Sellist kallid kuulajad on tee mõiste järgi möödunud palju, palju aega kuid need poisid ja tüdrukud sündisid. Sageli tuli neil juba varakult eluraskustega sülitsi astuda. Kuid nad olid samuti lapsed, nagu teiegi alustasid kunagi samuti oma kooliteed ja otsisid elusama kohta ning õigust paljusid nende hulgast ei Oleina. Kuid teie, tänased pioneerid tahate ennist võimalikult rohkem teada saada? Olid nad ju need, kes 30 aastat tagasi meie vabariigis pioneerileegi esimese sädemelaste hulka kandsid. Need olite kuulide esimesed pioneerijuhid kohala kaheksaklassilises koolis. ELK Rakvere rajoonikomiteed tegime pioneerimaleval ülesandeks uurida maleva esimese pioneerijuhi Karl tisleri elu- ja võitlusteed, malevastus kirjavahetusse Karl tisleri ema ja õega ning inimestega, kes viibisid koos temaga vanglas. Karl Kittle sündisidki seitsmendal märtsil 1924. aastal käsitöölise perekonnas. Karl õppis kohale kuueklassilises koolis, mille lõpetas 1938. aastal. Kuulis oli Karl vaikne sõbralik poiss meeldivaks tegevuseks lapalajalikud ümbruse kaunistamine. Pärast kooli lõpetamist läks Karl sepa õpilaseks seltsimees lugembergi juurde. Pärast 1940. aasta juunipööret valitakse seltsimees Thunberg Sõmeru valla täitevkomitee esimeheks ja Karli õpingut sepikojast katkemas. 1940. aastal asutati Kohala kuueklassilises koolis pioneerirühm. Karl Tiislerist sai kooli esimene pioneerijuht. 1940. aasta novembris soolati Karl Tiisler kolmepäevasele seminarile Rakveresse, kus taastuskommunistlikuks, nooreks Karl Tiislerist sai ühtlasi kohala kommunistlike noorte rakukese juht. 1941. aasta jaanuarist 23. juunini õppis Karl isler kondav poliitharidustöö koolis, mille ta lõpetas heade hinnetega. Kunda keskkoolis. Meie koolis olid esimesteks pioneerid, eks Seltsimist Toomik seltsimees Ivask. Ja veel oli teisi. Meie kõige esimeseks pioneerijuhiks oli seltsimees Karli lokk. Karli lokk langes suures isamaasõjas, meie malev sai seltsimees kalli lokki pildi maleva kolmekümnendat aastapäeva. Tähistasime oktoobrikuus siis väike meie külalised, esimesed pioneerid vastaabioneerideks. Kadrina keskkoolis. Sügisel 1940. aastal loodi meie koolis pioneerimalev. Esimeseks pioneerijuhiks oli õpetaja saareng. Kuna õpetajate hulgas ei olnud ühtki NLKP liiget ega ka kommunistlikku noort, siis valiti kõige noorem õpetaja algul. TÖÖ jaotati õpetajate vahel rühmadesse. Kehalise kasvatuse õpetaja Ta aitas sporditööd organiseerida muusikaõpetaja isetegevust ja nii edasi. Ja anti välja ka esimene seinaleht lehk. Tudu kaheksaklassilises koolis. Tudu kaheksa klassilise kooli pioneerimaleval on antud Vaike Allikvee meie kooli esimese pioneerijuhi nimi, 1958. aastal malevanõukogu kant nakatellidele ülesandeid täiendada, Vaike Allikvee eluloolisi andmeid. Päike kolli, väike hääli, vea tudu kuue kooli 1931. aastal ja õppis siin 1937. aasta veebruarini. Vaike Allikvee oli üks esimesi, kes astus pioneeriorganisatsiooni ridadesse. Paike sugulased, pargid jutustasid pärast kodust lahkumist tähtsus väike 1937. aastal Kaheksateistkümnendal. Kuue kooli kuuendasse klassi tema tunnistusel olid ainult hea tindi. Pärast kooli lõpetamist oli ta kuni 1940. aastani kodus. Õpetaja Milvi lahes jutustas esimesed kommunistlikud noored, volitatud Vadja alge. Juta Vapper Tralla 1940. aastal Väike-Allike tööle tudub pioneerijuhina. Niisiis 30 aastat tagasi oli värsketel pioneerirühmadel esimene õppeveerand, seljataha jäänud pioneerirühmade moodustamine aga jätkus. Ei olnud ju igale poole korraga võtta organisaatoreid iga pioneerijuhte. Seal aga, kus rühmad olid olemas, algas otsingute periood. Mida teha, et pioneeritöö