Kareva sonaat fantaasia kahele viiulile. See on helilooja üks varasemaid kammerteoseid loodud 1962. aastal. Siitpeale ongi helilooja meelisalaks muutunud instrumentaalne kammermuusikaala mida meil seni on viljeldud nii-öelda muu kõrval. Kuuldud teos ajendab küsima, kuidas sündis see ilma ja üldse, millest sai alguse suund kammermuusikale. Selle kohta võib-olla peaks ütlema seda kõigepealt esimene osa sellest küsimusest, kuidas ta ilma sündis? Jah, see on tõepoolest natukene omapärane lugu. Ma olin haige sel ajal just ja kuna elamistingimused ei võimaldanud kodus klaverit pidada, siis tekkis mõte, et kasutada ära vaba aeg, mida haigus mulle kodus võimaldas töö kõrvalt kirjutada kahele viiulile ilma klaverite. Ja nii ta sündiski. Aga suund kammermuusikale, see on mul olnud päris algusest peale juba sellest ajast, kui ma ise kunagi mängisin kammermuusikat ansamblites ja solistina ja lihtsalt huvi on jäänud selleks. Eesti kammermuusika iga võib peagi piiritleda kolmveerand sajandiga. Algas Aleksander Läte ja Rudolf Tobiase loodud esimeste kvartettidega. Tänaste saavutustega võrreldes on see muidugi kammermuusika lapsepõlv. Ent milline on täis iga, kuidas hinnata Eesti kammermuusika tänast päeva? Meie Eesti kammermuusika on siiski minu arvates võrdlemisi rikas ja rikas just selle tõttu, et meil on küllaltki palju võimekaid heliloojaid, kes sellega tegelevad. Ja kes on kirjutanud päris palju toredat ja head muusikat. Kammeransamblitele kammersolistidele võiks öelda üks viljakamaid ja ühtlasi produktiivsemaid helil väidab muidugi Rääts. Siis Tamberg on kirjutanud palju head muusikat, Rosenvald väga palju kirjutamist, kammermuusikat, noortest võiksin märkida ära Matti kuulbergi. Ja eriti meeldib mulle neljujatest Ester Mägi. No kuna oli juttu viimase 10 aasta paremikust, siia ilmselt kuulub küll ka sinu neli tuult, see on sviit sonaat viiulile ja klaverile ehk niinimetatud Ayulase paun milles niisuke tuuleteema. No sellega põhjus olemas muidugi esiteks ma olen küllaltki suurt huvi tunnenud just Kreeka mütoloogia vastu vanakreeka kirjanduse vastu, eriti huumor seevastu. Ja see idee tekkis mul tõepoolest ühel tuulisel päeval, kui ma koju läheksin, tuul tahtis mind lihtsalt ümber puhuda ja ja siis ma hakkasin mõtlema, et, et kus suunas ta puhub ja siis kuidagi niimoodi tekkis mõte. Missugused meil välja kujunenud kammeransamblit inspireerivat heliloojat, muusikat kirjutama? Inspireerimine on üks asi, aga peale selle on nende enda aktiivsus repertuaari valikuks, repertuaari kujundamiseks. Ja sellepärast peaks, ütleme seda peaaegu kõik meie kammeransamblid on pöördunud otseselt heliloojate poole tellimustega ja ka minuga on sellest räägitud. Näiteks trio Helju Tauk, Ines Rannap ja Ove Uustalu tähendab viiul, Korno klaver. Omapärane koosseis, mida meil varasematel aastatel pole olnud. Ja väga huvitav koosseis. Sealjuures paneb mõtted liikuma kohe kuidas sellele kirjutada. Peale nimetatud ansambli on sinu teoseid küllap esitanud teisedki koosseisud ja neid juhuslikke koosseise on meil tekkinud siin-seal küllaltki palju. Kuidas arvad, kas oleks vaja ka mingit kutselist kammerkollektiivi? Praegu on just peamine probleem selles, et meil ei ole ju koos sisulist Kelbli kvarteti. Ja võib-olla see on ka üheks põhjuseks, kuigi meil kvarteti muusikud on kirjutatud üsnagi palju, nagu ma juba varem siin märkisin siis ometi meil ei ole niisugust koosseisulised kvarteti, kes võiks pidevalt meie muusikat populariseerida. Ja ega me ei saaks öelda, et meil ei oleks võimalik koostada kvartetti praegustest võimekatest mängijatest ta on tegelikult ju praktiliselt olemas. Aga siinjuures muidugi võib-olla räägiksin veel ühest küsimusest. Ja nimelt sellest, et meie kammermuusika propageerimine mitte ainult sellepärast, et meil puudub võimalus pidada koosseisulised kvarteti, on küsimus üldse ansambli muusika propageerimises selles, et väga vähe külastatakse kammermuusikat. Nii et teisest küljest võttes see on üks kõige vähem populaarne lõik muusikas või kuna meil tegelikult filharmoonia on ju isemajandav organisatsioon, siis võib öelda, et meil estraad praktilised peab just üleval tõsist muusikat. Ja selle tõttu muidugi on olnud ka ajakirjanduses juttu sellest, et piletid on liiga kallid. Aga teisest küljest peab ütlema ka seda, et filharmoonia maksab ju kõikidele kammerkontserdile, koguvad juurde. Ja vot sellest hakkavadki niisugused organisatsioonilised probleemid, mis nähtavasti ei ole meil võimaldanud üleval pidada. No hea on seegi, et meil leidub entusiaste, kes meie kammermuusikat esitavad ja seega ka heliloojate tellimusi esitavat nagu seda on ka