Tere päevast, head klassikaraadio kuulajad. Kätte on jõudnud neljas saade, kass on linnukese muret. Saatejuht olen Egge Kulbok-Lattik ja täna me räägime eesti kultuuripoliitikast mõeldes. Olen kutsunud arutlema kultuuripoliitika üle saatekülalisteks. Eesti Kultuurkapitali juhataja Kertu, kas tervist, pere, kultuuripoliitika põhialuste kultuur, 20 30 protsessi juht ja Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli, tere tervist. Tallinna kunstihoone juhataja Taaniel, Raudsepa. Jane Miller-Pärnamäe, kes on tantsukunsti ja tantsuhariduse ja Eesti tantsuhuvihariduse liitude juhatuse liige. Tere ja head rahvusvahelist tantsupäeva, et ma juba siis kasutan seda võimalust, et kõikidele ka seda toredat päevade tähtsustada. Väga tore tantsuinimesed, meie südamed on teiega, ilusat tantsupäeva ja tantsuarmastajad samuti. Ja hakatuseks ma teen sellise niisuguguse laia raami ja ütlen siis, et millest me räägime, kui me räägime kultuurist, tuuripoliitikast, siis tavaliselt räägitakse ju kultuurist sellises, laias antropoloogilisi mõttes või tähenduses kultuurist kui eluviisist. Et kultuur on justkui kõik see, mida inimene teeb ja mida ta ei tee, jätab tegemata kas kokkulepitud või kirjutama. Ta ei kirjutatud seaduste raames. Arvestades ka traditsioone ja hoiakuid ja sellest me räägimegi kultuuris, antropoloogilisi tähenduses. Aga riik tegeleb kõikidest nendest antropoloogilisi kultuurinähtuste kogumist üksnes kitsa osaga. Sest kultuur kultuuripoliitika mõttes ehk siis see, mille tarbeks üks riik raha kulutab väärtustades erinevaid kultuurinähtusi, see ei saa lähtuda antropoloogilisi skulptuuri käsitlusest vaid on alati poliitiliselt määratletud. See järgib riigis ajalooliselt kujunenud väärtusi ja eesmärke, mis ühiskond parajasti kultuurile esitab. Näiteks mis on kultuuripoliitika eesmärk või ülesanne, kas kujundada ühtset ja homogeenset rahvusriiki, kasvatada homo Soretikust või siis nõukogude inimese identiteeti dieeti ja mis, missugune kultuuripoliitika siis peab olema? Seega riiklik kultuuri määratlus on alati normeeritud, see sisaldab juba eelistusi, valikuid ja ka valituid sisaldab neid kaste ja kultuuriruumi raamistamist. Selles on määratletud lubatav arutelu, viis hierarhiad ja ka teataval määral seltskond. Kokkuvõtlikult on kultuuripoliitika uurijad on tähele pannud, et ühegi riigi kultuuripoliitika ei asu kunagi väljaspool ajastu ja riigi poliitilist diskursust. Ja täna, kuna on selline diskursiivsed nihe Eesti ühiskonnas toimumas niisugune kaua kestnud liberaalne valitsus viis seda vahetab välja võib-olla pisut konservatiivsem mõtte- ja tegutsemine. Ja mõneti ka populistlikku, me ei tea veel, mida sellest oodata. Aga on selline vahehetk ja et võib-olla siis ongi hea rääkida kultuurist. Kõigepealt ma alustaksin Kultuurkapitalist, Kultuurkapital kui Eesti kultuuriajalooline ilmasammas ja kandva tähtsusega institutsioon. Kertu Saks, kuidas meie kultuurkapitali läheb? Tänan küsimast, mulle tundub, et läheb väga hästi ja üldse Eesti kultuuril praegu läheb paremini kui kunagi varem. Me tõepoolest ei tea, mida toovad uued poliitilised arengud, seda me saame näha, aga väga tugev on, on see baas, millele Eesti kultuur praegu tugineb, et kui ka keegi sooviks siin mingisuguseid alustalasid kõigutada, et siis kindlasti ei saa olema lihtne. Teame, et sellist kultuuri, rahastamismeetodit või mudelit, kus otsuseid teevad sõltumatud oma ala eksperdid, peetakse Euroopas ja maailmas tänaseni heaks süsteemiks. Et kuidas Kultuurkapitali rahastamisega on, kas on sõltumatu? Me teame, et Kultuurkapitali nõukogu esimees on minister et me teame, et suuri ehitusobjekte rahastatakse Kultuurkapitalirahadest. Ja lõpuks ka küsimus aktsiisiga, kas tuleb üldse nii palju siis raha või kantakse see raha sinna Lätti ja ei olegi Kultuurkapitali piisavalt ressursse, mida jagada kultuurile. Kultuurkapitalisüsteem on tõepoolest niimoodi üles ehitatud, et ta oleks maksimaalselt sõltumatu, et ega alati, kus on suured rahad, seal on ka suured huvigrupid. Ja seda kahtlust, et mõni huvigrupp on, on tugevam ja et häälekam, et seda on ju alati. Aga seda sõltumatus tagatakse sellega, et kultuurkapital ei eksperdid nii maakondades kui ka siis meie sihtkapitalile eksperdid vahetuvad iga kahe aasta tagant ja tulevad uued ja lõppkokkuvõttes juhib Kultuurkapitali kõike siis üleselt veel suur nõukogu, mis koosneb nii nende sihtkapist metallide esindajatest kui seal on veel ka lisaks esindajaid, et nii ettevõtluspoole pealt kui, kui kultuurivallast ja te ütlesite, et alati juhib seda nõukogu istung, kultuuriminister, see on ka õige, aga istuval kultuuriministril on selles nõukogus 11 liikme hulgas üks hääl. Et see ka tagab selle, et päris ainult poliitiliselt juhtida Kultuurkapitali ei saa ja, ja veel oluline nüanss siinjuures on see, et kui on olnud ajalooliselt nii, et Kultuurkapitali sihtkapitalidesse jaga suurde nõukokku on kuulunud ka ametnikud siis täna see nii ei ole, et tegemist on ikkagi ainult ja ainult oma valdkonna ekspertidest kokku pandud kogudega ja see ka siis peaks tagama seda, et on sõltumatud. No aga me oleme siit-sealt on kuulda olnud, et kultuurkapitalil on käsil ka sellised uued tegevused, et te olete teinud uuringu Praxise analüütikute, ega et kas te natuke räägiksite sellest Mis need uued suunad on? Iseenesest on see tegelikult see töö, mis, mis on oodanud oma, ma arvan juba pikka aega oma aega, et mida me oleme tahtnud uurida, on siis see, et kultuurkapital saab nüüd taasiseseisvumise järel on 25 aastaseks ja et mis mõju on sellel rahastusel olnud ja, ja kui me nüüd Praxise mõju soovisime analüüsima hakata, siis me tegelikult jõudsime tõdemuseni, et mõjusa saad analüüsida siis, kui sa saad millegagi võrrelda, aga riigis kultuuri rahastamist on väga raske täna võrrelda ja analüüsida, sest kõik Kultuurirahastajad koguvad andmeid ainult endale ainult