Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Täna on meil muinasjutusaade. Meil on jälle külas Pillekipar. Mina olen küll igal juhul suure huviga oodanud seda tänast saadet siis sellepärast, et meil on enamasti olnud saadetes juttu sellistest suurtest elukatest ja ka, aga kui me möödunud korral Pillegi pariga kokku saime, siis Pille ju ütles, et räägime kas või putukatest ja talongi putukate saada. Ja seda enam, et ega neid putukaid ju praegu eriti enam tiirutamas ei käi kuigi mõned väga vihased sääsed vähemalt linnakorterites ringi lendavad, aga kärbsed on kõik enamasti juba. Rakku tekkinud kõigepealt viskist kärbsist rääkida võib see kõige tuttavam ta selline suvi, see on niuke. Ja ta on ja öeldakse, et ussimaarjapäeval pidid kärbsed ära kaduma. Mina ei ole neid selliseid putukajutte küll eriti kohanud, ma mõtlen selliseid rahvajutte muidugi, see asjast on see, see asi hobuse lugu. Mäletad, kumb võitis? Sääski ei peale. Sääsk ütles jah, et kui oleks üks mees veel olnud, siis oleksime hobuse surnuks ta saanud. Pikali juba saime ka, vaata, siin on mul ilus lugu, kärbsed ja ämblikud. Selle jutu on üles kirjutanud Märjamaalt rahvaluulekoguja Emilie Poom 1937. aastal ja selle on jutustanud üks vanamees Hans, viska. Nii et võib-olla sa tahad, sa loed selle jutuvaatamisest? Huvitav küll, mis jutt see on? Kärbes, ämblik, kui taevaisa oli ilma valmis teinud, ei olnud tuld maa peal, põrgus oli tuld küll. Vanaisa kutsus kõik loomad kokku ja ütles, kes läheb, toob põrgust maa peale tuld, see saab eluks ajaks prii lobi. Ämblik lubas minna ja ütles, mul on köis, maalasin sellega jänese alla. Ämblik läkski alla, läks kaks ööd ja päeva, enne kui ta põrgus jõudis. Võttis sealt tuletuki, hakkas tagasi tulema. Kui maa peal jõudis, oli väsinud, jäindis puhkama, pani tule tugi enese kõrvale maha, jäi magama. Kärbes nägi, et ämblik magab, tuletukk kõrvas. Võttis ruttu tule tukid ja viis vanajumala juurde. See ütles, sa oled tubli. Nüüd võid priipärast igaühe söömalaua pealt süüa, kui ämblik üles ärkas, nägi tuletukk oli kadunud, ta küsis iga vastutulev käest, kas keegi on näinud, kes tule ära viis. Aga vastutulejad ütlesid, kärbes tuli tuletukiga. Ämblik läks siis vanaisa juurde rääkima, et tema põrgus tule ära tõi, aga mitte kärbes. Vanaisa küsis tunnistajaid, kes on näinud tämblik tulega tuli, aga keegi ei olnud näinud. Seda oli küll nähtud. Kui kärbest tuletukiga vastu tuli ei ämblik saanud selgeks teha, et module tooli kärbsele jäi õigus. Sestsaadik vihkab ämblik, kärbseid teeb igasse kohta võrkusi kärbeste püüdmiseks. Kui kärbse kätte saab, piinab neid takkaotsast sööma hakates selline lugu. Natuke nukker. Kuidas siis nii, et ebaõigluse võidule? See on nüüd üks niisugune variant, sellest jutustan üsna mitu üleskirjutust. Seal on niimoodi, et vanajumal kinkis ämblikule siidiniidi ja ämblikud nüüd ilusaid niite võimalik punuda ja eriti kui minna metsa niisugusel sügisesel hommikul seenele minemise ajal või siis need ilusaid härmalõng on mets täis ja nende kohta ka räägib jutt, aga kärbes on tüütu kaeta, sellepärast rahvajutt on selle täpselt nagu kättemaksuks teinud ja mul on üks teine