Chimm kujute korra ette, et sa oled saates Reisile sinuga nii kassa. Kas oskaksid öelda, millise inimesega sina tahaksid reisile minna, kujutad ette, et sinu sul on, sul on ees hirm, Sa ei näe, kes seal sirmi taga on, aga seal on kolm inimest. Sa peaksid ja üks nendest on siuke ideaalne inimene, kellega sa tõesti tahaksid lihtsalt õudselt reisile minna. Kas oskaksid mulle mulle natukene kirjeldada seda inimest, kellega sa tahaksid reisile minna? Ta võiks olla hea huumorimeelega, ta võiks mind naerma ajada. Ta võiks osata rääkida mulle huvitavaid lugusid maailma kohta, näiteks reisi sihtkohas, ta võiks osata natuke, et täita ka sellist giidirolli. Ta võiks olla rikas, ta võiks mulle välja teha ja, ja mitte ainult välja teha, vaid ta võiks ka mind paremale elujärjele aidata. Ostes mulle maja auto. Ta võiks mind ka edaspidi reisidele viia. Ja mis veel? Ja võiks teha hästi süüa. No suurepärane Chimm, aitäh sulle, tutvume nüüd tänast. Tead, ma ei mäleta, kuidas saade Reisile reisile sinuga käis, kuidas see formaat täpselt ütlesin, et see nagu nali ei, ei tule praegu nagu päriselt välja ka see vastus oli hea. Aitäh vist siis aitäh. Tere, minu nimi. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet. Reisile sinuga ilmselt reisile. Kuule, aga see on ju väga hea uus saatesari Reisile sinuga ilmselt sari, kus alati sa saad endale sellise reisikaaslase, kellega sa tegelikult ei taha minna mitte kuskile. Ilmselt, aga sa oled kohustatud minema ja siis sa oledki, sa leiad end olukorrast saate lõpus, kus lähed reisile. Sinuga ilmselt. Kas sa arvad, et see toimiks raadioformaadis ka või on see pigem asi, millega me peaksime minema ETV või mõne erakanali jutule? Me võiksime igal pool sellega olla, vaata tänapäeval, nii need asjad ju käivadki. Näiteks Cheurougen, eks ole, kes on üks kuulatavamaid Boot käesti tegijaid, on ühtlasi ka Youtube'i staar, sest tema vestlussaateid filmivad üles kaamerad ja, ja neid vestlusi saab jälgida ka video saatel, ütleme nii. Aga ei pea midagi ei juhtu, kui ainult kuulata. Aga kui on ekstra suur huvi selle vastu, millise näoga keegi saatekülaline seal tema vastas on, siis, siis saab vaadata Youtube'ist, mis näoga ta ütleb neid erinevaid asju. Aga, aga igal pool me peaksime olema siis, ma arvan, et isegi see raadioversioon meie Reisile sinuga ilmselt siis saatest võiks olla väga niimoodi nagu fantaasiat kõditav. See võiks olla midagi sellist, mis võib-olla taaselustab või kuidagi annab nagu uue hingamise näiteks kuuldemängužanrile kus siis peab kuidagi pingsalt jälgima nende inimeste kuidagi hääle, hääle omadusi, seda, millised tooniga midagi öeldakse, kuhu jäetakse pausid, kus keegi hakkab kõhklema, kus keegi kahetseb, et ta tuli, siis on nii tore ette kujutada lihtsalt ka, et mis näoga lõpuks siis need inimesed kohtuvad, kes absoluutselt ei taha teineteisega reisile minna. Et sa kujutad ette seda sellise nagu audiokogemusena, kus sa paned klapid pähe ja see kuulad, kuidas, kuidas ümber sahisevad näiteks mingisuguse vihmametsataimestik ja mingisugused huvitavad putukad ja linnud teevad oma oma iseloomulike hääl ja see on kuidagi selline täiesti stereost sul nagu sa saad, sa kujutad ennast seal kohapeal ette, siis järsku järsku üks inimene küsib teiselt, et kuule. Ega see nagu täna öösel hakka norskama. Ja järgneb lihtsalt vaikus. Ma näen seda juba sellise lisasaatena või, või spin-off järjena. See oleks juba see saatesari, mis siis sellised nagu šõu võtmes jälgib ja raporteerib meile, et kuidas neil seal reisil siis ka läheb, kui halvasti neil läheb. Aga reisile sinuga ilmselt oleks selline saade, kus ikkagi siis toimuvad esmakohtumised stuudios, kus alles jagatakse need reisivautšerid inimestele kätte ja sunnitakse neid. Ka minna asju pakkima. Ja ühtlasi selle selle audioversiooni juures oleks kindlasti tore, et et vaata, need inimesed, kes seal stuudios niimoodi väreleva südamega istuvad, eks ole, et nad nagu. See mõte läks ära, tuleb tagasi. Mul oli väga-väga lahe mõte, aga see läks ära. Meil on aega seda formaat veel nagu vaikselt arendada ja välja töötada, sest mul on tunne, et kui, kui see saade kord eetrisse jõuab, siis siis neid soovijaid võiks ju tegelikult täitsa rohkem, kui üks olla. Kuule, kuhu kaovad mõtted? Ära. Aga mis koht see ära on? Must auk on sellega seotud, mis sa arvad? Ei ole, aga, aga selles suhtes on huvitav, et, et kuskil nüüd on hästi nõme olukord, sellepärast et alati, kui sa oled kuskil saates ja, ja räägid siis sul ei ole nagu seda võimalust, mis kirjutades on, et võtta