nii, nagu see neile arusaadav ja sellist võrreldavat andmestikku, kui täna ei ole, nii et millega me oleme alustanud, on, on siis tõepoolest see protsess ja seda siis koos kultuuriministeeriumiga alustuseks. Et läbi analüüsida ja teha siis ka läbipaistvaks see, et mis meie kaheksas valdkonnas rahastuses tegelikult toimub, millele täpselt läheb, kes milleks täpselt annab ja, ja et millised need võrdlused on neetud, sellist makrovaadet seda täna ei ole. Ega noh, kultuuri ei rahasta ju ainult kultuurkapital ja kultuuriministeerium. Et neil rahastajaid on ju teisigi, et ka kohalikud omavalitsused rahastavad, et meil on Eesti filmi instituut, meil on rahvakultuuri keskus, et rahastajaid on palju, et pikas perspektiivis võiks ikkagi kõik sellesse analüüsi selles mõttes kaasata. Et läbi analüüsida, kes, kui palju ja täpselt, milleks, et täna meil sellist Macro vaadet ei olegi. Aga kas see tähendab? Kas ka siis seda, et kultuurkapital hakkab nagu oma valdkondades mingisuguseid prioriteete seadma? Neid prioriteete seatakse ka täna, et iga ekspertide koosseis, kes iga kahe aasta järel alustab, neil on Kultuurkapitali seaduse järgi õigus ja tegelikult ka kohustus oma prioriteedid seada, sest nemad ongi need eksperdid, kes tulevad nii-öelda põllult ja sisevaadet ja teavad täpselt öelda, milleks täna on rahastust vaja, et seda niikuinii, aga seda on tarvis võrdluseks, et mis täpselt ikkagi, mis riigis toimub, ja seda, seda analüüsi on tegelikult ka tarvis, selleks, et täna on kõik kuidagi oletuste baasil visatakse õhku, et, et nii palju antakse siit ja nii palju antakse sealt ja meil on nüüd nii palju vähem ja meil on võrreldes teiste valdkondadega vähem. Aga kui sellist läbipaistvat analüüsi ei ole ja tegelikult ei ole võimalik igal inimesel minna andmebaasist järele vaatama, nii nagu on teadlastel olemas Eesti teaduse infosüsteem, kus projekti info on kõik olemas siis ongi see oletuste baasil ja ei olegi tegelikult ju võimalik teha sellist läbipaistvat kultuuripoliitikat. Minu arvates ja tahtsin teha ettepaneku, et kas näiteks kultuuripoliitika kogu, mis on väga suur valdkond aga põhimõtteliselt selle rahastamisega, kas seda rahastatakse Kultuurkapitalist või on kooritud poliitika uuringud. Kultuuripoliitikauuringud. Ei, seda me sellist sellist valdkonda nagu kultuuripoliitikauuringute rahastamine meil ju otseselt ei ole, et meil on ikkagi kaheksa väga spetsiifilist valdkonna, mille valdkondade uurimisi me rahastame, aga seda me oleme nüüd praktilisi ka koostöös teinud, siis ikkagi omaenda kuludest, et et ta nii on, jah. Aga põhimõtteliselt on meil väga palju kultuuripoliitikasfääri suurimat, aga näiteks mil määral mitteformaalne haridus või siis ka informaalne haridus või üldse, kuidas hariduse ja kultuuri omavaheline vastastikku vahendamine võiks olla korraldatud, millised need küsimus, et seal on, et minu silma järgi ka rakendusuuringute väljal ei ole noh selles küsimuses ka nii väga palju pädevaid asutusi vuta, kus niisugune konteksti luua suute informatsioon olemas oleks. Aga see selleks küsin veel viimase küsimuse Kertult saksa alt ka skulptuuri taristu on suures plaanis nüüd valmis. Ei kindlasti ei ole valmis, et on veel väga mitmeid objekte, mida, mida Eestile väga vaja oleks ja ja et kui on valmimas ja viimane neist selle nimekiri objektidest, mis 96. aastal riigikogu poolt sai, siis koostatud, mida Kultuurkapitali kaudu rahastatakse KUMU ERM i ja nüüd viimasena siis muusika ja teatriakadeemia saal ja ERMi me veel maksame kuni aastani 2022, et et kui ta valmis, siis oli sellest pool makstud. Aga siis sealt edasi tõepoolest vajab siis ühiskond sellist uut kokkulepet ja uut otsust selle kohta, et mis need järgmised suured objektid on, mida, mida Eesti väga vajada, et selles nimekirjas on olnud, mida on õhku visatud, on olnud olnud mitmeid ideid, on räägitud ooperi- ja balletiteatrist, Linnahalli korda tegemisest, kontserdisaali tegemisest, Linnahalli on räägitud, kino oli kunagi, kust Tartu kunstimuuseumist on räägitud, on, ongi no linnakust räägitud ja räägitud ka sellest, et nende objektide hulgas ei ole kunagi ühtegi spordirajatist olnud. Kas võiks olla ka see, sest Kultuurkapitalivaldkond on ka sport? Nii et ma usun, et ka uuel valitsusel saab olema ees siis nendel teemadel ka arutelude pidamine, et mis võiks olla järgmine suur objekt. Aitäh siit ongi hea edasi minna uut kultuuripoliitika põhialuste dokumendi loomise protsessiga kultuur 2030 kus kindlasti ju ka neid mõtteid ja arutelusid peetakse ja Katre Väli teie juhite kultuuriministeeriumis seda protsessi. Ma tean, et on peetud mitmeid avalikke arutelusid Tallinnas, Tartus, Narvas, kuidas edeneb ja millised põhisõnumid on ilmnenud? Ja praeguseks on olnud siis neli arutelu, oli, on erinevates linnades lisaks mainitutele siis Viljandiga, kuna me oleme nendel aruteludel läinud sellist kahte suurt telge pidi ühelt poolt siis küsimus loojatest ühelt poolt ja teiselt poolt küsimus kultuuri, nii-öelda osalejatest, tarbijatest, kogejatest, neid termineid on erinevaid läbi käinud erinevatel aruteludel ja kahe suure probleemina käsitlenud siis kättesaadavust väga laias mõttes ja teiselt poolt järelkasvu nendes mõlemas nii loojate kui kogejate vaates. Ja kui ma nüüd vaatasin üle, mis on, et kokku võtta, et nendest teemarühmadest olnud siis võib-olla üks väga kõlav sõna ongi koostöö, et tõepoolest, sellest on paljudes teemarühmades erinevate nurkade alt räägitud väga palju räägitakse riigi ja kohaliku omavalitsuse tihedamalt koostööst mitmel pool toodi välja ka seda, et seesama kultuuritöötajate palgatõus, mis rakendub ainult riigiasutuste inimestele, aga ei ole siis samas mastaabis vähemalt riigi poolt suunatuna, kohaliku omavalitsuse esindajatele, kultuuritöötajatele on räägitud ka vajadusest teha rohkem koostööd erinevate ministeeriumite vahel. Arusaadavalt siin väga palju