas ka selle surma teema ja Markot tõi oma matusepäevikutes selle meile ja No seda jah, seda nii palju kommenteeritud, aga et mis ma võib-olla võiks lisada, et mina nägin siis oma selle protsessi käigus ütleme see, millega minu peategelased seal siis pidevalt kokku puutuvad, on see siis teine mingis mõttes justkui paratamatu rutiin on see lõputu elushoidmine elus hoidmise tööstus, mis siis juhtub ühel hetkel sujuvalt, kui me jällegi ei räägi nendel teemadel ja ja sellel inimesel endal, ütleme, ta on samat moodi, eitab seda kõike ja, ja, ja ei ole seda justkui kohtagi, kus siis öelda, et mis nüüd edasi saab. Et ühel hetkel kaob see selline ütleme siis artikuleeritud mõistus ära. Ja siis jääb see vastutus, jääbki ainult siis nii-öelda arstide ja, ja juriidiliselt laanes, igal juhul jääb see siis nii-öelda nende lähisugulaste peale, kes omakorda ei julge seda otsust vastu võtta, et et kas need voolikud ja torud tiksuvad seal nüüd siis veel 10 20 või 30 aastat, aga inimene, kes on täiesti nii-öelda kontaktivõimetu, ise enam seda väljendada ei saa. Et sellist, sellist asja ma nägin seal nagu päris palju ja, ja see nüüd on nagu noh, mingis mõttes sujuvalt arenenud siis sellest, et kui me, kui see on ka jälle teistpidi tabu, et me ei räägi sellest, mis hetkel see elu siis ära Milliseid protsessi nüüd siis ühiskonnas peaks, kuidas seda peaks siis korraldama? No kõigepealt tuleb ballektiiv ravi kui selline üldse ühiskonda nii mõtlemise kui ka nii-öelda seadusandluses kui ka praktikasse viia kõikidel meditsiinitasanditel. Ma olen Elenaga väga nõus, et siis me saame, see on esimene samm ja siis me saame hakata. Aga äkki ma järgmistest väga tõsistes küsimustes on see eutanaasia küsimus, et me praegu ei peaks üldse üle hüppama ette, et see on esmane samm. Et, et mis on siis, kui inimesel on tõesti sellised valud või sellised sümptomid, kus ta enam ei soovi kodus ja kus on need ja hingehoidjana jälle ka inimesed räägivad, kuulen, et ma ei karda surma, ma kardan suremist, ma kardan neid piinu, neid valusid ma olen oma vanaisa või vanaema või ema põletanud. Ma tean. Kui ränk on sellele inimesele, kes on minemas. Et see on nüüd esimene, see on esimene asi, kus tõesti minu arust peab kogu ühiskond nii poliitikud kui ka noh, nimetame siis tervishoiutöötajad kokku istuma ja praeguse toimubki see protsess on väga võimsalt käima läinud ja need asjad ju ju ju ongi praegu arutlusel väga erinevatel tasanditel, kuni siis ma nimetan siis ikkagi valitsuse tasandini välja. Et see annab väga lootust ja hingehoid enam ja ega kunagi ei kaota lootust ja, ja, ja samamoodi kui inimesega räägime, neist ilmselt häbenevad rääkida eutanaasiast, et kas see on eriti hingehoidjaga. Ja siis ma mõtlen ka, et ka julgustan neid rääkima, miks Nad sellest tahavad rääkida ja, ja alati on põhjus ja see ongi see, millest me siin täna räägime, kardavad neid tohutuid piinu ja kes meist ei kardaks, sest kas me üldse saame tegelikult enne midagi selle kohta arvata öelda, kui me ise pole olukorras olnud? Et selles mõttes on see eutanaasia küsimus, ka mitmetasandiline üks on isiklik tasand? Isiklikul tasandil. Võimekus võiks ju nagu vaikida, enne kui ei ole veel lähedane olnud? Ei, oleme ise olukorras. Aga teine on seadusandluse tasand, kus tegelikult peab hakkama tõesti asja reguleerima, et see ei ole kuskil maa ja taeva vahel. Nii et need on need asjad, mis on, kõik ootavad ees meediaga. Ja meie ühiskond on noor ühiskond ja küll me jõuame. No samas ma ei tea, kui noor või vana ühiskond me oleme, kust me arvutama hakkame kas siis seda niisugust eelkristlikku põlisrahvast, kellel oli väga hea kontakt hingedega kuigi neil võib-olla selle ristiusuga Schenkretism oli kaua aega, et rakendati neid eelmisi usundeid. Et see hingede koduskäimine, see on meile ütleksin igiomane siinsetele hõimudele ja rahvastele olnud. Sest ega me keegi