ja otsida välja näiteks algallikas ja lugeda läbi, kuidas asi tegelikult oli. Aga mul on meeles mingisugusest dokumentaalfilmist või, või võib-olla see oli ka mingisugune Bootkest, kus räägiti sellest, et miks inimesed unustavad tihtilugu asjad ära, kui nad kõnnivad ühest toast teise. Et väidetavalt see, see nagu see see nagu ühest toast teise liikumine läbi ukseavaminemine kuidagi teeb mingisuguse kliki sinus. Midagi muudab ajus niimoodi, et tihtilugu asjad kipuvad meelest ära minema ja kui sa lähed tagasi siis on, on päris suur tõenäosus vistet, et see tuleb sellest, et mis meelest läks, tuled tagasi, et äkki sa proovid kõndida lihtsalt läbi sellesama ukseaugu, millest sa läbi läksid. Äkki see aitab või proovi lihtsalt mõnest ukseaugust läbi kõndid, äkki tuleb tagasi? Olgu, aga sa täida eetrite, ma lähen jalutan natukene. Okei miks, miks me üldse reisimisest hakkasime rääkima, oli see, et nagu, nagu sai eelmises saates ja natukene ka üle-eelmises saates räägitud. Ma käisin, juhtusin käima Londonist. Ma reisin tegelikult hästi vähe. Ma olen peamiselt reisinud suuresti suuresti töö tõttu käinud tööreisidel, mis enamasti ei ole sellised noh, ei ole enamasti sellistesse väga mitme kesistesse kohtadesse ja ei ole ka ei ole ka tavaliselt sellised sellised reisid, kus jääb aega väga kogeda seda, mis ümber Sa lähed tööd tegema. Ja seetõttu me mõtlesime nüüd abikaasaga, teeme ühe ägeda reisi mingisse sellisesse kohta, kus mõlemad oleme õudselt tahtnud minna, ei olegi kunagi käinud ega esimene Londonis ja see oli väga mitmeti selline ääretult põnev kogemus minu jaoks, et mul ei ole kunagi ühtegi sellist reisi olnud, kus ma nagunii palju ühest küljest nagu pabistan, et ma ei näe kõiki ära, mida ma tahaksin näha või koge kõike ära, mida ma tahaksin kogeda. Ja teisest küljest nagu valdas mind selline ütleme, tõsine rahu just selles osas, et, et ma nagu konkureerivalt tundsin, et et hoolimata sellest, mida kõike ma ei näe. Et noh, nagu see polegi oluline, sest juba lihtsalt Londonis olemine või seal mingite üksikute asjade kogemine on minu jaoks nii lahe ma olen üles kasvanud ikkagi väga olulisel määral sellise Inglise kultuuriruumi mõjude all. Ma usun, et paljud neist on, et noh, et ega siin väga palju variante ei olegi, et me oleme kõik mõjutatud, et kindlasti väga oluliselt ameerika kultuuriruumist ja teisalt siis noh, ma ei tea, võib-olla see oli seotud oluliselt minu muusikaeelistustega, mis kippusid briti bändide poole minema, aga vähemalt oma teismepõlves mäletan küll sellist meeletut Anglofiilia või, või siis nagu sellist inglise kultuuri või Inglismaa ülistamist vähemalt enda enda ajus ja ja noh, muidugi see kogu keel ja, ja selle nii-öelda kuna ta on ikkagi oluliselt lähem meile kui Ameerika, siis ta, ma usun, et ta on ikkagi mitmes mõttes nagu Euroopa kontekstis meeleoluliselt tähtsam. Ja seetõttu see käik oligi minu jaoks kuidagi nii oluline. Ja, ja ainuke asi või ütleme, selline põhiline asi, mis, mis mulle jäi sellest reisist kaas oli selline veider veider tunne, kui kooniline tegelikult London ikkagi oli, et ma ma pidevalt või läbivalt sellel reisil tundsin seda, et ma tean, et ma elasin, mitte kunagi käinud. Aga ma tean niipalju sellest kohast isegi see, et ma ei olnud kunagi nagu võtnud kätte, et ja uurinud, mis on nagu põhi kohad Londonis. Aga, aga ma olin kuulnud kohti nagu Scort või pikediliserkess või Kensington või haid park, nii et need ei ole nagu kohad, mida ma läksin kunagi nagu kaardilt vaadanud ja mõelnud, et ahah, et siin on niisugune koht või näed, siin on niisugune, täna siin on niisugune park lihtsalt, ma olen neid nii palju kuulnud mingitest täiesti erinevad vatest suvalistes kontekstides, et need tunduvad minu jaoks tõesti nagu normaalne koht, nagu mingi Kadrioru park on kuskil haid park ja, ja selline asi eksisteerib. Ja, ja, ja nüüd ma olen seal käinud, aga aga see ei tundunud nagu kuidagi sihuke sihuke üdini uus, see kõik tundus lihtsalt nii ikooniline. On sul kunagi mõnes kohas käies sellist tunnet tekkinud? Ja nii ma jõudsin tagasi ka mille, mille kohta sa seda küsid või mis sa rääkisid siin vahepeal. Ja ma pean ütlema, et mul ei tulnud seda mõtet, et see mõte ei tulnud tagasi, ma ei leidnud seda üles. Käisin mitu korda ukseavast sisse välja sisse välja ja siis ma proovisin teisi ukse avasid siin raadiomajas ja, ja kuidagi. Ei, mul ei õnnestunud see. Aga sa, ma saan aru, sa täitsid eetrit, mis sa rääkisid vahepeal. No ma alustan otsast peale, läks siis see mõte sul sul nagu läks, aga, aga