kultuuripuuteid on tõesti haridus ja teadusministeeriumiga ka, miks mitte majandus ja kommunikatsiooniministeeriumiga keskkonnaministeeriumiga kõik need erinevad suunad? Päris palju on räägitud ka erinevatest heagruppidest sihtgruppidest, et tõesti, sellest, et meil on vananev ühiskond, millised võiks olla need tulevikukultuuriteenused ja võimalused kõikidele sihtgruppidele hea gruppidele. Väga tore mõte oligi see, et lihtsalt ühe näitena, et miks mitte vabatahtlik töö ei võiks olla ka ja see, mida teevad ka eakamad inimesed, et millised need võimalused võiksid olla, et tuua neid võib-olla siis niimoodi igapäevaselt aktiivselt kultuuri juurde siis räägiti, on räägitud ka residentuuri võrgustikust just selle vaatega, et seesama teema, et seda kultuuritaristut on Eestis päris palju, kas see on piisavalt ristkasutuses. Kas seal võiksid olla sellised intervjuu distsiplinaarsamad tegevused ja võib-olla sellega kaasas ka sellist mentorite võrgustiku, et ka see mõiste on päris mitmeid kordi läbi käinud huviringidest kultuurikogukondade loomisest, nii et tõesti väga palju väga erinevaid häid mõtteid on kõlanud. Aga mis siis, nagu ka probleemidena ilmnenud, kõige rohkem? Ma arvan, et kõik need asjad, mida ma nimetasin, need ongi mõnes mõttes need, millele, mis ongi nagu probleemid, kuna meil on need kõik päevad niimoodi üles ehitatud, sõnastame tänase olukorra, mida me tahaksime näha aastal 2030 ja mis siis on need tegevused, et selleni jõuda, et, et kindlasti me ei taha mitte ühegi selle kohtumisega jääda selle juurde, et inimesed lihtsalt kritiseerivad olukorda. Aga kui me oleme inimesed juba kokku kutsunud, et kindlasti see on selline hea ekspertkogu inimeste kogumeid, pakkuge siis ka tõesti neid lahendusi. Et küllap needsamad palgaküsimused ja regionaalsed ebavõrdsuse, et kõikide nende asjade lahenduste pakkumiseks need asjad on digitaalset igasugused tehnoloogiad ja lahendused, et ka nendest on loomulikult päris palju juttu olnud, et ja sama moodi, et et keegi ei arva, et nad päriselt asendaksid kõike seda, mis tänapäeval toimub, aga just, et kuidas neid nutikamalt kasutada ja samamoodi erinevatele eagruppidele. Ja tal on nende sellest terminitest terminoloogia kasutamisest muidugi kultuuripoliitika uuringutes on peamiselt räägitakse kultuuriosalusest mis omakorda loob kogemuse kaudu ka tarbimisharjumuse, kultuuri osalust, võib-olla passiivset ja aktiivset. Ja ütleme ka selline kultuuritarbimine baseerub sellel kogemusel, mis tuleb osalusest. Ja see osalus muidugi sünnib, mitte ainult, kui me täiskasvanuna satume teatrisse või, või kunstisaali, vaid see sünnib siis, kui laps on harjunud nägema, märkama kunsti, osalema pima, laulukooris, ta tunneb tantsu oskab liigutada, siis ta läheb ka, leiab tee Estoniasse. Nii et see osalus on võib-olla see termin, millele kultuuris osalemise õpe ongi ka tegelikult kultuuri kandja, loomine, kasvatamine, ülekanne ülekandeprotsess. Just mul tuleb meelde, et üks inimene pakkus ka selle välja, et kui tõepoolest sellest haridusprotsessis osalemisest ja kui palju kultuuri sinna ja et noh, võiks rohkem olla ja kuidas tekitada just koolilastes seda kultuuritarbimise harjumuste, et keegi pakuks välja välja, et kuna koolis toimuvad kõikide õpilastega need arenguvestlused, et siis seal võiks olla ka mingi kultuurikomponent juures kuidagi erilt eraldi, kuidas kasutada seda kultuuri osa nende asjade juures, mida juba nagunii tehakse, et kuidagi seda rohkem esile tõsta, et erinevaid jahitoika. Ja aga kas tänasel kultuuripoliitika dokumendil, millega te olete nüüd jõudnud juba nii kaugele, et olete juba sõnastanud, kas sellele on olemas ka põhieesmärgid ja et kuidas see suhestub nende selle varasema versiooni kultuuripoliitika põhialustega? Loomulikult me tänaseks veel selle kultuuripoliitika 2030 puhul veel midagi sõnastanud ei ole, et ikka praegu me tegeleme alles kaasamisprotsessi aruteludega, et et ma arvan, et needsamad teljed, mida ma alguses välja tõin, see looja osaleja ja siis järelkasv ja kättesaadavus, et kui me vaatasime väga põhjalikult läbi ka seda eelmist dokumenti, just nimelt, et mis seal nagu need hästi ülimad asjad, kuhu võib olla, et kõik teemad kokku jooksevad, et seal on nagu erinevad siuksed, üldeesmärgid ja siis valdkondlikud igasugused eesmärgid. Et ma arvan, et see ongi millanike, milleni oli võimalik nagu kõiki neid teemasid kui tuua, et tegelikult sa regionaalse, igas mõttes kättesaadavuse küsimus, regionaalne kui erinevad erivajadustega inimesed, et see on näiteks minu meelest üks asi, mis on olnud ka eelmises dokumendis sõnastatud eesmärgina, aga mida, võib-olla ei ole nii palju rakendatud ellu viidud, et, et seda võib-olla rohkem esile tõsta. Nii et ta hakkab tänase jah, selle uue dokumendi kohta ei saa veel öelda, et midagi oleks konkreetselt. Vastase kättesaadav just et see pole varem olnud. Nii suurt erivajadustega inimestele kättesaadavuse võimaluste loomiseks, erinevate kultuurisündmustele üritustele ja teiselt poolt kindlasti regionaalne kättesaadavus, mis on üha enam esile kerkinud probleemi kõige selle ääremaastumise ja linnastumisega kõige. Takistites tõsised probleemid, sest kuidas te seote või, või suhestati seda kultuuri arengukava siis selle Eesti 2035 katusstrateegia, millist sisendit? Kuidas see suhestumine toimub, oleksid mõistlikud põhieesmärgid, kattuksid. Ja loomulikult, et õnneks meil on praegu selline olukord, et üks meid selles protsessis abistavaid teema juhtidest Ott Karolin töötab kanüülid Riigikantselei strateegia büroos otseselt selle Eesti 2000 30 viieprotsessi juures. Aga ma arvan, see seos on väga tihe, et me oleme ka iga selle teemarühma puhul, kui me oleme sellist noh, alusmaterjali teinud osalejatele, et on need siis olnud sellised faktilehed või ka sellised arenguvajaduste ette sõnastamised, et need on otsesemalt tulenenud nendest Eesti 