oleks kõigiti huvitav. Huvitav oli aga kõigepealt see, mis oli seotud ümbritseva eluga. Isade ja emade ellu oli tulnud üks uus väga huvitav mõiste sotsialistlik võistlus. Ja kuidas saitzis Pioneeriki sellest kõrvale jääda. Vanemad võistlesid omavahel töös. Pioneeride tööks oli aga õppimine. Nii kujuneski koolides välja nõndanimetatud sotsialistlik õppimise ja distsipliinialane võistlus. Võisteldi omavahel klasside ja isegi erinevate koolide vahel. Selline võistlus toimus teisel sellel ajal on loomulik, et pioneerid õppisid hästi. Halbade hinnetega pioneeriks ei võetudki. Kui aga mõnel pioneeri lõppimine käest ära läks, jäetinad pioneeritööst eemale niikauaks, kuni hinded ära parandati. Nagu see juhtus Tartu Õpetajate seminari algkoolis, Otepääl ja mujal. Alu Algkooli pioneerid esitasid kõigile Harjumaa koolidele üleskutse hakata võistlema koolis käimises. Võistluse diviisiks oli mitte ühtegi puudumist, mitte ühtegi hilinemist. Õppimise kõrval pöörasid tollaaegsed pioneerid suurt tähelepanu kehalisele kasvatusele ja sõjalisele ettevalmistusele. Keskseks ürituseks sai muidugi ettevalmistus kolmandaks üle Liiduliseks pioneeride ja kooliõpilaste sõjalis-kehakultuurialaseks võistluseks, mis pidi toimuma suvel. Pioneeridele tuli võistelda laskmises, õhu- ja gaasikaitses topograafias jev mitmevõistluses. Esimeseks aprilliks olid koolisisesed võistlused kõigis algkoolides läbi viidud. 30 aastat tagasi oli kuul selles samas majas, millist numbrita siis kandis? Ta oli 21. nagu praegugi, aga ainult algkool. Alles 45. aastal sai ta siiski keskkooliks. Meie koolis võeti esimesed pioneerid vastu 1940. aasta septembris ja neid oli kohe 140. Võeti nad vastu kooli saalis pandi kaela kaelarätid ja nagu see praegugi on anti pühalik tõotus. Nagu ma kuulnud olen, on teie malev oma selleaegsete pioneerijuhtidega ka praegu heas läbisaamises, kes siis 20 esimeses koolis 40. aastal seda pioneeritööd alustasid? Kõigepealt septembrikuus suunati meie kooli tööle Eli Kristianson, kuid kahjuks on ta juba 1946. aastal ta suri. Ning tema kohta on meil väga vähe andmeid, ainult niipalju kui ta õde on meid abistanud kuid enne oktoobripühi tuli meile kooli Raul, viies, kes praegu töötab välismaaga sõprussidemete arendamise ühingus ning temaga on meil küllaltki tihedad sidemed, on meil käinud nii maleva koondustele kui samuti ka kohtumisõhtul, kus olid koos endised pioneeri ja komsomoliveteranid ning selles suhtes just nendest aastatest on tema meile kõige rohkem materjali andnud. Ja võib-olla esimestest pioneeridest, kes väga palju meid on aidanud, on Vilma valdkonen ja Irma suda Vilma valkunen, kes kuulus ka malevas haapi tol ajal nimelt ei olnud maleva ja rühma nõukogus kontalid staabikes juhtisid siis tööd ning tema tegeles kultuurilise tööga ja samuti ka nende lastega niinimetatud oktoobri lastega tol ajal, kuna tema ise rääkis, et talle väga meeldis väiksemate õpilastega tegeleda. Ja 40. aastal ta ise õppis viiendas klassis, nii et küllaltki huvitav tegevus võis tol ajal olla. Sellel ajal pioneeriorganisatsiooni juhtivate organite moodustamine oli kaunis erinev erinevates koolides. Kuidas siis staabi moodustamine tee koolis toimus? Ega teil ei ole selle kohta? Meil on nii palju teada, staap, moodustati pioneeridest, kus oli siis 11 liiget pluss siis vanempioneerijuht ja samuti ska rühma. Ei olnud siis rühma nagu käsimeest, vaid see oli siis rühmastaabi juht ja teised liikmed, seal oli ülesanded ära jaotatud, võib-olla lähedasem nagu meie komsomolikomiteele praegu, kus on nagu siis sektorite juhatajad, kultuuriline töös, pardid, sammutega, sõjalis-kasvatus, kuna