nii-öelda pika lugu kokkuvõttes. London oli minu jaoks väga ikooniline, kas sa oled kunagi käinud mõnes sellises kohas, mis on sinu jaoks väga ikooniline? Mul on Londoniga tänane kogemus olnud, sest et ma käisin sellises koolis nagu Tallinna Inglise kolledž. Käisin seal tõesti teisest klassist kuni lõpuni välja ja seal ülistati ühendkuningriike mõistetavatel põhjustel. Meil oli oma sõpruskool ja, ja, ja ikkagi ühendkuningriikide lipp kollikoolis ja, ja õppisime inglise keelt niimoodi tõsisemate nägudega kui, kui teiste koolide õpilased. Ja meil olid sellised õpikud, kus sai vaadata pilte kahekordselt, sest punastest bussidest ja, ja telefoniputkadest ja, ja sai vaadata pilte punastest tellistest sellistest elamutest või ridaelamutest, eks ole, mis on väga iseloomulik kud. Saime vaadata, Ta sai, seal olid sellised toidurubriigid, kus siis meil oli võimalus õpiku abil õppida erinevad toitude nimesid ja kuna õpikutega toitu kaasa ei pandud ilmselt ma ei tea, siis koolijuhid olid ilmselt nii kitsid, et nad ei raatsinud osta kaasa näidis, toitusid, nende eelarve ei lubanud, lihtsalt eelarve ei lubanud, okei, eelarve ei lubanud, või siis oli ikkagi mingisugune noki kitsipungi värk. Ei tea, aga, aga vähemalt me saime nuusutada neid neid briti toit, aitäh seda briti kööki. Me saime natuke nuusutada, näiteks õpikus oli selline roheline ruudukene ja siis kui seda näpuga hõõrusime, näpuga seda ruudukest ja panime nina rutusele ruudukese vastu, siis sai tunda. Inglise herneste lõhn. Skadžens Ingliskriise. Nii et ja ma olin nagu ettevalmistatud sinna sinna minekuks ja, ja kui ma, kui ma lõpuks Londonisse jõuda siin esmakordselt ma olin siis võib-olla kuskil ütleme, 23 aastane näiteks, võib-olla siis tõesti Oli natuke selline, kuidas öelda, selline nagu anti kliimaks või? Mõnes mõttes, sest et, sest et see kõik tundus nagu tuttavlikku tavapärasem, kui ma oleksin lootnud. Aga ometi tekitas see ikkagi ka mingit sorti sellist õhinat või, või, või sellist avastamise kõdi ikkagi ka piisaval määral, et, et see kõik ei olnud kokku üks suur pettumus seda pinda anda, et eks ole. Et ma, et ma juba tean, ma juba olen nuusutanud neid herneid, ärge mulle neid rohkem pakkuge. See on kummaline tunne. Ja, ja, ja ma mõtlen vist kõige rohkem sellest seoses New Yorgi ka tegelikult kus ma ei ole käinud tänaseni. Aga näiteks tsentrum paar, mis on jällegi selline maailmakuulus park, eks ole, ja, ja ma arvan, et üks, üks enim Enim näidatud parke ma ei tea filmikunsti ajaloos üks enim kirjeldatud park kirjanduse ajaloos ilmselt. Ja nii edasi, et näiteks mul on selline tunne, et ma, et kui ma sinna ükskord jõuan, siis see on väga tavaline mu jaoks, sest et ma juba tean, mis kujuga see park on, ma tean, umbes kui suur see on, ma tean, millised majad ümbritsevad seda parki, see kõik on nii tuttav juba ja see on hästi veider, jah. See on, see on nagu. See on, selles mõttes on nagu siseturism, vaata oma sisimas juba olen seal ära käinud, minu sisemine turist juba teab, juba on käinud seal siis. Turism enda sees? Jah, ma olen täiesti sinuga nõus, et kui ma peaksin teise ikoonilise linna enda jaoks valima, siis on see kindlasti New Yorki ja vaata siis läheb juba edasi raskeks. Ma arvan, järgmine, mida ma, mida ma suudaksin tuua, on San Francisco ja, ja võib-olla ka Los Angeles. Aga Pariis, aga mitte Pariis väga huvitaval kombel. Sest Mul ei olnud Haapsalu, noh, ütleme nüüd tõele au andes ma ei ole käinud New Yorgis, ma ei tea, kas mul mind valdaks selline samasugune tunne nagu Londonis ja, ja ei ole käinud ka San Francisco s või või, või las Vegases. Ma ma ütlesin vist eelmine kord Los Angelesse ka, ma mõtlesin, las Vegast. Aga, aga Pariisis ma käisin ja mul ei tekkinud seda tunnet üldse, mulle ei meeldinud tegelikult Pariis, ma, mul on vist mingi niisugune tunne, et Pariisi kultuur ei kliki minuga. Ma mäletan, ma lugesin sellist raamatut nagu triumfikaar, mille tor mulle kuidagi praegu üldse ei meenu. Remark remark väga hea. Ja mulle väga meeldis see raamat, selle õhustik oli suurepärane. Kuigi mulle tol hetkel ja ilmselt ka täna selline kirjutamisstiil väga ei meeldi siis see raamat spetsiifiliselt kuidagi väga hästi toimis mulle ja pärast selle lugemist mul oli küll väga suur soov minna Pariisi ja istuda kuskil kohvikus ja, ja juua Galvadossi. Aga Ma käisin Pariisis. Ütleme, see oli nii suur vahe sellega, mis, mis seal raamatus kirjutatud oli, mul ei tekkinud kuidagi üldse sarnaseid kogemusi ja see linn kuidagi üldse ei kõnetanud mind. Et mul ei jäänud sellist