Kohe peale uue õppeaasta algust 1940. aastal hakati meie vabariigikoolides pioneerirühmi organiseerima. Huvi uue organisatsiooni vastu oli suur. Asutamiskoosolekutel esitati kommunistlikele noortele värsketele pioneerijuhtidele hulgaliselt küsimusi. Ja soovijatest muidugi puudust ei tulnud. Juba septembri lõpuks olid pioneerirühmad loodud kõigist Tallina ja ka paljude teiste meie vabariigi linnade koolides. 1940. aasta 21. septembrini. Noorte hääles on ära toodud Tallinna 10. Algkooli ühe õpilase kiri, milles trauma pioneeriks astumist kirjeldab. Koolis klassijuhataja andis esimese tonni ja küsis, kes tahab pioneeride salka astuda. Alguses ei teadnud, mis tähendab pioneer. Hiljem kaasõpilased selgitasid seda. Siis see on väga hästi aru. Koolitundide lõppedes läksin rutates koju ja küsisin emalt. Luba mind pioneeriks astuda. Ema ütles, isa tuleb varsti koju, eks siis näe. Varsti astus kiisa uksest sisse ja koe mina küsima. Luba mind pioneeriks ja ise lubaski. Hommikul, enne kui kooli läksin, kirjutas emad hilja ühes oma allkirjaga. Pioneeride koosolekul andsin kirja, ära, kirjutati nimi üles. Ja nüüd olengi pioneer. Koosolekul, rääkis juhataja nii huvitava jutu Moskvast ja Leningradi. Pioneedel kästi hästi õppida, teisi aidata ja ise ka viisakas olla. Muidugi ei läinud asi kõikjal ühtlaselt libedasti. Aeg oli keeruline suhtumine nõukogude korda erinev. Tööstusrajoonides, kus rõhuva enamuse õpilastest moodustasid töötava rahva lapsed said pioneerid kohe algusest hoo sisse ning suhtumine pioneeridest oli igati normaalne. Seal aga, kus teisitimõtlejaid ja kõhklejaid oli rohkem, tekkis värskete pioneeride ja organisatsioonile vaenulike õpilaste vahel nii avalik, tavaliselt aga varjatud võitlus. Kusjuures mitte alati polnud kõik õpetajad pioneeride poolel. Me elasime Tallinnas mitte kesklinnas, metega väga linnas. Dvigateli vrakkide vaikselt poisid sõimasid meid linnakataks sellepärast, et meie majas elasid linnaametnike poisid. Ma olin tol momendil 10 aastane, kolmandas klassis naha sugugi ütelda, et inimene, kes astub pioneeriks juures juba täiesti klassiteadlik inimene. Aga olles astunud pioneerist, ta tahtmatult kohtub niisuguste küsimustega, mida ta on sunnitud lahendama oma väikese ajuvõimalusi mööda. Küsimus on muidugi 40. aastal hoopiski raskemad ja hoopis komplitseeritumaid kui praegu. Olen veendunud ka samas, et mingisugust seemet see pioneeriorganisatsioon oma kasvandike südamesse külvas. Me vaatasime, kes on need inimesed, kes uusi elunorme püüavad kehtestada, kas nad meile lastele meeldivad või ebameeldivad, kuidas nad meisse suhtuvad, missugused nad üldse on ja tuleb tunnistada. Libromet meile lastele väga meeldis, muide meie kõrvalkorteris härrastekursusele pääl kunstikoolist ütles Prometheus Angerine punane, aga kahtlemata. See oligi klassivõitluseks üks niisugusi külgi kleepida külge kommunistlikele noortele pioneeridele punase all, mis ütleme, Nõukogude inimestel on siiski sümboliks niisuguseks ilusaks sümboliks, kodanlus tegi sellest vastupidisel jäika vereahne ja nii edasi ma mõtlen niimoodi, et see on ka üks klassivõitluse avaldusi selle tõttu, et näiteks mina isiklikult tol ajal olin 18 aastane tütarlaps ja ma olin samal ajal noorte hääle toimetuses, töötasin pioneeritööosakonnas. Siis samal ajal maalin pioneerijuht ja mul olid omad kohustused oma praktikakunstikoolis, nii et