meie heatasemeline puhkpillikvintett, nagu seda on ka Tallinna muusikakooli juures entusiastid. Tahaks seda veel kord rõhutada, et meie interpreedid on väga aktiivsed repertuaari valikul, repertuaari otsimisel ise võtavad kontakti. Ja ma tean, et väga paljud teosed on just tekkinud tänu sellele. Interpreedid ansamblid on pöördunud konkreetselt heliloojate poole, esinenud tellimusi repertuaari saamiseks ja niisuguses koostööst on väga palju kasu. Peale selle on olemas ka riiklikud tellimused, see tähendab Kultuuriministeerium pöördub heliloojate poole repertuaari saamiseks. Kui meil toimuvad interpreetide konkursid, siis selleks, et saada meie muusikast kohustusliku pala, on pöördutud paljude heliloojate poole. Minul on kah paar niisugust lugu kirjutatud. Märgiksin siin ära kadentsi. See oli vabriku viiuldajate konkursi jaoks kirjutatud lugu ja peale selle ka telliti LUGU klarneti erialal puhkpillimängijate vabariiklikule konkursile. Impressioon. Niisiis on loomingulisi impulsse mitmesuguseid. Kõik see algas aga palju varem. Esimesed kokkupuuted muusikaga õpinguaastat teatmeteoses loeme, et Hillar Kareva on sündinud Tallinnas töölisperekonnas 1931. aastal. Muusikaõpingud algasid Tallinna konservatooriumi viiuliklassis 1943. aastal. Pärast sõda, kui kogu muusikahariduse süsteem ümber korraldati, tuli 14, aastasel tudengil muusikakooli ümber kolida. Samaaegselt õpingud Tallinna teises keskkoolis, mille lõpetamise järel 1951 jälle konservatooriumi järgnes. Viiuliõpingud asenduvad siin kompositsiooni õpingutega professor Eugen Kapi klassis. 1956. aastal on seegi kool lõpetatud ja lõputööks sai viiulikontsert. Edasi järgnes töö Kultuuriministeeriumiinspektorina ning 1963.-st aastast alates töötab, ei loe Hillar Kareva muusikateoreetiliste ainete õppejõuna. Algul Tallinna muusikakoolis, nüüd konservatooriumis, pilku tagasi heites tekib küsimus, mida andis kool, kus ise praegu õpetaja, eks ole, et olid ju professor Eugen Kapi õpilane sinu õpetaja kirjutanud, aga muusikat vist küll kõikides žanrites alates romaanidest, lõpetades ooperiga alates karakter palaste, lõpetades balletiga sümfooniana. Ja muidugi, minu professori looming on tõepoolest väga ulatuslik, väga suur ja kui nüüd mõelda tagasi, mida ma siis võib-olla praegu tema õpetusest kõige rohkem olen katsunud meelde jätta, see on tagasihoidlikkus asi, n Pole, et professor, kui palju kordi mulle alati kordas, et selle loome lükkame kalevi alla, nii, küll ta kunagi tuleb sealt välja ja vaatame siis, mida sellega teha. Kas seda on üldse mõtet välja tuua ja nii edasi. Hillar Kareva loomingus domineerivad suur vormiliselt teosed. Eks seepärast nende arv pole ka kes teab, kui suur. Siia mahub kolm viiulisonaati kaks klarnetisonaati trompetisonaat, klarnetikontsert, kontsert Kornole puupillidele ja klaverile. Balletinumber, tulekummardaja sümfoonia. Loetelu ei saanud, täielik. Vokaalmuusikas pole üldse juttu olnud. Kas tähendab see, et sa pole üldse laule loonud? Siin kohas võib-olla peaks jagama küsimuse kahte ossa. Esiteks vokaal-kammermuusika ja teiseks koorimuusika koorimuusikat ja pidin muidugi õppeajal konservatooriumis kirjutama. Isegi mõned lood on trükivalgust näinud, aga kas neid kunagi ette kantud on, seal seda ei julge öelda. Aga vokaalselt muusikat solistidele mõned lood olen teinud ja jällegi kindla adressaadiga. Kirjutasin oma kunagisele kursusekaaslasele Ludmilla Isakovale ühe romansi tsükli Astrid pirni tekstidele, mis mulle väga meeldisid. Ja niimoodi see tsükkel sündis. Ajuti korraldatakse loomingulisi konkursse. Kas on ka mõni sinu teos sündinud, sel ajendil? Konkurssidest olen ma võtnud üsnagi harva osa, kuna ma põhiliselt olen kirjutanud tõepoolest kammermuusikat, siis tuleks võib-olla minu poolt kõne alla võtta osa ainult kammermuusika konkurssidest. Ja kuna need ei ole väga palju olnud, siis paariskonkursist oleks mõtet võib-olla rääkida. Kaks lugu. Ma kirjutasin üksaliis Kertso viiulile, klaverile ja viimati 1969. aastal. Võtsin ka kammermuusikakonkursist osa palaga trompeti-le klaverile, mida siis žürii märkis, ära teise kohaga. Huvitav on täheldada helilooja loometegevuse intensiivsuse kasvu seda mitte ainult kvantiteeti, vaid kvaliteeti silmas pidades. Nii ongi Hillar Karevast kujunud meie tuumakamaid kammermuusika loojaid kelle loomingut iseloomustab lüüriline põhilaad ning viimistletult peen värvimeel ansambli kõlades. Pärilikkuse taatlus ilmneb ka helilooja orkestriteostes nagu kontserdis flöölile häälele, keelia löökpillidele. Ning küllap kuuleme seda välja ka tema esimese sümfoonia esimeses osas. Selle teose lõplik variant valmis 1771. aastal.