Armastuse kolmnurgad sellise pealkirja on saanud uus ooperiõhtu Estonia teatris. See on lustakas õhtu, mille esimeses pooles kantakse ette uus algupärand. Leonormeti ooper, pirnipuu, mille libreto Betti Alveri samanimelise poeemi järgi on kirjutanud helilooja ise. Ja teises pooles Itaalia Ameerika helilooja John Carlame. Nutitelefon ehk armastuse kolmnurk. Telefonialapealkirja järgi ongi terve õhtu saanud üldnimetuse. Pirnipuus on kolmnurki kaks, aga kuna tegemist on koomilise ooperiga, siis moodustub neist kolmnurkadest nelinurk ja just nii kenasti, et sellest saab kaks paari. Õhtu lavastaja on Arne Mikk, kunstnik Heldur Renter, liikumisjuht pirnipuus, Endrik Kerge, dirigent Eri Klas. Eriklassil palusimegi iseloomustada kummagi lühiooperimuusikat. Mõlemad on 20. sajandi lood ja võiks arvata, et 20. sajand on oma muusikaga ja aja järgi juba võrdlemisi sarnane, kuid Nad on muusikaliselt väga erinevad. Kui Normeti muusikas me saame kokku sellise kui võiks öelda väga läbikomponeeritud põneva orkestratsiooni ja suure polüfoonia, ka siis menotti orkestratsioon, jaga, solistide partiir märksa lihtsam ja võiks isegi öelda selgem. Aga mis neid tänasel õhtul meil siin ühendab, on see nende mõlema muusikat minu arvates tore kvaliteet ja mõlema ooperi lõbus humoorikas sisu? Ei, nii et teha ja musitseerida neid kahte koomilist ooperit on suur lust, ma arvan nii, meil orkestris laval ja loodan, et see kandub saali. Pirnipuu tegevusaeg kolmekümnendad aastad, tegevuskoht, ülikoolilinn, meenutagem Alveri poeemi. Mul ammu peenike, jäi pihku ja sahver täis on külma tuult. Nii märkis nahka köideti vihku leskproua kabjaraud, kes truult veel pidas päevikut. See komme, mis kaablist homme tunahomme jäi talle külge kooliajast. Leskproua Felitsiana kuulete praegu Urve Tautsi Üsna olulise rolli on ooperis saanud majapidaja miili Lidia Panova kelle ütlemistega paljud asjad paika pannakse. Blond rõõsk Sangviiniline iiris krabüüre lõikas öelgem siiralt, ta endast mõista polnud Wiiralt kuid siiski rõõmustama sundis nees joontes miski. Pisut loid näis tõmmu Laura kehahoid, kes ennast kodusena tundis, vaid raamatute tolmus, kiirust see piiga põlgas, kelle tarka ja soojalt sädelevat siirust peaks jäädvustama uus Peterarca. Mis küsitakse, on siin paha? Noh, salata ei saa vist keegi, et kunsti vallas Aabeetseegi ja nõuab raha rahar aha. Sest kallimad kui kleidid, soengud on teosed, maitse, treeningloengud ja naine kiusad. Kunstijanust jääb enamasti ilmatanust. Need mured polnud kerge koorem kuid lese une sootuks Viista perekonnas kõige noorem atleedi mõõtudega liis. See hiidlane ju pesamuna, kel küpsust, reetis püst ning nägu puu otsa vahel ronis, kuna ta ise kukkus nagu kägu või karkudel käis laste moodi või ajas terve maja segi või räbalates mehe tegi ja peitis vargsi lese voodi. Aeg-ajalt lese majas peeti teeõhtuid sinna kokku tuli kaks meie andekat poeeti esteet, kes riides käis kui suli ja töölisrahvalaulik ländi. Paar kriitikut, kolm portratisti, üks pianist, kes tagus listi ning aitab, ent Mamud ei nendi, kui seda veel. Et kuigi näis trots võimsalt kihavat neis päis kõik hoolimata suunast, koolist üksmeelselt pistsid söögipoolist. Vaimuinimesed, Ahti Männik ja Ervin kärbet. Professor mõeldakse, on mees, kel pähe tuubitud jusseia kes iial prille, mis tal ees ja oma märkmikku ei leia, kes kõnnib kaenlas, kulunud sirm ja kel on rätsepa ees hirm. Kuid Markus, rõigas taevas kaitse ei seisnud mainitute killas. Tal oli tõsi, veider maitse, kuid saatus nõnda heldelt pillas ta rüppe varandust ja