niisugune jutt veel. See on nüüd setu murdes. Diakse siil, tunned setu murret. Ma tean küll, kes setud on ja mis setu murre, aga ega ma seda ei tunne. No vot, ega mina ka väga hästi tunne, aga jutt on niisugune, et kuidas Kärblane ja Vagõõl Pont Eve vaidlevad vakka, õlvaklakene seal väike ussikene, kärbes, vagel bussikene oli toobelnud ja kärbes ütel siis, et maa eksa enne kuningamajja, kui saa. Tähendab, kärbes arvas, et tema saab enne, kui jussike vaga õlut. Ei, mina sain Kärblane. Aga kui sa saad ma Lyndon Salahvisi kuninga otsa pääle otsaette vattelutel kuningale pandakse kõge ilusama Uppin õla alla ja maga seal siis ja Masa kuninga manna kõkkein. Et kui kõige ilusamad õunad ja ussikene läheb õuna sisse ja nii juhtuski, selles jutus ka see ussike võitis, kärbes tähendab küll kuningale otsa ette, aga kuningat vihus kuninga hammaste vahel on ikkagi ussikene. Jälle kärbes, kaotab, tuleb meil üsna mitmes jutus niimoodi, et see, keda ei armastata ja kes rohkem nagu inimestele tüli teed ja no selge see õunaussiga saad koos vähemalt õuna ja mingit kasu, aga aga, aga kärbes teeb lihtsalt niisama tüütut juttu. Selle jutu jutustanud, mida ma nüüd väga pahasti edasi, ainult siin on jutustanud minu kolleegi Veera Pino, ema Irina Pino 1959. aastal palju jutustanud niisuguseid suuremaid väikseid lugusid ja siin selle jutu valisin just sellepärast, et siin on ka see kärbes, nagu satub niisugusesse halvemasse positsiooni, tähendab rahvajutus on see üldine, et see, keda ei armastata ja keda ei taheta, see kaotab, ühesõnaga katsusin siiani modi ritta kirja panna need putukad, mis Eesti rahvajuttudes ja rahvalauludes ette tulevad. Ja siin on terve rida niisuguseid tüüpe, tüütuid, putukaid, kärbes ja no veel hullem, öeldakse, et sa oled nagu porikärbes. See on niisugune kõnekäänd, see on ikka veel tükk maad hullem kui päris kärbes ja kui me niimoodi mõtleme, teate ju, lapsed ka niisukese porikärbes on seal natuke suurem ja tüütum. Kogu aeg lendab siis üks niisugune tüütu on veel parv kes lehmi taga ajab ja sääsk on ka üsna mitmes jutus tüütu, aga, aga mõnikord vot selles hobuseloos natukene rumalaks ooplejaks peetakse, aga mitte pahaks. Kihulased on mõnes jutus tülikad. Üsna pahaks peetakse ka neid koduseid loomi, mõnikord öeldakse mustvalge täi või must kirp ja valge kirp. See must kirp on ikka see päris kirp. Kes valge kirp on, seda. Valget kirbuks mõnikord nimetatakse täid, see efemism või see peitenimetus või keelde, et sa ei tohi nimetada õige nimega hundile öeldi ka metsakutsa ja karu nimetame teisiti ja jänese asemel ütleme Aaviku emandat see see must kirp ja valge kirp või kuid sa korra juba selle paha sõna võtad, siis sa enam teist korda täide ei nimetanud, et siis aku teise teise sõna muidugi lutikad ja prussakad on ka ikkagi, kellel nad kodus on, eks nad ikka olla tüütud küll. Nii et nende kohta on siis ka isegi lugusid tehtud. Nende nutikate ja prussakate kohta. Ja nutikate ja prussakate kohta ja kirpude kohta ja siin on mul üks kärbse ja kirbulugu, kuidas sealt kuskilt Kuusalust Kuusaluneeme pealt Kolga vallast hakkasid linna poole tulema. Kärblane läks linna ja kirp tuli