ei tea, mis seal teispoolsuses meid ootab. Surmakogemust on kirjeldatud, seda on palju, kogu internet on täis, selliseid ja kontrollida ei saa, aga kui me peame saama rääkida ka surmast, kui me ka sellest ei tea. Sest väga oluline on suremise ja surma puhul. Et surm ja elust lahkumine võiks olla väärikas. Jelena Leibur, kuidas teie asutuses sellega tegeldakse? Ma usun, et siin on kõige olulisem see, kuidas personal suhtub sellesse inimesse, kes on oma elu lõpusirgel. Olgu ta nüüd nii nõrk ja abitu kui tahes, aga ta on inimene, ta on isiksus, ta on üks ja ainus ja temasse tuleb suhtuda kui võrdne võrdsesse. Et me kuidagi meditsiinisüsteemis kipume seda ära unustama, et me oleme tegelikult partnerid, oleme võrdsed. Ja esimene ja kõige olulisem sõna on ikkagi patsiendil endal. Ja kunagi ei tohi ära unustada, et surija inimesega koos Sabesonalkab pere kaasa tema kõige lähedasemad inimesed, kes vajavad tuge. Ja kui ma olen seal voodis, siis ma tahan ise otsustada vähemalt mõne asjagi üle. Ma tahan otsustada, et ma vot ma praegu ei taha, et mind viiakse duši alla, sest ma ei tunne, et see on mul praegu hea ja, ja ma praegu ei taha süüa. Praegu magaksin veel. Ja et vot neid pisikesi soove austatakse ja et sinuga räägitakse kui võrdne võrdsega kui austavalt. Sest et Meil kellelgi ei ole õigus inimese surma ära rikkudest vigade parandust teha ei saa. Ja kui me seda meeles peame, et see inimene on inimene ja me suudame pakkuda seda põletust niimoodi, et seda on kerge vastu. Sest tegelikult on põetust hooldust hoopis raskem vastu võtta kui pakkuda. Ja seega kiputakse ära unustama kõige hullem, mida teha saab, eriti veel surija inimesega, on, tekitati talle põetus, valu, see tähendab, et seda põetus pakutaks kuidagi nii, et ta tunneks seda kui heategu. See on absoluutne viga, seda ei tohi teha ja see on kõige olulisem. Kui hooldajad, õed seda meeles peavad, et nad austusega suhtuvad, kõik muu tuleb sinna juurde. Kõik need väikesed soovid vajaksid praegu täitmist, teda ma ütlen alati lähedastele. Praegu on tema, kui ta soovib midagi, aga arvestage sellega, et kui te kohale jõuate, selle millegiga, selle suutäie võib-olla soolakalaampsuga, siis ta võib-olla ei taha seda enam. See on loomulik sellisel puhul. Ja minu mina ütleks küll, et meie patsientide puhul on väga tavaline see, et lähedased ütlevad, et helistage kohe, kui läheb halvemaks. Kui ma ei ole nüüd ütleme homme, ma ei saa tulla, helistage kohe kas või öösel, ma tahan olla siin ja nad ongi juures olnud, need on olnud juures täitsa viimaste hetkede nimi oli pisikene tiputesse lisa selja taga. Iga päev käis emaga koos isa vaatamas ja üks väga ilus näide tuua, kui tütar hoidis hoidisema kätista. Öösel ta väsis ära. Me võimaldame alati lähedastel juures olla. Pugesin voodisse ema juurde, hoidis tal ümbert kinni ja hommikul ta ütles mulle, et ma tean täpselt seda hetke, millal ema lahkus. Ja mul on nii hea tunne, et ma teda hoiti. Et vot need kaks poolt kokku ja me saamegi pakkuda inimesele väärikamine. Aga kas see on tavaline, see, mida te räägite, on, on tõepoolest täpselt nii, see võiks ja peakski olema kõigi jaoks, aga elust enesest kostab hääli, mis kirjeldavad hoopis mingeid teisi reaalsusi teised reaalsused, kus inimest pumbatakse täis mingisuguseid ravimeid, et ta oleks liikumas. No ja siis tulevad need lamatised ja, ja need mähkmete, et seal ei ole nagu see on see, mille Eesti inimesed istuvad oma kodutaludes, isegi kui nad ei jaksa enam seal toime tulla, et vältida sellist põetust, mis pole isegi siis heategu, vaid on lausa nagu kuritegelik põetus. Ma arvan, et need artiklid, need päris koledad artiklid, mis on aeg-ajalt kirjutatud et neid tuleb siiski vaadata väikese koefitsiendiga, et seal on keegi, keegi, kes on haiget saanud, võib-olla et on kõige rohkem haiget saanud just sellega, et, et temaga ei ole räägitud. Või