jooksin kolme koha vahet ja pean ütlema, et ma jõudsin ainult sellepärast, et siis ma olin väga kogu aeg elevil. See oli ikkagi mingisugune niisugune suur aeg, mis mind isiklikult kuidagi õhutas. Ja kui räägitakse revolutsioonilisest romantikast, siis ma pean ütlema, et et just siis sel ajal mulle tundus, et oli väga romantiline aeg. Me olime siiski väga halvasti relvastatud teadmistega oskustega. Me lihtsalt tulime innuga kaasa. Aga me ei mõistnud veel kõike seda nii täiel määral mis meie ümber toimus, sest ega mina ka rohkem ei mõistnud seda aega, kui näiteks minu kümneaastased pioneerid töö olid tol ajal alles nii-öelda tundmatu maa ja keegi ei teadnud, mida pead tegema pioneerijuht ja mida pioneer. Aga pioneeriks olemine oli juba iseenesest näiteks nõukogude võimu hooldamine, sellega kaasa tulemine. Ja see oli ka meelsuse demonstratsioon v koondusele tuli kohe väga palju pioneere, aga tasapisi hakkas millegipärast lagunema see meie suur pere ja need paljud lapsed, kes alguses nii särasilmselt kõik kaasa tulidelt vaimustatud kuidagi iga igal koondusel hiljem hakkasid nagu vähemaks jääma ja ma ei saanud aru, kas see oli minu viga, et ma ei osanud Novi köita või oli siin midagi muud ka hiljem selgus niisugune asi fineerida hakkasid mulle kurtma, et koolis siiski õpetajad sageli nagu suhtusid Pioneeritesse isemoodi kui teistesse õpilastesse näiteks karistades neid nii väga valjult ja kuidagi avaldades oma sallimatust. Noored tunnevad seda väga kuidagi, nad on väga tundlikud selles suhtes. Tihti nad rääkisid, et nad kowitoris, kaelarätt kaelas, kowitoris seisid nurgas, õpetajad panid neid kuidagi väga demonstratiivselt teistele vaatamiseks nurka. Neil oli väga häbi, neid naerdi jaa, mõnitati seal teiste laste poolt, kes ei olnud pioneerid, kujunes kuidagi väga demonstratiivseks ja lastel oli väga halb olla. Näiteks Neid hakati pilkamasele punase kaelaräti pärast, muidugi väga raske praegu öelda, kas see oli suur protsent või mitte, aga eks ole isegi väike mingisugune mühki tilk. Ikkagi ta väike mühki tilk ikka ta avaldab oma niisugust rasket mõju lapse hingeelule. Nii meenutasid seda aega Kunstiteadlane Henno Arrak ja kirjanik lilli Promet kuid pioneeride read täienesid pidevalt ja vastloodud rühmades algas energiline tegevus. Nii näiteks toimus septembri keskel Tallinna kümnendas algkoolis pioneeride koosolek. Kõigepealt olid kavas valimised. Kuuenda klassi rühma esimeheks valiti Heino Suurkuusk ja sekretäriks Hedda Jakobson. Viienda klassi rühma esimeheks Harri Aru ja sekretäriks Aino Kasemets. Järgnevalt peeti plaani, kuidas hakata ehitama mudellennukeid. Tutvuti internatsionaali, ajaloo ja pioneeriorganisatsiooni korraga. Alguses töötasid rühmad koolides nagu omaette isegi siis, kui neid oli ühes koolis mitu. Kuid kohe tekkis vajadus ka mingi ülekoolilise juhtiva organi järele. Ja nii moodustatigi juba septembri lõpus meie vabariigis esimene kooli pioneeride nõukogu praeguse mõiste järgi malevanõukogu Tartu Õpetajate seminari algkoolis. Selle esimeheks oli viienda klassi õpilane golf ja liikmeteks seinalehe pioneeride päike, toimetaja kivikpäeviku kirja, toimetaja soot aru ning salgajuhid kõlla mets, Treier, halvere, Jannus ja lokk. Millised siis olid esimeste pioneeride tööd-tegemised? Meenutab parteitöötaja Lembit Merdik. 