linnastele, said käänikul vastamisi, hakkasid siis küsiva üks Toise käest, kuidas linna ja maaeluga on Kärblane ütel, et linnaseid. Mina ei oska vist seda muret lugeda. Ja käänikon, üks talu seal kuskil. Ma tean täpselt, kus ta on 30 kilomeetrit Tallinnast, igatahes tuleb juba üle koeralooga silla minna sinna Valtsa poole, seal ta on, nii et Kärblane kirpsaid käänikul Vaskamisi ja hakkasid ühe Toise käest küsima, kuidas linna ja maaeluga on kärbere, ütlen, et ei linnas midagi, elu, linnarahvas andavad nahk klapiga ja süvenemine korjata kõik eest ära. Pada Maaloniaal parem olla, seal saab süüa ja magada. Seal sinu keskisega. Kirp hakkas, siis säilitame hull linnas palju parem maalisa sümbe maal on vanad lahjad inimesed käivad öösel magama, väsünest pääst vajutavad laiaks, aga linnas on ühed rasvased pehmed inimesed. Kui kohtun tals vene, siis pehmest polstri sisse magama Koiko öö linnas. Niimoodi nad omavahel siis seal poole tee peal pidasid nõu, et kummas siis parem on. No siin ei ole nüüd nagu seda suhtumist, et kes nüüd oleks parem, siin ta rohkem norib nagu seda inimest, et nagu nalja andis, see on juba selline naljandi lõhn on juba juures, et linnas on pehmed paksud inimesed ja nahkpolstrid magama maal teevad rasket tööd. No seda me saame ka aru, et seal maanaise jutustatud jutt seda on Juminda külast Aino palm roos jutustanud. Mina leidsin siin, siin on üks jutt, vana kirbu Aimumised mind huvitav küll, väga, mida see kirp võib aimata. Kui kord vana kirp kodust ära läinud oma majapidamiseks mõndagi tarvidust muretsema, siis tulnud tema lapsed kõik koju ja pärinud kui ühest suust seda järele, et millal nad teda tagasi võiksid oodata. Polo kirp vastanud lühidalt. Armsad lapsed. Seda ma ei või teada, millal ma tagasi tulen. Aga üht Maivan siiski. Kui mind hõõrutakse, siis ma tulen õhtuks tagasi kodu. Aga kui mind litsutakse, siis ma küll ei tulekivist. Hõõruma litsume, sa oled niisugune linnamees linna siil, kuidas kirpu tapad, kui kätte saad? Mina tean minule nende koera kirpude ka kokku puutunud. Mul on üks vana tuttav, kes nüüd on küll juba kadunud, kellel vahel kirbud, käisid külasid, kirpe prõks tegema. Õige just nii, nii et see ütles ka, et kui mind litsutakse, siis ma ei tule tagasi. Kui hõõrutakse, siis tulen. Üks niisugune jutt oli, hundiisa läks koju. See on nüüd teistest loomadest tega läks jahile poegadele süüa otsima ja pojad ütlesid, et millal sa siis vanahunt koju tuled ja vanahunt ütles. Kui jõuan täna koju, siis tulen täna koju või homme. Aga kui on ei tule, siis kohtume nahaparkali juures. See oli ju ka hiigla kavalust ümber öeldud, et siis ei ole meist kedagi alles enam, siis oled muidugi sattunud kätte nisukene, see eesti rahvaluule on, ütled täpselt, Nad ütlevad niimoodi ümber nurga ära paljud asjad. Oota, ma vaatan siit veel mõne täia kirt, ega see murdus, ei ole? No natukene natukene on, see on Vändrast, selle on üles kirjutanud 1876. aastal Jüri Peterson, kirjanik Ernst Peterson-Särgava isa, Vändra murrakus, sellest, ehk saad jagu. Proovin täia kirp ehk paha sõber rikub rahu. Täi oli juba seitse aastat pappi habeme sees rahulist elu elanud, ilma et tal