2035 sõnastatud trendidest ja arenguvajadustest, nii et kuna kõik põhialuste dokumendid peavad olema seostatud selle tulevase Eesti 2000 35-ga, et siis me väga tihedalt peame silmas seda, et kas või seesama sidus ühiskond ja eakate probleem ja muutub rahvastik ja igasugused muud kinnitada, et need kõik tulenevad otseselt sellest, mis on selles üldstrateegias praeguseks sõnastatud. Nii et kultuuripoliitika eesmärgid rahvastikupoliitilises vaates on siis märgata vanu ja Jah, ja varjutama igav ka seda mitmekesisust ja mitmekultuurilist ühiskonda. Kultuurilise. Konda märgata vanu, aga kas poleks mitte kõige olulisem ikkagi selle osaluse juurdepääsu, et see kultuuriülekanne? Oi jaa, kahtlemata seega rahvastiku poliidust, tuleviku kultuuri tarbijateni koolitab, neid oleks ja et neid olemas oleks, et sellepärast ongi seejärelkasvu termin väga oluline. Ja sellest järelkasvust isegi rahvusvahelises kultuuripoliitika uurimuses nii väga palju ei räägita, Trataks osales praktikatest aga, aga võib-olla siis Eesti saabki mingisuguse uue terminiga minna ja rikastada seda järelkasvuteemat. Soomlased räägivad näiteks laste õigustest ja, ja kultuuri kättesaadavust, käsitletakse inimõigusena ja lasteni sihukesest, demokraatlikust otsustamisõigusest kultuuritarbimisel ja neil on ka sellised toredad projektid, üleriigilised näiteks kultuuritesterid. Kultuuri testimise projekt oli selline. Soome koolide viienda klassi õpilased said aasta jooksul iga nädal käia riigi kulul ühel kunstinäitusel etendusel, tantsuetendusel, selle kohta loodi üleriigiline koduleht ja nad pidid seda hindama, analüüsima ja, ja siis selleks aasta jooksul toimus nendes lastes noh, niisugune teatab pädevus, kompetentsi kasv, Nad hakkasid kultuuris osalema ja seda tarbima palju teadlikumalt tekkis selline kriitiline areng ja sellega siis nagu ka just nimelt neid probleeme, mida teie lahendasid, et ma lahendust otsiteet nagu kultuuriosalusele pöörati just nimelt sellises puberteedi eelpuberteediealises kontingent, kes väga võõrduda tahab igasugustest sellistest asjadest. Just nendele pöörati tähelepanu, aga nüüd Te kulutada meie vähest aega, Tallinna kunstihoone juhataja Taaniel raudselt. Te olete nüüd üks sellistest ajaloolistest institutsioonidest, mis on kultuurkapitali niisugusest programmilises ülesehitamishoos Konstantin Pätsi poolt kolmekümnendatel rajatud meie esindusorganisatsioon kunstimaailmas või kunstiväljal kuidas, kuidas läheb, Eesti kunstil? Noh, kõigepealt ma alustaksin sellest, et ma tahaksin Kertu ennem nimetatud nimekirja lisada kindlasti kunstihoone sellepärast et kunstihoone tõepoolest ehitajaid Eesti Kultuurkapitali poolt kultuurkapitali rahadega ja täna on kunstihoone tegelikult seisus. Et ta vajab karjuvalt kapitaalremonti. Mis oleks loomulikum tal see, et, et kui taaskord Kultuurkapital tuleks meile appi ning me saaksime selle maja tegelikult korralikult korda teha, aga see selleks, kuidas läheb Eesti kunstil või Eesti kunstivaldkonnale kaks natuke erinevat küsimust, mõtleks. Eesti kunstil läheb väga hästi, meil on väga palju häid kunstnikke. Nad on maailma areenil edukad. Nad on väga toimekad. Kui me vaatame Eesti kunstivaldkonda, siis kunstivaldkonnal võib öelda, läheb halvasti, aga natukene paremini kui eelmisel aastal. Miks ma niimoodi ütlen, tegelikult on see, et kui asetame asjad võrdluses ehk siis võrdleme erinevate, mida tuleks kultuuripoliitikas kindlasti teha, võrdleme erinevate valdkondade võimekust teha asju. Ja, ja küsimus ei ole lihtsalt rahast lihtsalt numbrites absoluutselt mitte. Kui me vaatame kunstivaldkonna organisatsioonide suurust, kui palju seal töötab inimesi, mida nad suudavad teha, kui suured on näiteks valdkonna haridus- ja turunduseelarved, siis teiste valdkondadega võrreldes on need ma ütleks noh ütleme, et kui me võtame kogu summasid vaatamiseks 2018, eks ju. Kunstivaldkonna eelarvekultuuriministeeriumist oli 0,46 protsenti versus siis näiteks muuseumid 22 protsenti, teater 14 protsenti, muusika 14 protsenti ja nii edasi, ehk siis see vahe on täiesti kolossaalne ja siin ei ole tegelikult olemuslikku põhjust, kui siin oleks olemuslik põhiliselt nii peabki olema, kunsti ongi palju odavam teha. Siis ma siin ei kommenteeriks praegu mitte midagi, eks. Aga kui me mõtleme sellele, et kui palju on Eestis professionaalseid näituse maju, siis neid on väga vähe, tegelikult kus saab tõesti nagu näidata Ta tipptasemel kunsti. Kui me võrdleme seda teiste valdkondadega, siis see tuleb sellele siis ütleme visuaalkunstivaldkondadele väga kahjuks. Ja selle inimressursi raiskamine, ma ütleks lõpuks ja inimressursi raiskamine selles mõttes, et kui ma olen nii visuaalselt andekas inimene Eestis, meil on olemas suurepärane kunstikoolide võrk Eestis, ma võin tanker minna kunstikooli, kus mulle näiteks õige noh, ma olen selle hinnang pisut seotud. Aga ma ei saa seal minna galeriis. Ma võin minna edasi ekasse õppima. Ma lõpetan kooli ära ja kui ma tahan minna tagasi kuhugi näiteks, siis mul on praegu väga vähe võimalusi ennast professionaalselt realiseerida ja mul on terves Eestis ennast tegelikult küllalt vähe võimalusi professionaalselt realiseerida ja see loob katkestusega publikuga, see tähendab seda, et suurel osal inimestest ei ole juurdepääsu. Ja isegi kui me nagu jätame selle regionaalse aspekti välja ja vaatame ainult keskseid institutsioone, ka seal on probleem väga palju. Kirtu tõstis näpupalu ja et see tõepoolest tõid nüüd välja, eks ole need protsendid, et meie siin kui alustasime oma seda mõju uurimuse teemat, et me samamoodi võtsime alustuseks need eelarved ja protsendid ja siis avastasime, näeme, tegelikult on siin ikkagi vaatame nüüd veel nende numbrite taha. Et praegu on see võrdlus ka tehtud. Nüüd ministeeriumi siis protsentide põhjal, et see on nüüd ainult ministeeriumi vaade, et kui me paneme siia kõrvale veel ka