kui on räägitud, siis on räägitud üleolevalt ja kuidagi kannatamatult ja ei olegi selgitatud, mis, milleks käib see rohtude täis pumpamine, see käib ja ma arvan, see on kõige rohkem mõeldud just dementsusega, inimesed oleksid rahulikud. Kas te tegelikult üks tavaline dementsusega inimene ei ole kunagi rahul? Siis peab olema põhjus, miks ta rahutuks muutub ja on täiesti lubamatu ja täiesti väär on teda rohtudega täis pumbata. Ja see on meie tegemata töö, kui, kui selliseid asju juhtub. Aga jah, tagasi tulles selleni, et, et alati on inimese emotsioon seal kõige suurem kui, kui ta läheb ja räägib ajakirjanikule midagi halba, et ma, ma mõtlen, et seal peab alati olema kahepoolne see, see vaade. Et väga kerge on sildistada ka seda tänapäevast hooldust, hooldekodude teenust, statsionaarse õendusabi teenust, aga väga raske on uskuda, aga siiski ma tean, et nii ka juhtub, et pahatahtlikult tehakse nii. Mediaan, et selliseid vigu juhtub, aga ei tohiks, tuleks tagasi. Korraks saate alguse juurde kannatuse nädal, vaikne nädal ja kui noh, mõeldes sellesama nädala tähenduse üle suure reede seal kolgata Jeesuse kolgata teekonna ja ristilöömise juurde ja pärast siis ka vaikne laupäev ja ülestõusmine. Et tegelikult seal on meie jaoks on mõnes mõttes selline nagu kujund, et väärikus, abi, võitlus ja kannatus ei ole vastandid. Ja see, mida me inimesena peame nagu ise ka endale mõtestama ka haiglas, kui on inimene väeteks, muutvad, pampersid ja ta ei saa ise tualetti, need on need asjad, mis täiesti kohe kuulan empaatiliselt patsientide tõesti kaebusi kaeblemist. Et see, ma olen nüüd hooldatav. Ma olen oma perel kaelas, Ma olen personali kaelas, ma ei ole ma ise, see ei ole mina. Ja siis on, see ongi siin viieks vestluse teema, kus me räägime, et see väärikus inimesena milleski leina räägib, et ta on inimene, ta on oma valikutega. Ta on isiksus, tal on oma eriala, tal on pere, tal on minevik, tal on oma hobid, töökeskkond, kust ta pärit on. Et see inimese terviklikkus, et kui meie seda, kes aitame, arvestame ka selles kõige abitus olukorras, siis me aitame inimesel ka endal tunda ennast väärikana kõige abitus olukorras. Et see on nüüd see, selline vastastikune suhtlemine. Ja, ja, ja see väärikuse küsimus see algab juba teietamisest, see algab võib-olla ka tõesti diretamisest kõige lihtsamatest asjadest, mida me elus saame üks teil teha ju ka haiglas väljas olles, et ka tänasel päeval, kui me vaatame, mis toimub meedias või mis toimub üldse ühiskonnas, et seda me saame harjutada iga hommik, iga päev, väärikust ükse isiksust austades. Nii et need, need asjad ei ole päris omavahel nagu vastuolus ka, et, et see, kuidas ma elus iga päev suhtleni, kuidas ma iga päev inimestega käitun. Et siis ma kuidagi, kui on see elu viimased hetked käes, kas minul või mu lähedasel, et siis ma äkki muutun väärikaks. Me hakkame harjutama seda väärikust, üksteise austamist juba sünnist saadik. Ja see ongi see, mis, kus jumala antud kingitud elu me anname sellel tähenduse. Väärik. Omas sfääri peod siis veel natuke lisades, et et suremine on üks väheseid pääseid selliseid sfääre, kus, kus see teatav abitus ja, ja nõrkus ja haavatavus on tegelikult meile kõigile väga mõistetavad. Ja mingis mõttes kunstikeeles võivad olla ka väga ilusad, et, et see on see paradoks, et, et üldiselt ütleme igapäevases askeldamises on sellised väärtused suhteliselt 10. järgulised aga et seal kui neid märgata inimest sellisel hetkel, et see võib see ka väga ilus olla. Sellega on ilus ka lõpetada. Ma tänan kõiki saatekülalisi. Saates olid filmirežissöör Marko raad diakooniahaigla juhataja Jelena Leibur ja dialoog ja Põhja-Eesti regionaalhaigla hingehoidja Katri Aaslav-Tepandi ja mina olen saate, tegi Kulbok-Lattik ja selline oli teine saade surma ja elu piiril. Saatesarjast kassone linnukesel muret, aitäh kuulamast, järgmise korrani.