midagi häda oleks karta olnud. Seal juhtus kirp, vana kerge jalg oma kargamise teel täi korterisse kirbuküsimise peale, et kuidas siis paksus parukas, elu kord ka sigineb, vastas täi väga hästi. Aga ikka pikalt ja tasapisi. Nõnda olen ma juba mitu aastat siin õnnelikku elu maitsnud. Seda kuuldes juba mitu aastat ja õnnelikku elu, mõtles kirp. Mina põle veel rahu kusagil saanud ikka tagaajajad kannul. Ta pakkus ennast täile seltsiveoks. Oma poolvenna kärsitus tundes ütles täi nukra meelega. See on su oma süü. Tahad sa minule seltsimeheks eita? Ega mina ka väga vastu seisab, aga võta ka minu eluviis omale eluviisiks, küllap siis eluotsani seie võime jääda seda pea hästi meeles. Nõnda sai sõprus sobitud ja eluviisid kinnitud. Aga juba esimesel pühapäeval, kui papp kirikuteenistust pidas, ei võinud kirp oma lusti enam pidada. Ei kuulanud ka teise keelust hakkas kargama, see oli aga mõlemile õnnetuseks esimene töö, kui papp koju läks, otsis ta habeme läbi ja tappis mõlemad. Nii et see täi on siis selline rahumeelsem tüüp ja kirp on igavene kargaja. Seda muidugi, kes neid niimoodi lähemalt ja kodusest kombest teab, siis ta niimoodi on. Nii et siin on jälle nende omadused või eluviisid, on jutuga ikka täitsa ilusti välja toodud. Jüri kihelkonnast on rahvaluulekoguja Jaan salverk. Möödunud sajandi lõpul 1897 veel ühe ühe täi jutu muide Jaan Salbergi tütar. Ta elas Jüri kihelkonnas Jüri alevikus, üsna eha leek oli ta nimi. Ta oli teinud ühe väga huvitava töö, sest on nüüd juba paarkümmend aastat tagasi uurinud oma isa rahvaluule kogumise tööd ja see on üks üks väga tänuväärt asi, kui lapsed mitte ainult et jälgivad neid jutte ja laule, mis on üles kirjutatud, vaid jälgivad ka seda, neid inimesi, kes nende suguvõsast on, on rahvaluule vanasti kogunud ja mida nende vanaisad ja vanaemad on teinud kasvõi laulukoorides ja see on nagu jälgimine, et mida minu suguvõsa on andnud kogu Eesti kultuurile. Ja vot siin on nüüd seesama Jaan salvergi lugu, kelle tütar on isa tööst väga ilusti uurimuse teinud ja nende suguvõsa kultuuriloo kaante vahel alles hoidnud. Aga jutise juttuvatab. Üks kord olnud ühel mehel Altai ilmaski pole mees teda tappa püüdnud, kui mees kodu välja läinud, küsinud täika, kuhu ta minna igasse kohta, kuhu mees läinud nagu kirikusse, kõrtsi, metsa ja mujale palunud täiga luba kaasa tulla. Mees pole teda ilmaski keelanud, vaid viinud alati eneseseltsis. Kord hakanud mees sauna vihklema minema ja täi küsima, kuhu sa lähed? Sauna vihklema, vastanud mees. Täi, jäänud koju meestelt küsima, kas sa tuled ka? Ei, ma täna ei või kottu välja tulla, mu pea kangesti valutab, vastanud täi ja siin on veel üks vanasõnadest. Pajas, paisul ja kurikal kuulan, aga saunaleil on mu hingevõtja. See on niisugune õpetus, et kui kellelgi tõepoolest need putukad on riiete vahel tulnud, et kuidas temast lahti saad, keetmine ei aita leida, aitab vanasõnaraamatus, ma vaatasin neid märksõnaga kirp ja, ja täit Vastseliinas on kirjutatud niisugune asi, ülesed kirplet, hiljem ta Riiga kui Sanna. See on seesama, et sauna leidnud mu hingevõtja kirp on nõus kasvõi kõige kaugemale, Riia oli niisuke kaugusel