Kultuurkapitali, vaata ja siis see sisu muutub ja unustatakse pärast õitsele regionaalse vaate siia juurde. Et Kultuurkapital eksisteerib kõikides maakondades ja me peaksime siia juurde tooma nüüd ka veel selle kunstirahastamise vaatajani KOVide osas. Kuigi meie siis kultuurkapital regionaalses vaates ma näiteks tean seda, et kuna Pärnus on tekkinud kaks väga tublit uut kunstigaleriid siis meie siis Pärnu ekspertgrupp rahastab kunsti väga suuresti ka, et, et see on just see, millest ma enne rääkisin. Et kõiki neid seisukohti ja argumente peab ikkagi baseeruma mingisugusele võrdlevale analüüsile, mida tegelikult täna ei ole, et see on kõik tunnetuslik, sina tunnetad kunstivaldkonna koha pealt täpselt samasugust tunnetust evivad näitekunsti valdkonnas inimesed, neil on ka mingid oma põhjused, miks mingi asi peaks olema nii või naa palju toetatud ja kõigis kõigis teistes valdkondades. Ma sooviksin, et sellele vastata üldse päris tunnetuslik ei ole, ainult ikkagi sellepärast, et see baseerub tõesti see number, mis meile teinud 2018. aasta kultuuriministeeriumi eelarve, sest et ma küsiksin sinu käest siinkohal, et et kui suur oli 2018. või, kui sul on 2019. aasta kultuurkapitali eelarvet, mis see summa andmisvaldkondadele kokkutoetusteks makstakse? See on ligi 20 miljonit ja see jaguneb umbes nii, et keskmiselt kunstile iga aasta kahe miljoni ringis on üle kahe miljoni ja on on natukene nüüd kunstivaldkonnale ka läbi meie. See on kõik, ongi, ongi väga hea, et, et siin ongi probleem, eks ju, et üks probleem, mida me siin kohe näeme, on see, et ekse Kultuuriministeeriumi eelarve käesoleval aastal on 251,3 miljonit ehk siis me räägime lihtsalt seisan ka investeeringud hoonetesse ja päris see puudutabki nagu puudutabki nende valdkondadevõimet, kust kaaned, investeeringut nendesse hoonetesse. Ka hoonetesse on vaja investeerida igas valdkonnas, eks ju. Et selles mõttes mina väidan, et see võrdlus on ikkagi küllalt aus. Võrdlusena, ma olen absoluutselt nagu seda meelt lõpliku analüüsi pole, võrdlevat andmestikku pole, ma olen ja mul on väga hea meel, et kultuurkapital sellega tegeleb, aga senikaua ma saan opereerida nende numbritega, mis mul olemas on ja mis on avalikult õnneks siiski kättesaadavad, et nii Kultuurkapitali eelarvenumbri suur eelarve suurus kui ka siis kultuurieelarve jaotus on tegelikult avalikult oleks kättesaadav, igaüks saab seda analüüsi teha. Läänemaal ma olen KOVide numbritest, mis ei ole nii selgelt kättesaadavad, mis on tegelikult üsna suurt probleemi, regionaalselt. Aspekti, nii et ikkagi makrovaadetes ja makrovaadet ei ole nõus ja väga hea, et see on kujunemas või sellega tegeldakse. Sinu muidugi sellised ajaloolised, mäletad, tema sissejuhatuses ka ütlesin, et, et ajalooline vaade kokku lepitud väärtused, see niisugune rajasõltuvus, kust me tuleme. Teatritel on taga suured majad, mida on vaja ülal pidada. Teater on niisugune suur ja kohmakas struktuur, seal on riieturid, seal on valgustus, seal on see ja, ja loomulikult. Teater kui loomeettevõte pakub tööd oma linnas, on kunstide, seal on väga palju selliseid sotsiaalmajanduslikke mõjusid, mida kahtlemata teeb ka kunst. Ja ma olen teiega nõus, et kunst on vaeslapse osas olnud alates taasiseseisvumise ajast, esimestest poliitika põhialustest muidugi kunsti lihtsalt natukene kõrvale või kõrvaliseks või. Noh, ma arvan, et seal ongi need ajaloolised põhjused, miks on niimoodi kujunenud. Kunstirahastamine käis, eks nõukogudel suuresti läbi kunstnike liidu ja need rahad ei liikunud sageli isegi vabariiklikust eelarvest läbi, eks ju, et nad tulid otse Moskvast ja liikusid otse valdkonda, et kui see süsteem läbi lõigata, siis tegelikult lõppes ära kommunisti rahastamine sellisel kujul, samas kui riik võttis üle, eks see muusika ja teatrisüsteemid seda kunstisüsteemi lihtsalt ei võetud üle. Ja see põhjustaski selle, aga kus me täna oleme ja lihtsalt lihtsalt kommentaariks sellele eelmisele kommentaarile, et tõesti, kui me vaatame, eks nagu kaasaegset kunsti, siis ütleme, suure kunstinäituse väljatoomine ei ole kuidagi odavam, kui ühe suure teatrietenduse väljatoomine maksab umbes sama palju, ma julgen öelda, selle käigushoidmine on tõsi, odavam selles mõttes, et meil näitlejad ei käigi kapital enamikel näitustele, näitusi, kus käivadki näitlejad, kunstnikud tegelikult iga päev kohal ja seda on pidevalt käigus hoida. Et, et need asjad on muutunud järjest põrreldavamaks. Ka see kogemus, mida inimene ootab kunsti näituselt on muutunud, et oodatakse noh, ütlemisega kunstnik ise muutunud samuti järjest vaatemängulisemaks nagu võib-olla terve ühiskond. Et ja tehniliselt palju keerulisemaks, sellepärast need võimalused on. On olemas Ma olen nõus tegelikult kui me vaatame ümbritsevat ajastut selles niisugusel nutidigiajastul ümbritsev maailm on väga palju visuaalsel visuaalkultuurile keskendatud, et kindlasti peaks olema ka see visuaalse kunstihariduskoolides võib-olla nagu palju jõudsam, aga tõesti siis inimesed ka mõtlevad. Aga kuidas sellega ära elada, kuidas Eesti kunstnik täna ära elab? Keeruliselt, mis seal salata, et õnneks on meil olemas kunstnikupalk, mis on täiesti suurepärane investeering tegelikult Eesti kunsti eesti kunstnikesse. Aga see on üks, üks keeruline ja raske põlit selles mõttes, et ja, ja see on tegelikult igal pool maailmas, niimoodi sellega ennast muidugi lohutada ei saa, sellepärast et milles tegelikult probleem ühiskonna jaoks ja kui me sealtpoolt vaatama, et kunstnikel on väga raske väga keeruline ära elada, siis nad loobuvad sellest, erialaste lähevad, teevad midagi muud, aga pankurid või siis vastupidi. Aga kaasaegne kunst, ehk see on tegelikult, võib öelda reaalse maailma avangard. Ja ta loob uusi tähendusi, avardab tegelikult meie maailma ja kui seda ei ole, siis on see samamoodi, kui meil ei ole filosoofilist mõtet Eesti kultuuriruumis täpselt sama