ikoonilist muljet Pariisist. Aga võib-olla võib-olla sul on õigus, et kui, kui mõelda veel nagu maailma selliste noh, meie kultuuri jaoks võib-olla sihukeste ikooniliste kohtade peale, siis väga paljudel inimestel on selleks ka Pariis. Kas sinul, sinul, oled sa käinud Pariisis? Ja, ja enne, kui ma selleni jõuan, väike ääremärkus ütlesid kalbados selles moodi seda ütlesid, tekitas mu pähe kohe kujutluspildi sellest, et see on nagu mingi tossi põhine jook. Et niimoodi kirjutatakse Galva sidekriips ja siis suurte tähtedega läbivalt toss. Sellega Microsofti toss on ka olemas kalbados. Huvitav, kas see nali on juba ära teha, kas keegi? Tossi nohikud on juba ammu koodi jupina saatnud teineteisele käristunud välja Galvad osse. Ma vaatan praegu just Vikipeediast, kuidas prantsuse, prantsuse hääldussängi täpselt kalbados, ma ei tea, kas seda Essini nii rõhutatakse, nagu mina seda tegin, aga tundub, et, Mööda vist ei pannud asja, ei olnud isegi selles essis ainuüksi hoidsel toss konkreetse kokku oli kuidagi see, seal lajatas mulle kohesele MS-i tagasi minu arvul merele jooksis lapsepõlves hoopis Galvad osmite MS-DOS. Kasvasid üles alkohoolikute perest. Järelikult järelikult laps alkohoolik. Kas sa tahad rääkida sellest? Ikka. Ma siis räägin Pariisist ilusatest asjadest, ärme räägi, laps, alkohoolikud, keegi ei taha kuulda, ei taha, räägime ilusat. Asjadest Pariis, armastuse liin, romantika, linn, kunsti ja kultuurimeka, kirjanduse, luule, Meka, unistajad, kantslinn, kus, kus kõik inglid nutavad, et kirik põles. See oli siis. Ühesõnaga Heino, see on reaalsus. Et kui sa reaalsust ei talu, siis mine ära siit. Võtava kalbados. Toss ja hakka astuma. Me käsitleme ainult reaalsust, nivoo vabandus esitleda, aga, aga selline see saatesari on. Minul oli ikka päris kõva selline. Pariisi. Selline igatsus peal pikalt enne seda, kui mul avanes võimalus sinna minna, sest et. On mitmeid Pariisi, Pariisi ja üldse Prantsusmaad kaunilt esitlevaid filme, mis on mulle elu jooksul korda läinud väga. Ja, ja kuidagi need lood, mis ma olen lugenud ja prantsuse keel ja see kõik see on min sügavalt lummanud, erinevalt sinust siis ma saan aru ja, ja lõpuks Pariisi jõudsin siis vaat seal. Kui ma ütlesin, et Londoni poolalise anti kliimaga natukene siis mis ka tegelikult ma ütlen, seal seal oli nagu väga palju ka väga põnevat ja lõpuks ta ei olnud nagu pettumus kindlasti vaid, vaid pigem. Mida, mida rohkem olen saanud seal käia, seda rohkem mul on hakanud ka meeldima see kõik seal, et see suurus, mitmekesisus ja nii edasi ja see suursugusus ja samas ikkagi kõik, kõik, mis seal on, eks ole, et seal ei ole ainult suursugune kõik, vaid on ka väga palju sellest nagu, nagu räpakust ja siukest nagu kurba ja nii edasi, aga Pariisi puhul ja oligi kuidagi nii, et ma läksin nagu sellise õhinaga sinna kohale ja kuidagi täpselt seda, mida ma oma õhinas ootasin, ma seal ka kuidagi nägin ja kohtasin. Nii et, ja et jällegi ma ühest küljest justkui juba teadsin, mida oodata, ma juba teadsin, millised tänavad välja näevad, millised need hooned tavaliselt seal välja näevad kuidas inimesed seal kuidagi kõnnivad ja on ja nii edasi, aga, aga, ja ma ei tea, see olek. No ma olin nii õnnelik, kui ma sinna jõudsin. Nii et see ongi võib-olla jälle selline nagu maitseasi, lõppkokkuvõttes. Sina oled üle, me ei vaidle, London. Võib-olla ma ei tea, sellest saaks mingi laulu, mul on tunne selleks meie reisile sinuga, nagu see on nagu meie versioon. Sellest nii enda võõri, aga meil on nagu mina. Mina olen London, Pariis, halla London, siin Pariis. Jah, inspeditena hallo hallo. Kuidas edasi läheb? Ma ei mäleta küll, mis laimuga? Hallo, kosmos. See on see hallo kosmos, laul. Ma tean, ma rohkem ei tea, selle sõna. Mina siin äkki ei tea. Vaata mina, mina ütlen ausalt, et minu Pariisis käik oli selline, kus ma lõpuks täna nüüd vist võib-olla 12 aastat hiljem mõtlen, et äkki ma lähen veel korra Pariisi. Et äkki ma annan sellele linnale veel ühe võimaluse, sest mina nägin kuidagi just Pariisi puhul seda. Seda ma ei tea, kas mul oli midagi minu enda mõtte mõtteviisis nagu tol hetkel valesti, aga minu jaoks ta jättis kuidagi väga tiivse mulje ma ja ütleme, võrreldes Londoniga mõist hakkasin mõtlema, et kas ma tean ühtegi tänava nime, et noh, peale selle, et ma tean, et, et Prantsusmaal on Eiffeli torn ja triumfikaar, et kas ma tean mõnda tänava nime hakkasin guugeldama ja nüüd näide selle kohta, kui hea on, on Google'i otsingumootor, sest ma isegi ei teadnud täpselt, mida ma otsin, aga mul oli