sümbol, Lõuna-Eesti kuulus Liivimaale, Liivimaa pealinn oli Riia ja siis Riias käimine, see oli siis nagu kuskil kaugel, väga väärikas kohas käimine, aga noh, mõnes mõttes ka tülikas, aeglane oli ju sõitmine ja nii et läheb ennem rihiga, kui saunaga saunaminek oli talle nii kole olnud. Siis on Räpinas on nisukene kirbu vanasõna, et kaebas kord, et jumal hoidku, minu pime kätte saamast jäämast, siis oled kadunud. Tähendab pimeda inimese kätte. Pime inimene on tundlik kude kätega. Mina sain muidugi alguses aru küll, et see kirg kardab pimedust, no et hoidku jumal mind pimedate jäämust võib-olla kollid või. Ja noh, siin see pime on, jah, ei öelda, et pime inimene, see on see rahvaluule, niisugune ökonoomsus nad ei kasuta, nad ei ütle liiga palju sõnu. Ja vanasõna eriti on niisugune rahvaluule liikus väga, väheste sõnadega, on võimalik väga palju edasi anda, nii et sagedasti sõnad jäävad lihtsalt ütlemata ja, ja loll see, kes aru ei saa, lihtsalt peab saama. Siin on niisugune Hiiumaa vanasõna, siin peab jälle võib-olla siil, kes saab aru või ei saa. Ma esitan küsimuse kohe. Et seda mõõga sõna ma karda, aga kui harjast tuleb, see on mu surm. Täian ütelnud. Ega ega ju ei saanud aru. Mõõga seda tema ei karda, aga kui harjast tuleb, siis on tema surm. See on nüüd endine laste pea otsimine, kui noaga ema otsis lapse pead kõhvitses sealt mugason nagu mõõt, eks ole, agu Ariast tuleb, tähendab, kui sea harjastest tihe kamm või hari oli, siis ta tuli igal juhul sellega võttis kinni, aga, aga kui ta selle noaga otsib, võtab järgmise vahese täi nihkub vaikselt teisele poole ja elab edasi. Näiteks helmes on sellesama asja kohta öelnud niimoodi, et kui seasõda, siis ma tükki tühve. Kui raudsõda, siis ma lase latva. Sea harjastest tehti see kamm siis ma tükid, tähendab kui harjastega tehas tuleb väga peanaha ligidale, aga kui on raudsõda, tähendabki jälle, kui nuga on see vahend, siis ma lase latva, siis ta läheb juuste otstesse, kuidas ta ennast kaitses. Aga seda on rahvas tähele pannud ja pannud siis nii-ütelda loodus häälitsusena või looduskõnelusele täis suhu. Niisugused jutud. Mõnest tuli juba jutt välja saunas käimise lugu oli täitsa muinasjutuks tehtud, aga osa on lihtsalt niimoodi ütlemised ja siis on veel nisukene tähi ütlemine et otsa pääl otsa ees on erguteid ja lagi pääl, laisad täis ja kuklaaukus kurjateid. See on Saaremaalt Jämaja ütlemine, tähendab seda panin ka inimene tähele, et missugune osa tema peast oli kõige hellem nende putukate vast ka seda paistab sellest, nii et kui me ka ei tea, mismoodi endisel ajal on elatud ja kuidas on nende putukatega võideldud, siis saame seda vanasõnadest väga ilusasti teada. Siin on hirmus palju varandust, aga me peame avastama need võtmed, et me siit rahvaluulest siis aru saama, mis siin tegelikult on mõeldud. See on igal juhul üks üks väga vahva raamat. Vallasema raamat, kust need jutud praegu tulid või need ütlemised mahukas, paks ja sinu vist tohutul hulgal neid vanasõnasid, siis. Meie vanasõnade töörühm on ju ikka mitukümmend aastat juba töötanud ja teaduslik väljaanne tuli küll väga suur ja paks ja väga tark, aga me kasutajad ei ole nii