Kui kogu rahvas Noorte hääle järjejutust on meelde jäänud pildike sõja lõpuperioodist, kui Nõukogude sõjamees astus fašistliku Saksamaapinnale. Vähehaaval rahuneti ainult Kribkov tammus raevukalt jalalt jalale. Muljus midagi kontsa all, nagu oleks seal rästik. Säh sulle, raisk, säh sulle. Issajev läks tema juurde, vaatas teda veidi aega ja küsis. Seersant Kribkov, mida te teete? Tambin seda ilget maad, kust on võrsunud fašism. Säh sulle. Lihtsa sõjamehe usutav reageering väljendamaks hinge kuhjunud viha fašistide vastu, kes olid meie maale põhjustanud tohutuid kannatusi. Kuid see oli sõja lõpus. Täna 40 aastat tagasi tallas fašistide jalg üheksandat nädalat Nõukogude maad. Rängad heitlused käisid ööd ja päevad läbi, kogu mitme 1000 kilomeetri pikkusel rindel. Varisesid põrmu, linnad ja külad langesid, inimesed. Siis küsisid kõik iseendalt ja teistelt. Millal küll lõppeb see õudus. Millal saab agressor oma palga? Kes oleks täna 40 aastat tagasi võinud sellele usutavalt vastata, kindlaid lootusi anda. Asjade seis 23. augustil 1941. Palume hindama sõjateaduse doktori kindralmajor Vello Vare. 23.-ks augustiks oli olukord kujunenud Nõukogude Saksa rindel väga pinevaks. Endiselt kestsid ägedad kaitselahingud kolmel pea suunal Moskva suunal Leningradi all ja kiievi ümbruses, mis on läinud sõjakunsti ajalukku kui Kiievi kaitseoperatsioon Smolenski kaitselahingud ja samuti Leningradi kaitselahingud. Vaatamata meie vägede väga visale kangelaslikule vastupanule ikkagi jõudude ülekaal oli vastasel väga suur, peamiselt just liikuvate moto mehhaniseeritud ja siis tankiüksuste näol. Neil oli omavahel hästi organiseeritud koostöö lennuväe ja tankide vahel. Ja seepärast nii mitmelgi pool. Me tundsime seda kaotuskibedust, see oli raske aeg kõigile kangelaslikele pingutustele vaatamata ei õnnestunud siis veel otsustavat pööret operatsiooni käiku tuua, kuid meie vägede visa vastupanu sundis fašiste juba vaatama nii ettepoole. Juba selleks ajaks ilmnes, et välksõja plaan, millega need nii bravuurselt alustasid, hakkab juba tõrkeid andma ja on ju määratud läbikukkumisele. No siis nad veel uskusid, et ikkagi õnnestub endiselt jätkata pealetungi. Kuid tegelikult oli see esimene pealetungi hoog juba raugenud. Me siin juba ühes saates rääkisime. Kui barbarossa plaani kavandati, siis nähti ette ju vaenlase poolt tegelikult üks suurem operatsioon, mille eesmärgiks oli vägede hävitamine läänerajoonides ja edasi siis plaanitseti üle minna meie vägede jälitamisele. Aga tegelikult kujunes olukord juba hoopis teisiti ja augusti lõpu poole oli juba selge, et on vaja midagi tõsist ette võtta. Ja tegelikult juhtuski nii, et kuuendal septembril toimus fašistliku väejuhatuse suurem nõupidamine ja seal Hitler püstitas väejuhatusele ülesande, et töötada välja uus pealetungi operatsiooni plaan Moskvale. Selle plaani koodnimetuseks sai taifuun. Pealetung ise hakkas hiljem küll aga just see uue operatsiooni ettevalmistamine, see, mis tõi kaasa vägede ümber grupeerimise ja uute jõudude koondamise Moskva suunale. Juba see näitas, endistest plaanidest on juba vähe järele jäänud. Ühesõnaga, kui iseloomustada olukorda nii 23.