edu, et iialgi ei võtnud vedu kaasinimeste pilked. Ikka ta kandis lehvivat ja pikka vask haakidega, mantlit varjas pääl ajale tekkinud tühjust, seega et meelekohalt juuksed harjast vasakule Kölni veega. Ent jätkem pisiasjad, ammu me doktor ju probleemi uuris, defektid eestlasest struktuuris ning sellepärast iial sammuda sekretär ritta ei astunud. Tiit Tralla, kuidas teile meeldib see teie üsna ebatavaline professor ja kuidas ta teil valmis sai? See oli nii sümpaatne professor ja kõiki mitte tavaliste hirmus huvitav teha. Kõik püüavad olla, mitte tavalised, eks ole. Missugune mitte, tavaline professor peaks olema, meie mõtlesime, et tema võiks olla niisugune, kes, kes hästi nobedasti liigub üle peal. Selleks tuli hapnelja Hendrik kerge ja tema tegi niisuguse toreda liikumise. Ja meie selle, selle professori kuidas öelda siis võtmeks või sättisin mingi niisuguse niisuguse lavalise lavalise liikumise või? No kunagi on keegi öelnud ka, et kui leiad õige lavalise liikumise, siis on juba roniga, kas partii on raske? Pardio raske ja partii on täitsa nihkeid tenori partii toon sees kõik ja kui ja, ja muidu on ta ka ikka täitsa videol partii pluss nüüd võib-olla me tegime ise selle asja raskemaks, et me ta niisuguse nihukese ägeda liikumise peale panime nüüd kui niimoodi vehib, tantsida ja siis pead veel laulma. Muidugi päris kerge ülesanne ei ole. Peale selle muidugi intoatsioonilised probleemid ka, sest Leo Normeti on ta ikka täitsa niisuguse kaasaegse helikeelega ooper. Aga minu meelest põhilised raskused on siiski rütmiliselt raskused, ta on hästi niisukese nipika rütmi peale saetud. Näiteks teine aaria on lausa kogu aeg, peab masin koopi tunnetama. Ta on nii kui selles mõttes täitsa niisugune keeruline kohe. Maarja Haamer, kuidas te iseloomustaksite oma, Liisi? See on väga lõbus osa, mul ei ole laval olnud juhust nii mitmepalgelist ja nii toreda karakteriga osa veel kujundada ja ma pean ütlema, et see oli minu jaoks tore elamus sellega toime tulla. Partii tundub vokaalselt kaunis raske, külasta hästi, aga tunda on, et sellega on palju tööd olnud. Raskused ongi selleks, et neid ületatakse. Jah. Nii et tuli Ja leivanägu. Kuidas intriig edasi areneb ja kuidas ta lõpplahenduseni jõuab, mäletavad paljud teist kindlasti üldjoontes Alveri poeemi järgi. Kuidas aga laval välja näeb, seda soovitame igalühel endal teatris jälgida. Sest pirnipuu etenduses on tõesti rohkesti silmarõõmu. Eldon renteri värvikat lavakujundust ning Hendrik Kerge poolt teravmeelselt seatud liikumist ei saa küll kuidagi raadio teel edasi anda. Seltsimees normetil palume kõigepealt tutvustada kuulajaile, kuidas tekkis üldse idee kasutada Alveri pirnipuud ooperiaineks. Idee ise nii päris vana juba kunagi ligi tosin aastat tagasi sai udu veljeotsaga selle koha pealt juttu räägitud ja Väljaots, kellel on muidugi lava silma kõvasti, kui juba järsku avaldas, et miks mitte Alveri pirnipuust teha koomilist ooperit siis ei olnudki, muudkui tuli nõusse jääda. Ja tõepoolest libreto valmis ja päris kiiresti. Aga muusikaga oli nii, et kohe nagu ei sattunud sellele päris õigele soonele võttis aega. Isegi ükskord sai töö katkestatud, aga nii kui uus aastakümme ette lõi 70.