targad, nemad ei oska sellega alati. Ja noh, see on natuke raskem kättesaadav ka mitmes köites, aga see, see vanasõnaraamat on tõesti ajavat 84 ilmas, siin olid terve hulk inimesi, kes seda teaduslikku tegid, aga see rahvaväljaande on teinud siis Anne Hussar, Arvo Krikmann, Ingrid Sarv, Nad töötavad praegu ka vanasõnadetöö on enam-vähem lõpetatud, ma võin sulle salaja ütelda siil, mida nad teevad, nad teevad praegu Eesti mõistatuste teaduslik väljaanne. See on igal juhul väga põnev. Me võiksime äkki mõistatustest mõnes saates rääkida finaalini põnev, küllap võib ja ma arvan, et siis tuleb sul need mõistatuste tegijad, kes praegu seda väljaannet teevad, välja otsida, Tartusse minna, nemad on Tartus neid isani hõlpsalt kätte, et aga, aga see on jah, niisugune ilus töö, nii et eesti lastel on oodata, aga mitte tänavu ja vist ka mitte tuleval aastal, see on nii suur töö, seal on tuhandeid ja kümneid tuhandeid variante, enne kui raamat saab. Aga meil on teisi häid raamatuid ka, näed, siin on mul eesti rahvalaulude raamatusse on ka üks niisugune tore raamat, mitu vihikut on kaheksa vihikut, mul on kõige esimene käes, siin on need putukate laulud sees. Oi ju või juur, vodkat söövad Oiu või joovad kat, söövad itooteid, nöörivad tud, nöörivad nutikad loo, tiime, Paad, lutikad loodi, neelad Kerbot kiuste hammustavad, Kerbot kiuste hammustavad. Eks võnkeid puu kinni võtta, eks võikerpo kinni võtta, lutikad ära lugeda, lutikad ära lugeda, parmutan Atannelisse, tarmutan Atannelisse Kerbot seada, kammitsas Kerbud seada, aga. Kas niisugune Väike-Maarjast 1895. aastal üles kirjutatud hurda kogus on see laul? Ma olen siin juttu kuulanud ja nii huvitav on. Aga ega te ei ole jõudnud eriti paljudest putukatest siin rääkida, aga ma usun, et neid putukaid on lugudes rohkem kui ise Kirk täi lutti, kas kärbsed sääsest tuli kool, natuke dubki kuskil kärbsysti sääsest ka aga näiteks minu meelest on väga vahvad tegelased veel ritsikad, mesilased, liblikad. Vaata kui huvitav. Me hakkasime kohe rääkima nendest kärbestist ja täidest ja kes nagu ligi tikuvad või, või, või tahavad sulle sellist tüütust teha. Mesilased ja liblikad, nemad on ju nagu hoopis teist sorti putukad. Master liblikas ei ole jutt, see on imelik. Liblikas ei ole üldse, võib-olla mõne vanasõna leiab, kui otsida aga liblikas muinasjutte nagu pole üldsegi olemas. Aga see on ju, et kevadel, et missugust liblikat näed, selline suvi tuleb noh, et kas kirjut või siis ühevärvilist. Neid ütlemisi muidugi on, aga ma olin lubanud, et lootsin muinasjutu ja vaata muinasjutuliblikas leidnud. Aga vaata, siin on üks mesilase jutt, siin on nüüd mesilane, kuivatatud iseloom on vastast tegelane härjale kui suurele loomale, vaat ükskord oli meil sääseti hobune, nüüd on mesilane järg Ambla vene koguduse pappkarp. Kuusik on selle üles kirjutanud ja Eisenile saatnud. Möödunud sajandi lõpus. Nii et mesilane härja kõrvas. Härg läks palava päeva pidi väärdi jooma ja nägi, et üks mesilane ka jõe kaldal kännu otsas oli ja oma peenikese noka ette kastis. Härja süda sai sega nähes täis, et pisukene mesilane ka tema ligi julgeb olla ja ta ütles, kuidas sa julged minu