-ks augustiks, siis üldiselt jätkusid need visad kaitselahingud. Palju oli kangelaslikkust, palju oli eneseohverdamist. Kuid selle tagajärjed andsid end juba tunda täies ulatuses, veidi hiljem. Fašistlik kindral Kurt Tippelskirch, kelle Hitler oli määranud maavägede kindralstaabi luure peavalitsuse ülemaks, kirjutas hiljem oma teist maailmasõda käsitlevas raamatus. Hitler ei olnud rahul saavutatud edusammudega, Euroopa sõjakogemuste põhjal oodati märksa rohkem tanki kiiludelt. Venelased avaldasid ootamatult visa vastupanu isegi siis, kui nad haarati ümber ja piirati sisse. Sellega võitsid nad aega ja said sisemaalt kohale tõmmata järjest uusi reserve, kes kõigele lisaks olid tugevamad, kui me ootasime. Lähtudes sellest leidis Hitler, et seniajani kasutatud taktika nõuab liiga palju jõudu ja toob vähe edu. Teine hitlerlikust kindralist ajaloohindaja Von Buttlar arendas mõtet edasi. Sai absoluutselt selgeks, et vastase lahingupidamise meetodid ja võitlusvaim samuti nagu Venemaa geograafilised tingimused ei olnud hoopiski mitte sarnased nendega, millega sakslased puutusid kokku eelmiste välksõdade käigus, mille edukus hämmastas kogu maailma. Jah, mõndagi oli muutunud, vaenlane oli saanud tunda vastupanu, mida ta ei osanud ette oodata kuid see ei muutnud üheksanda sõjanädala lõpuks nõukogude sõjamehe elu kergemaks. Ei muutunud kergemaks ka Eesti NSV pealinna kaitsjate olukord. Täna 40 aastat tagasi käisid pärast mõningast operatiivpausi taas ägedad lahingud Tallinna pärast. Palume kindralmajor varelt ka selle kohta ülevaadet. Augusti kolmandal dekaadil toimusid ägedad lahingud Kaliningradi suunal, mis oli meile siin kõige lähemal Eesti territooriumil. Lahingud toimusid tol ajal kahes suunas. Peale seda, kui seitsmendal augustil fašistlikud väed jõudsid Kunda juures Soome lahe rannikule. Kaheksas armee staap ja 11. laskurkorpus taganesid Narva suunas ja just nendel päevadel 40 aastat tagasi toimusid seal lahingud ja ainult see, et fašistlikud väed olid juba Leningradi all ja ähvardasid ümber piirata siin Narva Kingissepa rajoonis võitlevaid vägesid. Väed olid sunnitud tagasi tõmbuma. Tallinna suunal algasid kaitselahingud kaheksandast augustist peale seda, kui Tallinn oli isoleeritud juba Leningradi suunas. Kuni augusti kolmanda dekaadini fašistlik väejuhatus eriti siin ei pingutanudki, Tallinna all võib öelda peatähelepanu, siis oli suunatud Leningradile. Sel ajal meie väed siin valmistasid ette, korraldasid oma ridu, organiseeriti uus kaitsesüsteem vahetult balti laevastiku juhataja, hakkas siin seda kõike operatsioone juhtima. Aga 20. augustil algasid juba lahingud päris Tallinna lähistel, nii 35 40 kilomeetri kaugusel. Rindelinn Tallinn koondas jõude, kuid koondada oli vähe, traagiliselt vähe. Keda ja mida oli siin vaenlasele vastu panna. Balti laevastiku toonane staabiülem kontradmiral Juri Pantelejev meenutab. Reidil seisid ristleja, kaks liidrit, üheksa miiniristlejat ja kolm kahuripaati. Maavägedesse kuulus umbes 20000 armee laevastiku Tallinna töölispolgu ja hävituspataljonidest moodustatud esimese Eesti kütipolgu võitlejat. Kuid meil polnud peaaegu üldse tanke kõigest 13 tanki, T 26. Ja hoopis nõrk oli ka armee suurtükivägi rinde ühe kilomeetri kohta üks kuni kolm toru. Me oleme siin, et meil olid võitlejad, 10. diviis 10. korpus, pus võitles siin siseasjade rahvakomissariaadi 22. motoriseeritud diviis tegelikult nendes diviisides oli seal nagu mäletan, ligi 900 inimese ümber ja see polnud ainult diviisi nimi oli sellest. Ja seepärast see tegelikult see ei näidanud jõudude vahekorda, kui võtta diviiside arvu suhtes fašistidel olid täiskoosseisus diviisid, meil olid juba Nõukogude ja Saksa piirilt juba taganenud