efekt tegelikult tekib ja vaesestab kultuuri väga oluliselt ja siin ongi tegelikult probleem ka ühiskonna jaoks. Lihtsalt lisan siin, et ärme päris nii negatiivselt ütled, seda üldse. Ei ole õnneks ikkagi on olemas nii kultuurkapital, kes iga aasta kahe miljoniga kunsti valdkonda toetab, pluss ka kultuuriministeerium, kes suurusjärgus umbes sama sama suures eelarves projektide poole pealt, eks ole. Tähendab, et seda ei ole, see oli lihtsalt näide, kuna ta ei ole, eks ole, seda väga halb ja seda ei oleks, õnneks on olemas, õnneks need toetus on kasvanud selles mõttes, et kui me vaatame ka seda Kultuuriministeeriumi siis eelarve kasvu, siis tegelikult, kui ta oli 2018 0,46, siis ma pakun, et ta on praegu jõudnud sinna protsendi alla selle aasta eelarvet ei ole niimoodi lahti löönud, et see kasv on olemas, positiivne trend on olemas, aga sellega tuleb kindlasti edasi minna. Ma olen nõus teiega ja meil on juba läinud vestluseks, mille üle mul on väga hea meel. Teie siin esindate ikkagi institutsioone. Meie kultuuripoliitika eripäraks on seoses selle Nõukogude ajastuga väga suur institutsionaliseeritusega, see on sinna sisse koteerid just nimelt meie suure riigi ehita Konstantin Pätsi poolt käsitlesid rahvaste ajalugu on nende asutuste ajalugu. Ja kes ju meie sellisega kunstimaailma suuresti rajas just nimelt kunstihoone filmimuuseumi Estonia teatri ehitus, eesti rahvas ise endale niisuguseks märgiks kõrgkultuurilise pürgi see märgiks. Aga nüüd jõuame päevakangelaste tantsukunstiinimeste juurde küsima, kuidas tantsuga tänapäeval tööturul hakkama saada. Kuidas tantsukunstil lähebki? Jane Miller-Pärnamägi? Vahepeal me juba siin natukene viibutasin, et tahtsingi just vahele nagu segada just selles osas, et et vaadates nagu tantsukunstimaastikku, mis ongi põhimõtteliselt väga tugevalt projektipõhine. Väga tore, et on Eesti Kultuurkapital olemas ja teised nagu võimalikud toetamisvõimalused ka. Aga siin on nagu küsimus, ka seal oli seal jätkusuutlikkuse all. Et kuidas me nagu üles ehitada sellist struktuuri, et me näeme nagu ka ühe valdkonna sees arengut nagu struktuurselt, mitte institutsioonide põhiselt. Ja siin just nende nii-öelda erinevate Eesti arengustrateegiate loomise juures minu arvates üks väga suureks tugevaks selliseks võtmekohaks on just selline struktuurne mõtlemine, et selge, et hästi palju on erinevaid ideid, täidet, kuidas mingisuguseid probleemkohti lahendada. Aga ütleme, sellised kunstivaldkonnad ühendavad ju väga tugevalt nii haridust kui kultuuri, mis on juba üks väga suur võtme koht. Aga täna meie ministeeriumitel on ikkagi väga tugevalt jaotatud haldusalad ja tantsus. Me tihti tunneme seda tunnet, et mõned tantsukunstiosad jäävad sellistesse hallalasse, mis justkui ei kuulu ei ühe ega teise ministeeriumi alla või siis ta justkui mõtteliselt kuulub näiteks ühe ministeeriumi alla, aga see nii-öelda see eesmärk, kui on hoopis nagu teise ministeeriumi all. Ehk siis küsimus on selles, et kuidas siis saab olema nii-öelda nende institutsioonide sidusus nagu koos mõelda just selle valdkonnapõhiselt. Et kui nüüd minnagi just selle hariduspoole peale, et et kui täna tantsuhuviharidus kuulub haridusministeeriumi noorsootöövaldkonna alla siis tegelikkuses, kui me siin ka arengustrateegia erinevates töögruppides oleme rääkinud, isegi seal osalenud, siis sealt tuleb väga selgelt välja, et huviharidust me täna juba mõtestame ju elukestva õppena. Ja see on nii-öelda see elukaare mõte, et hällist hauani nii-öelda õppimine ja see kultuurharidus peaks olema väga tugev osa haridussüsteemist. Tahtsingi siit kohe poolt öelda, selles mõttes, et see on nüüd küll üks teema, mida, mida tuleb kultuuripoliitikas lähiajal hakata arutama ja see on just see, et kustkohast lähevad need hägusad piirid praegu haridusvaldkonnaga, et seda me näeme kultuurkapitalis ka igapäevaselt, et, et ka meie lauda tuleb suurel-suurel hulgal haridusprojekte. Me räägime meie kahest, loome ülikoolist, Ekast, Emdast, kunstiliste doktori kui magistritööde tegemine, kõikvõimalikud õppereisid, kõik võimalik publikatsioonide väljaandmine tuleb meie lauda. Et küsimus on, et kas ta peaks olema Kulka lauas või me peame ikkagi läbi rääkima nüüd haridusministeeriumiga. Puhtalt haridusprojektid oleksid seal lauas ja et kust see vahe jookseb, et seal see on üks suur teemade pundar, mis on täiesti läbi debateerimata ja millel on väga ohtlikud tagajärjed ja ma ütlekski siia, et see huviharidus jaguneb väga selgelt sotsiaalseks funktsiooniks hariduslikuks funktsiooniks, kultuuriliseks funktsiooniks nende konkreetsete valdkondade funktsioonide sees on veel omakorda Sotsiaalse sees, seal võivad olla teraapilise. Teistpidi võivad olla ka sotsiaalsed teemad, et kui täna näiteks Inglismaa näidet tuua, kus eakad Talle inimestele soovitatud taksegi depressiooni korral minna kultuuriasutustes mingisugustesse ringi tegevustesse, et saada sotsiaalne sidusus tagasi, mis mingisugusel üksi jäämise hetkel hakkab tervist mõjutama. Et, et kõik sellised teemad tulevad ka nendesamade suurte globaalsete teemade juures nagu välja. Aga see küsimus on see, et kuidas me nagu seda panin ühe konkreetse valdkonna seiskonnagu, mõtestame, et sama teema ma toon nagu paralleeli veel tantsu kätte, mida meile veel ei ole täna siin puudutanud, on just see professiooni arendamine. Ka tantsus on nagu see, et selleks, et jõuda professionaalsele lavale, siis pead alustama üsna noores eas ja jazz professiooni arendamine on täna nagu väga suure küsimuse all, et et kui ma võtan ka näiteks selle, et kuidas siis suhestuvad siis täna nii-öelda kaks balletiteatrit nii-öelda Eestis. Et kui me võtame statistika, siis täna on rahvusooper Estonias kuuskümme kaheksa protsenti on väljas tantsijaid ja Vanemuises on 99 protsenti väljast. Ehk siis tekib see küsimus, et milleks üldse täna nagu siin Eestis seda balletiharidust