1940. aasta juuni sündmused tõmbasid kaasa ka meid kõiki noori Pärnus sest tegemist oli töölisklassi suure võiduga ja töölisklassi võimu taastamisega Eestis. 1940. aasta septembris asusime juba Nõukogude kooli õppima. Ka mina jätkasin õpinguid Pärnu esimeses keskkoolis. Kuna Pärnus hakati loomaga komsomoliorganisatsioone, siis muidugi meie noorte huvi oli samuti astuda töölisnoorte komsomoliorganisatsiooni. Kuna vanaduse tõttu ei võetud meid veel vastu komsomoli, siis moodustati Pärnu esimeses keskkoolis pioneeriorganisatsioon esimeseks pioneer. Organisatsiooni ülesandeks oli minul ja minu salga poistel, kuna mind valiti teise salga juhiks. Kaitsta huligaanide eest loosungeid ja välja pandud plakateid. Mäletan kolm suuremat poissi. Meie keskkoolist tulid ja tahtsid loosungid maha tõmmata. Pärnu väljakul tuletõrjehoonelt. Me kaitsesime selle juures, meil aas sai natukene isegi kannatada selle pärast, et meie füüsiline jõud muidugi nendest üle ei käinud ja alles komsomolipatrull. Siis tuli meile appi ja viisid need poisid ära. Selline oli meie pioneer, organisatsiooni poolt saadud esimene ülesanne. Suure hooga hakati looma mitmesuguseid huvialaringe sporditehnika, mudellennu näitleja, teisi ringe. Nooremate pioneeride hulgas olid väga populaarsed nõndanimetatud vaba aja veetmise ringid. Kõiki uusi mänge ja laule, tantsiti, mängiti lauamänge ja nii edasi. Ringide organiseerijaid, juhtijaiksolid, sageli pioneerid ise. Näiteks on teada, et Tallinna seitsmeteistkümnendas linna algkoolis juhtisid spordiringi pioneerid Kalju Lokberg Jakselt Glentax. Tallinna esimese keskkooli pioneer Leopold taide hakkas ehitama raadiosaatjat, Valga tööstuskeskkooli pioneerid, aga oma konstrueeritud aurumasinamudelit. Õpiti tundma pioneerisümboolikat. Rivi anti välja seinalehti sisustatud punaseid tube, mis olid meie praeguste pioneeritubade eelkäijad. Tallinna seitsmeteistkümnenda linna algkooli pioneerid korraldasid väljasõidu Harku järvele kus õpiti orienteerumist kaardi ja kompassi järgi. Tallinna esimese algkooli pioneerid õppisid tundma laskeriistu. Kuna pioneerid tundsid suurt huvi laevastiku vastu, saavutati kokkulepe balti meremeestega, et neid tutvustavad pioneeridele sõjalaevu. Korraldati ekskursioone tööstusettevõtetesse. Sealjuures polnud pioneeridele eriti kellelegi loota, jutustab välismaaga sõpruse ja kultuurisidemete arendamise Eesti ühingu esimees Raoul Viies. Samamoodi võib-olla meie õnneks 40 aasta pioneer töötajate õnneks oli see et meid oli vähe ja tahes-tahtmata tuginesime kõige otsesemalt pioneeriaktiiv, aga ilma pioneeri aktiivita ilmselt ei ole üldse mõeldud. Huvitav ja nüüd? Noh, ma mäletan vahel esimeses algkoolis, mina olen ainukene pioneeritöötaja, õpetajatel ju ka tol ajal kogemusi pioneeritöös ei olnud ja ma väga suure tänutundega tuletan alati meelde tolleaegsed kooli direktorit, NSV teenelist õpetajat Enn murdmat, kes osutas väga suurt abipioneerorganisatsioonile kuid sisuliselt nii-öelda vanematest suhteliselt vanematest, kui rääkida meie tolleaegsest vanusest, kes koolis pioneeridega tegelesid, olime pioneer juhtuksideni ja seepärast meie kõige esimeseks ja nii-öelda lähemaks toeks ja abiliseks oli pioneeriaktiiv valesti mehel elav mustapealine Boriss kontse praeguse mõiste järgi malevanõukogu esimees, kogume malevanõukogu, rühmanõukogu esimehed, isegi rühma nõukogud istmel koondusid iseseisvalt iseseisvalt läbi, ega siis kuskil pioneerijuht jõudis nii