väeosad, ühesõnaga seal oli väga vähe järel. Jätkab erupolkovnik Ilmar Paul. Uut ei olnud võimalik enam Leningradi alt juurde saada. Oli aga tarvis siiski varud luua. Hakati moodustama kõikvõimalikke üksusi, keda võiks vajaduse korral siis sinna, kust vaenlane annab löögi vastu suunata. Tallinnas juba oli hakatud formeerima Tallinna töölispolku Kangeri juhtimisel. Tallinna piirkonda jäänud hävituspataljonid ühendati. Nende baasil formeeriti esimene Eesti kütipolk meremehed laevadelt võtsid maha terve rea isikkoosseisust ja moodustasid erisalku. Oma kodulinna kaitsele rakendusid kõik tallinlased, kõigis ettevõtetes moodustati õhukaitsesalku, kes olid alaliselt valvel. Peale selle sai igas Tallinna ettevõttes keskmiselt 30 inimest sanitaarettevalmistuse. Tuhanded inimesed olid kindlustustöödel. Seal oli töölisi, teenistujaid, haritlasi, kultuuritöötajaid. Õpilasi meenutab tolleaegne Tallinna töölisteatri näitleja, luuletaja Muia Veetamm. Me olime jõgisool, see on Tallinnas, taks üks, 30 kilomeetrit eemal. Me terve teater oli terve teater koosseisus. Meie grupi juht oli Taed. Aga siis koks üldjuhtidest oli Stepanov helilooja, Stepanov sel välisel kujul, see tuletas natuke Nipernaadit meelde ja ta üldse oli väga humoorikas ja tema rääkimisviis oli väga humoorikas. Võiks ütelda, et oleks väga sünge olnud see töö, vaid huumorit oli, kas Saksa lennukid pea kohal käinud? Käisid küll, isegi paar-kolm korda oli nii, kust lendasid üle, kust isegi pikeerisid, jooksime põõsastesse, aga seal ju või juhtus igasugu koomilisi lugusid, oli jussi, Roomat tema oli väga noh, nisukene impulsiivne, palavad ilmad olid pool trussikute väel ja Epi joostes keeras omal ülespidi paar rulli ära. Et niisuguseid isegi koomilisi asju võis ka isegi niisugustel momentidel ette tulla. See aitab ju meeleolu hoida, see just oligi, see aitas väga, kohe väga aitas üleval hoida. Üldse ma pean kiitma paljusid neid näitlejaid, et sel ajal kui naised on ikka nagu hellemad ja tundlikumad ja Aga noh, näitleja pole ju füüsilise töö tegija. Oi, tegime tööd, küll käed on, olid rakkus, minul oli rakkus ja olid teistel rakkus. Labidad ka, kuidas nad juhtusid. Sõda on hirmus, aga inimene on väga tugev, kellel on rohkem püsivust ja kes on hingeliselt tugevam. Ma ütleksin vaimselt ja hingeliselt tugevam ju niivõrd füüsiline jõud ei aita tüüp Vaidandamis ta hinge jõud, kirst. See hingejõud, kogu südamest tulev soov abistada kodulinna kaitsjaid aitas ületada kõik raskused, jätkab vabariikliku kaitsekomitee volinik kindlustustöödel Eduard Päll. Kaitsetööd kestsid peaaegu selle ajani, kui Tallinna ümbruses hakkasid lahingud, siis muidugi tuli lõpetada. Kas nad andsid mingit kasu, nagu näitasid hilisemad lahingud hitlerlaste jõukudega mängisid need kaitserajatised Tallinna ümber väga olulist osa. Tuleb välja, et kõige visamad ja pikaajalisemad lahingud vaenlasega toimusid just seal kus kaitserajatise tugipunktid olid hästi ettevalmistatud. Näiteks võiks seda ütelda Iru tugipunkti kohta, kus kaua aega vaenlase pealetung pidurdati. D ja pidurdajaks oli merejalaväe teise pataljoni allüksus. Koos 10. kahurväe divisjoni patareidega. Vaenlane sellest tugipunktist läbi ei pääsenudki. Visad võitlused olid ka Lagedil ja Lehmja tugipunktide piirkonnas. Siin samuti nagu pääsküla tugipunkti piirkonnas abistasid tublisti linna kaitsvaid vägesid elektrifitseeritud traattõkked veel milles hukkus üsna palju hitlerlasi. Oli