arendada ja kus on see tugi sellele, et seda üldse teha. Et ja meil on balletikool olemas Tallinna balletikool pluss meil on tegelikult väga tugevad ka eraballetikoolis, aga need lapsed ei jõua nii-öelda need noored tantsijad, kes on lõpetanud, need ei jõua millegipärast siis meie eesti lavale. Et, et siis lähevad tööle asusime, siis öeldakse, et kohad on täis. No teatrid teevad ise oma valikuid, aga kus on see nagu kokkupuutepunkt, et tekiks diskussioon ja kus on see analüüs selle juures, et, et otsus on teadmuspõhine, et me vajaksime rohkem sellist teadlik Kuu otsustust, et see on see kultuuripoliitika nagu uus suud minu arvates, et mis nagu vajab nagu just mõtestamist ja nagu selliseid tööriistakast, et kuidas seda siis teha? Ma annan kohe sõna taaniline enne ma ütlen veel, et Alzheimeri tõve ennetusena nähakse ju tantsu seljaajustimulatsioon, keerulised koreograafiliselt kombinatsioonid, ülimalt ärahoidev praktika, nii et teraapia on täiesti tulevikutöö perspektiivis suure võimalusega, et ei maksaks välja suretada tantsukunsti Eestis, vaid pigem teha sellest nõrgast valdkonnast tugevus. Lihtsalt leida need uued Viljandit ja läbi mõelda. Just see protsess on meil nagu tegemata. Ja palun Taaniel. Minu lihtsalt tuuesse sellele samale kultuuri ja hariduse sünergiat juurde, selle mõtte tahaksin tuua, et et ma arvan, et tegelikult peaks vaatama ka valdkondade üleselt või selles suhtes, et tänapäeva kultuur on sedavõrd integreeritud, et noh, väga sageli on, on väga raske rääkida kitsalt filmist või kitsalt kunstist. Eriti ma näen seda kunsti valdkonnas, kus on väga palju erinevaid praktikaid ja tegelikult, et selline Eestis kestev nii-öelda üsna kitsalt valdkondadepõhine rahastamismudel, kus on erinevaid eelarve, read Kultuuriministeeriumi sihtkapitalil siis ta ta soodustab tegelikult ka kultuurilist segregatsiooni. Et meil on erinevad kitsalt ühe valdkonnaga tegelevaid institutsioonis, samas need kultuuritegijad tahaksid väga sageli sujuvalt liikuda nende erinevate valdkondade vahel, teha erinevaid asju samamoodi publikumi, vaatame publiku, vaatas ta siis selle kultuurist osasaaja vaatest sisse. Sama inimene, kes käis Draamateatris, tuleb kunstihoones. Et noh, tegelikult on needsamad inimesed, et ühed ja samad publikatub kultuuris Mägaa suures osas. Ja seetõttu ma arvan, et seda mudelit peaks ka siis või sellele peaks arvestama ka see rahastamissüsteem kindlasti. Ma olen teiega nõus, ma annan kohe Kotrile sõna, ma lihtsalt tahtsin öelda seda, et kuna inimene kultuuriliselt tundlik empaatlik osaleja paneb tähele ja tarbid mitut erinevat ta nagu ristkasutaja, aga kui nüüd piirkonniti või, või ka näiteks perekonniti, me teame, et meil on vaesuspiiril elavaid lapsi 40000, et siis vaesus loob sellist vaesjastanud käsitlust, kui ei teki lapsepõlves harjumus, teki osalus kogemust, siis ei ole hiljem ka seda tarbimiskogemust, et see niisugune pikka aega kestnud ainult väga majandus arvestuslik või püksirihma pingutamine, see loob väga sellise ohtliku vaesestava nagu käsitluse üldse sellest, et kui seda osalus kogemust ei ole mitmel paaril põlvkonnal, siis see põlvkond asju otsustades meil pole seda vaja. Ja see on niisugune ühiskonna Vaiknepleteistumine ja, ja siis tegelikult seiskunud, tulistab endale jalga, sest et põhimõtteliselt kui kõrgkultuurilise pürgimuse ka mitte tegeleda niimoodi rahvastiku mõttes, siis hääbub ja hääbubki tasapisi. Palun Katre. Ja ma tahtsin lihtsalt ühe kommentaari öelda sedasama hariduse ja kultuuri teema juurde, et praegu käivad kutsekoja eestvõttel ka oska arutelu, et see on siis selline tuleviku küsimus, kui palju hariduses on vaja nii-öelda tellimust, et kui palju inimesi mingit asja peaks piima tulevikus oleksid olemas siis vastava eriala spetsialistid ja väga paljud siis siin laua ümber olevad valdkonnad kuuluvad siis sektsiooni kultuur ja vaba aeg seal kõrval on siis nii-öelda nagu see loomemajanduse vaade ka veel, et natuke on seal keeruline jaotada, mis, kuhu kuulub, aga mulle väga kuidagi jäi kõlama seal selle kutsekojapoolse inimese sõnavõtet teevad kõikides valdkondades neid mäetööstusmeditsiin. Vot me oleme kasutanud seda metoodikat ja nüüd me oleme jõudnud siis selle kultuur ja vaba aeg, sektor ja meil on väga raske, sest meie metoodikad enam ei tööta, et seal tuleb nagu väga hästi välja, et tõepoolest kas või kui me võtame meieni teatrikoolid või kunstivaldkonna, et noh, et väga raske on öelda, et meil on näiteks kunstnikke, ületootmine, no mida sa üldse nagu selles valdkonnas, tähendab, et seal kuskil tehakse neid langus ja tõusutrendijoone, et noh, või kirjanikke mina, et siis me saame nagunii-öelda siis töötukassale öelda, et inimesele saab, tuleb töötu sellele nõustamisele, aga hakka hoopis kirjanikuks, onju, et näed, meil on siin kirjanikke on puudu. Minu meelest see juba näitab nagu, et kõik need, et seesama kutsehariduse ja ka kõrghariduse süsteeme, et noh, selles mõttes ma olen väga nõus sellega, et valdkondade hägustumine ja see ja see küsimus selles, et kuidas nagu mõtestada seda asja üldse, kui meil ei ole nagu sellist selles valdkonnas midagi ei ole teha siukest konkreetset vastet, et vot siin on nagu töökoht ja siin on sinu koolitused, seal on hoopis mingid teised eesmärgid, aga noh, jällegi see lihtsalt minu meelest näitab seda ega seesama küsimus sellest, et miks meil on sellised eelarve read paratamatult, meil on ka rahandusministeeriumile vaja tõestada midagi, et me oleme midagi saavutanud ja teinud ja ka haridus ja teadusministeerium peab kuidagi näitama seda arvestust ja aruandlust, et noh, sealt see kõik nagu hakkab pihta, et ei saa lihtsalt öelda, et Meil on siin kultuuri ja vaba Ajasektoris noh umbes 500 inimest ja siis tulevikus tahaks istuda, et noh, et paratamatult sealt need asjad hakkavad pihta, et selleks, et midagi rahastada läbipaistvalt peab see olema nagu