palju 400 pioneerikoolist. Ma ei mäleta, palju neid rühmi oli, aga neid võis olla ka kümmekond rühma vähemalt, kus siis vanem veel juht jõudis neid rühma koondustel ette valmistada ja ei olegi nii aktiivse, valmistas ette ja viis viis läbi. Noh, niisugused üksikud asjad meenuvad veel nagu esimese seinale valmistamine. Mispärast me sellest räägime sõjaliselt, oli tollel meie jaoks uudis uus vorm töös. Ja isegi noh, tol ajal oli küllaltki terava niukse klassivõitluse kajastus, eks selle seinale kujundamine, sealset artiklite leidmine, autorite leidmine nende ümber kirjutasin, see oli kõikumad sündmuseks, kõik toimuse juurde esimest esimest korda kooli juhtkond eraldas, meil on koolis kõige parema ruumi omaaegse joonistusklassi pioneeritoaks. Kui palju meil oli siis neid mõtteid ja, ja tööd tegemist, pioneerituba sisuste, see oli meie oma tuba. Me tahtsime teda väga hästi, nii-öelda sisseseade oleks igati esinduslik, kajastaks neerutantsu, nii-öelda eesmärke, sihte, nihukesi, üksikuid momente, meenub esimese maastikumängud siin šefluskontsert, meie Šehtedel tol ajal oli 21. koolil Tallina trammi ostes, tol ajal nimetati tšehhidel aitasime loosungeid valmistada. Kõik need olid noh, niisugused esmakordsed, lülitest, uudsed huvitavad üritused. Ja nähtavasti. Iseenesest mõista on see, et ka tolleaegsed pioneerid pidasin siiski oma esimeseks ülesandeks koolis hästi õppida korralikult käituda, olla teistele eeskujuks, eks ole. Ja kuidagi need küsimust meile ei, ei tulnudki nagu otseselt meie arutluste päevakorda. Tol ajal oli meil nagu iseenesestmõistetav, et kui ta on pioneer, siis ta teab hea õpilane. Isegi distsipliini küsimus, ja ma mäletan, et meil ei olnud neid pioneer organisatsioonis arutusele. Ilmselt ikkagi siis tõesti süniilideks olid tulnud need tõlgetu kliimat. Muidugi tol ajal ei olnud kaugeltki kõik kooliõpilast pioneerid. Pole siis ka midagi imestada, kui vahest asuti selliste ülesannete kallale, mis pioneeridele ilmselt jõukohased polnud. Raul viies tuletas meelde, kuidas nad oma pioneeridega kommunistliku partei manifesti õppima hakkasid. Tallinna esimese algkooli pioneerid võtsid aga käsile partei ajaloo. Juba 1940. aasta sügisel tekkisid esimesed sidemed vennasvabariikide pioneeridega. On teada, et Tartu 10. Algkooli pioneeridele käisid oktoobri lõpus külas pioneeridiraja Niina. Korraldati ühine töötund, kus külalised jutustasid Nõukogude liidu pioneeridest. See oli oktoobris, kui Narva pioneerid said Harkovi pioneeridele pakiraamatute ja kirjadega Harkovi ajalehtedes. Nimelt oli ilmunud kirjutis pioneeriorganisatsiooni loomisest Narvas ja nii tulidki sealsed pioneerid mõttele jagada Narva lastele oma kogemusi. Kirjade hulgas oli muuseas ka üks eestikeelne kiri, mille saatjaks oli Harkovis elav pioneer. Punt. Keeltekooli direktori Linda Lepin, kellega te juba ühest meie varasemast saatest tuttavaks saite, meenutab. Me saime Ukraina pioneeridele kirja, milles nemad kirjutasid, et neil on koolis võistlusõppeedukusest sotsialistlik võistlus ja meie võtsime siis sellest eeskuju ja viisime omal kohe ka selle sotsialistliku võistluse sisse, saime niisuguse nagu jällegi uudse ja huvitava töö vorm meigile õpetajate kaasabil tõlkisime neid kirju, saim mõtteid, mida siis koolidele edasi anda oktoobrikuus, mil toimus ülelinnaline pioneeride isetegevuse niisugune ülevaatuse taoline kontsert. Ja