ka kohti, kus hitlerlased kergemini läbi tungisid. See juhtus ainult seal, kus nende kaitserajatiste taga ei olnud küllaldasel määral sõjaväge. Seal, kus kaitserajatist üksi ilma sõjaväeta ei, ei takista mitte midagi. Veel üks näide tallinlaste abist kaitsjatele kilp-kontradmiral Juri Pantelejevi mälestuste raamatust. On meelde jäänud raportid Tallinna tööliste ehitatud soomusrongide rünnakutest vaenlase tagalale. Üks nendest lipsas läbi fašistide tagalasse ja maandas Kiisa jaama juures meremeeste dessandi. Meremehed hävitasid kogu fašistide allüksuse ja said sõjasaagiks hulga miinipildujaid. Soomusrongid tekitasid vaenlase tagalas paanikat, purustasid tema tulepunkte ja hävitasid tanke. See oli väga suur abi meie alalistest lahingutest kurnatud jalaväele. Abistada sai mitmel viisil, näiteks laekus Tallinna töötajatelt viiendast kuni 23. augustini riigikaitsefondi üks miljon 544330 rubla pluss hulgaliselt väärtasju. 23.-ks augustiks olid meie vabariigi töötajad saatnud rindel võitlevatele, punaarmeelastele ja haavatutele haiglates üle 10000 kingituspaki. Püüame nüüd mõne meenutuse varal saada teatavat pilti Tallinna kaitselahingutest. Taas on sõna kindralmajor Vello Varel. Fašistid tungisid peale 42. armeekorpuse jõududega kolmest suunast piki Narva maanteed siis siit Tartu maantee suunast või õieti küll veidi paremalt, sealt Kiviloo Peningi poolt ja Pärnu maantee poolt Pärnu maantee või nagu teisejärguliseks suunaks tol ajal peajõud olid idast ja kagust. Ja sel ajal astusid juba vastasega lahingusse ka Eesti vabatahtlikest rahvaväeosadest moodustatud endiste hävituspataljonide baasidel moodustatud Tallinna esimene kommunistlik kütipolk. Ma mäletan ise väga hästi tava, formeerimismomenti, see oli 19. august, kui me olime pikavere mõisas. Saime teada, et on uus väeosa. Meid arvati kolmanda pataljoni koosseisu. Mind valiti tol ajal pataljoni komsordiks. Paul oli pataljoni komandör Sergei Strast pärastine, justiitsministri asetäitja oli partorg Endel Sõgel, praegune keele Kirjanduse Instituudi rektor oli polgu agitaator. Kahjuks olukord nõudis otsekohe. See väeosa pidi rindele minema, õieti nagu komsomoli töötajana ma jõudnud õieti midagi tõsist ette võttagi, niivõrd lühike aeg oli, sest 21. augusti päeval me läksime Kiviloo juures vasturünnakule. Ja seal puhkes äge lahing. See oli suuremaid lahinguid enne nii Tallinna kaugematel lähistel, siin sel ajal. No minu jaoks see lahing lõppes seal samal päeval. Ja 23. augustil ma olin siis juba siin, kevade tänaval, praeguses 20 teises keskkoolis, kus on, oli tol ajal haigla. 23. augusti öösel viidi mind laevale ja juba järgmisel päeval olid fašistid nii ligidal linnale, et meie reidilt siit Tallinna reidilt alustasid laeva tulistamist. Nüüd sellest lahingust lähemalt meenutab erupolkovnik Ilmar Paul. Nüüd isiklikult mäletan seda, et just Perilas seisis esimese Eesti kütipolgu kolmas pataljon või teda formeeriti. 20 õhtuks sai ta formeerimine lõpule viidud. Kaks selle polgu pataljoni tulid Tallinnast, esimene teine rännaku korras orkestriga veel Tallinn saatis neid sellele lahinguteele. Sel ööl, kui Perilasse jõudsid Tallinnast esimese Eesti kütipolgu komandör kapten Pasternak ja komissar Fjodor Okk Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretär teet astuda kontakti 16. laskurdiviisi komandöriga. Mäletan, sõitsime öösel Perila teede kolmnurka, nüüd 16 diviisi komandöri komandopunkt asus tee kolmnurga sisse. Seal on küllalt suur metsaala, nii seal mitme kilomeetri ulatusega varjendites. Tunnimees pidas meid kinni, siis juhatas juba kapten Pasternaki Okki ja Sultuurini juurde. Jutt ei olnud pikk. Ta informeeris lahingu käigust. Diviis oli saanud käsu 10. korpuse komandörilt hommikul anda vastulöök ja hitlerlased välja lüüa Jägala jõe vasakult kaldalt tagasi. 