kuskil kuskil peas meeles mingisugune hääldus umbes regušastelisee. Ja siis ma kirjutasin selle kuidagi oma parimal viisil. Google'isse ja näen, ongi olemas selline koht, nagu sealsetel Elysee seda teed seal vahel ei olnud, aga jah, väga-väga fun. Et noh, tõesti, minu jaoks nagu Pariis oli täiesti täiesti nagu näod mis on väga veider öelda sellise koha kohta, mis väga paljudele inimestele ongi kuidagi sihuke Euroopa kultuuri ja Euroopa kuidagi olemuse süda või ütleme, niisugune niisugune Euroopa linn, noh ütleme, kui sa ütled ameeriklasele, kui ameeriklane ütleb sulle, et ta läheb Euroopasse puhkusele, siis, siis ta mõtleb seda, et ta läheb Pariis üldiselt noh see on nagu see ainus koht, kus kus tihtilugu käiakse võist, kui ta ütleb, et ta läheb Inglismaale, siis ta läheb Inglismaale, ta ei saagi aru, et see on Euroopa Liidu, seega varsti tuleb välja, et vahet ei olegi. Aga aga jah, nagu Londoniga, teisalt mul oli tõesti selline meele Domelata äratundmise hetk, see ei ole nüüd see, et ma ise tunnen, et oh, et see on nüüd see koht, kuhu ma olen igavesti kuulunud ja tahan siia jääda igavesti ja olla siin ja see ongi minu linn nüüd aga lihtsalt see kuidagi selle kultuuriäratundmine või sellena sellega kuidagi sellise nagu vanale sõbrale külla minemine. Niisugune tunne oli natukene ja ilmselt sellel on noh. Ma olen alati olnud väga suur inglise keelefänn ja ma mäletan ka väga palju, kui sina rääkisid hotell inglise keele tunnis olid lõhnavad inglise herneste järgi lõhnavad õpikuid, siis meil jällegi inglise keele õpetaja, kuigi ta oli ka väga suur sarjas prote fänn rääkis meile väga palju New Yorgist seeläbi siis, siis ta oli ka ise väga suur inglise kultuuri fänn ja, ja meie õpikutes oli näiteks ansambli pulp laul Palp laul Mihheips, mida me siis kuulasime kasseti makilt. Ja siis õppisime neid sõnu ja, ja ma ei mäleta, kas me kaasaga laulsime, aga iga kord, kui me seda lugu kuulan, siis mulle tuleb see see seik meelde ja ma tahaks seda kaasa laulda. Et äkki ma mõtlen, et polegi nagu ammu saate keskel ühtegi laulu lasknud, et kuulaks korraldada Mihheipsi. Äkki mul tuleb London niimoodi kirkamalt silme. Aitäh see annaks mulle veel lisaaega, et läbi ukseavade kõndida ka, nii, et mis seibs halb. See oli halb palaga, mis Sheips mis on pala, mille järgi Ivo kruustok õppis inglise keelt, nagu välja tuli, sest et tema õpikus lausa promoti seda lugu. Huvitav, kas Palpi plaadifirma siis ka maksis natukene õpiku koostajatele, et teha sellist ristturundust? Vot ei tea, aga see tundub nagu geniaalne geniaalne idee, et selles suhtes ma olen pärast seda, see on esimene kord, kui ma avastasin ansambli balt enda jaoks ja olen neid andunult pärast seda kuulanud ja olen siiani ka suur Charwiskokkari fänni Vainot, see on plaadifirmad ka, siinjuures siis Eesti suured muusikaturundajad. Tulevik ei ole Spotify, vaid tulevik on keeleõpikut. Mul on keeleõpikud, kus lihtsalt kus on sees Palpia ja hernelõhn. Jah, ma tahaksin õudselt New Yorki minna. Mul on sihuke tunne. Enne kui sa sinna lähed, ma lihtsalt pean ära rääkima selle kaotsi läinud mõte, sest et Balbi loo ajal raadiomajal nagu sa tead, on päris palju korruseid. Kui ma jõudsin seitsmendale korrusele, hakkasin seal neid ukse avasid proovima, siis lõpuks tuli ära, see mõte tuli tagasi, tali. Ühesõnaga liftiga sõitnud sõit. Endale korrusele, aga nüüd me teame, kuhu need mõtted lähevad, kui nad ära kaovad. Nad lähevad raadio kolmandale korrusele. Inimesed mõtted ei kao musta auku, kui nad ei haihtu, nad lähevad Tallinnasse raadiomaja seitsmendale korrusele. Siit saate nad kätte, kui teil on vaja neid veel. Aga see mõtte ja see mõte, mis puudutas üldse seda nalja, mida me siin alguses tegime saatesarja reisile sinuga ilmselt kulul. See mõte oli järgmine. Et põhjus, miks reisile sinuga ilmselt oleks niimoodi audioformaadis mõjusam kui videoformaadis, seisneb selles, et inimese fantaasia on palju. Meeletu metsikum, rikkalikum ja võimalus, võimalusterohkem kui see, kui mis iganes, mida me saame talle nagu näidata. Ta ise. Ehk siis kui ma õppisin filmi, filmi ABC, et põhimõtteliselt nagu filmikunsti põhialuseid, telefilmikoolis Jüri Sillart näiteks kirjeldas meile, kuidas filmis on sageli väga palju kuidagi mõjusam see, kui, kui rezhissöör otsustab näiteks mingisugust väga rõvedalt, et vägivalla akti kuid otseselt seda mitte näidata otseselt vaid vaid näiteks ütleme, et kui me oleme harjunud, et 14 laserfilmides või sellistes nagu väga peristes õudusfilmides sageli just nimelt eks pluat häiritakse