siis samuti võtsid piiride osaga koolimajade ja kooliümbruse korrastamisest ja niiskust töö. Tööalast tegevust viisime sisse ja, ja toimus ka mitmesuguseid koonduseni sportlikel teemadel ja võistlusi koolide vahel. Nii et need olid võib-olla niisugused, mis nüüd kõige rohkem meelde on jäänud. Eriti hoogsaks muutuste käigus enne oktoobripühi õpiti montaaž, laule ja deklamatsioone, valmistati loosungeid mitte ainult oma kooli kaunistamiseks, vaid asutustele ja tööstusettevõtete punanurkadele millistega selle lühikese aja jooksul olid tekkinud tihedamad sidemed. 1940. aasta oktoobripühad olid pioneeriorganisatsiooni elus eriti tähtsad. Kuigi pioneerirühmad koolides olidki juba loodud ja täie energiaga töötasid, puudus veel kõige tähtsam. Mina nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu noor pioneer. Tõotan siin kaaslaste ees Edition Olykdootus põhimõtete eest. Tõotan õppida ja elada nii, et minust saaks, millal sotsialistliku kodumaa vääriline kodanik. Luban ausalt ja kõrvale kaldumatult täitenoorte pioneeride käitumise reegleid. Üks esimesi kuule meie vabariigis, kus see kõlas, oli Tallinna neljasalkul selle kooli pioneerid andsid tõotuse ja said kaelarätid juba 27. septembril. Tartu koolidest oli esimene Tartu Õpetajate seminari algkool kus 27 pioneeritõotus andsid 16. oktoobril. Enamuses koolides toimusid pidulikud koondusid just oktoobripühade eel või ajal. See oli sündmus, mis pioneeridele eluks ajaks meelde jäi, nagu seda praegune klubitöötaja Eha politsinski kinnitada võib. Ma tahaksin rääkida sellest kõige ilusamat hetkest minu pioneeriks olemise ajal. Ja selleks hetkeks oli see päev, mil me andsime piduliku pioneeritõotuse, kuna meie pioneerimalev oli väga suur tegelikult, siis võeti esimesel korral tõotusi vastu ainult pioneeridele aktivistidel. No ma olin siis ka salgajuht ja isetegevusest võtsin päris tublisti osa oktoobri lastega töötasin ja mulle langes siis osaks ka see au olla nende ridades, kes esimestena andsid pühaliku pioneeritõotuse. Meie pidu oli väga hästi ettevalmistatud. Kiitus meie õpetajat Telia kommunistlikele noortele aktivistidele, kes selle ettevalmistamisest osa võtsid. Igatahes, kui me rivistusime ülesse lavale, kus meil tõotus vastuvõtja kaelarätikud kaela seoti, siis meil kõigil oli niisugune tunne, et üks tükikene kusagil kurgus ja see tõotuse teksti ütlemisega oli päris tõsiseid raskusi. Meil tehti seda selliselt, et oli kirjutatud ilusasti pioneeritõotuse tekst ja igaüks, kellelt võeti vastutus, tõotus kirjutas alla enda allkirja. Et meie ärevus oli väga suur, sellest annab tõenduse kasvõi see asjaolu, et pärast ma püüdsin leida enda allkirja nende allkirjade hulgas, aga ma tõesti seda ei leidnud, sest kirjutamise mu käsi oli niivõrd värisenud, et allkiri oli täiesti moondunud. Esimesed kaks kuud olid meie vabariigi pioneerielus viljakad. 26.-ks oktoobriks oli Eestis juba umbes 15000 pioneeri kelledest 2700 oli Tallinnas ja üle 1100 Valgamaal. Selle aja pioneeride omapäraks oli, et pioneerirühmad tekkisid ka kutsekoolide juurde. On teada, et need töötasid Narva kaubanduskeskkoolis Valga tööstuskeskkoolis ja mujal. Ees oli veel terve õppeaasta viljakat tööd, kordaminekuid ja loomisrõõme. Püüame ka teil neist jõudumööda jutustada. Teilt aga ootame teateid selle kohta, kuidas möödus esimene pioneeriaasta teie koolis. Meie aadress, Tallinn lasteraadio.