kuidagi sõnastatud ja tõlgitud sellesse sektori keelde. Aga aga jah, et tõesti, need OSKA arutelud on nagu suurepäraseks näiteks sellest, et kui seal kutsehariduse inimene ütleb, et aga tooge nüüd konkreetne, et noh, mis tahate, tehnikuid on puudu näiteks teatri valdkonnas, aga mis te konkreetselt temalt tahate? No me tahakski sellist mitmete oskustega tehnikut, kes suudab olla nii helitehnik kui visuaaltehinguid, videotehnikaga. Me saime sellest aru, mina arvan, et siin on nüüd teataval määral hari tuses küsimus, et kui me hakkame nii oskamatult vaatega oskusi mõõtma et iga lollusega ei maksa ikka ka kaasa minna ja põhimõtteliselt võiksime vaadata asja ikkagi niisugust asjale ka sellisest hariduskäsitluse pikaajalisest kogemusest, alates antiigist muus vahelisest hariduskäsitlusest, kuhu kuulusid poeesia, muusika, sport, et inimene pidi hästi ennast tundma ja ka kõik muud intellektuaalsed võimed, mis kadus ära pimedal keskajal, siis Martin Luteri hariduskäsitlus jällegi tõi need tagasi ka Eestis on see muusaline hariduskäsitlus informaalse hariduse vormina inimestel ise kätte võidetud ega siis talu või maarahvale seda kunstiharidust väga ei pakutud, Nad pidid ikka ise selleks omale need seltsimajad rajama ja siis seal hakkama laulu ja tantsu piima. Nii et, aga see muusoline hariduskäsitlus ikkagi see, mis võimaldab inimesel ennast tunda inimesena ennast realiseerida ja näha endas sellist sõnniku humanistliku inimese käsitlusega seotud mitte kui tootmiseks üksus, inimene kui tootmisüksusest oskab seda ja seda siis tal on tööturul seal ja see, et kui me niimoodi inimese ära pisendame, no siis ei saa sellel rahval, rahvusel või kõrgkultuuril ka pikka pidu olla, kui me nagu seda niisugust humanistliku käsitlust nagu üldse ei näe, et kuidas õnnelik olemine ja kuidas ennast realiseerib ühiskond Eestisse peaks saabuma. Mul oli lihtsalt, jäi enne Daniel just märksõnadest meelde selline väga kõnetav ütlemine, et, et on inimressursi raiskamine ja sealt tuleb ka esile just tantsu valdkonnas just selles osas, et meil on nii-öelda koolitatud, andekaid tantsukunstnike koreograafia, et anda neile seda jätkusuutliku oma loome nagu potentsiaali rakendamise võimalust. Et, et täna nagu selles osas jääb nagu vajaka, et kui meil on olemas nii-öelda tantsijat, kui meil olemas loojad, et oleks nagu võimalik ka siis igapäevaselt töötada selle andega, töötada selles keskkonnas, töötada tasustatult. Kui me vaatame ka ju Kultuurkapitalipoliitikat, siis põhimõtteliselt antakse võimalus loomingut luua saat lavastusprotsessi valmis. Aga nendel vabakutselistele tantsukunstnikel pole seda võimekust, et sõita ka regionaalselt siis ringi ja etendada. Sest täna meil ei ole veel sellist kaasaegset tantsu, publikut, seda tuleb nagu kasvatada. Aga selleks ei ole nagu nendele inimest jõudlust, et, et siia on vaja nagu ka nagu lisamehhanismi selles osas, et esiteks tantsukunstnikud saaksid tõhusalt töötada ja teine teema on see, et nende looming jõuaks nagu inimesteni. Ja palun, see on väga õige ja, ja ma arvan, et siin selle saate lõpu poole me olemegi jõudnud kõik selle tõdemuseni, et kultuuripoliitikast ilma hariduspoliitikat ta tegelikult rääkida ei saagi, et need kaks asja on nii läbipõimunud omavahel, et neid tuleks ikkagi kuus nii teha kui ka neist, kus rääkida. Mina ütleks seda et rohkem seda valdkondadeülest vaadet, et kui me räägime kättesaadavusest, siis me peamegi rääkima kättesaadavusest ja mõtlema erinevad telesiis kultuuriilmingutele, mis on kätte saadud. Meid ei aita see, kui nad üks kättesaadav. Tegelikult peaksid need põhiliselt kultuuriilmingud olema üle-eestiliselt hästi kättesaadavad. Ja tänase situatsioon mulle tundub päris nii ei ole, et on veel liikuda küll ja veel. Nii et kui Eesti kultuur ei ole valmis, need tööd on palju. Tore, Katre ja ei, ma tahtsingi öelda, et ka üks nendest aruteludest läbi käinud mõte oli seesama kultuuri ja rahvamaja, rahvaraamatukogude võrgustik, et mida võiks laiendada selleks, et kui seal on olemas ka staal tagada, et seal oleks olnud tehnik, et noh, et just nimelt, et kasutame ära jällegi seesama ideed kasutama ära seda, mis olemas on, aga laiendame seda siis noh, ma saan aru, kõik erinevad kultuurivaldkonnad nõuavad oma tingimusi, aga et kui mingi baas on olemas, et pigem sinna, siis laiendada neid erinevaid teenuseid ja jällegi seesama asi, et sotsiaalteenustega koos ja. Jah, me oleme väike rahvas ja raha on alati olnud see mõõt ja on selge, et keegi ei saa ilma hakkama. Aga me peame leidma selle võimaluse sellest sellest keerulisest olukorrast kuidagi trikiga läbi tulla, et meie suretaks majanduslikel põhjustel välja oma loomealasid, et me suudaksime neid arendada, et inimesed oleks tunnustatud oma oma töö eest, et nad saaksid väärikat tasu, isegi kui see on mitte kõige suurem, aga sellega on võimalik ära elada. Ja siis on inimene loominguline, leidlik ja ta leiab ise lahenduse, et hakkama saada. Ja sellele järeldusele on muide tulnud ka nii Maailmapank kui ka suured filosoofid. Martonospam on rääkinud ka globaalsete probleemide lahendamiseks. On vaja panustada inimkapitali inimarengusse mis tähendab ka seda. Me külgse hariduse kättesaadavust muusikalise hariduse ja siis lõpuks võimalust oma loometööga ennast realiseerida. Ja, ja kui see ei ole võib-olla maalikunstnik, et ma võin harrastuskunstnikuna luua, siis, siis igal juhul annab see mulle võimaluse elada mitmekülgset elu. Siinkohal ma tänan külalisi saates olid Jane Pärnamägi Eesti tantsukunsti esindaja tirtuse eks Kultuurkapitali juhataja Taaniel Raudsep Tallinna kunstihoone juhataja Katre Väli, Eesti Kultuuriministeeriumi teatrinõunik. Ühtlasi tahan ma tänada ka klassikaraadio toimekalt kollektiivi võimaluse eest seda sarja kest. Kass on linnukese muret peatoimetaja Tiia Tederit nii vaimuka pealkirja soovituse eest aitäh. Ja kuulmiseni edaspidi.