liigi jooma tulla. Kas sa ennast ka mõneks loomaks arvad? Sa ei saa ju minu vastu, aga mesilane vastase härjale, eks me pea sellega rahu olema, mis Looja, meile on olnud üks suur ja palju rammu, aga teine väike, palju mõistust. Ärg vihastas selle üle ja ütles. Või sinusugune pisuke elukas räägib ka mõistusest, sina mahud ju minu ühe ainsa oma sõra alla. Härg tõstis jalga, et mesilast ära surmata, aga mesilane tõusis lendu ja läks otse härja kõrva sisse. Hakkas seal puristama, nii et härjal nagu tuli takus oli ja tuhatnelja minema tormas ikka üle mägede ja orgude nahkos mesilasest lahti ei saanud. Viimaks, kui härg juba väga väsinult maha langes, tuli mesilane tema kõrvast välja ja ütles. Vaata ära sa enam looja tarkust pilkama hakk. Nii et jänese pisikene loom, see on ikka see, kellel on rohkem ja kes jõuab kuidagimoodi võidule. Aga vaata, ma siin leidsin selle liblika jutu, ära näed, näed musta liblikad esimest kõrda, saad mureline aasta see Edimest kõrda tähendab sellel kevadel esimest korda jälle mõist ütlemata. Liblik muutlik kirjevelu, valge liblik, õnnetu aastaküllane, liblikhaiguse aasta kanepi või Viljandis on nii öeldud. Kirju liblikkirju, elu, valge liblik, häälu, kollane, liblik, kahtlane elu. Et siin enne oli jutt sellest, et sääsk on niisugune tüütu ja tõepoolest see asjad on meeletult tüütud, seda meist igaüks omal nahal tundnud. Aga ma näen siin ühe loo, pealkiri on sääsk, hoiatab lehma hundi eest. Kord läinud hunt kavala nõuga lehmakarja juurde, valinud kõige Rammusama ja noorema lehmakarjast välja ning kutsunud omale pulmad aitajaks. Lehm olnud kohe valmis minema. Sääski istunud lehma sarve pääl, kuulanud seda kõnet ja sosistanud kõrva sisse. Lähed ikka küll pulmaroaks lehmale löönud nagu südamesse ja ta ei läinud hundiga kaasa. Hunt katsunud siis veel teise ja kolmanda lehmaga õnne, kuid ikka ükses haavalt ei läinud teine ega kolmas lehm, hundi neli. Kõigile oli sääsk selgeks teinud, et hundil vaja lehma pulma arvaks hundil olnud kavalusi küllalt veel kõrva taga. Et kui meelitada ei saa, tuleb jõuga võtta, aga arvanud, et lehma jõua üksi metsa tassida. Sellepärast valinud karja hulgast noore ilusa mullika ja asunud selle kallale. Kui hunt parajast lehma mulika kallal oli asunud, röögatanud lehmad kõik korraga nagu ühest suust jooksnud seltsis 1000 nelja kui 50 meest hundile kallale, kes Alutsee tõuganud hunti sarvedega, mõned surunud jalgadega üks ühte, teine teistmoodi suure vihaga suure vaevaga pääsenud hunt ärritatud ja marru läinud lehmade käest metsa, kuid ilma sabata ja kolme jalaga ka lehma mullikas pääsis ära ehk küll mõnede kriimustustega, mis hundiga võideldes saadud lehmad söhatasid. Aktsioon tõotasid. Lehmad söhatasid, et nad edes pidi enam iialgi hunti karja juurde, ei lase. Sellest ajast olla hundid saarde metsanurgast peaaegu kadunud. Ainult harva näeb või kuuleb mõnd läbi reisijat veel, kui see Saardes palju ei peatu, sest Saardes on tigedad ja kurjad lehmad, kes hundiga nalja ei heida. See on väga huvitav jutt. Üks niisugune õige tuntud lugu ka, kus mesilane seda ei olnudki täna linnud ja loomad vist läksid võitlema, tead seda lugu. Ja siis