või, või kuidagi natuke surutakse inimestele näkku, isegi seda, kuidas soolikad lendavad ja veri pritsib, eks ole. Siis siis ütleme. Kui režissöör soovib ikkagi tõesti nagu tõeliselt inimesele naha alla pugeda siis võib-olla palju targem otsus just enne selle vägivalla akti algust pöörata kaamera näiteks kuskile kõrvale ja jättagi kaamera jälgima hoopis näiteks mingi kõrvalseisja nägu, kes võib-olla seda kõike pealt näeb või siis jäta üldse kaamera jälgima mingit täiesti mingit muud ma seda näiteks, kuidas kardin tuules õõtsub, sellessamas toas, kus me kuuleme, toimub see võigas võigas tegu. Ja, ja ma arvan, et Reisile sinuga ilmselt mis on saatesari, kus siis kohtuvad inimesed, kes kindlasti kokku ei sobi ja keda sunnitakse minema reisile. Et kui me kuulame seda, kuidas see, kuidas see õudus lahti rullub eetris. Ja kui ja kui me kuuleme nende reaktsioone, kui nad lõpuks siis kohtuvad, eks ole, kui nad näevad, kellega nad peavad reisile minema. Ma arvan, et see kõik on meie kujutluses palju mõjuvam, õudsem verd tarretama kui see saaks eales olla videos. Jah, juba ainuüksi selline sügav ohe pärast mingit teadaannet, kui selgub, kelle, kellega sa siis pead nüüd tõesti sinna reisile minema, kuhu te peate minema, mida tegema, lihtsalt selline sügav, niisugune. Vot vot see juba see nagu tegelikult selle kuulmine annab väga palju edasi selle atmosfääri kohta ja ma arvan, et sul on õigus kogu selle muu õudlusel otsa sinna ümber juba ise ka tagasi New Yorgi juurde. Ma ikkagi mõtlen, et eriti see kogus sarjadest sõpru või ei, see, see ei tulnud hästi veel eritise, kogu sarja sõbrad mida ma olen oma oma elu jooksul läbi vaadanud kordades ja kordades samu osi teeks mulle ilmselt juba juba sellise nagu äratundmisäratundmishetke, kui ma kunagi läheksin New Yorki, kuigi nagu ma aru saan, siis seal sarjas kasutatud korterid ei ole eriti reaalsed kujutused New Yorgi korteritest ja nad ei filminud kunagist seene New Yorgi tänavatel, vaid stuudios on samamoodi kõik korrad, kui nad olid Central Parkis. Need olid ka stuudios. Aga ma olen vaadanud seksi ja linna, kus oli kindlasti väga palju New York ja ma arvan, et see, see tuleb mulle kindlasti meelde, kui ma kõnnin mööda tänavaid. Kunagi, kui ma kumu kord satun New Yorki, siis ma tunnen ennast täpselt sama vabalt ja võimsalt, kui käri Bradža tõstan. Jalgu üksteise ette ja. Ilmselt tõstad jalgu, kui sa liigud ühest kohast teise mis on väga sarnane tõesti hävibratcho igas osas tegi seda. Et ma juba kujutan ette, kuidas ma sõbrannadega joon keskpäeval kokteile kuskil New Yorgi baaris see nii veider, kuidas mingid siuksed nagu kuidas meid, meid ikkagi see kultuur niimoodi mõjutab. Et mingite kohtadega tulevad mingid mingid nii spetsiifilised meeleolud, ma tuleks tagasi selle triumfikaare juurde, et, et ainuke asi, mis mul sellest raamatust siiamaani meeles on, on see tunne, mida ta mul tekitas, et ma tahan olla kunagi Pariisis juua öösel Galva tossi. See see on, see on nii veider. See on tõepoolest seal ja see on see, millist vaata puust ja punaseks teeb. Või hiljuti tegi mulle selle uuesti näiteks selline mäng nagu Stsivilisation kuus. Kus siis on vaja, eks ole hakata Ta looma tsivilisatsiooni mäng algab. Ma ei mäleta nüüd täpselt, kas 5000 aastat enne Kristust või 3000 igal juhul mängu alguses on lihtsalt kaks jorss kuskil väikse maalapi peale löövad labida maasse, siia me nüüd jääme. Hakkame siis vaikselt vaatama, et kas, kas siin elada ka saab. Ja siis algab väga pikk ja süstemaatiline areng, mis peaks päädima lõpuks sellega, et et keegi jõuab Marsile näiteks, et koloniseeritakse planeet Marss. Ja seal selle mängu käigus kõigi nende aastasadade nende aastatuhandete käigus on võimalik näiteks ehitada oma oma riiki või oma oma sellisesse oma tsivilisatsiooni. Selliseid suuri kultuurimälestisi suuri maailmaimesid ja on võimalik meelitada oma nagu sinna oma kant, eriti suuri heliloojaid, suuri mõtlejaid, suuri teadlasi, suuri suuri kunstnikke, kirjanikke ja nende kohalolu ja see, kui nad näiteks näiteks Cheimist joissa tuli. Ma suutsin, ta kuidagi suutsin niimoodi teha, et just seal minuga tuuris oleks selline tegelane nagu James Joyce ja ta just seal kirjutaks oma suurteose kuulisseus. Ja, ja vot tänu nendele suurtele kurd, kultuuri sellistele reliikviad tale suurenes minu maailmas siis või minu minu riigis turism oluliselt. Ja vot see ongi see huvitav kultuuri, kõrvalmõju, millega ma arvan, et mitte ükski tuuri inimene oma töös ei arvesta vest kuidas arvestad sellega see, see kaudne