-te aastate alguses siis sai asi tõsiselt kätte võetud, noh ja nii ta siis praegu oma kuju on saanud. Ja kuidas ta tundub teile nüüd sel kujul, nagu ta lavale Nad seekord ei ole mul mitte midagi kohe, nii nagu kriitilist öelda teatritöö kohta. Sellepärast et meie jutumärkides öeldes meeskond lavastaja Arne Mikk ja dirigent Eri Klas kuidagi leidsime väga hea omavahelise kontakti. Meil ei olnud kusagil is põhimõttelisi vaidlesid isikliku püüride seisukohalt mitte. Ja tõepoolest peab ütlema, et kõik, mis teatri poolt tehtud, on tulnud sellele tükile tõesti kasuks. Nii et võin seda ütelda, et poleks uskunudki, et, et nii hästi välja tuleb. Ooperis on üks tango, mille kohta paljudel publikust on tekkinud küsimusi. Ta raamistab kenasti ooperit, kõlab seal vaimuinimeste stseenis. Ta kõlab väga ehtsad Ankonna 30.-test aastatest ja inimesed hakkavad nagu meelde tuletama, mis lugu see ikka oli. Kuidas selle tangoga tegelikult asi on? Eks seal tangu poole selline lugu, et tahtsin temaga anda nagu oma ajastu koloriidi. Ja selle tõttu noh, et kust võtta teksti ega midagi, sai meenutatud omaaegseid neid saksakeelses laagrite pealkirju, main härtsat Haaemmvee ja tangunud Turnu ja siis dance miteerideksimesina ja muid selletaolisi ja eks siis sai kompileeritud saksakeelne tekst tol ajal, noh, väga paljud armastasid kani all keeles laulda. Mis muusikasse puutub, ühtepidi muidugi ta pidi olema nagu vastavuses tõepoolest selleaegse stiiliga. Teistpidi, aga ta peab ennast seostama ka ooperimuusikaga ja seda ta teeb ka, sellepärast tango algkäik vähemalt on ikka seesama ooperi juhtmotiiv, mis läbib ooperimuusikat enamiku tegelaste puhul. Nii et see on ka üks ütleksime karakter, variatsioon. Nii et ühesõnaga see ikka ei ole originaalne tango 30.-test aastatest vaid täiesti oma looming. Olemasolevate teadmiste põhjal 30.-te aastate muusika. Hästi ja mälestuste põhjal jah, seda küll ja pealegi kõige viimane looming, sest noh, ma ei tea, kas antud hetkel tang on juba kuu aega vana või mitte, on hästi värske. Sellepärast me tükk aega mõtlesin, et kas teda võtta, kas teda panna ja nüüd olen päris rahul. Kuid edaspidi veel midagi teatrile kirjutate. Kas te teeksite midagi teisiti kui pirnipuus ja mida teeksite samamoodi? Eks iga uus suurem töö ole tõhusaks õppetunniks peale kõige muu. Kahtlemata teravendub nagu lavaline närv, teravdatud, ütleme, lavanägemine, teatri aja tunnetamine. Seekord pean tunnistama, et teater tegi kupüüre ja ma pean ütlema, et nad tegid õigesti selle tõttu tegevuse oma dünaamilisuselt võitnud. Aga eks tulevikus ma pean ikkagi nii kirjutama, et Kopüürida poleks vaja palju edu edaspidiseks. Palju tänu. Ja õhtu teine pool. Me nutitelefon ei saanud parlamenti, on tänapäeva menukamaid ooperiloojaid ta rahvuselt itaallane, sündinud aastal 1911, alates 1928.-st aastast töötab ta Ameerika Ühendriikides. Menotti ooperite edu tuleneb tema suurepärasest lava närvist. Tekst, muusika ja tegevus moodustavad alati lahutamatu terviku. Ta kirjutab alati Iseli Bretod oma operitele ja sageli ka lavastab neid. Puhtmuusikaliselt ei, oleme nutiküll eriti originaalne, aga tema muusika on ikka psühholoogiliselt tõepärane, seejuures hästi meloodiline ja kergesti jälgitav. Ja ta tunneb suurepäraselt nii orkestri võimalusi kui vokaaltehnikat. Ise, on ta öelnud järgmist. Tänapäeval on olemas teatud loidus hääle kasutamisel või siis tendents kohelda häält instrumentaalselt. Heliloojad just nagu kardaksid, et ta on liiga väljendusrikas liiga inimlik, ühtlasi kaotanud tonaalsuse. Oleme kaotanud ühe kõige vajalikuma muusikalise dramaturgia elemendi millele pole seni leitud väärilist asendajat ja neil põhjustel eelistangi kirjutada lihtsat, kergesti mõistetavat muusikat. Eesti raadios on kõlanud kõikmenotti paremad ooperid. Amelia läheb ballile, meedium konsul, anomaalia, öised külalised, liiker Streeti pühak, samuti lühiooper, telefon, mis