21. hommikul algaski vasturünnak, millest võtsid osa esimese Eesti kütipolgu esimene teine pataljon hommikul kolmas pataljon. Esialgu jäeti varru 16 diviisi komandöri varru. Aga peale lõunat ka see pataljon läks lahingusse. Juba hommikul löödi hitlerlased välja sealt metsast, mis oli Kiviloo vahel. Aga lõuna paiku käis äärmiselt äge lahing Kiviloo mõisa pärast ja kui kolmas pataljon pärast lõunat lahingusse läks. Meist paremal oli lätlased samuti ka peale tungil. Siis jõudsid esimese Eesti kütipolgu mehed isegi Kiviloo mõisa servale. Mehed läksid hulljulgelt, ütleme seal rünnakule ja kasutasid väga oskuslikult ära kraave, oli juba õpitud sõdima ka selleks ajaks. Ja need, kes tegelikult tungisid välja Kiviloo mõisa. Nendel läks võitlus isegi täägi ja rünnakutaoliseks võitluseks. Nägime, kuidas hitlerlased hüppasid majadest välja, majad läksid põlema. Ja ometi õhtul olime uuesti sunnitud tõmbuma tagasi. Hitlerlased tõid omal jõude juurde, neid saabus ja kohe. Ja juba õhtupoolik, kapten Pasternak oli ametis uue kaitsejoone valimisega. Perila kolmnurgas. See joon kaitsejoon, mis sisse võeti ööl vastu kahtekümmend, teist kulges läbi metsa. Ja praegu peaaegu sealt ka möödus, kus praegu on harjulased püstitanud mälestusmärgi Kiviloo lahingu kangelastele. Kogu 22. augusti käis kaitselahing selles metsas. Õhtu eel hitlerlased tungisid Läti ja meie üksuse vahe kohta kiilusid sisse, sealt nad löödi tagasi. Hilisõhtul aga olime meie peaaegu ka teiselt poolt haaratuna ja tuli välja tõmmata sealt osalt isegi rünnates selja taha tunginud vaenlasi. Öö jooksul koondati Aruküla teele üks teine grupp kütipolgust suundus Tartu maantee suunale. Hommikul 23. jõudsid kohale masinatega Tallinnast toiduaega mehi toideti. Ja pärast seda anti lahingukäsk vasturünnak masinatel üle Peningi ja siis Perilasse tähendab hitlerlased tagasi lüüa. Seda asusid juhtima Pasternak ja Fjodorov. Isiklikult. Mäletan, sõitsime sealt täiskäiguga Peningi mõisa väravast sisse. Jalastuti Ühe madala töölismaja nurga juures asus kapten Pasternak käsku andma. Sealsamas seisis Fjodor Okk. Komandörid olid kutsutud kokku ja jõudis rünnakukäsu andmine lõpule. Kui vaenlane avas suurtükitule Peningile, nägime, kuidas sellele järgnes nende ahelikud hakkasid ka. Nii et kujunes kiirkorras meeste juures positsioonide sissevõtmine ja lahing, ütleme, käigu pealt midagi kohtamislahingu taolist, sest meie ei jõudnud ju midagi kaevuda, vaid olime ise pealetungiks minemas. Järgnes lahing, mis kestis võib-olla tund, vähemalt oli seal mõisa piirkonnas. Siis tuli sealt välja taanduda. Meie selles lahingus kaotasime oma armastatud komandörid. Fjodor Okk langes sealsamas selle maja nurga juures suurtüki mürsust Pasternak veidi hiljem Kalesi küla piirkonnas ühe võitlusgrupi juures tegutsedes. Minul isiklikult anti varsti käsk, kui olime seal mõisa juurest välja tulnud, Aruküla tee peal. Seal on vana veski juures on üks kõrgendik võtta siin meestega kaitse sisse. Minuga koos oli müürsepp Viljandi teine sekretär, kes oli komissariks juba Viljandi