mõju, mida võib tema looming avaldada riigi eelarvele tegelikult sellele, et mis, mis sinna juurde hakkab tulema. Võibolla võibolla sajandite pärast tänu sellele, et see teos nüüd asub seal selles linnas selles riigis. Et jah, kultuur on väga-väga mõjuv turismiselline kuidas öelda turismi artikk, kel mis ei tule muidugi üllatusena ühelegi inimesele, kes sellele kas või korraks on mõelnud, et elu jooksul, aga vaat, see on huvitav, sest et see, see ei ole mingi asi, mida tavaliselt analüüsitakse, kui räägitakse ja mida meiegi ei analüüsi ju mitte kunagi, kui me räägime mingitest albumites bändidest, filmidest, noh, nagu me ikka siin saates teeme. Sest et saate nimi on popkulturistid ja, ja noh, see on see temaatika, kuidagi tuleb meile sellest kuidagi tuleb eetrit täita, kuidagi tuleb kuidagi kuidagi tuleb nagu pealkirjale truuks jääda. Me jah, et me, me ei räägi kunagi sellest, millist kõrvalmõju just nagu rahaliselt just turismi edendavad, mõjuvõim, pult, kultuur omada, tegelikult, aga see on tõsi, et see on tõsi, et tänu seksi ja linnasarjale on minulgi tunne, et ma juba tean seda New Yorki, kuigi tuleb öelda, et olen kuulnud ka. Inimestelt, kes praegu noh, kõik, kes on praeguse New Yorgi ka tuttavad. Et see New York, mida me nägime seksis ja linnas, on juba kuidagi nagu sihuke kadunud maailm otsapidi. Et asjad on juba muutunud ja liikunud edasi, et see juba tundub nagu mingisugune mingi läinud ajastu selline pilt. Jah, aga täna seostub New York minul eelkõige keissi neistetiga ja, ja, ja kuidagi see, see tema, New York, see New York, kus on mingisugused noored, nukid, siuksed, ütleme, edukad, edukad. Ma ei teagi, kas siis loovad inimesed, kes oma ettevõtteid loovad või, või, või mingisugust loomingut loovad, et ja, ja kuidas need kõik seal ringi liiguvad oma elektriliste ruladega ja käivad mingitel tähtsatel. Startup kultuurivestlustel või, või, või käivad mingites tähtsates hipster poodides või kohvikutes enda aega veetmas, et, et see on nagu see ettekujutus, mis mul täna on, on suuresti läbi Youtube'i. Noh, ütleme sellise loomingu New Yorgist tekkinud Okei, vahet pole, ühesõnaga, ja teistpidi me oleme, siis unustan selle case särama, püüan, kes, kui sa ei tea, kes keisi naistet, siis kes, kes mul veel New Yorgi iga, kas sa tead, kas sa tead sellist Youtube'i kanalit nagu pinghinguid, täbiž? Okei? Youtube'is on mingi kanal sõna ehk siis siin on tagasi seksi ja linna juurde. Ma tundsin, et sealse tundsid ennast seal mugavalt, jah, no lähme. Lähme tagasi vaata seksi ja linna üks film toimus ja nüüd ma kahjuks pean, pean tunnistama, et ma ei ole enam väga hästi kursis sellega kus. Minu arust see oli kuidagi niimoodi, et mõlemad seksi ja linnafilmid, ma olen neid mõlemaid näinud, ma pean ausalt ütlema, toimusid kuskil väljaspool Ameerikat ja ma püüan meelde tuletada, kus nad käisid minu arust seksi ja linna teine film toimis kuskil Lähis-Idas. Araabia Ühendemiraatides ja ma võtsin Vikipeediat, te saite mu mälu turgutada. Ja, ja see, kuidas seal nad seda kultuuri kujutasid, seda nagu kritiseeritud, et see ei olnud nagu päris viisakas, kas ja kui ma hakkan mõtlema sellele, kuidas meil üldse nagu, ütleme, selles kultuuriruumis, millega meiega kui puutume, kujutatakse Aasiat ja Lähis-Ida ja, ja tegelikult need, kui sa kujutad ette, milline mulje sul on jäänud näiteks India või Hiina linnadest läbi läbi popkultuuris, tihti sihuksed meeletult rusuvad paigad väga siuksest rahvast täis, eksid sinna ära kuidagi kõik, kõik filmide stseenid, alati, kus inimene kõnnib kuskil kuskil ma ei tea, Hiinas või Indias on kuidagi sellised, otsivad sellised ära kadunud ja kõik on lärmakas ja, ja, ja must ma ei ole. Ma olen ühe korra elus Hiinas käinud, minul sellist muljet sealt jäänud, aga muidugi ma ei käinud ka võib-olla nendes kohtades, mida filmides näiteks Indias ma elan näiteks kunagi käinud, et noh, võib-olla kõik, mida filmis näidatakse, ongi päris tõsi. Aga, aga mulle kuidagi tundub sellisel väga pealiskaudsel lähenemisel või pealiskaudsel vaatajale, et nagu meie kultuuriruumis. Meile meeldivad meile, tekitavad neid sooje soojasid tundeid, ma ei tea, London ja New York ja ja, ja Pariis, sellepärast, et neid on kuidagi väga positiivselt või väga nagu sellist ihaldusväärselt meie kultuuriruumis käsitletud, samal ajal kui kui ütleme seda Lähis-Ida ja, ja, ja Aasia poolt käsitletakse pigem kui millegi sellise kauge, võõra ja võib-olla isegi natukene ohtliku ja kurjana. Ja ka Aafrika. Ja, ja ka Aafrika, eks ole, kus, kus kindlasti näidata