oli nii, et kui rebane hoiab saba püsti, siis on loomade poolt võitja nagu rebane laseb 100 alla, siis loomad pead põgenema ja linnud, nemad arvasid mesilinnu ka lindude hulka ja siis õpetasid mesilastelt mine nõela rebast saba alla. Ja nii kui ta läks, selleks nõelas rebast saba saba, loomad lasksid jalga ja pisikesed linnud olid võitnud. Seal oli nüüd nagu see sõnamaagia või selles mõttes see mesilind mesilane loeti linnuks, minu vanaema ütles ka linnumagus. Tema ei rääkinud meest, tema rääkis linnu magusast. Mõnikord on nagu naljaks mindud selle putukate asjaga. No siin ma vaatasin lutika koha pealt kopik peale raha aega, lutik pole liha, Häädemeestest või siis jälle, et sent pole raha ega prussak, põle liha, Kuusalust või sitik, pole liha ega lammas, laululind Rakvere naljakad ütlemised, niuksed, kraade ütlemine väike, tänan sees ja, ja mispärast sa siis või ütle, Türilt tuleb niisukene. Kui näärikuu sees sääska näed, siis suvel Eintest ilma jääd tattattattattat hätta ta see niisugune kindel uuema rahvalaulule omanen, rütm ja õpetus, ühesõnaga, kui südatalvel sääsed lendavad. Ilmselt on nii soe talv, et järgmisel aastal ei ole head heinasaaki lennustusi. Nendest me võiksime mitu ööd-päeva rääkida, nende kohta on nii palju, kuidas talvel suve ette ennustatakse ja putukatel on üsna oluline osa selle ennustamise peale. Mina mõtlesin, et putukad ise nii pisikesed ja noh ega neist ei ole eriti jutte loodud ja tehtud ja ega neid ei ole neid jutte eriti. Aga nüüd on niimoodi, et meie putukajuttudest tuleb vist päris Kui on ikka niisugune folklorist, kellel on, et rahva käsikirjalised varad selja taga, siis on küll nii, et Eesti Raadio ajad ei pea vastu. Meie rahvas on ikka väga rikas olnud, eesti rahvaluulet on tõesti, meil on ju üle miljoni lehekülje, kui meil on miljon eestlast ja meil on kõvasti üle miljoni lehekülje kirja pandud rahvaluulet. Kui sealt hakata lugema, siis see ikka võtab aega. Meil on nii rikas rahvas ja sealt me leiame ikka igaks elu juhtumiseks omale juhtunud, nii et on putukate lugusid ja on veel mitmesuguste teiste loomade lugusid ka. Mida meie nüüd teeme, noh, ma mõtlen järgmine kord. Mina olen siin siili kutse peale ja räägi, mida siili soovib. Vaata, mul on siin üks niisugune jutt. See on õpetatud Eesti seltsi käsikirjast. Johann Heinrich Rosenthal käsikirjadest aastastest 1832. See on üks kõige vanem käsikiri, mis meil on niisugune suurem, seal on 151 muinasjutt seinal Kaarnasse sipelgas, tähendab üks on lind ja teine on putukas. Ja võib-olla me lähme selle jutuga siis ülelindude juurde. Mul linnulugusid ka. See on tingimata huvitav, alustame vist seda lindude saadet, selle kaarna ja sipelgarõduga. Aga täna soovime kõigile kuulajatele mõnusat äraolemist ja ja nüüd tulevad pikad pimedad õhtud ja mida see eesti rahvas ikka on teinud, pikkadel pimedatel õhtutel, pikkadel pimedatel õhtutel hakkaski mihklipäevast, naeris koopa ja naine tuppa ja nüüd hakkavadki jutustamise mõistetamise ajad ja neid peeti siis vanasti niikaua, kuni kevadel noored loomad lauta sündisid märtsikuuni, nii et head jutustamist ja head kuulamist ja head väljamõtlemist. Kuulmiseni.