väga palju tol ajal pöörati just tähelepanu näiteks seal sõjamängude korraldamisele sanitaaralade õppimisele, Sis morse, salakirjade ültse niuksed sõjalised tarkusel, millele ta läheb väga palju, pioneerid tähelepanu pöörasid. Millest siis teie kooli pioneerid alustasid? No kõigepealt muidugi oli pioneeritoa organiseerimine, sellest me saime nii palju teada, pioneerituba asus meil praegusel neljandal korrusel, kus praegu õpivad viiesse ja kaheksas, c klass ning see ruum oli küllaltki suur ning selle tõttu tuli sära kaunistada ja tehti nii, et tuba oli nagu omamoodi punane tuba, seal võib-olla kõige huvitavamaks siis üldse staabile pioneeri tal oli siis seinalehtede väljaandmine püüti ikka sinna siis rohkem materjali mitte ütleme näiteks, meil on vahel niisugused väiksed seinalehed, aga siis oli ikka hästi palju mitmepoogna peal oli neid jutte, joonistusi ja siis, kellel oli mingisugust juttu küsitud särge meie õpetajatelt ja teistelt inimestelt näidet tehastest ettevõtetest, kes siis inimesed rääkisid oma tööst ja siis need artiklid olid sinna seinalehte pandud meile meie tolleaegsed šeffid, trammitöötajad kinkisid meile sama aasta oktoobrikuus lipu, mis oli valmistatud nende enda poolt käsitsi. See lipp oli meil nüüd kaua aega malevas aukohal sõja ajal, aga teda hoiti ja säilitati meie praeguses raamatukogus. Ta oli sinna meie endise õppealajuhataja poolt peidetud. Sellel 70. aasta sügisel aga andsime selle lipu üle pioneeriorganisatsiooni ajaloo muuseumile üheks esimeseks suurimaks sündmuseks Biole oktoobripühi oli siis uue aasta vastuvõtmine. Sellest kindlasti olid koolis nääripuude kahjuks huvitavamaks sai, kaks oli kindlasti see, et lapsed ise said teada, et nende šeffid lastel tuleb nääripuuhinnad, tulid siis ise pioneerijuhi juurde ja ütlesid, et need šeffid üldse, et nemad on meie heaks palju teinud. Et miks ei võiks meie minna ja nendega nende ees kontserdiga esineda ning see saigi teoks. Muidugi see väga hästi õnnestus tol ajal neil 41. aasta kevadel toimus siis esimene koolist sõjamäng, milleks oli hästi palju ettevalmistusi tehtud ja see oli siis nagu päris tõeline lahing ning olid ära jaotatud, tuli siis üks pool olid ründajad, teised kaitsjad ja siis seal sõjamängus tuli, muidugi kasuta kõiki neid kuseni Marsed salakirju sidumist ja kõiki neid teisi, mida nad olid juba ennem koolis õppinud ja see siis oli lastele võib olla üheks huvitavamaks nihukeseks. Väga populaarsed olid tol ajal vaidluse õhtute korraldamine, õpiti laule just Nõukogude laule, sest 40. aastal nendest siis esmakordselt nii põhjalikumalt kuulda ja lapsed olid väga huvitatud ning siis sellest korraldati väga palju laulude õppimise ühiseid. Samuti siis ka Nõukogude armee. 23. aastapäeval toimus lastele ühine kohtumine sõjameestega, kus siis esinesid sõjamehed kui ka õpilased pärast aimasid siis vestlused neile. Eriti populaarsed olid luure ja sõjamängud. Neid korraldati mitte ainult oma koolis, vaid sageli koolidevahelistel. Üks esimesi suuremaid koolidevahelisi sõjamänge toimus üheksandal jaanuaril nõmmel ja sellest võttis osa 800 õpilast. Kevadisel koolivaheaeg korraldati ülelinnaline sõjamäng, päris ülesandeks oli läbi gaasitatud maala rünnates vallutada vastase kindlustatud punkt. Kuna vastane oli hästi relvastatud ja ründajate plaan halvasti läbi mõeldud, jäi ülesanne täitmata. 