seda, seda reaalsust, mis täna Aafrikas, eks ole, suurlinnades on. See kõik viibki mind mõtte juurde või mõttekäigu juurde, et äkki need piltpostkaardid või need üle romantiseeritud valmis muljed erinevatest paikadest teevad meid natuke pimedate, eks hoopis nende uute kogemuste suhtes, mis mis meid seal sihtkohtades ootavad. Aga mida me ignoreerime, sest me läheme kohale juba mingit tüüpi eelteadmisega või, või mingisuguse eelhäälestusega. Mis sisendab meisse sellist tunnet, et ma juba tean, mis koht see on. Ühesõnaga, nii nagu mina käisin Pariisis Üritades tegelikult kuidagi taas kogeda neid filmielamusi mis minus kõigepealt üldse seda Pariisi armastust, kui sütitasid siis äkki äkki see on üleüldse igal pool niimoodi, et et kui me, kui me saaksime kuidagi minna kuskile ilma et see koht ise oleks juba selline nagu kujuteldava sõber meie jaoks või, või mingisugune nagu mingi kodu, kus me pole lihtsalt juhtumisi veel käinud, kui me saaksime minna kuskile tundmatusse, mis on tänapäeval aina raskem, sest et tänu Google Maps'ile, Google Rördile, Google StreetView, ujula on võimalik Kuidagi detailideni tunda näiteks seda tänavat, kuhu, kus asub näiteks majutuspaiku lõpuks, eks ole, sa juba tead, et seal kõrval on mingi poekene näiteks aha, okei, siis on väga oma jogurti ma saan osta, sealt on võimalik teada asju, mida kunagi varem inimestel polnud võimalik teada reisile asudes. Näiteks kui ma no mida iganes ja neid näiteid on väga palju, kuidas veel veel vaid 100 aastat tagasi või, või ütleme, 150 aastat tagasi, kui, kui kellelgi oli töölähetus teise riiki siis ta ta tõesti läks, läks totaalsesse tundma tusse ja ta ei teadnud, kas seal majutuskoha kõrval on pood või ei ole. Ja ta läks kaugele ja ta ei saanud teha kohe Instagrami story'd, sellest, kus ta on, ta sõbrad ei saanud talle niimoodi nagu otse-eetris kaasa elada. Et see tundub olevat, et see tundub olevat õudne maailm, kuhu ma ei tahaks tagasi minna ja samasse tundub olevat selles mõttes ikkagi äge aeg. Et siis oli tõesti võimalik väga väheste eelteadmistega ja väheste kuidagi valmis muljetega läheneda uutele kohtadele. See tundub kuidagi äge, mulle mulle tegelikult meeldib, kui kohtadel ei ole nii-öelda nime ega nägu, vaid ma saan lihtsalt minna sinna sisse ja hakata märkama just seda, mida ma siis satun märkama, ilma et keegi eelnevalt oleks mulle dikteerinud ette, et sa pead nägema seda, sa pead nägema toda. Sa pead tundma ennast nii, kui sa nüüd siia parki jõuad, sa pead, kuulame seda lugu, kui sa siin tänaval kõnnid, saad aru, see totaalne eimiski. Vot see on, see on äge sander, vot see on äge, äge reisikogemus. See on nagu täiesti spoileri vabalt kinno minemine pole treilerit vaadanud, ei tea, mida oodata, äkki on ilgelt äge? Jah, nüüd ma tunnen ennast muidugi veel halvemini selle pärast, et kui ma Londonisse läksin, siis. Ma unustasin kaasa võtta passi, sest ma mõtlesin, et ID-kaart niikuinii sobib ja ma üldse ei teadnud, et Suurbritannia ja Schengeni see või noh, teadsin küll lihtsalt, ma ei olnud seda enda jaoks kuidagi internaliseerinud. Ma läksin valesse terminali, pidin jooksma siis pikka järjekorda, kus ainult ID-kaardiga tuli oodata väga pikalt, võrreldes sellega, et kui mul oleks pass olnud, oleks ma saanud kiiresti ja kohe läbi minna. Loomulikult tulin ma ära unustanud selle fakti, et Inglismaa on, on seinapistikud hoopis teistsugused ja mobiiltelefoni laadimiseks pidime otsima ülest mingi nurgapoe, mis müüb adaptereid, mida õnneks seal iga nurga peal, aga ma, ma tundsin, et ma olin ääretult mitte ette valmistunud, et ma oleksin pidanud võtma korrasele kuhugile, et võib-olla lugema, aga noh äkki siis oli natukene spoileri vabam kogemus, aga ma olen sinuga nõus. Tegelikult, kui sa lähed kohta, millest mitte midagi kunagi ei ole kuulnud siis on teatud mõttes ikkagi oluliselt maagilisem kogemus. Meie saadet jääb lõpetama halb kelle olemasolust meil on ainult rõõmu olnud ja ei ole nad mitte midagi meie jaoks ära spoilinud, vaid vastupidi, nad on väga meeldivalt juhatanud neid briti kultuurile lähemale. Ja see pala, mida me hakkame kuulama, on. See balan kammen tippu, see on üks mu lemmiklugusid Palpilt ilmselt üldse. Ja ma arvan, et meil on seda tore koos kuulata, mis on veel tore, on see, kui te lähete okult turistide veebilehele popkulturistid, pom vaatate, mida me veel rääkinud oleme, on? Muidugi, kõige toredam on see, kui te tulete Facebookis meie lehele Facebookist otsiga popkultuurist ja ja saate oma reisija ikooniliste linnade kogemusi jagada.