on kirjutatud 1947. aastal. Telefoni lavastus Estonias on menotti esmalavastuseks Nõukogude liidus. Ooper on kammerlik nagu peaaegu kõik menuti ooperid. Selles on ainult kaks osalist nussi Jäben, kellena täna kuulete Anu kaalu ja Voldemar Kuslap pilt. Vennil seisab ees pikk reis, rongi väljumiseni on jäänud ainult tund. Enne on ta kavatsenud teha lussile abieluettepaneku. Ometi ei taha see kuidagi õnnestuda, sest ikka segab vahele kolmas telefon. Nimelt armastab noor daam väga pikalt ja põhjalikult telefoniga rääkida. Suurema osa ooperist võtavadki enda alla lussi, telefonikõned. Ja nüüd kuulame, mida Anu Kaal arvab ise lussi osast. Tore osa. Ta on kirjutatud juba minuti poolt nii toredasti, et siin on vähe juurde teha. Kui seda linti kuulata siis nagu muusika ise ütleb, ära juba kõik intonatsioonist ja ja kõik need nüanssikesed, jah, mida me alati on taotlenud. Just seal on suur lobisõja. Ja väga elav, nii palju, kui mina sellest aru saanud ja tal on pidevalt tegemist küll sõbrannadega, küll sõpradega ta satub tänu lobisemisele mitmesugustesse ebameeldivatest olukordadesse, lõpuks ta seltsist keerutab ennast ei ole veel ja on koomiline ooper, siis ta peab hästi lõppema ja, ja nii ta lõppebki. Hea küll, kui te enne leian. No. Vahest seal peol kuulda ka? Varsti. Lõpuks tuleb päästvale mõttele helistada ise lussile lähimast telefoniautomaadist ja ooper lõpebki nende õnnelikku duetiga läbi telefoni. Arne Mikk, missugused probleemid ja missugused rõõmud teil olid nende kahe lustaka ooperi lavastamisel? Eks kõige suuremad probleemid, et kindlasti Leo Normeti pirnipuuga, kuna teos on uus värske tuleb esmakordselt ettekandele siin kõik puudused ja voorused alles avastamata, need tuleb selle töö käigus nagu üles leida. Tükk on äärmiselt temporikas ja samal ajal olles muusikaliselt küllalt komplitseeritud, nõuab osatäitjatele ja Lavasbrigaadid väganiskust omamoodi pikaajalist sisseelamist. Et see raskus võib-olla siis nagu hiljem kuidagi endastmõistetavaks kujuneks või või annaks võimalused teda nii vabalt ja ja tujurikkalt ette kanda, nagu ta peaks olema. Rõõm oli selle tüki jooksul palju ja. Mul on alati niisugune tunne, et kui teos jõuab esietenduse, siis lavastaja jaoks, nagu on see isegi üks kurb moment, tema töö sellega lõpeb ja ja nüüd näitlejate dirigent viivad seal tööd edasi. Lavastaja kahjuks enam midagi eriti kaasa aidata ei saa. Nii hästi kui halvasti on ta väljatund, põhiliselt pead sellega leppima. Muidugi praktika näitab ja see on normaalne tükk, ise etenduste käigus nagu stabiliseerunud, mängib ennast sisse. Aga see on nii. Selles mõttes tõesti üks niisugune natuke nukker moment, et nüüd on nagu järsku tühi, ei olegi homme vaja enam proovida. Raske öelda, kuidas nüüd esietendus õnnestus. Kui nüüd ausalt ütlen, siis pea prooviloyd, mõned kohad võib-olla eredamad, sest täna andis tunda kindlasti närveerimine. Lõpuks ikka esietendus, publik on saalis kõige karmim, kõige niisugune. Ma ütleksin isegi natukene üleolevam publik sellest mõtlesin, et no mis te nüüd olete teinud, siis me tuleme ja vaatame. Ja see vajutab alatise teatud pitseri. Aga samal ajal etendus ise tekitab jälle teistlaadi erutuse, mis reas kohtades loomulikult võib-olla etenduse üldmuljena siiski annab selle toonuse erutuse, mis just võib-olla tavalisel etendusel puudub ja mispärast ma teda siiski vigade ja puudustele vaatamata mõtlesin, üksikud väiksed kõikumist võiksime, võivad ette tulla. Siiski kõik inimeste ootad ikesed esietendust, see on esimene kontroll ja proov publiku ees.