hävituspataljonis. Panime mehed kaevama, Vaenlane ei jälitanud tol korral meid otse. Lubati meil laskemoona tuua, olime nii, meestest võib olla paar-kolmsada meetrit tagapool, tee peal, vaatasime, millal siis Tallinna poolt midagi tuleb. Ja järsku, kui me seal tee peal seisame, saksa automaadivalang antakse meie pihta hakkas, läks täielikult mööda. Selgus, et vastane on juba meile ka selja taha tulnud. Midagi tähend meestele käsk tõmmata tagasi tagasi tõmbamise käigul. Kui me olime juba postilt sellelt Aruküla positsioonilt ära tulnud. Järsku sõidab lõuna poolt hitlerlaste jalgratturiüksus meil ette lihtsalt käigult rünnakuga. Säält murdsime läbi Seli soosse ja siis lima järve kaudu. Tulime Pirita jõele välja. See oli õhtul 23., kui tulime Pirita jõest üle Jüri kiriku juurde rivvi jäänud mehed koondati, kurna mõisa. Palume Ilmar Paulil meenutada. Ühte väljapaistvat lahingut Tallinna kaitsel assaku lahingut. Assaku lahing toimus 25. assaku kõrgendikkudele, asusime aga tegelikult 24. augusti hilisõhtul. Enne seda olime päev aega kaitsel olnud Lehmja teeristi piirkonnas. Jutt on esimese Eesti kütipolgu juba nüüd koondsalgast, kelle komandöriks tol ajal olin määratud komissariks, oli müürsepp. Õhtul positsioon näidati kätte merejalaväelaste poolt, kes ise olid kaitsel Tartu maantee piirkonnas, noh, õieti seal, kus praegune uus Tartu maantee ja Vana-Tartu maantee üle assaku kõrgendiku tulevad. Vot selles piirkonnas seal olid sotid sissekaevatud tanke, sinna positsioonidele oli toodud laevast suurtükke, mis võisid ringi pöörelda alusse peal. Positsiooni ees oli tallinlaste poolt välja ehitatud tankitõrje kraav. Peab ütlema, tõesti tohutu töö oli tehtud kolm meeter. Pae sisse raiuda sügavalt laiuti. Traattõke maantee ise oli suletud betoonpostide ja nende vahele olid pandud relsid, mida siis vajaduse korral võis välja tõmmata. Takid need läbi lasta transporti. Meie asusimegi sel ööl positsioonile selle assaku kõrgendiku lääne längule, assaku ja järveküla vahelisele kõrgendikule. Meie ette jäi umbes poole kilomeetri kaugusele, võib-olla vähem isegi Lehmja küla. Öö jooksul tegime tugevasti tööd, et kaitseehitised olid küll Väime ehitud, aga kaeviku pidi iga mees endale ise kaevama. Saime kaevata aga ainult lamades laskurpesad, sest kohe tuli vastu baas hommikuks kella neljaks, siiski oli meil pesad enam-vähem valmis. Meie ees vaenlast tollal kuningpositsiooni sisse võtnud ei olnud. Öö oli jahedavõitu. Aga lahingutuled, lahingukära oli meil rae pool. Lehmja kandis kusagil Jänedal. Ka hommik möödus ootuses. Lahing Assakul hakkas tegelikult kella 13 paiku. Algus oli küllaltki, ütleme põnev selles mõttes, et õhtul, kui saime käsu kaitsele asuda, leppisime kokku merejalaväelastega. Nende käsutuses me olime. Meid oli umbes 56 meest tol ajal järele ainult jäänud. Tuld enne mitte avada. Kui nemad avavad raskekuulipildujast tule. Sest taheti vaenlast lagedal ootamatult võtta vastu. Kuid kell 13 paiku päeval ilmusid ahelikud Tartu maantee suunas. Rinnet pidi võis olla umbes 300 400 meetrit pikk ahelik. Esimene ahelik tuli võsast välja küllalt nahaalselt, võib-olla isegi mehed võisid purjus olla vaenlane. Esimese aheliku järel ilmus umbes 100 meetri kauguselt teine ahelik. Endal tekkis niisugune mõte, kui see ahelik tuleb ikka lähemale, et aga järsku ei olegi meremehi enam seal Tartu maantee suunal, sest kõik on vaikne. Kõik tõesti on nii, et pole ehk järskugi. Ja siis