20. aprillil oli ülelinnaline pioneeride sõjamäng Tartus. Sellest võttis osa umbes 1000 pioneerihäire anti sidemeeste kaudu. Koguneti oma koolimajadesse. Siit tuli juhiste ja salakirjade järgi liikudes leida üles peidetud lipp. Kõige enne jõudsid raekoja torni lipu juurde 12. Algkooli pioneerid. Selline suureulatuslik mäng ei saanud minna muidugi ilma viperusteta. Kui viienda Algkooli pioneerid ujuksilla juurde jõudsid, millest nad juhiste järgi üle pidid minema. Selgus, et sild oli parajasti lahti võetud. Mitmel koolil aga olid salgajuhid, kes kontrollpunktides teed pidid juhatama võistlejate kohale jõudmise ajaks salapäraselt kaduma saanud. Kui kõik olid lõpuks raekoja juurde jõudnud mingi rongi käigus tööliste majja, kus Pioneere tervitasid parteikomitee sekretär seltsimees sassi ja hariduse rahvakomissari abi seltsimees valsiner. Ja muidugi oli pioneeride saatjaks kõikjal laul. Kuna pioneerilaule oli eesti keeles veel üldiselt vähe, tekkisid koolides isetegevuslikud pioneerilaulud, millede sõnade sageli aga viisi autoriks olid pioneerid ise. Üks neist kutse tööle tekkis Põltsamaal koolis. Pioneeride loodud sõnadele kirjutas viisi õpetaja Ants kiilaspea. Pioneerid püüdsid kõikjal jõudumööda kaasa lüüa. Üheks tähtsamaks sündmuseks sellel aastal olid 12. jaanuaril toimunud ülemnõukogu valimised. Nende ettevalmistamisest ja läbiviimisest ei saanud pioneerid kuidagi kõrvale jääda. Nad aitasid sisustada valimispunkte, kandsid valijatele laiali kutseid, esinesid valimiseelsetel koosolekutel ning valimiste päeval isetegevuskontsertidega. Tublisti töötas Sutlepa algkooli pioneeride käsitööring. Pioneerid valmistasid kooli intennaadile lauad ja pingid ning 30 paari suuski. Jätkus ka sidemete loomine teiste vennasvabariikide pioneeridega. Juba novembris saatsid Saaremaal Leisi algkooli pioneerid kirjad Salme kolhoosi Eesti pioneeridele. Veebruari alguses tuli neile vastus 62 kirja korraga. Haapsalu algkooli õpilased said kirjad kolmelt Moskva oblasti võsokovski kooli õpilaselt. Vastaseks valmistati neile igaühele album piltide ja kirjutustega, oma elust ja koolist. Suurt tähelepanu pöörati pioneerijuhtide pioneeriaktiivi õpetamisele. Järjekordne ülevabariigiline vanempioneerijuhtide seminar toimus Tallinna seitsmendas keskkoolis talvisel koolivaheajal, neljandast kuni kuuenda jaanuarini. Sellest võttis osa ligi 300 pioneerijuhti. Huvitav on ka see, et juba 1941. aastal loodi koolidevahelised pioneeriaktiivi koolid. Üks esimesi töötas Narvas jaanuarist alates ja sellest võttis osa 75 aktivisti. Rakveres alustas kool tööd aprillis 50 osavõtjaga. 1941. aasta aprillis avati Tallinnas ka pioneeride maja. Tema asukohaks oli tollal laia tänava maja number 15. Lähenesid maipühad. Kõikjal valmistusid nende tähistamiseks ka pioneerid. Praegune noorsoo kultuuripalee direktor Anatoli Kremer meenutab, kuidas see toimus Tartus. Ma olin vanempioneerijuht Tartu linna kolmandas algkoolis ja peale selle oli Tartu komsomolikomitee juures organiseeritud koolide komisjon ja mina olin selle komisjoni liige. Meie tahtsime kõik teha tol korral, et see esimese mai teha huvitavamalt ja selleks meil olid väga suured ettevalmistused, seal olid jaotatud väga mitmeks rühmad Tartu linna pioneerid, üks oli siis noored lendurid, püüdsime neile muretseda kõik niisugused lendurimütsid ja siis valmistati suur lennuk seda kõik pioneerid pidid ise ja sinna lennuki sisse läks siis üks pioneer, ma ei mäleta ta nime kõige väiksemaid, ta oli väga uhke, ta võis lennukis lennuk Paldif kaariku peale, teda veeti siis nii demonstratsioon ja siis oli vil teised salgad, seal olid väga mitmesugused salku üks oli siis tankistid, siis jälle ehitasime suured tangid jälle kaariku pääle ja siis olid tankistid mütsidega ja siis neid saime kohalikus Nõukogude sõjaväeosast. Me lõime nendega sidemed ja siis nemad aitasid meid. Ja siis oli üks võimas tankestitud, sinna