järsku hakkab täristama kuulipilduja Tartu maantee suunal, noh see oli siis meile signaal. Nüüd oli pilt, mis järsku muutus, kes oli jõudnud hitlerlased traataiani, osa jäi laipu rippuma, osa heitis kraavidesse, otsis lohke, jooksis laiali, viimane rida pani tagasi põõsastesse ja sinna jäi juba maha. Palju ka meie ette, Lehmja juures ilmus vaenlane majade vahelt Varssi. Kuid see lahing, mis meil hakkas 10 minutit hiljem tuli pidada juba vaenlase suurtükitule all. See muidugi võttis palju meie meeste elusid. Ühtlasi aga nägime ka, et missugust tööd tegi tegelikult laevastiku suurtükivägi. Üle meie peade 100. mürske hitlerlaste koonduskohtadele nende ahelikkude pihta, nõnda assakut rünnati vaenlase poolt ka veel järgmisel päeval ja assakut nemad kätte ei saanud. Kiirrünnakuga. Assakult ei murtud läbi, kuid teisest kohast murti ning jälle tuli taanduda, kuhu selja taga oli linn, siis meri. Linna kaitsjad olid tõelised kangelased. 19. augustil kirjutati linna kaitse ajaloo lehekülgedele. Surematu kangelasteo saatis korda Koerki kommunistlik noor miiniristleja minsk madrus Jevgeni Nikonov kes läks vabatahtlikult laevalt maismaa rindele. Luures olles sai Jevgeni Nikonov haavata ja sattus fašistide kätte. Lootes saada andmeid linna kaitsjate kohta, piinasid fašistid teda metsikult etega. Noormees jäi meelekindlaks, sidusid fašistid ta puu külge ja põletasid elusalt. 21. augusti Kiviloo lahingu päeval. Ma sain ju sellest küll haiglas teada, kui tulistati alla fašistlik pommitaja. Kuulus lendur Brinko tuli Anko Kosersiovi lennukit remontima ja Tallinnas Lasnamäe lennuväljal, kui siin tiirutas fašistlik pommitaja linna kohal, see tõusis kohe õhku ja tulistas lennuki alla. Sellest juba räägiti. Järgmisel päeval. 26. augustil kirjutas kontradmiral Juri Pantelejev oma päevikusse. Kell kuus hommikul öösel löödi tagasi tugevad rünnakud. Vaenlane oli taktikat muutnud. Imbub väikeste gruppidena eeslinnadesse. Kõik lennuväljad on vaenlaste käes. Meie lennuvägi suundus itta. Laevastik ja linn on pommide ning tule all. Kaunis Pirita põleb. Põlevad teisedki eeslinnad. Suured tulekahjud on ka linnas eneses. Sadamate sissepääsuteedele ehitatakse tõkkeid ja barrikaade. Kõikjal on suitsulaamad. Laevastiku ja patareide tuli, ei vaiki hetkekski. Meie laevastiku komandopunkt miinisadamas on kogu aeg tule all. Kaitsjate sangarlikkusest hoolimata tuli Tallinn siiski maha jätta. Kusagilt ei olnud midagi juurde tulemas, laskemoona varud sulasid iga tunniga, meeste read hõrenesid. Seepärast tuligi 26. augustil marssal Varoširovilt käsk evakueerida laevastiku peabaas väeosad aga tuua Leningradi selle kaitse tugevdamiseks. Kõik sõjaline vara, mida ei saanud välja vedada, tuli hävitada. Selle käsu täitmiseks jäi väga vähe aega. Üksainus ööpäev. Selle ajaga tuli väed rindelt ära tõmmata ja laevadele paigutada. Laevu oli aga kokku 190. Nende jaoks tuli koostada teekonna plaan, kuid tee Leningradi ise oli teada. Miiniväljad, vaenlase lennukid ja kaugelaskekahurid. Siin tehti näiliselt võimatu võimalikuks Sündis Tallinna kaitsjate evakueerimise epopea. Koos sõjameestega lahkus Tallinnast ka vabariigi partei ja nõukogude aktiiv oma järgmises saates. Me räägime evakuatsioonist lähemalt. Täna 40 aastat tagasi oli lõpule jõudmas sõja üheksas nädal kannatuste ohvrite, aga ka võitude nädal. Iga väiksemgi võit aitas lähendada sõja lõputundi kangelasliku nõukogude rahva võitu vihatud vaenlase üle.