jälle läksid pioneerid, vägapalju läksid tanki sisse, piilusid vangist välja. Siis oli meil jalgratturite rühm, selle grupi vanemaks oli, mina ei mäleta, kui palju neid oli, aga neid oli ikka nii 100 vis jalgratturi ümber. Siis me tegime niuksed vimplikesed jalgrataste külge, punased implikesed, otsesem kiirgub tribüünist mööda, siis kõik helistavad kella. Siis olid noored matkajad, nemad vedasid suurt telki kui ka jälle niisuguse kaariku pääl ja siis olid kõrval kõik seljakottidega ja ühesõnaga pioneerid lähevad laagris ja siis oli veel üks grupp, mida mina näen, et need olid enamik tütarlapsi, kored, sanitarid ja vot niisugune oli meie kolonn ja see kukkus väga õnnestunud välja. See oli muuseas üks niisugune väga suur sündmus, kuid see ei olnud meil mitte ainuke, meil oli. Järgmisel päeval oli meil Vanemuises suur pioneeride sõpruse pidu ja see sõpruse pidu. See kujunes ka väga huvitavaks, näiteks me tegime kõikides Tartu algkoolide pioneerrühmades, tegime ühise seinale Vanemuise seinale kõik tekitama seinalehed ja nendest seinalehtedest koostasime suure sõnaga kõik kokku kunstilise kujundamise suure seinalehe ja siis kontsert. Mõtlesime väelasest tol korral, et seda kontserdit teeme, nii et kujutame ette, et pioneer, laagri avamine ja siis oligi Vanemuise lava peale toodud telke olid tehtud suur kunstlik lõke ja Famparisting ja siis kogu kontsert algas nii nagu pioneer laagris, seal kontsertnumbrid toimusid ümber lõkke. Üks nendest, kes sellist pidu õhtust osa võttis, oli praegune Eesti televisiooni töötaja, muide la Tõnisson. Mul on lihtsalt meeles niisugused üksikud eredad pildid. Ma tean, et see oli Vanemuise saalis ja ma tean, et madin lülitatud ossa mis kujutas pioneerilaagrit, laagri lõket, seal oli suur telk, mingisugune kunstlik lõke, selle ümberhulka hulka inimesi koos kümmekond peaaegu mu meelest või õli pisut vähem. Ja, ja siis oli igal, oli seal mingisugune ülesanne midagi ütelda, midagi teha. Kõigepealt ma tean, et kinnitati nii nagu ikka niisugusel juhul hästi vabalt olla. Ja minul oli kangesti õnnis tunne, mul oli lihtsalt imelihasel olla, see oli kuidagi midagi pidulikku, midagi väga-väga toredat. Ja seal oli suur lipuvarras, kuhu tuli heisata lipp siia üles Anneliga minule mäletan, et et see lipunöör kippus mul sõlme minema, siis seisis üks suur poissi igaks juhuks minu lähedal, et kui ma selle sõlmega hakkama ei saa, siis tema tähendab mind. Siis ma tean veel, et meie kas alga või rühma pioneerid laulsid ühte laulu. Seda, mida lapsed meie päevil laulavad, kõik minu värgikesed ujuvad vees, jalad on neil väljas ja teadur neil sees. Mina mängisin seal dirigenti ja vehkisin ees, ei tea, mismoodi küll, igatahes selle laulsime. Ja see oli ka sellel kontserdil kavas. Jaa, sellel kontserdil lugesin ma värsse ainukesi, oma tehtuid elust ise ja me ei ole selle asjaga sealgi tegemist teinud, välja arvatud keskkoolis, kui sai niisuguseid viguri, salm õpetajatest tehtud. Aga need olid igatahes tões ja vaimus tehtud versid oktoobri saabumisest, oktoobri võidust oli ka, mismoodi see lapsemeel aru sai, aga ma tean, et neid värsse ma lugesin. Huvitav on märkida veel, et pioneeride sotsialistliku võistluse tulemuste põhjal tunnistati maipühade eel Tartu linna ees rindlikumaks pioneeriks viienda Algkooli esimese rühma pioneer hoidele Tõnisson. Teine oli Viieteistkümnenda algkooli pioneer Ülo rannaste, kolmas Karl Hellat, seitsmendast algkooli ja neljas haaralt Epler 12 10.-st algkoolist. Esimene töörohke aasta ei, pioneeride Ilus jõudis lõpule. Algasid ettevalmistused esimeseks pioneeri suveks. Sellest aga juba järgmises saates.